Jakob Hurda elamud Tartus.
Käesoleva artikli kirjutaja ülesandeks on jälgida Jakob Hurda elukorterite asukohti Tartus, eriti ajajärgul 1868- 72, millal ta siin poeglaste kroonugümnaasiumi õpetajaks oli. Nende elamute kõrval väärivad tema arvurikkad üliõpilaskorterid vähem tähelepanu ja ei tule siis ka enam-vähem üksikasjalisele jälgimisele.
Erilist tähelepanu väärt on asjaolu, et mainitud ajajärgul Tartus ellu tõusid eesti ärkamisaja tähtsamad organisatsioonid: 1870. a. Eesti Aleksandri kooli asutamise korraldus oma juhtiva peakomitee ja üle Eesti ulatuvate abitoimkondadega; samal aastal esimene eesti põllumeeste selts ja 1871 Eesti Kirjameeste Selts. Kõigis nendes organisatsioones oli Hurt esimeheks.
Ent kõigi selliste ametite täitmisel ühiskonnas ei unustanud Hurt silmapilgukski enda kui kirja- ning keelemehe ja sõnalise vanavara kogumise organiseerija ning uurija ülesandeid. See tegevus toimus peamiselt nelja seina vahel, koduses kabinetis, mille asukoha jälgimine ja tähistamine nüüd küllalt tähtis tohiks olla.
Kirjutise eesmärgiks on Hurda elukorterite asendeid jälgida, ära märkides võimaluse korral ka korterite iseloomu ilme, ühtlasi aga ka ajavältuse, kui kaua H. ühes või teises korteris elas. Tartus kooliõpetaja-ametit pidades oli tal neid 4 1/2 aasta kestel kolm.
Hurda „enese kirjasõna järele” olnud tema esimene kooliõpetajaelamu Vanas tän. Blumgarten’i majas. Seda tõestavad ka Hurdale saadetud kirjade aadressid: J. Adamsonllt Paistu Holstrest 15. VII ja E. Semel’ilt Kuresaarest 20. VIII 1868. Aja suhtes tuleb märkida, et Adamson’il Holstres oli Hurda aadress teada 15. juulil, – selle järele osutub tõenäoliseks, et Hurt talle oma aadressi Tartust umbes nädalat 1% varemini pidi saatnud olema, sest tol ajal liikus kirjapost valdades üpris aeglaselt. Nii võib oletada, et Hurt oli korteri Vana tän. Fr. Blumgarteni majja üürinud resp. oma mõrsjal prl. Eugenie Oettel’il juha varemalt üürida lasknud arvatavasti 1 juulist; pealegi seisis nende abiellumine ees 22. juulil, mis ajaks korter pidi korda seatud olema. Kuid elama asusid nad sellesse peale pulmi.
Tol ajal seisis Blumgarteni väheldane puust maja politseinimestikus nr. 52 all. Tartu-Võru Rahukogu juures oleva Kmnistusasutise raamatute järele on Blumgarteni maja vaheajal kuulunud dr. E. Mattiesen’ile ja pärast selle surma tema pärijatele, kuni ta 1926. a. ostuteel kirjastus-osaühingu „L o o d u s e” omanduseks sai. Uus omanik on endise ühekordse ärklitubadega maja, mis nüüd majanumber 1 kannab, kahekordseks ümber ehitanud ja talle võrdlemisi nägusa välimuse andnud.
Ent missuguseis ruumes elas siin abielupaar Hurt ja kui kauaks jäi ta siia elama?
Nendele küsimustele saame kaudse informatsiooni järele vastuse endise majaomaniku tütrelt preili Blumgartenilt (Puiestee tän. nr. 68).
Prl. Blumgarten oli tol ajal väike tütarlaps ja ei mäleta gümnaasiumiõpetajat Hurta ega tema abikaasat, kuid arvab, et nad elasid maja kagupoolses tiivas, 4-toalises korteris, s. o. neis ruumes, kus praegu asetsevad k.-ü. „Looduse” ärijuhatus, kantselei ja osalt töökoda. Tolle korteri elanikkudel olnud kasustada eeskojast sisse minnes paremat kätt, vastu tänavat väike kirjutustuba (pikuti vähe üle 12 ja laiuti 10 jalga; K. E. S.). See oli siis igatahes Hurda kabinetiks, mis ümberehituse tagajärjel peamiselt akna suurendamise poolest on muutunud. Nüüd on see ruum k.-ü. „Looduse” ärijuhi kabinetiks. Järgmine uulitsaäärne tuba täitis omal ajal noorpaari saali ülesandeid. Saali vastas õue pool küljes oli söögituba köögiga ja söögitoa kõrval, kabineti taga, magamistuba. – Majaomaniku perekond elanud ärklitubades.
