August Mälguga vestlemas
August Mälk – kaheksateistkümne raamatu autor – on saarlane. Tumedajuukselisus võiks vihjata ta slaavilikule päritolule, kuid tõmmunäolisena meenutab ta randlast, kes nagu veel hiljuti olnud meretuulte ja soolase vee parkida. August Mälk on aga lühem kui läbilõike saarlane, temperamendikam. Välimusele mittevastavalt temas üks pool on rahvavalgustaja ja teine pool kunstnik, kes palaval suvepäevalgi kannab musta veluurkaabut. Sündinud Koovi lahel, jõudnud hiljem Lümanda algkooli juhatajaks, on August Mälk oma kolmestkümnest viiest eluaastast 9/io veetnud Läänemere kalda kalurite keskel. Ja sellest tingitult ta valdab põhjalikult kõiki saare-, ja sõrvemurrakuid, räägib ja kirjutab nii piltlikku rahvakeelt, et kõrvalseisjale tundub, nagu oleks iga lause ta dialoogis arhiivides tuhnimise vaeva tulemus. Ent selle kõrval on teiseks August Mälgu relvaks suuline sõna. Kõnepuldis pole ta veel kordagi kasutanud valmiskirjutatud teksti, vaid oma kõnemehe kalduvusele toetudes aina improviseerinud. Saare-sõna on talle nii omane ja veres, et isegi kirjakeelt rääkides kõik õ-d kipuvad muutuma öideks. Oma perekonnaloolt Aug. Mälk ulatub tagasi Lääneranna meremeeste suguvõssa… On seega verelt ka ise „läänemere viiking”.
Mälgu Tallinna korter aga kujutab enesest otse kirjanduslikku käitist ehk laboratooriumi. Laud on üle kuhjatud märkmiklehtede, paberossikarpide, silmini täis tuhatoose, piltide, maakaartide, raamatutega, millede hulgas haruldusigi, näit. teos Sigtuna kohta möödunud sajandi algupäevist. Nurgas ootab kirjutusmasin, seinal aga ripuvad töökava, tunniplaan, teisal tabelid ja skeemid, kuhu peale märgitud romaanis esinevate külade asendid, tegelaste nimed, sõjakäikude suunad…
Siin peaks olema tunda loomingu hõngu, sest Aug. Mälgu päev varavalgest kuni videvikuni ei seisa muus kui kirjutamises, redigeerimises, uuteks romaanideks vajaliku materjali lugemises, kavastamises ja mõtlemises.
Autor näitab mulle kimpu puulõigete äratõmbeid, mis saadetud Tartust ühelt raamatuillustreerijalt, ja tähendab:
– Vägisi tahavad mu Läänemere isandaid ära illustreerida. Ajaloolisele romaanile aga illustratsioonid ei sobi. Romaan peab olema trükilt ja välimuselt ühtlane, voolav ja tulema nagu raske pilv.
Mu ees laual on hunnikus masinal tipitud käsikirja 468 lehekülge, millest Mälk arvab tulevat ca. 380 lk. trükiteksti. Näen käsikirjas luuletusigi.
– On need pärit rahvaluulest või Kalevipojast? Teie ometi ise pole hakanud värsisepaks!
– Seekord on värsid küll oma tehtud, kuid rahvaluule vaimus ja mõõdus. Minu arvates kusagilt võetud vanad, kulunud laulud ikka ei sobi romaani. Las inimene ostab siis juba rahvaluule-antoloogia ja loeb sealt. Laenamine oleks ju peaaegu sama kui romaanis lehekülgede viisi mõnda kroonikat või ajalehe kõnet kasutada.
Meie jutuaine keskendub autori uusima vaimulapse – Läänemere isandate ümber.
