Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Katkeid 1905. a. ajaloost

     

1.

Riigivõim ja teadus on seisnud ajaloos väga palju kordi vastamisi. Riigivõimu teostajad sageli armastavad staatikat ja tahavad oma kitsas­tesse raamidesse suruda dünaamiliselt arenevat teadust, mis peab olema vaba soodsaks arenemiseks. Selliselt on tekkinud ajaloos vältimatult kokkupõrkeid. Enamikul juhtudel algul on võidutsenud riigivõim, kuid aastate jooksul on ta pidanud siiski järele andma teaduslikkudele tõde­dele.   Selliseid näiteid võiks ajaloost tuua tuhandeid.

Ka Tartu ülikooli minevikust võime leida nii mõningaidki võitlusajajärke, kus üliõpilased ise on pidanud välja astuma teaduse vaba õpe­tamise kaitseks ja ülikoolile autonoomia nõudmiseks. Sellises võitluses käesoleva sajandi algul sündis Tartu üliõpilaskonnas demokraatlik mõte ja vaim, mida tahamegi alljärgnevates ridades vaadelda.

Meie kehtiv põhiseadus § 12 ütleb: Teadus, kunst ja nende õpetus on Eestis vaba . . . Kõrgematele õppeasutustele kindlustatakse autonoo­mia.   Kuid sellised normid ei ole kehtinud meie ülikooli kohta mitte alati minevikus – need on vaid ajaloolise võitluse tulemus.

Demokraatliku mõtte kasvatamise alal on Tartu üliõpilaskonnal ja akadeemilisel haritlaskonnal suuremad teened kui seda algul arvata võiks. Sellest saame kujutluse siis, kui vaatleme meie rahva vaimset elu ja püüdeid möödunud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algul. Korraga on saanud venestamissurve all lootusetult vaevlevast rahvast iseteadev demokraatliku korra eest võitlev rahvus.

Kogu selles ajaloolises võitluses etendavad mõtte algataja osa üli­õpilased ja haritlased ning nende vabaduse ja demokraatliku korra nõuetest kasvas välja terve revolutsiooniline liikumine. Kas oli seda kõike vaja, – võime küsida. Sellele leiame vastuse siis, kui vaatleme algul neid olusid, mis valitsesid enne revolutsiooni – kas olid need elamiseks (kõnelemata teaduse arenemisest) soodsad?

Minevikus kõik isevalitsejate, või diktaatorlikkude püüetega võimu­meeste katsed, juhtida teaduste õpetamist ülikooles oma poliitiliste tõekspidamiste kohaselt, on nurjunud. Sellised surutisajad võivad kesta aastakümneid, kuid nad ei kesta kunagi igavesti. Oma valitsemise ajal võidakse ju hiilata ja end kiita lasta, kuid ajalugu kirjutavad ja õpetavad teadusmehed ning sellistest valitsejatest, kellede soov on olnud üli­koolis õpetada poliitilistest tõekspidamistest juhitud pseudoteadusi jäävad ajalukku mustad ja hoiatavad varjud.

Seda näemegi allpool vaadeldes ex-Vene valitsuse poliitikat meie rahva vaimse elu, hariduse ja teaduste õpetamise juhtimisel.

    

2.

Ägedam Baltimaade venestamine toimub Aleksander III valitsuse ajal, alates õige pea pärast viimase troonile astumist (a. 1881). üks ette­kavatsetud samm järgnes teisele. A. 1885 määrab keiser venestamis­poliitika teostamiseks uued kubernerid: Eestimaale vürst S. V. Sahhovskoi ja Lüvimaale kindral M. A. Zinovjevi – need mehed seisid mõle­mad oma ülesannete kõrgusel. Nüüd algasid reformid venestamise suunas: politseireform (1889), kohtute reform (1889), koolid seatakse vene haridusministeeriumi alla ja seatakse sisse järk-järgult vene õppe­keel (alg-, kesk- ja ülikooli). Ametlik venestamispoliitika neil aastail aina süvenes leidmata pidurdajat baltisakslaste või eestlaste poolt. Raske oli teostada üldse ju mingit avalikku vastuaktsiooni; vaikima pidi ka ajakirjandus, sest a. 1887 alates oli keelatud ajakirjandusele sõnavõt­mine igasuguste uuenduste kohta.

