Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Raamatukogu tegevus annab rikkalikku materjali lugejate tüü­pide tundmaõppimiseks, huvisuundade vaatluseks ja maitseküsimuse analüüsiks. Lugejate tundmaõppimiseks tuleb jälgida kõiki avalda­tud nõudmisi, nii rahuldatuid kui rahuldamatuid. Kui meie piirdume ainult selle materjali vaatlusega, mis annab statistika ja aruanded, siis ei võimalda see küllaldaselt selgitada tõelikke lugemishuvi põhi­lisi momente. Ülevaate saamiseks on sama oluline tunda ka neid nõud­misi, mis jäävad rahuldamata, kas eksemplaride vähesuse või teose raamatukogust puudumise tõttu. Need rahuldamata nõudmised ja küsimused iseloomustavad väga ilmekalt lugejaskonna huve ja õpe­tavad ühtlasi raamatukoguhoidjat tema töös, kuidas käituda lugejaga antud juhul, et see siiski ei pettuks ja üldse ei loobuks raamatuko­gusse tulemast.

On olemas kahesuguseid lugejaid, ühed n. n. teadlikud lugejad. kes püsivalt töötavad mõne küsimuse kallal, kes valivad teoseid ainult vastavalt oma huvisuunale. Teine, suurem liik lugejaid on n. n. harilikud lugejad, kes valivad teoseid lugemise enda pärast, kusjuures maitsesuuna määrab teose „huvitavus”. Ta otsib raamatust „meelelahutust” ja ajaviidet. Lugemise sihiks pole teadlik enesearenda­mine ja täiendamine, vaid hingelis-vaimsete huvide rahulduse otsimine. Kui teos alateadlikult on suutnud mõjutada lugejat ka tead­miste omandamise suunas, siis üldkultuuriliselt on ta täitnud oma ülima ülesande.

Psühholoogia väidabki, et inimesi võib mõjutada ainult äratades, kutsudes välja neis vastavaid vaimseid tarbeid. Teadliku lugeja juu­res on need vaimsed tarbed leidnud fikseerimist, kuid hariliku lugeja juures muutub sisemine elamus aktiivseks siis, kui teos ta fantaasia teotsema paneb, kui ta äratab lugejas tundmusi, mõtteid ja muljeid. Mida intensiivsem on sisemine elamus, seda tugevam on mõju loetust lugejasse. Ainult õpetuse jagamine ei avalda mingit mõju. On kül­lalt teoseid, mille sisu võiks mõjuda väga „õpetlikult”, kuid harilikult libiseb lugeja pilk neist mööda ja nad mõjuvad „igavalt”.

Raamatu ja lugeja vahel peab olema n. n. funktsionaalne sõltuvus. Milline teos teatud lugejale meeldib, seda võib süste­maatilisema vaatluse juures järeldada neist küsimustest ja nõudmis­test, mis lugejate poolt esitatakse raamatukoguhoidjale. Need pole juhuslikud tegurid, need küsimused on seoses inimese hingeliste funktsioonidega, ühtlasi olenevad tema arenemise tasemest.

Olenedes psüühilistest tegureist, võib teose sisu igale lugejale näida erisugusena, võib äratada omamoodi elamusi lugeja hinges. Neist elamusist ongi tingitud erisugune arusaamine raamatu sisust. Lugemisprotsessi iseloomustamiseks tarvitaksime üldtuntud loosun­git: raamatust otsime iseennast! Kui lugedes tegevusse astub hinge reprodutseeriv funktsioon,   kui teos lugejas meenutab varemalt läbielatud kogemusi, kui teadvusesse tõusevad enese mõt­ted, tunded ja tahtelised otsused, siis räägitakse „huvitavast teosest”. Sealjuures võib teoses esitatud seisukohtadele ka arvustavalt suh­tuda, see ei takista teost nautimast. Peaasi on, et lugejas pole esile manatud mitte ainult kuivi kujutlusi, vaid et teos on haaranud hinge­struktuuris asetsevaid momente ja on lugejas välja kutsunud vasta­vaid reaktsioone. Teos pole olnud seega mitte paljaks „materjali” edasiandjaks, vaid psüühiliste elamuste äratajaks.

