Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Uueaja pedagoogika seab esikohale lapse individuaalsete omaduste arendamise. Selles sihis on siiaajani peaasjalikult lapse mõistuslikku (inte- lektuaalset) külge rõhutud, kuna tunded (emotsioonid) unustusse on jäetud ehk viimase kohale asetatud. Kasvataja ülesanne oleks lapses kõiki vaimlseid ja hingelisi omadusi arendades neid täielikku kokkukõlasse viia. Prae­gune kool on üheteistkümnendal tunnil unest ärganud ja ruttab pikal sammul seda rada, milles ta maha on jäänud, s. o. esteetilises kasvatuses.

Esteetilise kasvatuse objektiks on kõik, mis ilu ja iluduse all mõistetakse ja mida meie välisilmast ja ümbritsevast loodusest silma, kõrva ja siseintuitsiooni abil, peidetud hinge sügavamates urgastes, vastu võtame. Ilutunde ja tungi selle järele on loodus inimesse istutanud. See peitub juba väikestes lastes, kus ta instinktiivselt avaldub ja selle tõttu palju intensiivsemalt väljendub kui vanade juures.

Pange tähele laste hingeavaldusi, nende mänge — need on täis luulet, kaugel reaalsusest; nende mõttelend ulatab otsatusse ilmaruumi, võimatumaid illusioonisid luues; nende puuhobud elavad, nad ratsutavad, nende seljas, kui Pegasuse turjal, ühest ilmaäärest teise; nende ettekujutuses ei jää ükski küsimus vastuseta. See on kõik primitiivne ja oma­pärane naiivsus, mõistmata ja arusaamata vanadele, kes oma tunded mõistuse, elukogemuste ja eelarvamiste kõva koore alla matnud. Tung väljendada, oma mõttelennule konkreetset kuju anda, avaldub väikestes mudilastes. Nad kriipseldavad sõnadeoskuse puudusel paberile ja mujale mõtteväljendusi, meile arusaamatutes kujudes ja joontes; voolivad liivast, savist ja mullast igasuguseid olevusi; tantsivad, hüppavad, kargavad, laulavad, mängivad õlekõrrel muusikatooteid jne. See on primitiivne ja võib olla neile arusaamata jant, aga nendes jämedates joontes peituvad lapse esteetilised kalduvused ja tung neid väljendada. Kasvataja ülesanne on, arvele võttes lapse hingelisi avaldusi, neid välja tuua ja õigele teele juh­tida,—kasvatada kooskõlas tervet inimest, esteetilise maitseja arusaami­sega. Õpetaja, kes eitab esteetilist kasvatust, ehk vilistades sellest üle saab, teeb pattu inimsoo vastu, kasvatades neid ühekülgseteks vastikuteks pes­simistideks, kaugel idealismist, mida loodus igasse noorde hinge istutanud; need ei jõua tungida looduse ilusse, tema sügavusse ja aru saada sellest suurest meistrist, loodusest, tema muusikast ja värvisümfooniast; need sattuvad alati selle maitsekehva ja labase turuesteetika mõju alla, millega kapitalistlik võistlus massproduktsiooni näol meid üle külvas ja mille eelrinnas sel alal viimasel ajal Saksamaa sammus, meile kui ka teis­tele maadele oma köögis valmistud siirupmagusaid töid saates.

Esteetilise maitse arendamises tuleb eestkätt loodust tundma õppida, temasse süveneda, tema ilu tähele panema ja vaatlema õppida. Inglise moralist Ruskin ütleb, et tuhande inimese hulgast üks vaadelda ja tähelepanna oskab. Ja see on tõsi! Miks veetleb meid maastik, või mõni muu kujutus, mis lõuendile on paisatud? Sellepärast, et meie seda ilu, mis looduses on, ei märka, mida õppinud vaatleja esile toonud.

Mitte vähem tähtis kui looduse tundmaõppimine ei ole loova kunsti teostega tutvustamine ja nende tundma õppimine. Tuleb alati vahet teha looduse ja kunstiteoste vahel — need on kaks iseasja, mida teineteisega segada ei tohi.

Kolmandaks mõjuvaks tööriistaks kasvataja käes on joonistuse, maalimise, voolimise, laulu ja muusika õpetus, mille kasvatusliku tähtsuse juures keegi arusaja õpetaja kahelda enam ei tohiks, ega neid õppetunde mingisugusteks sonimisteks ega muuks ajaviiteks ümber muuta, nagu paraku seda küll on sündinud.

Iseäranis tuleb rõhutada ka ilukirjandust, nii proosas, kui luules, et arusaamist saavutada keelest, tema ilust ja muusikast, mõttelennu ulatuvusest ja luulesügavusest. Tihti moodustab luule arusaamist ja tema tõsist väärtust väljendusviis — ettekanne. Selleks tuleb ilulugemist edendada. Meistri ettekande läbi leiame palju pärlid sõnnikust, mis pro­faan sinna sõtkunud.

Stiil, väljandusviis ja rütm on, mis moodustavad kunstiteose esteeti­lise väärtuse.

Miks mõjub mõni isik halvasti oma liigutustes ehk jutuajamises? Sellepärast, et tal neis rütm puudub. Väliselt ilus inimene võib vasti­kuks minna, kui ta oma liigutusi ei reguleeri, neid teatud korda ega rütmi ei sea. Looduses on täisrütm, nii merelainete möllus kui linnu len­nus ja looma jooksus. Igaühel eriti on oma rütm: varblane ei saa oma tiibu kunagi nii lehvitada kui graatsiline pääsuke ehk pätajalg karu kaljukitse kerget käiku tabada. Et oma liigutusi koooskõlla viia ja neid juhtida, peab kasvataja ka seda külge meeles pidama — rütmilist gümnastikat ja plas­tilisi liigutusi arendama.

Esteetiliselt arenenud inimene leiab alati ümbruskonnas ja looduses piiramata materjali esteetiliseks maitsemiseks, mis võimaldab loobuda igapäisest tühjast murest ja loob elule väärtuse. Esteedile avab loodus oma uksed kõigisse tema kujurikkuste ja iluallikate juurde, täis muusikahelisid ja värviharmooniaid.

Tahaks uskuda, et kool ja kõik, kellel väärt on rahva tulev põlv ja tema vaimse pinna tõstmine, oma annet ja oskust selleks kasuta­vad, et esteetilist kasvatust juhtida tarvilikule kõrgusele. Kuida seda üles­annet üksikasjalikult läbi viia—loodan et „Kasvatus“ selle peale vastust annab.

August Kilgas

Kasvatusest nr. 1/1919