Saksa romantilise kooli tekkimine ja tema saavutusi.
1797. aasta algul ilmus „Kirjanduslehes” kaasatundev kirjutis Südamepihtimuste üle. Peagi ilmus samas lehes kahe Tiecki teose — Saabastega kassi ja Sinihabeme — analüüs. Neis kirjutistes kuulutati Tieck tõeliseks luuletajaks, märgiti õieti ära ta ande omadused, kriipsutati alla tema muinasjuttude, nende „õhuliste fantaasiatoodete” kütkestavat võlu. Kõik need aryustised tulid August Wilhelm Schlegel’i sulest. Nende ilmumine oli sündmus, mille suurt tähtsust arvatavasti ei aimanud ei Tieck ega Schlegel. Viimane ei teadnud midagi luuletajast, keda ta ülistas, ja mõnikord isegi, heaks kiites tema mitmesuguseid teoseid, nähtavasti ei teadnud, et nad kuuluvad ühele ja samale luuletajale. Oli selge, et miski meelitas neid kaht kirjanikku teineteise poole, kuigi nad seni polnud kohtunud. See oli romantilise luule ja romantilise kriitika kohtumine, millest kasvas romantiline koolkond.
A. W. Schlegel sündis 1767 Hannoveris, hakkas vara kirjutama värsse ja üldse ilmutama armastust luule vastu. 1786 ta astub Göttingeni ülikooli, kus õpib antiikset kirjandust, siis aga luuletaja Bürger’i mõjul huvitub uute rahvaste luulest, Dante’st, Petrarca’st ja Shakespeare’ist. Peagi hakkasid ajakirjades ilmuma tema arvustuslikud kirjutised, muide ka Schilleri ajakirjas „Horen”.
Mais 1796 jõudis A. W. Schlegel Jenasse ja sama aasta augustis kolis sinna üle tema vend Friedrich. Mõlemad vennad alustasid oma tegevuse klassitsismi lipu all, tunnustades hardumusega, et kreeka luule on tõelise kunsti kõrgeim eeskuju. Kuid peagi läks Friedrich Schlegel lahku Schillerist, ja kuigi mõlemad vennad kuni elu lõpuni säilitasid aukartuse Goethe vastu, siis ometi nende tegevuse arenedes sai ikka selgemaks, et nende kriitilistes hinnangutes kujuneb uus kunstiline maailmavaade, mis erineb klassitsismist. Peagi tutvusid Schlegelid ka isiklikult Tieck’iga, peale selle Fr. Schlegel oli sõber Fr. Schleiermacher’iga (s. 1768), kuulsa filosoofiga, kes pärast sai üheks silmapaistvamaks romantilise liikumise juhtidest.
Et täiendada seda rühma, jääb mainida veel kaht isikut. Noorim romantikuist oli filosoof Friedrich Wilhelm Schelling, sündinud 1775, 1798. aastast peale professor Jenas. Enne sõitu teenistuskohale ta käis Dresdenis, kus sel ajal viibisid Schlegelid ja viimne seni mainimata romantikuist — Novalis (Friedrich Hardenberg). See oli rühma suurim luuletaja, kes kõigist sügavamalt teostas romantismi ideaale. Ta oli sündinud 1772. aastal. Ta isik oli otsekui romantismi elavaks kehastuseks, täis tühjendamatut rikkust ning mitmekesisust seesmistes elamustes! Kui romantism on võime näha lõplikus lõpmatut, piiritult laiendada nähtavat ja kombatavat maailma, siis Novalis oli tõeline romantik; igasse nähtesse ta sisendas varjatud mõtte ja igas asjas nägi seda, mis asub selle taga. Tema elu, mis ei hiilanud värvidelt ja oli vaene sündmustest, sai kosmilise elu sümboliks, sest ta uskus, et on olemas orgaaniline side inimese ja universumi vahel ühes selle minevikuga ja tulevikuga, uskus, et, määrates ära iseenda, inimene enda läbi määrab maailma, mis niiviisi on tema loometeos. Praktilises tegelikkuses oli Hardenberg mäeinsener; 