Kümme päeva Gorki pool
Sorrento. Maanina tipus, otse merekohal, valge villa, piiratud apelsiini-, sidruni- ja palmipuudest, klassiline itaalia villa. Tõukad lahti suure klaasukse, läbid eeskoja. Endisaegsed konsoolid, tuhmund peeglid. Lähed üles laiast valgest trepist, lükkad lahti teise ukse, leiad eest samovari. Uks viib – Venesse. Toolidel Pravda ja Izvestijate värskeid numbreid. Kirju postmarkidega, millel leidub karvaste talupoegade, rätikus naistööliste, punaväelaste pilte. Puhvetil vene rahvuslikke mänguasju. Nõukoguriigi ajakirju, raamatuid. Gorki ise astub nii tasa, et tema tulekut ei kuulegi. Kes teda pole näinud kümmekond aastat, sellele näib, kui polekski ta muutund. Vahest ainult pisut enam loogas. Mõned hõbedased karvad, mis ühte sulavad ta valvakate juustega. Puutumatud vurrud, heleda tubaka värvi. Kaks sügavat kortsu põskedel, mida naeratus esile tõstab. Kui Gorki pääd tõstab, kaevub ta kaelale vagu. Sinised silmad. Särk silmade karva. Hääl mahe ja madal, mida aegajalt katkestab köhahoog, see köha, mis teda kuus kuud oma kodumaast eemal hoiab, arstide igapäevasele ülevaatusele alistab ja sunnib teda viibima ses ainsas kohas, mille kliimat ta kopsud taluvad.
Maja on avar ja inimesküllane. Gorki poeg oma naise ja kahe tütrega; arst, seesama, kes Tolstoid ravitsend ta surmavoodil Astapovos; põetajanna, keda Gorki tunneb juba kolmkümmend aastat; üks maalija, aednik ja ennustaja, merekaartide ning seiklusromaanide harrastaja. Lõpuks külalised, keda lõpmatult voorib Gorki poole. Kirjanikke, kunstnikke, teadlasi Nõukogudemaalt, ameeriklasi, inglasi, sakslasi. Praegu on sääl kaks maalijast venda kuulsast Palehhi külast, kus elanikud, nii isad kui pojad maalivad ikoonasid ja lakktöid, mille mitmevärvilised motiivid on tuntud kogu maailmas; siis üks noor bioloog, kes hommikust õhtuni jälgib mingit mikroorganismi oma sisemise nägemuslikkusega. Mõned elavad Gorki juures, mõned väikeses pansionis üle tee, kuhu ikka väga korrapäraselt satuvad ajakirjanikud, kes taotlevad mitte kunagi nõustet vestlust kirjanikuga ja kes uurivad juurdepääsuvõimalusi villale, küsitlevad teenijaid ja varustajaid, et siis koju minnes koostada kujuteldav intervjuu. Iga Sorrento elanik tunneb Gorkit ja järgmisel päeval pärast teie saabumist, kui kõnnite linnast valge maja poole viivat teed, tervitavad teid rohupoodnik, kirjakandja, paberikaupmees, ning voorimehed kihutavad teie poole vahemerelaste entusiastliku kisaga:
– Massimo Gorki! Cinque lire! Tre lire! Due lire!
Villas elab igaüks oma kombel. Hommikul kella üheksast üheteistkümneni igaüks elanikest tuleb omaette einetama ja läheb jälle minema. Gorki ise on täpne: ta ilmub kell üheksa, joob kaks toorest muna ilmse vastumeelsusega, sööb, nokib oma pojatütreid, ühtlasi neile jälle mingit mässulist nõu andes, mida ükski oma nime vääriv lapsehoidja ei julgeks hääks kiita, kaob siis oma poole, suurde, maja kõige külmemasse tuppa, mis täis on tuubitud raamatutega. Sirmi taga voodi, kus ta magab. Akna ees suur valgekaru nahka ankurdet kirjutuslaud, täis käsikirju, fotosid, ajalehti, kirju, raamatuid, üks alustass täis sigarette, üks vaas, Palehhi lakktöö, täis topitud iga värvi pliiatseid, teravaid nagu skalpelid, suured prillid ja Turkestanis pikitud mütsike. Laua kohal seinal üks ainus näopilt – Stendhali oma.
