Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

EELAJALUGU.

 

Läti Hindrek oma kroonikas pajatab: „Selsamal talvel (s. o. a. 1205) sai kena prohvetimäng, mis ladinlased kometiks nimetavad, kesket Riia linna peetud, et paganad (s. o. liivlased) kristliku usu algõpetusi nähtava usu läbi tundma õpiksid. Selle mängu tähendus sai niihästi ümberpöördutele kui paganatele, kes sääl olid, tõlgu läbi selgesti ära seletatud (mängiti ju ladina keeles – mingit müsteeriumi). Kui aga Kiideoni mehed vilistidega võitlesid, hakkasid paganad, kartes, et neid maha lüüakse, põgenema; aga ettevaatlikult said nad tagasi kut­sutud.” Viimase lause puhul ütleb kommentaar: „et nad kristlaste osavat sõdimist pidid nägema ja pärast mitte julgema vastu panna”.

See oli meie esisugulaste esimene kokkupuut tolleaegse Lääne-Euroopa teatriga, teatriga, mis seisis kiriku ja poliitika teenistuses. Järg­nevast kuuest sajandist ei ole teateid meie esisugulaste ega -vanemate suhtumisist teatrisse. Sellised võisid aga siiski aset leida harukordadel, sest mainit pika perioodi kestes ei olnud Läänemere rannikud hoopis ilma teatrita, mis küll teenis saksa publikut, kuid päältvaatajaiks võis olla ka mõnigi eestisoost linnakodanik, või vähemasti magistraadi teenergi või m. m.

O. Greiffenhageni ja A. Fabre’i andmete järgi saame katkendliku teatriajaloo Vana-Liivimaal järgmise: 14. sajandi lõpupoolel toimuvad mõningad vastlamängud Tallinna raekojas. Viimase arhiivis leidub isegi ühe sellise tekst aastast 1430, nimega „Õnneratas”. Kuulsa „Surmatantsu” aine (Tallinna Niguliste kiriku Antoniuse-kabelist) oletetakse ka vaimuliku näitemängu kujul saavutand oma mõju. Reformatsiooni ajul tärkavad uuesti ladinakeelsed „koolikomöödiad” – Tallinnas asutab Luthe­rile lähedalseisev Joachim Walter uue ladina kooli ja tema gümnasiastid siirduvad aegajalt raekotta väikesi näidendeid etendama oma õpetajate juhatusel. Need mängud kuulusid ainult vanaklassikasse, kuid reformat­sioon pani siingi maksma omad ideed: 17. II. 1527 etendetakse Riias Burkard Waldise „Arakadund poega”, milline teos trükis ilmub Rostockis samal aastal. Järgneb allikais pikem paus. Rändavad komejandid ilmu­vad Baltimaale 30-aastase sõja päevil. Põgenenuina Saksamaalt saabub neid üle Daani Tallinnasse a. 1630 – keegi Jakob Wigant palub siin luba rea etenduste andmiseks. Arvatakse, et see oli sama laadi trupp, nagu neid Saksamaal nimeteti „inglise komejantideks”.   Wiganti komejandid kaovad siit varsti. Riia kohta on teada, et saal a. 1711 etendusi andis rändav trupp: „hochdeutsche Komödianten” (kohalik keel oli siis veel alasaksakeel). A. 1719 ja 1720 mängib kellegi mehe näiteseltskond, millest muud teadet pole säilund kui et see olnud halb. Ka Tallinnas mängivad rändavad trupid nimetet aastate paigu, mida kaudselt tõendab Tallinna kooliõpetajate konverentsi otsus aastast 1732, milles õpilasi hoiatetakse vaatamast komejante, „kes pattu teevad ja patule avatlevad” – selle vastu antakse pri maaneriteie prii päev, kui mõnd vaest patust puuakse… – 1737. a. ilmub Königsbergist Hilferdingi trupp, valib asupaigaks Peterburi ja teeb säält külaskäike Riiga, Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ja Narva. See võrdlemisi väärikas näiteseltskond tõotab pikemat aega, lõbustades ja kasutades „Liivimaa” linnu kahe generatsiooni kestes. 18. sajandi lõpul asutetakse Tallinnas esimene püsiv saksa teater Baltimail.

VANA EESTI „TEATER”.

