Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

22 Feb

Noor Villem Grünthal

 

    

On mälestusi ja meeldimusi, mis aktuaalsest ajalähedusest ki­suvad tagasi. Peaks olema halb mälu, kui seda ei tunneks eilse kaaslase aastate ümmardumise puhul. See on elukäik, mida 1905 saadik on saatnud luuleläik:

Mööda lõpmata teed

      lähevad reed

            kuu kahvatul kumal,

                   eha punal

                        kaugele.

On veel kord tõsi kirjanduslikkude saavutuste vahekorrast: arenguprotsess käib lisandades, asendades, murranguiks puhkedes edasi; pealekasv ei muuda väärituks eelnevate väärtuste kunstilist ehtsust, inimlikku tähenduspidevust. See on tõsi ka Villem Grünthali loomingust.  Ta autorsuse nimevahetus Ridalaks on teada.

Nooreestilise kirjanduse tõusuajast on see luuletajanimi meile tuttav. Ühed kaasaegsed on ta originaalseid omadusi juba vara­kult märganud ja märkinud meeldimusega; teised on ta tempera­mendi iseärasusi ka ebameeldivalt kohelnud. V. Grünthal-Ridala kirjandusliku tegevuse mitmekülgsest hargnevusest hoolimata kes­kendub tänapäevanegi huvi enne kõike ta luuletaja-ande teos­tumisele.

Elava tähelepanu osaliseks sai ta kohe oma isemoodi seotud värsikõne alguses. V. Ridala enese hilisemate pakkumiste päevad pole ükskõiksusse kõrvale surunud V. Grünthali nooruslüürikat.

Meie tänapäevaste voolude välisservlane, 50-aastane, keegi ei arvaks teda nüüd enam liigmodernistlikuks. Kõige vähem tahaks seda nõrkust Ridala tänapäev ise omaks möönda või teistega ja­gada. See on kirjanik, kelle ajahülgamise kalduvus on kasvanud ühes ruumilise eemaldumisega teisele rannale. Sealt on tal kan­gekaelsust küllalt jätkunud ülal hoida oma eelsõjalisi pooldamisi ja kaasaminekust keeldumusi pärastsõjaliste ,,viimaste karjete” suhtes. Kui aastat seitse tagasi ilmus ta senine viimane luuletus­kogu, siis eraldus see kõigi oma enesekohasustega väljapoole suu­remaid vaidlusi.

Ometi on vaevalt ühegi teise nooreestilise lüüriku esinemine kord üllatanud nii vaieldud uusmoodsusega kui Villem G r ü n t h a l i  l a u l u d 1908. a. Veel 1926 kujutas O. Krusten oma see­rias „Viimased moed meie kirjanduses” Ridalat – esivanemana.

*

Villem Grünthal ei saabunud mingiks võitluspasuna puhu­jaks hulkadele. Võiduhõiskeline „Noorus” tõstatas end, taotades vaid harukordselt valjuks paisumist ta debüüdis. Ta paatost takistas lennukalt levimast raskendatud keele- ja värsivorm.

Noorusvaimustus jäi ses esinemiskujus varajase raskemeelsuse varju. Üksinduslik raskemeelsus atomiseerus aga mõnikord nagu õhus hõljuvaks maailmatusaks.

Pigemini hakkasidki vanemate maitsekandjate silma mõned üksisõnu lükitud värsiread Grünthali debüütteoses, kurblevad, udu­sed. Lühikestes ja õhukestes värsiridades pisardus sügishaledaks helluseks, halluseks, alistumiseks nukrutsevat noorust – „Sügise laul”, „Hallid päevad”, „Kadunud kevade”. Sõnulseletamatu – märkustes antud sõnaseletustest hoolimata – tundus see nukrus. Mitmepalgeliselt võõristades reageeris tolleaegne tegelaspõlv.

