Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Ei saa öelda, et praegusel ajal intellekt oleks väga moes. Teda vajatakse alatasa, ilma tema abita on raske midagi tõhusamat ja ulatus­likumat ette võtta, kuid üldiselt suhtutakse temasse õige vaenlikult. Eks­taas, hämarad ebausud, uued müstitsismid võtavad ikka rohkem maad, olgu rahvusluse aate ebakriitilises ja ühekülgses kilbile tõstmises, olgu põgenemises alateadvuse ebamäärasesse maailma. Sellevastu kirgast, valgustavat, sageli pidurdavat, kuigi sama sageli ka kannustavat intel­lekti on hakat vihkama, üle äärte purskav kriitikata vitaalsus on hulk aega terendand ideaalina, ega ole ime, et see ideaal on tungind ka kirjandusse.

Eriti kui jutt on luulest, siis sõna „intellektuaalne” harilikult on noo­miva, hukkamõistva maiguga, üheltpoolt kuuldub sagedasti, et luule peab õpetama, et ta peab olema propagandavahend, et „luuletus-juhtkiri” on õigustet, isegi hädavajalik, et temagi peab rahvast juhtima, peab täitma oma osa üldiselt käsile võetud rahvuslikus ehitustöös, peab ees kumama mingi pimedusest välja viiva tulipilvena. Teiseltpoolt rünna­takse mõtteluulet, mis asetab lugejale tõelisi intellektuaalseid nõudeid, oodates ka tema loogikalt teatavaid pingutusi. Erni Hiir on murdnud palju piike esimese luuleliigi tunnustamiseks, kuna teise liigi näiteid on arvat leitavat Betti Alveri äsjases luuletuskogus. Ja kuigi arvustus üldi­selt on suhtund Alverisse suurema tunnustusega kui Hiiresse, ei ole auhindamiskomisjonid seda mitte teind. Miks?

Põhjus näib olevat selge. Hiire mõte ei ole kuski eriti sügav ega eriti uus. Tema tunne ei kisu jõuliselt kaasa, kuigi see on siiras. Tema kujutlus ei ole reljeetne ega eriti haarav, tema vorm on sagedasti konstrueerit ja ebamäärane ega evi löögijõudu. Temale on võõras subtiilsus. Kuid ta on omandand teatava miitingulise üleskutsefooni, mille on rakendand mõnede tõesti „juhtkirjalikkude” tõdede – või väidete – teenistusse, ta raiub ebakriitilise, fanaatilise püsivusega kogu aeg teatavas sihis, mis on muide praegu juhtund saama ametliku hääkskiidu osa­liseks; oma väljenduse udusest keerukusest hoolimata ta on vaimult võrdlemisi lihtsakoeline, seega meie keskmisele lugejale – ja miks ka mitte arvustajale? – üldjoontes siiski väga arusaadav, kuigi detailide kallal võidakse oma hambad haigeks ja pää valusaks pingutada. Ta ei sunni mõtlema ega nüansse jälgima, vaid tema toodangu olemuse hindamiseks vajatakse päämiselt udust sümpaatiat. Seda võib keskmisel inimesel tema puhul kergesti tekkida, sest ta ülistab just ausat keskmist inimest ja esin­dab selle vaimulaadi. Pisut rohkem pregnantsust, formuleerimisoskust, värvikust ja sujuvust – ning Hiir olekski meie rahvamasside poeta laureatus umbes samas mõttes, nagu seda mõnel puhul juba on olnud Juhan Sütiste. Mitte intensiivne mõte, vaid mõned pateetiliselt, pidulikult ja sõnarohkelt esitet üldtõed moodustavad Hiire luule olemuse. Sääljuures need üldtõed on n. n. „positiivset” ja ühiskondlikku laadi. Introspektiivsus, endasse sukeldumine puudub Hiirel täiesti. Erandlikku inimest ta oma värssides ei puuduta, erandlikke elamusi tal ei ole. Kõik tema antiiksed värsimõõdud (distihhonist keerulisemaid ta küll ei tarvita!), tema raskesti tajutavad riimid, tema isesugused sõnamoodustised ei kaota kindlat muljet, et temas kõneleb ekstaasi sattund läbilõikeinimene – mitte inimtüüp, keda tuleks halvutada, vaid vastupidi väga sümpaatne tüüp, mitmeti meie ja iga teise rahva selgroog, kuid vaevalt säärane, kes aitaks vaimuelu intellektuaalselt ja kunstiliselt rikastada. Kuid selle eest peaks tema hingeelu olema laiemale lugejaskonnale kõigiti arusaadav. Temas pole midagi mõistatuslikku ja ta püüab glorifitseerida tavalist töö­tavat eestlast. Andumuse eest, millega ta seda teeb, ta nähtavasti saigi oma mulluse, suhteliselt suure auhinna.