Mainit mängud ja etendused – niivõrt kui neid nähtigi – võisid pakkuda eestlasele väga vähe ta loomuliku, instinktiivse teatrimeele nõuete rahuldamiseks. Mängude keel oli võõras, seega sisu ja mõte tume; teat tähelepanu võis äratada üksnes etenduste väline külg. Võimalik, et rändkomejantidelt laenaski meie esipoisterahvas omad mardi- ja kadrisanditamise vigurid – väike lisandus ja elavustelu rahva teadvusetu mängu­tungi väljendusele, mis ürgajust juba oli loond omad rituaalid, mängud, kombed ja talitused: kosjadeks, pulmadeks, varrudeks, peieteks, jaanipäe­vaks j. m. puhkudeks ning tantsud, ringmängud j. s. s., ka usulised tali­tused ja (vististi) sõjamängud ja pruugid kuulusid siia. Sellest repertu­aarist rahuldus rahvas pikkade sajandite kestes, – kuivõrt siit pääletungiv ristiusk ja tsivilisatsioon ära ei näpistand või sakstest nähtu ei muutnud – rahuldus rahvas kuni 19. sajandil talle alul osalt saksad eestikeeles, hiljem omad tegelased hakkasid pakkuma tolleaegist päristeatrit. Ja rahuldus setukene oma anakronismlikkuses peaaegu tänapäevani. – Eestikeelsed näitemängu-etendused Pärnus 1816, 1824 ja 1829, samuti Tallinnas 1824 ja hiljem mõned korrad. Repertuaar – kerged palad saksa keelest. Sellele ettevalmistavale katseteaterdamisele järgneb

EESTI NÄITEMÄNGU JA TEATRI SÜND

jaanipäeval 1870. a. Tartus, Koidula „Saaremaa onupoja” etendamisega „Vanemuise” 5-dal aastapäeval. Ei ole see küll näidendi algupäralt (tõlge saksakeelest, kuid juba oludekohaselt ümbertöötet) ega mängu laadilt mingi puhteestiline kunstisünd, kuid tähendus – eestlase eneseteostus -, elevus sündmuse ümber ja ergutav eeskuju kogu maale, mis sellest päe­vast välja hoovab, laseb märkida mainit jaanipäeva eesti teatri ja näite­mängu sünniks. Sest nagu esimese katse õnnestumise õhinas Koidula kirjutas teise näidendi „Kosjakased” (mis samal 1870. a. ette kanti) ning järgmisel aastal ilmutas oma „Säärase mulgi ehk 100 vakka tangusoola”, millele ajajooksul lisanesid: C. R. Jakobsoni „Artur ja Anna”, Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus”, „Muru Miku meelehaigus”, „Kroonu onu”, edasi P. Jakobsoni, Ansomardi, Jakob Liivi j. t. näidendid kuni Kitzbergi omadeni välja, nõnda rööbastikku arenes ka näitemängimine üle maa.   Tallinnas korraldab „Estonia” selts 1871. või 1872. a. Börsisaalis näitemängu, mille kirjutab maksuvalitsuse esimees Bachmann: „Nirgi Hinna viletsused”. Järgmisel aastal etendetakse veinikeldri pidaja Pettenbergi näitemängu „Valelik, kes tõtt räägib”. Siit pääle mängitakse Tallinnas kord kuni kolm aastas eestikeelseid näidendeid. Tallinnast ja Tartust rändab teatritegemine kiiresti teistesse linnadesse ja maale. 1880 ehitetakse esimene eesti teatrimaja – ei mitte kusagil tsentrumis ega rahvarikkas kohas, vaid külas: Toilas, taluperemees Abram Simon ehi­tab selle omal kulul (Toilas räägitakse, et Koidulagi olevat seda maja külastand). Kõrvutagem see fakt äärmiselt kontrastika aktiga Tal­linna kooliõpetajade konverentsilt 150 a. tagasi: hoiatus mitte vaatama minna komejante, „kes pattu teevad ja patule avatlevad” – selle vastu „primaaneritele priipäev, kui mõni vaene patune üles puuakse”; kõrvu­tagem need kaks suhtumist teatrisse ja suhtujaid endid !

WIERA-TEATER.

