Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Sep

Eesti „seesmine ülesehitamine“ ja meie vilistlaskond

 

 

Näib olevat meil Eestis praegu (ja on põhjustetki) hommikusse hämariku silmehõõrumise aeg. Kolm aastat juba on saadud väliselt segamatult tegutseda ülesehitava töö kallal, poolootamatult sülle langenud suurte õiguste ja neist järgnevate veel suuremate kohustuste tasakaalu toimetamise kallal. Kuid nii see vist on, et kui mõnes kohas ollaksegi jõutud juba sarikateni, teistes siiski haigutab veel alusmüür ja väliselt de jurega, sisekultuuriliselt ülikooliga jm. eurooplikkustega ehitud kodu on veel mõneski suhtes ebamugav tarvitamiseks, ajuti nägemeidki haavav. On jõude, kelle energia pole seni veel töös kohati tugipunkti leidnud, kes hõõruvad silmi oma ülesannete selgusetuses. Ja selle ebateadvuse all kannatab kõigepealt Eesti „seesmine ülesehitamine”, tuulevarjuks savitamine, krohvimine, rääki­matagi liig kaugeleminevaist lupjamise ja värvimise nõudeist. Väline ülesehitamine võimaldab sellest osavõtjaile kuskil tublipalgalise koha, ühiskondliku või poliitilise karjääri (mis näit. tihti nimegi nii suureks teeb, et seda, kuigi see on kõige kupjakepimaigusemalt saksapärane, kuidagi võimalik pole eestindada asjaomase arvates ilma meeletu enesehävituseta). Ei tähenda siis iseenesest kuigi suurt ohverdumist sellele tööle andumine, ja temaks meil ilmsesti jõude jätkub, vähimalt kvantitatiivselt, tal on isegi niipalju veetlevust, et oma taotlejate ringkondades kutsub esile tihti poliitilise ideevõitlu­sega maaskeeritud, lubatud ja lubamata abinõudega opereeriva kurnava isikvõistluse (II. Riigikogu valimistel 24 „erakonda“). Seesmine kultuuriline ehitustöö ei anna midagi selletaolist, nõuab ainult kõike võimalikku ja kõigepealt äsjamöödunud sõjaajajärgu, aja ja m. võimaluste puuduse nõudeist väljakasvanud, inertsiliselt nüüd edasikestva seesmisest kultuurtööst loobu­mise traditsioonide murdmist, ajakohase rahvaharitlase tüübi avastamist.

Olgugi, et ma ei pea mitmeti enesele jõukohaseks käesolevast küsimusest juttu teha kogu ta ulatuses, oleks selle kirjutuse otstarve kuidagi viisi saavutet, kui see suudaks ahvatleda selleks kutsutud kogenenumaid teda tähelepanema ja temasse tarvilikku selgust muretsema. Piirdungi seepärast ainult akadeemi­liste ringide, kõikvõimsa vilistlaskonna ja õppiva üliõpilasnoorsoo mõtteviisi ja koondumis- ning teineteisele suhtumisvormide luubi alla võtmisega ja arutlustega nende võimalikult tingimata tarvilikule seesmisest ülesehitustööst osavõtule vastavusest või ebavastavusest.

Sellest tööst enesest kogu ta laias ulatuses siin mõne reaga selget pilti anda pole ju võimalik. Oletame, et igal haritud eestlasel ta sisust on, kuigi igal erijuhusel erivarjundlik, eriastmel viimaste aastate suurte elamuste väljakutsutud tingimustele kohanenud ettekujutus, ega hakka üksikasjalikult viimast kui üht sellesse kuuluvat ala ja nende seisukorda kirjeldama. Võtame siin lühidalt kõne alla mõne üksiku küsimuse meie seesmise ülesehitamistöö söötmailt. Kõigepealt käsiteldagu üht kõige kesksemaid ja ulatuslikumaid küsimusi ja nimelt haridusolud maal.

