Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

         

1

ui eesti proosakirjandust käsitledes on kõneldud stiilist, otsides selles ilu, reljeefsust, nõtkust, sära ja muid voorusi, siis endastmõistetavalt on toodud nn. head stiili esindava näitena ikka Tuglas, küllap vist ka Gailit, võib-olla ka Aino Kallas oma loomingu eestipoolses osas, ning lõpuks kahtlemata Joh. Semper. Seejuures on stiili all tavaliselt mõistetud autori sõnastusviisi. Hea stilisti oreooli on omandanud laiemas üldsuses just need kirjanikud, kel on kalduvus võtta elu peamiselt esteetilise nähtusena, nagu see on maksev eespool mainitud autorite kohta, välja arvatud teataval määral Semper, ja kes on vajalikuks pidanud harida, et mitte ütelda viilida ja voolida, teadlikult oma loomingu sõnastuslikku külge. Kui uuemal ajal on hakatud stiili all mõistma üha enam autori üldist vaimset füsiognoomiat, tema eripärast hoiakut, tema elamuste algtendentse, mis paratamatult, tihti autori teadmata-tahtmatagi, kajastuvad nii temaatikas, kompositsioonilisteis võtteis kui ka sõnastuslikes elementides, keeletarvituses, siis pole enam kuigi palju põhjust kõnelda kirjaniku heast või halvast stiilist, vaid püüda leida igal plaanil, nii sisus kui ka vormis, neid jooni, mis lubavad lähemat valgust heita autori kõige põhilisemale laadile. Stiili kitsamalt võttes võime ju kõnelda autori sõnastusstiilist, kuid uurimine suundub tühja, kui me ei arvesta sõnastus- ja sisuelementide vastastikust ristlust ja teineteise vastastikust valgustamist.

Ei ole kahtlust, et stiili mõiste sellesuunaline avardumine on tulnud kasuks kirjandusliku teose nõtkemale mõistmisele. Aga stiili analüüsi seesuguses laiemas ulatuses teostades selgub, et see on küll äärmiselt huvitav, kuid kirjandusteaduse üks raskemaid ülesandeid. See nõuab hiigla eruditsiooni, äärmiselt paindlikku mõtlemisvõimet, peent intuitsiooni meelt. See nõuab kodusolemist mitmesugustes teadustes, eeskätt psühholoogias, rääkimata keele- ja kirjandusteadusest. Eeskujulikus stiiliuurijas peab olema õnnelikult ühtunud teadlase pretsiisne ja kunstniku intuitsioonirikas vaim.

Stiili mõistet niimoodi käsitades saab ülearuseks vaidlus, kas stiiliuurimine kuulub kir­jandusteaduse või keeleteaduse valdkonda. Stiiliuurimine kuulub kahtlemata kirjandus­teaduse piiridesse, kuid stiiliuurija peab endastmõistetavalt olema ka põhjalik keeleteadlane, kes on suuteline küllalt nõtkelt tabama ja taipama keeleelus avalduvaid nähtusi.

Järgneval kirjutusel ei ole vähimaidki ambitsioone anda tühjendavat käsitlust Tammsaare stiilist, tõsta esile täiuslikus valgustuses meie suure prosaisti mental picture. Nii­sugune uurimus nõuaks tohutuid eeltöid. Siinsetes ridades on piirdutud ainult Tammsaare sõnastusviisiga ning sealtki on esitatud ainult üksikuid tähelepanekuid. Ühtlasi on püütud vihjata sellele, kuidas Tammsaare sõnastusviisis avalduvad üksikud elemendid on seoses tema üldise vaimse põhilaadiga. Loomulikult ei ole siin antud mingit tühjendavat analüüsi ega ole võimalik olnud otsida oma mõtteavaldustele tuge igakord statistikast. Tähelepane­kute tegemisel on lähemalt silmas peetud „Kõrboja peremeest” (II tr. 1926) ja „Tõde ja õigust” I (II tr. 1929) kui Tammsaare kunsti tippe. Kuid tarbe korral on iseloomustavaid näiteid toodud ka mujalt.

Tammsaare kuulub meil nende prosaistide hulka, kes pole eriti hoolitsevat tähelepanu osutanud oma sõnastusviisile. Näib, et ta isegi pisut üleoleva muigega on suhtunud sõnastuslikule nikerdamisele ja viilimisele. Kuid ekslik oleks siit järeldada, et Tammsaare vahe­kord keelega on külm. Tammsaare ei võta keelt mitte ainult kui abinõu oma mõtete väljendamiseks, nagu seda võime märgata meie „kriitilise realisti^“ Mait Metsanurga puhul, vaid ta näib vägagi märgatavat huvi tundvat keele hingeelu vastu. Ta on teinekord isegi üllatavalt tundlik sõnade atmosfääri suhtes. Jah, kui võrrelda Tammsaaret meie teise suure realisti Mait Metsanurgaga, siis võime ju näha, et mõlemate loomingus on tähtsaks käski­jaks intellekt. Kuid Tammsaarel ei ole intellekt kunagi tundmuse vaenlane, nagu on tähen­danud tabavalt Semper (Meie kirjanduse teed, 1927, lk. 58). Tammsaare on palju lähemal lüürilisele žanrile kui Metsanurk. Ei oleks sugugi hämmastama panev olnud, kui Tamm­saare meie kirjandust oleks rikastanud mõne puht tundmuslüürika raamatuga. Metsanurga puhul aga see oleks lausa kujuteldamatu. Seepärast on ka mõistetav, et Tammsaare on sõ­nade salajaste nüansside suhtes tundlikum kui Metsanurk, kes on enam teadusmehe espriiga. Mõlemad nad on aga n. ü. suurežestilised kirjanikud, kes ei pea armsaks vaeva lihvida juveliiri andumusega oma loomingu sõnastuslikku külge. Muidugi aga oleks ekslik tulla siit arvamisele, nagu puuduks neil kirjanikel oma isikupärane sõnastusstiil. Sest ei tule unustada, et kirjaniku isiksus kajastub alati vägagi äraandlikult tema väljendusviisis isegi siis, kui kirjanik oma sõnastuse eest teadlikult ei hoolitse.