Sellevastu vaadelge Betti Alverit. Tema luuletusi on laidet külma mõistuse produktiks. Kurdetakse alatasa, et teda on raske mõista. Lei­takse, et tema vorm on hiilgav, kuid et tal puudub tunne, soe „südam­likkus”. Sõnaga, teda hurjutetakse raskelt intellektuaalseks”. Seda tehakse sellele vaatamata, et Alveri süntaks on lihtne, tema metafoorika läbipaistev, kuigi originaalne, tema luuletuste struktuur tavaliselt väga loogiline, tema sõnavara traditsiooniline ning ilma uduse algupäratsemiseta (olgugi väga rikas!), tema värss puhas ja meetriliselt ehituselt val­jult klassiline. Sellegipärast peetakse raskeks tema luulet jälgida. Näib, et sellegi nähte põhjusi ei tule otsida kuigi kaugelt. Ebamäärasest süm­paatiast ei jätku tema värsside tuuma mõistmiseks. Nii lühikesed kui tema luuletused harilikult ongi, on tal igaühes midagi kindlat öelda, ja see öeldav on väga individuaalne ning põhjeneb enamasti teraval mõtte­tööl. Juhtkirjades sellased tõed nagu tema omad tavaliselt ei esine. Nad ei tarvitse sugugi olla absoluutselt uued – sääraseid leidub maailmas vähe! -, kuid neil on juures oma isiklik nüanss, milleta nad kaotaksid väga palju oma väärtusest. Sääljuures nende väljendus on äärmiselt kokkuhoidlik ja tihe. Alver ei korruta, ei heieta, ei talla laiaks. Ta otsib kõige lakoonilisemat ja kujukamat formulatsiooni. Niipea kui ei panda teravalt tähele i g a lüli tema mõtteahelas, jääb juba midagi olulist puudu. Sääljuures ta ei serveeri oma mõtteid alasti, vaid otsib neile konkreetseid sümboleid. Ta lisab harva juurde mugavaid kommentaare lugeja töö hõlbustamiseks, vaid ootab temalt keskendust. Selles suhtes ta jälgib Suitsu traditsiooni, kuigi ta kuski ei loori mõtteid meelega nagu Suits, kes armastab peitemängu lugejaga. Kuid Alverile on täiel määral omane Suitsu enesedistsipliin, mis ei salli liigset sõna, vaid jätab meelsamini midagi publiku mõista, kui et lamestada oma luulet populaarse edasi-tagasikäimisega ümber lihtsa mõtte. Säärane kunst ei või saada rahva­päraseks. See ei tule nautijale vastu, ei tee temale tööd kergeks, ei ole jälgitav poolunes, ei lase hõljuda mõnusatel, aeglastel meeleolulainetel, vaid nõuab kaasaelamist nii intellekti kui tunnetega. Ning sellest saada­vad tundeelamused – rikkad ja intensiivsed! – jäävad alati vähemalt osaliselt kättesaamatuks neile, kes ei viitsi süveneda nende värsside mõttelisse tuuma. Seda, kes siiski vaevub üritada seda tööd, ootab küllaltki rikkalik tasu – lõikus nii mõistusele kui emotsioonidele. Laiska või inertset lugejat ootab sellevastu pettumus, kuigi ta võib ikkagi nau­tida briljantset vormi. Paistabki, et Alveri laitjad puht formaalseks või puht intellektuaalseks luuletajaks pole suvatsend või suutnud tema koo­rest kaugemale tungida.

