Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

27 Feb

Kasimir Edschmid.

 

      

Ilma et astroloogiasse usuksid, väidavad mõned kirjandusloolased ja teised aja jaotajad, et siis, kui maakera end kolmkümmend korda päikese ümber on kerinud, aeg on saabunud uute geeniuste sündimiseks. Nii on 1830, 1860, 1890 – kolm sõlmpunkti Saksa kirjandustalentide sünnipäevades. Ja kui nüüd, tänapäev, teine teise järele 60 aastaseid juubeleid peetakse, tuleb arvata, et aastasaja lõpu mehed ka juba kuskil peavad valmis olema. Ja tõesti, aasta viie eest ratsutas neid suure kära ja hallooga terve falang välja, et häda oli kellelegi andmata jätta geniaalsuse võidumärk! Ent kui järgnevad aastad revolutsiooni tulestiku helkide asemel ratsanikele vihma ja löga alla sajutasid, murdis nii mõnigi oma jala, mõnelgi kadus pind alt, ja paljugi Pegasusi viidi ajalehelatrisse kaerte asemel hekseldet õlgi sööma. Ainult Sternheimi hobune oli tõrges paigale jääma ja seljasistujat kandma raudriides, kilbi ja ette painutet piigiga; ning ainult Edschmidi mära koketeeris vedurjal sammul mööda hõrenenud areenarõdudest. Ettevaatlikud tõutundjad tõendasid küll, et saksa hobusel ei või olla seda ebelat, vedurjat, tippivat kabjahoidu, kuna saksa kõnnak on raskem ja mõjuvam, iga samm kaalut ja läbimõeld. Bartels ruttas ta veres isegi juudilikkuse kvantumi mõõtma, olgugi tagajärgedeta. Edschmid ise aga ei väsi tõestamast ja tuhat korda kinnitamast, et sakslased oma tõugu ei tunne ega tea, milline stiil just eht saksapärane on. Sest saksa stiil on barokk, mitte see, mis kõigub „Ifigeenia ja Ibseni” vahel, vaid see, mis asub Woyzeki ja Hidalla vahel, mitte romaanlik Goethe, mitte pateetlik Schiller, mitte juutide kaitse alla võet Gerhart Hauptmann, vaid Wedekind, Schickele, Doblin, Kolb, Kerr, Sternheim, Kaiser…

Aga sakslased ise ei usu seda kõike. Neile on võõras värvikas vaimukus, esprit, graatsia ja elegants, aga ka sakiline mõtteavaldusviis, käänakute, urgaste, ootamatuste ja lõksudega, see, mida Edschmid barokiks kutsub. Sest XVII. a. s. kirjanduslik barokk Nürnbergi ja Sileesia luuletajate käsituses metafooride ja bombastlike ehete ülikoormaga on teine, kui see, mida tänapäeva kärme rütm loob ja mida ekspressionistlikuks on nimetet. Voolija rabelus ulatub isegi lausesse: see pole sile, ei sisulis-loogiliselt ega kujudelt tasakaalus, vahel isegi grammatiliselt mitte korralik; muljed on teine teise kõrvale visat läbisegi ja hoolimata. Laused on see tõttu lühikeselt järsud nagu kivi sulpsatus vette: laineringid levinegu lugejas, mitte kirjanikus. Pole kuigi suur vahe sarnase ekspressionistliku lausenõksatuse ja impressionistlike sonaliigutuste vahel. Egas muidu Hamsun Edschmidi avatle, egas muidu E. v. Kayserling nende harvade romanistide sekka satu, kellest ta vaimustuses on. Kuid meeldib ka prantsuse nõtkest stiilist läbi imbunud elsaslane Schickele, kelle spirituaalse liikuvuse, kirjuse, vaimu ja tarkuse ta otse kättesaamatusse kõrgendab, meeldib aforistlik Else Lasker-Schüler, impressionistlik Kerr.