Kuigi lugemishuvid on tingitud peamiselt isiku individuaalseist põhilisist kalduvusist, on siiski olemas ühiseid vaimseid tarbetunge, ühesuguseid objektiivseid väärtusi paljudele isikuile, ja nii võib rää­kida ka grupi ühiseist kalduvusist, teatud hulkade huvidest. Kõiki vaimseid tarbeid ei rahulda lugeja mitte tahtlikult, vaid neid avasta­takse elu enda, isiku ja ühiskonna põhitarvete kaudu, kusjuures lugemissuunda võib ka mõjutada ja juhtida ning kus saab välistegurite kaudu kaasa aidata isiksuse kujunemisele. Lugemissuuna määramisel peale hingelaadi evivad välistegureist tunduva tähtsuse hariduslik tase, kasvatus, harjumused, eeskuju ja sotsiaalne seisund, peale nende mõjutegurite omab teatava osatähtsuse veel elukutse, sugu ja vanus.

Kui esitada lugejate põhitüüpe psüühiliste omaduste alusel, siis peab jälgima neid funktsioone, mis on tegevuses teatud teose lugemisel. Selle vaatlusviisi juures võiksime kirjeldada nelja erinevat gruppi.

1) Konkreetne-intellektuaalne tüüp, reaalse vastuvõtuga, konkreetse mõtlemisviisiga. Need lugejad otsivad raama­tuist mõtteid, ideid, tunnevad rahuldust kirjaniku mõistete tõlgenda­misest. Lugeda tähendab tõlkida – ütleb üks prantsuse vanasõna. Kuigi „sõna” on teatud objektide hulgale ühiste omaduste ja tähen­duste kandja ja sõnade mõisted on paljude inimeste teadvuses ident­sed, võivad siiski esile kerkida mõistete erinevused. Nii võib näit. vähearenenud lugeja abstraktsete mõistete „tõlgendamine” olla hoo­pis teistsugune kui autoriga võrdsel tasemel seisval lugejal. Mõiste­test arusaamine võib olla erinev ka mitmesuguseist sotsiaalseist tingimusist võrsunud isikuil. Üldiselt need lugejad otsivad raamatuist tõdesid, selgitust ebaselgele. Nad suhtuvad raamatule kui abiallikale, kust tuleb ammutada teadmisi eluks. Selle liigi lugejate juures raa­matuvalik toimub peamiselt aru ja mõistuse arendamise suunas. Tema huvi rahuldub intellektuaalsete funktsioonide tarvete tegevusest. Seda liiki lugejad moodustavad kõige väiksema grupi.

2) Abstraktne-assotsiatiivne tüüp, tugeva ko­gemuste mõjuga, varemini läbielatu elatakse läbi selle kujutlemise teel. Sisemine elamus on tähtsam objektiivselt kirjeldatust. Need on luge­jad, kes otsivad raamatuist sidet saadud mulje ja endise kogemuse vahel. Huvi on seega koondatud kogemuste reprodutseerimisele. Üksikud inimesed on kujutlustelt tunduvalt erinevad, ühel on nad palju elavamad kui teisel. Elava kujutlusvõimega lugeja ja raamatu vaheliseks sidemeks on samastamine. Lugeja samastab ennast näit. romaani kangelasega, kes peab sangarlikke võitlusi maailmas. Samas­tamine seisab tihti ka selles, et see asendab igatsetud „aktiivsust”, loob illusioone, lõbustab lugejat fantastiliste piltidega, rahuldab ku­jutlustes unistatud soove. Peamine huvi romaani lugejal on samastamise teel saavutada tugevaid elamusi, eriti erootilist rahuldust. Romaani lugemisel võib olla ka teisi huve, kuid selle liigi juures sa­geli erootiline huvi on keskseks punktiks. Raamat peab andma seda, millest unistatakse, mida lugeja ei saavuta tegelikkuses. Mõni ei taha isegi neid teoseid, mis kirjeldavad igapäevaseid elunähteid, seda ümbrust, kus ise elatakse, vaid tahetakse midagi „kõrgemasfäärilist” ja kaugemat.

