Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kõrvalseisjana-vaatlejana sattudes meie täna­päeva tehnilise hariduse kõrgküsimuse pinnal tehnika- ja humanitaarteaduste suhete piiri­maile, jääd esialgu kinni mõttele, et need kaks kultuurisfääri on midagi vastastikku sõltuma­tut. Midagi suurt, kuid teineteisele väga kau­get. Sest sa võid samal hetkel küsida — mis ühist on Kanti krititsismil raudkonstruktsioonidega või katusekiviga. Ja tahab olla raske tuua neid asju ühise nimetaja juurde. Ei pääse üle erinevusest nende teaduseharude sisimas olemu­ses ja isegi kummagi arenemis- ja tõusuloos.

Sa küsid, et kui humanitaarteaduste viljele­mist leiame juba enne-kristusaegses Hellases (Platon), kust näeme filosoofiliste ja õigus-sotsiaateaduslike õpetuste kasvu ja tõusu üle Antiik-Rooma ja koguni läbi sünge keskaja pi­devas joones, et kus oli, siis tehnikateadus. Ja meenutad, et tehnika-õpetuse õige ülestõus tuleb toime alles mõnevõrd üle saja aasta tagasi, ise­seisvate tehnika õppeasutiste rajamisega Eu­roopa mitmesuguseis mais (Prahas, Berliinis j- t.)

Paistab, et samal ajal, kui tegelikkuses tehnika rakendub vahetult looduses, haarates oma meelevalda pea kogu nähtava välisilma ku­jundamise, rajab humaniora oma töövälja enne kõiki just silmale nähtamatu maailma korrastamisele ja edasiarendamisele. Ühe teo objektiks tarvitseb nii väga olla elutu loodus, teise omaks — elav elu. Ja kui oma põhialustes teh­nika tugeb energia jäävuse seadusele, mis ei tun­nusta energia tagavarade suurenemist ega vähenemist, mis ei lase ühelgi energiakogusel kaduda tagajärjetult ega muutuda kasvades enda kord­seks, siis humanitaarteaduste valdkond on kõhk­lemata võtnud omaks ökonoomilise printsiibi, mis nõuab väiksema energiakuluga suurema re­sultaadi saavutamist, taotledes kulutatava ener­gia muundamist just millekski rohkemaks.

Nii võib jõuda paradoksideni, kuid need mõt­ted lähevad üle. Ja kuhjunud vastuoludes hakkavad kristalliseeruma mõlema sfääri seotuse algmed. Tabame end küsimuselt, kas siiski tohib üsna julgesti seada üles ühe teadusteharu vanust teise nooruse vastu, kui võime rääkida antiik-filosoofia kõrval Vana-Babüloonia, Assüüria, Vana-Pärsia jne. arhitektuurist. Kas ei jää kitsaks siduda tehnikat vaid nähtava välisilmaga ajal, kui ta valitseb eetrit, mis on ometi nähtamatu ja vastuoksa, kas saab pilgukski tegeluses humanitaarteaduste edustaja tõrjuda välja meid ümbritsevast välisilmast?       

*

Samuti, eks ole ökonoomia põhiprintsiip — saavutada väiksema jõukuluga suuremaid tagajärgi — leidnud vahest ulatuslikumat kasutamist just tehnilises rakenduses: mõeldagu vaid tööprotsessi ratsionaliseerimise metoodikale ja praktikale.

Kuid see on vaid üldsõnaline lepitamine. Ka­handades distantsi enda ja vaatlusesemete vahel, orienteerudes tegelikkuuse kogemustele ning lähene­des vahetult tehnilise- ja humanitaarala inimes­tele moodsa ühiselu mistahes tööväljal kesk iga­päevast tööd ja vastastikuseid suhtlemisi, võime alatud mõtteid arendada ainult tehnika ja huma­niora koostöö teemal. Sest nende kahe seotus on sedavõrd tihe ja orgaaniline, et kaasaja mil­jöös pole mõeldavgi ühe eksistents teiseta.

Ainult „t e h n i l i n e“ inimene on — ro­bot ja ainult „vaimset“ inimest võiksime ehk kohata spiritistlikul seansil. Elav inimene

ilmneb meile keha ja vaimu kindlas seadlustatud koosolemises. Nõnda humanitaar- ja tehnilised teadused ainult üksteisi täiendades ja ühisrakenduses suudavad anda selle, mis meie tunneme tänapäeva kultuuri ja isegi tsivilisatsiooni all.

*

Mida pakub siis kaasaegne elupilt näitena selle koostöö tarvilikkusest ja tema olelust?

