Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Its Place in an Age of Science.   By Max Eastman.   New York & London 1931.

See sõjakas, kuid ühtlasi tuumakas esseedekogu on suunat peaaegu kõigi kaasaegsete kirjandusteoreetikute ja arvustajate vastu. Eriti tugevasti kan­natavad Max Eastmani terava sule all Ameerika neohumanistid ja inglise neoklassitsistid. Kuid poleemiline külg on ainult osa sellest raamatust. Oma pääosas see püüab leida luulele ja ilukirjandusele uut õigustust ja kaasaeglasi aidata optimistlikumale käsitusele sõnakunsti tulevikust. Eriti selle posi­tiivsest vaimust kant päätükid teevadki selle teose sümpaatseks keset oleviku norusmeelseid   kapituleeringuid   mehhanismi   ja   matemaatika   pääletungi   ees.

Eastmani relvad on pöörd eeskätt kõigi nende vastu, kes praegu veel loodavad ilukõneluse ja kõlavate ebamäärasustega päästa kirjanduse ja arvus­tuse prestiiži. Ta nõuab teravaid vahetegemisi. Oleviku üks saatuslikumaid vigu on tema arvates see, et ei tehta õigeid järeldusi eksaktsete teaduste suurrünnakust kogu  intellektuaalsesse maailma.

Eastman näitab kujukalt ja huvitavalt, kuidas veel kolmsada aastat tagasi puudus praegune järsk vahe poeedi ja teadlase vahel. Poeet oli „vates”, prohvet, teataval määral kõikteadja, kelle eesõiguseks oli esindada kõiki inim­vaimu saavutisi ja neid tõlgitseda. Tol ajal oli luuletajal veel tunne oma kutsumuse kõrgusest ja kõikehaaravusest. Kuid juba seitsmeteistkümnendal sajandil see tunne hakkas kahanema. Teadus ja kirjandus differentseerusid ikka teravamalt. Inglise Royal Society keelas oma liigetel metafoorilise väljen­dusviisi tarvitamise, matemaatikat ja füüsikat ümbritses üha kirgastuv oreool, ning kirjandus sattus ikka enam kaitseseisukorda. Kaheksateistkümnendal sajandil – nii väidab Eastman -püüdis kirjandus oma nõrgenevat sotsiaal­set seisukohta kindlustada üheltpoolt sellega, et jäljendas kõrgemate kihtide keelt ja vaimu, ja teiseks mõningate eksaktsetele teadustele omaste joonte ülevõtuga. Tõde ei olnud näiteks Alexander Pope’ile kuigi tähtis, sest ta võis oma luuletistes keskseidki väiteid vabalt vahetada vastupidiste väidete vastu, kuid Pope ja tema kaasaeglased tõid luulesse rea väliseid jooni, mis olid laenat loodusteaduselt ja matemaatikalt, nii m. s. kalduvuse üldistami­seks, püüu puhastele proportsioonidele ja metafooride vähesusele, jne. Mõtte-kujutus, millega vanad luuletajad arvasid võivat lahendada suurimaidki probleeme, jäi täiesti tagapõhja. Romanistid – Wordsworth, Shelley, Coleridge – püüdsid luulele anda ta endise õiguse kaasa rääkida filosoofias ja isegi ühiskonnateaduses, sest usuti uuesti poeetilise intuitsiooni kõikvõim­susse. Ometigi selgus nende püüete teostamatus, ja tollest ajast pääle luule on pidand aegapidi taganema pretensioonidest õpetavusele, kuigi viktoriaanlased veel armastasid moraliseerida. Juba Poe leidis, et luulel on hoopis erinevad ülesanded ja defineeris luule lõppeesmärgi „iluks”. Eriti Prantsus­maa kaudu ongi see doktriin hakand võidule pääsma. Sümbolistid nägid juba väga selgesti, et üldtõdedega pole luulel midagi pääle hakata, vaid et rõhku tuleb panna individuaalse   elamuse   edasiandmisele.

