Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Üldiselt pole eesti kirjandus 1924. aastal mitte halb. Siin leiduvad õige mitmed tööd, mille väärtus püsiv. Kuid eesti näitekirjandust mainitud aastal eraldi vaadel­des ei saa me enam seda rahuldavat tagajärge.

Võttes vaatluse alla üksnes tähtsamad ja suuremad tööd, saame neid arvu järele ainult neli: Jaan Kärneri „Kange­lane”, Mait Metsanurga „Vagade elu”, Egon Närepi „Luu­painajad” ja Nigol Hindo ,,Sõõrul”. Paljas see keskpärane arv ei ütle meile õieti veel midagi. Meid huvitab nende tööde sisu, väärtus.

Kolm esimest autorit nimetavad oma tööd komöödiaks, viimane – „dramaatiliseks skitsiks” (mäletavasti, sest praegu pole mainitud töid käepärast). Draamad puuduvad üldse. Võib-olla on see väga iseloomustav nähtus ajajärgu suhtes. Alati pole teos, mis kannab nime komöödia, kunstväärtuslik, vaid sageli on tekkinud see kui ajajärgu maitsete rahuldaja.

Iseäranis näib kandvat seda ilmet 1924. a. näitekirjan­duse suurem töö – „K a n g e l a n e”, Jaan Kärneri komöö­dia kolmes vaatuses. Igatahes jäi nende ridade kirjutajale mulje, et Jaan Kärnergi pole pääsnud oma ohvri toomisest aja poliitilisele ja vaimlisele meelsusele.

Meie poliitiline elu hõõgub ainete palavikust, lugejas­konna maitse nõuab midagi lõbusat ja kerget ning – ka kirjanikku ennast ahvatlevad loorberid. Mõnigi eesti lugu­peetud kirjanik on näidanud hilisemal ajal sellekohaseid kal­duvusi, pole ime, et Kärnergi neile lisandub.

Kärneril on kogemusi – on kirjutanud juba ühe poliitilise satiiri, ühe pikema poeemi, tunneb oma poliitilise mine­viku tõttu ühiskondlikke olusid, valitseb luuletajana seotud vormi – miks siis mitte mõni sünteetiline katse neist ele­mentidest?  Oma vastses satiiris on katsunud ta seda anda.

„Kangelane” on äratanud kõnelust. Et ta esietendus oli möödunud aasta sügisel „Draamateatris” ja seda lavas­tati ka „Vanemuises”, siis on see kõnelus arusaadav. Kuid ka muidu on tast juttu olnud, näiteks avaldas Henrik Visna­puu ta kohta õige heatahtliku arvustuse „Loomingus”.

Nüüd tagantjärele neid arvustusi vaadeldes ja lugedes tundub, et arvustajad ei erine palju üksteisest, eriti mis puu­tub arvustatava teose poliitilisse kajastusse. Seepärast keel­dun neist ühisjoonist siin uuesti kõnelemast, tahaksin ainult valgust heita vähem nähtud aladele.

Kärneri komöödia on libe oma käigus ja nilbe oma sis.us. Vaadelgem seda peategelast Peep Ahast ennast, keda on austatud kangelase nimega. Ta korraldab teiste narrimisi (see on autori sõna), tahab tõmmata teiste naeruväär­sust, ent nagu oleks ise parem. Ei valeta rahvasõna, kui ütleb, et lõuamehed on ise alati kõige hullemad ja kõige naljakamad.

Ta saabub Eestisse Venemaalt vaevalt kuu aega tagasi, pääseb siinsesse seltskonda ajakirjaniku Marjapuu ja ta proua kaudu. Viimane on Ahasest koguni „sisse võetud” kui mingi plika: ,,Ta on vaimustav! Need silmad ja see suu!” (Ihk. 24). Peep Ahas soovitab prouakesel lahutuda abi­elust ja annab lootusi enese peale. Ilmub siis nahavabrikandi Martini majja ja juba esimesel juhusel räägib selle tütre kosimisest. Kui naised teineteist selle üle kahtlustavad ja armukadestavad, siis lubatakse võtta mõlemaid ja võetaksegi järgmisel päeval.

