Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

Lääne-Euroopa rahvaste iseseisev ajalugu algab kas Rooma vallutusega või ristiusu vastuvõtmisega. Rahvad, kes jäid kõrvale Rooma mõjust, jäid barbari­teks, kuni nendeni jõudis ristiusu kirik. Hoolimata oma aasialisest algupärast jäi see kirik siiski rooma kultuuri pärijaks. Ladina kultuuri piirkonnas arene­des muutus ta ka ise sisemiselt. Esialgseist orjade ja rõhutud klasside tumedaist kogudusist kasvas suur kirikuorganisatsioon (-korrastus), mis jälgis Rooma riikliku organisatsiooni eeskuju, taotles samuti maailmavalitsust ja võttis lõpuks üle ka ladina kultuuri­lise pärandi, kuni ladina keeleni, mis sai uue kiriku ametlikuks keeleks. Võiduka katoliku kiriku peaks sai Rooma piiskop — paavst.

Nii osutus kirik ladina kultuuri osaliseks edasi­andjaks barbaritele. Seepärast oli ka ta levik hõlpsam seal, kus Rooma oli juba teed rajanud, ja seepärast on veel tänapäeval katoliku kiriku mõju neil mail tuge­vam kui mujal. Teisalt püsis ta ka ise ladina maadel „antiiksemana” kui mujal, s. t. et seal ilmneb see, mis katoliikluses on rooma pärand, tugevamini kui ta krist­lik iseloom: jumalateenistused on pidulikumad, kirik­lik kunst ise lähem antiikkunsti vormitundele, kiriku poliitika ilmlikum.

Gallia võttis ristiusu vastu juba varakult. II sa­jandil p. Kr. olid uuel kirikul Gallias juba tugevad keskkohad, mille mõju suurenes järjest. Prantsuse rahvas tänapäevses tähenduses sündis aga alles pärast germaani sissetungi — V sajandil. Mitmest rahvast, kes sel sajandil vallutasid Gallia eri osad, etendasid peaosa frangid. Vallutusega üheaegselt võtsid viimased vastu ka ristiusu ja ladina riikliku korrastuse jäänused. Nii lõppes frankide relvadevõit alistumi­sega gallo-romaani kõrgemale kultuurile. Selle asemel et võitjaina võidetuid alistada, frangid lihtsalt liitusid maa seniste elanikega — tekkis ühise usu alusel kahest rahvast uus tervik: La France, Prantsusmaa. Lõuna pool toimus sama liitumine burgundlaste ja gallialaste ning lääne-gootide ja gallialaste vahel. Nii kasvas ladina aluselt uus Frangi riik, mida ei ühendanud veresugulus ega keel, vaid ühine usk, mille võim kasvas päev-päevalt. Selle sideme piirides võis päriselanikkude ladina vaim ja neist tugevasti erinev võitjate oma kujundada sünteesi, mis sisaldas mõlemad eelmised ja oli ühtlasi mi­dagi uut.

See uus süntees oli keskaja kristlik kultuur. See vallutas varem või hiljem küll kogu Euroopa, kuid ta esimesteks kandjateks olid frangid. Nende vägevaim valitseja, Karl Suur, on keskaja silmapaistvaim valitsejakuju. Ta tahtis ristiusu alusel luua uue maailmariigi, mis oleks ühendanud kogu Euroopa, nähes samal ajal endas Rooma keisrite järel­tulijat. Ta tahtis uuesti elustada ka ladina kultuuripärimusi, mis vahepeal olid alatistes sõdades ja üldises toorenemises peaaegu hävinud. Tule ja mõõgaga õn­nestuski tal luua suurriik, kuhu kuulusid praegune Prantsusmaa, suurem osa Saksamaast ja Itaalia. Paavst kroonis ta Rooma keisriks, andes nii välisegi au temale kui Rooma maailmariigi pärijale. Uue Frangi riigi pealinnaks sai Aachen, mis asus selle laialdase riigi keskel. Euroopa ühinemine oli selles riigis teostunud ja ristiusk ühes rooma kirjanduslike riismetega andis sellele suurele koondisele ühise kultuurilise aluse.

