Karmid rütmid
August Alle: Karmid rütmid
Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus. 1934.
Pärast mitmeaastast vaheaega esitab August Alle lugevale publikule jälle vihu oma huvitavat luulet. Päälkiri toonitab värsside mehist, provotseerivat ilmet nagu omal ajal Carmina barbata. Kuid lugemist alustades satud tunde- ja muljemaailma, mis on kõike muud kui karm. Pehmete, ainult vahel harva sekka ka tugevamate pintslilöökidega maalitakse looduspilte, mille puhul tulevad meelde „Noor-Eesti” aja parimad saavutused. Need on akvarellid, milles, mõnikord detaile on üsna vähe. Nagu mõnes Jaapani värvilises puulõikes või Li-Tai-Po luuletuses suletakse kogu elevus vähestesse joontesse, paari-kolme värvi, kuna muu jääb lugeja enda juurde mõelda. Kuu vastu ladvastikku, „metalliks vaskund” veed, elavhõbedasesse järve kustuv aer, õrn valguse ja häälte kustumine; härmaniidi võrgud üle viljakõrte, kurgede häälitsus, pihlakate punamarjad järve kaldal, päikese nõrk mänglus koldsetel metsasaartel — sellased on esimese, „Pühajärvale” pühendet luuletustesarja teemid. Neis ei ole endast uudist. Kõik on tuttav, kuid meeldivalt tuttav, ja poeet oskab sellesse panna tunde pehmust ja soojust ning nägemuse armund selgust. Värvid selles tsüklis on puhtad, siluetid delikaatsed, võrdlusi ja metafoore antakse harilikult vähe, enamasti erilist uudsust taotlemata, kuid taktitundeliselt, teinekord aga siiski ka julgemalt ja rabavama efektiga. Suve leebusel, aasta kõdunemismelanhoolial lastakse mõjuda omaette, ilma sellesse toomata ilmselt isiklikke tundeid, kõik on esteetiline kontemplatsioon. Ka värsitehnika on lõdvendet painduvalt vibreerivaks, lühiridade rütm läheneb sagedasti proosale, jäädes siiski värsiks, riimides tarvitetakse kõiki meil praegu levind vabadusi, minemata äärmustesse. Üks ainuke koht kogu sarjas — üks lõik luuletuses „Sügis V” — näitab energilisemalt koonduvat, amfibraahilis-anapestilist rütmi järsu tuulehoo mulje väljendamiseks. Ometigi ei või öelda, et Alle esteetitseks lõdvalt — selleks on kõik nähtu liiga intiimne, liiga hapralt ehtne. Loodusevaatlus jääb detailide vähesusest hoolimata täpseks ja värskeks, tagasihoidlikult-realistlikke, kuid elavaid üksikasju antakse just sääl, kus neid üldmulje tihendamiseks tarvis, tagapõhi on joonistet kindlapiirdeliselt ja asjalikult. Terviklikkus on luuletustel eriti kindlustet nende lühiduse tõttu. Nii mõnigi kord tulevad meelde inglise-ameerika imažistid, kelle formulatsiooni järgi luuletuses pakutav pisipilt peab olema „delikaatse viivu kajahtavaks südameks”, nii et hapra hetke meeleolu sellesse oleks koondet nagu taeva peegeldus värisevasse kastepiiska.
Vähem kontsentratsiooni, aga võib-olla selle eest rohkem läbielat autobiograafiat on kõnesoleva kogu teistes tsüklides, eriti „Vanitases”. „ööd kõverpeeglis” näiteks asetab talvise maastiku rahulikusse raami peene, siira eneseanalüüsi. „Eneseiroonia ahvi”, rahutult mõtisklevat meeleolu, mida vaikus äratab unetute ööde veetjas, tuuakse lugejale väga lähedale, ilma et peetaks tarvilikuks pikalt esitada mõlgutlusi endid. Muljepiisk muljepiisa järele jätab värelevaid rõngaid „Talvitaja enesega” värsside selgele pinnale — mõni neist piiskadest teistest tugevam, nii et värsid löövad sädelevalt pritslema. Maastikkude rahusse osatakse mõnikord tuua sümboolset tähenduslikkust, muinasjutulist, kuid tundelähedast irreaalsust, mis mõjub leebelt-karastavana.
Pehmet lüürilist nooti kuuleb üsna palju isegi „Agulistes”, mille alguses autor küll teatab, et „jätab vana muusi”, kuid ilma et siiski suudaks seda täiesti teha. Teatav uljus toonis, teatav provotseerivus paiguti sekka puistat seisukohavõttudes ei kaota fakti, et agulieluski ühtelugu nähakse teemi, idüllika jaoks. Säärased üksikasjad nagu valge lind, kes „hüpleb puuris, /laulab, ootab päikesekiirt / hiilivat kui kuldset hiirt / hämarasse korterisse” jäävad rohkem ja elektriseerivamalt meelde kui viletsust esile tõstvad jooned. Mainitakse küll „skrofuloosi ja inglishaigust” ning veel muidki hädasid agulilaste kirjeldamisel, aga neid detaile sisaldava luuletuse lõpuks loeme siiski, et „iga jalaaste / üle ingel peab vahti”. Sellele, kes armetuse ja kehvuse taga näeb kaitseingleid, võib tõesti olla kogu olemasolu kuldavaks tõigaks, et „ehk küll elu lõust on viril, / akna all mu õitseb sirel, / valge sirel”. Nii kipub optimistlik lüürika — ning lisagem juurde, ka huumor — alatasa segama naturalistlikke kavatsusi. Võib ju olla, et minevik kunagi oli parem. Võib ju olla, et oleviku unelmad on ainult „luituvad kuldsed liiliad — / mälestus õhulossi”, mida meelde tuletades „ägedalt raputad tuhka / kustunud paberossi”, kuid. luuletustesse kumab siiski elavalt midagi nonde liiliate helgist, kuigi meeleolu, hellund hardust kipub häirima irriteeriv „don Paraadio”, kes pasunapuhangutega laob rahvale sisse labast tänavaoptimismi.
