Portreevisand Tuglasest
Kirjaniku-kunstniku inimliku olemuse vastu on üldsusel huvi ja teadasaamise himu. Seda huvi ning „himu” rahuldatakse biograafiate, intervjuude, reportaaži, memuaaride jss. kaudu.
Sel alusel kirjutan tagajärgneva sulekriipsutuse Tuglase inimlikust palgest kui tema kaasaegne.
*
Kes Tuglast üksnes ta teostest tunneb, see tunneb teda poolikult ja viibib sellega kaotuses.
Sest Tuglas on rohkemal määral kirjanik, kui ta seda on oma kirjanduslikes teostes.
Seepärast: tarvis on tunda Tuglast ka inimesena, s. t. seltsimehena, kirjavahetajana, jutukaaslasena, lihtsalt tuttavanagi.
Tuglas mitte üksi ei produtseeri kirjandust, vaid ka elab kirjandust, kirjutab seda erakirjades ja jutustab seda suuliselt.
Selles kõiges ei leia ta endale võistlejat eesti kirjanikkonnast — ei minevikus, olevikus ega tükil ajal tulevikuski.
Tuglas on iseenesegi vastu kirjanduslik — nagu kord kunagi Lucullus, kes lausus: täna on Lucullus Luculluse külaline. Muidugi selle vahega, et Luculluse kurgulae, mahlanäärmete ja seedimisnaudingute asemel Tuglas joobub sõnast ja selle aaretest.
Ained on kummagi laual diametraalselt erinevad, kuid serveerimine, etikett, „protokoll” on sarnased.
Nõnda mäletan Tuglase suust lausangut meie tutvuse varajasest algusest, ligi 20 a. tagasi, — see oli tsitaat:
„Me sõuame merele ja me ei võta kaasa midagi muud kui kõik kaunid sõnad.”
*
Nagu Tuglas on äärmiselt nõudlik oma kirjandusliku sõna suhtes, seda valides, hinnates, hellitades — nõnda ta kirjad:
Ülikorrektne käekiri, ridade korralikkus nii püst- kui ristloodis, hoolikas stiil, viisakas käitumine, vaimukad laused.
Vahel leidub ta kirjades pilte, nägemusi, seiku, millest teine kirjanik arendanuks terve novelli.
Siis jälle: plaanitsused ja fantaseeringud kirjanduslikest sammudest ja ettevõtteist — terved programmid ja süsteemid.
Neid kirju sai omal ajal oodatud ja saadud — praegu on mul neid ilusa romaani võrdne kuhilas.
*
Ja nagu korrespondentsis, nõnda on Tuglas läbi kirjanik ka omas lausutud kirjapanemata sõnas.
Tuglas ei jutusta kunagi igavalt, ei vahenda lihtsatki sündmust kuivalt, ei jäta kaunistamata-elavustamata harilikkugi juhtumust.
Kui maailma elust ja lähema ümbruse sündmustest me informeeruksime ainult Tuglase suu kaudu, siis oleks elu muinasjutt.
Paraku tuleks meil siis ka endasäästlikult töntsistada oma nägemise ja kuulmise meeled.
Vastasel korral elaksime läbi pettumusi, kui kõrvutaksime tõsielu ja tõiku sellega, mida neist pajatas Tuglas …
See pole öeldud laituseks (oma silm on ikka kuningas), vaid iseloomustuseks, kuivõrd ehitud, mõnus, loov on Tuglase pajatus.
Ta on kirjutanud kaks paksu reisiraamatut, Hispaaniast ja P.Aafrikast, kuid kolmas ja võib-olla huvitavam, Itaaliast, on tal veel kirjutamata.
Oma Itaalia-matkadest ta jutustas meile, paarile kaaslasele, kord kogu sõidu läbi Tartust Tallinna.
Ja me oleme hiljem korduvalt imestanud: miks ei pane ta kirja neid elamusi! Nõnda kirjanduslikult jutustab Tuglas.