Igatahes kõige silmapaistvam iseloomuomadus on Ahasel ta donjuanlikud kalduvused. Nendes ei saa kahelda, – näitab neid autor meile ju sellekohase läheduse ja uskumapanevusega.

Kärner on puudutanud siin rohkesti helli kohti, on näi­danud poliitilisi karjeriste, tõusikvabrikante, tõusikuid aja­kirjanikke ja apteekreid ning naiste järele jooksvaid armukütte. Mainitud elemendid on üksteisega lähedas ühendu­ses. Siin on tõepoolest revolutsiooni tegemine „kanakorvis”, nagu tähendab üks tegelane.

Vististi pole pannud Kärner teadlikult oma teose eroo­tilise külje peale suurt rõhku, kuid alateadvus on toiminud siiii kindlalt ning hästi. Igasugustest eelarvamistest vabu suhteid on kujutanud ta ikka ja alati. Lugegem näiteks „Bianka ja Ruthi” või „Ainust idealisti”. Kirjanduslikult kasutatult on need elamused väga huvitavad ja annavad oma pihtiva ilme tõttu Kärneri teostele erilise ehtsuse.

„Kangelases” tülitab meid aga autori langevus vulgaarsusse tõusikperekonna halbade külgede karikeerimisel. Siin on säherdusi sõnu, mida omaette lugedes vahest tähele ei pane, kuid näitelavalt kuulatuina mõjuvad otse piinlikult.

Ka teose dramaatiline arendamine jätab palju soovida. Kogu aeg peab kobama umbkaudu ümber, et leida intriigi peasoont, mis teose tegelasi elustab ja liikuma paneb. Alles lõpuks, mis dramaatilise töö kohta liiga hiline, saame autori ja tegelaste pihtimuse kaudu selgusele.

Kõrvaliste asjade iseloomustamine on saanud mõjukam kui peategelaste puhul. Viimased tunduvad liiga kindluseta joonistatud olevat. Nad on liiga vastutulelikud ja paindlikud Peep Ahase ilusaile sõnule. Mõnestki kujust on antud tä­nuväärsed piirjooned, ent lõpliku kujuna on nad vastuvõeta­matud.

Teose nõrkused tulevad lavastuse puhul täiel määral ilmsiks. Raske on täita näitlejailgi autori poolt jäetud tühje kohti. Paul Sepp tegi omal lavastusel siiski kõik, mis võis. Arvustajate tunnistust mööda sai. teos lavastatuna palju pa­rem kui autori poolt kirjutatuna. Lavastaja oli juurde toonud mõned kõrvalstseenid rohke publikuga, shimmi, fokstroti ja grammofoni, mis meie tõusikpublikule väga iseloomustav. Lavastaja kriipsutas alla tegelaste psühholoogilisi jooni ja tegi teose seega palju väärtuslikumaks kirjaniku omast.

Kärner ristib oma töö komöödiaks, ent koomilist väl­jendust leidub siin tõepoolest vähe. Puudub lõbus huumor või sarkastiline pilge, puudub üleolek näidendi tegelastest. Vilksatub mõni aforistlik mõte, mõni koomiline iseloomus­tus, kõige enam saavutab tähelepanu lihtne pihtimine.

Kõnelemist on ses teoses liiga palju, ent see ei huvita ja on hoopis kahvatu „Ainsa idealisti” südamest tuleva vaimuka dialoogi kõrval. Tundub üldse, et autor pole sellele ainele ja kujutlusele nii kaasa elanud, kui oma varemate teoste puhul.                                  

Teos on kirjutatud värsivormis. Selle poolest on ta uudiseks meie vastsemas kirjanduses. Kuid viiejalgsed jam­bid, milles kirjutatud palju klassilisi tragöödiaid ja draama­sid, mis üldse pühalik-pateetiline vorm, ei näi sobivat seltskonnasatiirile, – tekitab nagu mingi vastolu.

Mait Metsanurga „V a g a d e  elu” pääsis näitelavale juba enne trükist ilmumist. Nagu „Kangelase”, nii maksab sellegi teose kohta, et teos võib tõusta hea lavastuse varal palju paremaks, kui on kirjandusliku tööna. Igatahes sää­rast rahuldavat muljet tööst lugemisel ei saa, kui omanda­sid selle arvustajad ta lavastuse puhul „Estoonia” teatris.