Niisiis: kuigi Tammsaare ei pööra palju teadlikku tähelepanu oma sõnastusviisile, reedab ometi tema ilukirjanduslik looming, et ta lähedalt tunneb sõnade hingeelu. Seda kinnitavad tähelepanekud ka tema teoreetilisist kirjutusist, kus ta tihti oma arutlustesse haarab keeleküsimusi. Näiteks a. 1915 Anton Hanseni nime all ilmunud pisibrošüüris „Keelest ja luulest^“ ta toob küllalt nõtkelt tabatud tähelepanekuid Suitsu luule keelest, kusjuures ta näib enam sümpaatiat tundvat sõnade tähenduslike varjundite kui nende kõlaefektide vastu. Seal ta ise ütleb: „Meie oleme sõnade tähendusesse ilmatusuured vaimu- ja hingevarandused kogunud, nende kõla ütleb meile võrdlemisi vähe… Mäletan juhtumisi, kus sõnade tähendus, nende põimitult keskendatud kogutähendus lõi unustamata silmapilke. Meelest vaibus sõnade kõla ja ma andusin mingisugusele sisemisele, tähenduste loodud avaruste helinale, mille sünnitamises ainult muusika sedasama võib. Näitena võiksin ehk nimetada Lermontovi „Горные вершины ^“ ja Goethe „An allen Gipfeln ist Ruh’^“. Mõne lihtsa ja päris hariliku sõnaga nõiuvad laulikud siin imelise elevuse lugeja hinge ja elevus laieneks nagu terveks looduslikuks ilmavaateks, avarduks nagu omasuguseks ilmaks. Artiklitekogus „Sic transit…“ leiame read, kus autor kahetseb taga kirjakeelest väljaroogitud sõnakest „misuke”. Loeme, kuidas ühel hoobil rõõm ja kurbus olevat teda haa­ranud, kui ta leidnud Tuglase „Kirjanduslikust päevaraamatust^“ selle tühipalja sõnakese. „Armas „misuke“… Sina tuletasid mulle meelde jälle kord inimvaimu teadliku osa kohma­kuse ja paindumatuse, mis on mulle viimasel ajal üks suuremaist imedest ilmas, nähes, kui iseteadlikult ja ülbelt see kohmakus talitab.” (lk. 75).

Ja kui me Tammsaare suurromaani „Tõde ja õigus“ esimesest köitest loeme, kuidas üksikud erilise värvinguga kinnissõnad nagu „sink sale proo“, „prln“, „artiklid“ korduvalt Indreku teadvusse kerkivad, kuidas sõna „paavst“ teda otse haiglaselt unistama paneb, ja kui me „Põrgupõhja uuest Vanapaganastki“ leiame read Vanapagana surma käsitlevas kirjelduses: „Tema (s. o. Vanapagan) nagu ei kuulunudki surelike kilda. Seda kinnitas teda lahkaja arstki, sest ta ütelnud, et sellist nüsib ta oma elus esimest korda. Kõik panid endale kõrva taha, et arst tarvitanud sõnu „sellist nüsib“ ja kõik mõistsid ilma pikemata, et niisugused ebatavalised sõnad peavad ometi midagi tähendama. Oleks arst ütelnud „sellist keha, sellist meest“ või midagi selletaolist, siis oleks olnud arusaadav, aga öelda ainult „sellist“ ja siis lisada „nüsib“, see ajas inimestele, kes mõistsid taibata sõnade sala­jast tähendust, hirmujudinad kehale,“ — siis kõik see kõneleb Tammsaare tundlikkusest selle atmosfääri suhtes, mis käib kaasas sõnadega.

       

2

Heites üldpilgu Tammsaare loomingule, võime möönda, et tema kunst on niisugune, mida Aldous Huxley nimetaks — the wholly truthful art (vt. Huxley esseedekogust „Music at Night“ kirjutust „Tragedy and the Whole Truth“) s. o. tema kunst ei ole mitte n. ü. keemiliselt puhas kunst, oluline ei ole seal mitte range valjusega puhastatud ebaolulisest. Õige kergelt ta andub kõrvalistele mõtiskeludele, kõrvalistele radadele. See tema kalduvus on põhjuseks, miks tema näidendeid on huvitavam lugeda kui laval vaadata, sest dramaa­tilise kunsti eeltingimuseks on valju kontsentratsioon, olulise range destilleerimine. Tamm­saare on oma põhilaadilt eepiline talent, kelle loomingus elu primaat on tugevasti domineeriv. Huxley terminoloogia järgi tema kunst on keemiliselt puhastamata kunst, sest ta tahab oma sulega haarata elu kogu tema mitmekesisuses, tabada kogu tõde, kogu tõelisust, mitte osalist, nagu see sihiks oli näiteks klassikalises tragöödias.

Minnes selle teadmisega vaatlema lähemalt Tammsaare lausekonstruktsioone võime juba arvata, et tema tüüpiline lause on pikk, hargnev lugematuiks oksteks ja oksakesteks, sest ta tahab oma lauseloomusesse haarata võimalikult palju elu mitmekesisusest. Ja nii see ka on. Selle asemel et lükkida lühikeste lausetega muljeid üksteise kõrvale (nagu Tuglas), Tammsaare karakteriseerib pikkade lausetega oma tegelaste suhteid. Näiteks loeme „Kõrboja peremehes” lk. 67:

„Kui Kõrboja Jaan esiteks oma tulega mööda järve aerutas ja kui lõõmava tule all Leena ühes paari teise tüdrukuga laulis, siis ei teadnud keegi, et Kõrboja järvel võib olla midagi ilusamat; Kõrboja perenaine isegi ei teadnud, sest tema nägi siis järve põhjas leegitsevaid lokke. Aga kui Katku Villu rakettidega ja muude tarvilike asjadega kolinal lootsikusse läks, kui ta küsis, et kes tahab kaasa sõita, ja kui ei olnud kedagi, kes kohe oleks vastanud, nii et Kõrboja perenaine ise ette astus ja ütles, et kui keegi ei lähe, siis ehk Villu teda lubab tulla, ning kui nad nõnda kahekesi kaldast eemale aerutasid, keset järve ujusid, kust nad vaevalt veel teiste silma puutusid, jah, kui see kõik oli sündinud, siis mõistsid kaldalejääjad, et Jaani sõit polnud midagi Katku Villu sõidu vastu, kes sõitis ainuüksi Kõrboja perenaise ja rakettidega.”

Kahe-kolme lausega on täidetud peagu terve lehekülg. Nõnda on kirjutatud väga paljud „Kõrboja peremehe” jutustavatest ja kirjeldavatest lehekülgedest (näit. lk. lk. 11—16, 23—27, 32—37 jne.).

Nagu kirjaniku lausekonstruktsioonis avaldub tema vaimne põhilaad, nõnda võime teataval määral ütelda, et ühe rahva vaimne omapära kajastub selle rahva keele ehituses. Mida madalamal kultuuriastmel on rahvas, seda lihtsem on tema vaimne struktuur, seda lihtsem ka tema keele ehitus. Oma eluavaldustes ja nõuetes keerulise ja mitmetahulise kultuurinimese mõtlemisviis ja seega ka keel on niisama keeruline ja mitmetahuline kui teda ümbritsev elugi. Ei ole esialgu põhjust vastu vaielda Bally’le, kes väidab, et la langue est la vie. Seepärast on mõistetav, et kultuurkeelte lauseehitus on keerulisem ja paindu­vam loodusinimese omast. Aga kultuurrahvaste juures võime märgata, et sotsiaalselt mada­lamate kihtide keel on lauseehituslikult märksa lihtsem sotsiaalselt kõrgematesse kihtidesse kuuluvate isikute keelest, nagu seda mainib Havers (Handbuch der erklärenden Syntax, 1931, lk. 130). Ja vaadates Tammsaare keeltki, märkame, et seal, kus tegelastel lastakse kõnelda rahvakeelt, on lausekonstruktsioon märksa lihtsem kui mujal.

Pikad laused iseloomustavad ka „Tõe ja õiguse^“ (I) keelelist struktuuri, kuid siin ei lähe see nii massiliseks kui „Kõrboja peremehes^“. Üldiselt võime ütelda, et lause on muu­tunud siin ühtsemaks, mis on tingitud juba selle teose äärmiselt rahvapärasest süžeest. Sest pole ju „Tõe ja õiguse^“ esimene köide õigupoolest muud kui üks lõputu argipäevaste maaelupiltide seeria.