Oma oletust põhjendab prl. B. järgmiselt: Teine alumise korra korter, loodepoolses tiivas, ei võinud mitte Hurdale üüritud olla. Sest selle korteri rõduavaus on suundunud aeda (Vana ja Vallikraavi tän. nurgal), mis olnud ühiselt tarvitada kõigil maja elanikel, eriti aga just viimatimainitud, kõige ligemaile korteriüürilistele. Oleks Hurt oma abikaasaga aia läheduses, loodepoolses maja tiivas elanud, siis oleks ta neid vahel ka aias kohanud ja ligemalt – võib-olla unustamatult – tundma õppinud. Kuid seda pole ette tulnud.
Arvatavasti jäi Hurt kirjeldatud korterisse lühikeseks ajaks elama. Seda arvamist põhjustab järgmine asjaolu.
J. Hurda elamu õuepoolne külg, Vana tän. nr. 1 ja Vallikraav nr. 2. Siin majas elas H. 1868. a. II poolel ja arvatavasti 1869. a. I poolel X H. köögi aken.
1870. aastal, millal alanud majatütre kooliõpingud, olnud tema koolitee selle poolest äärmiselt lühike, et tal tarvitsenud ainult ülevalt ärklikorterist vastu aeda alumisele korrale siirduda; seal asunud preili Zahrens’i algkool; selle kooli õpilaskonda on temagi kuulunud. Prl. B. arvab aga, et see kool võis seal juba vareminigi asetsenud olla, – nii vahest 1869. a.
Mõlemad bel-etaaži korterid olnud vaheukse kaudu – mis, hoolimata ümberehitusest, täninigi säilinud – otsekoheses ühenduses, nii et uks sel puhul, kui mõlemaid kortereid üks perekond või asutis kasustas, läbipääsuks avatud oli, vastasel korral aga lukustatud.
Arvesse võttes tähendatud ust võib järeldada, et Blumgarteni majja üüritud korter polnud Hurdale kui avaliku elu tegelasele, kirjamehele ja kooliõpetajale, kes tahtis vähemalt kodus eksitamata töötada, mitte sobiv. Olgugi et korterite vaheuks käsiteldud juhul muidugi küll suletud oli, võis kooliplikade rõõmus kilkamine ja kõnekõmin ikkagi läbi kosta ja naaberüürilise rahu rikkuda. Ja kui silmas peame, et Hurda järgmine elamu osutub kesklinna piirkonnast sootuks eemal, kus korterid harilikult odavamad, siis võime sedagi arvestada, et ta ka odavahinnalisemat korterit eelistas. Hoolimata erakorralistest kuludest, mis tal elukorra muutumise tõttu vältida tuli, oli tal igatahes veel üliõpilaspõlveski tehtud võlgasid tasuda. Ja nii koostus tal siis küllaldaselt põhjusi oma esimesest korterist võimalikult pea lahkuda. Arvatavasti sündis see 1869. aasta jooksul; sest 1870. a. elas ta igatahes juba teises korteris, nagu järgnevatest ridadest selgub.
*
Ta siirdus Karlova tänavasse Kristine Lais’i m a j j a nr. 319.
Selle maja otsingul oli käesoleva kirjutise autoril teretulemast prof. H. Kopli kirjas (6. IV 1931) antud näpunäited. Professor teatab, et Hurda järgmine korter olnud preili Alvine Peetson’i mälestuse järele Karlova tänavas, „linnast minnes paremat kätt, uulitsa keskmisest osast pisut tahapoole”.
Oma üleskutsele „Postimehes” (11. IV 1931), milles ma J. Hurda elamute kohta a. 1868-72 teateid palusin, sain ma nädala paari pärast Hurda endiselt gümnaasiumiõpilaselt S. K. Roger’ilt Valgast postkaardi, milles umbkaudselt ära on märgitud, kus tema „unustamata koolmeister” Karlova tänavas elanud. Olnud väike maja, otsaga tänava poole. Roger olevat kooliõpilasena seal Hurda juures käinud.