1801. aastal lõikas surm läbi ta 28-aastase elu ja tema unistused õnnest. Kuid tema elu lihtsad tõsiasjad muutis luuletaja loov vaim nõiduslikuks maailmaks, kus kõik oli täis suurt, saladuslikku mõtet. Tema armastuses 13-aastase tütarlapse Sophie Kühn’i vastu, kelle ta nais hiljem, avastus talle armastus maailma vastu. Tema armastatu oli talle maailma lühendatud väljenduseks, ja maailm — otsekui armsama suurenduseks. Armastatu äratab müstilist tunnet tema hinge ühtsusest maailmaga. Ta lähendab teda suurima saladuse mõistmisele. Pärast Sophie surma püüab ka luuletaja surra tahtlikult. Kui ta aga aasta pärast kihlub teisega, siis see tegu, mis võiks näida hukkamõistetavana tavaliste vaadete seisukohalt, polnud truuduse murdmine romantismi seisukohalt. Müstilise armastuse riigis ta kunagi ei murdnud truudust Sophiele. Luuletaja tunded ja mõtted, mis ühte sulanud armastatud kujuga, jäid tema riigiks ka pärast ta surma. Luuletaja hinge rikkas maailmas jäi Sophie valitsevaks kuningannaks. Luuletaja oli oma maailma looja, ja seal valitsesid omad hinded, omad mõõdupuud ja oma moraal.
Pärast Novalise astumist romantikute ringi oli romantilise maailmavaate igal alal oma andekas esindaja. Wilhelm Schlegel oli peamiselt kooli kriitikuks, Friedrich süvendas tema esteetilisi vaateid, lõi tema esteetilise teooria, ühendas filosoofiliseks süsteemiks tema tõekspidamised kunstilisest loomingust, luulest ja luuletajast. Schleiermacher käsitles romantismi vaatekohalt usku ja kõlblust, Schelling — loodust. Tieck ja Novalis olid tema luuletajad. 1798 asutasid vennad Schlegelid ajakirja „Athenäum’i”, mis sai uue kooli häälekandjaks, ja järgmisel aastal, 1799, pea kõik need kirjanikud kogunesid Jenasse. Siin loodigi omavahelistes kõnelustes romantismi peamised ideed; see oli kooli suurima õitsengu hetk, ja tihti nimetatakse seda ajajärku Jena romantismiks. Ringi hingeks oli Caroline, Wilhelm Schlegeli abikaasa, andekas ja haritud naine, kes jättis maha oma mehe 1801. aastal, Schellingi pärast, kellesse ta armus ja kellega ühendas oma saatuse. Sel Jena ajajärgul algatati ja mõeldi läbi romantikute tähtsaimad teosed.
1800. aastal ilmus Tiecki tragöödia Püha Genoveva elu ja surm. Noor Golo on armunud Genovevasse, oma isanda Siegfriedi naisesse; isand on läinud sõtta ja usaldanud oma lossi Golo hoolde. Ustava teenri südames võitlevad truudus peremehe vastu ja kirg tema naise vastu. Ja Genoveva enda südames elab salajane tung kauni ja õilsa noormehe poole. Kuid kohusetunne on temas tugevam, ta lükkab tagasi Golo armastuse. Vihas Golo laimab teda Siegfriedi ees, ja viimane käsib oma naise tappa ühes lapsega, kelle arvab sündinuvat tema kuritegelikust ühendusest majavalitsejaga. Kuid teenrid, kelle ülesandeks oli määratud julm tegu, päästsid kaastundest ema ja lapse, ja nad elavad kõrbes, kus ingel lohutab neid ja metsloomad hoiavad neid. Roimarlik Golo ei saa rahu südametunnistusepiinades. Rasked mõtted ja painavad viirastused jälgivad ka Siegfriedit, kes on jõudnud sõjast tagasi. Juhuslikult kohtub ta jahil Genovevaga, saab teada tõe, mõistab surma Golo ja toob naise ning poja lossi. Paljukannatanud Genoveva sureb pühakuna, ja Siegfried otsib rahu üksiklase elus.
