Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Raamatuaasta esilepaistvamaks lipukirjaks kujuneb kahtlematult hüüdlause: „Raamat rahva sekka!” Kuid alates pealinnast ja lõpe­tades metsadetaguse elamuga, kõikjal seltsib selle üleva sooviga otse pealekaebavalt nõue: eesti raamat olgu ka hinnalt odav ja kättesaadav. Siin aga võib meid tabada esimesi pettumusi, kui meie järeldame va­lesti ega pea silmas kaugemaid väljavaateid, sest odava raamatu küsimus on raske probleem, mida ei lahendata ühe rapsuga. Piduliku meeleolu ülalhoidmiseks võidakse ju käiku lasta mõni odava raamatu seeria või üksik väljaanne, kuid hiljem võivad need osutuda vaid endapetteks, kuna üldine raamatuturu olukord jääb ikkagi endiseks. Raamatuhindade üldine alandamine nõuab järjekindlust ja süstemaatset korraldustööd.

Nii peame tähelepanu pöörama neile ettevõtteile, mille kaudu meie võime alaliselt normeerida raamatuhindu ja süvendada raamatulevikut. Meie edaspidise raamatukultuuri tugevama kandepinna moodus­tavad rahvaraamatukogud. Võib juba ette kindel olla, et Raamatu­aasta jäädavamad ning tulemusrikkamad võidud tähistetakse raa­matukogunduse alal. Kui ilmuvad parimate teoste nimekir­jad, millesse üles tähendet raamatud peaksid leiduma edaspidi igas raamatukogus, kui hakkavad kokku tulema annetused raamatuis ja rahasummades, siis juba seega on lood uus ja avaram olukord raama­tukogunduse alal.

Kui meie just praegu, sel pidulikul aastal igal pool rõhutame raa­matukogude tähtsust ja vajadust, siis on edaspidise arengu nimel veel tähtsam ja olulisem, kui meie looksime rahva seas täie selguse ses küsimuses ning mõtleksime julgelt lõpuni need mõtted ja kavad, mis on seot selle alaga. Raamatukogude täiendamine vajalikkude teostega on ainult küsimuse lahendamise algus ning meie jääksime varem-hiljem poolel teel seisma, kui loome pettekujutluse, et oleme sellega teinud kõik.

Kui meil õnnestuks raamatute näol paigutada mitmemiljonilisi varandusi raamatukogudesse, siis selleks, et need raamatud leiaksid rahva poolt kasutamist, peame veel enam tähelepanu juhtima kogude üldisele korraldamisele ning nende seisukoha kindlaksmääramisele ühiskondliku ja kultuurilise arengu edasises käigus. Kui tahame va­het teha hariduse ja kultuuri vahel, siis võiksime öelda, et haridus on peamiselt seot oskuse omandamisega mingil kutsealal, luues selleks tarvilikud eelteadmised, kuna kultuur ühendab ja viib meid osasaa­misse kogu inimliku vaimuloominguga. Hariduse alal on pikema aja kestel välja arendet kindlakujuline koolikorraldus.   Kultuuri levita­miseks ja omandamiseks vastav korraldustöö on alles täielikult arengu algastmel. Selleks, milleks meil praegu on koolid hariduse alal, selleks kujunegu lähemas tulevikus meil üldise kultuuri alal rahvaraamatukogud. Täiendus- ja kasvatusasutustena on aga avalikkude raamatukogude ülesanded võrreldes koolidega kaugelt mitmekesisemad ja laialdasemad, nende kasutajaiks on kogu teovõimeline elanikkond. Kindlale alusele rajatuna on raamatukogud neiks kultuurikoldeiks, mille ümber koondades meie võrdlemisi kõrge haridusliku tasemega rahvas võiks kasvada ja tõusta ühtlasi tõeliseks suureks kultuurrah­vaks. Kui meie suudame selle teadmise kanda laiadesse rahvahulka­desse, kui meie rahva juhtivad jõud saevad selle ülesande järgnevate aastate eesmärgiks, siis alles on Raamatuaastal tõelikult pandud alus kultuuritööle, mis kujuneb tulevikus suurimaks toeks meie iseseisvuse kindlustamisel.