Kui maa haridusoludel midagi puudu — ja seda meie oludes alati — tuuakse süüpingile ikka linn: see muudkui imeb maad, ta elumahlu, ega ole tagasiandmisega helde. Nagu külalaps ootab linnast, sõrm suus, saiasarve, nii mõnikord oma ootuses alateadlik küla — kultuuri. Meie kirjandus, kuigi mõnes suhtes vabandatavail põhjustel, annab külale midagi ainult mõne harva edustaja kaudu, tema paremgi osa, vormikultuse viigilehega varjatud naturalism võetakse külas vormi väärtusi nautimata nilbusena, mille moralistid hülgavad sisu taunides, muud raskeltmõistetavusest tingitud lugemispiinu säästes. Ning maamehe psühholoogiale omaselt ei tee kummalegi poolele lusti pakutava eest kõlisevat raisata, olgu see kas või otsekohe põllutöhegi, ta erialasse puutuv, üldtajutav. Kui juba kirjandusega lugu nii, siis ei maksa rääkidagi vähem otsemõjuliste kunstiharude kultuurtegurlusest maal. Ainukese positiivse kultuurjõuna imporditakse linnast maale endiselt suuremas kvantumis õpetajaid, ja see -kond kannabki palju oma õlul. Kuid arusaamine pedagoogilistest põhiprobleemidest on meil ikkagi liig klassikaline selle sõna halvas mõttes, nimelt nagu vanas Roomas, kus kasva­tustöö anti artistlike kalduvustega kreeka orjade hooleks: väga paljud, kel muuks kasutoovamaks esialgu tee kinni või takistet, olgu need varandus­likult lootuseta abituriendid, läbikukkunud üliõpilased või kes tahes, tehes läbi mingi nõutava täienduskursuse, ilma sisemise kutseta valivad enesele õpetajaameti kui uute, oma teada paremate elukavatsuste haudumiseks soodsa peatuspaiga. Loomulik, et niisuguse elemendi hulgas veendunud Remmelgaid on tikutulega otsida, ega neil olegi tahtmist ega aega ümbrusse mõjumiseks, selle kultuuriliseks või majanduslikuks tõstmiseks kas või Jaan Oksa kombel vasikanahkade müütamisega. Vanad rahvavalgustajad lähevad päevpäevalt pajukiinvaliidide liiki või higistavad ajanõuete kohasel hariduse täiendamisel ja mattuvad perekonnamuredesse. Edasi annab linn maale ju veel kiriku­õpetajaid, jaoskonnaarste jm. kõrgema haridusega mehi. Kuid nende arv on mikroskoopiliselt väike ja, mis eriti esimesi puutub, ülekohtuselt ükskõikne ümbruse, selle heakäigu ja haridustöö vastu. See seletub, kui meelde tuletada hiljuti Tartus olnud kirikumeeste kongressi enamiku seisukohta teaduse kurjast – päritolu kohta ja silmitseda Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilaste, meie rahva usulis-kõlbelise jõu kasvatuse tuleviku, arvustikku: 37 eestlast, 20 sakslast (võrdle filosoofiateadusk. 316 eesti., 18 saksi.!) – sakslasi üle kolmandiku. Saksa koguduste arvuline suhe on vaevalt analoogi­line, ja suur osa sakslasi mõtleb valmides eesti maakogudustes tööle hakata: ning nende puuduliku keeleoskuse juures tuleb ikkagi imestleda neis maarahva, aitajais põlevat kas või Mülleri jutlustest mahalugema valmit ludselikku valgus­tusaja vaimu XX. a.-saja esimese veerandi lõpul või kummastleda pigem küll nende kõigutamatut usku eesti maamehe ükskõiksusse usuasjades. Oma saksa ametivendade eeskujul ei võta ka eesti kirikõpetajad osa oma ümbruse hariduselust, kuna näit. põhjamail nad maa hariduselus väga tähtsat osa etendavad, nagu nad muidugi neis mais rahvale palju lähemal seisavad kui meil. Arstidel jm. hõredalt laialipaisatud maaharitlastel on ehk veel enam põhjust tarvitada ajapuudust erialalt vähegi kõrvale kalduvate huvide puudu­mise õigustamist ettekäändeks.

Nii passiivselt suhtub maale oma väetite võsude väljasirutamisega linn, mis meil oma vastalgava suurtööstuse, kaubandusega ja mõnekümnetuhandeliste tsentrumitega, milles voorimees veel kergesti ei taha jätta võitu autobussile, päris iseseisvalt, vaimselt maalt lahtilöönuna vaevalt suudab luua midagi tõsikultuurilist. Käivad huhud, haritlastest tulevat üleproduktsioon ja kui need peavad end tõesti ainult linna ehteks ja oma tegevusalad valivad seniselt vene võimalusvabadest oludest pärandet viisil kerge läbisaamise lootust andvatega, on neil huhudel põhjagi. Loomulik oleks siis maa haritlase saamise ootuste täideminek linnas üle äärte voolava kulul. Kuid praeguses taktis olude arenedes on meie maa peagi tingimustes, milles teda haritud inimesel, kui tal üldse oma loomule vastavalt on tarvidust hingamiskõlblikus õhus, on raske võtta koduks. Ning on ka loo­tuseta teda veel siis, hilisele äratundmisele jõudes, enne tüdimust, väsimust selleks teha. Pole siis vist liialdus, et see tuntud ida-hädaoht kirjeldet asjaoludest saab tublisti tõuget: oleme temas kahe silma vahele jätnud ühe mõjusama piduri seks juhuseks, mil raske on puhtutilitaristliku ilmavaatega seltskonnakihi silmis Vene lagendike avaramust, tööstustsentrumite suitsupaksemust ja Uurali ning Dooni põuekihtide sügavamust meie Torglate, Kukruste ja Hiiumaaga võrreldes külgetõmbavuses vähendada.

Linnades aga räägitakse eesti kultuurleegist, mis väärilisena varsti vanemate Euroopa naabrite kõrva tahab astuda ja inimkultuurile oma omapärasusesalvest värskendavat lisa tuua. Ent lühidulatuslik, vaevalt selle oma lõppülesande kõrgusel seisev on haritlaspeeru leegi paistus, mille mass-pihid on madalal, härjapõlvlane vaimuvolüümiltki on selle kantav kultuur. Ning hoiatavaid näiteid niisuguse kultuurilise ühe-nurgaga-tormamise hädaohtlikku­sest haritlaskonna endagi tasakaalule on ju meil mujalt, kui mõtleme kas või analoogilistes tingimustes olnud XIX a.-saja esimese poole vene haritlasi, „лишние люди”    ja nende abitut oma olemasolu tarbetuse- ja tühjusetunnet.