Tiecki näidendit läbib usuline paatos. Ta ülistab vagadust, temas tundub igatsust keskaja järele, näidend on täis imesid, prohvetlikke ettekuulutusi ja nägemusi; armastus, mis temas kujutatud, on saladuslikult romantiline. Golo pole mitte lihtne kurjategija ja mõrvar, temas on palju jooni, mis meenutavad Wackenroderit, tema hukkumine pole mitte ainult karistus roima eest. See on romantilise hinge hukkumine; tema sööstud lõpmatusse purunevad tegelikkuse vasturääkivuses ja karmides tingimustes. Ometi näidend jätab meid rahuldamata, tas pole terviklust, ta on venitatud. Tema paatos kohati tundub ebaotsekohesena ja külmana. Temas ilmnesid eredalt romantilise luule jooned ja ühtlasi selle põhiline nõrkus: elujõu ja kaasaegsustunde puudumine, fantaasia taltsutamatus, mis kutsus välja jäljendusi, ja see imetegude kuhjamine, mille üle hiljem naersid romantismi vaenlased.
Aasta enne Genoveva’t ilmus Fr. Schlegeli romaan Lucinde, mis autori kavatsuse järgi pidi olema puhta romantilise luule eeskujuks. See on kiidulaul jõudeelule, nautivale vaatlemisele, armastusele, iharusele ja isiku täielikule omavolile. Julius, selle romaani kangelane, ja tema armastatu Lucinde ei ela mitte harilikus, vaid nende endi loodud maailmas. Nad on neid kangelasi, keda ülistas romantism, kes nähtava maailma kohale ehitasid teistsuguse, fantaasia loodud maailma, kes heitsid endalt kõik tegelikkuse kitsendused ja tunglesid täieliku vabaduse poole. Just Lucinde’s me näeme, kuhu tegelikkuses viis välja romantiline armastus, mis pidi äratama lõpmatusetunnet, avastama nähete varjatud mõtte, milles pidi ühinema ajalik ja igavene, surelik ja surematu. Julius on, tõtt öelda, lihtsalt kiimleja, kes käib ühe naise juurest teise juurde ja mõtiskleb lakkamatutest sülelustest. Ta tõstab jõudeelu põhimõtteks. Vihastavalt ta mõtleb halbadele inimestele, kes tahavad kõrvaldada unenäo elust. „Nad pole arvatavasti kunagi maganud ega kunagi elanud. Eks ole ju jumalad sellepärast jumalad, et nad ei tee midagi teadlikult. Ja kuidas püüavad luuletajad, targad ja pühakud selles saada sarnaseks jumalatega.”
Edasi me kuuleme, et ainult täieliku rahu ja tegevusetuse seisukorras, „tõelise passiivsuse pühas vaikuses” saab täiesti pöörduda enese „mina” poole ja vaadelda maailma ning elu. Sellevastu tegutsemine ja kasu — need on surmainglid tuliste mõõkadega, kes ei luba inimesel naasta paradiisi. Ei maksa hüljata mittemidagitegemise tundmaõppimist. See peab saama teaduseks, kunstiks, usuks. „Mida jumalikum on inimene või inimese teos, seda enam on ta sarnane taimega. Kõigist eluvormidest on see kõlblaim ja kauneim. Puhas vegeteerimine on ülim ja täiuslikem elu.” See venitatud ja ebakunstiline romaan, täis uduseid mõistukujutusi, mängis ometi tähtsat osa romantismi sotsiaalse ja kõlbelise programmina. Milleski ei tulnud nii eredalt ilmsiks vastuolu vaatleva ja tegeva elu vahel, individualismi ja ühiskondliku põhimõtte vahel. Isik, kes ei tunne mingit sihti, kes põgeneb tegevuse eest, nautiv isik, kes seab täieliku omavoli vastu ühiskondlikele kitsendustele — selline oli ideaal, mis ilmnes Schlegeli romaanis.