Astudes hommikul tänavale, meid sõidutab töökohale odav ja vilgas massivanker — omnibus või tramm: aeg on kasin. Juba töötab valitsusasutuses oma kabinetis ametnik. Ta viimistleb sotsiaalset määrust, mis korraldab laiade hulkade elamiskorda, kuid samas peab teda abistama tele­fon. Ta ulatagu otsekohe siiasamasse lauale tar­vilikud statistilised andmed teisest asutusest, tei­sest linna otsast. Samal ajal paljundub käsikirja algus kirjutusmasinal.

Haigla tummade seinte taga valgustab röntgeniaparaat arsti eristavale silmale patsiendi siseelundi rikke. Ja juba õiendab seesama arst operatsioonisaalis läikiva lansetiga oma elu­kutse rasket missiooni. Silmas röntgeni pilt, ta käsi on kindel, olgugi et toimib elu ja surma piirimail.

Elektrijaamas huugavad sünged masinad, lülitustahvlil hüppamas võikad välgud, mis valgus­tavad seinakirju: Elukardetav. Need masinad ei seisatu hetkekski, sest nende ümber toimib, neid käsutab, toidab ja ravib inseneri-tehniku aju ja käsi. Ent meie süütame ja kustutame oma töö­laual valgusallika millal soovime ja ulatame elektrisüütajalt oma külalise sigaretile tuld.

Peatänaval kerkib hiigel pangahoone. Veel juhib arhitekt hulki töökäsi, kuid juba voolavad suuris saales krediidioperatsioonid. Raha vahe­tab omanikku, otsib teed intensiivsemaks ja la­dusamaks käibeks. Teda juhitakse nagu verd, tööstusse, kaubandusse, maatulundusse, laevandusse. Ja kuhu ei süstita seda verd, kõikjal tõu­seb elutegevus. Ehitaja, keemik, agronoom ja kultuurinsener seob tööga uusi ja uusi käsi. Kusagil kerkib tehasehoone, sisustatakse masi­naruume, kusagil avardub umbpadrik uudisasunduseks ja kusagil randlased annavad üle oma õigele elemendile lautril valminud värske kaljase. Kas me ei näe siin riigi- ja majanduspoliitikut, tulundustegelast, eriteadlast, tööjuhti-tehnikut ning lõpuks töölist ühes ja sellessamas ahelas. Lülitatagu välja neist üks!

Vist aitab neist momentülesvõtteist. Või siiski, peatume veel kohtuhoones: seal lahenda­takse kodaniku õigustüli. Advokaadid esitavad tohutus hulgas iidseid õigusdogmasid ja juriidi­lisi abstraktsioone, tunnistajad toovad valgele suhteid ja tõsiasju. Kohus istub tõsine ja morn

—    veel ei ole aeg heita asja õiguse-kaalule, on tarvilik eksperdi — keemiku aruanne. Kuid tei­sel päeval istub keemik advokaadi ooteruumis. Tal on mured, mis ei ole lahustatavad ega ana­lüüsitavad keemialaboratooriumis.

Need on elupildid ja nad kõnelevad ilma, et neid selleks sundida. Seda pildiseeriat me võime kanda üle argi­elu õhustikust isegi kunstide valdkonda. Eks pea skulptuuris mõte, enne kui ta saab oma kuju mateerias, käima läbi tehnilise saamisfaasi ja eks vaja teater oma oleluks nii väga lavavalgustusmehhanismi. Kuid mõjusamalt kui üheski teises kunstiharus ühinevad inimese loominguli­sed pakkumused superlatiivse tehnikaga üheks lahutamatuks kunstiteoseks just filmis. Kumma võiksime lülitada välja filmi sünnimüsteeriumist, kas kunstniku-inimese või imettegeva ma­sina?

Kuid see tehnilise maailma kokkusulatamine mittetehnilisega ei anna meile üksi olevat kul­tuuri- ja tsivilisatsioonitervikut, vaid siia lisan­dub ka nende kahe sfääri üksteisi tasakaalustav toime.

Kui tehnik mingi kangide ja hammasrataste metallisesse kehha oskab puhuda elava õhu ja nimetab selle näiteks mootoriks, siis peavad hu­manitaarteadused ja õpetused tõstma inimest vaimselt sellesse seisundisse, et ta seda masinat kasutaks inimese enda huvides. Kui tehnika on andnud inimese kätte püssi ja kuulipilduja, siis peab see teine andma neilesamadele inimestele vaimsuse, mis sunnib hoidma ja tarvitama neid masinaid enda kaitseks ja mitte kallaletungiks, olevate väärtuste säilitamiseks, kuid mitte hävi­tamiseks.