Püsivamaks teatriettevõtteks kujuneb n. n. A. Wiera teater, kes a. 1878 saab „ Vanemuise” laulukoori- ning näitejuhiks, pidades seda ametit ligi 30 a., s. o. kuni kutselise teatri tekkimiseni „ Vanemuise” teatrimajas a. 1906. A. Wiera-teater – olemuselt Kotzebue-teater eesti­keeles, võrsund baltisaksa eeskujust, piirduv päämiselt ajaviite pakkumi­sega kuni labase kometini, kõrvalisema elemendiga: äratus ning õpet­likkus, millised printsiibid eesti teatri sünniaastail olid lükkureiks Koidulal ja teistel rahva sõpradel-äratajail.

Teatripubliku kogumise ja ringreiside ning külaskäikudega teatrite­gemisele õhutamise teene kõrval omas Wierateater teene kui pinnaväetaja tulevasele päristeatrile nii sõnalavastuses kui muusikalavastuses: tähtis koht on Wierateatris laulumängul, meie opereti ja ooperi eelkäijal, isegi ooperit ennast on annud Wiera: tõi lavale 1883 a. „Preciosa”, mida paari­kümne aasta kestes mängiti 114 korda – rekordarv tänapäevani. Kvanti­tatiivselt oli Wiera üldse rekordimees: juhatas 1613 etendust, arv, mida peetakse tänini ületamatuks ühe näitejuhi kohta.

Kui kehva omaaja produkt, kunstivaene teatritegemine, takerdub Wiera-teater võltspaatosse, sentimentalismi, eluvõõrsusse ning janditamisse ja sureb sisuliselt enne oma faktilist olemasolu lõpetamist, sest päälekasvand haritlaspõlve ta ei rahulda, ei vasta viimase arenenumale maitsele ja käsitlusele, liiati, kus saksa suviteater Tartus, samuti nagu Tallinnas linna­teater – ka sääl ei piisa „Estonia” ja „Lootuse” algelisist etendusist tõusvale haritlaskonnale – aastasaja vahetusel esindab Kotzebue asemel Schilleri, Shakespeare’i, Tolstoi, Hauptmanni, Maeterlincki, Sudermanni töid ja lisaks välismaised näiteseltskonnad külastavad meid Ibseni, Shaw’, Dumas’ ja teistega, mis omakord tekitab eesti juhtivas seltskonnas soove teatri järgi, mis vähegi kõrvutetav sakslasist ant eeskujudega – otse­kui 30 a. tagasi tookordne juhtiv kiht Kotzebue teatri eeskujuks võttis ja lausus: meie teeme ka. Kuid 30. a. pärast eesti teatri sündi tekib teatri kriis,

ESIMENE EESTI TEATRIKRIIS.

Selles ei olnud midagi fataalset ei eesti rahvale ega teatrikunstile, see oli tarvilik kriis, valus võis see olla ainult A. Wierale ja ta trupile. Kuid see oli väike valu selle hüve kõrval, mis peatselt järgnes.   Kriisist välja viis ettevalmistavalt K. Jungholz, hakates 1901. a. Tartus „Taara” seltsis realistlikku teatrit viljelema (pärast oma välismaareisi). Oma soliidi reper­tuaari ja ajanõudeile vastava mänguga „Taara” trupp K. Jungholzi ja hil­jem A. Simmi juhtimisel toob pöörde eesti teatriellu ning menukate külaskäikudega Tallinnasse mõjub ta siingi ergutavalt Muhendades pinda kutselisele teatrile võrsutab ühtlasi „Taara” teater viimasele väikese näit­lejate kontingendigi: „Vanemuise” kutseline teater, K. Menningi teater, võib oma tegevuse alata.   Kriis on Tartus läbi.

Umbes ühteaegu teatri reformiga Tartus toimub selline Tallinnaski (a. 1902), kus „Estonia” asjaarmastajate trupp tüseneb tunduvalt P. Pinna, B. Kuuskmani, Th. Altermanni, Netty Pinna, Al. Johansoni, E. Kurnimi j. t. juuretõmbumise tõttu ja nende tegulustil rajanebki 1906 a. kutseline „Estonia” teater.   Kriis on möödas ka Tallinnas.

Püstitub teatrimaju ja rajaneb kutselisi teatreid vähemaiski linnus.

ASJAARMASTAJATE TEATER OMA ÜLESANDE TÄITNUD?