Karli nõrga järeltulija all see suurriik ja­gunes aga kolme ossa, mille all Euroopa kannatab veel praegugi. Verduni leping aas­tast 843 lõi Frangi suurriigi asemele kolm riiki: Prant­susmaa ja Saksamaa ning nende vahele Lotringi (kuhu kuulusid praegune Belgia, Luxemburg, Reinimaad ja Elsass-Lotring). Viimane jäi igaveseks tüliõunaks kahe eelmise vahele.

Järgnevail sajandeil Saksa riik killunes sisemiste võitluste ja keisrikrooni pärilustülide tagajärjel lugematuiks osadeks, mis ei lasknud seal algaval keskaja kultuuril nii ühtlaselt areneda kui Prantsusmaal, kus esialgsest anarhiast varsti kasvas võrdlemisi kindel riiklik tervik. Nii võis Prantsusmaa pühenduda vaba­malt iseoma kultuuri ülesehitamisele.

Prantsusmaal teostus see ladinluse, krist­lu se ja germaani elemendi süntees, mis tõstis selle maa juba keskajal Euroopa kultuuri juhiks. Kui euroopluse all mõista ladina pärandi ristlemist kristliku vaimsusega, siis on Prantsusmaa esi­mene euroopalik rahvus. Väliselt oli ladina pärand varasema keskaja alatiste sõdade ja rüüstamiste tagajärjel küll pea täiesti hävinenud. Suurest kreeka-ladina kirjandusest tunti veel ainult üksikuid autoreid (Homerost, Virgiliust, Sokratest) ja neidki puuduli­kult. Hariduse ainsaiks hooldajaiks olid vaimulikud, rüütlite kirjaoskus oli haruldus.

Kuid seda kultuurikaotust ei tule siiski mõista täieliku pimedusena või lõpliku kaotusena, pigem varjusurmana, mille tingisid ühiskondlikud olud. Võr­reldes ladina mõjust puutumata jäänud maadega, oli prantsuse kultuurielu sel süngelgi ajal kõrgem; kloost­rid hoolitsesid vanade raamatute eest, neid kopeeriti suurima hoole ja aukartusega, raamatud ise olid väärtuslikumaks kingiks, mida nii piiskopid kui ilmlikud valitsejad üksteisele annetasid; ja olude lahenedes mõeldi kohe koolidele, kus õpetati grammatikat, kõne­kunsti, loogikat (mis moodustasid nn. trivium’i) ja aritmeetikat, geomeetriat, astronoomiat ning muusikat (mis moodustasid quadrivium’i). Selle õpetuse põhi oli pärit vanadelt roomlastelt. Austus, mida ilmalikud ja kiriklikud isandad tundsid selle pärandi vastu, tõendab veel kord, et germaani metslaste toorus ja ristiusu mõistusevaen ei suutnud isegi kõige pimedamal kesk­ajal lõplikult hävitada kord ärganud aru otsimisjanu ja tegutsemistahet. Otse selle vastu, kirik ise asus lõhu­tud paganliku kultuuri pinnalt ehitama uut kultuuri­hoonet, kus mõistusele ei jäänud mitte kõrvaline osa.

See uus areng hakkab silma paistma juba X sajan­dil, millal tekkisid kuulsad Reimsi, Chartres’i, Angers’i, Laon’i, Pariisi, Cluny’ ja Bec’i koolid. Kui­võrd tugev oli õpilaste haridusejanu, seda võib järel­dada paari endise õpilase kirjast. Üks kirjutab Chartres’i kooli kuulsale õpetajale Fulbert’ile: „Nagu hirv igatseb allikate puhast vett, nii tahaksin veel täie­likumalt endasse võtta teie õpetust ja neid sõnu, mis on mulle kallimad kui kuld, hõbe ja koguni elu.” Teine kurdab oma eemalolekut hariduseallikast nii: „Iga mälestus, mis temast jäänud, suurendab mu kur­bust. Olin tema kaaslane, istusin sageli tema kõr­val, jõin ahnelt neid kuldsõnu, mis langesid ta mahedailt huultelt.” 1071. aastal, kui Canterbury pear piiskop, endine Bec’i kooli juht Lanfranc tuli paavsti audientsile, läks viimane ise talle vastu, öeldes üllatu­nud juuresolijaile : „See austus pole määratud mitte Canterbury peapiiskopile, vaid Bec’i kooli õpetajale, kelle jalgade ees ma olen istunud ühes teiste õpilas­tega.”