3) Konkreetne-emotsionaalne tüüp, kellel tun­ded valitsevad üle intellekti ja tahtmuse. Need lugejad otsivad raa­matuist tundmuselamusi, emotsioone, afekte. Üks liik neist huvitub eriti armastusest, selle mitmesuguseist vormidest. Teist huvitab stseeniliste (jõuliste) afektide kirjeldus, nagu ohjeldamatu rõõm, viha, hirm, ägedus, põlastus jne., mille mõju suurendab lugejas üldi­selt elulisi funktsioone. Ka võivad veel huvi pakkuda peale nimeta­tud meeleliigutuste kirjelduste perekondlikud ja rahvuslikud tunded, kirjeldused, mis puudutavad nende õnne ja õnnetusi. Siis veel selli­sed tunded, mis arenenud looduse ja maailma vaatlusest, isiku ja ühiskonna suhetest ja enese hingeelu vaatlemisest, nagu kõlblised, esteetilised, intellektuaalsed ja usulised tunded. Neist tundeist tuge­vam võib olla esteetiline elamus, mis on suurele hulgale lugemishuvi aluseks. Need lugejad leiavad oma tarbetungide rahuldust emotsio­naalsete funktsioonide tegevusest.

4) Intellektuaalne-tahteline tüüp, kellel vastu­võtt on täpne, selge ja kindel. Need on lugejad, kes otsivad raama­tuist tahtefunktsiooni ürgset tegevust. Peamine lugemishuvi põhje­neb just sellel, et teoses ei kirjeldataks „filosofeerivaid” tüüpe, vaid suure tahtejõuga, suure initsiatiiviga inimesi, tarku ja ettevõtlikke. Selle liigi alla käib kõige suurem protsent lugejaid, ja teosed, mis suudavad sugereerida elurõõmu, vaprust ja usku tulevikku, on alati kõige eelistatum kirjandus. „Huvitavaid teoseid” loetakse selleks, et unustada igapäevast tegevust, elu ebameeldivusi, raskeid põrutusi ja harilikke võitlusi. Raamatuist ei otsita mitte teadmisi, vaid tröösti ja pääsemist „tegelikkusest”. Raamat peab mõjuma puhkuse vahendina, peab äratama lugejas energiat ja suurendama aktiivsust. Sellejuures nõutakse teoselt põnevust ja keelelist lihtsust. Huviäratajaks võib olla väga hästi ka populaarteaduslik teos, kui see on kir­jutatud ainult temale mõistetavalt ja kui autor on suutnud käsitleda ainet asjaliku selgusega.

See psühholoogilisel alusel tehtud liigitelu on vaid skemaatili­seks katseks lugejate tüüpide vaatlusel, põhjalikumaks uurimuseks on tarvis teha isikutega katseid ja koguda materjali eksperimentaal­sel teel. Loomulikult võivad ühe lugeja juures mängida tähtsat osa ka mitmed psühholoogilised momendid korraga ja selle tõttu esineda segatüüpe.

Peale psüühiliste tegurite tuleb lugemishuvi selgitamisel silmas pidada veel teisi tegureid, mis ei jäta avaldamata mõju raamatuva­likus.

