Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

Plutarchos ütleb kusagil, et ta ei leia looma ja looma vahel sugugi nii suurt vahet kui ini­mese ja inimese vahel. Ta kõneleb hinge väärtu­sest ja sisemistest omadustest. Tõesti, ma leian nii pika vahemaa olevat Epameinondasest, nagu teda kujutlen, kuni mõne teiseni, keda tunnen ja keda pean terve inimaru võimeliseks, et pakuksin meeleldi üle Plutarchosest; ja ütleksin, et mõ­nest inimesest teiseni on suurem vahe kui mõ­nest inimesest loomani:

hem vir viro quid praestat!

Ja et on sama palju vaimu astmeid kui on siit taevani süldasid, ja sama loendamatuid.

Kuid mis puutub inimeste hindamisse, siis on imelik, et peale meie kõik asjad on hinnata­vad omaenda väärtuste järgi. Kiidame üht ho­bust ta võimsuse ja osavuse pärast,

volucrem

Sic laudamus equum, facili cui primula paima

Fervet, et exultat rauco victoria circo,

mitte ta riistade pärast; hurta ta väleduse, mitte ta kaelarihma pärast; lindu ta tiibade, mitte ta jalarihma ja kuljuste pärast. Mispärast ei hin­daks me inimest see järgi, mis on talle omane? Tal on suur saatjaskond, tore loss, niipalju kre­diiti, niipalju kapitali: kõik see on ta ümber, mitte temas. Teie ei osta põrsast kotis. Kui kauplete hobust, siis võtate talt rakmed maha, näete teda alasti ja paljalt; või kui ta on kae­tud, nagu neid vanasti toodi müüa vürstidele, siis vähemolulistes osades, et teie ei innustuks ta karva ilust või ta laudja laiusest, ja et võtak­site peamiselt hinnata jalgu, silmi ja kapju, mis on kõige kasulikumad liikmed,

Regibus hic mos est: ubi equos mercantur,

opertos

Inspiciunt, ne, si facies, ut saepe, decora

Molli fulta pede est, emptorem inducat hiantem,

Quod pulchrae elunes, breve quod caput,

ardua cervix.

Kui hindate aga inimest, miks siis vaatlete teda üleni sissemähituna ja pakituna? Ta laseb meil näha ainult neid osi, mis pole põrmugi tema omad, ja varjab meie eest need, mille järgi üksi võib tõeliselt otsustada ta väärtuse üle. Teie pärite mõõga hinda, mitte tupe oma: teie ei annaks ta eest vahest kopikatki, kui olete ta pal­jastanud. Asja üle tuleb otsustada ta enda, mitte ta ehete järgi. Ja nagu ütleb väga lõbu­sasti üks vanaaja kirjamees _: Kas teate, miks te peate teda suureks? Teie loete kaasa ta kont­sade kõrgust. Alus ei kuulu ausambasse. Mõõtke teda ilma ta karkudeta: pangu ta kõrvale oma rikkused ja autiitlid, esinegu ta särgis. Kas ta keha on vastav oma toimeile, terve ja reibas? Missugune hing tal on? On ta hing kaunis, võimeline ja igas suhtes hästi varustatud? Kas ta hing on rikas omaenda võimeist, või võõrast varast? Varandusel pole siin midagi teha. Kas ootab ta silmagi pilgutamata paljastatud mõõku; kas talle ei loe, kustkaudu ta elu väljub, kas suu või kõri kaudu; kas ta on vaikne, tasakaalus ja rahul: seda tuleb vaadata, ja selle järgi otsustada nende äärmiste erivuste üle, mis on meie vahel.

Kas ta on

sapiens, sibique imperiosus,

Quem neque pauperies, neque mors, neque

vincula terrent,

Responsare cupidinibus, contemnere honores

Fortis, et in seipso totus teres atque rotundus,

Externi ne quid valeat per laeve morari,

In quem manca ruit semper fortuna?

Niisugune mees on viissada sülda ülalpool kuningriike ja hertsogkondi: ta on ise oma im­peerium.

Sapiens… poi ipse fingit fortunam sibi.

Mis jääb tal üle soovida?

Non ne videmus

Ni aliud sibi naturam latrare, nisi ut quasi

Corpore sejunetus dolor absit, mente fruatur,

Jucundo sensu cura semotus metuque?