Teadagi oli õpetus, mida koolid andsid, üsna pin­naline ja puudulik. Ta ei arendanud õpetaja iseseisvat mõtet ega õpilase sünnipäraseid omadusi. Õpilase töö piirdus ladina värsside jäljendamisega ja kõnekunsti harjutustega. Ladina autorite tundmises ei tehtud veel kuigi suuri edusamme. Kasutati peamiselt ladina kultuuri langusaja kirjanikke. Kõige loetavam ja ime­teldavam neist oli Boetius, kes oma teostes andis pin­nalisel kujul edasi kõiksugu teadmisi. Filosoofia piir­dus loogika harjutustega. Võeti üks väide ja tehti sel­lest lugematuid abstraktseid järeldusi, mis olid paljaks mõtte- ja sõnamänguks. Elu tähelepanek ja tema mõis­tuslik vallutus, see ladina kultuuri tugevuse alus, oli alistunud ristiusu dogmaatikale, mis arvas oma usutraditsioonides peituvat kogu tõde. Neist puudustest hoolimata ometi harisid koolid vaimu, harjutasid teda tegutsema ja valmistasid nii ette täielikku uuestisündi.

Esimese võidu saavutas elustuv mõte Prantsus­maal XI ja XII sajandi skolastilise filosoofiaga. Oleme harjunud skolastikas nägema viljatut vaidlust tühjade mõistete ümber. Kooliraamatud toovad ikka näiteks küsimuse, kui palju kuradeid võib tantsida ühel nõelaotsal. Skolastilise filosoofia peaesindajad käsitlesid tõeliselt suurimaid küsimusi, mida inimaru kunagi on puudutanud: küsimust, kust tulevad üldideed, nn. universalia’d, kuidas nad tekivad meie mõistuses, millised on nende vahekorrad ja kas nad vastavad tõelusele. Siin pole koht jälgida lahendusi, mis jaotasid skolastikuid kahte suurde rühma: realistideks ja nominalistideks. Igatahes jõudsid juba skolastikud mitme tõeni, mis pole tänapäevalgi iganenud. Ent siinkohal huvitab meid eriti vaimne alus, millel arenesid skolastikute vaidlused; See alus oli valjult mõistuslik ja loogiline; siin jõudis keskaja mõte esimest korda välja oma lapse­kingadest ja kasutas varasemaid loogikaharjutusi terve mõttesüsteemi ehitamiseks, mis pidi seletama inimese vaimuavaldusi endid. On tähelepandav, et skolastikud ei kohkunud tagasi isegi usutõdede kriiti­kast. Nominalistid jõudsid kolmainsuse eitamiseni ja mõnigi neist pidi kannatama ametliku usu tagakiu­samist.

Skolastika tähendas mõistuse esmast vabastu-mist. Kriitika, vaimuedu esimene tingimus, oli uuesti sündinud. Sädelevamaid prantsuse skolastikuid Abélard (1079—1143), kes on Héloise’i armastajana sama kuulus kui terava mõtlejana, määratles ise oma mee­todit teoses „Sic et Non” (Jah ja ei), mis on pikk rida poolt- ja vastuväiteid kõigi teoloogia põhiküsimuste kohta. Ta kirjutab: „Esitan need vastuolud selleks, et nad ergutaksid mu noori lugejaid otsima seda, niis on tõde, et nad teeksid nende vaimu teravamaks selle uurimuse mõju kaudu.” Need sõnad tunduvad otse uskumatuina, tulles XII sajandi algusest, keskaja süda­mest, mida oleme harjunud nimetama pimedaks. Kui­võrd tugev oli Abélard’i aru usaldus, seda tõendagu teine tsitaat, mis näitab ühtlasi, et tolerants, maailma­vaateline sallivus, kuulus juba siis avara vaimu juurde: „Ära kasuta kunagi sundust, et oma lähemat viia enda usuni: inimese vaimu peab määratlema ainult ta enda valgus. Asjatult püüad saavutada vägivallaga petlikku pooldust, sest usk ei tule jõust, vaid mõistusest.” Nii arvasid skolastikud võivat isegi usutõdesid loogiliselt tuletada. Abélard’i mõtteid jagasid mitmed teisedki skolastikud. Ja nende õpilased kandsid ärganud vaimu laiadesse hulkadesse. Abélard’i õpilasi üksi loeti tuhandeid.