„Vagade elu” pole mainitud kirjaniku loomingus värs­ke saadus, vaid vanema asja ümbertöötus. Sellega on sele­tatud ka, et selle töö aine ei ole aktuaalne; muidu armastab Metsanurk ikka päevakorralisi aineid. Ta pilkab kümme­kond aastaid tagasi nii väga päevakorral olnud vagatsejaid-palvevendi.

Seda ainet on käsitelnud Metsanurk ise juba varemalt oma novellikogus „Jumalalapsed” väikeste laastude näol. seda on riivanud õige paksudes joontes Eduard Wilde oma „Prohvet Maltsvetis”. Mis puutub Metsanurga praegusesse käsitlusse, siis ei või öelda, et see oleks õnnestunud pare­mini ja omapärasemalt kui teisal.

On tavaline, et pilget ja naeru väärivad objektid on ku­jutatud näidendites paksemais värvides, suuremate pahedega kui tegelikus elus. Nii ka Metsanurgal. Ta koondab siin oma võime täielikult talutaadi ja -eide ning kiriku vöörmündri silmakirjalise vagatsemise ning hingelise tühjuse kinninaelutamiseks.

Näidendis esinejad Laiksaare vanad on niisugused, kes tarvitavad jumalasõna oma ilmliku ja patuse elu varjami­seks, ja seda nii ebateadlikult kui teadlikult. Nende kattekilbiks on tuttav laul lauluraamatust: „Küll vagade elu siin seestpidi hiilgab” (see on võetud ka näidendi motoks), mille päästavad valla alati, kui juhtub olema midagi iseära­likku varjamiseks.

Nende vagatsemine on seotud väga lähedalt teise silmapaistva omadusega – ihnusega. Viimasest tagaaetuna võtab praegune Laiksaare vana oma noorpõlves lapsega tüdruku naiseks, et omandada seega ka võrdlemisi suurt kaasavara – Laiksaare talu. Ja nüüd saavad hakkama uue numbriga.

Nad sobitavad oma tütart paksukõhulisele ja libedaiseloomulisele vöörmündrile, et seega pikendada oma rendimaksu ning korjata kuldrublasid, mille vaatlemine loojeneva päikese paistel neid juba üksi lõbustab.

Kroonuteenistusest jõuab koju poeg, tahtejõuline ja tugevaiseloomuline. Ta tahab  talus maksma panna uusi korraldusi ja käsile võtta parandusi, ent kohtab siin vane­mate ihnuskoisust ning nende valehiilgust.

Vanemad ei looda head oma saladuste avalikukstulemisest pojale ja sellepärast pääseb valla õige tõsine ning suurepärane „seespidine hiilgus”. Tütar saabub suhtest vöörmündriga silmapilgule, kus kõike avaldaks lapsekisa; sellepärast tahetakse kõrvaldada hädaoht tappetööga.

Viimane ebaõnnestub. Kuid selles on süüdi jälle Laik­saare taadi verre kasvanud kokkuhoid: Laiksaare vana peab viima äralämmatatud lapse, kes mässitud naiste poolt ilusa uue suurräti sisse, hobusekoplisse hauda matmiseks. Kuid tal hakkab kahju uuest suurrätikust (aga lapsest pole tal kahju sugugi!); ta võtab selle lapse ümbert ära, ühtlasi ära tõmmates ka tropist lapse suu eest. Laps, kes pole veel surnud, jääbki ellu.

Neile vanadele ei ole jumalasõna hingeliseks vajadu­seks, hinge lohutuseks elu kurvematel silmapilkudel. Neil on vaid naiivne traditsiooniline komme kõike paluda Juma­lalt, isegi kuritööks head kordaminekut!

Kas leidub ka elus sarnaseid vagatsejaid tüüpe või on kirjanik loonud need oma ettekujutuse järele? Pole tähtis. Tähtis on vaid see, et nad seesugustena väga võikalt mõju­vad ja psühholoogiliselt ebausutavaks kipuvad minema. Kirjaniku liiga drastilised võtted ilma lahendava vastukaa­luta ei mõju hästi. Halvema lavastuse puhul võib muutuda teos magedaks jandiks. „Estoonia” teatri lavastust pole ma näinud, selle eest nägin teost lavastatuna Narva Eesti Seltsi teatris – ja seal muutus töö küll lihtsalt ebamaitstavaks.