Jätkugu neist näiteina toodud maa kultuurilise edenemise kahe silma vahele jätmise hädatlustest. Mitte palju vähema tähtsusega meie üldisele kultuurilisele üiesehitustööle meie hoogu võtva linnastumise juures pole linna alamklasside haridushuvide rahuldamine, mille kiituseks seal seni tahtlikult tehtu aadressil pole palju öelda. Kompaktsemate asustusolude tõttu on see kergem kui maal, kuid siin kerkivad taas sotsiaalse viletsuse ja klassivastolude teravused palju suuremal määral ja tihti segavalt päeva­korrale. Ning terve rida muid küsimusi, mille nägu enam-­vähem oleneb haridusolude seisust ja mis sellega orgaaniliselt seotud: tervishoid ja võitlus otsekohe või kaudselt rahva jõudu kurnavate tegurite vastu kõlbelisuse, karskuse, usumõiste jm. selgitamisega, rahva muinas­kultuuri riismete päästetöö ning igapäev üleskerkivad rahva iseolemise visa­dust, rahvustunnet proovile panevad pisiküsimused, nagu seda praegu näit. on nimede eestindamine — kõik need kuuluvad ühes eelpuudutet tsentraalseimatega sisemise ülesehitustöö raamidesse.

Eks ole siin avar tööpõld ?

Õige: seda on ju ammu märgatud ja töötataksegi. Teatud tähtpäevadel seisatetakse ametlikel koosviibimisil ja bankettidel, vaadatakse tagasi, pühitakse higi ja ohitakse töö raskust, vahetevahel austatakse ajakirjanikke töö seisust lootusrikaste ülevaadete andmisega: meil on ju nüüd, omariikluse päevil seesmine ülesehitustöögi tervelt riigiaparaadi funktsiooniks kuulutet, rahva­pärane kultuurtöö terveni riigistet, seltskonnalt riigile ülevõetud. Igal tähtsamal rahvuskultuurilisel alal on oma osakond kuskil ministeeriumis või vähemalt riigilt asjaajajate ja masinalkirjutajate palkadeks küündivate avanssi­dega ja krediitidega toetet kantselei. Ja teoreetiliselt olekski kuulmatus veel midagi tahta, kui mäletame ja võrdleme aegu ja olusid, millest tuleme. Kuid olgugi lühikesed, siiski vaevalt peatselt teiseneda lubavad kogemused näitavad, et materiaalse tagaseina moodustumisest tingitud hüvedega koos käib ideelise külje lõdvenemise pahe: küsimused, millest siin jutt, on niivõrd õrnad, et neile küllalt pole karmist, vene võimu aegadest päritud maamehelikule mõisametsa varguse käsitusele võrdse riiklusideoloogiaga läbi imbunud kantse­leist ja pitsatitega varustet ukaasidest. Selle juures on igal sammul tarvilik laiemate ringide soe osavõtt teoga, võib olla veel enam aga sisemise teisi kaasakiskuva, kogu asjale ideeliselt sooja aluse andva veendumusega. Siin pole küsimus vähemast, kui väliselt majanduslikult ja poliitiliselt võimaldet formaalselt aetavale rahvuskultuurilisele tegutsemisele põhja, sisemise tundega neile asuva rahvusideoloogia loomisest või pigem vana põrandaalusena päikeseara, ajamuutlikkustes muhenenu riismete kohendamine uue aja vääriliseks tervikuks. Tõsiselt õigus nõuda on meil ideelist veendumust igalt milgi rahvuskultuurilisel alal enam või vähem ametlikult, nimelise ja palgalise ametnikuna tegutsevalt, selle oma elukutsena tundmist. Siis alles tohime loota arusaamist, kaasatunnet ja tarvilikul korral abi laiemailt ringidelt, mille toetuseta, vastuvõtlikkuseta, mõnikord passiivse alistumise heatahtlikkuseta on ametlik töö, niipalju kui see tahab Eestit seesmiselt ehitada, enamjaolt tuule tagaajamine. Ja selle ideoloogia väljakujunemine peab alguse saama loomulikult vaimselt erksamast rahvakihist, haritlaskonnast, mille eliidi oma­korda moodustab selle akadeemiline osa, elulistervete ideede otsimises kõige enam kohustetu juba oma saamisega; sealt alanud, kandub ta üle peagi moodsa üldarvamisena laiemaisse hulkadesse, sest on ju õige: mida haritlaskond mõtleb täna, seda rahvas homme. Samuti, kui meil pole seni abso­luutset ega tarvituskõlblikku relatiivsetki rahvuskultuurilise hea ja kurja mõõdupuud, kõige ametlikult ja mitteametlikult seesmise, rahvuskultuurilise Eesti ehitamise nimel tehtava töö väärtust rahvusliku utilitariteedi seisukohalt kaaluvat, laiemal alusel asetsevat avalikku arvamist, on sellegi puudumine peaosalt akadeemiliste ringide huvipuuduse, passiivsuse ja praeguse suure, ilmsesti meil aastasadadele alust paneva aja tööle ebavastavuse arvele panna: ta ei ole eile seda mõelnud, mis sobiks täna rahva üldarvamiseks, ja viimane pole saanud seda temalt üle võtta.