Käsikäes lahenevate ühiskondlike oludega, lin­nade tõusuga, ristisõdade avardava mõjuga (need alga­tati muide samuti Prantsusmaal), viis see XIII saj-l suure vaimse õitsenguni, mida võib võrrelda Itaalia renessansiga XIV ja XV sajandil. Nii tõusis Prantsus­maa juba XIII saj. kogu Euroopa vaimuelu juhiks. Üks tolleaegne kardinal võis öelda liialdu­seta: „Gallia on kolle, kus küpseb kogu maailma vaimne leib.” Pariisi voolasid kokku kõigi maade õpihimulised, et nautida õpetust, mis sel sajandil sai uue elustava tõuke vana-kreeka filosoofi Aristotelese teo­seist. Prantsuse õpetlased tutvusid selle vahepeal unu­nenud filosoofiga uuesti Hispaania kaudu, kus araabia mõttetargad levitasid tema õpetust.

Aristotelese paganlik mõistus oli teadagi vastand kiriku ilmutus-usule. See ei takistanud aga skolasti­kuid tema õpetusi seletamast kristlikus vaimus ja neist tuge otsimast kirikudogmadele. Aquino Thomas, üks Pariisi kuulsamaid teolooge, suutis osavate mõttekäändude abil Aristotelese filosoofiat tõepoolest raken­dada kiriku teenistusse ja leiab veel tänapäevalgi kato­liku kiriku ringkonnis innukaid austajaid. Teised, kes

 

Chartres’i katedraali portaal (peauks).

     

jäid ustavamaks kreeka filosoofi mõttele, pidid juba siis tunnustama, et mis usu järgi on tõde, pole seda mitte alati aru järgi; vastuolu puhul aga nad soovi­tasid ettevaatlikult eelistada usu käske.

XIII sajand nägi Prantsusmaal aga veelgi suure­mat sammu mõistusliku eluvallutuse poole.   Inglise munk Roger Bacon levitas P a r i i s i st oma õpe­tust, mis loobus skolastikute abstraktseist arutlusist ja kirjatähe austusest, nõudes kõigepealt elu enda vaatlust, tajutavaid ja ilmseid fakte (tõsiasju), et neist järeldada üldseadusi ja leida varjatud põhjusi. See juhtis vaimu tegelema ka praktiliste teadustega, milledel seisis ees kuulsusrikas tulevik.

Filosoofilise mõtte kõrval, mis oli suletud vaimu­likkude ringi ja avaldus ainult ladinakeelseis teoseis, arenes aga samal ajal sama kiiresti prantsuskeelne ilmlik kirjandus. Esimene prantsuskeelne ürik on nn. Strasbourgi vanne aastast 842. Tõeliselt aga algas prantsuse kirjandus XI saj. rüütlieepostega, mil­ledest vanim ja kuulsaim on „Rolandilaul”. XII sa­jandil liitus eeposega hoovkondlik lüürika ja rüütli­romaan, mis tõlgitsesid järjest keerukamal kujul hoovkonna peenutsevat tundelaadi, kus seikluslustil ja daa­mide austusel oli tähtis koht.