Selle „don Paraadio” ja paljude muude nüüdisaja avaliku elu nähete vastu külvab kuuliderahet vihu viimane osa, tervele kogule nime annud sari „Karmid rütmid”. Neis ajalauludes ärkab Carmina barbata ja epigrammide Alle rusikaga põrutaja, kuulipritsiga ragistaja, sõnapommidega lõhkuja, kelle hoobid ja laused teevad rünnatavaile valu. Eelmistes sarjades andis Alle voli oma hinge feminiinsele, lüürilisele poolele, siin ta muutub ägedalt maskuliinseks. Labaseks ta siiski ei lähe, kunagi, kuigi vahel küll pisut amorfseks. Rohkem kui paljudes teistes on Alles tundlikku ja arusaajat humanisti, kuid ka humanistil võib hing minna täis — ja kui seda juhtub, siis Alle rabab pihta. Optantide äritsemislust, väliskultuuri snobid, püksiviikide kultus, Hitleri jäljendajate baretiparaadid, Araki militaristlikud röögatused ja paljud muud viha ja põlastust äratavad nähted saavad oma osa. Alati on autor neis ajakajalistes luuletustes elav, sagedasti ta koondab mõtted ja muljed energilisteks piltideks ja lauseteks, mil on epigrammaatilist lõikavust, ja vahel — mitte alati — on kogu luuletus algusest lõpuni sümmeetriliselt ja selgelt ehitet ning: sööbub kindlapiirdelisena meelde. Eriti tuleb ses suhtes tõsta esile „Kojad”. Arvustajad on juba tsiteerind selle iroonilis-süngeid, följetonistlik-apokalüptilisi lõppvärsse, kuid ei jää üle muud kui teha seda veelkord: „Garden party ja ping-pong, / kuni kõmab surmagong.” Säärane on selle sarja lõppmulje — võrratult pessimistlikum sellest, mis jäi kõnesoleva kogu muudest osadest. Loodus sulatab meeleolud soojalt lahti, isegi agulisse poevad päikese kuld-kiired, kuid Euroopa avalik elu — kas on see millalgi pääle sõda olnud süngem ja kurjaendelisem kui praegu?
Olen linnulennuliselt kokku võtnud Alle raamatu sisu. Minu arvustuse õige impressionistlik stiil vastab muljele, mis mul on jäänd sümpaatsest teosest enesest. Need luuletused on eeskätt impressionistlikud, vahel peagu puäntillistlikud tähelepanekute ja märkuste kogud, lühemates palades sagedasti väga keskendet, pikemates laialivalguvamad, kuid alati hääst, ehtsast elamusmaterjalist. On tunda, et autor stilisatsiooni on pidand vähem tähtsaks kui vahendittust, ning vahendituid muljeid ta oskab äratada, olgugi et need mitte igal puhul ei jää pikemaks meelde. Viimase asjaolu üheks kaaspõhjuseks on kindlasti vorm, mis Alle endale on valind. Harva ta tarvitab kindlaid värsimõõte, vaid kaugelt suuremas luuletuste osas on tegemist lühirealiste vabavärssidega, milles riimikäsitluse väga moodne vabadus võib-olla võimaldab suuremat sujuvust, kuid ühtlasi toob kaasa mingi sõnavormelite udunemise ja värsimustri ebaülevaatlikkuse, eriti kui luuletused ületavad teatava pikkusepiiri. Sooviks, et autor nagu ennevanastigi rohkem katsetaks kindlaskeemilisemate stroofidega ja täpsamalt läbiviidud riimidega. Need tunduvad paremini sobivat tema sagedasti väga lööva stiiliga ja nad tõstaksid väga märgatavalt üldist reljeefsust. Kirjutan seda sellepärast, et tean Alle võimeid just minu poolt siin soovitet suunas. See ei tähenda aga sugugi, et Karmidest rütmidest ei puhuks sooje meeleoluale, et neis ei kangas tuks veetle vaid nägemusi või ei sähvaks teravmeelsust ja mehisust. Sellest olengi juba annud aru. Kultuurne maitse ja küps keeleinstinkt aitavad autoril päälegi hoiduda neist lameduse karidest, mille otsa on põrgand nii mõnigi tema (või ka mõnesse muusse) põlve kuuluv luuletaja.
Ants Oras
Loomingust nr. 2/1935