– Esimese eksemplari tegin kirjutusmasinal, jutustab Aug.. Mälk, siis parandasin ja sellisena läks käsikiri ümberkirjutaja-preili kätte. Sellele järgnes uus parandus ja teistkordne ümberkirjutamine. Tehnilist tööd on palju. Meie oludes ajaloolise romaaniga kirjanik ei teeni mingit töötasu. Olen investeerinud oma raamatusse Rootsis sobi romaani. Las inimene ostab siis juba rahvaluule-antoloogia ja käimise, ümberkirjutuste, kirjanduse ostmise ja tõlgete teha-laskmise näol umbes seitse sada krooni. Honorarist jääb kirjanikule enda tarvis väga vähe. Mul on ka Rootsis oma abiline, keegi vana eestlane – härra Karjamaa, kel on ajaloolised huvid ja kes muretseb mulle koha pealt sellist materjali, mida vajan. Küsitakse ehk, millest siis kirjanik nii suurte omakulude juures elab? Näidend on siin abimeheks ja annab hoopis enam tulu. Ühe ajaloolise romaani asemel võiksin ma pooltosinat näidendit kirjutada. Siin on arvestatud teoreetiliselt kirjutamise vaevaga. Tegelikult on näidendi loomine omaette närviküsimus. Peaprobleem seisab ikkagi sobiva aine leidmises. Kirjutamises ja lavaolude tundmises olen ma küllalt kodus.
– Kas teil on teada, et dr. P. Johansen praegu tegeleb uurimustööga, milles tahab tõendada, et muistsed lätlased olid orjastatud liivlaste poolt, mida näitavat seegi, et ristirüütlite randumisel nad jooksid kohe nende poole üle – nähtavasti, lootes nõnda maa pärisperemeestele, s. o. liivlastele, kätte maksta? Ka kohanimede analüüs rääkivat sama keelt. Siit annaks ehk midagi kasutada, mis kahandaks lätlaste Sigtuna vallutamistuju!
August Mälk mõtiskleb hetke, märgib siis midagi blokki ja sõnab:
– Minu romaan seda aega ega lätlasi palju ei riiva. Maksumaksmisorjus on aga täiesti mõeldav. Teame näiteks, et ka Liivi Domesnäsi alad olid kaua aega saarlaste maksualused. Dr. Johansenil võib tõesti õigus olla. Lätlaste salalik iseloom vihjab ka sinnapoole- ja orjast kasvab harilikult kõige vintskem tõug välja… On õige aeg Sigtunat vallutavaile lätlastele näidata, et kui nad Sigtunas käisid, siis võeti nad saarlaste poolt naeriküpsetajaina kaasa! Minu romaani tegevustik on aga lokaliseeritud Saare ja Liivi ranniku, Rootsi Mälari – Erkeni piirkondadega -, üksküla ning Väina jõesuuga.
– Kuidas te sattusite käesolevale ainele? Kas kavatsesite lihtsalt omaaegset ajapilti restaureerida, saarlaste monumenti püstitada, pühakirja luua või ka tänapäevale midagi varjatult öelda?
– Tendentsiöösne mu raamat pole. Motiivile sattusin Surnud majade kirjutamisel. Mulle on omane kaunis põhjalik töötamismeetod. Näiteks Õnnepagulase kirjutamisel võtsin läbi terve apteegiasjanduse. Surnud majade man, süvenedes 17. sajandisse, tutvusin samal ajal ka kogu ajalooga. Nõnda hakkaski silma Eesti viikingite-aeg. Kasvas soov elustada kõige jõulisemat perioodi meie ajaloost. Hakkas silma ega lasknud enam lahti … Nõnda algasingi tööd … Tahtsin just ajapilti restaureerida. Mineviku varjus tänapäevale midagi ütlemissihti mul polnud. Saaremaa oli muistse Eesti jõulisemaid maakondi. Nad olid relvadelt ja mehisuselt teistest üle, Miks? Saarlane elas kaubitsemisest, meresõidust. Oli enam arenenud ja liikuv, ega polnud seotud põlluharijana maaga.
__… ?
– Tunnen põhjalikult rannikut, kus mu romaani tegevustik toimub. Teatud määral on ju sajandite kestel loodus muutunud, kuid püüan restaureerida ka seda välispilti, mis oli 700 aastat tagasi. Merepind on selle aja kestel nii meie rannikul kui ka Rootsis taganenud ligi kahe meetri võrra. Peategevuspaigaks on valitud Lehholinn – suur muistne linnus, praeguse nimega Lihulinn, milline asub Kärla, Mustjala ja Lümanda piiril – mu kodukoha naabruses. Sadama paikadena tulevad kõne alla Kihelkonna ja Küdema lahed.