XIII sajandil rikastus prantsuse kirjandus uue tugeva vooluga, milles avaldus sama terav kriitiline aru kui samaaegses filosoofias. Nn. Roosiromaan, pikk allegooriline õpetuspoeem, kajastas eriti oma tei­ses osas otseselt tolleaegse linnakodanluse eluvaadet, mis rüütlikirjanduse peenutsustele asetas vastu oma praktilise arukuse, teadusehimu ja põlguse niihästi isandate kui munkade jõudeelu vastu. Isegi kunin­gat öeldakse olenevat rahva armust ja õpetlaste väärtus asetatakse kõrgemale vürstide aust. Rebase- romaanid, mis sel sajandil loodi, piitsutasid looma­juttude kujul sageli üsna toorel viisil ühiskondlikke paiseid (sealt Saksa kaudu ka meie „Reinuvader Re­bane”), samuti kui nn. fabliaux’d (l. fablioo’d), lühi­jutud ja farsid, naljamängud, mis piitsutasid keigar­likust rüütlist kuni ahne kaupmeheni ja rumala talu­pojani kõiki inimeste varjukülgi. Rutebeuf, silma­paistvaim prantsuse luuletaja keskajal, lõi XIII sajan­dil oma realistlikud laulud, kus kujutas suure avameel­susega niihästi iseoma viletsat elu kui kogu ümbruse pahesid. Seni alanduses ja pimeduses hoitud rahva silmad sel sajandil järsku avanesid. Kriitilise mõistusega käsikäes vallutas kirjanduse ka elurõõmus nali, mis sageli läks rõvedusteni. Isegi jutlustajad pidid oma kõnesid vürtsima tabava nalja, kasulikkude õpe­tuste ja anekdootidega, et mitte igavaks muutuda. „Meie ülesanne, ütleb üks neist, on haukuda Issanda kojas.” Ajaloolased väidavad, et nad „haukunud” tõe­poolest meeleldi, eriti rikaste, võimukandjate ja koguni ülemate vaimulike vastu.

Kahe sajandi jooksul (umb. 1050—1250) oli nii­viisi tagasi võidetud suur osa sellest, mida eelmised viissada aastat olid vaimu alal kaotanud. Prantsuse kultuur pühitses kõigil aladel esimest suurt võitu, mida kiriku vali käsi ei ulatanud enam tumestama. On iseloomulik sellele maale, et ta uuestisündinud mõtet kandis enne kõike kaine ratsionalism, loogiline arukus ja selgusetahe, mis tuletab elavalt meelde ladina vaimu põhiomadusi. Võime oletada, et ladina ununenud pä­rand oli põhielamusena tallel selle rahva alateadvuses, et olude lahenedes uuesti ilmuda päevavalgele.

Kuid ladina mõistuslikkuse järel oli vahepeal läbi elatud tundelist usuindu. Isegi XII ja XIII sajandil elas müstiline kõrvalvool, mis oma maailmapõlgusele otsis lunastust usus kõrgemasse tõelusse, mida võis tunnetada ainult tundeekstaasi kaudu. Bretagne’i poolsaarelt, kus oli võrdlemisi puhtana säilinud veel vana kelti rass, ilmus samal ajal ka ilmlikku kirjan­dusse tugev tundeline vool. Salapärased jõud, võlujoogid, imeloomad, müstiline Püha Graal eten­dasid selles olulist osa kõrvuti tulise armuigatsusega. Muinaskuningas   Arthur,   tuntud   muinasrüütlid Tristan, Lancelot, Perceval (saksa Parzival) ja võlur Merlin olid bretooni romaanide peatege­lased.

Oleks ebaõiglane alahinnata selle kõrvalvoolu tähendust prantsuse vaimuelus. Mitme rassi ühinemi­sest tekkinud rahvas peitub alati vanu mälestusi, mis parajal hetkel võivad ilmuda üllatusena päevavalgele. Pealegi oli Prantsusmaa ladina kultuuri kõrval endasse sulatanud ristiusu vaimu, mis tasakaalustas eelmist ja andis järjest uut jõudu vastasvooludele. Sellega sele­tub vahest see kahepalgelisus ja muutlikkus, mis on omane prantsuse ajaloolisele arengule. Ta on ühtlasi alalhoidlikumaid maid Euroopas ja paik, kus on teos­tunud maailma tähtsaimad uuendused. Tema vastu­võtlikkust „uutele mõtetele” ongi seletatud ta rasside rohkusega, mis lubab kõige erinevamaid mõjusid tunda omadena. Põhjarannikul elavate normannide kaudu on ta inglaste sugulane; tugev germaani element lähendab teda sakslastele; bretooni keltide sugulased elavad Iirimaal, Wales’is, Šotimaal; Lõuna-Prantsusmaal leidub kreeklaste, roomlaste, araablaste, ibeerlaste jälgi. Need sugulused äratavad ka võõraste mõtete puhul vanu mälestusi, mis peituvad rahva hinges.

Kui Prantsusmaa täna on ristisõdade ja skolastika, homme absolutismi, ülehomme revolutsiooni ja Napo­leoni aeg, siis võiks nende nähtuste osalist seletust otsida tema põhilisest mitmekesisusest.

