Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

27 Feb

E. Bornhöhe osa maailmakirjanduse eestindamises.

 

        

Mitte ainult algupärase kirjanduse viljelemisega ei piirdu E. Bornhöhe teened meie kirjanduselu edendamisel. Tal on samuti teeneid tõlkekirjanduse eest hoolitsemises, maailmakirjanduse tutvustajana ja kättesaadavaks tegijana. Muidugi sai see toimuda ainult neis raamides ja piirides, mida tingisid temaaegsed olud. Kuid tähtis ei ole mitte niivõrd see, kuipalju ta sai sel alal teha ja kuipalju ta saavutas, vaid see mentaliteet, mis teda kandis maailmakirjanduse eestindamises ja maailmakirjanduse tundmise vajaduse rõhutamises. Selles suhtes on Bornhöhe tähtsamaid teerajajaid meie kirjanduselus, meie tõlkekirjanduse alal, jõudes ette oma ajast. Ta võib ses suhtes olla eeskujuks paljudele tänapäevalgi, kes mitte ei taha aru saada, milleks on tarvis tunda suuri maailmakirjanikke ja milleks lugeda nende teoseid.

Rõhutades maailmakirjanduse suurteoste tähtsust eesti rahvale, ründab Bornhöhe alaväärtuslikku kirjandust, mida ta peab lugejale kahjulikuks. Ta lausub muu seas järgmist: „Meie soovime, et meie armas Eestikeel pea nii kõrge harimisejärje peale jõuaks ja osavaid ümberpanijaid leiaks, et rahvas lahja ja kerge laste- ning röövlijuttude asemel ka korra suure mehe (Shakespeare’i) mõtteid maitseda saaks”.

E. Bornhöhe on kirjanik jumala armust. Fenomenaalne mälu, haruldane võime fabuleerida ja oskus jutustada, kujusid luua ja lõpuks huvi kirjanduse vastu on jooned, mis on temale omased. Huvi kirjanduse vastu oli tal elav juba varases lapsepõlves – nii lugemise kui ka oma loomingu viljelemise alal. Ta luges palju juba enne 10. eluaastat ja 15-aastaselt hakkas ta ise looma, avaldades oma esimesed katsed trükist (vt. ajakiri „Meelejahutaja” 1878).

Et ta sai hariduse saksakeelses algkoolis ja kreiskoolis, siis oli ta saksa keeles kodus juba varasest noorusest peale. Seetõttu oli tal võimalik ligi pääseda maailmakirjanduse suurteostele. Seda võimalust ei jätnud ta kasutamata. Ta luges kõik läbi, mis saksa raamatukogudes oli saada, nagu ta ise ühes kirjas M. Kampmaale tähendab. „Keegi „suurvaim” pole mul tundmatuks jäänud,” ütleb ta seal.

Edaspidisedki olud kujunesid nii, et ta jäi elavasse kontakti maailmakirjandusega, töötades ajakirjanikuna saksa ajalehtede toimetustes ja koduõpetajana mõisnike perekondades, kus leidusid suured raamatukogud, mistõttu ta huvi maailmakirjanduse vastu aina kasvas. Eriti viljastavalt mõjusid tema kirjandushuvi elustamisse need aastad, mis ta veetis Venemaal, olles seal kuulsates perekondades, nagu Speranski, Ofrossimovi ja vürst Obolenski juures koduõpetajaks. Viimases perekonnas õppis ta ka L. Tolstoid ja ühte osa tema perekonna liikmeist tundma.

Bornhöhel oli kaks võitmatut kirge, millede rahuldamisele ta ei saanud iialgi vastu panna. Need olid reisid ja raamatud. Ta ise tähendab eespool tsiteeritud kirjas, et raiskab kõik oma raha reisidele ja raamatutele. Bornhöhe oli nii püsimatu, et vaevalt sai ühe aasta kusagil paigal olla, jälle pidi ta reisikire tõukel teisale minema, kus sai uusi muljeid ja kogemusi.

Seoses reisi- ja kirjandushuviga esines temas elav huvi võõrkeelte vastu. Viljaka reisimise ja maailmakirjanduse lugemise ning tundmise eelduseks oli paratamatult tarvilik paljude võõrkeelte valdamine. Sellest johtuvalt hakkaski ta juba varakult võõrkeeli õppima ja lõpetanud eksternina gümnaasiumi, astus ta Tartu ülikooli keeleteaduse osakonda üliõpilaseks, et võõrkeeltega põhjalikumalt tutvuda. Siin ei saanud ta rahapuudusel olla kahjuks rohkem kui ligikaudu ühe aasta.