Võrrelge sellega meie inimeste trobikonda. Ta on rumal, madal, orjalik, püsimatu ja alali­selt kõikuv mitmekesiste kirgede äikesetormis, mis heidab teda siia ja tänna: igamees olenemas teisest; vahe on suurem kui taevast maani. Ja meie teguviisi pimedus on nii suur, et me hoo­lime sellest vähe või ei hooli üldse, kui vaadel­des mõnd talumeest ja kuningat, aadlikku ja lihtinimest, ametimeest ja eraisikut, rikast ja vaest, me silmame äkitselt äärmist mitmepalge­lisust, kuigi nad tõeliselt erinevad nii-öelda ainult pükste poolest.

Traakias kuningas eraldus oma rahvast üsna naljakal kombel, millest peeti hoolega lugu. Tal oli oma eriusk, oma isiklik jumal, mida ta ala­mad ei tohtinud kummardada: see oli Mercurius; ja ta põlgas oma alamate omi, Marssi, Bacchust ja Dianat.

See on vaid võõp, mis ei moodusta mingit olu­list ebasarnasust.

Sest nii nagu kometimängijaid, nii näete neid laval tegevat hertsogi ja keisri nägu; kuid kohe pärast seda, ennäe, on nad endised sulased ja viletsad koormavedajad, mis on nende algupä­rane ja pärisamet: samuti on keiser, kelle tore­dus pimestab teid avalikul esinemisel,

Scilicet et grandes viridi cum luce smaragdi

Auro includuntur, teriturque Thalassina vestis

Assidue, et Veneris sudorem exercita potat,

kuid vaadake teda eesriide taga, ta pole enam muud kui tavaline inimene, ja mõnikord laba­sem kui ta kõige madalam alam.

Iile beatus introrsum est.

Istius bracteata faelicitas est.

Argus, kõhklus, auahnus, kius ja kadedus kihutavad teda nagu iga teist:

Non enim gazae neque consularis

Summovet lictor miseros tumultus

Mentis et curas laqueata circum

Tecta volantes;

ja mure ning kartus on ta kõri kallal keset ta sõjavägesid,

Re veraque metus hominum, curaeque sequaces,

Nec metuunt sonitus armorum, nec fera tela;

Audacterque inter reges, rerumque potentes

Versantur, neque fulgorem reverentur

ab auro.

Kas palavik, peavalu ja jooksva halastavad ta peale rohkem kui meie peale? Ja kui vanadus vajub ta õlule, kas vabastavad siis ta ihukaitse vibukütid teda sellest koormast? Kui surma­hirm teda kangestab, kas lohutub ta siis oma kammeraadlike juuresolust?   Kui teda val­davad armukadedus ja vimm, kas parandavad teda siis meie kübaratõstmised? See üleni kulla ja pärlidega paisutatud sängikatus ei aita mil­legagi vaigistada ägeda luuvalu soostusid:

Nec calidae citius decedunt corpore febres,

Textilibus si in picturis ostroque rubenti

Jacteris, quam si plebeia in veste

cubantum est.

Suure Aleksandri meelitajad panid teda usku­ma, et ta on Jupiteri poeg. Kord, saades haavata ja nähes verd voolamas oma haavast, tähendas ta: „Noh, mis te nüüd ütlete? Kas pole see punane ja selge inimese veri? See pole sama, mida Homeros laskis voolata jumalate haava­dest.” Poeet Hermodoros oli teinud värsse Antigonose auks, kus ta hüüdis teda Päikese po­jaks; tema seevastu öelnud: „See, kes tühjen­dab mu auguga tooli, teab küll, et selles pole mõhkugi tõtt.” Inimene jääb lõppude lõpuks ikka inimeseks; ja kui tal sünni poolest on halb loomus, siis ei saaks teda kogu maailma valit­sus parandada:

puellae

Hunc rapiant; quicquid calcaverit hic,

rosa fiat.

Varanduslike hüvede puhul, ükskõik millised need ka oleksid, on tarvis pealegi tundeerksust, et neid maitseda. Õnnelikuks teeb meid mitte nende omamine, vaid nende nautimine:

Non domus et fundus, non aeris acervus et auri

Aegroto domini deduxit corpore febres,

Non animo curas: valeat possessor oportet,

Qui comportatis rebus bene cogitat uti.

Qui cupit aut metuit, juvat illum sic domus

aut res,

Ut lippum pictae tabulae, fomenta podagram.

