Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

05 Feb

Poola kirjanduslikke portreid

 

    

1.  Michal Choromański

Poola kirjanduse noorema põlve esindajaist on Michal Choromański oma arvult võrdlemisi väikese loominguga kolme viimase aasta kestes kerkinud küllalt silmapaistvaks kujuks, väärides tähelepanu ka väljaspool oma kodumaa piire.

Veel seitse-kaheksa aastat tagasi oli see noor kirjanik Poolas täitsa tundmata suurus, keda teati vaid kõige kitsamas venesõbralikes poola kirjanduslikes ringes ja kellele vaid mõningad üksikud panid tõsisemaid lootusi ja sedagi kaugemas tulevikus. Olevik aga ei saanud tol ajal veel tunduval määral tema suhtes arvesse tulla, kuna noormees oli alles hiljuti Nõukogude Venest saabunud.

Kui 1929. a. ilmus Berliini „Petropolise” kirjastusel poola oleviku luuletajate antoloogia vene keeles, mille kõik tõlked olid pärit Michal Choromańskilt, siis tekkis mulje, nagu võiks temalt loota peamiselt poola luule tõlkeid vene keelde. Oli üllatus, kui hiljuti asutatud Poola Kirjanduse Akadeemia esmakordselt 1934. a. jaan. auhindu jagades esimese auhinna andis Michal Choromafiskile romaani eest Armukadedus ja meditsiin. Auhind rajas romaanile suurepärase menu, kuigi juba 1932. a. ilmudes oli raamatu esimene trükk mõne nädalaga läbi müüdud.

Peale eelnimetatud suurema romaani on Michal Choromański avaldanud veel teise lühema romaani Valged vennad ja novellikogu Kahemõttelised jutustused, mis sisaldab 4 novelli. Sellega piirdubki esialgul selle noore kirjaniku looming. Kuid see arvuline ahtrus on seda õilsamini tasakaalustatud üksikute teoste kunstiliste väärtustega.

Esikohale tuleb kahtlematult asetada tema romaan Armukadedus ja meditsiin, mille eestikeelne tõlge on ilmumas.

Oma ülesehituselt äärmiselt huvitavalt ja põnevalt arendatud kompositsioon liitub selles romaanis peategelase ja tähtsamategi kõrvaltegelaste psühholoogilise käsitluse omapäraga. Romaani peatege­laseks on vanemas eas abiellunud suurkaupmees, kes on näinud ene­sest märksa noorema, kuid „minevikuga” naise. Umbes aastase abielu järel sõidab mees äriasjus pealinna, kuhu ta jääb nädalapäeviks. Vahe­peal on ta naine haigestunud ja laseb enese toimetada haiglasse, mille kirurgist direktor teda opereerib. Milline haigus operatsiooni põh­justab – selle saladuslikkuse ümber keerlebki kogu sündmustik, millega liitub kirurgi armulugu oma patsiendiga. Vana abielumees saab kogu loost teada päevikust, mille talle laseb peale oma surma saata ta endine armuke, kes pärast operatsiooni haiglas lamas ta naisega ühes toas. Armukadeduses äärmuseni viidud mees hakkab oma naise jälgi­misega ühtaegu ka tolle operatsiooni saladuslikkust avastama. Kasin, aga seda vahelduslikuni sündmustik on äärmiselt tihedalt ja drastilistesse äärmustesse ähvarduvate – kuid ainult ähvarduvate – laskumistega andnud autorile võimaluse hinnatava põnevusega arendada oma peategelase armekadeduse psühholoogiliste kirjelduste tõuse ja mõõnu. Just seda palavikulist arengut, mis peategelase viib sageli kuni hullu­meelsuseni, on kirjanik kirjeldanud sellise hingelise crescendoga, et see haarab lugeja ja kisub täieliselt kaasa.

