Perekonnaromaanist
(Buddenbrookide, Forsyte’ide saaga, Kristiina Lauritsatütre eestindamise puhul)
Väidetakse, et inimene üksikolendina on abstraktsioon, kujutelm. On olemas ainult inimtõug ja inimühistu. Kuid omaenese psüühist lugupidajad võivad sama õigusega öelda, et ainsaks realiteediks inimkonnas jääb ikkagi üksikisik ja et ühiskond – samuti rahvus – on vaid idee, mis võib teatava piirini mõjustada indiviide.
Kahtlemata olid need mõlemad äärmusväited inimestele võõrad kaugemas minevikus ja algelisis oludes, kus valitses suguharu ja sugukonna võimas allühik – perekond. Kas ei käi tegelik elu praegugi veel suurelt osalt mööda „vähetsiviliseeritud” perekondlikke teid – igat laadi pärivuse ja kodu kaudu? Ja kui nüüdne maailm on täis kriisinähteid ühiskonna ja indiviidi halvastisobimise tõttu teineteisega, kas siis ei tooks parandust vahepäälne moodus: perekonna – bioloogiliselt loomuliku organiseerumisvormi – uuesti-tähtsustamine kogu tsivilisatsioonis?
Ent nähtavasti on just tsivilisatsioon hävitand perekonna ning põlvnemise mõõduandva tähtsuse elus; vaevalt see libisemine pidurdub, kuigi näiteks natsism püüab uuesti ausse tõsta kolmainsust „Küche, Kinder und Kirche”, juhatades naisi tagasi sellesse tarasse. On ju Sigrid Undseti romaan Kristiina Lauritsatütar kõige soojemalt vastu võetud just Saksas. See teos kujutab kaheksa poja ema, kes kirglikult võitleb ja muretseb oma perekonna hääolu pärast. Säärane tore germaanlik ideaal on lavastet keskaegses Norras. Lõppeks pole juhus, et kõik kolm kõnealust perekonnaromaani – silmapaistvad teosed, millest igaüks seisab väga tähtsal kohal oma autori toodangus – on pärit Põhja-Euroopast, enam või vähem germaanlike vaistudega mailt, kui sellesse piirkonda arvata pääle Lübecki (Buddenbrookide linna) ka London (Forsyte’ide asupaik).
Perekonnavaimusse ja -eepikasse süvenemine näib ürgsemalt põlvnevat Skandinaaviast (vaadatagu selletaolist ka Lagerlöfil), perekonna-romaan eriliigina aga uuema saksa kodanluse enesekujutamise-soovest (Freytagi Soil und haben, 1855). Säärast ei kohta ligikaudselgi määral romaani mais – vanema ja kunstilähedasema kultuuri aladel. Prantslasist on küll Barres propageerind kodukolde-meelsust ja Bourget romaanes kohtab rõhutet perekonna-rüütlilikkust; ometi jääb see kõik provisoorseks. Zola on kirjutand terve sarja romaane Rougon-Macquar’tide perekonnanimelise ühispäälkirja all, kuid ta ei mõtlegi oma sotsiaalse tendentsiga naturalismis hakata jälgima ning hingestama suguvõsa ja perekonda kui eluühikut. Kõike seda vaevalt saabki oodata prantslasilt või vanult kreeklasilt, aristokraatseilt kultuurijärkudelt või proletariaadilt. Hoopis rohkem kalduvusi sinnapoole avaldavad „raskepärasemad” rahvad ning ajajärgud, mida märgib kodanikuelu stabiilsete vooruste kõrge kurss. Seda näitab inglise kodanlus juba 18. sajandi sentimentaalsest kirjandusvoolust alates (mille üheks pääallikaks oli London!) ja võinuksid näidata roomlased – eks mõjugi imperialistlik Aeneis ühtlasi perekondlikuna.
Uusaegse kodanluse kõrval jääb perekonnaromaani paremaks ainealaks ja nõudlejaks põhjamaine vana ning iseteadev talupojaklass. Muide on meie Tõde ja õigus perekonnaromaan ainult neis osades, mis kujutavad taluelu; Indrek haritlasena on liiga sidemeteta indiviid. Mõõte välja andev perekonnaromaan meil seni üldse puudub, kuigi eeldusi säärase loomiseks näeb küllalt.