Süüpingis istuvad kaks eri seisukohalt mõistetavat rühma: vilistlased, õppimise lõpetanud, kohuseküpsed — ja kohustele valmivad „alaealised“ üliõpilased. Vilistlaskonnale on väga raske, pealt näha ülekohuski ette heita Eesti loomisel: sealt poolt näidatakse käega tagasi, võrreldakse viletsat minevikku selle kõrval hiilgava olevikuga, ning igaüks peab mõistma, et hiigla edusammud on tema teene. Ja teada on samuti, et ta kõige olemas­oleva tüvikupoolt praegu oma õlul kannab. Kuid palju ei eksi ka need, kes väidavad, et meie viimaste aastate saavutused on enam saatuse juhus­liku mängu, enam välise paratamatuse, kui rahva alateadliku tahte kehas­tuse, intelligentsi sihikindla rühkimise tagajärg, ja neis saavutustes on kahtle­mata suur osa olnud üksikuil, praegustel siseehitustöödelgi teistest peajagu pikemaiks osutuvail. Seda tõestab ka kohmakus, millega haritlaskond seisab oma suurte ülesannete juures, poolootamatult kujunenud oludes kodunemise aeglasus: eile pole tänasest, praegu käesolevast mõeldud. Samaga seletub ka, et kõik head üritused nii lootusetult on langenud, küll aineliselt laitmatuid võimalusi andva ainukantseleilikkuse küüsi. Iga vilistlane või tubli purssvilistlane on mingi osa- või jaoskonna ülem või juhataja, kirjutab päevas alla sadu kordi oma nime ja, kui on kohusetruu, loeb läbigi allakirjutatava ning tunneb endale alluvate asjade käiku. Ning asi ise on suuremal osal juhtumusi asjaomasele vastikuvõitu, milliseks meelsamagi, ise­loomule vastavama võib teha kantselei tüütav šabloonilikkus. Õnnelikud, kantseleist vabad, vähemiku moodustavad vilistlased on harilikult eriliselt ainult oma isikumuredesse uppuvad individualistid. Mõlemal juhusel, nii väljaspool kantseleid ühedel kui teistel oma isikuhuvide piiride taga, on suurelt osalt ainult üksikute ideaaliks end värskendada ja ümbrust tuulutada oma eriala populariseerimisega — arstil hügieeni, juristil rahvamajanduse ja ühistegevuse, kirikuõpetajail eetiliste ja üldhariduslike küsimuste juurde jne. muile tee avada —, veel vähemail püüda seda teostada. Kõik keerleb selle ümber, kuidas kokkuhoiuga või mõne kerge juhuse läbi teenitud krosse võimalikult kasutoovasse üritusse või aktsiaisse paigutada, millega või­malduks peatselt rikastumine ja ilmamelust loobumine kõikvõimsa kapitali varju all. Vahedel on, nagu tihti tõendada püütakse, silmis rahvusliku töös­tuse ja kaubanduse tõstmine, pigem aga pehastavad nad seda oma ahnitsuspoliitikaga. Enesegi kõhuküsimusest kaugemal olevad tarbed ei jõua nii­sugusel, meil kahjuks tüüpiliseks kujuneval juhusel kuuldavat häält teha, rääkimata ümbruse õigustet nõudeist indiviidi vastu; kõnessegi ei või tulla, et siit poolt läheks välja õhutust saatuse vähemhellitetuile, et need tõstaksid oma isikuväärtusi ja ümbrust ühes enesega, mida oodata võiksime. Säärane ümbervaatamatu mammonajaht on seda võõristavam, et temaks näib meie praegustes majanduslikes tingimustes puuduvat alus: haritlaste palgad peaksid jätkuma loomulike normidega rahulduval juhusel elatamiseks, ja ainelist kitsikust põhjustav perekondlik seis, lastepere rohkus on meie prantsuslikku juurdekasvu osutava sündivuste statistika järele meist kaugel. Kui kümne aasta eest (P. Ruubel, Eesti noorsoo vaimsest murrangust) kultuurhuvide puudumise põhjusi meie haritlas-vilistlaskonnal otsiti balti-saksa väikekodan­luselt meile ülekandunud ainult oma vaikset mugavustunnet taotlevast „spiesserlusest“, siis on selleks nüüd veel enam põhjust. Siis olid selles suhtes olud vast kujunemisel, seda nähtust võidi veel balti-saksa omaks nime­tada; nüüd on ta meil juba üdini tunginud, täisilmeseks, igasugusest eneseha­rimisest või altruistlikust teiste valgustamisest loobuvaks eesti spiesserluseks arenend. Lahti saada sellest voolust pole kuskil lootust, küll aga võib ta kahaneda sel määral, kui palju üldise arvamise ja haritlase kasvamis- ja kasvatamistingimuste tervenemine võib mõjuda iga üksikisikus selleks lei­duvate elumaitsmistungi eelduste kahvatumaks muutumisel. Praeguse akadee­milise haritlaspõlve juures tõttab seda vabandama rida sõnakaid asjaolusid, esirinnas nende hariduskäigu ja mineviku teenistusväljavaadete juhuslikkus kuski Venemaa kolkas, eemal isikkultuurilisele kõrgusele püüdu ja selle rah­vuslikult tõhusat kasutamist õhutavast kodumaast ja -rahvast. Ning on nende hulgas palju ainult Venemaa erakordsete olude sunnil optantidena, Loti naise kombel üle õla tagasi vahtides Eestisse rännanuidki, kes ootavad vaid õnne­likku juhust tagasipöörmiseks ja vaevalt seovad endid Eesti kultuuri kerge­mate päevaküsimustegagi, rääkimata tõsisemaist seesmise ülesehitamise küsimusist.