Oleks sel puhul huvitav kõrvutada kahte armukadedust käsitlevat teost: mõtlen nimelt selle teose kõrval J. Semperi Armukadedust. Milline temperamentide vahe slaavlase ja põhjamaalase juures sama aine käsitlemisel! Kui Semper analüüsib päris matemaatilise loogi­lisusega ja kainelt oma tegelaste armuvahekordi ja vaatleb külma rahuga oma tegelaste armukadeduse arenguastmeid, siis näeme poola kirjaniku teoses vastandlikku: autori enese kaasapõlemist ja leegitse­mist, millest sütib ka lugeja. See autori kaasaleegitsemine on nii võimas, et tundub nagu oleks just see seganud kirjanikku ta teose lõpu kooskõlastamist kogu eelkäiva kujutusekäiguga. Sest kõige nõrgem selles teoses on kahtlemata romaani lõpp, mis, vähemalt nende ridade kirjutaja arvates, kuidagi sobida ei taha ja nagu liiva jookseb.

Koguni teisest valdkonnast on pärit Michal Choromański Valged vennad, mille tegevuspaigaks on Nõukogude Vene stepp talvel ja seal teineteist jälgivad valgekaartlane-ohvitser ja GPU agent, kes koos matkavad ja satuvad stepi lõpmatul lagendikul lumetormi, mis ähvardab hukkumisega nii jälgijat kui jälitavat, kes poolakana püüab põgeneda oma kodumaale. Ukraina stepi talvine ürgjõuline maru ja omapärased kujud on Valgetes vendades juba eelmisest romaanist tuntud pinevusega võitlusesse paisatud. Nagu viirastuslikult läbi lumetuisu kerkivad ja vajuvad selle romaani kujud meie silme ees.

Michal Choromański iga uus teos avab koguni uue maailma meie silmele ja meeltele. Nagu Armukadedus ja meditsiin ja Valged ven­nad olid pärit täiesti kahest erinevast maailmast, nii avab meile selle kirjaniku novellikogu Kahemõttelised jutustused akna kolmandasse maailma. Vähemalt kolm jutustust sellest kogust kuuluvad poola oleviku novellistika parimate hulka.

Need on päris igapäevased sündmused, millest jutustab meile Choromański oma novellikogus, kuid kirjanik oskab anda ka kõige banaalsemale olukorrale omapärase väljenduse, ta oskab kujundada igivanugi armastuse ja sõpruse teeme õige omapäraselt. Kui ta selle kogu „Banaalses jutustuses” laseb tiisikushaige surra juhusliku armu­kese kaenlas, siis oskab ta seda drastilist sündmust arendada haruldase võlu, lihtsuse ning hea ja targa tundelikkusega. Teises novellis „Hullumeelne jutustus” on tegevustik viidud närvihaigete sanatoo­riumi ja kirjanik kasutab kirjeldamisel siingi temale omast, juba kahes eelpool nimetatud romaanis tarvitatud kirjanduslikku võtet: kujutada kõiki nähtusi erinevatest vaate- ja lähtekohtadest, viies selle kujuta­misviisi kõnealuses novellis haaravale meisterlikkusele.

Noore kirjanikuna seisab Michal Choromański veel oma kirjandusliku karjääri algul ja kuna ta seni on osanud hoiduda kõigist noori kirjanikke hukutamisega ähvardavaist hädaohtudest, palju kirjutamisest ja tavaliste lugude jutustamisel banaalsusse langemistest, siis võime Michal Choromański nii hiilgavalt alanud loomingulise tee edaspidisest arengust ka tulevikus kõige paremat loota.

Noorel autoril on valmimas uus romaan Punase risti hospidalis, nagu teatavad poola kirjanduslikud ajakirjad.

I osa Loomingust nr. 2/1937

     

2.   Kazimiera Illakowiczówna.  

Poola naiskirjanike arvurikka pere esirinnas seisavad tänapäeval vastuvaidlematult: proosa alal Zofja Nalkowska, praegu Poola kirjan­duse akadeemia liige, kes mõni aasta tagasi külastas Eestit, luule alal aga Kazimiera Illakowiczówna, kes meid tänavu kevadel külastas.

Kahe nimetatud poola naiskirjaniku vahel võib tõmmata nii mõnegi joone, mis märgivad ära nende suuri erinevusi ja siis mõnin­gaidki sarnasusnähtusi. Poola jutustava ja dramaatilise proosa alaga piirduv Zofja Nalkowska on end meil tutvustanud oma näidendi Naiste majaga ja temast olen ma juba Loomingugi veergudel ja teisal pikemalt kirjutanud, kuid Kazimiera Illakowiczówna luulest pole ridagi meie keelde tõlgitud ja ta teoste pealkirjugi tunnevad meil vähesed, kuna isegi Eesti entsüklopeediale on tänapäeva suurima luule­tajanna nimi tundmata.

