Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

„Teaduse kriitika” prantsuse filosoofias

E.Meyerson

1

E. Meyerson (sündinud 1859, surnud läinud aasta detsembris) on kahtlematult „teaduse kriitika” silmapaistvamaid esindajaid kaasaeg­ses prantsuse filosoofias. On tähelepanuväärt, et ta polegi päritolult prantslane. Ta on rahvuselt juut, sündinud Vene-Poolas, Lublinis, ja saanud keskhariduse Saksamaal. Samuti omandas ta kõrgema hari­duse Heidelbergi ja Göttingeni ülikoolides. Alles 1882 siirdub ta Prantsusmaale, kus töötab esialgu keemikuna ja hiljem administratiiv­sel alal. Ent ta looming juurdub siiski nii sügavasti prantsuse tea­duste kriitika vaimus, et teda võib julgesti asetada selle vaimu representatiivsemate kujude esirinda.

Meyersoni teoseid iseloomustab laialdase loodusteadusliku ja mate­maatilise ainestiku põhjalik valdamine, mis oma asjatundlikkuselt ilm­selt imponeerib ka eriteadlasile. Sellele lisandub aga veel käsitluse selgus, mis ta teosed teeb, kuigi vast ainult teatava määrani, mõiste­tavaiks ka filosoofiliselt huvitatud üldsusele. Tema harukordselt mit­mekülgsest mõttestikust püüan piiratud ruumalal esitada ainult tema „seletuse” («eksplikatsiooni”) mõistet.

1908 ilmub ta esikteos Identite et realite. See teos on nõudnud autorilt ligikaudu kakskümmend aastat kestnud eeltöid. Esikteoses avaldatud õpetuse originaalsust püüavad avaramates perspektiivides edasi arendada 1921 ilmunud kaheköiteline De 1’explication da]ns les sciences ja 1925 ilmunud Le deduction relativiste. Viimasena maini­tud uurimus peab andma vastuse küsimusele, kas üldine relatiivsuse teooria ei ole vastolus Meyersoni esimeses teoses esitatud õpetusega teaduslikust mõtlemisest. Vaevalt kaks aastat enne surma (1932) ilmutas ta veel eruditsioonilt võrratu kolmeköitelise Du cheminement de la pensee.

E. Meyersoni teosed taotlevad mõistuse üldist teooriat. Esime­sed neist uurivad päämiselt teaduslikku mõtlemist. Kuid järgnevad teosed, eriti viimane, püüavad teadusliku mõtlemise analüüsi tulemusi laiendada kogu inimliku mõtlemise alale. Ja olgu kohe eeskätt tooni­tatud, et esimeste teoste tulemused säilitavad oma maksvuse.  Teaduslik mõtlemine ei erine oma olemuselt eelteaduslikust, primitiivsest mõtlemisest.

2

E. Meyerson leiab ,et meie mõistus oma olulistes põhijoontes on muutumatu. Inimlik „mõtlemismasin” „töötab” tänapäev just samal viisil nagu varemail ajul. Meyerson algas oma uurimistööd keemia ajaloo jälgimisega. Ja juba siin selgus, et inimmõistus sammub oma aastatuhandeid kestnud looduse tunnetuse püüdudes ikka samu teid, kuigi see, mida nimetame eri ajastutel teadmiseks, võib erineda sisult, ja vormilt. Seda väidet tõestab Meyerson (teoses De l’explication…) sel teel, et ta annab põhjaliku ja iseenesest juba uusi tõdesid avastava analüüsi Hegeli loodusfilosoofiast ja kõrvutab selle siis Aristotelese omaga. Nende kahe filosoofi enam kui kahetuhande aastaga lahuta­tud süsteemid osutavad oma põhitendentsides üllatavat analoogiat.