Kui aristokraatia, vaatamata põlvnemise tähtsusele ta elus, ega proletaarlik rinne pole arendand perekonnaku jutust kirjanduses, siis seda näib seletavat nende klasside kalduvus üleoleva, iroonilise maailmasuhtumise poole. Iroonia aga, vaimse vabaduse tunnus, on vaenlik päriskodanlisile voorusile, mis seni on osutund perekonnakultuse taimelavaks: varakogumise-innule, ettevaatlikule konservatiivsusele, enesepiiramisele, usklikkusele, ja võib-olla kodanluse sügavaimalegi instinktile – individualismile. Sooja perekonnakultust kahjustab ta terav psühholoogiline realism, mis iseloomustab prantsuse kirjandust. Huvitav on märkida, millist vastumeelsust tunneb Forsyte’ide saagas kuiv rahakoguja Soames, kes siiski jääb inglise kodanlaseks, oma teise, prantslasest naise ja ta ema selge pilgu ning ebasentimentaalsuse pärast kosimisasjus. Nagu kodanlus ise on vajand enesesse uskumiseks ja perekonnainstituudi kõrgelhoidmiseks teatavat silmakirjalisve, nii nähtavasti peab ka perekonnaromaani autor evima tundelist või sihilikku häätahtlikkust oma aine vastu – kui ta teos peab jääma „positiivseks”.
Ilmnebki, et kõik kolm kõnealust perekonnaromaani, silmapaistvamad maailmakirjanduses, on ennemini negatiivsed kui positiivsed vana-kodanliku perekonnamõistmise vaatekohalt. Thomas Mann ja John Galsworthy näevad oma,ainestikku päämiselt läbi iroonia-prilli (niipalju kui seigad pole otse seotud nende südamega) ja Sigrid Undset lahustab oma teose tugeva vitaalsuse päätegelase usulisis elamusis. Süzeeliselt võttes kujutavad kõik need kolm suurromaani võimsate perekondade allakäiku või vähemalt koost-lagunemist. Nähtavasti on liiasest alates kord juba nii, et kirjandust tõmbab rohkem traagika ja „allakäik” kui idülliline eepika või vitaalne tõus ja et iga eristiilset ajajärku suudetakse jäädvustada alles ta lagunema-hakkamisel. Perekonnaõitsengud harilikult ei kesta nii kaua, et nende suhtes saaks võtta distantsi enne vaatepildi purunemist ja uute eluvormide asemeletulekut. Tähtsaimaks teguriks perekonnaromaanide kriitilises hoiakus ja „negatiivsuses” jääb aga see, et nende autorid kui vaimuinimesed on ü l e kasvand ning eristund oma materjaalsete huvidega ümbrusest – kujutatavast ainest.
Kogu probleemile pääseb kallale ühe koha kaudu Forsyte’ide saaga 2. raamatus. Siin seletab päris-Forsyte’ide peagu lahtikodanlustund poeg: „Kuid iseendast teadlik olla – see on nõrkus – ja selles ongi vahe meie ja nende (eelmise sugupõlve) vahel. Me oleme kaotand veendumuse.” Enesevaatlus pole mitte üksi võõrutand autoreid nende ümbrusest, vaid on põhjustand ka päriskodanlike eluvormide murenemist. Uueaegse kultuuri on loond peamiselt „imelapsed” kodanikuperekondadest, kuid selle kultuuri lahustavale mõjule ei suuda vastu panna just parem kodanlus; mõnikord see võib osutuda otse elujõu mürgistuseks. Veider elumees Kristjan Buddenbrook saab õrna tugevamalt vennalt Toomalt sõimata pentsikute eneseanalüüside ja haiglusemaania pärast. Kuid lugu muutub tõsisemaks, kui Kristjan lausub aastal 1857 suurkaupmeeste seltskonnas, et „õigust öelda osutub iga ärimees ligemal vaatlusel kelmiks”, ja kui ta näitab kalduvusi selgitada seda väidet oma kaupmehest vennale. Kristjan