Kui 20-aastaselt romaanide kirjutamisega alustanud Zofja Nalkowskat nimetati siis ta kodumaal „vanadele kirjutavaks lapseks”, siis oli Kazimiera Illakowiczówna täpselt sama noorelt avaldanud (1912. a.) oma luuletuste esikkogu Ikarose lend, kuna ta aga luuleta­misega oli alustanud juba 9-aastasena ja 12-aastasena oma luuletusi ilmutanud esindusliku ajakirja Tygodnik Illustrowany veergudel. Kui loodusteaduse professori tütar Z. Nalkowska õppis oma kodulinna Varssavi ülikoolis majandusteadust, psühholoogiat ja mõtteteadust, siis asus vilnolanna K. Illakowiczówna Krakovi ülikooli kirjandus­teadust õppima, mida jätkas hiljem Oxfordi ülikoolis.

Maailmasõja aastail 1914-1917 oli Illakowiczówna Vene sõjaväkke kuuluvates Poola leegionides halastajaõde, viibides kogu aja tuleliinil ja saades vapruse eest kolm aumärki. Poola iseseisvuse saa­vutamise järel astub ta Poola riigiteenistusse ja varsti kohtame teda välisministeeriumis nõuniku ametastmel, millelt ta 1926. a., pärast marssal Pilsudski riigipööret, siirdub Poola esimese marssali ja rahvussangari erasekretäriks, millisel kohal ta püsib kuni Pilsudski surmani.

Elades ametnikuna ja luuletajannana Varssavis, kuulub aga ta luule sünnimaakonnale Vilnole, kust oli teatavasti pärit ka marssal Pilsudski. Kui Zofja Nalkowska sai 1929. a. Lodzi linna kirjandusliku auhinna, siis hindas  juba järgmisel aastal  ka  Vilno oma Illakowiczówna kunstilisi teeneid kirjandusliku auhinnaga. Kui Z. Nal­kowska valiti Poola kirjanduse akadeemia liikmeks, taheti sinna valida ka K. Illakowiczówna, kuid enesesse sulgenud luuletajanna keeldus seda vastu võtmast.

Poola luuletajanna on olnud võrdlemisi viljakas, avaldades tervelt 20 algupärast teost, neist vaid ühe proosas, – kuid sellest hoolimata pole ta laskunud kordumistesse ei ainete valikus ega ka vormi käsit­luses.

1912 ilmus Krakovis ta esikkogu Ikarose lend, Varssavis 1914 teine kogu Witi (Oksad; okstega andsid vanad slaavlased edasi sõja­kuulutuse).

Ka maailmasõja aastail jätkas luuletajanna halastajaõe pingutava töö kõrval oma loomingulist tegevust, avaldades kolm teost: Kolm keelt (Peterburis, 1917), Poola põgenike jõululaulud (Peterburis, 1917) ja Prints La-Fi-Tšani lugu (Varssavis, 1919).

Kogu maailmasõjaaegne ja sõjasündmustega seoses olev lüürika pole kunstiliselt kuigi kaalukas, selles tundub ohtralt tundelist võltsi, ebaehtsust. Erandi moodustab Illakowiczówna sõjakoledusi käsitlev luule: neis on kajastunud otsemalt ja hoogsalt tolleaegne Poola rahvas ja maa, kes olid paisatud kahe võitleva poole vahele ja sunnitud lõhes­tatult seisma kahes leeris. Kogu selle rahva haarav traagika on leid­nud väljenduse sõjaaastad rindeõena kaasaelanud tõelise luuletajanna toodangus, kelle kunstiline intuitsioon ja lüürilise hinge sügavus küünib seda kõike sõnastama, mis sõjatallermaaks muudetud Poola maa ja rahvas üle elas. K. Illakowiczówna ei kurda ega halise oma lauludes, vaid kõneleb sügava hingelise tundelikkusega inimeste verest ja põletatud maast, mille on süüdanud rahvaste vihavaen. Noore algaja luuletajanna esimestes raamatutes ei saa olla küll kõnet meisterlik­kusest oma tundemaailma väljendamisel, kuid need lihtsalt sõnastatud laulud on haaravad just nende avaldaja hingelise sügavuse ja tunde­küllusega, nagu meie Koidula mõned paremaist laulest, kus läbielatud sisemaailm oma suures mitmekesisuses ja rikkuses on nagu iseenesest leidnud ja avastanud musikaalselt omapärase ja kaasakiskuva luulelise kuju.