Kõige suurema tähelepanu lugemismaterjalina evib ajaleht. Maa­ilma sündmused ja kohalikud uudised haaravad selle kaudu laiemaid hulki. Igaüks loeb sealt oma huvidekohaseid kirjutisi. Selle kaudu võib äratada huvi ka raamatu vastu, eriti populaarteaduslikkude ja teaduslikkude teoste suhtes tuleks seda tutvustamisvahendit kasutada suuremal määral, kuna seni on seda tehtud ainult ilukirjanduse alal. „Ametlikul” kriitikal on sageli väiksem mõju kui objektiivsel infor­matsioonil ja retsensioonil. Sageli mahaarvustatud teos saab just paljuloetavaks ja otsitud teoseks ning üleskiidetud raamat jääb riiu­lile kasutamatult seisma. Teose ühiskondlik osatähtsus ei peegeldu igakord arvustaja otsuses, selle määrajaks on lugeja, ning see oleneb sellest, kuivõrra laia hulga juures suudab teos äratada huvi oma käsit­luslaadi kui ka probleemistiku poolest. Kui avaliku kriitika hinnang ja lugejaskonna maitse on teineteisele vastupidised, siis see iseloo­mustab omakord antud ajajärgu vaimset taset ja laadi.

Välise tegurina tuleb siin nimetada veel kinot. Kui mõni kirjan­duslik teos esineb kinos, siis võivad tekkida „sabad” selle teose järgi raamatukogus (kui näit. kinos õli Poeet ja tsaar, siis nõuti Puškinit, kui mängiti Anna Kareeninat, hakati enam nõudma Tolstoid jne.). Mõni ekspeditsioonifilm teeb nõuetavamaks vastavad reisikirjelduslikud teosed, samuti mõne avalikuelu tegelase käsitlus filmis äratab laiemalt huvi tema monograafiaga tutvumiseks. Teiselt poolt tõkes­tab kino maitsesuuna arengut. Kuna enamus filme on mõttetud seiklusjanditamised, siis hakatakse ka raamatuist otsima samalaadset huvi rahuldust. Linna lugeja maitsesuundamises on kino tähtsaks tegu­riks, maa lugejal aga puudub see mõjuvahend.

Raamatuvaliku juures avaldab mõju ka ümbrus, koht, kus lugeja elab. Väiksemas keskuses erineb lugemishuvi suurlinnast. Viimases on propagandavahendeid palju enam käepärast ja seetõttu on linnas ka suurem nõudmine uudisteoste järgi. On palju neid, kes arvavad, et kõige värskem kirjandus on ka kõige huvitavam. Maa lugeja nõud­mised pole kaugeltki nii „pealetükkivad” uudisteoste suhtes, ta lepib ka teistsuguse valikuga, kui ainult sisu ja vormi poolest teos on vas­tuvõetav.

Sotsiaalne seisund ja ka ajajärk võib olla omamoodi mõjutegu­riks raamatuvaliku juures. Mõne kirjaniku teos on huviobjektiks väga mitmele põlvele ja eri sotsiaalsesse kihti kuuluvaile lugejaile. Kuid iga ajajärk võtab seda vastu erilaadiliselt, tõstab esile need mo­mendid autori loomingus, mis lähedasemad tema vaimule, ja iga ühis­kondlik klass leiab eriseiku, mis on temale rõhutamisväärsed. Üks ja sama teos võib eriaegadel leida erisuguse ühiskondliku tähtsuse ja muutuda lugemispalaks hoopis uutele lugejate-gruppidele. Nii näit. mitmed teosed, mis on omal ajal olnud tähtsaks rahvusliku meelsuse äratajaks täisealiste lugejate hulgas, on saanud nüüd lugemismater­jaliks vaid noorsoole.

Vaimselt kõrgem tase avardab inimese huve, püstitab rohkem lahendamatuid küsimusi ja rahuldamatuid nõudeid, ning inimesel tõuseb püsiv vajadus teaduse ja kunsti järgi. Lugemine muutub tar­vilikuks vaimseks protsessiks, mis suurima rahulduse leiab süstemaatilises töös. Huvi teadusliku kirjanduse vastu kujuneb lõpuks spet­sialiseerumiseks, lugemishuvi koondub ettemääratud sihile, teatud spetsiaalkir janduse lugemisele. Tekib n. n. kvalifitseeritud lugejate rühm, kuid neid on raamatukogus vast 5% kogu lugejas­konnast.