Kuid võrreldes koolide seisukorda raamatukogude praeguse olu­korraga, saame selgema ülevaate, kaugel meie õieti asume viimaste asutuste korraldamise alal. Koolis võivad õpetajaina tegutseda ai­nult vastava kutsega inimesed ning kellelgi ei võiks pragusel ajal enam mõttessegi tulla mõnd kõrtsmikku või kraavikaevajat panna õppejõuks kuhugi maanurga algkooligi. Teame küll, et hämarail ajul andsid koolideski õpetust inimesed, kes oskasid hädavaevalt lugeda. Ometi on alles hiljuti ühes suuremas linnas kavatset valida koguhoidjaks inimene, kel polnud endal teadmisi ega huvi raamatu vastu ning kel puudusid eeldused raamatukogutööks. Kui sarnased juhud esine­vad linnas, kus koguhoidjaile võidakse maksa keskmist tasu, siis mida peame ootama maalt, kus kõik töö tuleb teha tasuta. Koolide paigutamiseks peame tarvilikuks ehitada lossidele sarnlevaid koolimaju, kuigi mäletame, et kunagi on koolide asukohaks olnud suitsutared ja köstrimajade eeskambrid. Raamatukogudel pole veel linnadeski otstarbekohaseid ruume ega eri maju, kuna maal enamus mõnestkümnest köitest koosnevaist kogudest asuvad koridorides või teiseks otstar­beks kasutet ruumide nurgakestes. Raskeil kriisiajul püütakse koo­lide võrku ülal hoida kõigi pingutuste varal, raamatukogud võidi aga jätta täiesti saatuse hoole, võttes neilt täies ulatuses riikliku toetuse.

Nii ei olene raamatute levitamine rahva sekka üksnes raamatute juhtimisest ja paigutamisest kogude riiuleile. Olen sama ajakirja ühes eelmises numbris juhtinud tähelepanu neile reaalseile võimalusile ja esitanud konkreetse kava, kuidas meie suudaksime ka harilikul ajal varustada raamatukogusid meie väärtkirjandusekogu aastase toodan­guga, kuidas sel puhul võiksime üldiselt raamatuhinna alla viia kätte­saadavale tasemele. Kuid siit edasi peame juba mõtlema, ja õieti väga tõsiselt mõtlema raamatukogude tegevuse hingestajaile ja elustajaile, s.o. raamatukoguhoidjaile. Sest ka hästi ja rikkalikult varustet raamatukogu võib jääda kasutamata varakambriks, kui seal puu­dub innukas ja asjatundlik koguhoidja, kes loob oma käitumisega õhk­konna, mis hoiaks raamatukogu juures ka vähemteadlikud lugejad.

Kui anname õpilase kätte, kes vaevalt tunneb tähti, kooliraamatu ning soovitaksime tal ilma lähema  juhatuseta ja selgituseta õppida lugema, siis jääks enamik meie lapsi küll kirjaoskamatuiks. Samuti on lugu ka avalikkude raamatukogude kasutajatega, kelleks on ena­muses vähemteadlikud lugejad. Satub sarnane lugeja raamatukokku, siis ei oska ta esialgu paljude köidete ja kataloogide juures midagi peale hakata. Võttes paaril korral lugemiseks mõne köite ja kui need juhtuvad olema mittevastavad ta maitsele ja teadmistele, kaotab ta varsti huvi, lööb kõhklema, kas ta viimaks ei blameeri end teiste lugejate silmis ning hoidub siis pigemini kogust eemale. Siin peitub suurimaid põhjusi, miks mitmed kogud leiavad vähe kasutamist, kogud on laokil ning töötavad korrapäratult.

Et saaksime selgema pildi raamatukoguhoidja ülesandeist, took­sin mõned näited laenuteenistuse alalt. Koguhoidja ei ole ainult mehaaniline raamatute väljaandja, vaid ta peab tundma inimesi ja oskama neid kasvatada ja juhtida. Tuleb esmakordselt raamatukokku lugeja ning soovib saada Musta kaptenit või Margarethe Steinheili, ja kuna neid raamatuid muidugi korralikus kogus ei leidu, siis peab koguhoidjal olema käepäralt soovitada mõni parem kergemasisuline seiklus- või armastusromaan. Hiljem peab ta teiste raamatute hul­gas juhtima sama lugeja kätte juba mõne väärtuslikuma ilukirjan­dusliku või teaduslikugi teose, kuid ühtlasi peab ta meeles pidama, et seda esialgu ei juhtuks üksteise järele, sest see võiks eemale pele­tada värske lugeja. Samas ilmub kavala näoga noormees ja loeb ette terve rea raamatuid, millest osa leidub kogus, kuid on näha, et need on kõik teat mõttes kõditava sisuga teosed ja siin on tõukejõuks halb uudishimu. Nii tuleb talle ettevaatlikult siis seletada, et need raa­matud on parajasti teiste lugejate käes ning talle võidakse soovitada mõnda teist. Ja kui ta hiljem saab vahepeal lugeda mõne neist esi­algu soovit ramatuist, siis on ta huvid juba osaliselt juhit teisale ning seegi noormees jääb kogukasutajate ridadesse pikemaks ajaks. Kui keegi esitab soovisedeli, kuhu on üles tähendet hulk numbreid, kuid pole märgit, et lugeja soovib mõnd raamatut esmajärjekorras, siis ei tule koguhoidjal haarata kohe esimese juhusliku numbri järgi, vaid ta peab siin andma parema ja vastavama raamatu, mis lugejat võiks rohkem huvitada. Mitmed lugejad ei oska soovisedeleid täita, kirjuta­des välja järjest tühiseid raamatuid, mille puhul avaldavad ise hiljem nurinat. Neile tuleb anda võimalus valida neist raamatuist, mida ko­guhoidja talle omakordse valiku põhjal esitab. Need on vähesed näi­ted, mida siin võidakse üles lugeda, kuid töötades ettevaatlikult ja lugejaile märkamata järjekindlusega loob hoolas koguhoidja oma raa­matukogu ümber elevuse ja elu, loob ja kasvatab oma lugejaskonna. Ning sinna, kus inimesed elavalt koos käivad, tuleb järjest uusi osa­lisi juure.