Palju kurvem ja häbiväärsem, kui kõik muu, oli asjaolu, et venes­tamispoliitika leidis pooldamist, kaasatundmist ja kaasaaitamist eesti poolharitlaste poolt, kes neid mõtteid kandsid rahvahulkadesse. A. 1891 on Jakob Kõrv Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul esimest korda selgel sõnal ütelnud, et see õnnetus ei oleks, kui eestlased venelasteks muu­tuksid. Ning möödunud sajandi lõpul ongi venestamispoliitika toeta-jail kaks „tugevat kantsi” Tallinnas J. Kõrv oma „Valgusega” ja Tartus A. Grenzstein „Olevikuga”. Kuid need mõtted pidid tollal poolehoidu leidma laiades rahvahulkades, sest Kõrvi enda väiteid uskudes olnud „Valgusel” a. 1890 juba 8.000 ja a. 1895 üle 10.000 lugeja. Kui asi oleks säärases tempos edasi läinud, mis oleks saanud siis eesti rahvast?!

Juba a. 1891 astub „Olevik” välja üldlaulupeo korraldamise vastu ja A. Grenzstein vastas küsimusele, kas eesti rahvas elama jääb või mitte, järgmiselt: „Kui Eesti rahvas kaob, mis sellest juttu teha; kui kaome, kes siis haige juures surmalaulusid hakkab laulma.” Samuti ühe suurema rahvusliku ettevõtte Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemise puhul kirjutab Grenzstein: „Oleks selts juba 12 aasta eest kinni jäänud, see oleks parem olnud … Valitsusele anti omal ajal tänu seltsi luba eest; nüüd tuleks anda tänu seltsi lõpetamise eest.” Võideldes rahvuslikkude ürituste vastu võtab Grenzstein oma kindlaks ülesandeks „meie kodu­maa ja rahva lähendamise suurele isamaale ja päärahvale”. Ta leiab, et väikerahvaste olemasolu olevat nende suurimaks õnnetuseks ja et „ümberrahvustamine ei ole mitte rahva suretamine, vaid ta rahvuse vaheta­mine teise rahvuse vastu.”

Milline seisukoht pidi olema siis rahval, kui paljud haritud eestlased olid oma usu kaotanud. Nii kirjutab tolleaegne Tartu tsensor Jaan Jõgever a. 1896 oma päevikusse: „Ei või eestlased muud loota, kui et nad edasi kiratsevad, nagu mõned kelti rahvaste jätised õhtu Euroopas, ei nad suuda elada ega surra.” Vähe hiljem a. 1898 kirjutab ta: „Rahvas, Eesti rahvas, kui kaugel piaks tema haud veel olema. Mis on tal ole­mas, mille peale ta ennast võiks tuetada … Kas ei oleks parem, et surija oma surma võitluse rutem lõpetaks.” Ei usu, et selliselt oleks kahelnud ainult tollal omariikluse aegne prof. J. Jõgever, ei, need mõtted ja kahtlused olid leidnud palju enam pinda.

Dr. Hermanist ei olnud Grenzsteini poliitikale väärilist vastast ja kui a. 1896 Tõnisson „Postimehe” toimetajaks hakkab, saavad kaks kõva kivi kokku. Lõppeks oli Grenzstein sunnitud taanduma ja ta asub a. 1901 vabatahtlikult maapakku. Kuid J. Kõrv Tallinnas töötab ikka edasi, oli Grenzstein kasvatanudki omale epigoone.