See epoohh oleks läbi. Tsentrumeis nagu küll, kuid mitte maal. Alevikes, külades, muis koonduskohtades juured ajand, on teatritegemine sääl osutund püsivaimaks seltskondlikuks teotsemishimu avalduseks, olgu siis rahvavalgustuse, kultuurtöö, meelelahutuse või muul otstarbel. On mitmed seltside asutamisvoolud käind üle maa: laulu- ja mängu-, kars­kus-, põllumeeste-, haridusseltsid, ÜENÜ osakonnad – ühed järgnesid teistele, ühed raugesid, mood tõi teised asemele, kuid näitemängu mängib neist igaüks, vahel tehakse seda ka ilma seltsita, teatritegemise mood ei ole raugend, ehkki seda pole kavakindlalt harrastet ning tekkind on pause. Ja viimased aastad annavad tunnistust selle teotsemisala süvenemisest, laienemisest ja tõstmisestki, egas muidu Haridusliit poleks saatnud näitekunsti instruktoreid maale, asutand rekvisiitide ja dekoratsioonide ladud ja korraldand aeg-ajalt näitejuhtide kursusi, milline tegevus aastast aastasse tiheneb. Kõik see annab veenva tunnistuse maa teatrihuvist – ja seda just ajul, mil suuremais tsentrumeis kirjutetakse ja kõneldakse teatrikrii­sist. Sama maa on ka hästi osa võtnud „Estonia” ja „Vanemuise” ring­reiside etendustest ja agarasti külastand „Rändteatri” omi (ainult ringrei­side ja „Rändteatri” kulukus on põhjustand paratamatud defitsiidid). Ei suhtu ka maa nii blaseerunult etendusse nagu linn, seks toon järgmise kurioosnäite, mis ei tarvitse olla sümptoomilise tähenduseta: kusa­gil alevikus või pisilinnas mängis „Rändteater” Schilleri „Salakavalust ja armastust” – kohalik konstaabel sai nii liigutet, et nuttis nagu laps; sama mees oli  nädal varem laada aegu neli meest armetult läbi peksnud…

Et asjaarmastajate teater kõlbaks ka linna, seda tõendas aastat 5-6 tagasi Tallinnas teotsev „Hommikteater”, mis oma sünnipärase ning kunstimeelse juhi A. Bachmani haruldase energia tõttu harilikest kooliõpilasist massidega saavutas imekspandavaid tulemusi ja meile lavastuse kui loov­kunsti lähedale tõi.

Asjaarmastajate teater ei tarvitse olla alati mingi alaealine või hal­vakspandav näht, satub siiagi sündind talente. Ja kui loen lehist ehk kuulan näitekunsti sihtkapitali valitsuse koosolekuil aruandeid teatrite – kutseliste! – virelemisest, siis tärkab paradoksaalne, kiusav mõte: loo­buge kutselisest, leppige asjaarmastajate trupiga (mida juhib ettevalmistet, palgaline jõud).   Keskus, kel pole pakkumisega tasakaalustet teatrihuvi, vääriks seda, et talt võetaks kindlusetunne teatri (kutselise) suhtes, et ei oleks seda reeglipärast asutist, mis töötab edasi ka siis, kui see publik ta kord või rea kordi külastamata-toetamata jätab, sest küllap puudujää­gid katab kult. kap., omavalitsus, veksel mõne naiivse kultuuritahtelise vastutaja allkirjaga või sagedamail juhtumeil vaene näitleja saamata jäänd palga, s. o. oma igapäevase leivaga; võtta ära publikult see loiustav kind­lusetunne, asendada kutseline teater asjaarmastajate omaga, ehk siis pub­likul tekib isu teatri järgi; kui teater end igatseda laseb, siis ta tarvidusejärgne, juhuslik saabumine juba on sündmus, mille vastu enam ei olda ükskõikne. Ringreiside praktika näitabki, et kõige teatrilustilisem ja majutäitvam publik on neis linnades, kus pole kutselist teatrit nagu väike Võru ja suurem Rakvere.

Et asjaarmastajate teatri idee ei ole hüljat, tunnistab vasttärgand töö­listeatrite loomise liikumine, mis näit. Pärnus on osutund nii elujõuliseks, et 1928/29 hooaja esimesel poolel sääl on töölisteater annud 6 uuslavas­tust ja töötab täismajadega, ehkki Pärnu tunt on oma teatriloidusega nii „Endla” suhtes kui „Vanemuise”, „Estonia” ja „Rändteatri” külaskäi­kude vastu (sõnalavastuste puhul).