Mul on olnud võimalus mitme aasta kestel lähemalt jälgida raa­matukogu tegevust ühe linnaraamatukogu juures, mille lugejaskonna enamuse moodustasid alghariduse omandanud ja igapäevse tööga seot lihtinimesed. Ajajooksul koguhoidja tagasihoidliku kontrolli all lu­gesid paljud neist läbi kogu eesti keeles saadaoleva ilukirjandusliku romaanitoodangu, selle seas üldtunt välismaiste autorite teosed, nagu Balzac’i, Loti, Zola, Tagore, Galsworthy, Hamsuni, Maurois j. t. omad. Siinjuures ei esinenud kaebusi, et need autorid oleksid igavad, rasked või vähehuvitavad, ei eelistet neile ka erilise hooga kriminaal- või seiklusromaane. Ainult mõned vähesed teosed, nagu Bourget Õpi­lane, Flauberfi Salambo ja Wilde’i Dorian Gray portree osutusid vähemmõistetavaiks meie tavalisele lugejale. Kuivõrd palju erilisi või­meid sellekohast andi ja vaimuerksust raamatukogutöö nõuab koguhoidjalt selgub sellestki, et paarikümne praktikandi hulgast, kelle te­gevust mul olnud samuti võimalus jälgida, leidus ainult kaks, kolm inimest, kellest võis loota, et neist areneks edaspidi ideaalsed koguhoidjad.

Raamatuaasta alguseks olime jõudnud raamatukogunduse alal siiski niikaugele, et pandi maksma seadus, mille põhjal nõutakse koguhoidjailt kutselist ettevalmistust. Selle seaduse käsitamisel peak­sime aga hoiduma neist eksitusist, mis ette tulnud teiste kutsete alal. Kuna meil on õige vähe kutselisi koguhoidjaid, siis ei tohitakse nüüd kohe hakata kergekäeliselt diplomeid jagama, kuna hiljem raamatukogude võrgu väljakujunemisel ja otstarbekama ning põhjalikuma ettevalmistusega koguhoidjate juuretulekul ei oleks meil neid viima­seid kuhugi paigutada. Praegune seadus näeb ette kutsetunnistuse väljaandmise vastava eksami sooritamise järele, kuna praktilisele tööle on ant vaid kõrvaltähendus. Tõelikult peaksid siin hinnangud olema vastupidised. Eksamil nõutavad teadmised võiksid kujundada vaid normi koguhoidjaile, kuna kutsetunnistus antakse neile prakti­lise töö põhjal. Selleks on tarvilik, et lähemas tulevikus Tallinna ja Tartu keskraamatukogud, kus ette näht eksamitegijaile praktiseerimisvõimalused, kujuneksid tavalise laenutegevuse kõrval vastavalaadseiks seminarideks või instituutideks. Raamatukogutöös jääb ka laialdasemate teadmistega inimene kasutuks, kui tal puuduvad võimed ja kohanemisoskus läbikäimiseks lugejaskonnaga. Nii tarvilik kui ongi kutseoskuse omandamine raamatukogunduse alal, ei tohitaks just siin hakata diplomit eelistama praktilisele tööle ja võimele.