Usku ja lootust neil aastail oli nii vähe ja seepärast oli ka sellel suur väärtus, kui „Postimees” kirjutas: „Rahvas, kes oma elupüüdeid kõlblisele alusele rajab, edeneb ja kasvab, kui ta ka väike o n.” Ning need, kel oli jäänud veel usku ja lootust eesti rahva elujõusse, hakkavad siis kogunema „Postimehe” ümber.

Umbes samal ajal, kui Tõnisson „Postimehe” juhtimisele asus, koon­dus Tartus Mihkel Martna ümber väike radikaal-sotsialistlik ring; sel­lesse kuulusid R. A a v a k i v i, A. A I v e r, E. V i I d e, O. H. M ü n t h e r, J. H a n s e r, M. P u n g j. t. – enamus nendest olid üliõpilased. Sel­les ringikeses hakkas maksvusele pääsema akadeemiliselt kriitiline vaim ja arendati mõtteid, mis olid vabad keiserlikust truualamsusest ja kirik­likust usklikkusest. A. 1898 ilmus sama ringi algatusel koguteos „Lõbu ja teadus” ja sellele järgnes veel a. 1889-1902 kuukiri „Rahva Lõbuleht”. Nii vähe-palju kui selles saadi eeltsensuuri tõttu avaldada radi­kaalsemaid mõtteid, oli ometi nende vaim siiski realistlikum ja kriitiliselt värskem. Kogu see töö aga ei leidnud möödunud sajandil veel laial­dasemat pinda, sest „Martna juhitava sotsialistliku ringi kogu töö arenes alles sotsialistliku ideoloogia teevalmisfusena, mitte aga töölisklassi sot­sialistliku organiseerijana”, ütleb Martna biograaf N. Andresen (vt. M. Martna, Tallinn, 1935, lk. 54.)

Tõnissoni ja Martna tööd võime meie nüüd tagantjärele hinnata, ometi ei suutnud nad palju üldist olukorda muuta.

Keisritruudus oli tollal üldine ja eestlastele ei peetud kohaseks tegelda mingisuguste poliitiliste küsimustega. A. 1901 kirjutab „Posti­mees”: „Meil eestlastel ei ole „kõrge politika” asjadega ühtegi tege­mist, – seda õiendab riigivõim isegi.” (vt. lähemalt H. Kruus, J. Tõnis­son Eesti kodanluse juhina, Tartu, 1921, lk. 52.)

Aastakümnete jooksul oli kasvatatud eestlasi austama Vene monar­histlikku isevalitsust. Möödunud sajandi viimasel veerandil sai aga „riigitruuduse”-tunnustamine ühe- või teisesuunalises võitluses mitmelegi meie tolleaegsele tegelasele või voolule tõeliseks kaitsekilbiks. C. R. Jakobson võideldes balti-saksluse ja selle ülevõimu vastu kinnitas korduvalt oma keisritruudusf ja ta soov oli ikka lõppeks: „Jumal keisrit kaitse sa.” Grenzstein oli juba oma „Riigikeele õpiraamat Eestlastele” saateks tarvitanud kuraator M. N. Kapustini kurtmist (1887. a. ringkirjas nr. 1), et Tartu õppekonnas ei kuuldu mitte laste hällide juures Vene laulu ja Grenzstein oli ka see, kes ütles, et Vene keiser see on eestlas­tele „jäädav kuldvara”.

Eestlasel tuli olla riigitruu ja tegelda vaid oma kultuuriliste ja majan­duslikkude küsimustega. Veel paar aastat enne esimest Vene revolut­siooni kinnitab „Postimees” veenvalt (vt. nr. 157, 1903): „Selles võitlu­ses aga, mis suurtesse rügiküsimustesse puutub, peab meie väikerahvas ainult pealtvaataja osa etendama. Meie tunneme väga hästi oma olekut ja kasinat jõudu üleüldistes riiklistes küsimustes. Ilma et meile keegi eduvastaste nime võiks anda, võime niisugused küsimused heameelega riigis valitseva Vene suurrahva seletada ja läbi võidelda jätta. Nendest küsimustest eemalehoidmine on meie eluküsimuseks”. (Umbes samal apoliitilisel seisukohal asus „Postimehe” ringkond ka revolutsiooniaas-tail ja mõningad aastad hiljemgi.)