Nagu öeldust selgub, ei pea mina Alveri luulet sugugi puht mõistuslikuks ega kuivaks, vaid vastupidi vägagi rikkaks tundeliselt sisult. Ma isegi ei pea mõistust selle primaarseks elemendiks, millest sõltuvad tema emotsionaalsed elamused. Hoopis vastuoksa, nii subtiilne kui Alveri mõte ongi, on see tavaliselt ainult tugevate elamuste kristallisat­sioon, nende tulemus, mitte nende tekitaja. Mõtlejal inimesel ei tarvitse mõttetegevus lakata isegi kõige intensiivsemate tunnete puhul, vaid see koguni kipub saama viimastest toitu ja ergutust. Pole sugugi üllatav, kui seesugusel isikul hiljem tunne ja mõte väljenduvad koos. Niisugusel puhul mõte on läbituntud mõte. Ta võib olla vägagi loogiline, kuid ta ei ole intellektuaalselt kuiv, vaid elab ja paneb kaasa elama ka tunde­liselt. Tal on ümber oma emotsionaalne aura, teda väljendavad sõnad värisevad tunderütmis, ta kutsub esile konkreetseid kujutlusi, mis kõnele­vad tundele. Kuid täielik osasaamine neist tundeelamusist võib kuju­neda võimatuks neile, kes libisevad üle intellektuaalsest sisust. Seda ülelibisemist näib juhtuvat sagedasti ka Suitsu, Underi, Semperi ja Adamsi luuletuste puhul – tulemusega, et neidki luuletajaid vahel laidetakse raskeks, kuivaks ja kunstlikuks. Häda on selles, et mitte igaüks, kes ehk suudabki anduda puht-lüürilise pala veetlevale võlule, ei ole harjund ise mõtlema ja teiste mõtlusprotsessi tulemusi tähelepanelikult jälgima. Tuhat korda kuuldud ja loetud mõtted ei üllata ega hämmasta. Olgugi nende sugestiivsus väike, ometigi saadakse neist aru, kuid originaalsem ja pee­nem intellekt tekitab sellevastu sagedasti segaseid tundeid ja veelgi segasemaid mõtteid. Kuid see, et mõnesugune kunst on määrat vähes­tele, ei kahanda tema väärtust. Nende väheste kaudu ta võib tungida kaugemale ja levida laiemale, peenendades ja rikastades kogu vaimuelu. Suitsu „Kõik on kokku unenägu” ei leia kuigi palju lugejaid, Kampmaa ei pea sellest lugu, kuid see jääb siiski lätteks, kust võib ammutada veel mitmegi põlve vaimne valimik. Ning samalaadne osa jääb kindlasti etendada ka Alveri „Tolmul ja tulel”.

Kõnelesin mõttest, mis on tekkind koos intensiivsete tundeelamustega, mõttest, milleks need elamused kristalliseeruvad, mõttest, mis on elamuste tulemus. Kuid ka mõte ise võib saada sügava ja tundeküllase luule põhjustajaks. On olemas temperamente, kelles intellektuaalsed sähvatused tekitavad kirge. Luule seisukohalt on lõppeks täiesti üks­kõik, kumb tärkas enne, kas mõte või tunne. Tähtis on ainult, et luules oleks tunnet olemas. Teatavat ideed võib propageerida säärase innu ja jõuga, et tundevibratsioonid kanduvad üle ka lugejasse. Mõttekirg võib olla sama ehtne kui iga teine kirg, kuigi seda ei leidu just igaühel. Dantel oli seda kirge, ja kuigi mitte igamees ei loe tema „Jumaliku komöödia” abstraktsemaid osi, oleks raske eitada, et needki tavaliselt on otse esma­järguline, võrratu luule. Kuid on ilmne, et seda on võimatu hinnata, kui mõistuslik sisu jääb arusaamatuks. Öeldakse küll sageli, et luules pole igakord tarvis sisu taibata, vaid et isegi värsid mõnes tundmatus keeles võivad võluda, kuid see on vägagi poolik tõde. Rütm, sõnade kõla, häälikuline instrumentatsioon on ikkagi ainult osa luulet, kuigi neid mõni­kord on tahet ülendada luule olemuseks. Kõla ja rütm võivad juba üksi võrgutada, kuid Dante, kes poleks muud kui musikaalsete värsside autor, oleks ainult veerand Dantet. Alles kui „Ohvrisuitsu” sisu on lahti muugit, võib kõnelda selle poeemi tõelisest läbielamisest. Mõnele võib see väide paista endastmõistetav, kuid seda see ei ole. Cambridge’i ülikoolis tehti mõni aasta tagasi katseid, millest selgus, et ainult väike osa isegi akadee­miliselt harit publikust püüdis tõesti seda mõista, mida ta luges. Inglise kirjanduse õppijaile selles ülikoolis anti kätte umbes tosin luuletusi ilma autorit ja päälkirja