P.B.Shelley
Stroofe
Kui lamp langedes kildund,
on tolm tema kiirguse säng;
kui tuul pilved pildund,
kaob valguse vikerdav mäng;
kui on kannel sumbund,
kaob kajana kangastuv lumm;
kui kord süda umbund,
on varsti ka mälestus tumm.
Hajub heli ja valgus,
jääb süngeks ja kõledaks maa:
hinge kustunu kalgus
ei lauludeks läituda saa;
ei saa laulda, ei leia
enam hõiskeid –– vaid halina tal,
nagu voo litaneia,
kui merimees mattund ta all.
Tunne, kahtlusist kõrgem –
kuis kõdub ja pudeb ta peal
Ent jääb kaebama nõrgem,
vaid jõuetum pääsu ei tea.
Arm, kes leinama saeti
meie nõrkust, oo lohutu vürst,
miks just nõrk, miks just väeti
on su häll, sinu kolle ja kirst?
Nagu vareseid raju,
nii sind pillub ta tunnete viirg;
külmalt pilkab sind aju
nagu talvise päikese kiirg.
Ülal kaljudel lammub
su pesa, su kuninglik kants
siis, kui sügis sääl sammub
ja vihiseb tormide tants.
Tõlkind Ants Oras.
Jane’ile
Tähed vilkusid virgalt,
kuu tõusis, nii nõidlik ja hõbelev, Jane
keeled kõlasid nõrgalt,
kuni sinult sai hoo nende võbelev
lein.
Nagu kuuvalgus valub,
et lööb elama taeva külm, särelev
ring,
nii su häälest, mis võlub,
keelis hingetult tardunuis väreleb
hing.
Varsti tähestik uus
tõuseb taeva, kui kuusirbil kahvatab
lõõm;
leht ei võbise puus,
kuid su hääl on kui kaste, kui sähvatav
rõõm!
Laitku hingavaid alu
taas su laul, toogu hurmavust unne!
Ses loos
värin maast, kus ei valu –
milles kuupaiste, helid ja tunne
on koos.
Tõlkind Ants Oras.
Paani hümn
Laanes, kiltmaadel reatub
me summ, me summ –
jõesaartel, kus peatub
voog hurmusest tumm,
kuuldes mu võluvat pilli.
Tuule tujukad, muutlikud rünnud,
karukellades mesilassumin,
läbi mürtide parvlevad linnud,
ülal pärnas tsikaadide kumin,
tarduv sisalik – helide voolust
jäid nii vait, nagu vaigistin vanasti Tmolust,
kui ta kuulas mu võluvat pilli.
Vaikne Peneus libises,
Tempe org oli sünk,
ülal valgus veel aegeldes võbises,
aga varjavalt hämardus kink,
kuna õhtu jäi kuulma mu pilli.
Sada fauni, sülvaani, sileeni,
ojad, metsad, najaad ja drüaad,
luhad jõeäärse kallakuteeni,
sääl, kus õisi nii õrn müriaad,
suur maailm, mille hinge mu muusika sööbus,
olid hardudes vait, nagu sina, oo Phoebus,
kuuldes kiivalt mu võluvat pilli.
Laulsin tähtede tantsust ja kihast,
laulsin maast, millest silm näeb vaid künnist,
laulsin taevast, gigantide vihast
ja armust ja surmast ja sünnist,
ning siis helid jäid kurvaks mu pillil –
meeles Maenalus – org, milles jälgisin neidu,
milles jälgisin neidu, ent leidsin vaid roo.
Oo taevas, oo maa – kus ei pettumust leidu,
mis murraks me rõõmud ja hävitaks hoo?
Kõik nutsid – ka teilt kostaks kaebus ja kurt,
kui te hing poleks tuimund, te meel poleks kurt!
kuuldes halavat, võluvat pilli.
Tõlkind Ants Oras
Loomingust nr. 6, august 1936