Siin Gorki töötab kuni lõunani. Siia ta tuleb tajasi õhtupoolikul, ja kui teda ei häirita, jääb siia kuni õhtuni. Praegu on ta lõpetamas oma romaani Kiim Samgini elu, millest senini on ilmund kolm ikuuesaja leheküljelist köidet ja mis oma tegelaste hulgaga kujutab 40 aastat vene ajaloost -1880 kuni revolutsioonini. Samas kirjutab ta artikleid Izvestijale, kus ta sõdib uue olemise, uue kultuuri loomise eest, pakkudes tulevastele põlvedele oma poolesajandi pikkusi kogemusi inimesena, kunstnikuna, revolutsionäärina. Ta loeb kõiki ajalehti, mida saab, ja märgib neis punase pliiatsiga ära artiklid, mida ta tahaks säilitada.
Siis kirjavahetus. Kaks korda päevas tuleb tõmmu kirjakandja fašistlikult tervitades villa hoovi. Sülem kirju laskub lauale. Keegi noormees kustki Nõukogude kaugest alevist saadab oma ülesvõtte ja avaldab teisel küljel oma truudustundeid. Leningradi kirjastus küsib temalt nõu oma väljaannete kava kohta käesoleval aastal. Õpetaja ühest kauge põhja väikesest linnakesest palub enesele saata gooti keele sõnastiku. Algaja autor saadab oma käsikirja: mis arvab sellest Gorki? Üks kuulus kirjanik on saatnud oma äsjailmund romaani pühendusega: „Aleksei Maksimovitšile tundmustega, mida tema suhtes tunneb kogu kirjanduslik N. Vene. Sellele pole midagi enam lisada” Gorki loeb kirju hoolega ja kannatlikult, samuti käsikirja ja romaani. Ta vastab kõigile käekirjaga, kus iga täht seisab teisest eraldi. Mõned kirjad tipitakse masinal ümber, teised lähevad niisama minema. Gorki ei säilita kunagi oma teoste mustandeid.
Kolm korda päevas heliseb eeskotta ülesseatud kell. Kuuldub same, uste sulgemist: majakond koguneb sööma. Kui ka köögitüdruk on itaallanna, on köök siiski venelik: frutti di mare ja spaggetti kõrvale on söögikavva jäänud ka kaaša ja pliinid. Ollakse lauas kaheteistkümnekesi, viieteistkümnekesi, sageli enamgi. Kaminal kes-teab kuidas siiasattund Napoleon III pronksbüst, vastasnurgas värvitud riiul, Nižni-Novgorodi käsitööliste kingitus Gorki 60-aastaseks sünnipäevaks. Meistrid on oma tundmuste avaldustes liialdand: ta asemele on lisaks muile tervitussõnadele märgitud 110 (CX). Vestlust jätkatakse kella viie ajal suure punase ümmarlaua ääres. Gorki vaatab hajameelselt enese ette, klimberdades sõrmedega lauda. Näib kui ei kuuleks ta midagi. Kuid tarvitseb toa kaugemas nurgas keegi tasakesi öelda mõne lõbusa või ootamata lause, kui Gorki umber pöördub, pilk küsiv, sõõrmed laiali, kulmud tõstetud ja oma hääldamises o-sid rõhutades vahele ‘hüüab:
– Kuidas see oli?
Mõne juuresolija poolt poetet sõna, mõni juhuslik nimi – ja juba Gorki hakkab kõnelema. Ta tunneb kõiki, ta on kõike lugend. Ta kõneleb kasvõi tunni teiega vene usulahkude ajaloost või paremaist saksa raamatuist renessansi üle. Mõni lause, mõni pilk, väljasirutet käsi, ja juba sünnib tühjusest elav olend.
– Sarah Bernhardt? Kohtasin teda New-Yorgis. Nägin teda vaid mõnikümmend minutit: jõime teed tema loožis. Räpakas ja kriiskav eit. Kandis jumal-teab, mis kollast kleiti, plekke täis, pits määrdind. Väga ärritet: näidend oli läbi; polnud enam väga noor.