Kuid peale kultuurilise arenemisastme on veel muid tegureid, mis on määrava tähen­dusega lausestruktuurile. Kui Tuglas oma novellides lükib ritta muljeid lühikeste lause­tega, siis ei ole siin muidugi mitte tegemist kultuuriliselt või sotsiaalselt madalama astmega, vaid just meelelise tundlikkusega, mis nii iseloomustav on Tuglase ilukirjan­duslikule proosale. Nii Tammsaarel kui ka Tuglasel on intellekt võimsaks juhtijaks, kuid mõttega tegeleb Tuglasest hoopis suuremal määral Tammsaare. Kui Tuglase ilukirjandus­likus proosas aimame intellekti kui meeleliste muljete korrastajat ja distsiplineerijat, siis Tammsaare loomingus on intellektil hoopis kesksem osa, sest Tammsaare on eeskätt mõt­leja, mitte maalija. Teda huvitavad asjade vahekorrad, vastastikused mõjud, ja me teame, kuidas ta väga mitmesugustes olukordades mahti leiab lõbu tunda loogikaga uperpallitamisest. Niisuguse põhitoimega kirjanikud tavaliselt ei väljenda oma kujutlustekomplekse lühikeseks hakitud lauseis, mis elutsevad omaette iseseisvate organismidena. Nagu Tamm­saarel oma teoste üldises kompositsioonis on raske jääda peatuma peateema juure, sest ta laseb end ikka veedelda kõrvalradadest, nõnda ka tema mõttekäigud üksikus lauses libisevad kõrvallausest kõrvallausesse ja ta nagu peab end teadlikult ohjeldama, et saada mahti hingetõmbamiseks, s. o. punktipanemiseks.

Romaan lõpuni jutustada pikkade lausetega, Tammsaare asjalikus toonis, oleks kaht­lemata väsitav. Seda näib autor taipavat instinktiivselt, mistõttu ta õige sageli puhkejaamadena harrastab dialoogi. Dialoogis ei ole aega lauseil hargneda pikiks perioodideks. Dialoogi harrastust on näha juba Tammsaare koolipoisi visandis „Kilgivere Kustas^“. Ja nii autori üliõpilasnovellides kui ka hilisemas toodangus on tihti dialoog see, kus leiame Tammsaarele nii tüüpilist sõnadega mänglemist ja pillamist.

Tammsaare lause ei ole kompaktne, kokkuhoidlik, piirduv ainult kõige hädavajalikumaga. Kui Tuglase keelt võib nimetada atribuudiliseks ja adverbiaalseks, siis Tammsaare iseärasus ei peitu mitte niipalju atribuutide ja adverbiaalide kuhjamises, vaid n. ü. lausete korrutamises. Autor nagu mõnutseks, harutades oma lauset paljudeks kõrvalosadeks, korrates järgnevas lauses tihti mõnd eelmise lause elementi.

Olles nentinud, et Tammsaare kaldub harrastama üldises läbilõikes pikka, osadeks hargnevat lauset, võiksime nüüd küsida, kuidas ta ühendab oma lausestiku üksikud lülid. Lausestuse kaht tähtsamat põhistruktuuri, parataksi ja hüpotaksi ehk lauserinda ja lause- põimi võrreldes on mainitud, et parataks on omane enam rahvapärasele ja primitiivsele kõneviisile. Primitiivne rahvakeel eelistab üksikute lausete lodevat kõrvuasetamist ping- sest ja erka loogikat nõudvast subordineeritud lausestusest, mis on omane arenenud mõtle­misviisiga inimesele. Ka esineb parataksi afektiivsetes väljendustes, kus aega pole lauseid loogiliselt üksteisele alistada (vt. näit. Havers, Handbuch der erklärenden Syntax, lk. 160). Havers peab parataksi üheks põhitingimuseks n. ü. suktsessiivset mõtlemisviisi, mis on omane lastele ja üldse vähearenenud kihtidele. — „Sie haben nur das anschauliche Kebeneinander, nicht das begriffliche Übereinander“ (Havers, op. eit. lk. 46). Kuid on ka juhtumeid, kus parataks võib esineda väga rafineeritud keeles ja seal just mõtlemisprotsessi elustamise otstarbeks. Lerch oma teoses „Historische französische Syntax“ viitab sellele, kuidas just väga ilmekas ja pregnantses stiilis teinekord harrastatakse parataksi.

Tammsaare on kirjanik, kes tegeleb enam abstraktsete mõistetega kui meeleliste mulje­tega. Temas on enam skeptilist filosoofi kui meeltemuljeile anduvat esteeti. Seepärast võime juba oletada, et tema lausestruktuuris on iseloomustavaks „das begriffliche Übereinander“. Lausepõim domineerib tema lause konstruktsioonis. Seejuures paistab vahetevahel silma, et Tammsaare subordineeritud lausestiku üksikud osad koosnevad koordineeritud lülidest (rinnastatud kõrvallauseist resp. koondlauseist). Näiteks eespool tsiteeritud lauses „Aga kui Katku Villu rakettidega… jne.“ leiame pika rinnastatud kõrvallausete ahela, mis alis­tub pealausele „siis mõistsid kaldalejääjad“. Samuti esineb nähtust, et subordineeritud ahe­lad omavahel koordineeruvad.

„Tões ja õiguses” ei tõmba Tammsaare oma lausega küll nii suurt loomust kui „Kõrboja peremehes”, kuid ka siin jääb iseloomustavaks lausepõim. Ikka üks pealause ja sellest paar-kolm kõrvallause haru — umbes niisuguses lausestuses avaneb meie ees kogu „Tõde ja õigus“.

Pöörates tähelepanu dialoogile, eriti „Tõe ja õiguse” maarahva lopsakatele kõnelustele, märkame sedamaid, et võime nõus olla Havers’i väitega, et lihtrahva ja primitiivse mõtle­misviisiga inimeste keeles on eelistatud parataks. Lausestiku üksikud osad seisavad tihti omaette tervikuna või on ümbrusega hoopis lõdvas seoses. Näiteks Pearu monoloog „Tões ja õiguses“ lk. 175:

„Veart eit oli sul, seda tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevad, sest niisukest eite põle änam ja teist niisukest põle ühelgi olemas. Mina kurvastan ka, aitan sul kurvas­tada … Tegin eilse päeva ja terve öö sinu eidele sulastega teed. Aga sulased hakkasid öösel porisema, ei taht sinu eidele teed teha, siis tegin üksi, ilma poisteta,” jne.

On kirjanikke, kellele on iseloomustav, et nad peagu järjekindlalt alustavad kõrval­lausetega ja siis liidavad nendele pealaused. Tammsaarel valitseb selles suhtes mitme­kesisus. Paistab, et kumbagi äärmust pole eriti kultiveeritud.