Ei ole karta, et asjaarmastajate teatri võrk provintsis ülearustaks tugeva rändteatri külaskäigud, sest kohapäälsed üritused ikkagi ei võistle viimastega ei kunstiliselt ega etenduste arvult. Üks teise kõrval ja teisal üks teise asemel need kaks võivad teotseda väga hästi, tihendades vaimlist kultuuri.

EESTI KUTSELINE TEATER.

Meie kutselise teatri sündimiseks oli soodus pind. Oli suur tarvi­dus ta järgi. Jätkus huvi ta jaoks. Oli entusiasmi näitlejais ja seltskon­nas. Ei olnud huvisid pulveriseerumas. Poliitiline elu soikus ehk tuikas tuha all, otsekoheses tegevuses kammistetuna. Kultuuri päevahuvid jagu­nesid üksnes paari-kolme harru: Eesti Rahva Muuseum, omad erakoolid, mõni laulupidu, pisut E. Kirjanduse Seltsi j. m. m. – igatahes alad, mis ei võistelnud, vaid kuulusid ühte, omakultuurisse, eneseteostusse. Ei olnud võistlemas teatriga kinol Siia juure algatusvärskus. Ja teatrigi kaudu väljendus allasurut pää tõstmine. Teater ja teatrimajad loodi seltskonna ja rahva suurest tahtest. Näitleja sai päevakangelaseks. Eriti tähelepan­davalt Tallinnas, kus lava- ja võõraste tubade põrandale võidukalt ilmusid nii ekspansiivsed, täisverd näitlejad nagu Pinna ja Altermann, hiljem noor südametevõitja A. Säilik. Ja egas nende kaasvõitlejadki polnud unimüt­sid. Näitleja sai lemmikuks. Tema pärast käidi teatris ja teda koheldi rõõmuga igal pool. Kontakt artisti ja publiku vahel oli tihe. Võimaldus teatri kestmine, kasvamine ning laienemine ilma riikliku toetuseta – üks­nes linnavalitsuselt hakati hiljem saama mingit toetussummat, mis kau­geltki polnud võrdne praeguseile subsiidiumidele. Ja lokaal: armetu, madal, ähmane, pisikese lavakastiga sääl V. Tartu maanteel, ruumid tänapäeval täitsa põlatavad, kuid toona olid nood lugapõhjadega Avinurme toolide kitsad read ikka täis, koorekihist kuni vaeserahvani.

Üle 20 a. on möödund kutselise teatri tekkimisest; kõnelemata eri­liste teatrimajade ehitamisest, on nende lavu tehniliselt väga täiendet, on kasvand tegelaste personaal – „Estonias” korda 15, on sõnalavastuse kõrvale asund operett, regulaarne ooper, viimaseil ajul iseseisev tantsurühm on näitlemiskunsti kõrvale (õigem sisse) tekkind lavastuskunst, millist toona isegi mõistena ei tähistet, on ametis direktor, dramaturg, erinäitejuhid, 2 dekoraatorit, koormeistrid, repetiitorid, liikumisjuht, kostüümide meister, butafoormeister,    keda   kõiki  toona   unistusiski   ei   julet   ettevõttesse rakendada; omaaegsed kuulsad Peterburi Nemetti-teatrist muretset kos­tüümid ja esemed, mille eest makseti hiigelsumma (kui mälu  ei peta, 20.000 rubla), on ammugi  ilma valuta asendet uutega, puudus täieneb peaaegu iga uuslavastusega, dekoratsioonid on uhked, vahel nii küllusli­kud, et käteplaginad etenduse alul valla puhkevad dekoraatori aadressil – on ühesõnaga väikesest kärjestikust võrsund suurettevõte umbes 30-miljonilise eelarvega (milles toetused moodustavad – „Estonias” umbes ühe kol­mandiku, kuna ,, Vanemuisel” umbes poole vähema eelarve juures on defit­siiti kakskolmandikku!).   Selle kõige juures ei saa salata,  et näitlemise kunstki on edenend.   Kui viimast võrrelda vaibaga, siis vahepääl pole küll juure sugenend eredaid põhijooni, mis kadund Th. Altermanni värvi välja annaksid, ometi on vaip mustreist kirevamaks ja täielikumaks muutund erikoloriidiliste tugevate näitlejate juuretuleku näol, aga P. Pinna on olemas ning E. Villmer, ja vaipa on kudumas „kunstkangur” A. Lauter, näitlemine, eriti juhtimine on  muutund teadlikumaks – nõudlikumaks, repertuaari arenemisel peatumine viiks liiga pikale – kuid üks suur Aga on manu tükkind, mis kiuslikult lagastab sõnalavastusi (ka muusikalavas-tusis on teater kahjuga töötand,  vahemail juhtumeil), eriti käesoleval hooajal, on ilmsiks tulnud