– Mul oli üks nõbu, kes laulis kooris; oli teine isegi koorijuhi abi. Tal oli ainult üks tahtmine: osta enesele peleriiniga mantel, a. 1830. Ta nuhkiski viimaks selle enesele välja täiturult ühelt vanakraamimüüjalt. Tal olid hääd silmad, aga ometi asetas ta oma ninale sinised ruudulised prillid. Ajas siis selga tolle 1830. a. mantli, pani ette prillid, kätte sõrmused – need värvilised klaasist kividega sõrmused, mida võis osta harjukestelt – ja hakkas visiite tegema. Ühel päeval tuleb ta, näeb mind ja ütleb: Kuule, Aleksei, sa oled nüüd rikas mees, mis oleks kui sulle teen ühe kasuliku ettepaneku. Meie linn on haritlaste linn, aga ometi pole selles ühtki matusebürood… Mis oleks, kui avaks ühe? … Tal oli juba lepingki valmis…
– Londonis, British Museumi vastu on üks lokaal, kus saab portot… Harilikus pudelis, silti pole, nimi valge värviga pudelile märgitud. Vaadake, seda portot jootsin kord Leninile. See oli 1907, ja veel 1921 Leninil oli meeles: milline porto! Muide ta ei mõistnud midagi viinadest, oli karske mees, jõi ainult õlut…
– Jah, Lenin on Kapril mind vaatamas käinud. 1909 ja 1911. „Signor Drin-Drin”. Selle nime andsid talle itaalia kalurid. Nad õpetasid talle õngitsemist. Kõneles prantsuse keelt, itaalia keelt mitte. Kalurid siis seletasid käeliigutustega, et kui kala näksab, siis „drin-drin”, tarvis kohe tõmmata. See meeldis Leninile ja iga kord kui kala naksas, hüüdis ta: drin-drin… Ta armastas muusikat. Kuid viimastel aastail tal polnud aega seda kuulata… Ta armastas Tolstoid otse haruldaselt. Muidugi mitte teda kui mõtlejat. See tegi koguni teda nukraks. Ta tarvitas siis üht võrdlust, mis oli ebameeldiv — muidugi Tolstoile: „nagu purjus inimese mõtted”. Kuid ta armastas Sõda ja rahu, Anna Kareninat, Sevastoopoli jutte ja kõigepäält Kasakaid.
– Oma mälestistes ma olen kirjeldand Bugrovi, üht kaupmeest. Ma käisin tema pool teed joomas hommiku kell kaheksa. Saadetakse hobune järele: olge lahke, tulge teed jooma. Miks mitte? Tee oli kange, leib soe, kalamari värske. Tema majas – läikivad põrandad ja igalpool põrandariided ja -vaibad, mida mööda tütarlapsed tipsisid, ilusad, noored, tumepruunid, peaaegu nunnad. Elas üksi. Inimene, kellel millestki puudu polnud. Nelikümmend miljonit rikas, kolmkümmend sellest pärit. Ta armastas noori tütarlapsi, iseäranis alla viieteistkümne aasta. Valis ühe, elas sellega ja hiljem pani mehele ühele oma sellidest. Andis ka kaasavara kaasa: kolm tuhat, viis tuhat. Laskis igaühe jaoks ehitada oma majakese. Ikka samasuguse.
Kolm akent. Plekist katus. Ainult seinad igal ise värvi. Kui rong alevikust läbi läks, oli väga naljakas. Üks majake siin, teine sääl, kaugemal veelgi ja kõik ühte moodi. Bugrovi pruudid… Aadlit ta ei sallinud. Teaatri laskis ta maha tõmmata ja selle asemele ehitada raekoja. Teaatri ehitas ta mujal jälle üles. Omal kulul seadis sisse kanalisatsiooni. Naljakas mees. Ehitas ühe öömaja, suurepärase hoone. Kord ütlesin talle :
„Teie öömajast aetakse kõik juba hommiku kell kuus minema, nood tüübid sääl ei tea, kuhu minna, lähevad siis kõrtsi ja sääl peavad tahtes või tahtmata midagi sööma ja jooma. Peremees märgib kõik tahvlile. Ja nii raiskavad nad talve kestel igaüks 75 või 100 rbl. ja seda vastu tahtmist. Tuleb kevad, paneb kõrtsimees nad töhe, rubla või poolteist teenib küll igaüks päevas, aga saab kätte ainult 20 kopikat.”
Bugrov vastab:
„Mis sa ikka nende paljasjalgsete eest hoolitsed? Nad võiksid väga hästi ühe kella osta”
,Missuguse kella?”
„Noh, hariliku kella.”
„Milleks seda?”