Asjata enesekaitse oma stiili ehtsalt saksapäraseks pidada, kui kõigist liidukseist prantsuse vaimu välja tungib. Sellal, kui saksa kirjandus esimesi liigutusi tegi ladinsuse ja võõraste mõjude tupest väljakoorumiseks, oli veel raske kujutleda, kui lennukaks värske geeniuse tiivad kord saavad ja mis värve nad päiksest vastu sillerdavad. Siis kahtles jesuiit Bouhours ühes omas dialoogis väga, kas sakslane ülepea kord prantsuse bel esprit’d omabki, ja Thomasius kavatses ära määrata, kui võrra ses vaimus prantslastele võib järele minna. Järgnevad aastasajad oma õitseaegadega näitasid, et saksa vaim võttis teise suuna, ja väikesed oaasid vaimusära, elavust, nõtkust, elegantsi, kergust, artistlikkust suurel lagendikul teadusmehelikku kuivust ja ladinlikku täpipealsust ning pedantsust, on, alates Hagedorni triolettidest ja lõpetades Edschmidi vedrujalgse sviiteris muusaga, sisse rännanud teiselt poolt piiri.

Ja need, keda Edschmid loetleb oma lemmikutena, kõik juba mainit uueaegsed nimed, kui ka Grabbed, Büchnerid, Heined, Nietzsched, on tõesti huvitavamad kujud saksa kirjanduses, kuid nad kõik kaugenevad suures poognas neilt pjedestaalidelt, kuhu otsa on paigutet tunnustet suurused. Esprit, satiir, huumor, vaimukus, iroonia – kõik see on saksas haruldane, ja kui ühegi leiad, kes rahvuspärast monotoonset igavust hajutab, oled rõõmus leiust; annad andeks isegi kõik keigarlikud võtted ja edvistused, kui nad, nagu Edschmidil, mõnikord ilusa poosi annavad.

Edschmid näib kõrgemat leistinud olevat just kriitika alal. Oma kirjanduslike artiklite haaravuse, üleoluvaimu ja pilgu ulatusega, samuti stiili kulunematusega, ei leia ta praeguses Saksas ainustki võistlejat.

Tühjasõnaline žest esimestes artiklites ekspressionismi üle, millise voolu tüürimeheks ta nagu loomusundlikult tähtis asuda, taganeb Die doppelköpfige Nymphe vaimukusega küllastet vilgaste lausete eest, ja ikka puhtamalt hakkab särama temas see bel esprit, millele praegu raske vastet leida isegi teisel pool Reini. Haripunktile saabub ta ses stiilis oma länavu ilmunud Bücherdekameron’iga., selle „Kümne öö sõiduga läbi Euroopa seltskonna ja kirjanduse”.

Et ametlik saksa kriitika selle reisi vastu võttis mõnituse ja meelepahaga, ei tule üksi aforistlikust stiilist ja blaseerit poosist, mis muidugi ka oma jagu ärritasid, vaid vähekesi teisest arusaamisest sakslusest, kui see omane patenteerit patriootidele. Ja miks ei peaks siis patrioot vihastama, kui äkki keegi ülbe noormees seniseid autoriteete kõigutama hakkab; Goethes romaani ja Bismarckis slaavi verd otsib; väidab, et sakslastel pole ülepea romaani, ei ka teatrit, sest need olla võõrsilt sisse veetud, laenat; et Euroopal on kaks pead, Prantsusmaa ja Venemaa, kuna Saksamaa nende kõrval hoopis ära kaob; et sakslastel, neil Kulturträgeritel, polegi kultuuri, vaid üksikud tõredused; et skandinaavlastel on sakslastest parem kehahoid, austerlastel enam graatsiat, inglastel paremad mootorid, tennisreketid, riided, hollandlastel suurem ilmatung, prantslastel peenemad lõhnaõlid, venelastel paremad tantsjannad, neegritel paremad tantsijad; et sakslased on prantslaste ja inglaste kõrval satiirivaesed, humoorikehvad, vaimukusahtrad, ja kui mõni üksik, nagu Heine, leiduski, siis seda põlati! Süüdistusakt Saksa vastu on veel palju pikem. Kogu saksa kirjandus on kehv olnud, ja kui oligi Lessing, Grabbe, Kleist, J. Paul, Büchner, Heine, romantikud, Nietzsche, siis, kuigi head jockeyd kõik, tuli neil sõita ilma pealtvaatajata, ja nende tallidesse ei voolanud rahvast kokku; nad olid kõik kunsti desperadod. See oli enne. Hilisem aeg pole parem, sest mis ütlesid kellelegi habemikud Paul Heyse ümber või õlit peaga noored mehed George ümber? Praegune aeg pole teisi väljavaateid andnud.