Mis puutub Tammsaare ilukirjandusliku proosa sõnade järjekorda (muidugi selles heas lootuses, et siin korrektori käsi pole eriti aktiivne olnud) siis, olles analüüsinud „Tõest ja õigusest” (I) 30 lk. teksti (I ja II peatükk, siis iga 10. lk. kuni 50. lk.-ni ja sealt edasi iga 25. lk. kuni 175. lk-ni. Peale nende tekstiosade on analüüsitud dialoogi lk. lk. 176, 204, 205, 393, 394, 493) ja „Kõrboja peremehest” 15. lk. (iga 5. lk. kuni 47. lk-ni ja sealt edasi iga 25. lk. kuni 167. lk-ni), olgu lühidalt mainitud, et Tammsaare proosa jääb enamasti tavalise sõnade järjekorra raamesse. Vaadeldes lihttempuslikku predikaatverbi pealauseis, võime märgata, et Tammsaare eelistab predikaatverbi keskasendit, mis on rahu­liku eepilise stiili tunnus. Kui Gailiti afektiküllastes novellides hüpleb predikaatverb keskasendist algusse ja lõppu, siis Tammsaare kainelt eepilises väljendusviisis ei või seda sil­mapaistvalt märgata. Nagu Tammsaare laused enamasti ka kõige põnevama sündmuse kir­jeldamisel ei lühene, ei kaota oma analüütilist iseloomu, nii ka kõige põnevamate sünd­muste kirjeldamisel jääb predikaatverb rahulikku keskasendisse. Näiteks tulekahju stseen „Noortes ja vanades“ lk. 27:

„Punane valgus täitis kambrit. Tiina, särgi väel, kahmas lapse kiigust sülle ja tõttas akna poole … Kaarel lõi aknad kõigega tükis eest puruks ja ruttas Tiina juurde… uksed seisid juba leekides. Ka vanad olid läbi teise akna välja saanud. Kaarel jäi kambri.^“ Või jälle õnnetuse stseen „Kõrboja peremehes”: „Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama… Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski eitea millest peale hakata.^“ (91).

Mis puutub laiendiga algavaisse pealauseisse ja nn. järellauseisse, siis juba pealiskaud­negi Tammsaare keele vaatlus ütleb, et tema laiendiga algav lause on üldiselt inversiooniline. Tammsaare järgib rahvakeele traditsioone ja et tal eriline stiliseerimise kalduvus puudub, mis predikaatverbi asendit muudaks, siis on niisugune asend loomulik.

Vaadeldes lihttempuslikku predikaatverbi kõrvallauses, olgu mainitud, et keeleuuenduslik sõnade järjekorra reform omal ajal püstitas üldpostulaadi, et verb peab toodama nii pea- kui ka kõrvallauses võimalikult ettepoole. Sellele astus ägedasti vastu R. Nurkse (E. Kirj. 1929), toonitades, et verbi eranditult ettepoole nihutamine, eriti kõrvallauses, teeb lause puiseks ja et eestlane sugugi nii ei rääkivat. Vaadeldes selles suhtes Tammsaare keeletarvitust, võime läbitöötatud materjali põhjal ütelda, et kõrvallauseis esineb temal predikaat­verb domineerivalt lõppasendis. Ja „Tõe ja õiguse^“ dialoogideski, kus tegelastel lastakse kõnelda puhast rahvakeelt, on predikaatverb märgatavalt lõppasendis. Ei tahaks ütelda, et Tammsaare oleks meelega ignoreerinud mõnede grammatikate juhiseid, mis verbi võima­likult ettepoole nihutavad. Tammsaare ei näi üldiselt hoolivat grammatikaist ega üldse n.ü. „keele tegemisest^“, nagu ta seda toonitab ise oma kirjutuses „Keelest ja luulest^“. Väike­seks näiteks Tammsaare hoolimatusest grammatika juhiste vastu olgu seegi, et grammatikais ajamääruslausete vääraks tunnistatud lühendamist -des tegevusnime abil (kui tegevus pea- ja kõrvallauses pole üheaegne), leidub ometi Tammsaarel, näiteks:

„Esimest korda naabrile külla minnes, viis ta jutu kohe sookuivatamisele ja emakraavi kaevamisele^“ (TÕ I, 40). Samuti „K. peremehes^“ lk. 22.

Predikaatverb kõrvallause lõpus näib Tammsaarel olevat puhta keeleinstinkti tulemus. See on rahvakeelne nähtus ja üldiselt omane ka Tammsaare kodunurga, Järva-Madise murdele.

Mis puutub liittempuslikku predikaatverbi, olgu mainitud, et omaaegne sõnadejärje­korra reformi üldpostulaat — verb võimalikult ettepoole — puudutab pealauses peamiselt liitpredikaati ja predikatiivset sõnakoondist. Nõuti kategooriliselt, et verbi vorme ei tohi üksteisest lahutada ja objekti ega partikleid mitte verbi ette tuua. Paljud meie kirjanikest ja keeletarvitajaist on püüdnudki käia nende juhiste järele. Vaadeldes selles suhtes Tamm­saare keelt, olgu märgitud, et Tammsaare on siin küll üsna „vanamoodne“. Liittempuslik verb esineb tal domineerivalt lahkasendis. Ka predikatiivse sõnakoondise puhul on Tamm­saarele iseloomustav lahkasend.

Eelnevate sõnade järjekorda puudutavate märkmetega on tahetud lühidalt alla kriipsu­tada seda, et Tammsaare keeletarvitus toetab neid, muuseas ka R. Nurkset, kes on võidel­nud omaaegse sõnadejärjekorra reformi, s. o. verbi võimalikult ettepoole nihutamise vastu. On õigus Aavikul, kui ta ütleb, et oma peenustes on sõnade järjekord rohkem kunst kui grammatiline matemaatika, mida saab haarata ja piiritella täpsete formelitega. Aga Aavik, kuigi ta on ikka olnud suur Tammsaare vastane, peab siin vist küll Tammsaare „vana­meelset” keelt ometi paremaks, painduvamaks ja esteetilisemaks mõnest „modernitsemise“ saadusest (näit. Reed Morni sõnade järjekord „Andekas parasiidis”.

Tammsaare sõnade järjekord ei erine palju tavalisest ühiskeele sõnade järjekorrast. Ta ei rakenda sõnade järjekorda stiililiste efektide saavutamiseks. Üsna harva leidub tal pre­dikaatverbi kavatsuslikku algusasendit, samuti kavatsuslikku inversiooni. Atribuudi ja peasõna inversioon, mis mõnedel kirjanikel-stilistidel kui kavatsuslik stiilivõte on küllalt levinud, puudub Tammsaarel peagu täiesti. Mõnevõrra erandliku nähtusena võiks vahest mainida inversiooni kahes kõrvutiasetsevas lauses. Näiteks „Kõrboja peremehes” lk. 20: „Järv oli vaik, sootuks vaik oli järv”. „Peremees oli raskes mõttes, nii raskes mõttes oli peremees” („Tõde ja õigus” lk. 121).