Omapärane oli E. Bornhöhe keelteõppimise viiski. Ta võttis sõnaraamatud kätte ja püüdis õppida need lihtsalt sõna-sõnalt pähe, mis tema fenomenaalse mälu juures ei olnud sugugi mitte nii väga üle jõu käiv. Nii õppis ta ära ladina, kreeka, vene ja prantsuse keele; osalt tarvitas ta õppimise juures ka Toussaint’i meetodit. Kokku tundis ta teoreetiliselt 8 keelt, vallates neid enamikult ka praktiliselt. Seda arvestades võis ta kõigi suuremate kultuurrahvaste vaimuvara algkeeles lugeda. Seega kuulub Bornhöhe meie haritumate ja kultuurimeelsemate kirjanike hulka. Omades laia silmaringi, ei olnud ta vaimu ning eneseteostus surutud kitsastesse raamidesse. Sellest tulebki tema huvi rahvusvaheliste vaimukangelaste loomingu vastu ja tahe seda teha kättesaadavaks ka eesti rahvale, millist taotlust tuleb E. Bornhöhe juures vääriliselt hinnata.

E. Bornhöhe rõhutab rohkem kui üks kord, et kõigepealt tuleb eesti keelde tõlkida kõige väärtuslikumaid maailmakirjanduse tooteid. Seda asub ta ise teostama, avaldades mitmeid maailmakirjanduse suurteoste tõlkeid eesti keeles. Muidugi ei ole kõik E. Bornhöhe tõlked ühtlase väärtusega. Oma noorpõlves on ta tõlkinud ka vähemväärtuslikke asju, mitte kunagi aga hoopis väärtusetuid.

E. Bornhöhe alustas oma tõlkekirjanduslikku tegevust a. 1878, mil ilmus trükist tema esimene raamat „Röövel ja mõisnik ehk kaks vaenlast”. Autor oli sel ajal 16-aastane. Seda E. Bornhöhe jutustust on seni peetud algupäraseks teoseks. Nii M. Kampmaa kui V. Ridala on sellel arvamusel, nimetades „Röövlit ja mõisnikku” Bornhöhe esimeseks jutukatseks. See peaks olema aga eksitus. „Röövel ja mõisnik” on ilmselt tõlge või kui mitte otsene tõlge, siis vähemalt mugandus. E. Bornhöhel on käes olnud mingi saksakeelne indiaanlasjutt ja selle on ta siis eesti keelde tõlkinud. Sellele vihjab kaudselt ka jutu seeria pealkiri  „Jutustused Ameerika maalt”. Milline teos nimelt E. Bornhöhel aluseks on olnud, see kahjuks on praegu teadmata. Jutu tegevus areneb Mehhikos ja on algusest lõpuni seiklusliku iseloomuga. Teosel tõsisemat kirjanduslikku väärtust ei ole, küll aga avaldub selles Bornhöhe anne ja osavus ladusalt ning voolavalt jutustada.

Järgmine jutupala, mis pärineb E. Bornhöhe varasemast kirjanduslikust tegevusajast, on „Üks leht „Vana pagana” tähtraamatust”, ilmunud ajakirjas „Meelejahutaja” 1879. Seegi on ilmselt tõlge, mida oletab ka V. Ridala oma kirjandusloos. Tõlked näivad olevat E. Bornhöhe hilisemadki jutustused, nagu „Orelimängija”, ilmunud A. Perdi „Jõulu-Lehes” 1895, „Aadam ja Eeva”, ilmunud „Rahva-Kalendris” 1893, „Anni neitsipõlv”, ilmunud „Ed. Bornhöhe kirjatööde kogus” 1905, „Liisi peigmees”, ilmunud A. Perdi „Lihavõtte-Lehes” 1896, „Must plaaster”, ilmunud A. Perdi „Jõulu-Lehes” 1895. Kuigi suurt kirjanduslikku kaalu neil jutustustel ei ole.

1881. a. algul alustab E. Bornhöhe tähelepanuväärivat üritust, mis ilmselt osutab tema maailmakirjanduslikke huvikallakule ühelt poolt, teiselt poolt aga tema erksale rahvuslikule hoiakule. See on kirjandusliku ajakirja „L i n d a n i s s a. Tallinna kirjanduse anded poetuseks ja ajaviitmiseks igaühele” ilmumine. Ajakirja eesmärgiks on, nagu nähtub programmkirjutisest „Meie lugejatele”, head ilukirjanduslikku ja teaduslikku lugemisvara pakkuda. Muu seas ütleb Bornhöhe:

Meie peamure on, lugejale tuumakat ajaviidet ja kergemaid õpetlikka tkka igast teadusest pakkuda. Seks pruugime osalt Eesti meeste algupäralisi töösi ja võtame neid rõõmuga vastu kui pakutakse, ehk paneme võerast keeltest kõigeparema kirjanikude töösi ümber.