– Millisele uuele ajaloolisele ainele on teid Läänemere isandate kirjutamine tõuganud ?
– Minule on sedapuhku küllalt. Pean vahet pidama. Praegu on mul materjalide koostamise järgus ulatuslik vabadussõja romaan.
. . . Mul mõlgub meeles ka uudne aine, kuid see nõuab veel kujundamist ja pean seda omale, et teine ei napsaks eest ära. Kavatsen veel ranniku elustki kirjutada…
– Kuidas te suhtute meelesmõlkuvate teemade ja kavatsuste avalikkuse ees väljakuulutamisele, nn. patendi võtmisele?
– See on hea. Romaani kirjutamine pole sport, et üks jookseb teisest mööda. Kui juba mõni kirjanik on hakanud ühes ainevallas tööle, siis teine valigu omale uus. Muidugi ei tohi rohkem aineid kinni panna, kui jõutakse ära teha. Meil kodumaal on veel küllalt alasid, mis vajaksid käsitlemist. Võtame või põlevkiviväljad. Kui aga keegi tahab sealt midagi head luua, siis enne mingu ja tehku suvi läbi lihtsate meestega kõrvuti tööd. Ühe aine kallale mitmekesi minna on samasugune lugu, nagu ühe vaia man on mitu lööjat, teise tarvis ei jätku ühtegi. Muidugi puudutab see peamiselt ajaloolisi, kitsamaid aineid. Vabadussõda on aga nõnda lai ja avar, et sinna mahub kümmegi meest.
– Kuidas teile meeldib, et ka K. A. Hindrey kirjutab Sigtuna vallutamisest?
– Hindrey ja minu kirjutamislaadid on erinevad. Meie vist teineteist ei kata. Ma arvan, et lugeja võib nautida nii üht kui teist… ainult järjekorra valik teeb ehk raskusi. Minu romaanis puudutab Sigtunat vaid viimane peatükk. Käesoleva romaani juures on mind suuresti aidanud hra Karjamaa. Juba kohanimede restaureerimine oli tükk tööd. Näiteks praegune tuntud Mälari järv kandis tol ajal Lagani või Laghani nime. Oma teoses olen püüdnud piirduda vanade kohanimedega…
– Nimetud abimehed võivad palju anda, lisan vahele. Tunnen üht teistki salajast abimeest Reigi köster Quarströmi, kelle seletused ja näpunäited olid Aino Kaldale Reigi õpetaja kirjutamisel ja Ungru krahvi mereröövlilugude uurimisel suureks abiks.
– Kindlasti on see kasulik. Jutustuse „Avatud värava” kirjutamiseks sain Saaremaal ühelt lihtsalt mehelt tõuke. Ta nii möödaminnes rääkis kolm-neli lauset, kuidas vanasti on mehed püüdnud Rootsi põgeneda. Tegin sellele mõttele keha ümber ja nõnda sündiski jutt. Tal on nii nagu kindlam side eluga…
– Palju teie lopsakas rahvakeeles on koltunud arhiivilauseid ?
– Tegin omal ajal küll väljakirjutusi. Suurt kasu sellest polnud. Elasin ju ise kogu aeg rahva keskel. Tunnen seda keelt. Arhiivis tuhlamise tulemuseks on aga sageli väga kulunud laused.
– Milliseid tulemusi andis teie kirjanduslik uurimisreis Narva?
– See oli alles esimene. Lähen suve kestel mujalegi. Narvas otsisin üles 4. polgu veteraane ja tolleaegseid lahingut löönud koolipoisse. Sain nii mõndagi huvitavat. Mu uus romaan haarab vabadussõja võitlusi algusest, kuni landesvääri tulekuni. Teost püüan siduda tagalaga, et see ei kujuneks episoodiliseks. Kuid lahingute kirjeldamisel on hüppelisuse hädaoht vägagi suur. Vabadussõja romaanis lasub minul pearaskuspunkt just kokkusulatamises. Olen aga kindlasti õnnelikumas seisukorras kui mõned ajalookirjutajad, kes noid möödunud võitlusi armastavad näha episoodide ja sektorite viisi. Mul on sündmustikust enam-vähem selge pilt – nii üldisest olukorrast kui ka detailidest. Sügisel hakkan kirjutama…
Aug. Mälgu sõnu aitavad tõendada laual virnas seisvad väeosade päevikud ja mälestused.