Seda ajajärku iseloomustab Tuglas tabavalt: „Kuna sajangu lõpuks Tallinna elu oli omandanud täiesti vene kubermangulinna ilme (kaasa arvatud voorimeeste riidedki!), siis valitses Lõuna-Eestis ometi pisut vabam vaim. Lisaks oli Lõuna-Eesti tsentrum – Tartu – kubermangu­linnast ja ühes sellega ülemuse otsekohese valve alt eemal ja siin säilis veel pisut provintsi „autonoomiat”, ülikoolilinnana tõmbas Tartu küll rohkesti vene elementi juurde, kuid see oli tihtipeale ise just radikaalne ja toetas kaudselt küdevat opositsiooni. On ka tõsi, et viimane oli üldi­selt rahvusvahelise ilmega, kuid me teame ometi, et sellest ka rahvuslik opositsioon äratust ja tõuget on saanud. Ei tule ka unustada, et Tartu oli just piirirahvaste valmiva intelligentsi koonduskohaks. Siin mõjuti vastamisi ja võeti vastu mõjusid.” (vt. A. Grenzsteini lahkumine.)

Selles „pisut vabamas Tartus” sündisidki sajandi algul uut ajajärku kuulutavad ja sünnitavad mõtted . . .

       

3.

Venestamisest ei jäänud neil aastail puutumata ka Tartu ülikool. Reaktsiooniliste reformide hoogsam ajajärk algab peale A. Budilovici määramist Tartu ülikooli rektoriks (1892). Sellest peale saab vene keel ülikooli asjaajamiskeeleks. Järgneval aastal saab Tartu ülikoolist Jurjevi ülikool. Algul õigusteaduskonnas tarvitusele võetud vene keel õppekeelena laieneb pea teistele teaduskondadele.

Vabast teaduse õpetamisest Tartu vene ülikoolis neil aastail ei saa kõneldagi. Kitsendus järgnes kitsendusele. Kontrolli alla ei seatud mitte ainult õppetöö ülikoolis, vaid ka kogu üliõpilaselu. 1894. a. kevadsemestril tehti keisri käsul üliõpilastele vormirõivastuse-univormi kandmine sunduslikuks. Keisri käsuga 18. juulist 1895 kaotati prorek­tori amet ja määrati esimeseks ülikooli inspektoriks M. H. Butlerov. A. 1899 määrati inspektorile 2 uut abilist ja 5 uut pedelli. Inspektori järelevalve ülesandeid üha laiendatakse ja a. 1903 on tal juba 8 abilist. Riigivalitsus juhtis teaduse õpetamist ja kontrollis oma ametnikkude kaudu kogu üliõpilaste elu ja tegevust.

Tartu üliõpilaskonna venestamine ja keisritruuks kasvatamine polnud aga nii kerge kui seda algul arvata võidi. Siin sündisid ja kasvasid aga hoopis vastassuunalised opositsioonimõtted ja voolud, mis panid lõp­peks kõikuma keisritrooni alused.

Neil aastail Tartu kogunenud või saadetud vene ja Vene piirirahvaste üliõpilaste seas leidub juba rohkesti sotsialistliku ja radikaalse maa­ilmavaatega noori. Eestlastel oli ainuke legaalne üliõpilasorganisatsioon EÜS. J. Kõpp kirjutab: „Aastate jooksul on Tartus koondunud ring­kond eesti üliõpilasi, kes rahvusliku mõtteviisi tunnistavad täiesti omaks, kuid ometi ei saa ühineda EÜS-iga sealvalitsevate kommete, isegi vaimu pärast. Juba 1894. a. sügisel kõneldakse Seltsi koosolekul uuest tekkivast eesti üliõpilaste rühmast, kuhu kuuluvad J. Jaakson, A. Alver, Rich. Aavakivi (end. EÜS-i noorliige), M. Haavik, K. Päts j. t., saab iga aastaga lisa noortest üliõpilastest ning kujuneb aegamööda tähele­pandavaks nähtuseks eesti üliõpilaskonnas ja Tartu eesti elus.” (EÜS-i ajalugu, lk. 202.)

