Sissejuhatus kunstivooludesse
Raske ja jõudepingutav „võitlus olemasolu eest” on see, mis isegi kõrgelearenenud ühiseluvormides harjutab inimest maast madalast hindama elunähteid kõigepealt selle järgi, kui palju nad annavad „k a s u”, s. t. on abiks elu kestmiseks ja ülalpidamiseks (toit, kate), selle kindlustamiseks (varandus, võim) või ürgsundide täitmiseks (teine sugupool jne.). Kuid vaatamata eluvõitluse raskusele pole inimese eluring ometi kunagi piirdunud ainult selle kasupiirkonnaga. Mäng, elu ja tegutsemise otseselt tuntud rõõmu ja ilu nauding ning kunstilooming on olnud need väljaspool otsest eluvajalikkust asuvad tegevusalad, mis on huvitanud inimest ikka, juba esiajaloolistest arenguastmetest peale. Selle nähte põhjused juurduvad tugevalt inimese hingeelus, mis kaugeltki ei rahuldu elukasulike väärtustega, vaid ahnelt püüab rikastuda ka otseselt mitte eluvajalike vaimsete ja meeleliste elamustega, mis rõõmustavad iseenda pärast. Võime kõnelda siis enesealalhoiu kõrval inimese teisest põhitungist — end hingeliselt rikastada.
Sellele põhitungile vastabki inimese kunstiline tegevus, mis samal ajal rahuldab nii meie passiivset, puhtvastuvõtvat elamus-iha kui ka aktiivset tegutsemistungi, igale inimesele omast hingelist eneseväljenduse tarvet. Tavalisest inimese väljendumisest teistele omasugustele kõne, kirjasõna või muude ühiselt mõistetud leppemärkide kaudu erineb kunstiline väljendus kõigepealt oma tundelise põhiiseloomu poolest. Otsesed põhjused, mis kunstnikku sunnivad väljenduma, need, mis temas sageli otse vägivaldselt avaldamist nõuavad, pole mitte mõistuslikud õpetused, kuivalt arvestatud teaduslikud tõed ega asjalikud aruanded, vaid tema hinge sügavalt haaranud tundepärased elamused. Neid elamusi võivad omakorda põhjustada ükskõik kui asjalikud tõsiasjad, ükskõik kui abstraktsed (puhtmõistelised) ideed, kunstiküpseks saavad need ikka alles tunnete „puhastustulest” ja „jõujaamast” läbi käies. Kuid ka iga tundeväljendus ei saa nimetada end veel kunstiks. Kui keegi kirjutab oma kallimale tundmusest nõretava kirja või ägeda sõnumiku vihavaenlasele, siis on nende tõukeks kindlasti tundejõuline elamus, ometi ei liigitaks neid keegi ainult sellepärast kunstiteoste hulka. Mis mingi elamuseväljenduse kunstiliseks teeb, on alles tema sisendusjõud, s. o. tema püüe ja võime seda elamust niiviisi kujutada, et teistes seda kujundust vastu võttes ärkaks sama elamus.
Kunsti olemus on niiviisi mingi elamuse kujunduslik (kujutuse abil toimunud) ülekanne teistele või edaspidisele endale. Sellest on tingitud ka üks ta väärtuslikumaid põhiomadusi: siirus (otsekohesus, teesklematus), mis lubab meid nimetada kunsti sügavaks tõeks, vastandina pealiskaudsele vaatele, mis näeb kunstis ainult mängu. Et saada oma teosele veenvat kujundust, peab kunstnik seda ise esmalt tundma elamusena, sest ainult tugev tundeline elamus paneb tegevusse loova fantaasia. Elamusi aga ei saa teeselda, need kasvavad täiesti omavoliliselt inimese hingest. Neid määravad vaid inimese sisimad hingeomadused, inimese üldine elutunne, üldine hindamisbaas, mis kõike ühendavalt heliseb sedaviisi kaasa kõigis kunstiteose osades. Kunstnik (ega ka vastuvõtja) ei pruugi sellest ise sugugi teadlik olla; tähtis on ainult, et ta selle ühise elutunde abil ka alateadlikult teost jaksaks ühtlasena tunda ja luua. Nii moodustavad ka ühe kunstniku eri teosed enamasti ühtlase loomingulise terviku, kuna nad on kasvanud välja samast elutundest. Teatud elutunde ühtlus seob isegi ühe ajajärgu või voolu paljusid kunstnikke.