Kui õiged need otsused ka poleks, kuid tõsimeelsusest on naeruväärsuseni ainult samm. Autori lennuind on liiga suur, see viib teda tihti nii kõrgele, et Montblanc ja küngas ühekõrgused paistavad. Nii polla Saksamaal midagi enam pärast romantikat näidata, kuna Venemaal ikkagi olla olnud oma Dostojevski, Gorki, Dõmov (sic!)! Euroopas olla praegu ainult kolm romanisti: Gorki, A. France ja Hamsun! Saksa kolde puhtust ja korrapärasust kaitsvad arvustajad on sarnaseid, tihti rumalamaid kui paradokslikke vääratusi tosinate kaupa ta töödest kokku korjanud. Kuis saabki ühesuguse blaseeritusega ühes raamatus kõnelda 748 autorist, kui juba nende korralikuks tundmaõppimiseks kümme korda rohkem aastaid kuluks, kui neid autoril on? Muidugi säravad need mullid, seda vikerkaarikamalt, mida suuremaks nad puhut; kuid ainus tuuletõmbus ja kõik puruneb. Ja ongi nii, et tema vaimukaid töid küll maitsta võib, kuid toitvat ollust on neis vähe.

Blaseerit üleolu ei käi ainuüksi raamatute kohta. Kolmekümne aastaselt on ka naised kõik läbi koget, ja ühesuguse külma rahuga langeb kate mõnelt lõunamaalannalt, rootslannalt, laplannaltki. Mitte asjata ei avalda Edschmid oma artikleid ja näopilte galant daamide moeajakirjades. Ent mitte vähema osavõtuga ei kirjuta ta ajuhobustest, purjekaist, võidukihutustest, suusatamisest ja uisutamisest: spordi terminoloogiat tarvitab ta sama agarasti kirjanduslikes artikleis, kui kord Huysmans oma stiili mitmekesistamiseks köögi leksikoni tarvitas. Selle juures puistab ta alatasa paradokside liivballasti alla, et kõrgemale tõusta. „Näen meelsamini, et üks priske ja vahva noormees süveneks raskejõumeister Flinti raamatusse poksi üle, Gazette du bon ton’i, hockeymängu ajakirja, Henry Hoeki suurepärastesse uisuraamatuisse või Vogue’i, kui et oma kaaslannade karjaga koos Tagore lamedaid luuletusi segada teeveesse, jalutada Jakobus Böhme hämarustes ja, Blümneri neegerretsitatsioonid peas, dadaistide õhtud äius, vaimustuda otsustest Spengleri Untergang des Abendlandes üle, Vaimamajonees pole Diana toit, ja mood on liig vaike nali ta ülevusele. Harit tiiger on lollus, ilusal tiigril aga, kui ta täiuslikult oma vormi leidnud, on ikka midagi sest kõrgemast tarkusest, mis alati kaasa on antud elu viimasele täiusele.”

Muidugi, tihti on tarvis heatahtlikku muigamist: muidu muutuks paljugi groteskiks, kui galant ja monoklis härra uhket käeliigutust tehes oma fraki rebenenud õmmelusi paljastab. Kord heidab Edschmid kuskil saksa meestele ette, nad olla uhked, kui nende naiste taljed kannavad undrukuid, mis sobivad ainult prantsuse puusadele. Et Edschmid oma muusa puusi pole mõõtnud, tuleb muidugi sellest, et ka tema ise oma muusa peale uhke on.

Sellegi peale vaatamata on ta viimase aja vaimudest üks kriitilisemaist, stiililt nõtkemaist ja sisult laiaulatuslikum aist. Ta tugevam ala on just kriitika.

Selle välgatused helgitsevad vastu isegi ta ilukirjanduslikest töödest, mitte arutuste või seletuste paljuses neid tal üldse pole -, vaid kujude abstraktsuses, paradokslikes lausetes, aforistlikus ülesehitusviisis. Ta näib enese tsentrumist loobuvat ja täiesti anduvat silmale, kõrvale, nahale, et siis saadud muljeid edasi anda ühiseks vihuks sidumata, värskelt, ilma ümber kujundamata kunsti nõuete järele. See on puht-impressionistlik meetod.