Vastandiks kvalifitseeritud lugejale on n.n. hasartlugeja, kes tahab tuttav olla kõigi ilmunud raamatutega. Neid lugejaid lei­dub igast elukutsest ja ka igasuguse haridusliku tasemega. Kogu lugejaskonna kohta on neid umbes 10%. Nad loevad väga palju, kuid selle juures valimatult. Neil pole niivõrra tähtis, mida nad loevad, vaid neid rahuldab lihtsalt lugemine, mis saab omaette kireks. Nad otse „neelavad” raamatuid, mõne päevaga loetakse läbi mahukad köi­ted ja sageli mõne aja järgi ei mäletatagi enam, kas see või teine teos on juba loetud või mitte. Kui mõni raamat kätte satub teistkordselt, siis pahandatakse raamatukoguhoidjaga. Raamatu võtmise juures ei mäletata pealkirja ega ka autorit ja alles lugemise juures selgub, et lõpplahendus on tuttav, sest see jääb harilikult kõige paremini meelde.

Siin võiks märkida veel ühte lugeja tüüpi, n. n. näiliselt paljulugenud lugejat, kes loeb ainult selleks, et raamatuid „tunda”, et pidada seltskonnas nende kohta pikki „intelligentseid” kõnelusi. Ta mäletab raamatu pealkirju ja autoreid, tegelikult aga tema „minale” pole nad annud midagi. Sel puhul aitab mõnikord ka retsensioonide lugemisest ja arvustajate arvamuste kordamisest, et näidata end asjatundliku kodanikuna. Sellise pealiskaudse lugemisviisi juures on lugemishuvi tähtsus suunatud välisele näilikkusele, puudub side lugeja ja raamatu vahel. Raamatud on temale vaid „etiketiks”, mitte hingelis-vaimsete tarvete rahuldajaks ega elamuste äratajaks.                                                                                                                              ,

Kui püüda selgitada üldisemat maitsesuunda, siis peab jälgima lugejate juures, millisele küsimusele, mis liiki kirjandusele keegi enam tunnustust avaldab, milliseid autoreid ja teoseid ta eelistab.

Kogu loetud kirjandusest moodustab 80% ilukirjanduse. Tea­dusliku ja populaarteadusliku kirjanduse osatähtsus on siis viis korda väiksem. Selle juures tuleb märkida, et ilukirjandusest loe­takse peamiselt ainult romaane. Luuletuskogusid nõutakse umbes 1% kogu ilukirjanduse loetavusarvust. Kõige rohkem leiavad tarvi­tamist luuletuskogud neil puhkudel, kui otsitakse materjali dekla­meerimiseks. Näidendeid ei vali endale lugemiseks harilik lugeja peaaegu kunagi. Kirjanduslikkude näidendite (vastandina lava jaoks kirjutatud näidendeile) lugejaid võib arvata kvalifitseeritud lugejate hulka, kes loevad kindla valiku järgi ja evivad vastava kirjandusliku ettevalmistuse (näit. B. Shaw lugejad). Mõningail juhtudel tutvub lugeja näidendiga enne teatri minekut. Üldiselt leidub näitekirjan­duse lugejaid ka ainult 2% kogu ilukirjanduse lugejaskonnast. No­velli vormi väga ei armastata, sest selle lühidus ei võimalda küllalda­selt esile manada neid momente, mis harilikult ilukirjandusest otsi­takse, nagu seiklust, armastuse arengut jne. Novelli loetavus tõuseb kõige rohkem 5%-ni.