See radikaalne „jaaksonlaste” rühmitus, millesse koondus umbes 20 üliõpilast, tegi J. Jaaksoni mälestuste järgi 1895. a. sügisel katset uuele seltsile ametliku loa saamiseks, kuid seda ei saadud. Vaatamata sellele, et legaalseks teotsemiseks ei saadud luba, käidi aga endiselt koos.

See oli uus radikaalsete noorte üliõpilaste koondis uute mõtete ja tõekspidamistega. J. Jaakson kirjutab: „Politikas olime meie kõik veen­dunud demokraatliku ilmavaate pooldajad, aristokraatiat meie ei sal­linud. Oma peaülesandeks tegime politikas võit­lemise kõrgemate seisuste eesõiguste vastu, üksi­kud meie hulgast olid parteilised sotsiaaldemokraadid, kuid ilmavaate­lised küsimused meie koosolekutel ja läbirääkimistel ei tekitanud lahk­helisid. Vene üliõpilaste Seltsi peeti tol ajal sotsiaaldemokraatia kant­siks. Sellega oli meil vahekord üldiselt hea, kuid läbikäimine väike.” (Vt. EÜS „ühendus” 1906-1931, lk. 12.)

Sellest rühmitusest tekkis hiljem (1906) legaalne EÜS „ühendus”, kuid kümmekond aastat varem pidid need radikaalsed üliõpilased töö­tama täiesti illegaalselt. Samast radikaalsest koolist läbi käinud üliõpi­lased olid ka koondatud varem kõneldud „Rahva Lõbulehe” ümber. Sajandi vahetusel ja uue sajandi esimesil aastail kasvas Tartus nii eesti rahvusest, kui ka muulastest (tollal küll õiguslikkude pärisrahvaste) radi­kaalsete, sotsialistliku maailmavaatega üliõpilaste arv. ühes radikalismi ja opositsiooni kasvamisega üliõpilaskonnas hakkab kaduma keisritruudus ja lõppeks kasvab konstitutsiooni nõudest välja juba demokraat­liku vabariigi nõue.

Paralleelselt üliõpilaste inspektsiooni kõvendamisega hakkavad sagenema ka Tartus üliõpilaste rahutused, üldiselt oli Eestis kuni 1905. a. olukord võrdlemisi rahulik, kuid üliõpilaste seas Tartus tekib rahutusi juba 1899., 1901. ja 1902. a. Viimasel mainitud aastal võeti rahutuste mahasurumiseks tarvitusele isegi politseisalgad ja sõjaväeosad. Võim rõhus vaimule ja teadusele ning kokkupõrked olid vältimatud.

1905. a. revolutsiooni eellainetused hakkasid varsti tunduma üliõpi­laskonnas, üliõpilaste meeleolud muutusid päev-päevalt rahutumaks ja opositsioonilisemaks. „Kel kõrvad kurdid ei olnud, see kuulis, kuidas nad ikka valjumini ümisesid marseljeesi. Kes pihku sai lendlehe, see võttis vastu sõnume suurest üleriiklikust liikumisest, mis provintsi ühendas pealinnaga. Kelle kolgatundmused tollele vararevolutsioonilisele liiku­misele olid küllalt vastuvõtlikud, selle aju kütsid kuumaks rõhutud rahva­klasside tõusulootused ja vabanevate rahvuste ootused,” nii kirjeldab 1905. a. ennerevolutsiooniaegseid Tartu üliõpilaskonna meeleolusid G. Suits (vt. üliõpilasleht nr. 5, 1930, lk. 102).