Üllatuseks ilmus mõne päeva pärast hr. Roger minu juurde Tartu, et koha peal kätte juhatada maja, mille pärast ma temaga olin vaheajal kirjavahetusse astunud.
R. juhtis mind otseteed Karlova tän. maja nr. 33 ette; ütles kindla veendumusega, et see olevat sama maja, kus Hurt omal ajal elanud ja kelle juures tema kodus käinud, arvatavasti 1871. a. Hiljemail aastail, millal ta elutegevusse astunud, pole ta seda kooliõpilaspõlve mälestustega seotud majakest iialgi unustanud, ja Tartut külastades viinud ta kõnnak teda nii mõnigi kord ka jälle Karlova tän., ja ta vaadelnud seda maja siis ikka jälle huviga.
See maja kuulub praegu pangaametnikule Rudolf Amberg’ile – värava kõrval vasakut kätt idülliline hahkunud aiamajake, vastu kirret tänava poole pöördunud viiluga, milles ülal harjanurgas on ärkliaken, selle all kolmnurga-jaotusel kaks alumise korra akent, suuruselt kaunis tagasihoidlikud.
J. Hurda elamu Karlova tän. nr. 33, kus ta elas arvatavasti 1869. a. II poolel ja 1870. a. X H. kabineti aken.
Astume üle kitsa jalgvärava. Siit avaneb maja külgvaade: Nurgeline ja sopiline ehitis, vastu mäge tahapoole tõusev ja laienev. Nähtavasti on majake aja kestel järkjärgulised ehitusprotseduurid läbi teinud. Sellepärast on siis ka endine „paraadiuks” – kui see üldse eraldikäiguks enne Hurda sealelamist olemas oli – köögiukseks muutunud, ja puhast sissekäiku tuleb nüüd otsida ümber maja nurga rõduesise kaudu. Selle ees haljendab ja õilmitseb avar lilleaed, eemal piirjoonel garneeritud kõrgete leht- ja okaspuude reastikuga. . . Ja selline aed – olgugi et olevat varemini peamiselt muru ja puid kasvatanud – oli vististi ka üheks kaaluvamaks põhjuseks, miks Hurt siia siirdus, ütleme – loodusele ligemale, niipalju kui linnalised olud sedavõimaldasid. Oli ju teda, nagu V. Reiman kirjutab, akadeemik A. v. Middendorff Hellenurmes loodust tähele panema õpetanud. Linnud ja maarohud saanud talle teaduslikust küljest tuttavaks; mets ja väli olnud armsaks lahutuspaigaks.
Hr. Ambergi seletuse järgi, kellel endised ehituskavandid tarvitada olnud, on maja keskmiste ruumide jaotus ümberkorralduse tagajärjel juba enne tema sissekolimist osaliselt muutunud. Hr. Rogeri mäletades olnud Hurda kabinett alumisel korral vastu tänavat, kus ta praegugi veel endisel kujul olemas. See on madal vajunud tuba, umbes 2×2-süllalise põrandapinnaga. Kabineti kõrval olnud köök. See on aga hiljemini toaks muutunud. Köök on teenijatoa arvel vaheruumi suunas edasi nihutatud. Teised Hurda perekonna elamisruumid võisid olla kas alumisel korral, kus teisel pool koridori kaks suuremat ja üks väheldane tuba, või jälle ärklikorral, kuhu trepp koridorist üles viib, üks väheldane tuba kabineti peal ja selle toa vastas maja teisel pool otsas teine, ruumikas kahe aknaga tuba.
Maja väline kuju on hr. Ambergi arvates aastate vältel üldvormides enam-vähem püsinud, kuid ligemal ajal ähvardab teda, eriti tänavaäärset esikülge kaugeleulatuv ümberehitus, milleks kavand juba valmistatud ja ametivõimude poolt kinnitatud.
Sellest elamust lahkus Hurt peale oma ämma surma, arvatavasti 1871. a. esimesel poolel.
*
Hurda kolmas korter oli kreiskooli ruumes, K a r l o v a j a Riia tänava nurgamajas (praegune linna tütarlastegümnaasiumi asukoht, Karlova tän. 1 ja Riia tän. 12). Eespoolmainitud prl. Peetson’i mäletamist mööda on Hurt siia oma äia, kreiskooli inspektori dr. Karl Oettel’i korterisse elama asunud, nagu ülal tähendatud, pärast proua Oetteli surma, kuid kahjuks ei tea prl. P. proua surma-aasta arvu nimetada. Nii arvestatavat praost Mohrfeldt’i perekonnas seks enamvähem umbkaudselt 1871. aastat n).