Teaduslikust ja populaarteaduslikust kirjandusest leiavad täna­päeval kõige enam kasutamist tehnika kohta käivad teosed, eriti auto- ja raadioasjandus. Siis on veel loetavamaiks aladeks maateadus ja ajalugu. Ühiskondlikkude probleemide vastu tuntakse huvi võrdle­misi vähe, enam leidub juba lugejaid psühholoogiliste ja lastekasvatuslikkude teoste jaoks. Palju propageeritud kodukultuur on enam kõlapinda leidnud naiste hulgas.

Nagu juba eelpool nimetatud, suurem hulk lugejaid huvitub ai­nult romaanidest. Nende seas võib esineda väga erinevate maitsetega lugejate rühmi. Mõned eelistavad algupärandeid, teised tõlkekirjan­dust, mõned nõuavad tingimata vanemat kirjandust, teised ainult uue­maid autoreid. Gruppe võiks moodustada veel selle järgi, kas pööra­takse enam tähelepanu emotsionaalset laadi kirjandusele, psühholoo­gilistele, ajaloolistele, fantastilistele, reisikirjelduslikele, eluloolistele, kriminaal- või seiklusromaanidele. Igasugused välistunnused on veel mõjutegureiks valiku juures, nagu: raamatu maht (eelista­takse paksemaid raamatuid), illustratsioonid jne. Sageli avaldatakse lihtsalt soovi saada midagi „kergesisulist” või midagi „tõsisemat”.

Kui küsida lugejailt, miks eelistate romaane, siis võib saada järgmisi vastuseid: pole lugemisel igav, sealt võib leida oma mine­vikku, selle kaudu võib virgutada elu mõtet, võib tundma õppida ini­meste elu, võib arendada keelt, võib hankida teadmisi. Kogu vastus­test 50% loevad romaane selleks, et viita aega, et leida meelelahutust ja puhkust. Teos sisaldagu neile rohekm elulisi kõnelusi, juhtumeid ja humoristlikku elukäsitlust, vähem raskepäraseid kirjeldusi ja var­jatud mõtteid.

Enamus lugejaist nõuab ilukirjanduslikult teoselt mitte ainult sisulist ja ideelist huvitavust, vaid just faabula põnevust, nii et tege­vus oleks põimitud intriigidega. Sellega on seletatav eeskätt amee­rika ja inglise kirjanduse tõlgete suur edu.

Igapäevases tööpraktikas liigitatakse ilukirjandust järgmiselt: 1) väärtkirjandus, mida tunnustanud kirjanduskriitika, 2) ajaviite­kirjandus, mis kirjutatud tänapäeva lugejale ja 3) kõlbmatud teosed, mis välja antud ainult äritsemiseks. Viimane liik teoseid ei tule üldse arutuse alla, sest need puuduvad raamatukogudest. Propagan­dat tehakse muidugi ainult väärtkirjanduse kasuks, kuid tegelikult ei ole raamatukogud ainult selle teenistuses, vaid ajaviitekirjanduse olemasolu kujuneb paratamatuks.

Millega seletada ajaviitekirjanduse suurt edu? Meie näeme, et tööinimesed ja üldse tegevad inimesed ei armasta lugeda maailma­vaatelisi või ennast analüüsivaid romaane. Üldiselt seda gruppi ini­mesed puht psühhofüüsilistel põhjustel armastavad sündmustikuromaane, peamiselt kriminaal- ja seiklus-kirjandust. Harilikus elus otsivad nad ka liikumist, ideomotoorseid elamusi, sedasama otsivad nad kirjandusestki. Lugedes passiivsuse kirjeldust, tunneb ta vasti­kust selle vastu, lugedes võitlusest, ta mõtteis võitleb kaasa. Motoor­sete tüüpide juures iga sõna kujund on tegevuslik ning tema tarbepinged leiavad lugedes sellest rahuldust.