      

3

„Miks peaksime sõnadega muusikat tegema, kui seda helidega paremini võime! Ainult halvad muusikamehed võisid selle veidra mõtte peale tulla… Keelt helide asemele seada on otstarbekohatu… Luule iseärasus muusikaga võrreldes on just see, et ta mitte ainult muusika ei ole.” Nõnda kõneleb Tammsaare oma raamatukeses „Keelest ja luulest”. Võiks arvata, et seesuguste vaadetega autor on prosaist, kes ei hooli põrmugi oma lause kõlalisest küljest. Tammsaare ei hooli tõepoolest teadlikult oma lause kõlast, sellest hoolimata aga ei puudu ta lausel kõla, see kasvab välja autorist orgaaniliselt, tahtmata. Kui näiteks Tuglase ja Gailiti proosas on rikkalikult alliteratsiooni, väga tihti ka kavatsuslikku, siis Tammsaare proosasse pudeneb seda küll harvemini (tahtlikult-kavatsuslikult vist küll ei kunagi), aga siiski teataval määral märgatavalt, eriti tegelaste rahvapärases dialoogis. Näiteks: „Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust ja heledus häälest” (TÕ I, 462). „Hääl kui mesilasel, kõnnak kui kosilasel… Kui leiad oma olema ja kui viid ta meie mailt, jäävad nutma toanurgad, leinama leivalabidad, haopinud pilli a’ama…” (TÕ I, 205).

Peale kavatsusliku häälikutevaliku tuleb alati arvestada ka lause mittekavatsuslikku kõlalist külge. Autor reastab sõnu nende tähenduse ja funktsiooni järgi, kusjuures ta tihti alateadlikult valib sünonüümide hulgast sõnad, mis isekeskis annavad mõnikord huvitava kõlakompleksi ja mis on kooskõlas lause sisu tundetooniga. Seesugune lause kõlaline külg kuulub küll eeskätt keeleomaduste hulka, s. t. kui rikas on üldse keel sünonüümide või lausekonstruktsioonide poolest, kuid ei saa salata ka autori valivat osa selles. Et siin midagi kindlamat väita, peaks läbi töötama süstemaatiliselt palju materjali. Olgu näiteks lühidalt pilku heidetud mõnele lausele. Näit. „Kõrboja peremehes” lk. 167: „Aga suurte juurikatega männi alt ei pööranud nad mitte pahemat kätt, kust pääses külla ja maanteele, vaid läksid otseteed Kõrboja poole. Läks Kõrboja perenaine isegi, ehk ta küll oli mõelnud teisele poole pöörata. Läks vististi sellepärast, et ta süles hoidis Katku Villu poega, kelle ta oli leidnud nutva ema sülest keset valuvaid marju.”

Algul tume ja pikk u, siis väga mitmesugused vokaalid, lõpuks lahtine a. Sisu: alguses tundetooniline koha mainimine, siis üldine tegevus mitmesuguste vokaalidega, lõpuks lah­tine a nagu rõhutaks selle marjadelagendiku avarust ja laiust.

Või jälle: „Kaugel aga kumisevad kirikukellad..(TÕ I, 49). Konsonant k ühes vokaalidega vastaks nagu kellade kurvale kuminale, mida kuuleb mõlkilöödud mütsiga karjapoiss õueväravas.

Arvustajad on ikka maininud, et Tammsaare lause on kuiv ja puine. Kuigi Tammsaare lause ei sära ega helise nii eredalt kui mõni Tuglase või Gailiti lause, on tal siiski oma, tammsaarelikult tagasihoidlik helin. See on nagu metsalillede aroom kultiveeritud aedade uhkete õite lõhna kõrval. Tammsaare parimas proosas on vähe protokollivas, ajalehestiilis lehekülgi.

Kuigi Tammsaares on enam juurdlevat mõtlejat kui ilutsevat maalijat, võime ometi tähele panna, et erksaim tema meeltest on kuulmismeel. See annab sageli elavust ja tundelist soojust tema muidu nii tagasihoidlik-asjalikule proosale. Löönud lahti „Kõrboja peremehest“ esimese lehekülje, näeme, kuidas vangist tulnud Villule saab esimeseks elamuseks lindude laul. Punaütt „häälitseb“, hiline kuldnokk „vilistab”, „karjub“ rähn, „silitsulistab“ linavästrik, „rõkkavad“ isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei tea. „Pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel” kordab keegi „viiu vii, viiu vii“. Ja Villu võrdleb seda häält „lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal“. Seesuguseid peeni kuulmisaistingute analüüse ja võrdlusi võib leida palju „Kõrboja peremehest”. Üks linnuke „paneb keelel võrisema ilusa r”, „vidistab“ siis pika loo ning „lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t.”

Ja kui Eevi pisike poeg on viidud Kõrbojale peremeheks, siis vana Rein kuuleb, et Kõrboja „heliseb”, „heliseb tema nõmm pedakase pasunana kevadõhtul”. Ja rabagi „heliseb“. „Ja järvelt kajaks nagu vastu, nii et pole muud kui käi ja vaata, vaata ja kuulata, kuidas kõik liigub ja heliseb.^“ „Kõrboja peremees” lõpebki tüdrukute „kilkamisega” kiigel.

„Tões ja õiguses” (V) „heliseb“ laan (9), tedred tõusevad „parinaga” lendu (23), havid „lobistavad” kõrkjapadrikus (26) ja küünid on „kajanud“ vastu, kui Vargamäel oli lapse­põli.

Karjapoisid peagu eranditult kuulevad karjakelli. „Tähtsas päevas“ koppel „heliseb“ karjakelladest ja Muska heatahtlikust haukumisest. Juhku pastlad „krägisevad“ ja ta uinub kuuldes pääsukeste „sidistamist“.

„Tões ja õiguses“ I toob kirikukellade helin vaese karjapoisi südamesse magusa valu. „Kostab, nagu maetaks mõnda surnut.” Koer „haugatab”, mesilased „sumisevad“. Eedi aga istub õitsva pihlaka all, ta ei näe midagi, sest pisarad voolavad mööda palgeid — ,,kaugel aga kumisevad kirikukellad, nagu maetaks kellegi ema…“

Aga peale Karja-Eedi kuulevad teisedki vargamäelased igasuguseid hääli. Jõuluõhtul sõidetakse kiriku, sinnapoole, „kus helisevad talvises karges õhus kumedad kellad üle soode ja rabade, üle väljamägede ja hoonete, üle soosaarte ja nende metsatukkade, mis lumekatte alt vastu ei helise, vaid pisut ainult mütsuvad..

Joosepi ja Liisi kõrvus, kui nad meenutavad oma armuunelma esimesi aegu, kõlab „tedre kudrutamine”. Veel enamgi: taevakits „möhötas”, rabakana „käk-kärritas“ ja karjaaiast kostis lehmakellade „tilksumine”. Aga rändlindude tiibade „vihin“ tõi sügise.

Kui Tuglas maalib ultramariinseid metsi ja punaõhetavaid künkaid, siis Tammsaarele loodus on igasugused hääled. Võiks ütelda: Tammsaare ei näe loodust, ta kuuleb seda.

Naisigi iseloomustab Tammsaare just nende häälte järgi. Vargamäe Krõõda heledal häälel ja kumedal kurgul on laadakaklejale Pearulegi nii suur mõju, et ta seda korduvalt meenutab. Samal „rehnuttipidajal“ on aga ka kirikukellade suhtes tundlik kõrv. „Veart kellad”, sonib ta tuigerdades eide najal väravast sisse, „väga veart kellad… üle raba.. üle soo … üle heinamaa … veart kellad … pim-pam, piu-pau, pim-pam, piu-pau.“

Andrese teisel naisel Marilgi on hele hääl. Selle summutab ainult Vargamäe nukrus. Indrek kuuleb Miili hääles v ärinat ja Miili juuksed krägisevad katsudes nii nagu ema kirjatud kirstu kaan avamisel. Tiksi hääles on nagu „kevadise jääkirmetise murdeklirin ehmunud hirve jala all“. Püüd iseloomustada nii täpselt mõnd kõlalist muljet on üsna ha­ruldane meie ilukirjanduses.