Kuid andelisemadki koguhoidjad ei suudaks palju korda saata, kui neil puuduvad seks võimalused ja tööväli, kui nad on liigselt koor­mat muude ülesannetega. Nii on kolmandaks tähtsamaks küsimuseks raamatukogude kui asutuste võrgu korraldamine. Praegu suudavad ainult üksikud linnad tasuliselt ja täie tööjõuna kasutada koguhoid­jaid. Põllumajandusliku riigina peaks meil ühtlasi täie tõsidusega hoolitsetama maa kultuuriliste huvide eest, eriti nüüdsel ajal, mil mõeldakse maa tihedamale asustamisele, elanikkude linnast maale juh­timisele. Kui hindame koolide ja kogude tähtsust samavõrdselt, siis ei suudaks meie ometi niipea kõiki kogusid arendada samalaadseiks iseseisvaiks asutusiks nagu seda praegu on koolid. Kuid lähemate päevade eesmärgiks peame seadma üksikute kohasema asupaigaga maakogude arendamise kihelkonna keskraamatukogudeks, nagu meil omal ajal kõrgemaiks õppeasutusiks maal olid kihelkonnakoolid. Neisse keskkogudesse võiksime juba paigutada tasulised, täie tööjõuga tege­vusse rakendet asjatundlikud koguhoidjad, kes ühtlasi instrueeriks ja hoogsustaks tööd kihelkonna haruraamatukogudes ning nende kaudu teadlikult juhiks ja süvendaks oma ümbruskonna kultuurilist arengut. Alles siis võiksime kõnelda raamatukogude võrgu kandvusest ja kul­tuurilisest otstarbekohasusest. Siis ei raiskaks meie raamatuile asja­tult raha, kuna need ei jääks enam seisma kuhugi korraldamata ruumi, vaid nad liiguks, elaks, paljuneks ja areneks üheskoos meie edasi­püüdliku rahvaga. Siis on ka kindlustet meie väärtraamatule suuremaarvuline levik, võidakse alandada selle hinda, ja kui rahvas on as­jatundlikul juhtimisel õpetet õieti lugema ja hindama väärtraamatut, küllap hakkab reaalsemal kujul liikuma ka eraraamatukogude asuta­mise mõte.

Meie oleme peamiselt näinud ja kuulnud erakondlikku laialitammuvat kihutustööd. Riikliku ja kultuurilise propaganda kavakindel korraldamine tundub seepärast meile nagu võõrastavana ning seda segatakse esialgu ära moodsate tasalülitamistaotlustega. Ometi on õiglane, teadlik ja järjekindel selgitustöö riikluse ja kultuuri alal see jõud, mis aitab kasvatada rahva seesmiselt tugevaks ja arenguvõimeliseks. Seda selgitustööd ei saada teha üksnes sõnadega ja eeskirjadega, vaid selleks peab olema käepärast kasutada meie kultuuri­väärtuste varasalved. Nii kujuneksid kihelkondade keskraamatukogud ka propoganda alal tarvilikeks asutusiks.

Kuna maal senini peaaegu puuduvad lugemistoad, siis peaks olema põhjust ning leiduma võimalusi loetavamate ajalehtede ja aja­kirjade kasutamiseks avada sarnased lugemistoad vähemalt kihelkon­dade keskkogude juures. Soovitav oleks, et need keskkogud ühes lu­gemistubadega asuksid mõnes suuremas seltsimajas, kus on ühtlasi üles säet parimad raadioaparaadid. Nii võidakse raadio kaudu tähtsamail rahvakogumispäevil linnadest üle kanda sisukamad kõned ja väärtuslikumad ettekanded, millele hiljem järgneksid omaalgatuslikus korras kohapealsete tegelaste ülesastumised. Nii looksime ka maale tegevusvõimsad ja juhtivad keskkohad, mis suudaksid igakülgselt ra­huldada ja edasi arendada rahva vaimseid huve.

Meie inimesed on üldiselt haridusejanulised ja mitte ainult lahe­damate elamistingimuste tõttu pole nad vaadanud linnade poole. Kui meie linnad ei suuda neid enam vastu võtta, vaid tuleb hariduse ja kultuuri lähikonda edasitungijaid tagasi maale juhtida, siis peab os­kama mõista seda murrangut, segadust ja pettumust, mida praegu ela­vad läbi omas hinges nii paljud. Ka seepärast peame töövõimaluste loomisega maal esmajoones rajama seal tugevaiks need kultuurilised keskkohad, mille ümber võiks areneda vaimne elu sama intensiivselt nagu linnaski. Siis ei pruugiks maa enam alaliselt kadetseda linnu nende kultuuriliste eesõiguste pärast. Siis võib ühtlaselt nii linnas kui maal iga inimene iseteadvalt tunda end tõelise kultuurriigi koda­nikuna.

Nii võiksime Raamatuaasta lipukirja „Raamat rahva sekka!” kõr­vale püstitada veel teise loosungi: „Mitte sõnades ideaalitsemine ei pea olema meile sihiks, vaid kogu korraldava mõttejõuga asume kul­tuurtööle!”  Seda tööd on palju, seda jätkub kõigile.

Erni Hiir

Loomingust nr. 7/1935