See impressionistlikult hüplik võte tundub juba ta mõnes lüürika leheküljes, mida ta ka muu seas kirjutanud oma loomingu künnisel, nagu sest patust vaevalt mõni proosamees on mööda saanud. Selle luuletuskogukese esilehel ütleb ta: „Need on selle luuletused, kellele värsid on arusaamatuseks, proosa aga ideaaliks; selle, kes liig vähe edev või liiga armastunud sellesse enesest tulnud luule vormi, seda surnuks ei vaiki ega ka jaata.” Kõrvale jättes puhtvärsitehnilised nõrkused, võib juba näha tugevalt rilkelise lauseloori alt päris edschmidlikke värvilaike, varavalminud ükskõiksust ja blaseeritust. On kirge, soojust mitte. On pilte, hinge mitte.

Siis, kõrvale visat riimid ja kindel rütm, sünnivad ilmale novellid kärsitust elust, tungist lahti lüüa, välja lõhkeda umbsest ringist. Raskuspunkt asetub perifeeriast tsentrumisse, impressionistlike muljete taha asub ekspressionistlik, pakitsev kirg. Oleks kui ajaks alateadvusest nimetu tung kujutelmi karjana üles, kuid kujukütt ei suuda kõiki oma noolega tabada, muist lendab – vaevalt nähtuna – minema, ainult mõni langeb maha. Saak näis saavat rikkalik, kuid järele jääb vähe. Sellest edasirutt, uus kihutus, kujujaht, ei silmapilkugi aega seisatada, rahulikult vaadelda ega imetleda.

Ja mis kõik ei ärita: üksainus kulmukaar, sääremarja pingutus suka all, suunurga tõmblus, ülestõus toolilt, põlve tunne kleidi alt, käepoogen läbi õhu, helgitu liiv mere ääres, veepiisad võrgu silmades! Kõike aga jätkub ainult niipaljuks, et vaevalt aega saad seda silmateraga tajuda. –

Andantet ega adagiot Edschmidi novellid ei tunne. Ta noodid on kuueteistkümnendikkudes ja üle selle. Kui kujude ajujaht vahel pööraselt kaasa kisub, kui see auto tempo pea keerlema paneb, tunned pärast väsimust ja läbikihutet maastikust jääb meelde vaid mõni hergavam kriips. Kui see aga kordub ühest novellist teise, avantüüride ikka samasugusteks jäädes, kuna mitmekesistavat psühholoogiat juba eestkätt välditakse; kui ära harjud kujude paradokslikkusega, ribadega elust ja unest, mis silmi ette virvendama jäävad, siis näed, et kõik muutub tapeedimustriks. Sündmustikujoon on varju jäänud tulivärkliku dekoratsiooni taha, olles nii õhuke ja abras, et vaevud teda otsida, nagu lõpuks väsitab abstraktne joonistuski, kust eset ei leia. Ja on kord juba olemas nii inimlik tarve kunstitöölt nõuda tunduvat luustikku.

Muidugi, suur edu: detailid ei põe ärakulunuse banaalsust; pildid, visioonid on kokku tõmmat lühidaisse, otse astmalistesse lauseisse, üllatavad oma leidlikkuse ja uudsusega, sest elu nendes on lõigat ja kokku traageldet täitsa uute lõigete ja mustrite järele; aeg ei tuksu neis äramõõdet minuteis ja tundides, vaid tõmbub rütmiliselt kokku kord ühe, kord teise sündmuse või žesti ümber.

Kuid ka siin on oma hädaoht, mille eest Edschmid ei pääse: detailidelt detailidele hüplemine, pealegi veel kui vahemaa väga kauge on (ja autoril on viisiks järgmise lausega lugejat paisata hoopis teise aega ja kohta, kui seda eelmisest lausest võis eeldada), sidumata muljete kõrvu paigutamine laseb vahelt idee maha variseda, ja suure hoone asemel saame kuhja kive, segi visat ilma tsemendita.

Esimesed novellid (Düas rasende Leben) liiguvad veel realistlikes roobastes, kuid mida kaugemale, seda taamale kaob muljeid ühendav niit, seda võimsamat pingutust nõuab lugejalt kujude ühtesidumine, mis vahel peaaegu asjatuna tundub, sest vahelülid puuduvad.

Nii on ka ta ainsa romaaniga Die achatnen Kugeln. Iga lehekülg on omaette huvitav, särav, kuid ülimäärast pingutust nõuab neist baroklikest kõverdustest parajasse kaugusesse minna, et kogu hoonet tervikuna alatasa silmas pidada.