Kõige üldisemaks lugejate tüüpide tundmaõppimise   viisiks   on lugejate liigitamine elukutsete järgi. Siinjuures ei saa vältida kordamisi, sest teos, mis meeldib töölisele, võib sama hästi meeldida ka ametnikule, kaitseväelasele, perenaisele või mõnel muul alal töö­tavale isikule. Lugejate iseloomustamises elukutsete järgi tuleb sil­mas pidada kõige tüüpilisemat, kaastegurina tuleks arvestada ka psühholoogiliste alustega ja teiste mõjutustega.

Ühe näitena võtame vaatlusaluseks töölised (laiemas mõttes, kaasa arvatud ka käsi- ja päevatöölised), mis moodustavad suurema rühma lugejaskonnast. Ka nende puhul võib märkida, et teadusliku ja ilukirjanduse loetavuse vahekord on umbes sama, mis eelpool nime­tatud. Töölislugejaist ainult väike osa täiendab oma teadmisi ene­searendamise ja maailmavaate kujundamise suunas, üldisem luge­mishuvi on koondunud ilukirjandusele.

Missuguse valiku järgi loeb tööline ilukirjandust? Algupärast kirjandust nõutakse umbes 40%, tõlkekirjandust 60%. Tõlkekirjan­dusest kõige loetavamad on ameerika ja inglise autorite tööd, mis ula­tavad üle poole kogu tõlgete arvust. Vaatamata soole ja vanusele „ameerikaniseerumine” annab end kõvasti tunda. Jack London on eelistatumaid autoreid, tema kõige loetavamaks teoseks on sotsiaal­seid probleeme käsitlev romaan Martin Eden. Tema järel nimetagem Upton Sinclair’i, Joseph Conrad’i, Berta Ruck’i, Edgar Wallace’i. Viimane oma sisulise põnevuse tõttu on lemmikautoriks ka ametni­kele, noorsoole jne. Vaatamata huvitavale sisule takistab raskepä­rane keel sageli laiemate hulkade tähelepanu võitmist. Teiselt poolt, kerge keelega teos, kuid vähehuvitava sisuga, ei rahulda ka lugejaid. Seikluskirjandust, mis kirjutatud ainult seikluse pärast, töölislugeja ei poolda.

Inglise ja ameerika tõlgetele järgnevad prantsuse, vene, saksa ja siis teiste maade tõlked.

Prantsuse kirjandusest on võitnud poolehoiu Pierre Loti oma stiili lihtsuse ja värvikalt kujutatud tüüpide poolest ja Guy de Maupassant.

Vene kirjanduse tõlkeid on meil senini ilmunud võrdlemisi vähe, kuid peagu kõik tuntumad autorid, olgu klassikud või moodsad au­torid, on meie lugejaskonnale vastuvõetavad. Tööline loeb heamee­lega Dostojevskit (Kuritegu ja karistus), Gladkovi (Tsement), Tolstoid (Sõda ja rahu – vana väljaanne).

Saksa kirjandusest hea menu osaliseks on saanud Kellermann oma tehnikat ülistavate romaanidega, Thomas Mann perekonnaromaaniga Buddenbrookid ja kriminaalromaanide alal Ricarda Huch (Deruga protsess ).

Põhjamaade autoreid, siis poola, ungari ja teiste maade kirjan­dust loeb tööliskond enam-vähem sama valiku järgi, mis teisedki (Bojer, Hamsun, Reymont, Herczeg, Gärdonyi, Ibanez j. t.).

Eesti algupärasest kirjandusest võib tööliskonna eelistatud auto­ritena mainida Tammsaaret, A. Jakobsoni, Kärneri, Metsanurka ja klassikuist Vildet. Jakobsoni teoseid loetakse kõiki ühesuguse hu­viga, vähem leiab poolehoidu ainult Töö algus ja Tuhkur hobune II jagu. Kärneri teostest suurema huvi osaliseks on saanud ta varase­mad romaanid. Metsanurgalt loetakse paksemaid romaane, nagu Punane tuul, Jäljetu haud, Ümera jõel. Vilde ajaloolised romaanid ja huumoriküllased jutustised on alati kiidetud lugemispaladeks. Tammsaaret teeb loetavaks tema kapitaalteos Tõde ja õigus. See ro­maan on nõuetavaks teoseks kogu lugejaskonnale. Et teos ka sisupõnevuse poolest lugejaid köidab, tõendab asjaolu, et 90% Tõe ja õiguse lugejaist nõuavad järjest kõiki andeid.