nimetamata ning aseteti nende sisu kohta rida küsi­musi. Tulemused olid heidutavad. Ainult üksikud andsid enam-vähem õiged vastused. Sääljuures ükski luuletustest polnud endast erakordselt raske. Segaduse põhjuseks polnud värsside mõistatuslikkus, vaid luge­jate pääliskaudsus. Ei osat süveneda luuletuste individuaalsesse sisusse, ei tajut neid tervikuna, vaid vastati huupi, hää usuga, et intuitiivselt oldi tabat asja tuuma. Selle eksperimendi detailne analüüs leidub I. A. Richardsi teoses Practical Criticism. Kui Cambridge’i kirjandusloo üli­õpilastel juhtus sellaseid äpardusi, mida siis oodata meie keskmiselt pub­likult? Luule puhul vähimgi mõistuslik pingutus näib talle paistvat liig­sena. Võib seetõttu vägagi kahelda, kas Underi Kivi südamelt, mille esimene trükk on lõppend müügilt seepärast, et autor selle teose eest sai Riigivanema esimese auhinna, leiab palju tõelisi hindajaid. Mõni vägagi tuntud arvustaja on vähemalt eraviisil väljendand arvamuse, et selle raske, mõistuspärase raamatu nii kõrgelt hindamine on arusaamatu. Kuid siingi on tegemist otse klassilise näitega luulest, milles mõte ja sügavamad ela­mused käivad käsikäes. Under on meile oma algaegadel andnud küllalt luuletusi, mille nautimiseks on tarvis ainult passiivset tundeerkust ja pisut mõttekujutust. Need tema teosed, näiteks Sonetid, ongi jäänd popu­laarseks. Tema hilisemad ja väärtuslikumad saavutused lähevad pärast minevasügist auhindamist küll paljudele raamaturiiuleile, kuid see ei tähenda veel, et neid loetakse, või kui neid loetakse, et neid suudetakse mõista. Sügav ja peen Otto Manninen, soome luule suur klassik, on saand populaarseks ainult oma pinnalisemate ja vähim isikupäraste too­detega. Tema kohta käib veelgi suuremal määral kõik see, mis eelpool kõnelesin Alveri raskestimõistetavusest ja tema luule rikkast tuumast.

Kuid kas luules vajatakse tingimata subtiilset intellektuaalset sisu? Võidakse vastu vaielda, et kuigi see luules võib esineda, ei ole see võib-olla mitte paratamatu. Kuivõrra tõstab ta luule väärtust? Kas ei oleks ehk loomulikum sellest hoiduda ning jätta intellektile teissugused ülesanded?

Väga sagedasti on väidet, et kunst on seda väärtuslikum, mida üldarusaadavam ta on. On julet kinnitada, et tõesti suur kunst – vähemalt suur luule – peab olema mõistetav igale normaalselt arenend, vähegi kirjaoskajale inimesele. Nagu teame, ei hinda säärane keskmine inimene eriliselt subtiilsust ega intellektuaalset peenekoelisust. Kui ta üldse loeb luulet, siis päämiselt selleks, et saada oma emotsioonidele vallalepääsu-võimalusi, mis ei nõua kuigi suurt vaimset koolitust. Inglise uurijad – m. s. ülalmainit I. A. Richards – on teind kindlaks, et kirjanduse otsene mõju läbilõikeinimesse on seda suurem, mida osavamalt ta suudab apel­leerida tema sentimentaalsetele harjumustele, kasutades väikeste variat­sioonidega klišeelikke tundeäratamisvahendeid ning hoidudes indi­viduaalsusest. Kirjanduslik kultuur ei ole tõusnud vastavalt kirjaoskuse levikule. Kõige loetavamad teosed on harilikult igal maal võrdlemisi vähese kunstilise väärtuse ja originaalsusega. See, mis vähima pingu­tuse juures annab suurima määra erutust, saavutab kõige kindlamini pub­liku südame, kuigi võib-olla ainult hetkeks, järgmise kirjandusliku favo­riidi saabumiseni. Nii peenemad tunded kui peenem mõistus on alati hädaohus leida ainult väga üksikute poolt mõistmist ja hindamist. See on üldine reegel, millest leidub näilisi erandeid, kuid neidki tavaliselt ainult üsna eriliste konjunktuuride puhul, nagu erakordselt tugev propaganda, teemide ja suuna spontaanne ühtesattumine üldise huvi suunaga, jms. üheks sääraseks erandjuhuks on Paul Valéry, keda siiski rohkem kiidetakse kui ostetakse, rohkem ostetakse kui loetakse ja rohkem loe­takse kui mõistetakse. Täpsalt sama lugu on meil Gustav Suitsu hilisema toodanguga.