Nii tardunud näib meie vilistlaskond, — kui võib konventsionaalselt ni­metada — „konnaks“ selle all mõistetavat ebatasast akadeemilise haridusega isikute kogu. Õnnelikud erandid on sõrmedel loeteldavad, kuid need meil Eestit sisemiselt imestetaval viisil siiski kannavad, tugides rahvusriigi headele välistele võimalustele, heas lootuses arvuka, jõuküllase oma tarvis kohapeal Eesti ülikoolis kasvavate järeltulijate peale kogu kultuurliinil.

Kuid need, kellest loodetakse, üliõpilased, on ise teisel arvamisel sest asjast, pigemini neil polegi arvamist selle kohta ega nad oma rõhuvas ena­mikus ruttagi omale mingit seisukohta otsima. Olekski ebapieteetlik vane­mate vastu, kui neilt ei õpitaks, ja ükskõikses hoolimatuses ümbruse vastu on akadeemiline noorsugu neilt võtnud kõik, mis võtta on, ning tõotab eesti omapärase spiesserluse viia tõuvõimaluste viimse täiustipuni. Kuigi tal suurel osal juhtumusi pole muud ühist Vene Soodomaga kui süütu, mõnikord viganegi keeleoskus, vahib ta hulga oma edustajate silmega sinna poole ning ei kivine vist küll soolasambaks ega hakka arutama oma saamis- ja haridusvõlgu Eestile ja eesti rahvale, kui Soodoma tuhk jahtub. Seal on ju siis lai avarus igalpool, siin kardetavasti edaspidi — puudutasime juba eelpool seda — isikutubliduse võistlus ja muud mugavusepiiramised. Nii kaugelenägevad ja paljunõudlikud maskeerivad end muidugi kosmopolitismi kaitse­värviga, mõõdavad eesti pisikultuuri väljavaateid absoluutsuse mõõdupuuga, leiavad ta lootusetu igati ja on nii õigustetult külmad ta tuleviku vastu. Teised taas kuulutavad Eesti heakäigu nimel isikkultuurilist solipsismi ning leiavad nii enesel õiguse ümbrusega kõik sidemed katkestada.