UUS TEATRIKRIIS.

Jällegi ligi 30 a. järgi, s. o. vahemaa mis eraldas esimese teatrikriisi teatrisünnist. Seekordne kriis algas võrdlemisi ammu, õndsa „Draamateatri” surmaga 1924. a. lõpul, seekordist kriisi peaks õieti nimetama draama krii­siks ja sellisena tuli ta ilmsiks „Vanemuises” 10 a. tagasi K. Menningi loobumisele järgnend interregnumi ajul. „Estonias” on draamakriis eriti teravaks muutund käesoleval hooajal ja provintsteatreis tontleb ta ka juba mõnda aega – pole „Vanemuinegi” tast puutumata jäänd: ²/3 eel­arvest defitsiiti! Nii siis võime kõnelda üldisest draamakriisist, mis mitte üksi ei halva puhtdraamat, vaid ka väärtuslikumat komöödiat.

Seekordne kriis ei ole „Estoniale” küll mitte surmav, sest oma mit­meharulise tegevuse, rahatõmbavate külalistega võõrsilt ja puudujääke katva kergema repertuaariga (jant j. s. s.) võtab ta ikkagi ²/₃ eelarvest sisse ja et teatrile toetust antakse – kõnealusel juhul ¹/₃ büdžetist -, ses pole midagi hädaohtlikku: kunst väike- ja noorriikides vajab ikka riiklikku ning omavalitsuslikku toetust. Aga ikkagi, kui vaatad, kuis iga esi­etendus (sõnalavastus „Estonias”) möödub veerandsaaliga ja hõredamagi pub­liku ees, kuis väärtuslikud lavastused ja mängud („Patrioot^a, Shakespeare’i „Armu- ja narrimäng”, ,,Volpone”, Galsworthy „Inimessõber” j. p. t.) nõrga osavõtu pärast repertuaarist kaovad, kuis nii vähe poolehoidu leiab „Sappho”, „Väärarmastus” ja rida teisi, et see publiku algetendustest eemalejääk muutub juba reeglipäraseks, siis kipub juba küsitavaks saama draama olemasolu üldse.

Esimeses kriisis oli süüdi iganend teater ise, ses teises aga mitte. Seekord on õieti tegu publikukriisiga. „Estonia” sõnalavastuse saavutu­sed oma paremas osas on teda mahajätnud seltskonnaga sellises võrran­dis, et viimane paremat ei vääri, s. o. seltskonnal ei ole õigustust teatrist ärajäämist vabandada teatri halbusega. Siin kordub sama nähtus, mis ilmneb kunstinäituste, sümfooniakontsertide, valituma kirjanduse puhul: seltskond tarvitab teda väga vähe, ja näituse-, kontserdikorraldaja, kirjas­taja maksku juure.

Draamakriisi teravots sihitub küll näitlejate pihta, sest teatri jalgu alt see ei lõika (jant ju päästab lõpuks ikkagi) ja väike kogumik teatraale saab oma kunstihuveel, kuid lavapersonaal, alates juhist, lõpetades suf­lööri ja inspitsiendiga (eriti viimasega, kelle närve pingutab iga proov ja etendus kõige kestvamalt) tunneb end igal esi- ja teisel etendusel kui ülearusena elemendina, kelle kõik ettevalmistused, otsingud, ärevused ja tuhat tülinat ja salajased lootused menule ning tunnustusele osutuvad peaaegu asjatult raisatuiks – pakkuda end ³/4 tühjale saalile, see kõledus kangutab pikapääle näitlejad, röövib loomislusti. Ainult publiku kasva­mine järgnevail odavamahinnalisil kordamisetendusil parandab osalt seda pohmeluse meeleolu, aga näitleja ei saand end esietendusel, sel pidulikul uue töö sünnimomendil, ergutava kõlapinna puudusel täiel määral maksma panna, hääl juhul ennast ületadagi; kui hiljem ta selle kõlapinna tihene­misel pakubki oma parema, siis ei näe seda jälle arvustus ega teatraalid, moraalne tasu jääb ära.