Ei saa salata, et on olemas klassikuid, kes on taibatavad ja naudi­tavad enam-vähem igaühele ja kelle intellektuaalne peenus ei ole kuigi suur. Siia kuuluvad näiteks šotlane Robert Burns suure osaga oma too­dangust, teine šotlane Walter Scott, väga paljud Victor Hugo teostest, enamik Friedrich Schilleri luuletusi ja näidendeid (kuigi mitte kõik!), Mickiewiczi „Pan Tadeusz”, paljud Eino Leino luuletused ja veel mõn­dagi muud, mille kirjanduslikus väärtuses ei või olla kahtlust. Peagu kõigile neist on omane suur robustsus, löögijõud, kaasaelamine hulkade eluga, kontakt momendiga, mis on instinktiivne ja spontaanne, rahvajuhi omadused, mille kadestetavust eitada oleks ilmaaegne. Eriti kui hinge­line ja vaimne side rahvaga on nii suur nagu Mickiewiczil ning on liitund nii erandliku väljendusjõuga nagu temal, võib tekkida omamoodi võrra­tuid teoseid, mis kisuvad kaasa nii harit kui harimata, nii rafineerit kui jämedatoimse vaimu. Säärastel puhkudel suured kirjanikud saavad tõesti kõige laiemas mõttes „rahvusterviku” häälekandjaiks, ilma et neilt julgeks ega tahaks nõudagi erilist vaimset „rafinemaani”. Victor Hugo mõte on harva väga sügav või individuaalne, kuid ta suutis haruldase energia ja tabavusega väljendada ja kujutada seda, mida tundsid ja ebamääraselt mõtlesid laiad massid. Kuid nii teenit kui ongi nende suur­vaimude loorberipärjad, leidub nende kõrval teisi sama suuri või suure­maid, kelle intellekt käis üksildasemaid teid, puuris sügavamale ja tegi peenemat tööd. Goethe ei ole olnud kunagi nii populaarne kui Schiller, Shelley pidi eluajal leppima publiku täieliku puudumisega, Shakespeare’i sonetid on alati jäänd vaimse eliidi asjaks, Baudelaire’i tunnustus oli visa tulema ja oli päämiselt posthuumne, Milton lõi läbi oma suure eepose teemi ja võimsuse tõttu, kuid tema varjatumad omadused, ta terav, haru­kordselt intelligentne kunst jäid järelpõlve hinnata ja analüüsida, John Donne on alles käesoleval sajandil leidnud suurema publiku, Vjatšeslav Ivanov on tänini vähestele tuntud, Mannise saatusest ma juba kõnelesin. Need on ainult mõned õige juhuslikud näited, millele võiks tuua väga palju lisa. Ka nende väärtuses ei või olla vähimatki kahtlust. See publik, kes neid täielikult ja teesklemata naudib, on peagu kõigil juhtudel väik­sem kui eelmise grupi hindajate arv. See on üldtuntud fakt, mida siin­kohal lähemalt tõestada ei ole tarvis. Mis see aitab, et „Fausti” õpi­takse – või õpiti – kõigis saksa koolides või et Miltoni mainitakse ing­lise klassikute seas alati otse pärast Shakespeare’i? Poleks Shakespeare’i näidendeil m. s. ka sugemeid, mis pakuvad nii laval kui lugedes naudin­gut ka lihtsameelsemale, nad ei oleks kuigi populaarsed, sest nende sügavam tuum jääb enamasti arusaamatuks.