Ta on rumal, ta maitse on rähane ja tömp; ta ei tunne sellest suuremat rõõmu kui jnõni kööbard kreeka veini mahedusest, või kui hobune rakmete toredusest, millega ta on ehitud. Just niisamuti, nagu ütleb Platon, on tervis, ilu, jõud, rikkused ja kõik, mida nimetatakse hüveks, ühte­viisi halb ebaõigele nagu hea õigele, ja pahe vas­tupidi.

Ja siis, kui keha ja vaim on viletsas olukorras, mis teha nende väliste mugavustega? Kui piisab vähimast nõelapistest ja kirepuhangust, et röö­vida rõõmu kogu maailma kuningriigist. Võib olla kuitahes Kõrgus ja Majesteet

Totus et argento conflatus, totus et auro,

kuid kas ei kaota ta esimese luuvalu-hammustusega mälestust oma lossidest ja kõigist oma suu­rustest? Ja kui ta on vihane, kas ta kõrge asend hoiab teda siis punetamast, kähvatamast ja ham­baid kiristamast nagu hull? Kui ta aga on nõtke ja hea loomuga mees, siis lisab kuninglus vähe ta õnnele:

Si ventri bene, si lateri est pedibusque tuis, nii

Divitiae poterunt regales addere majus;

ta näeb, et see pole muud kui vaht ja silmapete. Jah, võib juhtuda, et ta mõtleks nagu kuningas Seleukos, et see, kes tunneks valitsuskepi ras­kust, ei vaevuks seda üles võtma, kui leiaks selle maas; ta ütles seda nimelt nende suurte ja vae­varikaste ülesannete kohta, mis lasuvad heal ku­ningal. On kindel, et pole mitte tühine asi valit­seda teisi, kui juba iseenda valitsemisel esineb niipalju raskusi. Mis puutub käskimisse, mis näib nii sulnina, siis olen ma üsna sel arvamu­sel, kui arvestada inimotsuste rumalust ja valiku raskust uute ja kahtlaste asjade puhul, et on palju hõlpsam ja meeldivam järgneda kui juh­tida, ja et vaimule on suureks hõlpsuseks, kui ta pruugib liikuda vaid etterajatud teed ja vastu­tada ainuüksi iseenda eest:

Ut satius multo jam sit parere quietum,

Quam regere imperio res velle.

Ja nagu Kyros ütles, et mehel, kes pole roh­kem väärt kui ta sulased, ei kõlba olla käskija.

Kuid kuningas Hieron ütleb Xenophoni juures veel rohkem: et just naudingute maitsmises on nad halvemas olukorras kui eraisikud, sel määral kui jõukus ja hõlbuelu võtavad neilt selle kibe-magusa okka, mida meie seal tunneme,

Pinguis amor nimiumque potens in taedia nobis

Vertitur, et stomacho dulcis ut esca nocet.

Kas arvate, et kooripoisid tunnevad muusikast suurt rõõmu? Küllastus muudab selle neile pigem igavaks. Peod, tantsud, maskeraadid, turniirid lõbustavad neid, kes ei näe neid sageli ja kes on ihaldanud neid näha; kuid sellele, kes nendega alaliselt õiendab, muutub nende maik läägeks ja tuimaks; ega kõdita ka daamid seda, kes nau­dib neid südame küllastuseni. Kes ei jäta endale vabadust janutseda, ei saa rõõmu tunda joomi­sest. Veiderdajate kometimängud lõbustavad meid, kuid mängijaile on nad koormaks. Ja vürstidele on ülimaks hõrkuseks, on tõeliseks peoks võida mõnikord ümber rõivastuda ja moon­duda, et elada labasel ja lihtrahva kombel,

Plerumque gratae principibus vices,

Mundaeque parvo sub lare pauperum

Coenae, sine aulaeis et ostro,

Sollicitam explicuere frontem.

Pole midagi nii häirivat, nii tülgastavat kui küllus. Missugune isu ei kohkuks tagasi, nä­hes oma meelevalla all kolmsada naist, nagu on türgi suurnikul oma serailis? Ja missugune jahi-isu ja rõõm võis veel olla sellel ta esivanemaist, kes ei läinud kunagi välja ilma vähema kui seitsme tuhande pistrikumehega?

Ja peale selle, ma usun, et see suurusehiilgus ei too mitte väikeseid häireid lembemate naudin­gute maitsemisele: nad on liiga valgustatud ja liiga nähtaval.

