Talulapsed.
Richard Koht: Talulapsed.
Romaan. I. Noor-Eesti kirjastus, Tartu.
Teoses käsitletakse ühe talu ja talulaste elu ja olu, nende tõusu- ja mõõnaaegu. Algul pakutakse paarikümnel leheküljel pilt sellest, milline on tegelaskonna suhtumine tollesse kõiki ühendavasse lülisse — Nõmmesoo tallu, millest antakse päris asjalik ja detailne ülevaade. Kõigepealt kuuleme siin praeguste talulaste isast Aado Värnikust, põgusamalt tagasi haarates isegi vanavanaisa ja vanaisa töödest Nõmmesoo hüvanguks. Ent juba Aados, ses tumedas väikeses jonnakalt-riiakas mehes, on talust eemalekippumist, ta on teataval määral sama taganeja Nõmmesoo suhtes, mis hiljem lapsedki, välja arvatud üks. Ta pole mullatuhnija, vaid äritseja, hobuste paristaja. Talu ebaratsionaalset allamäge viivat majandust halvab veel laste kulukas koolitamine. Tütred Viima ja Aili käivad gümnaasiumis, poeg Heino ülikoolis, kõik see ilma sisemise tarbeta, ainult et mitte teistest maha jääda, vaid jõuda koguni veidi ette. Esimene haritlasgeneratsioon aga võõrdub talust sootuks. Nende ideaaliks saab linna poolkultuur, kerge ja peen elu ning väline lihv. Nii on siin tegemist tüüpilise ja aktuaalse elunähtega. Probleemi lahendust positiivsuse suunas juhatab autor sisse Värniku poja Jaani kaudu. See tugeva realiteeditundega kohmakas, omaette muhelev ja tegutsev nooruk on kinni maa küljes ja esiisade talus ning temast näib võrsuvatki Nõmmesoo päästja.
Neile tegelastele lisandub terve hulk teisi, tüüpidena selgelt joonistatud kujusid, kelle käitumine aga sündmustekäigu käänakkohtadel ja ristteil jäävad lugeja silmis mõnevõrra motiveerimatuiks. Autor jälgib üksnes nende nähtavat mina ja tegusid, laskumata sisemiste tõukejõududeni ja võimaldamata psühholoogilist sissevaadet põhjustesse, miks nad astuvad üht või teist sammu oma eluteel. Kuid sellest hoolimata on mõnigi tüüp otsene äratõmme tõsielust. Nõnda talulaste ema Mari, tütre rikkale mehele kupeldaja, siis Aado õde Matli, kisklev, keeltpeksev vanaeit oma noorte kosilastega, arukas, mõistlik ja pedantselt puhas vurrudega vanapoiss apteeker Kosenkranius jt.
Tavalisele elule lähedane nagu tegelaskond, on ka teose sündmustikuline kude. Ei ole need suured võitlused, mis siin võideldakse, ega teab-mis ideaalid, kuhu poole püütakse. Naised kipuvad jõukasse abiellu, meeste sihiks on mugav ja rahakas elu, äärmisel juhul viirastub mõnele suurtalu idüll. Nõnda toetub teose ülesehitus peamiselt perekondlikele suursündmustele ja taluelu tõusutee motiividele. Tähelepanu keskendub peamiselt kirjeldustele matustest, pulmadest, kosimisstseenidele. Värvilise eriepisoodina „õnnetuste ja kuritööde” rubriigist figureerib raamatus Matli tapmise lugu, teritades korraks tegevustikku, mis uuesti langeb üsna halli sündmustikku.
Üksikud lülid liituvad teineteise siiski õige ladusalt, lõdvendust ega teema lohistamist ei ole tunda, erilisi kõrguspunkte ega suurpinget ka mitte. Ajaliselt hõlmab romaan üht sügist vanema tütre eksisõiduga linna, talve Aado surma ja Vilma pulmadega, kevadet ja uuesti sügist, mil romaan lõpeb optimistliku tuleviku lootusega, kuna talul on avastatud turbaraba, majanduslikku olukorda lahendav motiiv, mis on pisut ehk otsitud, olgugi et mitte just ebausutav.
Aastaajalisi muudatusi autor ei kasuta seekord suuremateks looduse maalinguteks. Kergeid peatusi selles suunas leidub ainult siin-seal. Hoidutakse hoolega ka puudutamast midagi, mis on väljaspool tegelaskonna enese nägemis- ja tajumisvõimet. Romaan käib ses mõttes objektiivsuse rada, mistõttu me ei kohta pea sugugi seda romantilist käsitluslaadi, mis nii sageli on omane Rohu romaanidele.
Teose peamine raskuspunkt ei kaldu kunstilisele ilmestusele, mis jääb üldiselt halliks, miljööd kirjeldatakse põhjalikult, asjalikult, küsimata kunstipärasusestki. Talulise ja provintsliku kujutamine on autoril hästi õnnestunud.
Kui teos jääb kunstiliselt napilt keskmise tasemeni küündivaks vesteliseks romaaniks, siis ometi pälvib ta tähelepanu oma miljöömaalingutega ja autori tõsidusega oma aine käsitlemisel.
Linda Krigul
Loomingust nr. 3/1940