lõpetab hullumajas ja Tooma elujõud murdub keskeas, ilmsesti mitte üksi pärivuse, vaid ka komplitseerund kultuuritarvete ja kasvand eneseteadlikkuse tõttu. Täiesti enesest teadlik ja lõpmata tundlik on aga ta poeg – oma sisemiselt suursuguse ema ja muusikavaimustuse mõjul. Polegi üllatav, et see õrn nooruk sureb juba enne keskkooli lõpetamist. – Forsyte’ide saaga kujutab küll palju vitaalsemaid inimesi, kuid siingi näeb, et suguvõsa õilsaim haru – „vana Jolyoni” järeltulejad aina eemalduvad omandusmeelest ja eluvõitlusest ning vaimustuvad inimesi mõistma õpetavate vapustuste, kunsti, metseenluse, parema hariduse ja armastuse mõjul. 1879. aastal sündind Jolyon, Oxfordi üliõpilane, läheb koguni vabatahtlikult Buuri sõtta, aetuna väljakutsest oma õe „elumehelikule” kosijale ja ka ebamäärasest altruismist; ta sureb Aafrikas tüüfusse. Peagi pärast ta surma sündind noorim Jolyon aga, kauni Irene poeg, on oma tundlikkuselt ja sisemiselt aususelt peagu teisikuks viimasele Buddenbrookile – Hannole. Ta on isegi võimeline oma jumaldet ema pärast loobuma suurest armastusest; teda ei saa kujutella ta esivanemate suurärimehe-kutses. – Lõppeks, Undseti Kristiina mehiseist poegadest saab talupidajaid ja sõdalasi, kuid kaks vanimat ja targimat lähevad kloostrisse samuti kui nende ema. Perekonda taband löökide mõjul nad päästavad end egoistlikult eluvõitlusest kaugesse sfääri, taotlevad eneseohverdust ja peagi surevad katku kõik kolm.
Kahest kõnealusest olevikulähedasemast romaanist ilmneb, et suurkodanlus murendab iseennast, hellitades ja liiga mitmekülgselt harides oma järeltulevaid põlvkondi. Ainult suguvõsa rajajad, kes on rühkind ülespoole käsitööliste seast (Buddenbrookides) või talupoja-seisusest (Forsyte’ide saagas) ja paar põlve nende järglasi 19. sajandi algupoolelt ning keskelt jäävad lihtsaiks ja kindlaiks kultuurimõjude vastu; nad ei kujutlegi loobumist oma eluvormist. Hilisemail patriitslasil aga, olgu nad ka vähe vaimsustund, lööb kõikuma enesetunne, traditsioon ja jalgealune – seda mitte otse sotsialistliku propaganda või majanduslike murrangute survel, vaid kõigi väikeste muudatuste mõjul, mis ründavad stabiilsust. Nende isasid teevad põhjusega närviliseks kõrgendet seltskondlikud pretensioonid, kirjandus, maitse peenenemine, autode levimine, masside meeleavaldused, ebasobivad abielud – ja lõppeks liiga tugev, „romantiline” armastus, mis võib pragusid lüüa kõige väärikama perekonna ehitusse. Niihästi vana Johann Buddenbrooki kui ka „vana Jolyoni” vanemad pojad viibivad pikemat aega põlu all, sest nad on vastu oma isade tahtmist abiellunud ebaseisusepäraselt. Viimane – „noor Jolyon” – on päälegi maha jätnud oma esimese, veidi ülepeakaela võetud naise ühe lastekasvatajanna pärast, kelle ta hiljem nais. Kogusummas teeb see haruldaselt sümpaatne „mässaja”, iroonik, maalija ja liberaal läbi kolm abielu; iga järgmine on õnnelikum eelmisest ja kõigist jääb lapsi, kes saavad hästi läbi omavahel ning vanematega. Säärane pilt, peagu reklaam armastusabielule, on siiski liiga kirev õige kodanlase jaoks, eriti kui arvestada, et oma viimase naise võtab „noor Jolyon” jällegi üle – lellepojalt Soamesilt, keda võluv Irene ei suuda taluda.