Mida sügavamalt püüdsid romantikud avaldada oma hinge, seda selgemaks sai, et ühiskonna eduliste püüete seisukohalt romantika osutus tagurliseks jõuks, jõudeoleku, laiskuse ja seisva vee luuleks; seda selgemaks sai, et see filosoofia ja luule olid tingitud ühiskondliku ning poliitilise elu täielikust langusest ja teisalt kõrgelearenenud abstraktseist — vaimseist ning kirjanduslikest — huvidest. Romantism püüdis teha läbipaistvaiks tegeliku maailma nähtavad vormid selleks, et nende läbipaistvate vormide taga avaneks inimese hingele lõpmatu. Kuid ta viis välja vastupidisele. Ideaalne ja reaalne maailm said vaenulikeks teineteisele. Kooskõla asemel kasvas vastuolu, ühesuse asemel — kahesus. Tegelikkus ja unistus põrkasid kokku oma huvides. Ent ainult hilisemate romantikute juures see vastuolu saab silmanähtavaks. Romantismi loojad võtavad kõiki elu vasturääkivusi kooskõlana, ja reaalses maailmas näevad vaid jumaliku maailma kesta, Igavese Mõistuse avaldust.
Oma kõrgeima väljenduse sai maailma luulestamise tung Novalise romaanis Heinrich von Ofterdingen (1799—1800), mis on romantismi parim luuleteos. Surm takistas lõpetamast seda teost. Temas põimuvad üksteisesse minevik ja olevik, surm ja elu, kõik olendid ja loodusenähted, fantaasia ja tegelikkus, tõde ja väljamõeldised, asjad ja unistused asjadest, mälestused ja etteaimused, autor ise ja asjad, millest ta jutustab. Romantika leegitsev tung haarata maailma kõigis ta vasturääkivustes, kõiges ta kirevuses — see sundis Novalist looma üliromantilise teose, milles kõik esemed kaotavad oma reaalsed äärjooned ja sulavad udusesse kaosesse.
Oleme keskaegsel Saksamaal. Romaani peategelane Heinrich, käsitöölise poeg, on romantikute armastatuim kangelane — poeet, kelle rahutu hing kisub teda sinnapoole nähtava maailma piire. Heinrich on eksinud magusaisse unistustesse ja uinub magama. Ta näeb unes seninägematuid kaugusi ning metsikuid maid; ta kandub kergesti üle merede, näeb imelikke loomi ja pärast pikka teed jõuab aasale, kus näeb sinist õit; see ennustab talle õnne. Heinrich läheb otsima õit, mida kunagi nägi unes ka tema isa. Ema viib ta vanaisa juurde, Augsburgi; nendega ühes sõidavad kaupmehed. Uued muljed, kõnelused kaupmeestega rikastavad tema hinge. Looduse luule avaneb ta ees, kui ta kuulab mäetöölise jutustusi, ja ajaloo luule, kui kohatud üksiklane teadustab talle oma mälestusi minevikust. Augsburgis vanaisa juures ta tutvub luuletaja Klingsohriga ja tema tütre Mathildega, kusjuures teda nähes ta elab läbi sama tundmuse, mida tajus unenäos, kohanud sinise lille. Heinrich ja Mathilde armuvad teineteise, kuid Mathilde sureb, ja Heinrichi õnnel pole määratud täituda, samuti kui Sophie enneaegne surm röövis kalli olendi Novaliselt endalt. Ja samuti kui Novalisele ilmus nägemus Sophie haua juunes, nii avaldub ka Heinrichile nägemus ja lohutab teda, kui ta jätab maha Augsburgi. Ka temale on maine armastus ainult tee igaviku poole, ja armastatu väline kuju on ainult igavese algkuju vari. Ta kuuleb armastatu häält pärast tema surma.