Et saavutada tasakaalu, selleks peavad loovad ja vaimsed jõud sulama üheks resultantjõuks, mis on kõrvalekaldumata suunatud üldsuse hü­vanguks.

*

Kaasajal peame juba tunnustama, et iga vaimutegelase, kutse- ja teoinimese kõrgeim kutsu­mus on üle oma kutsesfääri ulatuda üldhuvi ja ühiskonna teenimisele. Eriti meile, meie riik­luse uues ülesehitamisjärgus ei tohiks olla see mõte kauge. Nüüd, kus seltskonda organiseeri­takse kutsete kaudu, tõstes iga õpetaja, arsti ja inseneri just oma kutse kandjana riigi otseseks funktsionääriks.

Iga säärane kutsekoja kaudu organiseeritu kuulub mobiliseeritud oskusväelaste ja tarbeinimeste liitu, mille otsesem siht on kutsehuvi kaudu teenida riigihuvi. Ent selle idee teosta­misele on kutsutud eriliidud solidaarses koostöös teiste erialadega (vaata kutsekodade seadused). See viimane asjaolu vääribki siinkohal allakriipsutamist, sest sellega on kõigi kutsete koostöö, vastastikune tunnusta­mine ja toetamine tõstetud meie praktilises rii­gielus üheks ühiskondliku terviksuse alussam­baks.

Kuid selles ühiskondliku korra struktuuris allakriipsutatud solidaarsuse momendis on veel oma sügavam loogika.

Meie teame, et isiksus on ajaliselt ruttu mööduv, kuid ühiskond on alaline. Seepärast peab arenevas ühiskonnas iga isik andma oma üürikesest elust annuse ühiskonna igaviku säilitusse. Seda teeb ta siis, kui oma eluülesande lahendab heatahtlikus arvestuses üldhuviga. Peab jätkuma jaksu tõugata troonilt õpetus, et otstarve pühendavat abinõu, sest eksitakse ikka enam abinõu valikus kui otstarbe määramises. Tihti rühitakse oma sihtidele „üle ,laipade“.

Kujutleme, et üks isik teostab oma kutsehuvi teise kutse arvel, kuid sealjuures jätab järglasi, kes hakkavad viljeldama nende teiste kutsete ala, siis on see pilt meeletute ühiskonnast, kus isad kugistavad oma poegi jalust. Säärane selts­kond oleks suuteline vaid iseenda väljakurnami­seks, tema oleks steriilne ja häviv.

Sellevastu kutsete koostöö ja solidariteedi tüvele vääristatud elukorrastuses võivad järgne­vad generatsioonid alustada oma edasirühki täp­selt sealt, kus eelmised põlved lõpetavad, ilma et oleks hädaohtu tagasilangemiseks hundiaukudesse, mida vastastikku õõnestasid meeletud isad. See oleks terve ühiskond, kelle tee võib minna ainult üles. Enesestki mõista, et siin on vähe vaid normidest ja nende alusel avalikkuses ellu kutsutud organisatsioonidest. On vaja hele­dat teadvust inimeste hulkades igasuguse koos­töö suurest ühisjõust ja selle jõuga saavutata­vast edust. Selle teadvuse kandjaks ja arenda­jaks on kutsutud kõige enne akadeemiline noor.

Ja seda mitte ainult sõnades, vaid enne sõna juba südames ja tegudes.

*

Ainult hetkeks meenub peatükke meie va­rema tehnilise kõrgema õppeasutuse tegutsemisaegsest suhtlemisest kahe linna organiseeritud üliõpilasleeri vahel. Ning mälupilti tõuseb ühel poolel nii ohtrasti pakutud enda vanemuse-paremuse väärikusse armumist ja selle üle ulatatud mõõdutunnet. Aga teisel poolel liiga vabanda­matu olgu pealegi.

Kuid elu on läinud neist aastaist üle ja ta ei ole osanud respektida „sisseelatud“ positsi­oone. Meie näeme asutustes, ettevõtetes ja va­bakutselises tegevuses üksteise kõrvale lükitud noort inseneri, juristi, majandusteadlast ja arhi­tekti. Nad kõik on tarvilikud, igaühe erikaalu määravad tema isiksuse ressursid ja igaüks täi­dab oma kutsumust. Seda viimast suudab ta vaid solidaarses koostöös ja kõigi ümbritsevate vaimsete jõudude tingimatus tunnustamises. Sest elu ütleb: Sina pead.

Karl Jõgise, õigusteadlane

Üliõpilaslehest nr. 9/1936