Kui Prints La-Fi-Tšani lugu on seni jäänud K. Illakowiczówna ainsaks proosateoseks, siis on ta ometi sellele peamiselt lastele määratud teosele andnud hiljem sisuliselt tunduvat lisa, kuid juba luule­vormis: 1923 ilmusid Krakovis ta Lasteriimid. Ei eelnimetatud proosa- ega luuleteos ole lasteraamatud konventsionaalses mõttes, vaid neis kõneleb lapseliku hingelise puhtusega ja otsemeelsusega poetess. See poola lastelaulude kõrgeim tippsaavutis on pärit vallaliselt naiselt, kes ise pole kunagi tundnud emarõõme ega -kannatusi, kuid on suut­nud sellest hoolimata (vahest ehk ka just selle tõttu?) kõnelda lastega ja lastest lastele ja täiskasvanuile ühiselt arusaadaval ja elamuslikult haaraval keelel. Lastest kõneleb poetess sageli ka oma hilisemas luule­toodangus. Lasteriimid on Zofja Strienska poolt varustatud suure­päraste joonistustega ja hiljem on neile Karol Szymanowski loonud vastava muusika.

Lasterümide eel ilmus luulekogu Phoenixi surm (Varssavis, 1922), omapärane traagilise loo jutustus luules. Luuletajanna põletab vana kiilaspäise Phoenixi, ja kogu eksootiline metsamaailm põgeneb sellelt tulekahjult, millest aga kerkib üles alasti lapsuke – uus Phoenix, kellele kasvavad kuldsed suled ja tiivad. Nii sünnib hukutavas ja ühtlasi loovas tules luuletajanna hing. Edasi jutustatakse selle luule­kogu kolmes tsüklis („LÖvi”, „Mürgitatud lilled” ja „Ohked”), kuidas ta lõvi saatel jalutab Varssavi tänavail, andes järgnevais lauludes iga­päevase elu pilte. See oma hinge põletamise luuleraamat on üksiklase eluvalude ja igatsuste ülimaks ja õilsamaks väljenduseks.

K. Illakowiczówna luule üheks iseloomulisemaks jooneks on oskus luua otse nähtavaid kujusid. Nii muutuvadki tema sõnad, eriti luule­kogus Saak (Varssavis, 1925) joonteks ja värvideks, mis manavad meie silme ette reljeefseid, ununematuid pilte.

Teiseks põhiliseks jooneks on romantism, mis oma algeilt võiks ulatuda Adam Mickiewiczi romantilisse luulesse. Eks kohta me siin samalaadilist looduse kujutamist ja eks esine mõlema luules võitlus välismaailma nähtava tõelikkuse ja eneseanalüüsi vahel, mis lõpuks väljub oma möödunud siseelu erapooletutele aladele? Seejuures ei kohku luuletajanna vaatlemast traagikat, millega inimene on parata­matult seotud kogu oma elu kestel.

Saagiga, mis ilmus 1925. a., algab K. Illakowiczówna loomingu hoogne pinevus ja viljakus, mis väljendub ta luuletoodangu arvuliseski tõusus: igal aastal ilmub luuletajalt uus teos ja 1928 koguni kolm luuletuskogu. Nimede võimlikud kujud ilmus 1926 Varssavis ja selle raamatu sisulise jätkuna 1929 Poznanis Võlurpeegel. Esimeses kogus autor moodustab väärtmetallidest ja kalliskividest, mida ta värviliselt on kooskõlastanud, igale nimele vastava kompositsiooni, mis luulelise tsüklina autori kõrgeproovilises intellektuaalsuses ja kunstilises intuitsioonis moodustavad omapärase ja stiililiselt kauni pärlikee.