Huvitaval kombel satub ka Buddenbrookide naispäätegelane Tooni (Antonie) kolm korda abiellu – tõsi küll, ise ainult kaks korda, ent oma tütre naitumist ta elab kaasa kolmanda juhuna, uue rehabiliteerumisena. Kõik need ettevõtted lõpevad aga krahhiga enamasti päris kriminaalselt. Seejuures kuuluvad kerglasevõitu Tooni abielud ometi „mõistlikkude” hulka, kus vanemate – või õieti „f irma” – tahtmine ja kaalutlused asendavad kiindumust. Nähtavasti ei anna kaine abielu nooremais generatsioones, kus leidub rohkem kahtlasi peigmehi, enam neid häid tulemusi, mida temaga saavutasid isad ja emad. Soames Forsyte aga, „saaga” vähesümpaatne päätegelane, ei talita vanemate nõuandel (Forsyte’idel on lubatud abielluda ka kehvadega), vaid on ise pika päälekäimise järele „omandand” Irene. Viimase seisukohalt on aga nende ühendus hullemgi kui mõistuseabielu, kui arvestada Soamesi pimedat peremehe-vaatekohta ja Irene kasvavat antipaatiat ta vastu. Tagajärjeks on traagilisi sündmusi ja palju kannatuseaastaid mõlemale. „Noor Jolyon” on 1920. aastal sunnitud enda ja Irene pojale seda lugu seletama endisaja – ja ka oleviku – tütarlaste enamiku sugulise teadmatusega, kogemuste puudumisega abiellumisel. Nii on diskrediteeritud ka see liik „vanamoelist” abielu.
Undseti romaanis on huvitav jälgida, kuidas Kristiina ja Erlendi perekonna hääolu alatasa vapustab vanemate kirglik, liiga nooruslik ja kiuslik armastus teineteise vastu, mille iselaad tuleneb nende karakterite ning maailmavaadete liigsest erivusest; ometi on nad vanemate kiuste „saand, mis nad on tahtnud”. Kristiina isa ja ema traditsioonipärase abielu raskemeelsust põhjustab aga sama omaaegne kogenemattus, mida selgitab Galsworthy „noor Jolyon”. Ent sügava uskliku ja ennastvalitseva iseloomuga Laurits suudab abielus asendada muuga seda, mida jääb puudu temperamentide sobivusest; ta pole jäik omanduseinimene nagu Soames.
On imelik, et Forsyte’ide saagas ja Buddenbrookides kehastavad autorid kodanlasperekondade ohtlikku ilu ning armastuse müstikat kahes õige sarnases naiskujus – Irenes ja Gerdas. Välimuse üldmõjult ja iseloomultki nad on peagu teisikud. Neid karakteriseerib tore ja kaunis rüht, kahvatu näovärvus, suu ja juuste õilis lopsakus – ühesõnaga, haruldane ning võõrapärane ilu. Tooma naine Gerda ongi pärit Amsterdamist, ja Irene isa nimi – professor Heron – ei kõla ka just koduselt. Neis juurdetulejais aimavad vanad perekonnad hädaohtlikke jõude ning üleolekut „suletud ringi” väiklasest idüllist ja omandi pühakspidamisest. Ilmsem see on Forsyte’ide juures, kus muide kogu suguvõsa mehed on sisse võetud Irene veetlusest; pessimistide kartused ei jää siin täide minemata, kuigi Irene on väga õilis ja suursugune naine. Ent ta on „määratud armastama”, nagu ütleb autor. Äratab tähelepanu, et ei Irene ega Gerda psüühi ei näidata otseselt, vaid teiste tegelaste muljete kaudu, sedagi õige napilt. Galsworthyt ongi kahtlustet selles, et ta muidu õige realistlikult eluliste tegelaste seas võib Irene osutuda marionetiks, mille abil autor tahab näidata sumetäheliste Ilu ja Armastuse segipaiskavat mõju kodanlisile hästikindlustet eluvormele. Buddenbrookide Gerda ei tekita lausa torme, kuigi ta aristokraatne isik intrigeerib kestvalt kogu linna. Ta sügavalt lugupidav ja viisakas vahekord oma mehega ei ole viimasele siiski mitte toetuseks: nad jäävad liiga võõraks teineteisele. Gerda maailm on muusika – ta viiuldab (samuti on Irenele peljupaigaks klaver!). Üksvahe on Toomas ahastuseski ühe ohvitseri pärast, kes käib ta naise pool ühiselt musitseerimas. Paralleele süvendab eelpool mainitud hingesugulus Gerda ja Irene poegade vahel; kumbki on väga kiindund oma emasse. Tooma, mõneti veel liiga „terve” kodanluse suhtumine oma haiglaselt õrnasse pojasse on kärsitu ja ebatark: ta ei julgusta poissi, vaid hirmutab teda. Siin saab saatuslikuks see lõhe generatsioonide vahel, mis mängib nii suurt osa ulatuslikumais uueaja perekonnakujutusis.