Kelle meel veel hoopis lorijuttudega täidetud ei ole, saab neid töösi isuga uurima ja siin ja seal ehk mõni tera headust ning tarkust leidma, mis teda rõõmustab.

Ajakirja sisusuuna määrab lehe esipilt, mis kujutab W. Shakespeare’i, ja sissejuhatav luuletus „Lindanissa”, mille viimane salm, nähtavasti E. Bornhöhe enese luuletus, kõlab järgmiselt:

    Eesti nimi jälle hinnas,
    Rõõmsalt tärkab terve taim.
    Lindanissas, Eesti linnas
    Ärkand kalevide vaim.
    Priius tõstab uhkest rinda,
    Seisan mõtetes ma seal,
    Kus kord kurvalt armas Linda
    Kange poja kalmu peal.

Shakespeare’i kohta ilmub peale pildi eri artikkelgi, milles Bornhöhe räägib maailma suurima kirjaniku elust ja loomingust, imetledes tema vaimusuurust. Muu seas ütleb ta järgmist: „On seda tõeste üks lihane inimene kirjutanud, või on see ühe kehata vaimu töö, kes enam kitsa, nõdra peaaju abil ei mõtle, vaid kõiki saladusi maa ja taeva vahel igaveses valguses nääb?” See on esimene kord, kus eesti keeles Shakespeare’ist kirjutatakse ja kus eesti lugeja sellest suurest kirjanikust esimest korda teateid saab.

Ajakirja peamiseks sisuks on ilukirjanduslikud palad, tõlked saksa ja prantsuse keelest, enamikult ajaloolised jutustused, millesse on suunatud tema maitsekallak ka ta oma algupärase loomingu juures.

Kahjuks sai E. Bornhöhe ajakirjast ainult kaks numbrit ilmuda, siis jäi see seisma, nähtavasti lugejate puudusel. Rahvale ei olnud veel jõukohane säärane tõsise, väärtusliku ning soliidse sisuga ajakiri, nagu oli seda „Lindanissa”.

Nagu teada, ei olnud kirjandusliku loomingu viljelemine E. Bornhöhel mitte elukutseliseks tegevuseks, vaid rohkem juhuslikuks ja tujukohaseks tööks. Süstemaatiliselt kirjandusliku tegevuse arendamiseks ei andnud võimalust tema rahutu iseloom, püsimatus, rändamiskirg ja leivateenistuse mured, eriti vanemas eas. Kuid seda, mida ta juhuslikult tegi, on küllaltki palju.

Kogu tema kirjandusliku pärandi kujundavad 5 suuremat algupärast teost ja 6 suuremat tõlketeost, peale selle väiksemad palad, millest oli juba juttu. Bornhöhe tõlketeostel on meie kirjanduskultuuri arendamisel ligikaudu seesama erikaal kui tema algupärastel teostel. Tema tõlketoodangu hulka kuuluvad ja selle tuuma kujundavad säärased maailmakirjanduse raskekaalulise väärtusega teosed nagu D. Defoe „Robinson” ja Cervantese „Don Quijote”. Bornhöhe teeneks jääb, et ta viimatimainitud teose esimesena teeb kättesaadavaks eesti rahvale. See ei vähenda tunduvalt Bornhöhe teeneid, et ta tõlked ei vasta neile nõudeile, mis tänapäeval tõlkeile seatakse. Sääraseid nõudeid ei olnud tol ajal üldse võimalik üles seada. E. Bornhöhe tõlked on lühendatud ja mugandatud rahvaväljaanded, nagu nad tol ajal olid mõeldavad. Bornhöhe üritas maksimaalset oma aja kohta, teisiti toimida ei olnud võimalik. Seegi asjaolu väärib allakriipsutamist, et Bornhöhe püüdis algkeelest tõlkida ja algkeele alusel mugandada.

D. Defoe teos ilmus E. Bornhöhe eestinduses 1891. aastal nime all „Robinsoni imelikud juhtumised maal ja mere 1″. Eestikeelses tõlkes leiduvad kõik teose kandvamad ja olulisemad sündmustiku ja sisu osad (93 lk. tihedat teksti), nii et eesti lugeja sai täieliku käsituse suure inglise kirjaniku kuulsast reisiromaanist.

