Meie teadus ja ülikool.
Ühelt tuntud Eesti seltskonna tegelaselt kuulsin kord tema veendunud arvamust, et Eestis rahvusvahelise tähtsusega teadus kunagi ei võivat tekkida, ja seda nimelt Eesti vaesuse ja väiksuse tõttu. Eesti vastastelt kuuled tihti seda vana arvamust, et eestlane oma tõu alaväärtuslikkuse tõttu midagi ei suuda luua, millel laiemat, püsivamat väärtust oleks. Nende poolt toodi Eesti iseseisvuse algpäevil arvamus kuuldavale, et eestlastel puudub ka riiki loov võime ja oskus. Viimane väide on nendegi lühikeste Eesti iseseisvuse aastatega osutunud põhjendamatuks. Olgugi et meil n. ü. revolutsioonilsel teel riik on loodud, ilma päranduseta, ilma kogemusteta, kõik varemetele on ehitatud, on see riik oma puuduste peale vaatamata ometi mitte halvem mõnest vanemast riigist. Mis sellesse puutub, nagu oleks eestlane kõrgemaks, laiemaulatuslikuks teaduslikuks tööks kõlbmata, siis on see mitmegi Eesti soost võrsunud rahvusvahelise tähtsusega — kahjuks küll olude sunnil võõra rahva liikmena teaduse ilmas tuntud — teadlase olemisolemisega niisamuti tühistatud. Ei ole ühtki iseendast alaväärtuslikku tõugu (raassi), ütleb Saksa teadlane F. von Luschan oma raamatus „Völker, Rassen, Sprachen”. Meil puudub ainult teaduslik pärandus ja traditsioon. Ka ei ole Eesti liiga väike ja vaene, et tõsiselt teaduses kaasa töötada, kui ainult vastavalt oma oludele asju korraldada. Mitte mõnda Berliini ülikooli lugemata hulga õppetoolidega ja laialdaste asutustega, vaid midagi sarnast kui Oslo, Helsingi või mõne teise väikse rahva ülikool.
Teadus nõuab kõigepealt andeid. Vaevalt võib keegi seda tõendada, et eestlane oma vaimuannete poolest teistest rahvastest alamal seisaks. Väljamaa teadusemehed, kes meie ülikoolis on töötanud, tõendavad, et meil andekaid noori võrdlemisi sagedasti ette tuleb, vaatamata meie puudulike keskkoolide peale, mis annete väljaarenemist just ei soodusta. Nende ridade kirjutaja isiklikud kogemused, kui neil kaalu peaks olema, kõnelevad sedasama. Millest aga meil puudust on, see on tulevate teadlaste kasvatus ja ergutus oma kodustes oludes. Teadus nõuab ka töökust ja jõu koondamist äärmuseni ühe kitsa ala peale, kogu jõu kokkuvõtmist teatud sihiks. Ei saa ühtlasi teadusega tõsiselt tegemist teha, ka suurte annete juures, ja kümnetes meie rohkearvulistest seltsidest, ühingutest jne. liikuda ning ka veel poliitikaga ja muuga tegemist teha, nagu meil tihti on tähelepandav. See ei kõlba eeskujuks. Eeskuju aga on tihtipeale otsustavate tagajärgedega. Kuid ei ole sellest veel küllalt: peab ka võimalusi olema, peab varandust, tegevuskapitali olema, et teadusega tegemist teha. Puhas teadus ei too midagi sisse, eriti aladel, mis praktilise eluga vähe seotud, kuid nõuab aga aastaid kestvat pingutatud tööd, esite, et teatud kõrguseni jõuda, ja edasi, et midagi püsivat, väärtusliku luua. Mitte ainult oma kitsaste koduste olude jaoks, vaid ka, mis väljaspool, rahvusvaheliselt midagi maksab. Oleme kehvad, kuid kokkuhoidlikkusega saab ka midagi teha. Aja jooksul kaob ka see praegune ülejõu elamine ning välispidi hiilgada tahtmine. Šikilt riides, kuid ei ühtki raamatut kodus, enne pühi napsipoed tungil täis, kuid raamatukauplustes mõni harv ostja, moeärid laienevad, kuid ei leidu (Tartus) ühtki raamatukauplust, kus ka muud (kirjutusmaterjali, filmidiivade piltpostkaarta jne.) ei müüdaks!
Oleme möödunud iseseisvuse aastatel ja meie ülikooli tekkimisest saadik, millest ka varsti kümme aastat mööda on, tuntavalt edasi jõudnud, kuid oleme praegu üldiselt siiski seisukorras, et suudame ainult teiste rahvaste teadlaste mõtteid populariseerida, seda ette kanda, mis teiste rahvaste pojad on loonud, elame nagu teiste najal, teiste armust. Sellest peab üle saadama, peab nii kaugele jõutama, et ka meil enam loodaks, et ka meil teistele midagi anda oleks, et meie ülikool tõuseks vähemalt teiste ülikoolide kesktasapinnani. Eesti teadlane ei pea kõlbama mitte ainult üksi õppejõuks Eesti ülikooli, vaid see peaks kõlbama ka iga teise ülikooli. See on nõudmine, millest midagi maha tingida ei ole. Meie ülikooli professorite ametisse seadmine ei pea ikka tulevikus jääma meie sisemiseks asjaks, vaid see peab rahvusvaheliselt oma kohale õigustatud olema. Professorite ametisse seadmisel peab tarvilik olema vastavate teiste rahvaste teadlaste heakskiitmine, nagu see sünnib teistel maadel, kus ainult üks ülikool on ja seega õige asjatundja teatud alal omal maal puudub, kui mingi õppetool on vabanenud. — Enam arusaamist noortest, kui pole suudetud määrajaks teatud tööga valmis jõuda. Teaduslik töö pole analoogiline puuraiumisele, kus poolsülda või süld peab päeva jooksul raiutud olema. Eriti arusaamist nendelt vanadelt, kellel endal see „puusüld” on raiumata jäänud. Kuid ka enam keskendatud ja koondatud tööd noortelt. Iga ärgu olgu ülikoolis hinnangul tähtis ja mõõduandev, vaid tehtud teaduslik töö, millel ainuüksi kaalu olgu.