Kunstiajalugu, mis uurib mineviku kunstipärimusi ja süvendab nende mõistmist, on hakanudki nende ühiste omaduste najal, mis avalduvad ühe kunstniku eri teoseis, kõnelema selle kunstniku stiilist kui tema loomingus esinevate väljendusvahendite (vormiomaduste) ühtlusest ja ühisiseloomust, mille taga võime näha teatud ühist hingelist seisundit. Ning üksikautorite stiili kõrval on eriti kujutavate kunstide (ehituskunsti, skulptuuri, maalikunsti) ajalugu hakanud eritlema ka laiemaid stiilitüüpe, terveid ajajärke haaravaid stiilimõisteid. Needki juurduvad eri ajajärkude erinevais hingelaadides.
Selles ühenduses on meil põhjust jagada nende kunstiuurijate seisukohta, kes on tähelepanu juhtinud ajajärgu elutunnete ja neist sõltuvate stiilitüüpide tihedale ühendusele ühiskondliku elu arengujärkudega. Et paremini kujutleda seda ühendust, pruugib ainult meelde tuletada, kui suurel määral oleneb meie hingelaad sellest osast, mis meil on täita ühiskonnas, ja neist tõelistest eluvahekordadest, mis meid ümbritsevad kogu eluaja. Kurnavas töös ja viletsais elutingimustes, ilma ühegi lootuseta paremale saatusele oma elu elava töömehe hingelaad ja põhihinnangud (nii siis tema elutunne) erivad paratamatult rikkana sündinud härrasmehe omadest, nagu see omakorda erineb ise end ülestöötanud taluomaniku hingelaadist. Samad erivused lahutavad ka üksikuid ühiskondlikke arengujärke üksteisest. Algelise ühiskonna poolloomalikele elutingimustele vastas ka hingelt poolloomalik inimene; kõrgelearenenud tehnika, lahedate eluvõimaluste ja mitmekülgse eluaktiivsusega uueaegsele ühiskonnale vastab üldiselt ka peenenenud inimene. Muidugi ei tule seda ajajärgu põhi-elutunnet omistada eranditult kõigile vastava ühiskonna liikmeile. Ühiskond on jagunenud kõigil aegadel omakorda eri kihtidesse, mis erivad omavahel niihästi elulaadilt kui elutundelt. Igal ajajärgul on aga mõned või üks neist seisnud teistest üle ja seda valitseva kihi elutunnet ongi kunst harilikult kajastanud. Kõneldes ajastute üldisest elutundest, mõtleme nii siis harilikult ühiskondlikult valitsevate kihtide tundelaadi ja maailmavaadet. Mõnel ajajärgul on kunstiloomingus ristelnud muidugi ka mitme ühiskondliku kihi mõjud. Nende vahekordade seni alles puudulikult valgustatud keerukust pole siinkohal ometi enam võimalik lähemalt käsitleda. Järgneva ülevaate sissejuhatuseks piisaks selle suhte olemasolu märkimisest.
Ühel ajajärgul valitseva elutunde kõrval avaldab kunstile sügavat mõju muidugi ka rida teisi tegureid: pidevalt arenev puhttehniline oskus, materjali tingimused (eriti ehituskunstis) ja lõpuks vahest kõige olulisemana endisest ajast päritud kunstilised eeskujud, mille najal iga järgmine põlv harjutab oma silma ja vormimeelt. Sugupõlvede, noorte ja vanade vastuolud, tüdimus vanadest vormidest ning uute otsimine nende uudsuse pärast on olnud samuti tähtis kõrvaltegur voolude vahelduses. Kui järgnevas on siiski ülekaalukalt esile tõstetud üldise elutunde määrav osa, siis on see tingitud ühelt poolt kokkuhoiunõudest, mis sundis piirduma kõige olulisemaga, kuid teiselt poolt ka kirjutise kõrvalülesandest — lähendada kunstiteoseid ja vastavaid arengujärke ühtlasi elamuslikult tänapäeva lugejale.