Kui juba „palvevennad” on patused inimesed, siis ei maksa „ilmalapsi” rääkidagi. Need teevad pattu avalikult – suitsetavad ja joovad viina! Kuid nad jätavad selle maha. Jaan ei suitseta pea ega joo enam viina. Noorem vend Ants näppas vanemate tagant asju, rüüpas salaja viina, ent oma venna eeskujul tahab ta neist loobuda.

Kõige õpetlikumana on esitatud Laiksaare prohvetlik ja eeskuju pakkuv sulane Toomas. Ta on positiivseks kehas­tuseks ja ideaaliks, on vastukaaluks vagatsevaile palvevennile. Ta pooldab isiku iseseisvust ja julgust, mis puudub Laiksaare vanadel. „Ainult peremees ja isand on inimesel –  see on ta ise.” Mitte üksi mõtetes, vaid ka tegudes ke­hastab ta parema, inimese tüübi. Kui peretütre Maali laps peab jääma isatuks, siis tahab olla Toomas selle isa.

Et Metsanurga kõnesolev töö on pärit „vanast heast ajast”, see paistab välja nii sisulistest kui vormilistest ele­mentidest. Metsanurk arendab probleemi suitsetamise, vii­najoomise ja sohilaste näol, nagu seda samal ajal tegi Edu­ard Wilde „Prohvet Maltsvetis”. Ja ta dramaatilised võt­ted on osaliselt (nagu salaja kuulamine põõsa taga) juba ammu kulunud.

Aine on dramaatiline, peaaegu kriminaalne; sellepärast pakub ta elevust, mis tarvilik lavateosele, et ta tõmbaks kaasa. Nagu „Estoonia” lavastusest võis näha, võib ta selle poolest õige paljusid huvitada.

Oma olemise poolest pole töö koomiline ega traagiline, vaid vahelduv, sisaldades mõlemaid elemente. Metsanurgal pole kalduvusi huumoriks, vaid ta suunurgis seisab ikka iroo­niline pilge. Kui siin siiski on katsutud eluga lepitav hu­morist olla, siis pole see õieti õnnestunud.

Kaks ülejäänud tööd on seni tundmatuilt algajailt. Kui juba kahe eelmise tuntud kirjaniku tööd pole kõigiti rahul­davad, siis ei saa seda viimastelt nõudagi. Klassilise täiuse ja selguse poole nad ei püüagi. Vaid koguni selle vastu – nad teevad uusi katsetusi, eriti tuleb seda Nigol Hindo kohta öelda.   Nii peab see olemagi!

Egon Närep nimetab oma tööd „L u u p a i n a j a teks”. Miks tuua välja luupainajaid kolikambrist või kää­bustest? Närepi „Luupainajaid” tuleb võtta mõistu. Aine on minevikust, kuid mõte on tänapäevane.

Närep on teinud oma teose tulipunktiks laste sünni küsi­muse kombluse vaatevinklist. Ta laseb oma tegelastel sõi­mata kirjandust seepärast, et viimane aitavat kaasa sigi­misele.

Teose peategelane on kirjanik. Tema romaanid teevad peaaegu imesid, sest need, kes neid loevad, saavad sigijaiks. Isegi vanainimesed toovad lapsi ilmale. Kuhu panevad vaesed inimesed oma lapsed, kui neid tuleb järjest juurde? Surnult sündinuid toovad kirjaniku ukse taha, ent elavate eest ilmuvad ise kirjanikku ja kirjandust sõimama!

See on koguni vastupidine võte tänapäevale. Nüüd süüdistatakse ju .kirjandust selles, et viimane kahandab laste sündimist. Samuti pea peale on pööratud komblusekohtu ja -politsei lugu, kelle sihiks ilma hävitamine ja laste sün­dimise vastu võitlemine.

Esialgu sääraseid olukordi kuulda tuleb kahtlusega. Kuid pea peame küsima: Miks pole see võimalik ühes ko­möödias või jandis, kui sarnaseid asju sünnib tõeliseski elus?