Rääkimata üliõpilastest, kes vanemate või onude-tädide toetuseta teadusallikale keelt kastma tõttavad kõhu ja katte kulul, parimal juhusel unistades ja oma valitud edustuses kõneldes ainult vast stuudiumilaenust, mille andmi­sest laiades „toetavais“ ringides kardetakse noorte ärahellitamist ja millest niipea elulooma ei saa, — rääkimata neist, kes tihtigi veel peavad tasuma oma olemasolu võlgu inimkonna kitsaimas ringis, perekonnas, elatustoetusena vanemaile ja nooremaile õdedele-vendadele, kelle vastu eesti kultuur oma nõudmistega peab olema tagasihoidlik, on siiski suur osa meie üliõpilasi teistsuguseis tingimusis otsekohese materiaalselt kindla tagaseina või õnnestunud laenuoperatsiooni läbi. Need tunnevad endid vabamana, saavad, nagu pea­vadki, liikuda väljaspool oma otsekohest õpinguala ja neilt tohiks sellepärast küll nõuda enam. Neil on aega surnukslöömiseks sõna tõsises mõttes isik­likkudes mõnutsemistes ja kollektiivsetes lõbustustes; paigutades igasuguse rahvuskultuurilise töö lõbude kategoorias kõrgeimale astmele, peaks järelikult sellegi jaoks aega leiduma igaühel oma alal või selle lähedas naabruses või võimalikult mõnel kergema diletantismiga leppival üldhariduslikul humanitaaralalgi, ja sel peaks piir olema seal, kus algab oma eritöö kõige ta edasilükkamatu tõsidusega: täielikku andumust ega selgi määral nagu varemalt see lõbuala nüüd, ülalkirjeldet riigistetuse ajal, nõuda ei või ega tahagi, vaid ainult niipalju kui ta kasulik saab olla rahvaharitluse ilmavaate kujunemisel ja elutöö harjutusettevalmistusena. Kõnesolev liik üliõpilasi ongi enamalt jaolt, kes moodustavad meie organiseeritud üliõpilaskonna, ja ühinemine või­maldab neile paremad väljavaated omis harrastuistes ning paneb neile peale vas­tavalt suuremad kohustused rahvuskultuurilises valvelolekus. Kui meie I 3000-lisest üliõpilasperest on kõigest vaevalt kolmandik organiseeritud (mõtlen koondumist senistes seltsides ja korporatsioonides, kuna maakonnakogud alles tekkimisaegset ilmetust põevad), siis on see asjaolu tähtsal määral tin­gitud tema passiivsusest ümbritseva melu suhtes ja peaks veel enam organi­seerumise tarbe tundmisele jõudnuid ahvatama selle vormile ajakohast sisu andma ja mahajäänuid kaasa tõmbama, sest võib olla rahulolematus praeguste üliõpilaste koondumisvormide eluga ja avaldustega ongi teadlikkude, kuid loiult initsiatiivitute eemalejäägi põhjuseks. Põhjendusena siin figureerib eel­mainitud isikkultuurilise tüsenemise ettekääne, kuna seltsielu öel­dakse takistavat seda oma suurte ajaraiskamistega. Tegelikult aga on kõige enam põhjust oodata just niisugusteist, ilusaid sõnu enamasti kahjuks vaid mõtlematuks ettekäändeks tarvitavaist juhusteist võrdluse puudusel enneaeg­selt enesega rahulolevat spiesserlist, igasuguste kultuurhuvide puudumisega hiilgavat metsharitlust, iga esimese põlve haritlaskonda ähvardavat paiset, mille tondi aastate eest B. Linde on maalinud Noor-Eesti V (1915). Kuid samaga maskeerib oma passiivsust ju organiseeritudki, valdavas enamikus ümbruse rahvuskultuurilistele rühkimistele kurt üliõpilaskond. Kui see poleks viimase juures paljas fraas, siis seisaks Eesti endale aja suuri nõudeid vastava intelligentsi saamise eel. Sest on võimatu, et isikkultuuriliselt arenenud või selle arengu ideid endas kandvad sini-must-valge tagapõhjaga väliselt distsip­lineeritud rühmad (nagu tahavad näida meie üliõpilasorg-id) meie kohustavais oludes „peatuksid solipsismi umbtänavas, vaid endale seltsimehi ka solip­sismis leides jõuaksid nad välja ühiskonda jaatavale seisukohale. Seltsi­mehed solipsismis saaksid niisugustes sõna-sõnalt võetud orga­nisatsioonides (harvendet, teisendet oma mõtte kohaselt kaasvõitlejaiks neile, kes paremate kultuurtingimuste eest võidelda tahavad“, kui lubatakse tarvitada mõni rida ülemal mainitud kirjutuse autori sõnu, kes oma aja kohta arvab seda kitsamais ringes märgand. Kui meie päevil see mõte on kandunud üliõpilaste organisatsioonidesse, nagu solipsismi voolu ettetoojate väitest järeldada võib, on ta ju laiapinnalise, massilise ulatuse saanud — meil on 300-pealisi org-ne — ja asi kõige paremas korras!

Kuid taktika, mis selle inimtüübi loomiseks tarvitatakse, võtab usu nende sõnade tõsidusse või vähimalt nende taga seisva teo tõelisusse. Mõte, org-des isikut luua, kasvatada, pole laiduväärt, ses ei sisaldu meie oludes niipalju vormilise väärtuse ümberloomise, isikuvabaduse kärpimise ja vägistamise (nagu mõnelt poolt teatud organisatsioonitüübi vastu ette tuuakse) kui vormitule vormi andmise mõistet. Meie üliõpilaskond tuleb endiselt pi­medast, ideetust tundmatusest, küladest või ideelagedaist tõusikupiiridest väga harva hõredaist, spiesserlusest ja sakslustõvest puutumatuist haritlasperedest, tuleb praegu veel enam kui enne kirjuilmavaateliste pedagoogide kätest, seega koguni vormituna või rahvuskultuuriliselt raskeltkasutetava ilmavaate vormi idudega, mille ümberkasvatamine pole meie arvates nii suur patt isiku vastu, kuivõrra suur heategu väikerahva enam kui muude ideelist kompaktsust vajavale intelligentsile.

Kuid selle soovitav sihiselgus lubab kahelda, ja taktika, nagu öeldud, veel enam.