Raske on uurida meie mõtlemisprotsessi vahetult. Kõige pare­mini õnnestub selle põhiseadusi uurida selle protsessi tulemusil. Mis loodusteadus on ja mida ta tahab olla, sellele saab selge ja täpsa vastuse anda ainult loodusteaduse ajalugu. E. Meyerson hoiatab eksi­arvamuse eest, nagu võiksid seda vastust anda ühe teatava ajastu või nn. „moodsa” loodusteaduse iseloomu analüüsid. Me satuksime parata­matult samale eksiteele, mida käisid I. Kant ja A. Comte, kes oma kaasaegse teaduse printsiibid üldistasid teaduse printsiipideks üldse (Du cheminement… I, 87). Ei saa toetuda ka sellele, mida väljenda­vad loodusteadlased ise loodusteaduse mõtte ja eesmärkide kohta. Meyerson kui loodusteadlane teab väga hästi, et loodusteadlase eri­alaline tublidus on sõltumatu loodusteaduse sihtide tõelisest mõistmi­sest. Ta arvab, et filosoofia, niivõrd kui ta on teadusõpetus, peab jäl­gima teaduse saamist ennast ja tema tööviise laboratooriumis – tema ajaloos. Loodusteadlane arvab küll teadvat, mida ta teeb. Kuid üldi­selt maksab ikkagi tõsiasi, et sellal, kui mõeldakse ja oma mõtlemisele andutakse, on võimatu teada, kuidas see mõtlemine toimub. Sest siin. on meie vaim pöördunud objektidele, mitte aga endale.

Neil põhjusil arvab Meyerson õige teaduse kriitika meetodi leida võivat ainult teaduslikkude teooriate tekkimise ja hävimise teede ja põhjuste analüüsis. Ja tal on tõeliselt ületamatut andi elustada ja mõtestada ammuunustatud ja mõistetamatuks saanud teooriaid ja näi­data meie mõistuse traagilist ajalugu. Kuid peab ütlema, et teda ei juhi lõpuks mitte ajalooline huvi, vaid tunnetusteooria kõige laiemas mõttes.

Tulemused, milledele Meyerson jõuab säärasel menetlusel, viivad teda teravasse vastuollu eriti positivismiga. Moodne teadus võlgnevat oma edusamme asjaolule, et ta, loobudes toetumast metafüüsilistele õpetustele, on loobunud ühtlasi „põhjuste” tunnetamisest ja rahuldub ainult „seaduste” kindlaksmääramisega. Teadust ei huvitavat mifte küsimus: „mis” ja „miks”, vaid „kuidas”. Ta tahtvat piirduda ainult „kogemusega” ja saavat pidada faktiliselt olemasolevaiks seadusiks ainult selliseid, mis „on antud” kogemuses, loobudes sunduse „seleta­misest”. Mehhanistlikke ja teisi „seletusi” ta peab ainult vaatlikustavaiks vahendeiks, mudeliteks, piltideks.

Vastupidiselt säärasele positivistlikule, eriti A. Comte’i ja E. Mach’i poolt esitatud teooriale näitab Meyerson, et moodne loodus­teadus ei piirdu mitte ainult seaduspärasuste otsimise ja leidmisega. Teaduslikkude leiutiste ajalugu näitab, et mateeria ja energia alalhoiu seaduste põhjendamine on täiesti analoogiline neile tõestusile, milledele Descartes põhjendas inertsiseaduse ja Leibniz jõu alalhoiu seaduse. Need tõestused aga tuginesid mingi jääva, püsiva vahetule mõistmisele. Et midagi jääb kontantseks, on arusaadav enne kogemust.

Mitte ainult eelteaduslik, vaid ka teaduslik mõtlemine on realist­lik ja ühtlasi ontoloogiline selles mõttes, et ta põhineb mingi püsiva, olemasoleva käsitusele. Pole võimalik kõnelda mingist relatsioonist, suhtest, seaduspärasusest, kui me ei eelda selle relatsiooni kandjat – objekti. „Pas de rapport sans support”, ütleb Meyerson. Inimlik mõtlemine eeldab, et on midagi, mis püsib. See tähendab aga, et eelda­takse midagi, mis on reaalne. Teadus eeldab eseme mõistet; ta ei saa abstraheeruda sellest metafüüsikast. „Inimene teeb metafüüsikat sama loomulikult nagu ta hingab”. Kui teadus hävitabki meie loomu­liku ellusuhtumise ontoloogia, siis püstitab ta alati selle asemele uue ontoloogia (Uexplication, 43). Teadus kujundab ümber meie naiivse seisundi maailmapildi, rakendades sellele ümberkujundamisele samu reegleid, millistel oli loodud naiivne maailmapilt. Ta taandab nähtava nägematule, kuid see, mida ta loob, on oma laadilt sama, mida ta hävi­tab (Identite    441).

