Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

16 Jun

A. S. Puškin – luuletusi

 

 

On talv

 

On talv.  Mis teha maal?   Veel laisalt voodis püsin.
Kui tuuakse tass teed, ma toojalt kohe küsin:
noh, kas on väljas soe? kas lõppend tuisumäng?
kas värsket lund on maas? kumb parem on, kas säng
või sadul?   Või mis siis, kui enne lõunaoodet
jään sirgu sirvima mõnd vana trükitoodet?
On siiski tulnud lund.   Me tõusemegi maast,
me varsti ratsudel, kes kerged nagu laast.
Meil ratsapiitsad peos ja kannul koertekari,
silm aga terane, et vilksaks jälje vari.
Nii ringi ajame, kuid, viimaks lõppend jaht,
eestlipsand jäneseid me näinud kõigest kaht.
Ent lõbu küll ja küll!  On õhtu.   Tuul nii vinge,
tuhm küünal hingitseb, poeb miskit nukrat hinge.
Joon mürgist igavust, kaob tilga järgi tilk.
Vast loekski midagi, ei haara tähti pilk,
ning kaugub mõttelend.   Ja raamatu ma sulgen.
Mu pihku satub sulg: ma muusat häiri julgen,
kuid ta on unine, läeb sassi sõnalõim.
Näib, heli heliga ei sobi.  Kadund võim
mul riimi ülegi, kes tõrksana must hoidub:
värss udune ja külm jääb oimetuks ja loidub.
Jutt katkeb lüüraga.   Vist väsind, otsin muud.
Salongi astudes, näen, jahvatavad suud:
kas valimistest jutt või vabrik kõneaine?
Ja tusane kui ilm on pahur perenaine,
kes terasvarrastel välkvilkalt vahel koob
ja vahel kaarte laob ning saatust mõttes loob.
Kui palju igavust üksluises päevi kaos!
Kui aga õhtu eel ses unustatud paos
– mil kibe kabemäng meil toanurgas käis –
säält eemalt äkitselt üks terve vankritäis
me majja ilmus – memm ja õeksed, kaks neidu,
blondiinid, saledad, kaks rõõmustavat leidu,
kuis ärkas külanurk, mis äsja kõle näis,
ah Issand, äkitselt kuis elu mõtet täis!
Neid pilke, millega sind algul kõõrdi kaeti,
neid sõnu, milliseid nii ettevaatvalt vaeti!
Siis hargnes jutulõng ja mõnus naer ning rokk
ja valsikeerutus ja helendama-lõkk
ja sosin, kirglik pilk ja tuisupäised kõned,
see kogemata trepp, need riivamised mõned.
Öörüppe kadunud on äkki neitsi toast,
eest lahti rind ja kael, ei hooli tuisujoast!
Ei vene roosile too põhjatormid surma.
Ah suudlus pakases, kuis hõõgub sellest hurma
Mis värskust neidises, kel ümber lumetolm …

Oo kauge sõber

 

Oo kauge sõber kadund muinasloost,
sa, kelle kaitsel leinas hing ja hullas:
kui elu säras kevadkiirte kullas,
siis olid sa mu tugi, rõõm ja troost!
Sind ootasin.  Kui algas videvik,
su kortsund, prillis palg mu hällil huljus,
käes kõlises sul lõbus lapsekuljus
ning ümber voolav öökuub oli pikk.
Mind tasa kiigutades laulsid siis
mul vaikseid, lahkeid laule, säädes prilli,
ning jätsid mähkmetesse võlupilli,
kus värisema jäi su imeviis.
Kuid lapsepõlve unelm kadus pea,
aeg saabus muusa tõsise ja ülla,
ent viis ei unund muistse imeea,
ning tasa tulid mulle jälle külla.
Kuis oli teine äkki rüht ja rüüd,
kui võrgutavaks muutnud aeg su jume!
Kuis paistis vaade tuline ja tume,
kui tulised su naeratused nüüd!
Pool-inimlik, pool-õhustloodud naine,
su õlul tantsis tõrges loor kui laine
ja põimit lilled pärjatasid sind,
pääs kihardusid kaunid juuksed rõngas:
kuis koldseid pärleid kandev valge rind
sul punastades värises ja hõngas …

 

Kaja

(Th. Moore’ist)

 

Kas kuuldub möirgeid kiskja tõu,
kas luikab sarv või kõmab kõu
või rõkkab neiulaulust õu,-
su hing see paik,
kus vastu kajab loodusjõu
ükskõik mis kaik.
Sa kõigile, mis tormihoos
või kõues tajud, vetevoos
või karjapoisi lutuloos,
kui lajatus.
Kuid sul, poeet, su enda loos
on – kajatus.

 

Tsaar Nikiita

 

Elas muiste tsaar Nikiita,
kelle rikkust, au võis kiita.
Ei teind kurja ega head,
maa – see õitses omapead.
Polnud tsaaril puudu vaevast,
sõi ja jõi ta, palus taevast
ning siis mitmest emandast
soetas nelikümmend last,
nelikümmend neitsit varmast,
nelikümmend inglit armast,
kõigil kaunis koor ja tuum.
Ja need silmad – pilk kui kuum!
Suuke verev, palmik tume,
ja veel jalad! Hääl nii sume,
et võis aru võtta pääst.
Võlut ilusast ja hääst,
tahtsid olla aina truudus,
aga ühest näis sääl puudus.
Millest ühest?  Nii ja naa,
tühjast-tähjast, arvan ma.
Oli hoopis nipe-näpe.
Aga – puudus, puudus täpe.
Kuis nüüd nõnda öelda saaks,
et ma vihale ei a’aks
vagatsejaid tähtsalt suuri
ega nipsakat tsensuuri …

 

Nõuanne

 

Kui päevast päeva aina sääsekiun
sul kõrvades ja tüütu parmupirin,
sa jäta mõistlik arutlus või siun,
las vastuseta jääda kõik see virin :
ei maitse ega selgitusetöö
üht tõrksat tõugu taltsutada jaksa.
Miks vihastuda?   Käega sekka löö ja
epigrammiga neil’ pihta plaksa.

 

Luuletused „On talv”, „Kaja”, „Tsaar Nikiita” ja „Nõuanne” on tõlkinud J. Semper, luuletuse „Oo kauge sõber” A. Oras.

Loomingust nr. 2/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share