Millised asjaolud põhjustasid üliõpilaste rahutu, revolutsioonilise meeleolu? Sellele küsimusele katsuti ka vastust otsida juba tollal. 22. veebr. 1905. a. pöördus õpperingkonna kuraator haridusministri ette­kirjutuse põhjal ülikooli rektori poole küsimusega, et ülikooli nõukogu annaks vastuse, et millistel tingimustel oleks võimalik õppetöö Tartu üli­koolis, ülikooli nõukogu 23. veebr, arutades seda küsimust, võttis vastu resolutsiooni, milles on öeldud, et üliõpilaste loobu­mine loengute kuulamisest ja õpingutest on osa­liselt tingitud ülikooli autonoomia ja akadee­milise vabaduse puudumisest ning mitmesugustest Vene riikliku ja ühiskondliku elu ebanormaalsustest. Nagu näeme isegi tolle­aegsed vene professorid jõudsid veendumusele, et ülikool olgu auto­noomne asutus, kus teaduse õpetamine on vaba.

Vene isevalitsuse aastakümnetepikkust väärpoliitika vilja ei suu­detud enam jätkata ega varjata 1905. a. õhkkonnas ja esijoones Tartu üliõpilaste algatusel hakatakse võitlema tollal kehtinud tsaaririigi ise­valitsuse vastu ja nõudma demokraatlikku vabariiki. Muidugi algul pidi nende mõtete levitamine sündima täielikult põranda all ja alles 1905. a. lõpul, revolutsiooni haripunkti ajal, võidi nende mõtetega avalikult välja tulla.

Demokraatlikku vabariiki nõuti radikaalsetes üliõpilaste ringkonda­des juba 1904. a., kuid järgneval aastal tehakse selle mõtte heaks eriti intensiivselt propagandat. Demokraatia mõtet arendati paljudes vene­laste ja Vene piirirahvaste üliõpilaste legaalsetes ja illegaalsetes organi­satsioonides. Eesti ülõpilaste seas levitati seda mõtet varem mainitud eelühenduslaste illegaalses rühmas j. m. 1905. a. teotsesid juba mitmed põrandaalused poliitilised rühmitused, milledest üliõpilased juhtivalt osa võtsid. 1905. a. paisub väga laialdaseks sotsialistliku partei töö, milles ka üliõpilased juhtivat osa etendasid ja tõmbasid endaga kaasa ka veel hulga noori keskkooliõpilase

Kui palju tehti suulist propagandat demokraatliku riigikorra kasuks, seda on meil praegu raske öelda; ainukese tõendusmaterjalina on meil säilinud osa sellesuunalisi lendlehti.

Tsiteerinud eelmises lõikes eesti ajalehtede ja tegelaste mõtteid ja seisukohti möödunud sajandi lõpust ja käesoleva sajandi algusest, esi­tame nüüd paralleelselt neile 1905. a. revolutsiooniaastal Tartus levitatud põrandaaluseid lendlehti. Kümne, isegi viie aasta jooksul on tekkinud uuestisünd!

Omajagu põhjust rahulolematuseks andis Vene-Jaapani sõda. 1904. a. detsembris kirjutatakse lendlehel: „üheteistkümnes kuu kutsub juba kauges idas sõjatuli … Kes on selles hirmsas verevalamises süüdi? . .. Meie võime ise oma asju ajada – Kadugu mädanenud isevalitsus!” Tartu üliõpilased oma koosolekul 6. nov. 1904. a. avaldasid oma seisukohad poliitilise olukorra kohta ja lendleht, millisel neid otsu­seid rahva sekka levitatakse lõpeb hüüdega: Elagu rahva vabariik. Samas öeldakse oma seisukohtade põhjenduseks: „lgal hariduseastmel on oma kohane riigivalitsuse kord. Kui rahvas veel madalal hariduse ja edu järjel on, siis ehk jõuab ainuvalitsus tema tarvidusi täita; on aga rahvas hariduse poolest kõrgemale tõusnud, siis on talle ka uut sellekohast valitsuse korda tarvis … Venemaa ainuvalitsus on elu ja edu vastane, seepärast on tingimata tarvilik teda muuta.” (ERKA: LSv. Aa Trt 1905. a., tmk. nr. 6. It. 13).