Teadus ei rahuldu kunagi fenomeeni lihtsa kirjeldusega, nii üksikasjalik kui see ongi. Kui ta olekski võimeline alistama fenomeeni kõigis tema detailides empiirilistele seadustele, ta otsib siiski midagi säälpool fenomeeni. Vastupidise väite puhul jääks teaduse ajalugu minevikus ja tulevikus mõistatuseks, või isegi absurdseks (Uexplication, 48). Teadust ei rahulda ainult «kuidas”, vaid ta püüab saada vastust küsimusele „miks”. Ta püüab seda, mis antud, fenomeeni, taandada mingile „teisele asjale”, mis asetseb erineval tasemel, kuid suudab pakkuda fenomeenile ratsionaalset õigustust ja selgitada tema kordumiste regulaarsust. Teadus tahab anda fenomeenidele „sele­tust” (explication). Kuid fenomeenid ei seletu endi kaudu, vaid me peame neid taandama mingile „teisele asjale”. Tasemelt, mis asetseb kõrgemal kui „seadus” (loi), otsib teadus „põhjust” (cause).

Seaduspärasuste kindlaksmääramine (legalite) moodustab ainult teaduse alguse, esimese etapi. Kuid teaduse areng ei jää sellele pea­tuma. Ei ole küllalt sellest, kui me tundmatu universumi üle laotame relatsioonide, suhete võrgu, mis puudutaks ainult fenomeene. Tea­duse areng näitab, et ta tahab tungida universumi põhjani. Sellelt, mis ainult näib olevat, tungib ta sellele, mis tõeliselt on; ta otsib sääl­pool fenomeeni seda, mis fenomeeni põhistab, üle nähtava reaalsuse tungib ta tõelisele reaalsusele, sellele, mis on tõeliselt, s. t. nähtust õigustavale põhjusele.

Positivistlikku legalite-mõistet tuleb täiendada reaalsuse ja kau­saalsuse mõistega. Ent mis tähendab „seletamine” ja kuivõrd kaugele ulatuvad üldse meie mõistuse võimed „põhjuste” tunnetamisel? Ja mis on see, mis vajab „seletust”?

3

Seletamine selle sõna kõige olulisemas mõttes tähendab selgi­tamist, s. t. mõistusele läbipaistvaks tegemist. Seletamist vajab õieti kõik, mis meie mõistusele milgi viisil on „antud”. Tegelikkus oma kva­liteetide paljuses ja erinevuses, tegelikkuse saamine ja muutuvus – see kõik on irratsionaalne. Ja olu ise on samuti meie mõistusele mõis­tetamatu. Mida mõistus mõistab, see on lõpuks ainult „identne”, „sama”, kuna see, mis mitte sama pole, vaid mingi „teissugune” on, vajab seletust. Alles kui me selle „teissuguse” oleme taandanud „samale”, alles kui me temas oleme leidnud „sama”, alles siis rahul­dub meie mõistus. See „identne” „teissuguses” ongi see, mida nime­tame „põhjuseks”.

E. Meyersoni filosoofia üheks põhilisemaks väiteks kujuneb, et tegelikkus, reaalsus ei ole mitte täiesti ratsionaalne, s. t. meie mõis­tuse seadustele konformne, vaid ainult osaliselt. Meie mõttetöö suund, mis on juhitud meie ratsionaliseeringu tungist, ei ühtu reaalsuse suunaga.