„Et teada, palju aeg on.”
„Mis oleks, kui teie neile selle ostaks?”
„Ikka olen see mina, kes kõike peab ostma.”
„Andke siis mulle raha, ma teen, mis tarvis, ja teil pole vaja muretseda.”
„Hüva. Sähke…”
Näete, milline mees see oli. Kord läksime temaga koos ühte üksildasse elamusse. Oli öö, oldi pikali heintes maas.
„Kas sa magad?” küsib Bugrov.
„Ei”
„Muidugi sa Jumalat ei usu?”
„Ei usu.”
„Aga tähed?”
„Kuidas, mis tähed?”
„Kes siis on taevas tähed süüdanud?”
Tal oli hirm: kui viimaks sääl teises ilmas mõttele tullakse iga tüdruku eest talt kuus korda nahk maha võtta…
– Oli veel üks teine tüüp. Kommersant. Oma iseäraliste omaduste tõttu ta laostus lõpuks. Võlausaldajad panid ta kinni. Kui ta vabaks sai, oli tal veel raha. Ta läks Tolstoid, Lev Nikolajevitši, vaatama, pidas temaga nõu, ostis samettuhvlid, öömütsikese. Ja algas protsessi: politsei oli talt ühe kopika ebaõiglaselt sisse nõudnud, ja täpselt ühe kopika. Tema kohtusse. Kohus kopika pärast ei hakka jändama, päälegi kui tegu politseiga. Kaebus lükati tagasi, ema rahukogusse. Keegi ei võtnud teda tõsiselt, kaebus lükati uuesti tagasi. Tema senatisse. Läks ise Peterburisse. Sääl võitis. Senat mõistis politseilt välja ühe kopika ja kohtukulud. Mees tuleb tagasi Nižni-Novgorodi, läheb kuberneri poole: vaata, ma võitsin. See ei vasta midagi, kuigi on piinlik. Mees tuleb ajalehe toimetusse – sel ajal töötasin sääl: avaldagu meie senati otsus. Oleme nõus. Tekst läheb tsensuuri, tsensor tõmbab kõik maha. Teisel päeval tuleb mees, malakas käes. „Miks pole te avaldand?” Näitame talle lehte. Ta karjub: „Kutsar! Kuberneri poole! Ah niiviisi, või senati vasta!” Kuberner seletab, tema ei teadvat midagi. „Sa valetad, ise oled kuberner, pead kõik teadma. Ütle, et tsensor peab lubama.” Ja tsensor saigi pääpesu…
– Oli veel üks kaupmees, Gordei. Ühel päeval oli ta kadund. Otsitakse kõikjal, mitte jälgegi. Aeg läheb edasi, aga tema jääbki tagasi tulemata. Avaldetakse kuulutus Senati Teateis. Määratakse ta asjadele valitsejad, müüakse maha ta laevad ja maad, saadud 180.000 saab ta tütar ja poeg. Temast enesest aga ühtki elumärki. Möödub viis, kuus aastat. Tuleb Nižni suurlaat. Rong saabub jaama. Esimese klassi vagunist astub välja väga tähtsa näoga ja kikkhabemega munkpreester. Tema, Gordei. Kohe jooksevad kokku ta sõbrad, kõik need, kes ta varanduse ära ostnud võileiva eest. „Kust sina tuled?” „Athose mäelt.” Oli suur igatsus tulnud kodulinna näha. Lähevad siis hulgakesi laata vaatama. Gordei leiab: „Peaks tilk viina võtma.” Ja mehed üürivad hotelli kaheks ööpäevaks. Olid siis sääl läinud nii kaugele, et pidutsejad olid ühe näitlejatari lahti riietand, klaveri pääle pannud, ise endid sellele ette rakendand käterätikutega ning seda mööda hotellisaali sõidutand. Munk samuti kui teised. Ja miks mitte, kui ikoonadele rätikud olid ette riputet? Näitlejatar saanud siis ka suurema summa, kui muidu aastad kokku.
Sinna laadale tuli prantsuse lauljannasid, teisi välismaalasi, ka Lili Blanche. Keegi Lili Blanche. Võlub nii ühe kaupmehe ära, et see säälsamas talle kingib ühe veolaeva, täis kalu. Hommikul taipab: laev maksab 10.000, kala 40 rubla puud. Ja südames kipitab. Enesel perekond, suured lapsed. Kaupmees läheb hotelli Lili Blanche’i poole. Pakub 5000 laeva eest. Aga tol naisel on juba paber, on teateid. „Ei”, nõuab ta, ,,20.000″. Kauplevad. Kuni viimaks mees peabki järele painduma.