– Olete ise rindel viibinud ?
– Ei. Arvan, et see on defekt. Kes aga teab? Mul pole väikesed seigad ja isiklikud motiivid üldpilti segamas. Selle eest pean aga hoopis enam süvenema, et tunda end tolleaegses õhustikus täiesti kodus. Romaani edu oleneb sellest, kuivõrd suudan sisse elada sündmustikku. – Tahtmist mul on ja tööd ma ei põlga. Kuid ega ühegi töö puhul saa just anda tõotust, et see õnnestub. Tagala elamuste suhtes on mul olukord parem. Viibisin sel ajal rahva seas mitmes paigas. Sõja lõpupoole ja hiljem Tartus.
– Kas juba siis olid teil kõrv ja silm kirjutamiseks valvel ?
– Tol ajal olid mul päevakorral armastusega seotud ained. Mäletan, et Vanemuises tegime kirjandusõhtuidki. Tegutses mingisugune „religionistide” ühing, kus siis Agnes Kauts-Vesiloo, J. Oengo, A. Antson ja mina lugesime oma katsetusi. Rahvast meie õhtuil muidugi polnud!
– Nii siis okkaline algus …
– Jaa, jaa… Minu kui kirjaniku sünd toimus iseenesest. Viie-kuueteistkümneaastaselt hakkasin juba literatuuri tegema. Nagu kirjaoskajaks sain, nii algasin kohe pihta… Tegin Saaremaa lehtedele joonealuseid. Nii see algas. Kahju, et ei osanud siis vabadussõja tagalat tähele panna. Aga ainet oli sel ajal külluses. Tühja kah!.. Poleks jaksanud algajana niikuinii raskele ainele otsa hakata. Luuletanud ma pole…
Mälk näib kõnelevat iseenda mäluga. Siis muheleb.
– Ega tea kah. Vist siiski koolipoisina tegin värsse.
– Paistab, et olete romantika-haigusest üle saamas? Ranna juttudes esinete juba päris kaine realistina.
– Tüübid on seal poolelulised … nn. komplektiivsed tüübid, vastab Mälk. Tervest karjast rannainimestest võtan ma oma keskmise tüübi. Tavaline inimene ei anna ikka nagu täit mõõtu välja. Otsin õieti põhimist tüüpi. Huvitavaid inimesi on rannikul väga palju ja puhtalt elust võetud tüüpidest võiksin ma vist sada aastat kirjutada. Rannarahvas on praegusele haritud eestlasele ikkagi omaette maailm. Olen neid näinud kõigil pool. Võtke üks väike rannasõidu kaljas. Seal on meeskonnas kolm meest – üks neist kapten, teine tüürimees, kolmas pootsman, väiksemaid mehi polegi… Rand on sihukesi kapteneid täis.
__ … ?
– Minu suguvõsa on ka õieti kaptenite pesa. Vendadel on mõlemail merekooli haridus – üks kauge-, teine lähisõidu kapten. Praegu ei sõida nad kumbki. Ühel vennal läks laev karidele ja siis hakkas talu pidama. Isa ajas mul kalaäri. Isapoolsed sugulased – mu lelled – on kõik meremehed. Mõni neist sõidab veel praegugi tea-kus maailmas.
– Kas te ka ise meresõiduga hakkama saate ?
– Kuidas võtta! Kas merekooli hariduse mõttes? — Kui jaht kätte anda, mis te siis teete?
– Jahiga ei tea. Aga kalapaadiga suurele merele minekut ja püünistega ümberkäimist tunnen ma igat kanti. Koolipoisina olin kodus suvevaheajal alati rakkes. Olen uppumisohustki läbi käinud. Tean, mis see tähendab ja kuidas maitseb, kui jõud enam ei hakka, käed muutuvad tuimaks ja sa ei suuda suurelainelises meres enam sõuda ega vett paadist välja loopida. Kui aga mõni nutma ja ahastama hakkab, siis ajab hinge täis… Egas sa kunagi tea, et laine sind võtab… Ikka võib juhtuda, et paat läheb kummuli, hoiad kinni, mõni laev tuleb…
– Kui õigeusklik randlane, te ujuda muidugi ei oska?