Nagu öeldud, lõplikult ratsionaalselt mõistetav on ainult muutu­matu, ruumis ja ajas samane. Sügavas inimmõistuse olemuses on põh­jendatud tendents identifitseerida erinevat. See tendents on ennast maksma pannud tähtsate energia, massi alalhoiu seaduste, elektri ja magnetismi õpetuste puhul ja selles tendentsis on põhjendatud potent­siaalse energia, latentse soojuse jne. mõisted. Kuna meie mõistus ei saa leppida sellega, et me sunduses leiame igakordselt uusloomingut, siis püüab ta tühikuid täita teatud latentse, potentsiaalse oluviisi postuleerimisega. Sääl kus, nagu radioaktiivsete muutuste puhul, energia näiliselt piiramatul hulgal tekib, postuleerib ta interatomaar­set energiat. Säärased interpretatsioonid osutuksid võimatuks, kui nad meid viiksid vastuollu kogemusega. Kuna seda vastuolu pole, siis peab siinkohal möönma looduse osalist ratsionaalsust. Ent see ratsionaal­sus on ainult osaline juba seetõttu, et igasugune diversiteet osutub meie mõistusele irratsionaalseks. Jäägita ratsionaalne oleks ainult differentseerimata olu kreeka filosoofi Parmenidese mõttes.

Kuid veel ühes teises suunas erineb loodus neist ratsionaalseist piltidest, mida me loome tegelikkuse käsitamisel. Looduse sundus evib ajaloolise iseloomu, ta ei tunne mingeid ümberpöördavaid (irreversibles) protsesse. Carnot’ printsiibis (Identite, ptk. VIII), mis seda asjaolu väljendab, on näidatud irratsionaalsuse sissemurdmist mehhanistlik-kausaalsete teooriate järele korraldatud maailma. Meyer­son omistab erilist tähtsust sellele ümberpöördamatusele ja näeb selles tegelikkuse omapära, mis vastuvaidlematult toonitab igasuguse „saamise” mõistuselt täiesti läbitungimatut iseloomu, tema irratsionaalsust.

Edasi arendades Platoni ja Aristotelese mõttestikku, vihjab Meyerson meie mõistuse (raison) paradoksaalsele iseloomule. Meie mõistus püüab saavutada põhiliselt irratsionaalse olu totaalset seletust, totaalset ratsionaliseeringut. Teadlik olles sellest enda poolt seatud ülesande lahendamatusest, tahab ta siiski seda lahendada, rõõmu tun­des, kui tal õnnestub samm edasi astuda ja üht lahendust asendada teisega. Tunnetus pole mitte ainult, nagu arvas Kant, „lõpmatu üles­anne”, vaid ülesanne on lahendamatu ja eesmärk saavutamatu seepä­rast, et ta on vastuolus meie mõistuse olemusega.

Irratsionaalsus, mille vastu põrkab meie mõistus, on aga, ligemalt vaadatuna, ühtlasi tema olemasolu ja arenemise tingimuseks. Ta elab ja areneb selle irratsionaalse reaalsuse armust, kuna ta ju saab raken­duda tegevusse alles selle reaalsuse vasturääkivustel, erinevustel. Meyerson näitab (Cheminement, II), kuidas matemaatika areng on seotud tingimusega, et meie mõistus endas kanflab midagi esemelikku, mitte-ratsionaliseeritavat. Matemaatikas on sääraseks mitteratsionaliseerivaks esemelikkuseks arvud ja figuurid, sest nad ei saa muutuda iialgi täieliselt abstractadeks. Hegeli väitel on õigus, et kui meie mõistus piirduks täieliku identsuse jaatusega, siis ta oleks määratud liikumatusele. Alles nõue assimileerida identsusele midagi erinevat äratab teda endast väljuma. Ent Meyerson ei lähe Hegeliga mitte täiesti kaasa. Hegel pidas teaduslikku seletust asjatuks vaevaks. Kuid me teame, et meetoditega, milliseid Hegel hülgas, on saavutatud siiski suuri tulemusi. Ometi väidab ka Meyerson lahendamatut vastu­olu intellekti ja looduse vahel (Identite, 338).