Sääl laadal juhtus üldse imeasju. On ju niisugune tung raha lendu pilduda… elu on igav, mis ikka teha. Üks kloun näitas tsirkuses väljaõpetet siga. Tulid kaupmehed, lasksid looma ära varastada 5000 eest, praadisid ära ja panid nahka. Kui kloun teada sai, pani endale silmuse kaela ja hüppas õhku… Teised jälle jootsid hobustele šampanjat, istusid siis hulgakesi vankrisse ja -piitsa! Nii nad kihutasid kaheksa versta hinge tõmbamata. Teelised sülitasid tuld ja tõrva, aga polnud midagi parata. Vankrisolijad pudenesid teel maha, ainult kaks jäi lõpuni vankrisse…
Kord saabub Nižnisse kaupmees, astub hotelli ja tellib õhtusöögi kahekümne neljale. Ainult laudlinad õmmeldagu kokku. Pole mingi asi, kui üks laudlina siin, teine sääl, keskel tühi koht. Tehti siis nagu sooviti. Tuleb kaupmees ise õhtul, silmitseb kaetud lauda, võtab laudlina ühest otsast kinni ja sikutab enese poole; kõik kukub ümber ja puruneb. Kaupmees viskab siis 10.000 lauale ja läheb rahuldetuna…
Üks bessaraablane toob laadale hobuseid. Mees üleni habemes, vurrud huultel, vurrud meelekohtadel, silmad õlised. Ühele kaupmehele käib see närvidele: niisugune mustlane, vurrud nii- ja teisipidi. Otsustab hobused ära osta. Neid on kokku neli, bessaraablane küsib muinasiutulise hinna. Kaupmees laob raha välja ja haarab taskust revolvri. Põmm, põmm, põmm, põmm – tapab kõik neli looma, et mustlasel ometi aru pähe tuleks…
Ühel õhtul võetakse nõuks õhtut sööma minna sauna. Kalamari, šampanja… Mehed paljad kui purikad, karvased, vatsakad… Või kell kolm hommikul minnakse kirikusse kelli helistama. Rahvas ärkab: mis on juhtund? Ei midagi, kaupmehed lõbutsevad… Ühel päeval mindi alasti õngitsema. Astuti kõigi nähes ühte paati ja hakati õngitsema. Nad areteeriti. Naised teadsid juba ette: kui mees koju ei tule, siis tuleb politseist otsida…
Oli üks ajakirjanik, Pastuhhov nimi, kes laada aegu Nižnis välja andis ajalehte. Kord õngitses ta jõe ääres. Teisel kaldal üks poiss ahvis järele ta liigutusi. Pastuhhov haaras revolvri ja põmm, poiss oli surnud. Roim jõudis kohtu ette. Poisi isa sai sääl pääpesu, miks on ta oma poja nii halvasti kasvatand ja kas ta ei tea, et pole üldse lubatud ahvida nii mõjukaid mehi. Pastuhhov pääses ise kirikuvande alla panemisega. Seda karistust ei võetud kuigi tõsiselt. Mina ise sain selle karistuse ühe enesetapmiskatse eest. Preester ütleb mulle: „Jumal on sulle elu annud, ja sina, mis teed sina?” Olin 18-aastane, jultund, ähvardasin end üles puua otse kirikuukse külge. Mind tõugati kirikust välja seitsmeks aastaks. Selle aja kestes ei tohtind ma abielluda, surra. Ma ei surnud küll, aga, ausõna, abiellusin just samal päeval…
– Usun, et tänapäeval välismaalased tunnevad meid sama vähe kui enne revolutsioonigi. .. Olin Venes 1930 ja 1931. a. suvel. Olen sääl näinud lihttöölisi riigitegelastena. Nad teavad palju ja on valmis juurde õppima. Kõik õpivad. Iseäranis noored, kes täis on teaduhimu, õppimisiha. Ühel päeval näiteks – ja see pole väljavõte – saan ma kirja Nikolsk-Ussuriiskist, kaugelt idast. Kirjutab mulle väike tüdruk, õpetajanna tütar. Ta on läbi lugend kõik linnas olevad raamatud, tal pole enam raamatuid kustki võtta. Ühe aastaga ta on lugend viissada köidet. Ise viieteistkümneaastane. Alguses ma ei uskund, et ta on nii noor. Ma vastasin talle, et kui ta tõesti on läbi lugend viissada teost, siis on see temast väga rumal, ja et ta tulgu Moskvasse edasi õppima. Ta tuligi. Ilus ta polnud, oli tõsine, ümmargused prillid. Oli tõesti viieteistkümneaastane. Teadis palju ja esitas küsimusi kõige kohta, tundis enesel õiguse olevat küsimusi asetada. Oli huvitet uskude ajaloost, oli lugend kirikuisasid, piiblit. Haruldane mälu: tsiteris kõike pääst. Prantsuse kirjanduse spetsialisti V. pani ta oma teadmistega George Sandi eluloost otse pigisse. Talle usaldeti töid üle ta jõu: pidi juhtima ekskursioone läbi muuseumide, tegelema pioneeridega. Ta nägi nii palju vaeva, et tuli viimaks saata sanatooriumi.