Igatahes on kindel, et Hurt Karlova mõisa lähikonnast Lais’i majast välja kolides asus inspektor Oetteli juurde elama. Sellest rääkis ka möödunud aastal surma läbi lahkunud dr. E. Jannsen, kes olnud samal ajal Tartu kroonugümnaasiumi õpilane, kui H. seal õpetajaametit pidas, ja seda kinnitavad ka S. K. Roger’i kirjalikud kui ka suusõnalised teated. Roger käinud seal Hurda kodus kahe kaasõpilasega üle andmas jalutuskeppi, mis klass kinkinud oma lugupeetud õpetajale. T o l ajal põdenud H. silmi, tarvitades suuri siniseid prille
Karlova tänava nr. 33 maja veranda. Peasissekäik H. elamusse.
ja tänaval käies ka keppi. Rogeri arvates olnud see 1872. aasta kevadel.
Mis puutub eriti aasta-arvu tähistamisse, siis on R. siin igatahes eksiteel, sest silmi põdes Hurt peamiselt 1871. aasta algupoolel, ja sama aasta sügisel olid ta silmad juba niivõrt paranenud, et võis hoogsalt tööle asuda. Seks pakub tõendi Hurda enese kiri J. Adamson’ile 13. o k t o o b r i s t 1871, milles ta lausub: „Teie teate ju, et ma pea aasta otsa silmade poolest vigaline olin ja vähe kirjutada võisin. Nüüd on nad küll paranud, aga tegemist on palju” jne.
*
Sellest järgneb, et R. käis oma kaasõpilastega Hurda juures kreiskooli ruumes 1871. a. (mitte 1872). Ja nii osutub eksituseks siis ka väide tolle aja kohta, millal ta Hurda korteris käis Karlova tänavas Lais’i majas. Kui ta seal aasta varemini käis, nagu ta teatab oma kirjas (7. VII 1931), siis võis see olla 1870. a. (mitte 1871).
Nii jõuame veendumusele, et Hurt siirdus 1871. a. kreiskooli ruumesse oma äia dr. Oetteli juurde elama. Siia jäi ta püsima novembrikuu lõpupäevi n i 1872 (30. nov. jõudis ta „oma abikaasa ja lastega” Otepäässe, kuhu ta õpetajaks oli valitud.
Nagu varemini tähendatud, asetseb praegu selles, linnale kuuluvas, end. kreiskoolimajas tütarlastegümnaasium. Majale on 1902. a. Karlova tänavasse ulatuv tiib juurde ehitatud ja maja vana osa ruumid õpilaste arvu kohaselt ümber muudetud. End. kreiskooli-inspektori eluruumide asemel, kus Hurtki oma perekonnaga elas, on praegu õpilaste raamatukogutuba, usuõpetuseklass, riieteruum, osalt koolijuhataja eluruume j. m. Praeguse nurgaakna asemel oli tol ajal inspektori korterisse viiv uks.
Seega oleksid kindlaks määratud nende kolme elamu asukohad, kus Hurt elas 1868-72. Erilist tähelepanu väärib küll asjaolu, et neisse aastaisse, millal ta Tartus elas, langeb see osa tema elutööst, mis ta tähtsaimana eriti oma rahvusliku tegevuse alal on korda saatnud.
Tol ajal kutsuti ellu eesti ärkamisaja rahvuskultuurilises elus sihtirajavamad organisatsioonid: 1870. a. Eesti Aleksandri kooli asutamise korraldis oma juhtiva peakomiteega, kelle presidendiks valiti Hurt; samal aastal esimene eesti põllumeeste selts (Tartus), kelle sekretäri ülesanded tema enda peale võttis, järgmisel aastal aga seltsi esimehe ameti; siis tõusis 1872 ellu Eesti Kirjameeste Selts Hurdaga presidendikohal. Siia juurde olgu tähendatud, et Hurda tegevus ulatus ka „Vanemuise” seltsi ülesannete piirkonda, kus ta perekonnaõhtutel kõnesid pidas, esimesel laulupeol aga üks juhtivamaid peokomitee liikmeid oli ja peopühapäeval esines peakõnepidajana.