Meie mõistuse paradoksaalse iseloomu puhul tuleb rõhutada veel ühte momenti. Seletuse kaudu asetame selle, mis enne näis reaalsu­sena, irreaalsuse tasemele. Ent otsekohe tunnetab mõistus, et ta pole saavutanud oma eesmärki, sest ühe olukihi asemele ta on asetanud teise, mis samuti on tulvil irratsionaalsusi ja need vajavad „seletust”. Nii me ehitame täna, homme aga hävitame selle, ja nii see kestab kuni üldse midagi on, sest olu üldse on irratsionaalne. Igal seletusastmel taandame midagi millelegi ja see taandamine võimaldab ühtlasi de­duktsiooni. Säärasel käigul muutub maailm üha vaesemaks, kuigi üha ratsionaalsemaks ja läbipaistvamaks, kuni ta on lõpuks selge kui kris­tall, nagu arvas Descartes. Kõik on seletatud ja ratsionaalne. Ent sa­mal hetkel, kui me mõistus võidab irratsionaalsuse, hävib see täieliselt seletatud maailm ja muutub eimiskiks.

Kui loodusteadusel õnnestuks kausaalsusprintsiipi ja ühes sellega identsust laiendada kogu loodusteadusele, muutuks ta ise mõttetuks. Meie mõistus püüab oluliselt akosmismile. „Rien ne serait, si tout etait identique” (midagi ei oleks, kui kõik oleks identne), ütleb A. Lalande peaaegu samas mõttes. Kui kõik oleks seletatud, siis jääks eimiski. Mitte ainult mõtlemise ese, vaid ka mõtlemine kaoks, sest irratsionaalsus on meie eksistentsitingimus.

Sama mõtet võiks ka veel teisiti väljendada: inimene ei saa konk­reetsust täielikult tunnetada. Tunnetamine on oluliselt suhe tunne­tava ja tunnetatava vahel. Konkreetsuse täieline tunnetamine tähen­daks tunnetatava ühtumist konkreetsusega ja seega inimliku eksis­tentsi lõppu.

4

Meyersoni esimestes teostes on korduvalt rõhutatud meie mõis­tuse ühtsust ja muutumatust. Nagu filosoofia ja teadus põhinevad ühtsale mõistusele, mis on ikka samane oma avaldustes, nii ka eelteaduslik mõtlemine käib teid, mis on olemuslikult muutumatud. Kuid viimastes teostes on ta olnud sunnitud tegema oma väite puhul teata­vaid reservatsioone. Eriti Einsteini relatiivsuse teooria tekitab see­suguse mõistuse-teooria puhul raskusi ja Meyerson püüab neid arvestada.

Einsteini relatiivsuse teooria arutlusel ründab Meyerson neid tõl­gitsusi, mis tahavad seda teooriat ülekohtuselt kasustada filosoofilise fenomenalismi põhjendamiseks. Niihästi Einstein kui ta poolehoid­jad, nagu Eddington, Langevin ja Weyl, väidavad, et relatiivsuse printsiibis on tunnetatud – reaalsuse olu ennast. Nii paradoksaalne kui see ongi, relatiivsuse printsiip tähistab reaalsuse mitterelatiivsust. Einsteini teooriale tuginevad füüsikud tahavad väita, et teatava füüsikalise nähtuse kujutlus pole maksev mitte ainult maakeral või päikesel asetseva vaatleja suhtes, vaid ühtlasi kõigi mõeldavate ja või­malikkude vaatlejate suhtes (La deductlon relativiste, 68, 66).

Ent matemaatilise seletusmeetodi vaim, mis kunagi esines Platoni ja siis hiljem Descartes’i juures, elustub uuesti Einsteini õpetuses: kogu füüsika taandatakse geomeetriale ja katsetatakse maailma uut totaalset deduktsiooni matemaatilisel ja nimelt pangeomeetrilisel teel. Seejuures on eriliselt silmatorkav asjaolu, et geomeetria evib kõigi teiste seletusskeemide suhtes tähelepanuväärse esiduse, sest ruumis on säilitatud miinimum seda vaatlikkust, mis hoiab teda laostumast ei­miskisse. Ruumil on teiste seletusbaaside hulgas seepärast oluline ülekaal, et ta evib veel relatiivselt irratsionaalse iseloomu.