– Või üks poiss, Maksimov nimi, 17-aastane. Oli lõpetand pedagoogilise instituudi. Nimetati Siberisse õpetajaks, Išimi maakonda. Elab sääl kare ja harimata rahvas, vanausulised. Kool häviteti juba kodusõja aegu. „Ärge lootke meie juurde elama asuda”, öeldi talle sääl, „ka kooli ei ehita me üles”. Pidi ööbima laudas. Vähehaaval kogus ta noori enese ümber ja hakkas õpetama. Ei hoolitud vanemaist ega hoopidest. Hiljem taheti poiss ise saata Moskva ülikooli, kuid tema protesteeris: ma tean ise juba kõike, mis sääl õpetetakse, ja kui midagi puudu tuleb, saan teada raamatuist. Jäigi vägisi sinna õpetajaks…
– On veel üks Galina Grekova, põllutööline Kubanist. Oli kodusõja ajal põgenend. Ta mees, kasak, oli valgete poole läinud, naine ise oli punane. Praegu ta on Taškendi ülikooli filosoofia professor. Ühel ilusal päeval tunneb ta tarvet tagasi minna oma kodukülla. Tuleb, kõik vahivad. Mäleteti teda liht talunaisena, kes lapsi oli hoidnud juba kümneaastaselt. Ja nüüd filosoofia professor. Ta endine mees läheb koos oma uue naisega Galina kõnelust kuulama, ütleb viimaks oma kaaslasele: „Mine sina, kus seda ja teist, mina jään oma endise juurde!”. Ei osatud kuidagi temast enam lahti saada, ta võis kogu ilma ära kägistada. Viimaks tuli Galinal enesel ühel varahommikul säält põgeneda.
– Elu on huvitavamaks muutund. Seikluslust on kasvand. Oli olemas üks Pavlovski nimeline, ühel päeval oli ta kadund. Läheb aasta, kaks, Pavlovskit pole. Lõpuks saadakse teada, ta on põhja Jäämere saarel raadiotelegrafistiks. Kirjutab sääl luuletisi…
Kord võtsin osa ühest koosolekust Bakus. Koos oli ligi 500 inimest, kõneldi kirjandusest. Äkki keegi tõuseb püsti ja küsib:
„Öelge, kas Rabelais venekeelne tõlge on täielik?”
„Ei ole”, vastan.
„Kas poleks võimalik saada Rabelais teoseid prantsuse keeles? Üks temaaegne, üks 18. sajandi ja üks tänapäevane väljaanne?
„Seda saab, aga milleks seda?” küsin.
Ilmnes, et Bakus oli asutet mõningate asjahuviliste poolt ring Rabelais uurimiseks. Nad olid õppind prantsuse keelt… Nii oli lugu Bakus.