Ja ma ei tea miks, kuid neilt nõutakse rohkem oma eksimuse peitmist ja katmist. Sest mis meile on ebasündsuseks, seda loeb rahvas neile türanniaks, seaduste põlguseks ja hurjutami­seks; ja nii näib, et nad liidavad paheliste kal­duvustega veel lõbu oheldada ja tallata jalge alla avalikku arvamist. Platon määratleski oma „Georgias’es” türanniks seda, kel on vabadus ühes riigis teha kõik, mis talle meeldib. Ja see­pärast haavab nende pahede näiteletoomine ja kuulutamine sageli rohkem kui pahe ise. Iga­üks kardab olla luuratud ja valvatud: nemad on seda kuni oma eluviisini ja mõteteni; kogu rahvas peab oma õiguseks ja kohuseks nende üle otsustada; pealegi laienevad plekid selle paiga väärikuse ja valguse kohaselt, kus nad istuvad, nii et mõni tähn või nast nende otsaesi­sel paistab paremini silma kui mujal paistaks mõõgaarm.

Vaat mispärast luuletajad kujutlevad Jupiteri armulugusid mitte ta õige näo, vaid aina võõra all; ja nii paljudest armutegudest, mida nad talle omistavad, pole ainustki, mulle näib, kus ta esi­neks oma suuruses ja majesteetlikkuses.

Kuid pöördugem tagasi Hieroni juurde. Ta jutustab samuti, kui suurt kitsikust ta tunneb oma kuningluses, nii et ta ei saa käia ega reisida vabalt, olles nagu vang oma maa piires; ja et ta on kõigis oma tegudes vastumeelse surve all. Tõepoolest, nähes meie kuningaid ihuüksi lauas, piiratuna nii paljude vatrajate ja tund­matute kõõritajate poolt, ma olen sageli tund­nud rohkem haletsust kui kadedust.

Kuningas Alfonso ütles, et eeslite elujärg on kuningate omast parem seepoolest, et nende isandad lasevad neil vabalt karjamaal süüa, kuna kuningad ei saa seda nõuda oma sulaseilt.

Mulle pole kunagi mõttesse tulnud, et ühe mõistliku mehe elule võiks olla eriliseks mõnuks näha paarikümmend kontrolöri oma auguga tooli ümber; või et ühe mehe teenimine, kel on kümme tuhat naela aastast sissetulekut, või kes on val­lutanud Casal’i või kaitsenud Siena’t, oleks talle mugavam ja vastuvõetavam kui ühe hea ja hästi kogenud teenri oma.

Vürstlikud hüved on õigupoolest petlikud hüved. Igal jõukuse astmel on mingisugune üle­muse kuju. Caesar nimetab kuningakesteks kõiki isandaid, kes mõistsid kohut tema aja Prantsusmaal. Tõtt-öelda võime praegugi leida õige mitmelt poolt selliseid kuningaid, kuigi ilma kuningliku kõrguse nimeta. Eks vaadake õukonnast eemal asetsevaid provintse, nimetame näiteks Bretagne’i. Vaadake ühe omaette elava, tubase, oma teenrite keskel poputava isanda saat­jaskonda, alamaid, ohvitsere, toiminguid, teenimist ja tseremooniaid; ja vaadake samuti ta kujutluse lendu: pole midagi veel kuninglikumat; ta kuuleb kõneldavat oma valitsejast kord aastas, nagu Pärsia kuningast, ja ta tunneb teda ainult mõne vana suguluse põhjal, mida ta kirjur peab kirjas. Tõtt-öelda, meie seadused on kül­lalt vabad ja kuningavõimu koorem puudutab üht prantsuse ülikat vaevalt paar korda ta elus. Oluline ja tegelik alluvus tuleb meie seas arvesse vaid neile, kes ise otsivad au ja rikkust säärase teenistuse kaudu: sest kes tahab käkruda oma koduurkasse ja oskab juhtida oma maja ilma tüli ja protsessideta, see on niisama vaba kui Veneetsia hertsog:

Paucos servitus, plures servitutem tenent.

Kuid Hieron rõhutab enne kõike seda, et ta on ilma jäetud igast sõprusest ja vastastikusest selt­sist, milles seisab inimelu kõige täiuslikum ja lembem vili. Sest missugust armastuse ja hea­soovlikkuse tunnistust võiksin ma nõuda sel­lelt, kes tahes-tahtmata võlgneb mulle kõik, mis on ta võimuses? Kas ma saan arvestada ta aland­likku kõnet ja viisakat kummardust, kui sellest keeldumine pole tema võimuses? Au, mida saame neilt, kes meid kardavad, pole au; seda aupaklikkust võlgnetakse kuninglusele, mitte mulle:

maximum hoc regni bonum est,

Quod facta domini cogitur populus sui

Quam ferre tarn laudare.