Närepi teos on enam jant kui komöödia. Puht humoristlik ja hingestatud elamus on temast kaugel. Labast naeru on siin küllaldaselt, ja see võib anda tööle laiema publiku ees oma meeldivuse või tõmbavusegi.

Töö ei püsi lõbusana aga lõplikult. Viimane vaatus muutub juba sügavtraagiliseks. Ühe tegelase, kombluse kohtuniku südametunnistus hakkab teda viimaks kiusama. Ta hakkab armastama lapsi, keda ennemalt vihanud. Ta kutsub nüüd uulitsalt koju igasuguseid inimlapsi, kuid need valmistavad aina südamevalu. Kuidas armastad sa idiooti või libu?

Iseloomud on valgustatud vaid ühest küljest, vahekor­dade vajaduslikkuse seisukohalt. Inimesest kui tervikust ei saa olla siin juttu. See on nii sageli esinev puudus, et sel­lega harjutakse juba ära, saadakse vähenõudlikuks.

Dialoogi valitsemine ja sellega olukordade loomine on hea, nagu üldiselt situatsioonitunnegi. Kui palju on öeldud näiteks juba sellega, et noorel lasteta abielupaaril lastakse armastuseromaane lugeda. Kompositsioon on natuke laiali­valguv, tükeldane.

Et noor kirjanik on ideeline, et tal leidub koguni para­doksaalseid mõtteid, võib talt loota jõurikkamaid ja pare­maid tulemusi kui see keskpärane komöödia.

Egon Närepi komöödia ega Nigol Hindo kavand – „S õ õ r u l” pole saanud veel lavastuse osaliseks, mispä­rast on raske nende edu kohta midagi otsustada. Lugemi­sel ei saa neist just head muljet, kuid laval õnnestuvad võib-olla hästi. Kes teab!

„Sõõrul”, oma mahutavuse poolest õige hõre töö, on kirjutatud väga moodsas vaimus. Autor on nähtavasti tut­tav moodsate näitelava võtetega ja on tarvitanud neid oma töös õige rohkesti: liikuvad pilved, loodushääled, kahe- või mitmejärguline näitelava jne.

Ja oma keelega, tegelaste kõnega, pole autor vähem noodis. Maarahva kõnemurre on segatud täitsa moodsa ja otse raskelt mõistetava linnastiiliga. Kompromiss vene, saksa ja eesti kirjakeelest ning mingist Peipsi murrakust teeb dialoogi veel imelikumaks.

Nähtavasti on tahetud anda käesoleva tööga mingit läbilõiget linnakultuuri talutarre tungimisest. Tegelased filosofeerivad nagu mõned noored kirjanikud ja kõnelevad keelt otsekui karkudel (mõistlikko, ropod, virota, liblikod, meespool, naispool), ümbruses leidub juba linnakultuuri tunnuseid. Esiplaanil on sepapere, kuid sealsamas taga­kambris mängivad üürilised klaverit. Sepatuba on varus­tatud raamaturiiuli ja kipskuju ning portreejoonistega.

Üldine ilme tuletab igapidi tänapäeva meelde, ent al­guse- ja lõpumärkustest võib näha, et tegevusajaks on aeg enne maailmasõda või selle algus. Filosoofia on ka moodis ja humanistlik, kuid selle väljendust pole toimetatud õigel kohal. Kõneleb tegelane iseenesele, ei ole vastukõnet ega üldse tarvidust tema kõnelemiseks. See on ilus, kuid eba­õige fraasitamine.

Miski jätab tööle sügava naiivsuse ilme, mis on kohati väljakannatamatu (lhk. 17). Autor on pingutunud oma püüdmistes üle jõu ja kaotanud seepärast tarviliku maitse.

Kõik kirjanduseliigid ei või korraga õitsta ega rahul­davat vilja kanda. Kui luule lokkab, siis on jutukirjandus halb. Kui jutukirjandus on hea, siis jälle on näitekirjandus kehv.   Möödunud aastal on juhtunud viimane.

Zyrowice, 10. VIII. 1925.                                             A. Roose.

Eesti Kirjandusest nr. 10/1925