– Ja teisal – naine, lihtne talunaine, oli viiekümnenelja-aastasena õppind lugema ja kuuekümnekaheksa-aastasena kirjutand raamatu. Suure raamatu, üle kolmesaja lenekülje, paiguti kohutava koguni… Seda loetakse, eriti maatüdrukud, kes ei tea midagi minevikust, on maiad seda lugema. Juba on ilmund kolm trükki…
– Leidub imelikke tüüpe ka endiste mahajäetud laste hulgas. Need on päämiselt kriminaalroimarite lapsi. Alluvad nüüdsegi loomuliku valiku seadustele. Alkohoolikute ja süfiliitikute lapsed on hulkumistel surma saanud. Tugevaimad on ellu jäänud. Läinud suvel käisin nende asundustes. Üks niisugune asundus on paigas, kuhu on maetud Lermontovi tapja Martõnov. Kord tulnud keegi kõnemees lastele seletama Lermontovist. Teisel päeval olid lapsed juba Martõnovi kondid mullast välja kaevand ja need üles poonud…
Selles koloonias oli veel üks jõmpsikas, Ljonka, kohalik kuulsus. Kõik tundsid teda. Ta oli üheksaaastane, hulkuma ta oli hakand juba kuueaastasena. Kord viibisime maja esisel, seitsme-, kaheksakesi. Tuli Ljonka, läks mööda iseseisva ilmega, ilma et meid oleks austand ühegi pilguga. Temalt küsitakse:
„Ljonka, kunas sa oled tagasi tulnud?”
„Kolm päeva tagasi.”
„Kust sa tulid?”
„Taškendist.”
„Ja lähed jälle varsti?”
„Tea. Näeb…”
– Olin teises asunduses, Moskva lähedal. Neid oli sääl koos poolteist tuhat. olid õppind valmistama spordiartikleid. Olid saanud reketite eest Londonis esimese auhinna, mis te arvate! Ka poeete leidus nende seas, üks kirjanik. Pole nii vigagi. Kohtasin sääl üht Aleksei P.-d, raudkappide lõhkumise spetsialisti. Juba elatand mees, pää paljas, habe punane. Tunneb kirjandust, tunneb filosoofiat. Kuulus varas: oli „töötand” Varssavis, Pariisis. Küsin temalt:
„Kuidas te olete ennast siis harinud? Teie eluviis jättis teile ju vähe aega järele?”
„Kuis nii?” vastab ta. „Elasin oma naisega, meil oli korter, raamatuid. Käisime kontserdis, teaatris. Vahetevahel sain mõne telegrammi. Näiteks Pariisist. Läksin siis. Tegin oma töö, sain oma jao ja elasin jälle vaikselt oma kaks, kolm kuud.”
Nüüd elab ta asunduses, teeb kultuurset tööd. Võtsin ühest pidupäevast osa: asundus oli oma töökavaga enne tähtaega valmis saanud. Sel puhul anti mõnedele tsiviilõigused tagasi, teised said lisatasu. Ka Aleksei P. oli nende hulgas. Ta tõuseb püsti ja hakkab kõnelema.
„Olin varas”, ütleb ta ning ta hääl reedab teda. „Olin varas…” Jätkata ta ei saa.
Gorki on ise liigutet, ta läheb oma kabinetti. Natukese aje järele tuleb ta tagasi, kimp fotosid peos.
– Siin on see tööasundus. Vaadake seda endist varast dostojevskiliste näojoontega.
Töökojad, kus noored inimesed töötavad pikkade laudade taga. Hulk jõmpsikaid Gorki ümber, kel pääs on pehme lai kaabu, käed sügaval palitu taskuis. Veel teisi ülesvõtteid.
Igal kevadel Gorki sõidab Venemaale. Järgneb sääl kuus kuud vahetpidamata tegevust: tuhandeid külastajaid, koosolekuid hommikust õhtuni, otsusi, nõuandeid: kas sel noorel kirjanikul on mõtet jätkata? kas selle või teise asutise loomine imponeerib talle? Ja kuna Gorki ise visiteerib varjupaike, koole, tehaseid, kolhoose, peab aru poliitikute, tööliste, teadlaste ja kirjanikega, voorivad siin, Sorrentos, ; kutsarid turistide karju, kes tulnud selle maa kuulsusi vaatama, valge villa värava ette, lükkavad selle ettevaatlikult poekile ja ” ütlevad:
..Siin elabki Massimo Gorki.”
Ja kui siis silmavad mõnd tundmatut siluetti aiapingil, on ka valmis luiskama:
Ennäe, sääl ta puhkabki.”
Lühendet tõlge Loomingule saadetud käsikirjast.
Vladimir Pozner
Loomingust nr. 6, august 1932