– Mina ujun isegi väga hästi! Noorsugu on nüüd Saaremaal sportlik ja sulistatakse nagu kalad vees. Vanad upuvad puha, kui sisse kukuvad. Mis põhjust on sul võtta riideid maha ja minna vette, kui laine sind iga päev niikuinii peksab – nii nad ütlevad suplemisest.
– Õitseva mere aine on mul võetud Atla lahe ümbrusest, räägib Mälk edasi. On kindel, et kui nelja-viie aasta pärast mõni läheb sinna ja vaatab elu, jõuab ta veendumusele, et Mälk luiskab. Praegu on Saaremaal murrang. Elu muutub ülikiiresti. Tahan veel koostada vanade rannajuttude kogu, et päästa, mis päästa annab. Varsti pole enam ei Saare-, Lääne- ega Harjumaad. Kõikjale tungivad siidsukad, kõrged kontsad ja fokstrot! Veel möödunud aastal ei omanud Atla-Karala lahe kolmekümnest viiest kaluritalust ükski mootorpaati, kuid neid tuleb. Küdemal nad juba põgisevad sadamas, Sõrves muretseti ühe aastaga kümme mootorpaati… Vana kalurite Saaremaa moderniseerub…
– Päris arhailise Saaremaa päevil kirjutas ju sealt kadunud Mändmets.
– Kirjutas, ja väga kitsalt, kuid elu nägi õieti, kostab Mälk.
– Kas näete peale end ka mõnda teist nooremat kerkivat Saare kirjanduse silmapiirile?
– Harjutavad ju mõned sulge, kuid seda õiget tegijat pole veel
– Kas Kellermanni Meri pole teile mõju avaldanud?
– Olin ise mõni aasta tagasi kellermanlik. Tänapäeval on ta minu jaoks liialt romantiline. Läbi öö ja tema Ingeborg on ju laadilt kaunis lähedased.
Noorena olin suur kirjanduse sõber – lugesin nii ahnelt, et koolis võeti lugemisõigus ära, sest õppetöös selle tõttu tulid aina number kahed! Praegu loen üht-teist inglise keeles – lihtsalt selleks, et keeleoskus ei ununeks. Oman ju inglise keele Õpetaja kutse. Loomulikult kodumaa kolleegide teoseid nõnda palju, kui töö mahti annab.
– On näha, et nüüd kirjutate sama tempoga kui omal ajal lugesite.
– Pausi ma ei pea. Rassin niipalju, kui jõuan. Mul gn romaan harilikult enne valmis, kui hakkan seda kirjutama.
– Kuidas seda mõista?
– Mul on hea mälu. Mõtlen sündmustiku läbi ja siis on ka see peas. Kuidas ma loon romaani… ? Trammis, kohvikuski, Kadriorus jalutades, peamiselt aga oma toas edasi-tagasi tammudes… näete,. toa põrand on juba ringipööramistega värvist paljaks kulunud. Kõige enne on intriig, siis tüübid, edasi kavastamine peatükkideks, isegi osaliselt dialoogid – kõik sünnib peas… Harva viskan mõne dialoogi või katke paberile. Tänaval kõndides ma mõtlen alati, jätan ehk kedagi tervitamata, põrkan mõnega kokku – see on väike viga. Pool tööst on mul kindlasti tehtud, kui – kirjutama hakkan. Kirjutamine ise toimub õige kiiresti. Sealjuures võtan eriti tähelepanu fookusse stiili, keele varjundirikkuse, head võrdlused, psühholoogilised nüansid. Mul on alati mitu rauda tules. Kui ma üht romaani redigeerin, siis samal ajal mõtestan ja kavastan teist. Redigeerimine on tehniline töö ja mõtted uue loomiseks jäävad siis vabadeks.
– Teie tempo juures jääb päev lühikeseks, peaks vist olema pisut enam kui kakskümmend neli tundi.
– Näete, siin mu töökava käesoleva aasta alult, peale seda, kui kõik materjalid koostatud ja mõtlemis-eeltööd olid juba tehtud. Aega ma ei tarvita palju, sest töötan järjekindlalt ja süsteemiga.