Irenesse ja Gerdasse suhtuvad nende loojad muidugi ilma irooniata. Soojalt on aga valgustet ka neid meessoost armastajaid, naiivsevõitu idealiste ja võluvaid poisse, kes ähvardavad kodanlasperekondade noori naisvosusid vedada vaesuse vintsutusisse. Säärane on Tooni suvitusarmastus, lootsipoeg Morten Schwarzkopf, verinoor radikaal ja loodusteadlane, kelle tarkused hiljem korduvad juhtmotiivina Tooni suus; säärane on noor arhitekt Bosinney, „meriröövel”, kes tahab tervendada ehituskunsti, kihlub „vana Jolyoni” pojatütrega, jätab selle istuma ja saab Irene esimeseks ning suurimaks armastuseks. Enamiku Forsyte’ide ja vahest ka autori kergenduseks ta satub meeltesegaduses omnibuse alla ning sureb. Nende kangelaste õilsust ei puudu ka Kristiina Lauritsatütre võrgutajas ja hilisemas mehes – rüütlipoeg Erlendis. Annus lennuvõimelist idealismi seguneb siin Peer Gynti ja Hamsuni meeskangelaste kerglasemate ja isegi kõveramate joontega, nii et tulemuseks on muretu seikleja ja sügav armastaja, õrnatundeline ja äkiliselt üleolev tüüp; pääleselle ta on aateline riigipööraja. Erlend on kõige vähem kodanlik tüüp kolme romaani ulatuses, ent päris viljakas perekonnaisa.
Galsworthy suurromaanile aitavad saagalikku läiget ja soojust anda kaks armastuslugu Forsyte’ide nooremate võsude vahel, keda üksteisest eraldab perekonna eriharude vaenlikkus. Osalisiks on esimesel korral mässaja „noore Jolyoni” noorem tütar ja Soamesi õepoeg (ettevõte lõpeb õnnelikult), teisel juhul aga õilis noorim Jolyon – ja ta vanalelle Soamesi (ta ema endise mehe ning pärastisegi kiusaja!) tütar. Siin on intriig perekonnasuhete seisukohalt otse klassikaliselt ja saagalikult keerukas; pole ime, et lugu nurjub. Seda värskemalt ja suurema sümpaatiaga kujutab autor nende roheliste tegelaste püüdlikkust happy ending’i poole, kuigi Soamesi tütart ta näib kahtlustavat omandamismeele liigses väljaarenemises. Miss Fleuri viib lõppeks altari ette noor aristokraat – endine kaevikusõdur, täis uusi demokraatlikke ning rahutuid vaateid ja hääd tuju. Peab märkima, et Forsyte’ide saaga järgseerias – Moodses komöödiqs – osutuvad Galsworthy pingutused pärastsõja-põlve mõistmiseks võrdlemisi vähe tagajärjekaks; ikka enam läheneb ta „varaka mehe”, vanaduses rohkem õilistund Soamesi urisevale ja nurisevale krititsismile.