Huvitav on selle teose puhul jälgida kirjastaja ja autori või tõlkija ärivahekordi tol ajal. Need vahekorrad on üsna omapärased priieksemplaride suhtes, nagu nähtub E. Bornhöhe kirjast, mis on kirjutatud 4. juulil 1891 Kutnost (Poolas) A. Buschale, kelle kirjastusel „Robinson” ilmus. E. Bornhöhe kirjas leidub järgmine iseloomustav lause: „Kui „Robinson” valmis, siis teeksid sa mulle ühe eksemplari siia saatmisega suurt meelehääd.”

Suure hispaanlase surematu teos ilmus E. Bornhöhe eestinduses 9 aastat hiljem, rikkalikult illustreeritult kunstnik Dore illustratsioonidega, nime all „Hispania rüütli Don Quixote (Don Kihote) imelikud teod ja juhtumised”, 1900. Tõlkele kirjutab E. Bornhöhe ka lühikese sissejuhatuse, milles ta ütleb: „ „Don Quixote” on üks neist raamatutest, mida „üleilmlisteks” nimetatakse, ja jääb selleks, nii kaua kui inimesed imelikku loomisejõudu, elavat kirjeldust, luulelist tõtt ja kosutavat nalja armastavad.”

Seegi E. Bornhöhe tõlge sisaldab kõik olulisema sündmustiku ja sisu „Don Quijotest”, nii et lugeja saab üsna täieliku käsituse teosest. Kokku leidub raamatus 108 lehekülge tihedat teksti.

Teised E. Bornhöhe tõlketeosed ei kuulu nii suurtele autoritele kui äsjanimetatud, kuid ometi tuntud autoritele.

Järgneb Lääne-Euroopas väga populaarne ja Eestiski varem Fr. R. Kreutzwaldi eestinduses korduvates trükkides ilmunud anonüümse autori teos „Reinuvader Rebane. Elajate muinasjutt inimeste elust”, Tallinnas 1892; sisaldab 84 lk. tihedat teksti. See raamat leidis lugejate poolt nii elavat vastuvõttu, et juba 1896. aastal oli tarvis uut trükki.

„Reinuvader Rebasele” järgnes Ernst Ecksteini teos „Kristlased ehk Jumal ja Keiser. Jutustus ristiusu algusajast”, Tallinnas 1893; sisaldab 160 lehekülge. Sellelegi raamatule kirjutab tõlkija sissejuhatuse, milles ta romaani väärtusi esile tõstab. Raamatus kirjeldatakse Rooma riigi elu esimesel sajandil ja keiser Domitianuse valitsemisajal, kusjuures pearõhk on pandud sotsiaalse olustiku kujutamisele, kus valitseb kirjeldamatu sotsiaalne ülekohus. Vana Rooma riigi sotsiaalse olustiku ja laostuva elu meisterlikus kirjelduses peitubki romaani väärtus.

Sellele juhib tähelepanu oma arvustuses ka -e (E. Vilde) „Postimehes” 1893, nr. 225, kiites väga romaani; Vilde oli muidu oma arvustustes väga karm. E. Vilde kiitus on tingitud romaani sotsiaalsest häälestusest ja teose realistlikust toimest, milline kirjandusvool oli parajasti sisse murdmas eesti kirjandusse ja millises suunas ka E. Vilde looming nüüd arenes. Vilde ütleb romaani kohta sõna-sõnalt: „Tal (Bornhöhel) on sihiks olnud, Ecksteini haritud seltskonnale määratud jutustust hääks, Õigeks rahvaraamatuks punuda. Ja Bornhöhe on oma ülesande auusalt ja õnnelikult toime saatnud. Bornhöhe eestistamise läbi on meie kirjandus ühe jututöö osaliseks saanud, mis kamalutäie teisi toodeid üles kaalub ning millel rahva poolt elav osavõtmine kindel on.”

Järgmisel, 1894. aastal ilmus E. Bornhöhe sulest kaks tõlketeost. Need on tuttava vene kirjaniku V. Solovjevi teos „T s a a r i pruut. Romaan Vene ajaloost” (152 lk. tihedat teksti) ja vene kirjaniku A. Sokolovi teos „Vandemeeste kohtu all. Romaan Peterburi elust” (146 lk. tihedat teksti).

See oleks kõik, mis E. Bornhöhe on teinud maailmakirjanduse eestindamiseks. Seda ei ole küll palju, kuid kõik kokku väärib ometi tähelepanu.

J. Roos

Eesti Kirjandusest nr. 7/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share