Eelpool mainisime juba K. Illakowiczówna romantismi, mis on teda juhtinud ta keskaja harrastustes, nagu see on leidnud kõige selgema väljenduse 1927 Varssavis ilmunud luuletuskogu Moskva martüürium. Poola arvustus on oletanud, et tõuke nimetatud teose loomi­seks on K. Illakowiczówna saanud XIII sajandi kirjaniku Jacopo Voragine’st Kuldse legendi lugemiselt. Selles kogus leidub rida stili­seeritud eluloolisi eleegiaid, mis kirjeldavad pühakute legendaarset elukäiku, nagu näiteks „Püha Aleksei naise jutustus”, mis lõpeb pühaku naise südantlõhestava kurtmisega. Selle kogu teatud jätkuna tundub Varssavis 1928 ilmunud luuletuskogu Südame sügavusest, mis moodustab õnnestunud katse pakkuda „tekste Jan-Henrik Roseni piltidele”, nagu seda autor ise alapealkirjas märgib. Samal aastal avaldab K. Illakowiczówna veel kaks luuletuskogu: Nuttev lind ja Ööpeegel, millest viimases eelmise kogu linnumotiiv kordub.

Kõigi nende kogude võluvamaks jooneks ei ole täiuslikud riimid, vaid suur, autori kogu hingest tulev ja kogu ta olemust kandev ning lugejatki kaasa haarav musikaalsus lauludes, mis kõnelevad peamiselt naise armastusest, loodusest ja lindudest.

Peale juba nimetatud, 1929 ilmunud Võlurpeegli mõjub Varssavis 1930 avaldatud luuletuskogu Pärlid ja tuhk poola luuletajanna loo­mingu kroonina, kuigi see meeleolult tundub vahest ehk liigagi resigneerivana.

Seepeale tekib nelja-aastane vaheaeg loomingus, milline tundub küllalt pikana, kui arvesse võtta luuletajanna senist viljakat toodangut. Tollest vaheajast on pärit vaid Fr. v. Schilleri Don Carlose tõlge. Vaikimise aastail on nähtavasti tekkinud mingi sisemine mur­rang, kui võtta selle väljendusena teemade tunduvat muutust järg­nevais luuletuskogudes.

Meeleolude muutuse juhatab sisse Varssavis 1934 ilmunud luule­tuskogu Lõbusad laulud, millele samal aastal seltsivad Heroilised ballaadid ja viimastega tihedas seoses olevad 1936 ilmunud Kogutud marssalilaulud, milles leiame valimiku luuletusi 1912.-1935. aastatelt ja mille aineks on marssal Józef Pilsudski võimas isiksus.

Retrospektiivse pilguheitena oma noorusmaa loodusele ja elule mõjub 1936 ilmunud luuletuskogu Leedu ööbik.

Peale mõne tõlketeose oleksime seega maininud K. Illakowiczówna kogu rikkaliku toodangu.

Ei saa nimetamata jätta, et nimetatud poola luuletajanna on seisnud kogu aja väljaspool kirjanduslikke rühmitusi, nagu tänapäeva poola teinegi suurim naiskirjanik Zofja Nalkowska. Kui K. Illakowiczówna kaasaegsed silmapaistvad luuletajad koondusid rõhuvas enamuses ühed ajakirja Skamanderi ümber, nagu: Julian Tuwim (s. 1894), Jan Lechoń (s. 1900), Antoni Slonimski (s. 1895), Jaroslaw Iwaszkiewicz (s. 1911) ja Kazimier Wierzyński (s. 1894), teised jälle Czartak’i rühma, mille eesotsas seisis Emil Zegadlowicz, siis jääb sellest programmita ja programmilise nooruse „tungi ja tormi” aja võitluse häälekandjast ja rühmast enesessepöördunud K. Illakowiczówna teadlikult ja tahtlikult eemale. Kuid just selle üksiklase juurde juhivad tänapäeva poola mõõduandvad arvustajad poola luule­kunsti õppima oma maa nooremat luuletajate põlve ja peale Skaman­deri ja Kwadryga luuletajate loomingu mõõna näemegi, et poola mitme andeka algaja esikkogus on märgata just K. Illakowiczówna luule ise­loomulisi jooni: vabanemist paljast välismaailma nähtuste kirjeldami­sest, looduse kujutamist seoses autori süvenemisega enesesse ja sellega ühenduses isikupärasemat vahekorda looduse omapärasustega.

Bernhard Linde

II osa Loomingust nr. 8/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share