On täitsa loomulik, et meil alguses pidi inimesi ametisse pandama, kel vastav teaduslik ettevalmistus puudus, muidu oleks meie ülikool suuremalt osalt võõraste kätte läinud. Samuti on loomulik, et meie ülikoolis veel ka lähematel aegadel ei saa täielikult ülemal ülesseatud nõudmise järele käia. Kuid sellele peab ikka järk-järgult ja järjekindlalt lähenetama. Ei saa edaspidi sellega enam rahul olla, et meil ülikoolis õppejõud tegevuses on, kes teaduslikult midagi väärtuslikku pole loonud, sellest rääkimata, et üldse midagi oma alal pole loonud, või et peale oma „kõrgema teadusliku kraadi” omandamise teaduse alal midagi pole teinud ega tee. Nii muutuks meie ülikool ainult mingisuguseks seminariks, õpetajate ja ametnike kooliks. Meie ülikool peab aga ka olema ikkagi teaduslik asutus, kus inimesi mitte ainult praktilisele elule ette ei valmistata, vaid ka teaduslikuks tööks, selleks vähemalt välja kasvama, seda enam, et meil muud kõrgemat teaduslikku asutust, akadeemiat, olemas ei ole, selle üleval pidamiseks võimalusigi ole ega niipea ka edaspidi ei leidu. Suudame meie teaduses rahvusvaheliselt ennast maksma panna, siis ei ole kartust, et meie maa jälle kord Vene kubermang oleks. Miks tunnustati Soome iseseisvaks ilma kõhklemata suurriikide poolt? Kahtlemata sellepärast, et Soome oma teaduse ja kultuuri tõttu iseseisvate rahvaste peres oli nagu iseenesest mõistetav, milleks tarvilik oli ainult soodne ajalooline moment.
Parem oleks olnud, et meie ülikooli alguses oleks teisiti korraldatud, kui see sündis. Kõige pealt ei oleks tarvis olnud seda nii suureks ja laiaks teha, nii et valitsus oli sunnitud koondama ja võimalikult on ehk ka edaspidigi sunnitud koondama, sest meie ülikooli õppejõudude tasu pole kaugeltki sarnane, et teiste rahvaste teadlastega samades tingimustes töötada. Ka on tarvilik, et korraliste õppejõudude kõrval erakorralised, eradotsendid ametis oleks, et andekaile noortele teadlastele võimalust anda teadusega tegemist teha ning surma ja vanaduse läbi lahkunuid asendada; see nõuab jällegi lisakulu. Parem oleks olnud väiksemaga alata ja seda mööda laiendada, kuidas olud lubavad, kuidas oma inimesi juurde tuleb, kui et vastuoksa esite laiutada ja hiljem koondada. Niisugune koondamine kannab, nagu oleme näinud, juhuslikku laadi ja ripub üksikute isikute, näit. haridusministri võhiklikust arusaamisest või arusaamatusest. Paratamata on olnud, et meie ülikooli õppejõududeks rida väljamaalasi on kutsutud, nende seas õnneks häid teadusemehi, kuid paratamata pole mitte olnud, et kuni viimase ajani väljamaalased tasu asjus on olnud eesõigustatud seisukorras. Nii on töötingimused ka meie enda kodus olnud meie teadlastele ebasoodsamad. Küsitav on, kumb tuleviku seisukohast parem on, kas see soodustus või ebasoodustus. Üks asi aga on kindel, et võõras ainult nii kaua meie kitsastes oludes püsib, kuni mujal parema koha leiab, et võõras nii Eestis kui ka väljas ikkagi võõrana esineb, otse alla kriipsutades meie teadusliku elu vaesust, ja et meie siis alles tõsiselt sammu oleme edasi astunud, kui meil ikka enam oma teadusemehi tekib, kes rahvusvaheliselt midagi maksavad. Oma teadlaste eest hoolitsemine peab aga esiotsa peaasjalikult riigi peal lasuma, sest meie seltskond on üldiselt liiga vähe arenenud, et teaduse tarvidusest aru saada ja liiga vaene, et teadust tõhusamalt toetada, nii nagu seda näit. näeme oma vennasrahva soomlaste juures, kus seltskond m. s. ülikooli (Turus) on püstitanud.
Kahtlemata paranevad meie olud aja jooksul, ning seltskond ja riik hakkab enam huvi tundma teaduse vastu, nii et Eesti teadlane Eestis enam soodustatud on ja sellel tagajärjel ka Eesti teadlased korraliku kasvatuse, treeningu saavad, et rahvusvahelisest olümpiaadist teaduse alal osa võtta ja vahete vahel võitjatena, Nobeli auhinna saajatena jne. kodulinna tagasi tulla, kus seltskonna daamid tulevad neid lilledega ehtima ja riigivanem nende kätt suruma. Kahtlemata on siis meie tulevik enam kindlustatud iseseisva rahvana ja riigina ning meie võime julgesti loota, et meie ka oma saja, kahesaja jne. -aastast iseseisvuse kestvust võime kord pühitseda.
Julius Mark
Koguteosest „Mõtteid võitlevast vabariigist“, 1928