Kuid just siin peabki Meyerson võimalikuks arvata, et just ratsionaliseerimistendentsi mõju all meie ruumikaemus tõesti on modifitseerunud. Ümmara lõpliku ruumi kujutelm, nagu see Aristotelese juures ja keskajal iseendastmõistetav oli, äratab meis imetlust. Meile ei tee enam ületamatuid raskusi antipoodide eksistents. Me võime neid raskusi küll mõista, kui tunneme sisse loomulikku seisundisse, mis ruumi suundadele omistab absoluutset tähendust. Meie endi ruu­mikujutlus on just teaduse tõttu muutunud vaatlikkuselt vaesemaks.

Kuid need modifikatsioonid, milledest siin juttu, puudutavad ai­nult geomeetrilist mõistust, s. t. viisi, kuidas me ruumi tajume. Meyer­son ei nõustu Hegeliga, kes „saamise” käsituse seletamiseks pidas va­jalikuks uut mõistuse vormi – konkreetset mõistust (Vernunft). Mõis­tus on olnud samane kõigil aegadel ja kõigis tingimusis. Sellal kui Brunschvig, kelle lähtekoht küll mitmeti erineb Meyersoni omast, nägi mõistuse olemust igavesti kestvas arengus, möönab Meyerson mo­difitseerumist ainult ruumikaemuses, kui mõistuse välises skeemis.

Ent Meyersoni mõistuse teooriale võib pääle relatiivsuse teooria ruumikaemuse otsida vastuväiteid veel teistelt aladelt ja nimelt primi­tiivsete inimeste mentaliteedi alalt. Kuulsa L. Levy-Bruhli andmetel erinevat primitiivsete inimeste mõtlemine põhjalikult tsiviliseeritute omast. Primitiivsete mentaliteet osutub suurelt osalt vähe vastuvõt­likkust kogemuse suhtes ja ta on vähe tundlik vasturääkivuste suhtes. Primitiivsete mõtlemine on Levy-Bruhli arvates „preloogiline”. Nende mõtlemist nagu halvaks afektiivsus. Nende tajumine ja mõtlemine on juhitud päämiselt traditsioonidest ja sotsialiseeritud emotsioonidest. Nad usuvad tajumatuid jõudusid ja tegevusi ja omistavad neile reaal­sust. Nad usuvad partitsipatsiooni, mis võimaldab inimest samas­tada mingi olevusega. Kas säärased primitiivse mentaliteedi jooned ei lange välja üldisest mõistuse raamistikust ja kas primitiivsete mõistus ei erine põhiliselt meie omast?

Levy-Bruhli õpetuse tõlgitsusel eitab M. põhilist erinevust (Du cheminenient, I, 49 jj.). Primitiivse inimese ja teadlase mõtlemine on oluliselt sama. Ta erineb ainult astmelt ja sisult. Primitiivne ini­mene otsustab valesti, ta mõtlemine aga on põhilaadilt samane. Par­titsipatsiooni, mis esineb primitiivsete juures, tuleb võtta kui seleta­mise katset.kui teaduse ja filosoofia algastet, ja see ei lange välja meie mõistuse üldisest raamistikust. Ka nende juures esineb „erinev identifikatsioon”, ainult rakendatuna teissugusele sisule. Bororod ütle­vad endi kohta, et nad on ararad (punased papagoid), ja trumaid (Ida-Brasiilias) väidavad, et nad on vesiloomad. Ent selle väitega ei taha bororod öelda, et nad on absoluutselt identsed igas suhtes punase papagoiga. Mida nad öelda tahavad, on ainult see, et nad teatud suhtes osanevad tunnustes, mis on omased ararale. Primi­tiivne inimene, kes väidab osanemist arara tunnustes, mõtleb nagu keemik, kes ühendab võrdlusmärgiga kaht olemasolevat substantsi enne ja pärast keemilist reaktsiooni, või nagu füüsik, kes identifitseerib kaks energia vormi, ilma et ta hetkekski unustaks nende ener­giate põhilist erinevust.

