Eesti korporatsioonid ja EKL!
Inimkonna ees on alati seisnud üks probleem, suur ja tõsine: lahendada lahkhelisid vanade ja noorte, vanema ja tõusva põlve vahel.
Õnnetud on need perekonnad ja riigid, kus see probleem pole lahendatud; õigel teel aga perekonnad ja rahvad, kes seda mõistnud lahendada.
Käesolevas asjas on meil kaks äärmist näidet.
Lääne-Euroopas, nimelt Inglismaal, on noorsoo kasvatamine, ka kõrgemates õppeasutustes, omandanud traditsioonilist põlvest põlve minevat kuju. Tagajärjed on silmnähtavad. Järgnevate põlvede järjekordsed pingutused on teinud väikesest Briti riigist hiigla Briti impeeriumi, suurema, mida inimkond kunagi näinud.
Teise äärmuse moodustas tsaariaegne Venemaa. Ka siin oli põlvede pingutustel loodud hiiglariik. Kuid selle hiiglase kehas, kõrgemates õppeasutustes, koguti ja organiseeriti noorsugu selleks, et noored lõhuks ja hävitaks seda, mis vanemad olid loonud. Tagajärjeks oli see, et ühed jätkasid üliõpilaspõlve ideaale põranda all ja põranda peal, teised aga astusid vanema põlve ridadesse ja sellega võitlusse oma üliõpilaspõlve paremate sõprade vastu. See oli traagika üksikute elus. Aga see oli ka traagika riigi elus. Mina ei eksi vist mitte, kui ütlen, et Vene keiserriigi langemise saatuslikumaks teguriks oli vanade ja noorte vahel läbikäimatu kuristiku arendamine, just ülikoolinoorsoo seas.
Eesti Vabariigi Tartu ülikooli noorsoo arendamine on sündinud kahe äärmuse vahelisel teel. Tartu ülikool ei ole endale ametlikult seadnud ülesandeks otseselt kasvatada üliõpilaskonda, nagu traditsiooniliselt sünnib inglise kolledžides. Vististi esialgse teadva kavatsuseta, kuid praktilise mõistuse osava instinktiga on leitud teine soodne tee. Eesti korporatsioonides ja osalt korporatsioonide taolistes seltsides on kujunenud viisiks, et vanem põlv moodustab ühes õppiva noorsooga üksuse, vilistlaskond ja üliõpilaskond ühe terviku. Sellega hoitakse alal mitteametlikult, aga seda sügavamalt side, vanade ja noorte vahel, kontinuiteet vanema põlve ja noorema põlve vahel.
Aga kas meil on traditsioone, mis nooremad võiksid pärida vanadelt? Kas on midagi, mis peaks üle kanduma möödunud põlvedelt tõusvatele tulevastele põlvedele?
Minu arusaamise järele – ligikaudu tuhat aastat on eestisugu rahvad vajunud ajalooliselt allamäge. Sedasama sündis Eesti rahvaga: 18 sajandi lõpuks paistis tema olevat veel mingisugune looduseline olemus, mitte enam rahvas. Kuid natuke üle sajandi on alanud Eesti rahvas uuesti sammumist, ülesmäge, kõrgemale. Esialgu isikliku vabaduse omandamine, siis majanduslik enese kindlustamine, vaimlise loomingu arendamine, rahvuslik iseteadvus, viimati oma riigi loomine ja oma riigi kaitseks kangelasrikka sõja võidukroonina rahu – tähistavad viimsel sajandil praeguste ja möödunud lähemate põlvede teed. See on tee, mida kaudu tuleb minna edasi noorel põlvel, see on traditsioon kõrgema ja suurema rahvusliku olemise mägitippudele, mis peab üle kanduma möödunud põlvedelt tulevastele tõusvatele põlvedele.
Aga ka varem seda on olnud seda, mis seisnud ka hilisema aluseks. Ka neil aegadel, kui pealtvaatajale näis olevat Eesti rahvas kadunud, ei kaotanud Eesti rahvas oma meelt, usku enesesse ja oma võimisesse. Rahvas uskus, et tema geenius on ainult ajutiselt vangistatud, kangelane on neetud kalju külge, kettidesse, kuid ühtlasi lootis, et purunevad ketid, puruneb kalju, Kalev jõuab koju ja kahel otsal löövad piirud uuesti lausa lõkendama. Seesama usk enesesse, seesama usk oma rahvusliku geeniuse võimisesse, isamaa-armastus ja kindel
mehemeel töös ja tegevuses on olnud selleks sisemiseks jõuks, mis kandnud Eesti rahvast ka tema uuesti ülesmäge sammumisel viimasel sajandil. Ja seda tuld, seda usku peate teie, noored, endas kandma ja edasi andma. Nüüd räägitakse sagedasti riigi tüdimusest, ükskõiksusest. Kuid ärge laske tegutseda tule kustutajail, ärge laske kustuda rahva igavesel elu tulel. Ja millest see pessimism? Meie oleme väike, rahvas, öeldakse. See on õige. Kuid just väikesel on võita, suurel vaid kaotada. Ka suured rahvad on saabunud väikestest, mitte sündinud suurtena. Nõnda siis, edasi tuleb minna esiisade teed, julgesti, kindlasti ja julgesti.
Eesti korporatsioonidel ja tänasel jubilaril – EKL’il – on ülesandeks seda mineviku traditsiooni korraldatud kujul üle viia ja edasi anda tulevastele põlvedele. Selleks olgu temal õnne. Ikka edasi, kõrgemale, ka kui tarvis läbi raskuste kõrgema ja suurema ja päiksepaistlikuma tulevase Eesti poole!
J. Uluots
Üliõpilaslehest nr. 4/1930