Shakespeare ongi üks parimaid sääraste luuletajate näiteid, kelle intellekti peenus võrratult tõstab nende loomingu väärtust, kuigi see pole igaühele tajutav. See, mis vähegi tundliku meelega lugejal ei või kuidagi jääda märkamata – muidugi juhul, kui ta loeb algupärandit või hädakorral eriti häid tõlkeid, – on Shakespeare’i oskus tuua lavale ela­vaid inimesi lõpmatus vahelduvuses, haarata tundeid, luua dramaatilisi situatsioone, kiskuda kaasa huumori ja traagikaga, manada esile uus, omapärane, tavalisest jõulisem, titaanlikum reaalsus. Need omadused pääsevad vahel mõjule isegi läbi keskpärase tõlke ja teisejärgulise lavas­tuse. Kuid Shakespeare’i mõte, Shakespeare’i üliterav, ülipeen intellekt ei ole nii hõlpsasti taibatavad. Kuigi jälgime sügava elamusega Hamleti monoloogide tundetooni ja rikast pildistikku, ei ole sellega veel öeldud, et me küllaldaselt mõistaksime selle intellektuaalseid seoseid. Kuigi vaimustume Macbethi võimsast süngusest ja väriseme kaasa tema hinge­värinatega, võib meile tumedaks jääda nii mõnigi oluline punkt selle kõhkleja ja võitleja, selle kartuse ja hulljulguse ühendi sisearengus. Temagi monoloogid ei kajasta primitiivset vaimulaadi, nad on tiheda ja keeruka koega, neid ei saa lahti harutada ainult naiivse emotsionaalse osavõtu varal. Alles kui tajutakse Shakespeare’i probleemirikkust, pee­nust ja tihedust, millega temas ühinevad tunne, mõistus ja mõttekujutus, ollakse teel tema enam-vähem rahuldavale mõistmisele. Viimase all ma ei mõtlegi tema teksti täpset filoloogilist tõlgitsemist, mis on teind ja teeb veel edaspidigi päävalu kümneile ja sadadele eriteadlastele, vaid vähem teaduslikku eesmärki – meie olemuse rikastumist Shakespeare’i teoste kunstilise ja inimliku sisuga. Tema kaudu võime avarduda ja süve­neda, seda rohkem, mida rohkem oma parimaid võimeid paneme mängu – ja mängupandavatest võimetest ei seisa kaugeltki viimsel kohal intel­lekt. Maailm, millesse suur inglane viib oma andunumad lugejad, ei ole sääljuures sama, milles elab suurem osa inimesi, ükski tavalise ini­mese tunne ega mõte ei paistnud küll olevat temale võõras, kuid neile lisaks leidub tal nii palju harukordset – Hamlet, Jago, Macbeth, Prospero jne. -, et ainult äärmiselt individuaalne geenius võis selle avastada. Kõigis neis kujudes on midagi väga üldinimlikku (seetõttu iga pisutki arenenum inimene võib neile teataval määral kaasa tunda), kuid ükski praegu mainituist ei ole niisama mõne kaasaegse tüübi eriti reljeefne kirjanduslik projektsioon või mõne tolleaegse tungi tüüpiline kehastus. Kõigile neile kujudele on autor lisand omalt poolt väga individuaalseid probleeme ja iseloomujooni, mille taolisi pole leida Schilleri, Hugo ega isegi Mickiewiczi tegelastel. Nende arutluste ja mõlgutluste kõrval vii­mati nimetet autorite tegelaste refleksioonid ja mediteeringud tunduvad pisut stereotüüpsetena, endastmõistetavatena või pinnalistena. Inglase loodud iseloomude mõtteelu – samuti nagu nende tundemaailm – on mitmekihiline, erakordselt varjundirikas, oma inimlikule esindavusele vaatamata sellasena kordumatu, täpsamal vaatlusel ikka uusi nüansse ja sügavusi pakkuv, kuid siiski orgaaniline. Ainulaadne intuitsioon, millele avanesid need nägemused, oli samavõrra intellekti kui tunde ja fantaasia sugemeid sisaldav, ühtlasi peitus selle taga ääretult avar indiviid, kel­lesse pääle tema aja mõtte- ja tundevoolude ja -impulsside mahtus suur puht isikupärane maailm, mida keegi poleks näind, kui tema seda poleks teind kättesaadavaks. Sellest tulebki, et temalt võib leida rahuldust nii keskpärane publik kui harulduste ja sala-aarete avastaja, nii see, kes otsib ainult oma tundejanu kustutust, kui ka see, keda veetleb kord sajatahuliselt helkiva, kord sügavale heledaid kiiri saatva mõistuse tegevus.