Käesoleva kirjutise peaülesandeks on aga sisse juhatada maailma kunstiajaloo piirkonda nende suurte stiilitüüpide kaudu. Ruumipuudusel on võimalik käsitleda ainult kõige tähtsamaid stiile Euroopa kunstiarengus ja neidki ainult üksikute tüüpilisemate näidete najal, mis iseloomustavad konkreetselt ühele stiilile omast vormilaadi. Näited on valitud peamiselt ehituskunsti alalt, kuna selles ajajärkude eri ilmed on kinnistunud kõige ilmekamalt. On ju see kunstiliik kõige lähemalt seotud ühiskondliku elu alusega. Ta on ühiselu kunst, täidab aja poolt antud ülesandeid, ehitab templeid, paleesid, kindlustusi, elumaju, milledes ajajärgu kõige üldisem, kõige vähem puhtisiklikest tujudest mõjutatud elulaad ja hingestruktuur otsib ja leiab oma kehastust. Kuid ka skulptuuri ja maalikunsti on arvestatud täiendavalt, peamiselt nende stiilide puhul, kus nad on etendanud enam esindavat osa. Näit. maalile kuulub vastuvaidlematu esikoht XIX sajandil. Sellekohaselt on valitud ka selle sajandi stiilinäited, jättes hoopis kõrvale arhitektuuri, mis sel sajandil harrastas vaid möödunud ajajärkude vorme.
Ühtaegu stiilitüüpide enam-vähem välise iseloomustamisega on, nagu öeldud, järgnevas püütud teoseid ka elamuslikult tänapäeva inimesele lähemale tuua. See ülesanne tuletus otseselt kunsti tundepärasest põhiomadusest. Paljas vormidekirjeldus tutvustaks küll teoste ja stiilide nähtava küljega, ei elustaks aga neid veel kunstiliselt mõjuvaiks, elamuslikeks tervikuiks, mida nad tõeliselt on. Selle tõelise tuuma leidmine ongi kunstimõistmise sihiks. Tee selle sihi saavutamiseks avaneb aga, meelde tuletades eelpool antud kunsti olemuse määritlust. Kui kunstnik on loonud teose teatud elamusest lähtudes ja on teoses selle elamuse nähtaval kujul kehastanud, siis on vaataja ülesanne seda teed vastupidises suunas läbi käia. Tuleb teose vormielemente niivõrd tugevasti ja sisemiselt vastuvõtlikult endale mõjuda lasta, kuni meis elustub sama tunne või elamus, mis täitis kunstnikkugi. Eeltingimuseks on seejuures täielik andumine teose mõjule, täielik hingeline avaliolek ta ees. Niiviisi teost läbi elades, tema vormidesse sisse tundes, teda sisemiselt omandades võtame nagu uuesti osa ka teose loomisest, kuna laseme vormidel uuesti välja kasvada algupärasest tundepõhjast.
Elades nii järele kunstnikule, elades kaasa eri ajajärkude kunstiteostele, elame mitmesti rikkamalt omagi elu. Kogu meie elupilt laieneb üha uute, mitmekesiste ja väärtuslike elamuste võrra, mida meie hing üksi poleks kunagi saavutanud. See on nagu reis läbi kaugete maade ja linnade, ikka vahelduv ja edasi meelitav. Ja mitte ainult väliste reisipiltide nägemine, vaid nagu kõiges kaasas olemine, kaasatantsimine eri isikute ja aegade hingedega, ise nendeks, ise mitmekordseks saamine. Hoopis kauged ajajärgud avavad niiviisi oma parimate kultuurisaavutuste elamuseväravad.
Kokkuvõttes oleks siis siinse väikese kunstiajaloolise pildiseeria ülesandeks Euroopa kunstiarengus olulist osa etendanud stiile iseloomustada nende tüüpiliste esindajate najal nii, et nad elustuksid ühtlasi kogu ajajärkude elamuslike peegeldajatena. Muidugi ei pretendeeri see ülevaade originaalse uurimuse õigustele. Ta on püüdnud vaid ühendada mitme praegusaja selletaolise ülevaate tulemusi üheks ülevaatlikuks tervikuks, mis oma puudulikkuseski tohiks täita aidata seni tühja kohta meie kunstiajaloolises kirjanduses. Lähedate eeskujudena on kasustatud enne kõike Max Deri’ töid, kuid ka teisi, mille pikem nimestik järgneb raamatu lõpus.
Järgneb…
Aleksander Aspel
„Sissejuhatusest kunstivooludesse“, 1933