Kuid samal ajal on ta alalhoidlikem maa, enne kõike oma esimese kultuurielamuse, antiikpärandi tõttu, mis juurdub nii sügaval, et mõjutab kõike, mis sel maal toimub. Ta on võimeline kõike uut endasse vastu võtma ja ümber töötama, kaotamata seejuures iseennast.

Läbi kõigi muutuste on antiikpärand püsinud ikka võidukana. Feodalism, absolutism, keisririik on viinud ikka jälle tagasi antiik-vabariikliku tasakaalumõtte juurde; gootika, barokk, romantika on suubunud ikka jälle klassikasse, mis toe­tus otseselt antiikajale. Prantsuse kultuuri enda piir­konnas on need voolud olnud vastuolus, kuid võrreldes neid samade vooludega teistel maadel, on nad kõik klassilisemad, kokkukõlalisemad, ühtlasemad, mõõdu­kamad.

See maksab ka g o o t i k a kohta, milles kesk­aja vaim leidis oma täiuslikuma kehas­tuse. See kunstistul tekkis Prantsusmaal XII sajandi lõpul ja levis sealt kiiresti üle kogu Euroopa.   Eel­käinud romaani stiiliga võrreldes     kajastab see uus kunstivool ilmekalt seda vaimu vabastust, mis sel aja­järgul avaldus, nagu eelpool nägime, ka teistel vaimualadel. Gootika lõhkus romaani katedraalide rasked müürimassid. ja asendas need hiigelakendega, mille värviliste klaaside kaudu voolas kõrgetesse kirikulöövidesse kõigis toonides heitlev valgus.   Romaani kiriku süngete silindervõlvide asemele ilmusid peentele tuge­dele toetuvad ristvõlvid, mis sirutusid kergelt kõr­gusse. Tumeduse asemele ilmus rõõmus valgus, raskuse asemele vaba tõusutunne. Selles sirutuses kõr­gusse, taeva poole, on võidud näha keskaja taeva – igatsuse avaldust ja usu dünaamilist pinget. Kuid samal ajal tähendas gootika ka maiste varade uuestileidmist.   Gooti ornamentides ja skulp­tuurides, mis kujutavad õisi ja taimi, loomi ja inimesi, on kivistunud kõige elavam   looduseimetlus. Tema klaasmaalingud reedavad värvirõõmu ja tema fassaadide pitsiline vormirikkus rõõmu joonte ja pindade elavusest.

Ristiusu jumalaigatsus ja uueaegne elurõõm, mil­les võisime näha antiikvaimu uuestisündi, leidsid selles kunstivoolus ühise kehastuse, sünteesi, mis sai keskaja ja kogu kristliku kultuuri sümbo­liks.

Prantsusmaale aga on iseloomulik, et gootikagi avaldus seal mõõdukamana, harmoonilisemana, antiik­aja vaimule lähedasemana kui mujal. Pariisi Jumala­ema kiriku tasakaal ja rahulik seis tuletab meelde kreeka templeid, Reimsi katedraali skulptuuride puhul on arvatud, et nende loojaile olid tuttavad antiikaja eeskujud, Chartres’i katedraali värvilised aknad on oma kokkukõlas ületamatud. Amiens’i katedraali löövi kõrgusetõus on tasandatud löövi laiusega. Prant­susmaa   andis klassikalisima gootika.