Ainult kõigi vaimsete ja hingeliste võimete – toonitan veel kord, ka intellekti – erandlik õitselepuhkemine ühes isikus võis kindlustada sääraste kunstitippude vallutamise. See ei tähenda, et ka vähemaga ei oleks võimalik palju saavutada. Nimetasin eelpool terve rea näiteid, mis on selle kohta tõendiks. Intellekti subtülsus ja erandlik hingelaad ei ole paratamatuks eelduseks väga kõrgeväärtusliku luule loomisel, aga kui nad puuduvad, näib raske saavutada kõige väärtuslikumat. Endastki mõista on suurima luule eeltingimusteks samuti suur tundevõime ja suur või vähemalt tugev mõttekujutus. Kuid mõttekujutus võib metsa minna nagu nii mõnigi kord Hugol, näiteks tema draamades, kus sage­dasti puudub sügavam sisu, ja kõige õhkuvamad tunded võivad jääda kaootiliseks ja ebamääraseks, nagu nii mitmel pool Byronil. On tarvis intellekti peent ja korraldavat, detaile omavahel siduvat, suhtesse ase­tavat tööd, et värvikad pildid ja tugevad tunded saaksid suuna, joones­tiku ja sümboolse tausta. Ning kui käegakatsutavalt konkreetsete näge­muste taga on aimata tähendust ja tunda mõttekäiku, siis fantaasiatoote väärtus otsekohe mitmekordistub. Ta asetub laiemasse perspek­tiivi, ta muutub arusaadavamaks ja omasemaks, mitte ainult väärtusliku vaimukanga olgu kui kiirgavaks räbalaks. Mõttekäigul võib luules olla ka oma suur arhitektooniline väärtus. Tulen sel puhul jälle Alveri juurde tagasi. Tema luuletus „Maailma saatust alati / vaekausil määrab gramm”, koosneb reast reljeefseist, suure lakoonilisuse ja ilmekusega esitet piidest, mis on omavahel kindlas seoses ja mida võiks tõlkida puht mõistuslikku keelde, kuigi nendevahelisi loogilisi suhteid peagu kuski otseselt ei väljendeta. Luuletuse nautimiseks on nende suhete mõistmine siiski häda­vajalik. Sellest aru saada ei olegi raske piltide pregnantsuse ja hõlpsa lahtimuugitavuse tõttu ühelt ning nende järjestuse kindla loogilisuse tõttu teiselt poolt. Väikesed lüngad, mis jäävad lugeja mõistusel ja mõtte­kujutusel täita, on tarvilikud, sest nad ergutavad teda isetegevusele. Iga stroof on omaette kujukas ja ühtlasi mõtteliselt terav nagu epigramm, kuid ükski puänt pole teravam kui viimse värsipaari oma. See on oma­moodi lihtne, klassiline koolinäide loogilise struktuuri kohta luules. Gra­datsioonist on kinni peetud nii mõtteliste puäntide kui piltide vaheduse järjestuses. Sama võib öelda ka tundeintensiivsuse järjekindla tõusu kohta. Luuletus algab muigava irooniaga ja lõpeb kuristike kohal hõljuja ekstaasiga. Võiks veel kaugemale minna ja näidata, kuidas ka pildistiku materjali valikus on näha tõusu ainelisest ning vaid vihjamisi sümboolsest ilmsesti spirituaalseid elamusi sümboliseerivasse. Ei usu, et selle luuletuse kirjutamisel kõik need seigad olnuksid teadlikult kalkuleerit, kuid alateadlikul loogikal on siin olnud suur osa etendada. Nagu teame, võivad ju isegi teaduslikud avastused tulla inspiratsioonisähvatustena, milles näib täiesti puuduvat tahtlik arvestus. See veetlev, oma lõpupoole otse nietzscheliku paatosega tundeid haarav luuletus ei oleks kunagi tekkind ilma mõistuse subtiilsuseta, nagu vastuoksa mõne meie siurulase sagedane vormitus, hajuvus ning üldmõju nõrkus poleks sel määral mõeldavad, kui intellekt olnuks, tugevam. Ka n. n. „vormi­tundest” kuulub kindlasti suur osa intellektile.

Ants Oras

Akadeemiast nr. 2/1937