*
Nagu Tuglas kirjanduses on esteet, nõnda ka elus, kirjas ja sõnas. Kui see küllaldaselt ei selgu eespoolöeldust, siis:
Nagu kunagi erksa ja elava vaimuga isik, ei põlga ta ka anekdooti, kuid rõvedat anekdooti ei ole ma veel kuulnud ta suust.
Ja kui tarvis on suhu võtta mõnd naturalistlikult lopsakamat nimetust, siis ta stoppab ja ütleb kuidagi ümber.
Oleme istunud ülevel öid läbi, ms. ka kangete kraadidega lauas, kuid alkoholist purjus pole ma teda kunagi näinud.
Ega ta asjata ei võtnud oma esimeseks varjunimeks Elli Algu — siit sõltuvat viisipärasust ja takti on säilinud temas tänapäevani.
Isegi oma füüsilise koostise riketes on ta esteetiline: tema haigustena ei tule kõne allagi: maohaavad, paised, hemorroidid jss.
Tuglase kui närvidemehe, tundeinimese haigustena on arvestatavad ainult neurasteenia, ületöötamus, närvide palavik.
Siiski, kord 1917. a. kevadel juhtus temaga ka inimlikumat: kurguhaigus, mis lõppes operatsiooniga. Kuid selle palaviku- ja nägemusterikka haiguse põhjustas aprikoosi jäätise nautimine Georg Stude kondiitriäris, Siuru kambas.
Ja esteetiline nagu selle haiguse põhjus, oli ka selle kaasnähtustik: pikk palavik, paast, nägemused ja visioonid.
*
Tuglas ei tunne kutsekadedust: ta tunneb tõsist rõõmu igast uuest talendist ja soodustab seda, kuivõrd see puutub tema mõjupiirkonda.
Nõnda on ta toimetajana otse ideaalne: kaastöökogujana, -leiutajana, kaastööle virgutajana, meeletuletajana, südamele panejana, organiseerijana.
Millise püsivuse, arheoloogi kannatlikkuse ja vastuluure ohvitseri innuga dešifreeris ta näit. Juhan Liivi järelejäänud pabereid trükiks.
See oli luuletaja, s. o. teisest laagrist kirjaniku hooldamine. Kuid sama osavõtlik oli ta ka võistleja-prosaisti Jaan Oksa toodangu vastu.
*
On kirjanikke, kes töötavad igasuguseis olukordades: kohvikus, rongis, kännu otsas, köögilaua ääres, põlve peal jne.
Mitte aga Tuglas: temal peab olema valitud-kaitstud tuba, teatud aasta- ja kellaaeg — meelsamini pärast keskööd, ja p. m. tingimusi, — ning isegi eriline keha ja vere soojusekraad, eelistatavasti kerge palavik (muidugi mitte alkoholist).
Ja kui teos kord valmis on, siis ei ole ta veel kaugeltki lõpetatud: järgneb kauniskirjaline taas- ning ümberkirjutamine.
Ja trükkitoimetamine: isiklik paberi, kausta, ridade üldpildi määramine, kirjade valik, kaane hankimine — sada tehnilist pisitoimingut.
Kuid nõnda hoolikas on ta iga autori käsikirja vastu, mis tema käe läbi raamatuks muutub. Neid aga on olnud palju.
Ei midagi juhuslikult, ei midagi lohakalt, see on Tuglase kirjutamatu deviis ta kirjanikutegevuses.
35. a. on seda tegevust. Sellest vähemasti pool on tal kulunud kirjanikuna ja kirjanduslikult elamisele.
Sellest oleme meie, Tuglase sõbrad, seltsimehed, rühmakaaslased ja muidu tuttavad lõiganud oma profiidid.
Oleme ja olgem tänulikud ka selle eest.
Artur Adson
Loomingust nr. 3/1936