— Romaani teine jagu koosneb ainult katkendeist, ja raske on kokku seada täielikku pilti järgnevaist otsinguist, mille kaudu Heinrich peab jõudma sinise õie, s. o. romantilise ideaali juurde. Kujud, mida ta kohtab, saavad üha udusemaiks ja allegoorilisemaiks. Ta on kloostris, kus mungad on
— surnud, moodustades vaimude ühingu. Ta ise tunneb end surnuna nende seas. Tema juurde tuleb Cyane, tütarlaps, ja ta kuuleb Mathilde häält, kes on saatnud talle Cyane lohutuseks. Kuid selgub, et Mathilde on temaga, õieti ongi Cyane. Heinrich elab läbi rea muutusi ja lõppeks nopib sinise lille — leiab temas Mathilde. Maailm saab unenäoks, unenägu saab maailmaks.
Romaani idee on allegooriliselt väljendatud muinasjutus, mille jutustab Heinrichile Klingsohr. Kuningas Arctur ja tema tütar uinuvad oma lossis, jäise külma ning pimeduse vangis. Kuid tuleb nende ärkamise tund, ja nad vabanevad Valmi, s. o. luule, ning Erose, s. o. armastuse abiga. Viimaste isa on — tegev, rahutu mõistus, kuid neil on eri emad. Erose ema on — süda, tuline, armastav, mures vaevlev. Luule ema on — tore Ginnistan, fantaasia, kuu tütar. Peale nende kujude elab majas veel Sophie, jumalik tarkus. Tekib võitlus Arcturi vabastajate ja luulele vaenlike jõudude vahel. Valmi ja Erose äraolekul sepitseb salanõu Kirjanik, kelles kehastub Valgustusaeg ja üldse proosaline tarkus, mis on uhke oma järelekaalumisvõimele. Ajutiseks ta pühitseb võitu luule ja armastuse üle. Kirjanik on kujutatud piiratud, andetu töötajana, kelle teosed on tühised ja kasutud tarkuse, Sophie kohtu ees. Teenijaskond, mille on salanõusse ahvatelnud Kirjanik, purustab altari ja needib raudu isa ning ema. Kuid proosa võit pole kestev. Väikene Valm on pääsnud pakku. Ta tuleb tagasi lossi. Sophie pöördub tema, s. o. luule poole järgmiste sõnadega: „Armas laps, sinu püüded, sinu truudus on saavutanud sulle koha igaveste tähtede keskel. Sa oled endas välja valinud surematu. Sa pead olema meie elu hingeks.”” Algab maailma tulikahju. Ema hukkub selles; Kirjanik rõõmustab, kuid tema rõõm oh enneaegne: ema hukk tuleb kasuks uuele maailmale. Valm korjab ema tuha urni, ja see saab Erosele ning ümbritsejaile alaliseks juhatajaks. Tules hukkub päike, endise maailma valgus. Ajalik ja surelik kaob. Elutu peab andma võimu üle sellele, mis täis elu. Maailmaline leek sulatab Arcturi lossi jää. Valm viib Erose läbi ümbermuudetud maailma tema armsama, kuningas Arcturi tütre juurde. Nii on saabunud uus vaba luule ning armastuse valitsus ja asendanud endise maailma, mis oli aheldatud rangete seadustega. Ja Valm laulab lõpplaulu:
On rajat kuldne igaviku riik; Arm, rahu troonil — murtud vaenu piik; On möödas piinade pikk unevari: Sophie saand südamete preestritariks.See muinasjutt on luule apoteoos, jumalastamine; luule vabastab maailma. Kogu romaan on leegitsev unistus „kuldsest ajast”, kus tegelikkus saab luuleks. „Elu saab unenäoks, ja unenägu eluks.” Selline on ideaal, mida meile pakutakse ses romaanis. Me ei leia temas ühtki tegu, mida võiks nimetada vaba kõlbelisea pingutuse tulemuseks, ühtki iseloomu, milles tahe võiks välja kannatada mingit tõsisemat katsumist. Kogu raamat jätab mulje nagu rida luulelisi viirastusi; otsekui oleks inimteadvus vabanenud tahtmusest ja uitaks magusas joovastuses fantastilisel maal, kus valitseb põhjusetu ning võimatu.
Harald Paukson
Teosest „Romantika ja realism”, 1933