Hääled ja helid, mida Tammsaare kuuleb, on enamasti nukrad ja kurvad, kooskõlas autori vaimulaadi resigneerunud-melanhoolse põhihoiakuga. Küll kuuldakse huikeid ja naeru, kuid kõiges on tingimata mingisugune nukker toon. Tammsaarele nii tüübiline „vaikne nukrus” iseloomustab ka helisid, mida ta kuuleb. Karakteristlik on, et „laulsid linnud, aga nad nagu poleks rõõmustanud …“

Mis puutub Tammsaare lause rütmi, siis ei saa ju salata, et ta lause on mõnikord lohisev ja hoota, paisatud paberile nagu rutuga, ilma vähimagi teadliku kohendamiseta. Aga ei tule unustada, et me teinekord leiame temal ka silmapaistvalt hästikorraldatud perioode, kus rütmilained on arenenud vägagi mõjurikkaks. Loetagu ainult „Kõrboja pere­mehest” lk. 49, kus heinategemise rütm on otse meisterlikult edasi antud. Ja lk. 74 seal­samas on tantsurütm sõna otseses mõttes kantud lausesse. Ja Tammsaare uusromantilise ajajärgu lehekülgedel leiame Tammsaare lause rütmistumist üsna peenetundlikuks sõna- ja häälikutemänguks.

     

4

Kuigi Tammsaarel pole hea stilisti kuulsust, leiame ometi pealiskaudselgi vaatlusel tema keelest terve rea omapärasusi, mis annavad sellele üsna individuaalse tämbri. On rõhuta­tud, et Tammsaaret on ikka iseloomustanud kerge distsiplineerimatus kompositsioonilises mõttes. Tammsaare laseb end kergesti kaasa kiskuda sõna võluvusest, lükkides pillavalt lauseid üksteise otsa, uppudes sageli sõnadesse — heas mõttes. See isesugune armumine sõna­desse on põhjustanud Tammsaarel teinekord n.-ü. sõnadepillu, isesuguse sõnadega mängle­mise, mis on eriti silmapaistev Tammsaare üliõpilasnovellides, aga ka küllalt märgatav tema hilisemaski loomingus, isegi „Põrgupõhja uues Vanapaganas”. Ükskõik ka mis teemaks ongi, ikka see võib põhjustada sõnadevoolu niisamasuguse väledusega nagu lõngakera hak­kab hargnema. Näiteks „Kärbses“ leiame niisugust sõnadega uperpallitamist lk. 57 teemal piibusuitsetamine. „Tões ja õiguses” I, lk. 59, on lausa tantsurütmi Kaarli ja Maie sõna­mängus ja sama romaani neljandas köites lk. 396 korrutatakse üle terve lehekülje sõnade „surm“ ja „kannatus” ümber.

Sõnaküllus nõuab erilist korraldamist, paigutamist ja ka valikut. Olgu siinkohal tähen­datud, et Tammsaare üheks silmapaistvaks süntaktiliseks omapärasuseks on kordus. Tammsaare juures ei tundu see mingisuguse peenutsemise ega edvistamise võttena, vaid see näib omane olevat autori mõtlemisviisi põhilaadile. Korratakse üksikuid lauseliikmeid, olgu need siis leksikaalselt erinevad või samad, korratakse terveid lauseid kas samasugustena või väikeste lisandustega, korduvad sõnatüved, korratakse eelneva elamuse või sündmuse mõtet isesuguseis epilooglauseis. Viimaste all tuleb mõista tavaliselt eespool esitatu kokkuvõtet teatavais lõpplauseis, nagu resümee andmist eelnevast. Seesugused epilooglaused algavad kõige sagedamini sõnadega „nõnda”, niisugune”, „seepärast” jne. Näiteks „Kõrboja pere­mehest” lk. 75: „Ja kui siis keegi teine tuli ja perenaise ära viis, siis puges Villu kõrvale, rüüpas peaaegu vastu oma tahtmist — niisugune imelik pudel oli see.“ Või lk. 82: „N õ n d a rääkis Katku Villu, kui ta kõndis Kõrboja perenaise kõrval.^“ Samuti „Tões ja õiguses^“ I: „Niisugune oli see tähtis paik, kuhu lapsehoidja nii tulist tuhat lippab^“ (256), „N õ n d a vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele ..(12).

See joon ei paista Tammsaare kõige varasemates töödes eriti silma, kuid „Kõrboja pere­mehes^“ ja veel enam „Tõe ja õiguse^“ köidetes saab see tugevasti tooniandvaks. Ja see on jäänud omaseks Tammsaarele kuni ta viimase romaanini. Mõnikord kannab see võte endaga kaasas arhailist hõngu. Meenub piibel oma väljendustega: nõnda ütleb Jehoova jne. jne.

Aga peale selle esineb Tammsaarel ka puhtakujulist lausekordust. Näiteks „Kõrboja pere­mehest^“: Nüüd teab ta, kelle jäljed need olid; nüüd teab ta, et need võisid olla ja olidki ainult Kõrboja preili… jäljed.^“ „T a oleks tahtnud hea olla ühele kui ka tei­sele, ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poja vastu võtta…“ Samuti leiame sellelaadilisi näiteid Tammsaare muudest teostest.

Teose sõnastusstiili üldilmes on suur tähtsus just verbil. Mida rikkalikumalt on verbaal­seid vorme, seda dünaamilisem on autori keel, sest verb toob sõnastusse dünaamikat, noo­men staatikat. O. Jespersen oma teoses „Philosophy of Grammar“ vaatleb verbi kui keelele jõudu ja elumahla andvat elementi. Saksa keeleteadlane Naumann („Kurze historische Syntax der deutschen Sprache“) nimetab muuseas poeetilist ja jutustavat stiili verbistiiliks, teaduslikku stiili aga noomenistiiliks. ,,Kõrboja peremeest^“ lähemalt vaadates paistab, et kõige domineerivamad on seal just verbide kordused. Kohe kui lööme lahti esimese lehekülje:

„Need laulsid, nagu nad Villu mälestuses kunagi polnud laulnud. Nad laul­sid aida otsas kasvaval kasel… (3) „Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu vii, viiu vii, kordab seda pisut kähiseval häälel…“ (3) Lk. 4 leiab aset väike kor­duste süsteem: „Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõ­mustab veel enam. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.^“

Kui arvestame, et siin toodud näited on toodud ainult kahelt leheküljelt ja kaugeltki mitte tühjendavalt, siis võime juba aimu saada, kuivõrd tihedasti on Tammsaare keel läbi­põimitud sellest võttest. Peenelt läbiviidud korduse süsteemi leiame samas romaanis lk. 27. „Villu vaikis, Villu kartis rääkida, Villu kartis sõna lausuda sellest, mis teda huvitas. Aga ema ei vaikinud, ema ei võinud vaikida, tema pidi rääkima. Ka tema kartis, aga ometi ei võinud ta vaikida, niisugune imelik asi oli sellega, mis ta k a r t i s.“ Lk. 49 on just verbidega, mis leksikaalselt vahelduvalt korduvad, edasi antud heinategemise rütm. Lk. 74 on verbi kordamisega toodud sisse tantsurütmi.