*
Käesolev kirjutis tunduks puudulikuna, kui käsitlemata jääksid – olgu üldjoonteski – Hurda kooli- ja üliõpilaspõlve elukorterid Tartus.
Kogu õppimisaja vältel on tal neid olnud rohkesti ja kahtlemata väga mitmesuguseid. Ilmsesti oli tema korterivahetuse stiimuliks alaline kaukatiisikus.
Kui ta oma kodukihelkonnas Põlvas oli 1852. a. kihelkonnakooli-õpingud lõpetanud, tuli ta Tartu kreiskooli edasi õppima. „Siin oli temale ja paarile teisele Põlva poisile kitsas kambrikene korteriks üüritud ja kodust toodi leivakott järele”. Jaanuarikuus 1855 jätkas ta õpinguid kroonugümnaasiumis. „Kitsikus oli aga nii suur, et ta südatalvel korterita oli ja kolm ööd vaeste inimeste armu läbi magamisekoha sai. Kuulu läbi sai seda inspektor (mõeldud on – kreiskooli inspektor; K. E. S.) teada, võttis vaesekese oma juurde elama ja muretses heldemeeleliste meeste juures temale prii lõunasöögi”.
Kuhu kreiskooli-inspektor dr. Oettel poisi oma juures elama asetas, selle kohta sisaldab teateid prof. Kopli kiri (6. IV 1931), mis rajaneb praost Mohrfeldt’i perekonnast saadud andmeil. Kirjas öeldakse, et Hurt elanud kreiskoolimaja ärklitoas, kuhu trepp üles viinud köögi eeskojast. Proua Mathilde Mohrfeldt (dr. Hurda tütar) olevat lapsena seal toas küllalt käinud.
Ärklitube, mida käesoleval juhul arvestada tuleb, on linna tütarlastegümnaasiumi (end. kreiskooli) majas praegu kolm, kõik maja edelapoolsel viiluküljel. Neid vaadeldes saame mulje, et aja kestel täidesaadetud ümberehitused pole mitte nendeni ulatunud, ja nad on üldjoontes säilitanud oma endise kuju. Seal on üksteise kõrval kolm ustega ühendatud tuba, nimelt keskmine võrdlemisi suur, kahe avara aknaga tuba, mille ees ahtake läbikäidav köök, ning taga vastu tänavat katuse alla surutud pikk, kitsas kaheruudulise aknaga tuba.
Ilmsesti on siin ärapeidetud, vagusas nurgakeses Hurt gümnasiastina (1855-1858) oma õpinguid sooritanud ega ole põlanud üliõpilasenagi 1859. aasta I semestril siin edasi elada.
Endisi kreiskooli-kasvandikke dr. Oetteli ajast elab Tartus praegu veel neli meest. Üks neid, end. mõisavalitseja hr.
Linna tütarlastegümnaasiumi maja edelapoolne viilukülg. Siin elas J. Hurt 1855-1859 kevadeni. X H. toa aken. Karlova ja Riia tänava nurgal, sama maja alumisel korral (sissekäik nurgalt, kus nüüd aken) on J. Hurt elanud 1871. ja 1872. a.
Luha (Jakobi tän. 38), mäletab veel seda, et kreiskooli ärklitubades elanud omal ajal kooli teener. On arusaadav, et tema kasustamiseks võis siis olla ruumikas keskmine tuba eestoaga, mis ka köögi ülesannet täitis.
Hilisemal ajal, kui kõnesolevas majas asetses reaalkool, on nendes tubades elanud kooli kantseleiametnikud, väikeses tagatoas vahel ka mõni üksik, perekonnata noormees. Teistes, paremini korraldatud ärklitubades, akendega õue poole, vastu hommikupäikest, elanud nii kreiskooli õppeajajärgul kui ka hiljemini keegi nooremaid kooli õppejõude.
Üliõpilasena ei saanud Hurt – olgugi noormees, kes peamiselt oma õpinguile elas – mitte enam kooliteenri selja taga peidetult edasi elada. Sest tahtes või tahtmata tekkis aja jooksul ometi tarve üht või teist ülikoolisõpra külastada ja ennast ka külastada lasta. See asjaolu nõudis korteri vahetust, hoolimata sellega seotud kuludest.