Meie organisatsioonides on asjalisi kasvatustegureid õieti kaks: vanemad kaasvõitlejad ja vilistlased. Esimesed ongi see element üliõpilaskonnas, mis on tulnud laiast ilmast, sõdades ja revolutsioonides läbi põlenud mitu korda, visalt meie kitsas, ängitsevas kodus koduneb. Kasvatuslikult on neil vähe anda nooremaile, peale hästi väljakujunenud joomatratsioonide ning lootuse kitsast paljunõudlikust õhust sellest küllastumise järele välja pääseda igatsevalt haigutavasse Soodoma laiusse. Tõhusamust tahaksime loota vilistlaskonnalt, kes, kuigi ainult oma üksikutes ideelistes edustajates, nagu eelpool räägitud, kehastab Eesti seniseid kultuurilisi saavutusi. Kõne all olnud plussilise või miinusliku ainelise tagaseinaga ja seltskondlike kalduvustega üliõpilastel on organisatsioonides läbikäigu võimalusi organiseeritud vilistlaskonnaga, ja neil peaks olema just niisugustel kokkupuutumistel seltsimehelike elukogemustes kristalliseerunud näpunäidete saamise võimalusi vanemailt, rahvusliku kasu tagamõttega nõuandeid oma ülevoolava noorusenergia lõbus-kasuliku kosutamise või vanapõlve varurasvaks paigutamise üle. Siis poleks vanadel loodetavasti põhjust kurta, et iga noor põlv meil kõige hea algust dateerib alles enesega, peab end kõige loojaks, teadmata, mis enne teda on tehtud, nagu mäletan korra „Eesti Kirjanduses” keeletülide ägeduse ajal prof. Jõgeveri ette heitnud keeleuuenduslasele Aavikule: võetaks üle ajaviitelõbuna vanemailt töötraditsioonid, vahetetaks mõtteid selle üle, mis noorte arvates ajamuutustele vastavalt tuleks muuta ja tutvutaks oma alal Eestis rahvuskultuuriliselt — seni tehtud tööga, millega tuttavolemist meie senise kooli- ja kodukasvatuse põhjal eeldada ei saa. Küsimusele, kas praegusel ajal vilistlaskonnal on niisugust positiivset mõju üliõpilastesse, tahab vastus vägisi olla eitav. Igal vähegi iganenud üliõpilasorganisatsioonil on oma vilistlaskogu, mida vanem seda hiilgavanimelisem, ja selle ülikoolilinnas, vahest eemalgi asuvad liikmed võtavadki osa org-ni sisemisest elust, olenguist, koos­olekuist jm. Kuid ühing pole neile midagi muud kui tubli lokaal aurava, kapsastet põrsapraega ja noormeeste-rebaste sõrmedest pitsi niriseva likööriga, siis akadeemiliste kelneritega ja suitsusüütajatega ning „puhtakadeemiliste“ topsinaljadega nooremate akadeemia kodanikkude kulul, mis „kasvatavalt“ mõjuvat. Kui palju niisugustel koosviibimistel elulis-tõsiseid küsimusi puudutatakse, on muidugi väga küsitav. Noored igatahes, kes kõiges vastuvõtlikuimad ja vajavaimad, ei saa sest osa, vaid teevad kõik kaasa vanemate naeru kõdistamiseks, teatud muidugi „kasvatavate“ kehaliste tööde tegemiseks või parimal juhusel konventsionaalse seltskondliku viisakuse harjutamiseks vilistlaste perekonnaliikmete ja vanemate kaasvõitlejate kutsutud võõraste lõbustamiseks. Pigistatakse hambad koomale ja kannatatakse, silmis meelitav tulevikupilt: täisõiguslikuks „majaks“ löömine ülisaladusliku erakoosoleku otsuse põhjal ja selle järeldused ligemas või kaugemas tulevikus — enda ees samuti karikaga või tikutoosiga kohmetanult edasi tagasi jooksva noor­mehe trahv-exide, mõnikord aastas kõrgete meestega koos lauas istumise au ja nende, olgugi vahest kõrgivõitu halvakspanevad sõpruse reaalsed aval­dused. Viimased tulevad, kui tarvis, kõne alla kodusel visiidil kõrge vilist­lase juures, ja selle järelduseks on „kasulikud“ sammud temale või ta mõjule alluvate kohtade täitmisel. See on meie praegu mõõduandvate org-nide „kasvatusliku“ külje suurim saavutus, mis aitab tihti nüüd ja loodetavasti veel enam tulevikus üle kõige keerulisemaist ametisse määramisel tekkivaist kandidaatide pro ja contra omaduste kaalumisküsimustest ja on ühtlasi nende peatõmbejõud. Selle järele, missuguse karjääriala endale keegi valib, on otsustet ka org-ni valik: astuda niisugusesse, missuguses kõige enam protek­tsiooni. Vanadel headel aegadel ja nüüdki veel on sellega ühenduses kerge laenusaamise illusioonid. Need aga purunevad päev-päevalt ikka enam: kes võibki nüüdsel ajajärgul teist usaldada rahaküsimustes, pealegi kui raha on nii hea asi iseenesest ja pangad annavad temast puhtaid protsente ja aktsiad tore­daid dividende. — Rahvuslik-ideelistest kodudest või keskkooliringidest tulevad noored otsivad organisatsioonilt aga peale muu ka rahvuskultuuri­liselt teenusrikast minevikku. Seda leiavadki nad loomulikult vanemates, enam elanud organisatsioonides ainult, ja nii valgub kahtlemata soovitavas sihis rahvaharitlaseks saamise lootusi andev element suurelt osalt viimastesse. Kuid org-ni laiakspaisumise tõttu kontrollitu, möödunud aegade töö hea maine soetet, üldsuse silmis sümpaatlikku rahvamehelikkust (meie ajal isikult mitte midagi nõudvat!) taotlev noorte tulv toob, nagu näeme, enesega palju juhuslikku ainet, mis org-ni vana töövaimu edustajate pead kaotades ajapöörises, võtabki ülevõimu enda kätte ja „kasvatab“ suurt kogu ja hiljem juuretulevaid noori edasi omas sihis, või õieti sihitus mõnulemises Kapitoliumi hanedena enese vähemusesolevale ümbrusele määrava, eelkäijate hingetraditsioonide põhjal kujunenud avaliku arvamusega sanktsioneeritud olemasoluga. Ja laiem seltskond oma õhukangastustelt saadud üldarvamisega kindlustab, et niisugustest, vilistlaste traditsioonimaine puudusel halvemas seisukorras olevaid samamõttelisi ja värvilisi vendi näpuga näitavaist rahvameestest puudu ei tule vähemalt ligemal ajal. Väliselt õigustavad seltskonna mõtteviisi vilist­lased, kes inertselt protžeeerivad — kui muud ei tee, siis peavad oma org-ni nimel mõne edustava tervitus- või matusekõne — puhtajaloolislokaalselt seda oma heledana mälestustes püsinud noorpõlve mõttekollet, märkamata temas tuttava leegi kustumist, tuhagi jahtumist. Või laulavad nad, arva­musele tulnud, et üliõpilasel ärkveloleku kohustust polegi, talle „maga kaua, kasva suureks…”, lootuses, et tast siis „täiskasvanuna“ saaks seda südim kultuurtegelane ? Vaevalt küll, vähimalt vilistlaskonna paremik. Selle laul on kahtlemata „lastel lauldaks äiu-äiu etc“: üliõpilane on juba mees, peab kõike ümbruses märkama, seisukoha võtma kõige suhtes, musklit harjutavaks lõbuks võimalustele ja tarbeile vastavalt õhus liikuvaile küsimustele mõnikord kaasagi lööma. Kuid niisugune laul ja kõigepealt see, et vilistlased ülalkirjeldet kombel praeguses õhkkonnas on org-de füüsilise elujõu, kvantita­tiivse juurekasvu tähtsaim tegur, nõuab neilt mitte ühegi seltskondliku või riikliku koormatud oluga vabandetavat osavõttu oma nimega toetetavast org-st: igaüks on kohustet oma org-ni vaimu eesti rahvaharitlase loomisele kohastada aitama, kaasa mõjuma selle vabastamiseks spiesserlusest ja, lühidalt, tundma selle olevikku nagu minevik­kugi omana. Kui ta seda ei suuda, siis vähimalt avalikult näitama, et ta oma nime ja autoriteediga omas org-nis ei toeta kõike seda, mida ta muidu hukka mõistab, mida ta aga nüüd, nagu ülemal näidati, oma passiivsusega suurimal määral edendab. Kui see esialgu ka muid tagajärgi ei anna, siis jääksid vähemalt süütud ideed pahupidi pöörmata, nagu seevastu nüüd, kui näit. mõne org-ni karsklane-vilistlane kella kahe ümber lootusetult kaitseb end ümber kukkuda ähvardavate kaasvõitlejate raske langemise eest org-ni ruumes, või võtab noore karsklase üliõpilase, kes veel mingit seisukohta üliõpilaselus ja „traditsioonides“ pole suutnud võtta, käekõrvale ja laseb ta märkida noormeheks-rebaseks sinna org-ni, oma traagikat hoiatuseks jutustamata. Ning kõrvaltvaatajal poleks siis tarvis lahkuda siit ilmast kibeda muljega, et siin kõlavad ideed on ainult naljatamiseks, palgasaajail kuulutamiseks ja rumalalt kergeusklikel kuulamiseks.