Teadus ei seisa Eastmani arvates mitte seevõrra selle näitamises, mis asjad tõeliselt on, vaid asjade suhete näitamises, eriti sellaste suhete, mille nägemine võimaldab inimesel maailma kergemini valitseda. Teadus ei suuda näidata kvaliteete. Ta viib kõik üldvalemite alla. Kui viimasel ajal sageli kurdetakse, et teaduse suured saavutised on purustand kõik senised maagi­lised illusioonid ja et seetõttu luule on saand võimatuks, siis Eastman püüab tõestada, et suurimgi teaduse areng ei puuduta luule saatust. Ta juhib tähelepanu sellele, et normaalne inimene, ka kui ta on põhjalikult lugend Freudi ja Havelock Ellist, andub ikkagi vahenditult erootilistele impulssidele, ning et suhkru keemiline valem ei suuda aimu anda suhkru magususest. Luule ülesandeks on Eastmani väidet mööda elamusintensiivsuse tõstmine igasuguste valemite kiuste. Ainult neil, kes ei näe tõelist kaasaega, võib tekkida mulje, et ei osata enam asjusse vahenditult suhtuda ja et ollakse degenereerund. „Väikesed jalutuskäigud põhjanabale” ja lennud üle ookeanide tõestavat vastupidist. Elu areneb omasoodu ja on praegugi „eluline”, „vitaalne” jne., ning kui kardetakse eksaktseid teadusi, siis suurelt osalt sellepärast, et kirjanduseinimesed ei oska näha oma õiget ülesannet. Nad on enamasti ikka veel kas või alateadlikult kinni arvamuses, et luule intuitsioonile avanevad kõik teadmuse valdkonnad, või vähemalt et nad peaksid temale avanema, ja et kuna teadus on täpsam ja kõigepäält süstemaatsem ja täielikum tunnetaja kui luule, siis viimase seisukoht on hädaohus. Pääerinevust luule ja teaduse vahel harilikult ei nähta – igatahes teoreetikute poolt.

Luuletajad ise on Eastmani arvates hoopis sagedamini instinktiivselt jäänd õigemale vaatekohale. Ikka enam on hakat harrastama puhast luulet, see on, luulet, mis ei pea üldse tegema muud kui intensiivselt edasi andma elamusi – eriti nende individuaalset kvaliteeti. Eastman teeb vahet sõnade praktilise ja nende elamusliku tähenduse vahel. Selleks, et rõhutada viimast, tuleb tema arvates leida väljendusmood, mis sunnib lugeja loobuma tekstile praktilise tähenduse andmisest. Seda saab teha näiteks värsivormi varal. On tarvis midagi, mis algusest pääle märgib luule luuleks, eraldades ta teooriast ja praktilisest informatsioonist. Sellest on „modernistid” aru saand, kuid nad on otsekohe kaldund teise äärmusse. Nad kipuvad unustama, et luule peab elamused ikkagi edasi andma, ja et selleks on tarvis mingit taibatavat sisu, mingit silda luule ja lugeja vahel. Sellest, et luule ei tohi esijoones püüda õpetust anda, on järeldet, et ta ei tohi üldse öelda midagi, mida oleks võimalik tervet inimmõistust appi võttes jälgida. On jõut nii   kaugele,   et ainult  kuulatakse  oma  elamusi  ja kirjutetakse midagi, mis toob nad autori enda meelde tagasi, kuid mis lugejale parimal puhul annab veendumuse, et värsside aluseks olevat meeleolu oleks hää läbi elades reprodutseerida, kui sellest ainult suudetaks aru saada. Eastman toob huvi­tava paralleeli laste monologiseerimistungi ja praeguste luuletajate vahel. Teatavas eas lapsed ei püüa oma kõnelustega teisi informeerida, vaid vaja­vad kuulajaid ainult ergutuseks, rääkides õieti ainult iseendale. Samuti kaasaegne poeet põimib oma luuletistesse assotsiatsioone, mida teistel on võimatu mõista. Kuid viimast ta ei tahagi. Ta tahab rahuldada ainult ise­ennast, kõrgendades oma elutunnet. Kõik loogiline mõtlus, kõik selge näge­mus näib olevat pand kirikuvande alla – küll ainult näiliselt, sest poeet ise mõtleb sageli väga loogiliselt ja näeb väga selgelt, ainult ta ei võta vaevaks anda oma mõtte ja nägemuse niite lugejale. Hoopis vastuoksa, ta isegi peab eriliseks väärtuseks, et ta on taandund solipsistlikult oma karpi. Elava näite pakub James Joyce.