Nii leiamegi noormehe juba 1859. .a. teisel poolel elavat Lossi tän. dr. Ammon’i majas, mis praegu, varustatud politseinimestikus nr. 18-ga, kuulub dr. J o h. Meyerile, Järgmise aasta I semestril siirdus ta Pihkva (Võru) t ä n. Karl Bresinsky majja. Aja jooksul on Bresinsky krunt kiires tempos omanikke vahetanud, seejuures juurdeehituste läbi uute majade poolest rikastunud, nii et neid praegu kolm on: nr. 8, 10 ja 12. Nad kuuluvad Albert Laretei’le. Ühes nendest elas üliõpil. Hurt alates 1860. aasta I semestrist. Kui kauaks ta siia püsima jäi, pole võimalik jälgida, sest et ülikoolivalitsus on üliõpilaste nimestiku 1861. aasta kohta trükis avaldamata jätnud. Kui siis aga 1862. a. nimestik ilmus, puudusid üliõpilaste nimede juures nende aadressid. Järgmisil aastail lasti küll jälle korrapärased nimestikud trükkida, kuid nendes puudus Hurda nimi. Matrikli järele on Hurt ülikoolist lahkunud 26. veebr. 1863, kuid graduaaleksamite protokollid näitavad, et ta on 1863. aasta kestel siiski veel paari professori juures eksameid teinud. Lõpuks on ta enda 27. maist kuni 20. augustini 1864 veel üliõpilaste matriklisse lasknud kirjutada, ilma et tema elukorterit kuskil oleks märgitud. Selle kohta toob aga teateid H. Wühner’i kiri 29. maist 1864, mille välisküljel leidub aadress: Herrn J. Hurt – im Hause des Herrn Dr. Schulz auf dem Stationsberge (s. t. Riia tän.). Praegu asetsevad dr. Schulz’i krundil Riia tän. majad n r. 20 ja 22, mis kuuluvad Amalie Schürmann’ile j. t. Ühes nendest oli siis Hurda korteri 864. a. kevadel.
Kuid sama aasta sügiseks muutus Hurda aadress uuesti. Sest kirjas, mis ta 14. septembril Kölerile saadab, teatab ta, et elab Senff’i mäel Bidder’i majas. T.-V. Rk. Kinnistusosakonna viimaste andmete järele kuulub end. Bidderi kinnisvara Tiigi tänavas Elisabet ja Bertram N u m e r s’eile. Praegu asetsevad nende krundil majad nr. 12 ja 14. Järjelikult elas ühes nendest Hurt 1864. a. sügisel, kui tal ülikooliõpingud juba 20. augustist saadik selja taga seisid.Varsti pärast seda teatas Hurt Köler’ile, jaanuariks 1865 minevat ta Hellenurme mõisa akad. Middendorff’i juurde kodukooliõpetajaks, kuid enne seda elavat ta veel Tartus rätsepmeister Pedder’i majas. See maja asetses Kompanii t ä n. Praegu kuulub ta Adele Ber g’ile ja on politseinimestikus registreeritud nr. 4 all.
Kui cand. theol. Hurt Hellenurme mõisast linnas käis, kohtas ta arvatavasti oma ema ja õde, kelle eest ta peale isa surma pidi hoolitsema, „Lepa Aadu majas”. Sest sinna on tema koduküla sõber, rahvaluule korjaja Jaan Piho talle ka kirja 21. XII 1865 adresseerinud.
*
Dr. Oettel, kes 19. aug. 1873 oleks 70 a. vanaks saanud, lahkus varsti peale Hurda Otepäässe siirdumist kreiskooli inspektori kohalt.
1874. aasta lõpul omandas Oettel ostuteel (2050 r. e.) kaks puust maja aiaga Lille tän. (kinn.-nr. 135). Ümberehituse läbi esiküljelt ja eluruumide korralduselt vähe muutunud, kuuluvad nad 1926. a. saadik J ü r i R ä s s a’le. Nüüd seisavad need majad politseiregistratuuris nr. 12 ja 14 all. Maja nr. 14 alumist 3-toalist korterit, vastu uulitsat, kasustasid kirikuõpetaja Hurt ja tema perekond peatuskohana linnasõidu kordadel, nagu seda tõestavad naabermaja nr. 10 omaniku pr. Kokulfi ja Hurda tütre Mathilde Mohrfeldt’i seletused.
K. E. Sööt.
Eesti Kirjandusest nr. 9/1931