Muidugi väldib ta hoolega aineid, mida ta oma kriitilistes töis välja naerab: „Siis kirjutati romaane, mis liikusid ainult säärases (kodanlik-liberaalses) ideedeilmas ja kujutasid elu nii, et seda enam edasi ei maksnud elada, sest ooberst ei tervitanud leitnanti, või nii, et õnn läbi oli, sest morganaatlik laulatus oli võimatu vürstliku koja koodeksis, ja et suurim traagika oli head nime kaotada, või see, et vabrikant kaupmehest jagu sai. Viletsad luuletajaist narrikesed! Selle asemel, et Siiriust vastu kuud lasta põrgata, raiskasid nad oma tihti suure talendi lollusteks, pidasid mundri ilmaregulaatoriks, kapitali masinaks, demiurgiks, ei näinud inimese tagant traagikat. Nägid ainult advokaate, prantslasi, inglasi, kaminapuhastajaid, divisionääre. Nägid selles ainult seltskondliku konventsiooni süüd ja kannatust. Iialgi lihtsa tõsise inimese kannatust. Vaid riide, välimuse kannatust.” Kuid nagu tahtmata tulevad põlat ja uksest välja aet ained aknast tagasi tuppa, ainult advokaatide, prantslaste ja teiste kestakandjate asemel esinevad sportlannad, avantüristid. Inimest, elavat inimest otsite asjata ta romaanist ja novellest, sest ilma hingeta, psühholoogiata ei saa inimest elama panna. Ainult ühine elevus võib päästa vahel ta visioonliku pildirikkuse sisemisest tühjusest. Loetagu näiteks ta meeleolurikkaid novelle kogust Die Fürstin, mis tasa ühe väljendamatu põhimotiivi ümber variatsioonidena maha laskuvad: laiali pillat tükkidesse tuleb aegapidi elujume, lause ja kujude rütm loob maheda loori, kuigi lüürilise, ometi mitte sentimentaalse.

Esteetiliselt ühtlasemana, nii sündmustikult kui ka põhimeeleolult, tundub ka novell Villonist, sest vagabundusest, roimarist, luuletajast, unistajast, keda ajalugu tõesti säärasena tunneb. See novell on pealegi tüüpiline oma avantüürliku sisu poolest, sest Edschmid armastab hingeanalüüsi asemel sisuks rikast ja vahelduvat sündmustikku, millel oma erootiline tagapõhi ei puudu. Oma artikleis ei peata ta mitte ükskord suurtel avantüristidel, reisijatel, armastajail: Casanoval, Katarinal, Brantôme’il, krahv Pückler-Muskaul ja teistel. Heameelega loetleb ta suuri, reisijaid, kelle memoaaridest ja kirjeldustest ta ainet ja hoogu leiab oma loomingule. „Gordon paneb rauad ümber Sudani. Gessi, Baker võitlevad seal. Emin Pascha lamab Bagomoio haigevoodis, kuna ta päästja Stanley „Somali’l”, järel terve laevastik, vastu aurutab euroopalikule kuulsusele. Livingstone, rootslane Anderson kohtavad Ngami järve, läbi tungides kõrbest, bečuaanidest. Mõne saja aasta eest purjetab chevalier Chardin kalliskivide kauplejana üle Smürna Pärsiasse. XVIII. a. s. algul saadab prantsuse akadeemia Bouguer Perusse, et maakraadi keskvöõl mõõta” jne. jne. Loetelm pakub autorile nii suurt lõbu, kui korvaks see unistatavad reisid.

Kuid samas taktis korduvad laused ka novellides: „Menorca paak hõõgus öös mööda. Galita saare juure oli Bassale lõks välja pandud. Kaks väikest purjekat lamavilla ja malaka veiniga. Kuid nad kadusid öösel, hääletult. Las Casas ristles kogu Tunise läbi” jne.

Olgugi et raadiod, lennukid, kiirautod ruumi ja aja ära hävitavad, asemele tuues uue elamistempo, on ikkagi tarvis võimsat talenti, kellele rekordlev aeg mitte enam kirjeldamisesemeks pole, vaid juba uueks loominguvormiks. Edschmid on üks neist (nagu Döblin, Paul Morand), kelles see uusima aja stiil on inimeseks saanud.

Johannes Semper

Loomingust nr. 7/1923

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share