Ei võigi öelda, et Galsworthy on täiesti andund nooremaile, vähem kodanlisile generatsioonele. Ta imetleb ka vanu. Toredat ja suurmeelset ,vana Jolyoni’, kes ainsana omas põlvkonnas evib ilumeelt ja on suguvõsa patriarhh, humoriseerib ta vaid pisiasjus. Selle kuivetand vend James, ettevaatlikkuse ja murelikkuse eeskuju perekonna kindlustamises, osutub lõppeks peagu sümpaatseks „proto-gentlemaniks”. Nagu öeldud, isegi Jamesi poeg Soames pole kaugeltki autori vihaalune, kuigi tal lastakse ta piinlikumail nuuskimisteekondadel metoodilise järjekindlusega kohata lellepoeg George’i, elumeest, kes teda tervitab näiteks massirneeleavalduse puhul järgmiselt : „Hallo, Soames!… Nad tahavad meie varandust. Ütle seda onu Jamesile, siis ta magab paremini.” Galsworthy imetleb isegi, „viimset individualisti” Timothy Forsyte’i, kes 101-aastasena surres anno 1920 pole midagi kuulnud maailmasõjast, sest ta on vaid lehitsend oma testamenti, mis ongi ettenägelikkuse meisterteos (foresight kõlab samuti kui Forsyte). Galsworthy otse pingutab oma irooniat ning huumorit „forsyte’ismi” ja ta viktoriaanliku sissesääde balsameerimisel (meeleldi lavastab ta naljapildi-situatsioonegi), kuid on teada, et inglaste enesepilge ei tarvitse väljendada erilist antipaatiat. Seda oma suurt tundelisve, mida autor sageli avaldab looduse-kirjeldusis, hoiab ta mõnel juhul vaevu tagasi isegi paris-Forsyte’ide kujutamisel. Looduses ja Forsyte’ide seas paelub teda elu tugev hoovus; pole viga, kui see on aeglane ja idüllepakkuv. Näib küll, et selle hoovuse kiirendund oleviku- ja tulevikupöördeisse ta ei usalda lugejale teed juhatada selgemate märkidega; Saagas ta lepib ilumeele ja humaanse mõistmisvõime esiletõstmisega. Vahest peitub programmi faktis, et sümpaatseil nooril armastajail ta laseb minna loodusse: üks paar asub hobuseid kasvatama Sussexis ja noorim Jolyon ostab maad koguni Briti Kolumbias.
Thomas Manni perekonnaromaan ei ole nii vitaalne kui Galsworthy „saaga”; ka ei pääse ta oma probleemidega kuigi lähedale olevikule, lõpetades umbes 1876. aastaga. Ent kunstiliselt ta on küpsim ja peenim kolme kõnealuse teose seas; temas ei leidu Galsworthy romaanlikke kohtumislavastusi. Irooniline vaatlusviis läbib Budden-brooke vahest pidevamaltki, kuid Manni iroonia on diskreetseni, sageli looritet, ilmneb päämiselt kujutusvõtete kaudu. Seejuures on autor otse kiindund vanamoelisse miljöösse, põlise hansalinna omapära ja tüüpide, ampiiri ning biedermeier-perioodi kõrgema taseme edasiandmisse. Korduvalt ta peagu maalib perekonnagruppe stiilseis ruumes, nii et see võtab juhtmotiivi ilme.
Peab märkima, et elujõulist ning lohutavat ei jää peagu sugugi järele Buddenbrookide lõpus. Kuid 1. jaos leidub veel küllalt pessimismist õõnestamatutki. Säärane on vanem Johann, vali, rõõmsameelne ja selgepäine pool-voltäärlane, kes 1835. aastal nimetab klassikalise hariduseta kaupmehekutset töntsiks rahateenimiseks ja nöökab oma poega, romantilise ajastu saadust, ta „väga raha-ahnuse” pärast. Ent usklik noorem Johann osutub firmajuhina kui ka isana tubliks meheks; näiteks käitub ta suurjooneliselt, kui läheb oma tütart Toonit ära tooma pankrotimeistri Herr Grünlichi küüsist. Autori sümpaatia jälgib vahest rohkemgi järgmist Buddenbrooki senaatorina, põhjusega auahnet ning edevuseni esinduslikku, kuid vara väsivat Toomast. Väikese Hanno juures aga muutub Mann päris tõsiseks.
Buddenbrookid peavad oma kitsavõitu ümbrusringis rohkem võitlema perekonnaprestiiži pärast kui Forsyte’id Londonis. Neis on vähem juutlikku (nagu see Forsyte’ide juures avaldub alalisis küsimusis: „mis sa selle eest maksid?”) ja rohkem ühiskondlikke pretensioone väikeses patriitslasist valitsetud linnriigis; ent nad on kuidagi kartlikumad ja pedantsemad, üldse vähem elujõulised võrreldes oma inglise klassikaaslastega. Perekonna hiilguse ja sisemise kooskõla pärast ärritab end kõige rohkem Tooni – vastavalt Forsyte’ide igivanadele tädidele, kelle „salong” on suguvõsa börsiks. Ent Tooni on õige avara iseloomuga ja päris ilmlik tüüp, kellele sobib kerglane naiivsus.