Töölislugejate hulgast võib kuulda sageli etteheiteid algupära­sele kirjandusele, et see liiaks „targutavat”. Viimasel ajal moes ole­vad ajaloolised romaanid on saanud ka lugejate poolt suure nõudmise osaliseks, igatahes nende kasuks tehtud propaganda pole jäänud taga­järjetuks.

Võiks näitena võtta veel vaatluse alla ka naisi, kes teotsevad perenaise kutse alal. Neil on kindlakujuliseni maitsesuund kui teis­tel rühmadel. Perenaise kodune raske seisukord hävitab sageli initsia­tiivi ja ka kaugemad elulised huvid. Sellest on tingitud, et kodused perenaised hoiduvad ka raamatuist, kus on kirjeldatud sotsioloogilisi probleeme või poliitilisi sündmusi. Nad otsivad raamatust puhkust raske töö järgi, loevad meelsamini teost, kus käsitletakse samu olu­kordi, milles nad ise elavad. Selle tõttu eelistatakse Courths-Mahleri, ajakirjades Kodu ja Romaan avaldatud romaane. Eesti kirjandusest on armastatumaiks autoreiks: Mõtslane, Mälk, Luts, Mäelo ja Roht (varasemate töödega). Otsitakse ka ajaloolisi romaane, mis kalduvad romantismi: nii leiavad Saali romaanid veel lugejaid, eriti vanema põlve perenaiste seas.

Perenaiste hulgas on silmapaistev protsent lugejaid, kes heameelega loevad ka kirjanduslikke väärtteoseid, nagu Aho, Balzac’i, Hugo, Kiplingi ja eriti Galsworthy romaane. Suure poolehoiu on võitnud Sigrid Undset, kuid mitte ainult perenaiste, vaid ka teiste lugejate hulgas. Galsworthy ja Undseti teoste peale on alati pikk järjekord. Võrdselt tõlketeostele loevad perenaised ka algupärast kirjandust, kuid suuremal määral nõutakse seda nende naiste poolt, kes peale perenaiste kohuste töötavad veel mingi kutse alal.

Millest huvitub noorsugu? Kõige nõuetavamaks kirjandu­seks on inglise ja ameerika kirjanduse tõlked. Nagu juba eelpool öeldud, leidub seal kõige enam seiklus- ja kriminaalromaane. Prant­suse kirjandusest on märkimisväärse kuulsuse omandanud Jules Verne ja saksa kirjandusest Karl May.

Noorsoo hulgas peale ilukirjanduse on eriline huvi raadio- ja tehnilise kirjanduse vastu. Peale nende küsimuste huvitutakse sageli seksuaalküsimustest. Poistel on „põnevaiks” teosteks naisterahva suguelu käsitlevad tööd. Tütarlapsed on neis küsimusis tagasihoid­likumad. Tüdrukud loevad avalikest raamatukogudest ka neid teo­seid, mis neile koolis on kohustuslikuks tehtud, kuid poisid harili­kult ei pea neid küllalt „huvitavaks” ja otsivad meelsamini täisealis­tele määratud ajaviitekirjandust.

Käesolevaga on tahetud anda lühike ülevaade lugejate tüüpidest ja on vaadeldud lugemishuvi psühholoogilisi aluseid ning juhitud tähelepanu ka teistele välistele kaastegureile raamatu valikul.

Helene Mugasto

Loomingust nr. 10/1936