9. jaan. olid verised sündmused Peterburis. Protestiks juba järg­neval päeval levitatakse Tartus lendlehti, milles on öeldud: „Minge välja ja kuulutage kartmata uulitsanurkadel ja teelahkmetel: „Me nõuame keisri isevalitsuse ärakaotamist! Me nõuame rahva vabariiki!” (Ibid. It. 18). Tõesti võib olla õigus Gaponil, kui ta pärast seda kirjutab (mui­dugi kui lendlehel toodud kiri on tõeline G. kiri): „Püssi kuulid, millega keisri sõjaväed töölisi vastu võtsid, kustutasivad ühes nii mõnegi kalli eluga ka meie usu keisri sisse ära” (Ibid. It. 86). Usk keisrisse ja truualamluse tunded hakkasid kaduma päev-päevaga, algul üliõpilaskon­nas, haritlaskonnas ja siis rahvas. Kui varem ja ka veel 1905. a. ajakirjan­dus üldiselt hoidis apoliitilist joont, siis Tartu üliõpilaskond 1905. a. jättis õppetöö ja andus peamiselt poliitilisele tegevusele. 1905. a. saadetakse valitsusvastaseid lendlehti töölistele, moonameestele jne., milles selgita­takse isevalitsusliku korra pahesid ja demokraatliku korra hüvesid.

Tartu üliõpilaskond ei jäänud mitte ainult sõnade juurde, vaid asu­takse oktoobris juba isevalitsuse embleemide kõrvaldamisele. Nii on ülikooli aulast 16. okt. kõrvaldatud kõik keisrite pildid ja 19. okt. võe­takse ülikooli eest riigikull maha. Oktoobris muutuvad üliõpilased üldse väga aktiivseks ja avaldades avalikku protesti „Tartusse sõjaväelise kaitse sisseseadmise vastu” öeldakse: „Kui meie isevalitsusega võidel­des seisma ei ole jäänud, ega ei jää, siis astume seda enam väesalkadesse musta saja vastu ja võitleme isiku ja varanduse puutumatuse pärast, nagu vabad kodanikud niisugusel maal, mis demokraatliku vaba­duse koitu tervitab.”   (Uudised 31. okt. 1905).

Üliõpilaskonnas sündinud demokraatlik mõte on lühikese ajaga nii­võrd laialdastesse rahvahulkadesse levinud, et kui novembris kokku tuleb ülemaaline rahvaasemikkude kongress, siis juba ülikooli aula koosolekul võetakse avalikult vastu resolutsioon, milles nõutakse, et „Venemaal demokraatline vabariik sisse saaks seatud.” Ning lõppeks 1905. a. revo­lutsiooni üldsuund ongi sihitud isevalitsusliku korra vastu.

On suur küsimus: kui poleks neil aastail üliõpilaskonnas sündinud, kasvanud ja rahva sekka levinud demokraatlik mõte, millal oleks siis eesti rahvas vabanenud? Keisritruudus, mida aastakümneid oli meie rah­vasse istutatud, kadus ja algas eesti ajaloos uus ajajärk.

Üliõpilaskond, kes meil demokraatliku mõtte on sünnitanud, seda levitanud, on selle eest valvel seisnud ka hiljem, kuid hilisemate aja­järkude vaatlus ei kuulu käesoleva visandi raamesse.

A. Looring.

Akadeemiast nr. 1/1937