Mann filosofeerib vähem kui Galsworthy, kuid ühes kohas ta pakub tõelist metafüüsilist lohutust kesk allakäigu-pessimismi. Toomas nimelt on surmakartuse ajel sattund lugema üht filosoofilist raamatut – ja jõudnud selle abil heleda ning vallutava perspektiivini: „Mis lõpeb ja mis hävib? Ihu … Isiksus ja individuaalsus … Saan olema kõigis neis, kes kunagi on öelnud, ütlevad ja saavad ütlema Mina, eriti aga neis, kes seda ütlevad täielikumalt, võimsamalt, rõõmsamalt…” Pole viga, et see nietzscheliku kallakuga eksaltatsioon peagi mureneb väsind individualisti teadvuses.
Paljud Undseti tegelased hoiavad aga kramplikult kinni usulisest lohutusest. Kristiinal ei tundu küll mitte päämureks olevat taevase elu kindlustamine enesele, vaid hardumuse, alanduse ja eneseohverduse kaudu ta tahab eeskätt vabaneda pimedusest, kärsitusest, egoismist – isiksuse kütkeist. Undseti romaanis võib 14. sajandi maarahvast-tegelaste üldine tundlikkus, elamuste sügavus ja eetiline analüüsivõime küll näida liialdatuna. Ometi leidub selliseks „moodsuseks” eeldusi ka muinas-skandinaavia kirjanduses. Võib ka kujutella, et vägivaldseile, suguvõsa-uhkeile ja seejuures eksaltatsiooni kalduvaile viikingeile avaldas erilaadset mõju uus usk, kristlus, mis õpetas hoopis vastandlikku suurust ja mida sanktsioneeris nende kuulsam kuningas Püha Olav. Võitlus kristliku ja viikingivaimu vahel läbib varjatud kujul Undseti kogu romaani, nii et tulemuseks on palju pinget ja elevust; näib, et neid tahab autor oma lõpptaotlusis lepitadagi. Torkab muide silma, et katolikuaegsete norralaste rangus perekonna, ja usuasjus ei kindlusta ometi ebasääduslikkude laste vastu, keda tuleb ette tohutul arvul; preestridki hoolitsevad avalikult oma järeltulejate eest! Kogu seda kirevat elu demonstreerib autor naturalisti kiindumusega, nii et kõrvalepisoodide ja kirjelduste hulk teeb teose kuidagi väsitavaks. Norra vana talumiljööd ja loodust armastab Undset rohkemgi kui Mann või Galsworthy oma tegelaste tausta; tal on palju närvi rahvapärasuste ja laste kujutamiseks. Meie lugejaskonnale niipalju, kui see pole võõrdunud maast, võib Undseti tõsine perekonnaromaan keskajast tunduda lähedasemana kui vaimukad kujutused Lübecki või Londoni 19. sajandi patriitslasist.
Need kolm suurteost, 3200 lehekülge, sisaldavad igal juhul – juba oma hästi pildistet ainestiku ulatuse tõttu – peagu loendamatuid varasid. Nad ei ole küll kuigi huvitavad romaanitehnika vaatekohalt (Forsyte’ide saaga ja eriti Kristiina Lauritsatütre volüümidekohmakuses ei pääse nende keskpärane materjaliplaneerimine mõjulegi) ega ava tänapäeva kohta uudseid mõttesihte. Kuid nad vallutavad oma eluküllusega ja perspektiivide laiusega, tekitades muljet, et ulatuslik perekonnaromaan on vahest suurimat tõepärasust ja ajamuutuste suhtes suurimat õpetlikkust võimaldav proosažanr. See kolmik võiks ergutada ka süvenemist kujuteldava eesti perekonnaromaani kunstilisse ja maailmavaatelisisse probleemesse.
Harald Paukson
Loomingust nr. 7, september 1936