Hoolikate tähtedega paberi-lehele kirjutatust loen järgmist:
Töökava:
15.-20. jaan. ] materjalide kontroll,
20.-25. „ > nimed,
25.-30. „ ] ajalugu.
1.- 5. veebr. ] kavastamine,
5.-15. „ > etnograafia, usk, relvad,
15.-20. „ ] kavade detailiseerimine
20. veebr. – 1. mai ]
60 tööpäeva ] kirjutamine.
Samal lehel pisut allpool olev tunniplaan kannab järgmist pealkirja:
Päevakava:
Töökord:
kl. 11-1/2 l, 7-12 = 6 1/2
tundi erakordselt kl. 10-3 öösel = 5 tundi.
– Erakordselt on need päevad, mil mind segatakse tavalisest töökorrast kinnipidamisel. Siis võtan öötundidest lisa, märgib Aug. Mälk.
Oleme vesteldes Narva maanteed mööda jõudnud Kadriorgu. Vahetame mälestusi Vilsandist, kus Aug. Mälk nagu pühal maal käib iga aasta mõned korrad.
– Ikka peatan seal päeva kaks või kolm… Vaikadel olen varahommikuti ja hilisõhtuti istunud varjukoopas ja jälginud lindude elu.
– Kauaks te veel Tallinna jääte?
– Augustini on mul aega. Sõidan vahepeal Võnnu ja Petserimaa lahinguväljadele „maastikku üles võtma”, nagu ütlevad maamõõtjad …
– Ja siis… ?
– Mõtlen, et vast ei lähegi enam päriseks Saaremaale.
– Asute Tallinnas mõnele kohale?
– Needki mõtted on päevakorral. Eks näe!
– Laske end Saaremaalt saadikuks valida tulevasse riigikokku … Palju neid kuulsaid saarlasi ikka on…
– On sellestki olnud kõnet… Mulle on tehtud säärane ettepanek.
Taas pöördume läbi pargi ja möödume mõnest villa tüüpi majast.
– Vaat niisugust tahaksin siia raiooni. Kus oleksid alles võimalused rahulikuks töötamiseks!.., tähendab Aug. Mälk.
– Kas selles peitubki õnn? Olete ehk rahutuvereline nagu muudki kirjanikud. Verelt väikselt viiking…
– Olen käinud nii mõnelgi maal, räägib Mälk. On õige, et mind ei huvita metropol, vaid küla. Mul on küll tutvuskonnas mitmeid inimesi – eriti naisi, kes ütlevad, et nad läheksid kas või roomates Pariisi… Pisut pentsik. Linnad on ju nii šabloonsed. Võtke Moskva, Stokholm või Pariis… Igal pool on kingapaelad ühelaiused … Olin 1931. aastal Venemaal. Mulle ei jätnud kustumatut muljet mitte Moskva, vaid just Altai, kus kaljuküngastel olid väikesed majad nagu pesad ja nende kohal tiirlesid õhus raisakullid. Nägin seal järskudel mägedel perudel hobustel kihutavaid mehi ja isegi sellist lihtrahva loomulikkust, et mees sel ajal, kui ta sinuga vestles, nööpis püksid lahti, et toimetada kahte tööd korraga… see on elu, mida ei paku metropol. Siberi värvirikkad laadad jäid mulle enam meelde kui Kremli kuplid ja sama on olnud lugu Itaalias ja mujal.
– Kas te pole ise mõttele sattunud, et praegune liigtöötamine võib tervise kord hädaohtu viia, pankroti tuua?
– Viis aastat pean kindlasti veel vastu. Pole ma ka raamatute arvult Jakobsoni ja Hindrey viimaste aastate saavutuste kõrval kaugeltki veel rekordimees… Ei tahagi seda! Ainult aine surub end pääle ja töötamispinge ja kujutlusvõime on elavad ega väsi nii kergesti. Muidugi, see pole siht – palju kirjutada! Asi ei seisa mitte kvantiteedis, vaid kvaliteedis. Sinna minagi püüan … räägib August Mälk.
– Just seda lauset ma teilt lõpuks ootasingi!
Edgar V. Saks
Loomingust nr 6, august 1936