Keerates pisut-pisut kolletanud lehti ei tundugi nüüd enam nii kummalisena need kaduvikukurbuseks sonduvad sügismeeleolud. Kaduvikukahju süveneb, kui mälestuses kaasa lugeda hingusele läinud vastashääli. Nende rahus hingamine on koguni juba illu­siooni tekitanud, nagu oleksid V. Grünthali „Laulud” kohe alguses vastu võetud ühiselt armsa lahkusega.

Aga A. Jürgensteini ideaaliks poleks mitte olnud kehastada turdtüsedat tervist, kui ta talupoegne-kodanlik maitse neis laulu­kestes” mitte poleks leidnud haiglaste moevooludega edvis­tamist. Samuti ei arvanud ta noore luuletaja keeleuuenduslikust kalduvusest palju muud, kui et see luule muudab „rähmakaks”. Ed. Vilde tõmbas need ebamäärased hääbumise meeleolud, mis ühiskondliku protestita õhkasid „sfairide harmonii” poole, oma realistliku ja sotsialistliku kõverpeegli ette. Ise maapakku paisa­tud, oli Vilde tollal veel täis 1905. a. liikumise poliitilist ja sotsiaal­set ärritust. Ta tarvitas V. Grünthali üldtajususest põikuvaid vär-siõhkeid, neologistlikku värsikeelt ja harjumatut värsipilti parodee­rimiseks, kogu nooreestilise lüürika asetamiseks absurdsesse valgustusse. Grünthali melanhoolse värsimurraku kulul ennast ja teisi lõbustades katsus Vilde tõsiselt-võtmisest välja naerda haig-lasteks „dekadentideks” ja ,,degenerantideks” halvutatud uueteelisi:

                                          Vinkjana

                                    tokerjad

                              tääbuvad

                          tokerjad

                    hääbuvad.

Nuriti virildamised aitasid ehk nooreestilisi otsinguid paremini teritada, kui seda oleksid teinud enneaegsed meelitused. 1905. a. liikumine oli ometi nii elus kui kirjanduses vapustanud harjumus­päraseid proportsioone. Sellele oli järgnenud surveaastate rõhu ja värvinguga ühiskondliku kliima muutus. Vähemalt nooremas kir­janduslikus eeljõugus ei langenud tunderõhk siis enam kõigist rahvaliikmeist summeeritavale ühistahtele. See oli individualistlik eris­tumine, mis killunes ka kodanlik-proletaarsest poolitajast. Agitatsioonilist tormitsemist asendas üksikute katusekambri vaikus. Kas­vas raamatumõjudele, elu ja ilu muljeile vastuvõtlikkude üksikute sensibiliteet, omapead olelu, erakuna kulgemine.

V. Grünthali nooruslikus luuletajaisiksuses oli eostunud oma­dusi, mis ei moodustanud mitte igapäevast seost: ta oli innukas filoloog ja vabaõhuliste rännakute armastaja samas isikus.

*

Aja revolutsioonilised puhangud polnud noore V. Grünthali ku­junemist jätnud puudutamata. Seda võime tagantjärele lugeda ta „Tuules ja tormis” kogu mälestusluuletustest. Kuid ta tõeline temperament oli nagu loodud ühiskondlikult passiivseks, määratud ühisliikumisest eralduma. Vastandina ühistundmusi agiteerivale meelsuslüürikale hämmastas laialdasemat maitset seda enam ta ela­muste iserada, ta emotsionaalne erimurrak, vana värsikorra vallan­damine, erilaadilisteks ja eripikkusteks ridadeks uuestisidumine.

Harva kes siis veel väljaspool „Noor-Eesti” rühmitust mõistis V. Grünthali hingesurutiste ja hingevabastuste tavalisest kõrvale­kalduvaid avaldusi. Aino Kallas ja Joh. Aavik avasid kaasaegsete silmi omapärase algaja lahkuminekute kohta eelnevaist eesti luule­tuskogudest. E. Enno, kes käis omas valguses, leidis Grünthali luulemaa kohal palju valgusevaheldusi ja värvivarjundeid ja üm­ber merd, merd.