Kui otsida aga „gootilisemat” gootikat, siis tuleb pöörduda Saksamaa ja Hispaania poole. Seal kasvas gooti vaim ääretusse, mis prantsuse antiiksemale elu­tajule tundus võõras, vastumeelne ja barbaarne. Seal tõusevad katedraalide tornid, mis Prantsusmaal on enamasti horisontaalselt lõpetatud või lõpetamata jäe­tud, teravalt lõpmatusse; tornikeste, sakkide, skulp­tuuride ehted fassaadidel ja külgedel ei tunne piire. Kui Sevilla (l. sevilja) linn otsustas ehitada oma ka­tedraali, siis tahtis ta püstitada „nii suure ehitise, et järelpõlved oleksid öelnud, et hullumeelsed on teinud selle plaani”. Miski pole prantsuse mõttele võõram kui selline otsus. Ja see vaim, mis katedraalides oman­das välise kuju, iseloomustab ka prantsuse kirikut. Ristiusk ise jäi sel maal heledamaks ja rõõmsamaks kui Hispaanias, Saksas ja põhjamail. Algkristlaste müstiline usuind on kajastunud seal ainult nõrga kõrvalvooluna; seal pole leidnud pinda Hispaania sünge fanatism ega põhjamaade karmus. Kirik ei jäänud seal nii paganlikuks nagu Itaalias, vaid leidis omapärase ühenduse ladina vaimu pärandiga, kus kummagi osa oli peaaegu tasakaalus. Suured prantsuse kirikuvürstid olid ühtlasi ilmlikud poliitikud, kes juhtisid maa saatust. Prantsusmaa ei andnud fanaatilisi Loyola’sid, ekstaatilisi Theresa’sid ega müstilisi Franciscusi — tema katoliiklikud suurmehed olid skolastik Thomas Aquino’st, poliitikud Richelieu ja Mazarini. Keskajal austas ta enne kõike Jumalaema: naist — ema, kes on kõige vähem jumalik ja kõige inimlikum, elulähe­dasem kuju ristiusu müütoses.

Ja Prantsusmaa kaitsepühakud vastavad samuti sellele vaimule: nad pole müstilised unistajad, teoloo­gid ega inimkonna õnnestajad, vaid teoinimesed, ini­mesed, kelle usujõud leidis rakendust ühiskondlikus elus. Nad on võitlejad usu ja kõigepealt Prantsusmaa eest. Püha Louis (Prantsuse kuningas XIII saj.) ja J e a n n e  d’A r c (Orleans’i neitsi) on Prantsusmaa usulised sümbolid.

Püha Louis oli „kartmatu ja laitmatu rüütel”, risti­sõdade kangelane ja usu kaitsja, kuid samal ajal Prant­suse kuningas, kes lükkas kindlalt tagasi paavsti liial­datud nõudmised ega kannatanud kiriku vahelesega­mist ilmalikku kohtupidamisse. Ta mõistis tamme jalal kohut ja oli vaeste kaitsja lääniisandate ülekohtu vastu. Ta põhjendas muide ka teise koja, millest hil­jem arenes parlament. Ta oli usklik kristlane, kuid mitte fanaatiline; tema suurus seisab — ehtprantsuslikult — mitte üleinimlikkusse paisutatud ühekülgses andekuses, vaid kooskukõlastatud püüete ja annete sün­teesis. Ka tema oli „klassikaline” inimene, sest klassikalise all mõistame kooskukõla, arukat mõõdukust ja tasakaalu.

Jeanne d’Arc’i kuulutas katoliku kirik alles hiljuti pühakuks. Preestrite mõjul põletati ta omal ajal ket­serina, kuid rahvas pidas teda ta ilmumisest peale jumalasaadikuks. Tema talupoeglik päritolu ja kõigest imeusust hoolimata terve mõistus viisid teda rahvale lähedale. Temagi oli teoinimene. Ta vabastas XV sa­jandil Prantsusmaa Inglise ülemvalitsuse alt. Rahvas järgnes talle vaimustusega. Kunagi poleks ta osuta­nud sellist usaldust kõrgest soost daamile või teovõi­metule unelejale. Jeanne d’Arc on kaine rahva kaitse­pühak ja rahva sümbol, kes päästab enese iseenda jõul.

Gootika kaudu mõjutas Prantsus­maa keskajal kogu Euroopat. Prantsus­maa, Saksamaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania moodus­tasid gootika mõjul vabatahtliku ühendi, mis oli seda püsivam, et ei põhinenud mitte materiaalsel, vaid vaimsel alusel.

See oli võimalik aga ainult sellepärast, et prant­suse vaimuga oli gootikas liitunud see, mis tas seni puudus. Skolastilise ratsionalismiga seltsis metafüü­siline tung: staatilisele, rahulikule, arukale elutundele lisandus liikuv, dünaamiline hingejõud. Ainult see ühendus võis anda kogu Euroopale vastuvõetava kul­tuuri, sest suur osa Euroopast oli antiikaja mõjust jää­nud puutumata ja võõrastas selle kainet mõistuslikkust.