Eastman kiidab muidugi hääks kalduvuse kontsentreeruda oma elamus­tesse, selle asemel, et pühalikult kuulutada „tõdesid” ja „õpetada”. Kuid ta toonitab ühtlasi, et kui luulel peab olema sotsiaalset väärtust, siis ta peab vähemalt vastavalt ette valmistet, harit lugejale andma võimalusi elamuste tõeliseks ammutamiseks värssidest. On tarvis arendada mitte ainult iseenda kuulatlemist, vaid ka edasiandmis tehnikat. Muidu jääb püsima olu­kord, mille juures kompetententseimadki arvustajad erinevad radikaalselt oma vaadetes näiteks T. S. Elioti The Waste Land sisu kohta.

Eelnevad read ei tühjenda ligikaudugi raamatu sisu, nad ainult annavad aimu selle põhilähtekohast. Eastman teeb näiteks konsekventselt sellest tuletetavad järeldused kriitika kohta, nõudes arvustajalt spetsiaalset psühho­loogilist koolitust, võimet analüüsida viise, kuidas elamused sõnastuvad ja missugused sõnastusmoed mõjuvad nõutaval viisil lugejaisse. Ameerika kir­jandusprofessoreid ta ütleb palju kahtlasi komplimente osavuse kohta, mil nad oskavad kirjandusteadusest teha ebamäärase filosofeeringu või võrdlemisi viljatu filoloogilise tuhnimisala, mis ei vii lähemale luule meetodite ja ees­märgi mõistmisele. Eriliselt sapise rõõmuga ta jälgib uduseid kirjanduse ja luule definitsioone, millega püütakse endale sisendada veendumus luule vää­rikusest, ilma et jõutakse selle olemuse mõistuslikule selgitamisele. On siiski kahjuks paiguti väga selge, et autor ei ole igakord vaevund tähelepanelikult lugeda oma allikaid, või et. ta neid meelega tõlgitseb valesti. Nii tehakse vägagi liiga Irving Babbitile. Eriti ilmseks saab see Babbiti „naturalism” mõiste ründamises. Eastman heidab Babbittile ette, et ta ühte kategooriasse asetab esiteks Zola ja tema kaaslased, keda ta noomivat selle eest, et nad näevad inimeses ainult halba ja loobuvad tahtest loodust valitseda, teiseks Rousseau, kes ka peab inimolemust põhimiselt hääks, ja kolmandaks Baconi, kes eksperimentaalse teaduse abil püüdis loodust vallutada, ning et ta neid kõiki kokku nimetab „naturistideks”. Kui asja nii esitada, saab sellest mui­dugi kaaose mulje. Tõeliselt aga on Babbitti lähenemisviis hoopis teine. Ta näeb Zola, Rousseau ja Baconi ühisjoone selles, et kõik kolm pole suut­nud ega katsunudki arendada „sisekontrolli”, hingelist valvet, mis lubaks neil kõiki endi saadusi võrdselt ja orgaaniliselt kultiveerida mingi keskse intuit­siooni juhatusel. See puudus on neil ühine, kuigi tulemused muidu erinevad, Zola ja Bacon anduvad kumbki omamoodi välisilma uurimisele, jättes hoole­tusse siseilma, kuna Rousseau samasuguse ühekülgsusega andub oma tunne­tele ja tujudele.    Ükski neist ei oska leida kuldset keskteed,   vaid   kõik   on palavikuliselt tegevad kas maailma uurimisega või enese haiglase vaatlemi­sega, ilma et see viiks välja mingisugusele harmoonilisele tulemusele ja aitaks arendada kõrgemat, ehedamat, sihi- ja väärtusteadlikku isiksust. Samasuguseid eksimusi leidub Eastmanil mujalgi. Ta on ilmsesti erapoolik, kuid tema põhiidee, kuigi mitte absoluutselt uus, on esitet suure sidevuse ja värvikusega ning tema tähelepanekud on alatasa nii paeluvalt värsked, et tema teose lugemine suudab sisendada uut usku kirjanduse eluõigusse ajal, mil skepsis ja pessimism kipuvad liiga üldiselt tungima esiplaanile.

A. Oras

Loomingust nr. 6, august 1932