Peale samatüveliste verbide kordamise esineb „Kõrboja peremehes^“ tihti leksikaalselt erinevate verbide kordusi, mis sageli otse kuhjumiseks muutub, näit. lk. 3. Seal on korra­tud predikaatverbi mõistet „laulma^“ leksikaalselt erinevate sõnadega ja viidud gradat­siooni — „rõkkasid^“.

„Kõrboja peremees^“ on Tammsaare kõige dünaamilisem romaan, seepärast ongi siin esi­koht verbaalsetel kordustel. „Tões ja õiguses^“ kui tundetooniliselt rahulikumas teoses esi­neb kordust üldse vähem.

Kuigi Tammsaarel leidub küllaldaselt ka nominaalset kordust, võime siiski ütelda, et olulisima tähtsusega on tal verbaalne kordus. Kordus kui omapärane süntaktiline võte on omane just Tammsaare hilisemale loomingule, tõustes kulminatsiooni „Kõrboja peremehes^“. „Tõe ja õiguse^“ köidetes paistab seda jälle vähem silma.

Tuglase keeles kordus on õige tihti kolmeliikmeline, n. ü. kolmikkordus. Näit. „Liiva­kellas” I, lk. 94: laskis põlvili, vaatas, nägi; puserdas, hingas, tuksus jne. jne. See kolmik-kordus, mis on tinginud suuresti Tuglase lause musikaalsuse, kandub edasi ka nimisõnusse ja muisse lauseliikmeisse. Ka Tammsaarel leidub kolmikkordust, näiteks „Kõrboja pere­mehes” lk. 8: „… ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt”, „Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö.. .” („Tõde ja õigus” 20). Kuid see ei ole läbi viidud niisuguse andumusega kui Tuglasel.

Nagu juba rõhutatud, Tammsaare kordussüsteemides on esmajärguline tähtsus verbil. Edasi võime tähele panna, et Tammsaare eelistab verbivormidest finiitseid infiniitsetest ja infiniitsetestki valib ta ennem hoorikkama sisse- või seestütleva kui staatilise seesütleva. Võrdluseks olgu toodud siin Tassa, kelle sõnastusstiili staatikale on juhtinud tähelepanu juba Semper. Tassa ei ütle: „Juba kerkib pajast keedise lõhn, mis meelitab meestele vee suhu ja paneb kärsitult sööki ootama”, vaid „Juba kerkimas pajast keedise lõhn, meelitav meestele vee suhu, täitev kärsitusega sööma ootusi.” Tammsaarel on see vastupidi. Selle asemel et ütelda staatilise partitsiibiga: „Nõnda oli leegitsev tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus”, või infinitiivi inessiiviga: „Nõnda oli tuluke leegitsemas…” Tamm­saare ütleb: „Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus”.

Tammsaarel on kalduvus anda oma sõnastusstiilile, muidugi mitte kavatsuslikult, isesu­gust indefiniitset jumet, ebamäärasuse hõngu. Kui ta midagi ütleb, siis ütleb ta seda kuidagi kahtlev-kõhklevalt, mitte metalliselt raskelt ega lõikavalt. See on kooskõlas tema skepsisse kalduva elukäsitusega. See dissonantside vältimine ja isesugune ebamäärasuse värving johtub suuresti teatavaist lauseehituslikest võtteist ja nimelt sellest, et Tammsaare armastab oma pealauset alustada tihti siduvate ja kuidagi pehmendavate partiklitega, eriti „ja“ ja „aga”-ga. Kust me ka tema romaanid lahti lööks, kõikjal leidub selleks küllalda­selt näiteid.

Ka on Tammsaare keeles sõnakesel „nagu“ eriline tähtsus. Selle sõnakesega on ühenduses ka sagedane konditsionaali tarvitamine. Näiteks „Kõrboja peremehest”: „Tantsisid ja vaatasid kõõrdi Villu poole, nagu tahaksid nad temale midagi öelda; nagu oleksid nad kõik oma hüüded temale hüüdnud.” (75) „Sellepärast ei pandudki suuremat tähele, kui nad teiste juurde ilmusid, mõlemad pisut nagu nukrad või mossis.” (74) „Tões ja õiguses” näib selle partikli tarvitamine olevat muutunud veelgi intensiivsemaks, ulatudes kuni Tammsaare viimase romaanini.

Samuti on sõnakesel „umbes” Tammsaare töödes teatav tähtsus. Kuigi seda ei esine tal eriti palju, on see siiski arvustuse tähelepanu enesele tõmmanud. „Loomingus” 1923 lk. 140 võtab Tuglas „Kõrboja peremehe” ilmumise puhul sõna ja peab niisuguseid umbes-partikliga algavaid lauseid stiililisiks puudusiks, üteldes: „kunstis pole midagi umbes, vaid me peame tundma alati usaldatavat täpipealsust”.

Kahtlemata on see Tuglase vaimulaadi kohta maksev, mis on hoopis erinev Tammsaare omast. Ei ole vaidlust, et see „umbes” ei sobi Tuglase sõnastusstiili, mis tavaliselt on täpne ja pretsiisne, aga Tammsaare kui kahtleja ja juurdleja, kui otsija ja küsija sõnastusstiilis see annab erilist värvingut. Näiteks „Kõrboja peremehest”: „„Niisama on Kõrbojal, ka seal peaks aina tegema, peaks umbes sealtsamast peale hakkama, kuhu Teil õnn peatuma jäi.““ (76) Või jälle resümeerivalt: „U m b e s nõnda ütles Rein oma koolitatud tütrele…“ (89, I tr.) „U m b e s nõnda kõneles Katku Villu, kui ta astus Kõrboja perenaise kõrval.” (85, I tr.)

Romaani teises trükis on autor selle partikli kõrvaldanud, küll täiesti asjatult.

Peale käsitletud partiklite on Tammsaare teoseis veel muidki kahtlev-kõhklevat varjun­dit andvaid partikleid, nagu „mingisugune“, „vististi“, „kuhugi“ jne. Kuid neid ei esine nii silmahakkavalt.

Lõpuks olgu siin tähelepanu juhitud ka liitepartikkel -gi resp. -ki tarvitamisele, mis paistab Tammsaaret lugedes silma. See partikkel muudab sõnastusstiili ladusamaks, sula­tab lause nagu teistega rohkem ühte ja annab autori keelele pehme, teravate servadeta ilme.

Tammsaare teoseid lugedes paistab lõpuks mõnevõrra silma asjaolu, et autor, jutustades oma tegelaste elust-olust, esitab nagu omalt poolt küsimuse.