Kas meil seniste üliõpilasühingu tüüpide vastu nii lootusetu tuleb olla, et tarvis on nad kogu ulatuses Soome eeskujude järele ümber moodustada, nagu mõne maakonnakogude pooldaja poolt mõnikord kuulub, laseb enese üle vaielda, kuna igal heal on omad vead ja praegustel tüüpidel ikkagi traditsioon selja taga. Nii või teisiti, tuleb vaid harjuda mõttega, et tüünel „Philisterlandilgi“ oma tuuled peavad puhkuma ja väike mõttevirvendus sellele kurja ei tee, ning tuleb näha praegustes vilistlaste-üliõpilaste suhtu­misviisides, kus viimased puutuvad kokku peaasjalikult vaid selle spiesserliku, tõsi, mõnikord küll org-ni vastu seltsimehelikult heldekäese, end sellega kahetsevalt lugupeetuks tegeva osaga, — näha neis meie rahvaharitlase kasvamistingimuste suurimat pahet. Kuid rahvaharitluse saamine, ähvardava härrasharitluse tõrjumine peab olema meie järeland­matuks nõudeks. See peaks olema teatud viisil solipsistlikult nõudlik enese vastu, et kompetentsena oma kutses oleks tugev välise Eesti ülesehitamisel, kui asjaomane välisehitajate liiki kuulub, selle kõrval aga rahvuslikult hell, et suudaks, lämmatades endas loomusunnilise spiesserluse idud, täita oma kohused omariikluse päevil väikesi, kuid tihti tujukaid nõudeid esitaval sisemise ülesehitustöö alal, millest pikemalt oli juttu kirjutuse algupooles.

*

Parem hilja kui ei kunagi — minulgi oma arutlused lõpetada. Pean möönma, et nad on vahest pikad, igavad ja ebamäärased mõneski suhtes, kuid vähimalt enese südant rahustavaks vabanduseks arvan tasahilju, et küllap need kergemeelselt sule alla võetud küsimusedki on niisugused.

Julius Mägiste

Koguteosest „Mõtteid valmivast intelligentsist”, 1923

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share