5

E. Meyerson iseloomustab mõistuse tegevust (Du cheminement II, 489), tsiteerides Platonit, kes kõneleb (Timaios, 35a) sellest, et meie mõistus tahtvat kohandada selle loomust, mis on Teis­sugune, Samase loomusele. Teaduslikud teooriad sihivad sage­dasti teadmatult, aga pidevalt ja tagasihoidmatult, lahustama seda, mis on meile antud reaalsusena, ruumisse, milles pole mingit materjaalset sisu. Ent ruum, kui temas puuduksid kehad, poleks märgis­tatav millegagi. See ruum oleks paljas identsus ilma erinevata, diversiteedita.   Meie mõistus on sihitud akosmismile,

Kuid teiselt poolt me nägime, et alles irratsionaalsusel sütib meie mõistuse tegevus. Ta on meie mõistuse võimaluse eelduseks. Irratsionaalsuse vastu põrgates, püüab mõistus teda taandada samale. Samasus, identsus on õieti see, mis meie mõistuses on aprioorilist. Loomulikult ei saa seda identset käsitleda mingi staatilisusena, mingi printsiibina. Meyerson hülgab traditsioonilise tunnetusteooria ske­matismi, mis sagedasti on koostatud aprioorilistest vormidest ja mil­ledele toetudes meie mõistus konstrueerivat oma sisu. Kuivõrd Kanti filosoofias esineb säärast skematismi, seevõrd on ta filosoofia puu­dulik. Hoopis teine küsimus on, kas Kanti filosoofiat saab samastada selle skematismiga või selles näha olulisemat, mida ta esitas. Meyerson tunneb ainult dünaamilist skematismi. Mõistus pole mitte identsus, vaid identifikatsioon, püüd ratsionaliseerida. Täielik ratsionaliseering tähendaks absoluutselt kõrvaldada irratsionaalsusi, mis esinevad füüsikalises maailmas.   Kuid just seetõttu ongi täielik ratsionaalne selgus võimatu: mõistus oleks mõistetud võimetuks, tege­vusetuks. Ta vaibuks eimiskiks ja lakkaks olemast. Püsides sama­suses, oleks võimatu väljendada mingit mõtet ega toimuks mingit tunnetust.

E. Meyerson üritas mõtlemise analüüsi peaaegu samalt punk­tilt, kus Hegelgi. Nii üks kui teine käsitab mõtlemist kui progressi, milles iga samm tähendab ühe konflikti lahendamist. Hegelile tek­kis konflikt mõtlemise enda põhjast tõusnud elementide vahel – puht dialektiliselt. Kuid Meyersoni arvates sünnib konflikt mõis­tuse ja väljaspoolt antu vahel. Sest see väljaspoolt antu alles äratab mõistuse ja tekitab konflikti, mida vaja lahendada. „Iga mõte eel­dab reaalsuse interventsiooni” (Du chemiiiement, II, 716). Sellest järgneb, et kunagi pole võimalik konkreetset reaalsust täielikult „dedutseerida”. Kuigi Hegeli filosoofiale võib teha palju ettehei­teid, ta teeneks jääb ometi, et ta on katsunud otsest tegelikkuse ratsionaliseeringut. Ainult tänapäeval me teame ühtlasi paremini ja tungivamalt, milliseid tõkkeid seab tegelikkus ise sellele ratsionaliseeringu püüdele.

Niisiis näitab tulemus, millele Meyerson jõuab, ratsionalismi tõkestamise vajadust. Prantsuse filosoofia on leidnud eriti „teaduse kriitikas” kohase vahendi traditsioonilise ratsionalismi ülehaaramiste tõkestamiseks. Ja see ratsionalismi tõkestamine on seda targem ja mõjusam, et ta on teostatud teaduse kui mõistuse tugevama relva immanentsel kriitikal. „Teaduse kriitika” on näidanud nii positi­vismi kui ratsionalismi piire.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 6/1934