Meenutaksin sümpaatiaga suhtunud üksiklase arvamusi teise üksiklase eeljoonte kohta, kes võitis lugupidamist nooreestlaste seas ja kelle mõju ulatus kaugemale eesti lüürika uuestisünnis. Meel­div ühtesattumine seda mälestada sama ajakirja veergudel, kus il­mus E. Enno arvustus V. Grünthali „Lauludest” („Eesti Kirjan­dus” 1909, lk. 36 jj.).

„Kardan, et nii mõnigi minu otsusega, mis hea on, nõus ei ole”, lausus Enno, mitmete teiste diskrediteerivaist hinnanguist teades. Oma hea pilguga ei vaadanud ta kõrvale elevusrikka kevade ja hel­gete suvemeeleolude külvist selles luuletuskogus, kus lubavaid loo­tusi hellitava „Külvi” motiiv ometi silma paistis kohe sissejuhatusest:

                                 Meeles tulevad ajad –

                                 heledad, selged kui valguse jooned,

                                 kiirgavad, helkjad kui kullased sooned,

                                 armsad kui häälivad kajad.

Teeb au Enno erksale luuletajavaistule, et ta tajus ka Grünthali sügispäevade igavuses ja nooruslikus maailmatusas pisarduvat algupärasust, mis teistele tundus oma ebamõistelisse  haprusse  lahustuvat.  „Maalib hinge,  maalib  südant”, kirjutas Enno. Peene maalija omadusi kiitis arvustaja õigusega eriti neis värsipiltides, kus luuletaja oma enesehellust ületades on lähemale tunginud Saare elule ja ilule. Sisetundmusi ja välisilma muljeid koondada meeleoluliseks’ pildiks, see oli uue elamuslüürika olemuseks. Ja kui vaadeldavas-kodune värvi vajas „suurele rannapildile, toredale Eesti merele, kuis ta köitel uneleb”, või „värvi oma armsaid rahusid ja laidu, luiteid ja saari kõigi oma kaadrite, kajakate ja viirestega su silmade ette maalida, eks võta ta siis kõige pealt saarlase ja randlase nimetusi kirjakeelele lisaks”, möönis Enno. Ise elavalt huvitatud mõtlemise ja ütlemise vaevalt aimatavate varjundite tabamisest, jaatas Enno väljendusvahendite tarbekohast valikut, esteetiliselt ilmekaks täienemist Grünthali lüürikas.

Kaasaegne sümpatiseeriv arvustaja avaldas siiski kahtlust, kas uuel luuletajal pole kalduvus oma Saarest ja Soomest otsitud kee­leliste lisaväärtustega liiale minna. Ta ei näeks mitte hea meelega, et „keele asjus lugeja võimistest liiga kaugele ette mindaks, kui sisu poolest midagi uut pakutakse”. Teame nüüd, et need Villem Grünthali luuletajasaatuse kohta endelised sõnad on osalt jäänud paika pidama.   Osalt mitte.

Kedagi edenenud keelekasvatusega lugejat ei võõrista enam „veetlik”-sõna kohtamine, mille veel Enno pani hanejalgadesse. „Lohutus” pole „kohutus”, millest ühe tunase kirjandusliku Kau­bani arvates „hobunegi ei saavat aru”. Ridala kaunid „Kauged rannad” pole tänapäevasele laialdasemalegi maitsele enam nii kauged nagu ilmudes. Rida omal ajal haruldasi sõnu ja lauseliigendusi Grünthali lüürikas on muutunud takistamatu mõ­nuga loetavaks; haruldasemad nende kõrval säilitavad lugemisel kestvat uudsusmuljet, noore Grünthali vananematut võlu:

                        Pikka taha taeva sina valeva

                        üle õitseva ja uneleva maa

                        kaovad harvad läbi udu laugleva

                                    tähed hämarad.

                        Keset suve kallistavat uinangut,

                        muhelevat, õrna, hääletut,

                        vidistused, vaevalt ärganud,

                                vaevalt kostavad.

Gustav Suits

Eesti Kirjanduse numbrist 5/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share