Praegu mõistame gooti kultuuri all kogu hilisema keskaja vaimuelu. Arhitektuurist on see nimi kandu­nud üle ka teistele vaimualadele, sest pea kõiki keskaja vaimusuundi võib piltlikult tagasi viia gooti katedraa­lide omadustele. Et veelkord kokku võtta: rahva usuind peegeldub nende pingelises kõrgussetungis, klassikaline arukus nende kindlas tasakaalus, skolastiline mõtteosavus nende leidlikus konstruktsioonis, rüütliluule peensus nende ornamentika mängluses ja kodanliku realismi elulähedus nende skulptuurides. Ka kelti võlumaailma ja keskaja müstikute jälgi on nähtud gooti ehitiste tundelises pinges.

  

Louvre. Kuningaloss pariisis, praegu Kunstimuuseumi hoone (vaade Tuileries’ aiast)

   

Võime öelda, et Prantsusmaal sündinud gooti vaim lisas prantsuse enda kultuurile uusi elemente, milleta ta poleks arenenud selleks, milleks ta sai. Antiikpärandiga Prantsusmaal ühinedes andis gootika sünteesi, mida on nimetatud kogu Euroopa vaimuks, sest siin liitusid esimest korda tervikuks tähtsamad euroopa elemendid: klassikaline minevik, kristlik olevik, ger­maani ja koguni kelti pärimused.

 

 

Mont Saint-Michel (klooster Loode-Prantsusmaa meresäärel).

           

Tähtsamaks aga kui Prantsusmaal kujunes see uus vaim teistel maadel. Saksamaale jäi ta sügavaimaks elamuseks, mille juurde selle rahva kultuur alati tagasi pöördub kui oma esimese kultuurielamuse juurde, nähes selles enda täiuslikku kehastust. Seal kaotas gootika oma antiikse tasakaalu ja arenes neisse äärmu­stesse, milles sakslased ise näevad puhtaimat gootikat ja tõendust, kui põhiliselt lähedane oli gootika nende vaimu erilaadile. Seepärast ongi öeldud, et prantsuse ja saksa vaimu vastuolu põhjeneb saksa gooti ideaali ja prantsuse antiiksuse ideaali vastuolul. Hoolimata gooti kultuuri tugevast osast Prantsusmaal jäi ta usta­vamaks klassikale. Inglismaal pole gootika tänapäe­valgi surnud. Ta ei arenenud seal tundelisse äärmusse, kuid lõi omapärase voolu, mis on jäänud inglise kultuuri püsivaks omandiks. Hispaanias, kus keskajal töötasid sageli saksa ehitusmeistrid, paisus gootika kuni vormide märatsuseni. Nn. „leegitseva gootika” iseloomulikumaid näiteid võib kohata Hispaanias. Ainult Itaalia jäi selle voolu vastu üsna külmaks. Antiikkultuuri mõju, mis XIII sajandil hakkas eriti silmapaistvalt elustuma, tõrjus seal tagasi isegi mõõ­duka kompromissi gootikaga. Siin oli ka kirik ikka veel mõistliku inimese eluase, kuigi tore, mitte aga taevasse tungija sümbol. Gooti mõju avaldus seal ainult lühikest aega ja pealiskaudselt. See-eest aga vallutas gootika kogu Põhja-Euroopa. Selle piirkonna karmides oludes ta lõi veelkord uue kooli, kus ta algu­pärase vormielavuse aset täitsid külmad müürimassid. Võime omiski vanemais kirikuis näha selle voolu karmi tõsidust, mida elustab siiski teravkaarte, võlvide ja tor­nide kõrgussetung. Võiksime neis hooneis näha ka esimest, kuigi väga kaudset kokkupuudet enda ja prantsuse kultuuri vahel.

Gootika oli niiviisi esimene Prantsusmaa suur kink Euroopale. Rahvaste elus on ajas­tuid, kus nad töötavad enne kõike enda jaoks, siis oma­korda ajajärke, kus nad teenivad eeskätt teisi (millest nad ei tarvitse muidugi alati teadlikud olla). Antiikne Prantsusmaa töötas endale, gooti Prantsusmaa aga Euroopa jaoks, kinkides talle esimese laialdase kultuuriterviku, kus tipustus kogu keskaja vaimuelu.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa“, 1935