A. 1900 „Postimehes“ ilmunud Tammsaare esimeses proosakatses „Kilgivere Kustas” jutustatakse Kilgivere Krõõda haleviletsast elust, kui korraga autor nagu omalt poolt esitab küsimuse: „Ehk kuhu peaks ta (s. o. Krõõt) minema? Ehk mis eest ta peaks maksma ja päivi tegema? Kas selle vana lagunenud sauna ja tema aseme eest?“

„Ärakadunud pojas“ keset metsa kirjeldust: „Ehk miks pidid need hiiglased kuused oma oksade pärast kartma?” Jutustuses „Kaks paari ja üksainus” kõneldakse ilusast ilmast ja laste kisast, mille sekka järsku poetatakse küsimus: „Ehk miks ei peaks nad kisama ja kil­kama, kui ilm on nii ilus? (10) Samas, kõrvalleheküljel, räägitakse ema ähvardustest ja parkimislubadustest, kui korraga küsimus: „Ehk kuidas peakski võima seda oma kalli Juhku ja Kataga teha?“

Nii partiklikese „aga“ kui ka küsilausete vahelepuistamine reedab Tammsaares ta dia­lektilisi kalduvusi. Võime märgata, kuidas teinekord keset kõige soravamat ja erapooletu­mat jutustamist Tammsaare vaidlusinstinktid otsekui ärkavad.

Lõpuks ei saa mainimata jätta, et nii sisulises kui ka vormilises mõttes ei ole Tamm­saare loomingusse mõju avaldamata jätnud piibel. Tammsaare näib tundvat hästi piib­lit. Kirjutades „Juuditit” olevat ta selle mitu korda läbi lugenud. Piibli maiku leidsime mitmes ta lauseehituslikus võttes (näiteks partiklite „ja“, „nõnda“, „aga” ja resümeerivate epilooglausete tarvitamine). Piibli fraasid korduvad tihti Tammsaare ilukirjanduslikes teo­stes, aga isegi ka arvutuslikes kirjutustes, rääkimata „Juuditist“, mis on puht piibliaineline. Olgu näiteks toodud mõningad fraasid „Tõest ja õigusest”: „Nõnda vaatas Vargamäe And­res oma noorele naisele, kellele pühas ristimises nimeks pandud Krõõt.” (12) „Ning nõnda oli Vargamäe Tagaperes rahu maa peal ja jumalal inimestest hea meel” (159); „…sest jumal on andnud ja jumal on võtnud, kuigi siin üleaedse koeraniru himutseva suu läbi” (“6).

Eriti võime leida piibli ja lauluraamatu lausekäände purjus Pearu kõnelustes: „Aga ära kuula sina seda va Hundipalu Tiidu juttu, sest kirjutud on: sina ei pea mitte hunti paluma, vaid valvake ja paluge, et ei tuleks teps kiusatus.” (252) „… sest ma olen pisut purjus, oh Issand, ja anna andeks meile meie võlad!” (252)

Põrgu ja taeva, jumala ja kuradiga tegeleb Tammsaare innukalt ka oma viimases satii­rilises romaanis. On omaette huvitav ja õpetlik ülesanne jälgida nende motiivide variee­rumist läbi kogu Tammsaare loomingu. Aga ka Tammsaare sulest ilmunud artiklites on tihti vahele pistetud pühakirja ütlusi, tihti küll ka moonutatud kujul, isegi väga aktuaalseid teemasid käsitlevais kirjutusis, näiteks artiklis „Mees, naine, laps”: „Võimalik, et olev kul­tuur ja tsivilisatsioon oma arengul on jõudnud eelkäijate astmeni, kus targad inimesed ütle­sid: õndsad on need, kes sigimatud ja kelle rinnad pole imetanud.” (Nädal Pildis 1936, nr. 25.)

Tihti on kuulda ütlust, et sel ja sel kirjanikul pole stiili (mille all on mõeldud sõnas­tusstiili). See on iseenesest mõttetu ütlemine. Nii nagu igal inimesel, nõnda on ka igal kirjanikul tingimata oma stiil ja iga kirjaniku sõnastusstiilis on kindlasti sugemeid, mis eri­nevad tavalisest ühiskeele pruugist ja mis aitavad selgitada ja iseloomustada autori kirjan­duslikku isiksust. Neid sugemeid tuleb ainult osata näha ja neid nähakse tavaliselt siis, kui vaadeldakse autorit tervikuna, kui on oskust pilku heita teose sisuliste ja vormiliste ele­mentide vastastikusele valguskiirgusele.

Eelnevate ridade ülesandeks on olnud viidata linnulennult mõnele iseloomulikule nähtu­sele Tammsaare keeletarvituses, püüdes mõnikord vihjata ka sellele, kuidas need keeles avalduvad nähtused on seotud Tammsaare vaimu põhilaadiga. Juba neist märkmeist võib järeldada, et Tammsaare looming pakub ülihuvitavat materjali sellele, kes kunagi kirjutab uurimuse tema stiilist.

On juba ammu toonitatud, et Tammsaare kirjaniku iseloomu üdiks on skepsis. J. Luiga nimetab seda tundmuse skepsiseks. Ja tõepoolest, kust küljest me ka val­gustaks Tammsaare looja-isikut, ikka me satume isesugusele kahtlev-kõhklevale põhihoiakule. Seda reedavad ta loomingusse pudenenud kinniskujutelmad, sellest kõnelevad ta sõnastustsiili pisidetailidki. Aga see skepsis ei tihene Tammsaarel raskeks ja traagiliseks pessimismiks. Mida enam edasi, seda naeratavama ilme see saab, puhkedes vahetevahel koguni irvitamiseks satiiris. Aga ega ei saakski olla teissuguse põhitooniga see kirjanik, kes alatasa näeb, et tõdesid on palju, õigemini, et tõde ja õigust polegi, et niipalju inimeste ja jumalate tarkust saab ja on saanud naeruvääriliseks. Siis tõepoolest „tark olla on veidi naljakas” ja kurbus elu seesugusena nägijal on juba nii suur, „et ta naeratama ajab“.

Tammsaare ei ole võitleja loomus. Tema loomingust me ei leia uute tõdede revolutsioo­nilist kuulutamist ega lippude alla kutsumist. Ta on umbusklik uue vastu ning tema usaldus kaldub ennem mineviku kui tuleviku poole. Näeme, et ta oma keeletarvituses on alati kaugele jäänud kõigest modernitsemisest. Ta ei ole võimeline armuma kiiresti äsjaloodud sõnadesse, sest viimaste ümber ei ole veel seda atmosfääri, mis teda võiks veedelda. Et ta tüüpilise skeptikuna püüab vaadelda asju kõigist võimalikest tahkudest, see avaldub tema lausestikuski, kus üksikute elementide sagedase kordamise teel ta nagu tahaks läbi katsuda lõplikult oma kujutlusi. Tema sõnastuslikus koes ei ole sirgeid jooni ega teravaid servi. Tema laused ei taha elada iseseisvate organismidena, vaid nad on enamasti ikka seotud ümbrusega partiklite-sidemete kaudu.

Et Tammsaare areng on olnud jätkuv, ilma suurte hüpeteta, siis esialgu petlikult paistab, nagu oleks tema vaimne struktuur kergesti arusaadav. Tegelikult see pole nii, sest tema on meil neid kirjanduslikke isiksusi, kelles ristleb äraarvamata mitmekesiseid sugemeid. Leida tema loomingule täiuslikult rahuldavat üldnimetajat pole sugugi nii kerge.

Erna Tillemann

Varamust nr. 3/1940

    

/p