Kas ma siis ei näe, et jõhker kuningas ja hea kuningas, et see, keda vihatakse, ja see, keda armastatakse, saavad seda kumbki ühevõrra: samade välisvormidega, sama tseremooniaga tee­niti mu eelkäijat ja teenitakse mu järglast. Kui mu alamad mind ei pahanda, siis pole see mingi hea kiindumuse tunnusmärk: miks võtaksin seda sellisena, kuna nad ei saaks teisiti, kui tahak­sidki? Ükski ei järgne mulle meie omavahelise sõpruse pärast, sest ei saa sõlmida sõprust, kus on nii vähe sarnasust ja vastavust. Mu kõrge asend on tõstnud mind väljapoole inimestevahelist läbikäimist: on liiga palju erivust ja ebasuhet. Nad järgnevad mulle siivsuse ja kombe pärast, või õigemini vähem mulle kui mu varale, et kasvatada enda oma. Kõik, mis nad mulle ütlevad või teevad, on paljas võõp. Et nende vabadus on igast küljest oheldatud selle suure võimuga, mis mul on nende üle, siis näen ma kõike enda ümber vaid kaetult ja moonutatult.

Keiser Julianuse õukondlased kiitsid teda kord ta hea õigusemõistmise pärast: „Oleksin neile kütustele meeleldi uhke,” vastas ta, „kui need tuleksid isikuilt, kes julgeksid süüdistada või laita mu vastupidiseid tegusid, kui neid esi­neks.”

Kõik tõelised hüved, mis kuuluvad vürstidele, on neil ühised keskmise jõukusega inimestega (jumalate asi on ratsutada tiivustatud hobustel ja toituda ambroosiast): nende uni ja isu pole teistsugused kui meie omad; nende teras pole paremast ainest kui see, millega meie relvastume; nende kroon ei kata neid ei päikese ega vihma vastu. Diocletianus, kes kandis nii aus­tatud ja nii õnnerikast krooni, loobus sellest, et tõmbuda eraelu rõõmudesse; ja kui mõni aeg hiljem riigiasjad nõudsid, et ta tuleks tagasi oma kohale, vastas ta neile, kes olid tulnud teda paluma: „Teie ei võtaks mulle seda sisendada, kui te oleksite näinud nende puude kaunist korda, mida olen ise istutanud oma aeda, ja neid toredaid meloneid, mida olen sinna külvanud.”

Anacharsise arvates oleks kõige õnnelikum kord seal, kus kõikide asjade võrdsuse juures viisakus oleks mõõdetav voorusega ja tõrksus pahega.

Kui kuningas Pyrrhos oli asumas sõjakäigule Itaaliasse, küsis temalt ta tark nõunik Cyneas, tahtes talle tunda anda ta auahnuse tühisust: „Niisiis, Kõrgus, missuguse sihiga asute sellele suurele ettevõttele?” — „Et saada Itaalia isan­daks,” vastas ta. — „Ja siis,” jätkas Cyneas, „kui see on tehtud?” — „Siis läheksin,” vastas teine, „Galliasse ja Hispaaniasse.” — „Ja see­järel?” — „Ma läheksin allutama Aafrikat; ja lõpuks, kui olen alistanud maailma oma võimule, siis asuksin puhkama ja elaksin rahuldatuna ja mõnuldes.” — „Jumala nimel, Kõrgus,” tõi siis Cyneas vastuseks, „ütelge mulle, millest see ole­neb, et teie ei saa juba praegu, kui soovite, olla selles olukorras? Miks ei asu te praegu kohe sinna, kuhu ütlete ihaldavat, ega säästa endale niipalju tööd ja juhuslikkust, mida heidate nende kahe vahele?”

Nimirum quia non bene norat quae esset habendi

Finis, et omnino quoad crescat vera voluptas.

Ma lõpetan selle jätku vanaaegse värsiga, mille sel puhul leian olevat eriliselt kauni:

Mores cuique sui fingunt fortunam.

Montaigne

Kogumikust „Valik prantsuse esseid“, 1938