Kõik nimetetu lõdvendab aegamisi draamakultuuri- ja indu. Aega­misi seda. Kuid paugupäält põhjustab see ruttamise ja poolküpselt uue tüki väljatoomise läbikukkunu ehk nõrgaltvedanu asemele. Kunsti viljelemiseks on väga tarvis aega – süvenemiseks, sisseelamiseks ja küp­semiseks. Nõnda päris draamakriisi võibki välja kutsuda maadvõtnud publikukriis.

IGANEND TOONIANDEV PUBLIK.

Esimene kriis tekkis näite-„kunsti” iganemise pärast, mis tolleaegse haritlaskonna teatrist ära võõrutas. Teine kriis on tekkind valitseva harit­laskonna enese iganemise pärast. Kes käib nüüd veel sõnalavastuse esi­etendusel? Arstkonda (keda Tallinnas on vähemasti paarsada pääd, hambaarste teist niipalju) esindab dr. M-r, suurtööstureid dir. M-tz, suur­ärisid dir. N-s, riigikoguliikmeid hra W-r, advokatuuri -?, kõrgemaid ametnikke hra L-g, siis paar-kolm seltskonna prouat, mõni noor insener, agronoom, kontramarke kasutavad teatrijüngrid, üksikuid kirjanikke, aja­kirjanikke ja veel pisike kogu seltskondlikku positsiooni taotlevaid teatri-harrastajaid.

Tõsi, too kiht, kelle tahtel ja poolehoiul rajanes meie kutseline tea­ter, võib oma nuudist ärajäämist vabandada huvide- ja tööpiirkonna võr­ratu laienemisega: poliitika, riigiehitus, majandus j. n. e., mis ei and­vat mahti käia teatris. Kuid ka teisal noorriikides on samad primäär-huvid ja ülesanded, ometi ei unusteta sääl kunste ja teatris käiakse sääl kui mitte muu, siis kohustuse ja kombe pärast. Siiski rohkema pärast: näit. Helsingis lõid väga hästi läbi „Patrioot,” „Sappho,” „Volpone,” „Väärarmastus” j. t., mis siin nii nõrga menuga pidid leppima, viimane nimetetuist aga Tallinnas päris läbi kukkus (mitte mängu süül).

Ja kui eeltööd ärajäämise vabandus peaks paika, siis ei seisaks meie mitte tõsiasja ees, et kõigiti kunstitugev ja stiilne etendus kassaliselt kukub läbi, kuid Arnold ja Bachi 5-da järgu jant toob suured kassad ning püsib repertuaaris kolm korda kauem.

UUT TEATRAALI!

Praegune tooniandev kiht on võõrdund kunstist, on ära iganend. On tarvis uut publikut. Seks vaja kavakindlat ja püsivat äratustööd teha meie tulevase haritlaskonna ja juhtiva seltskonna kallal; las praegune rahuldub jandist, kinost, rautidest, kella-viie-olenguist, operetist, moodide näitusest, Naisühingu korraldet jalgade võistlusest j. m. Õppivast noor­soost tulgu tulevane teatraal. Kuid praegu ei näe kooliõpilast teatris, väljaarvat erilised õpilaste õhtud, millest on liiga vähe. Igal sõnalavastuse esi- ja teisel etendusel on saalis ruumi sadade noorte jaoks – lastagu ja saadetagu nad etendustele mõnekümnesendiliste pääsetähtedega, teater oleks täis ja uus tükk saaks juba alul hoo sisse, näitleja mängiks innuka­malt, kontakt sigineks, ja suusõnaline reklaam, mis on see kõige mõjuvam reklaamidest, kanduks laiali. Noorsugu harjuks käsitlema teatrit kui üht olulist ja sissejuurdund elamuste allikat – on ju teada, kui elavalt rea­geeritakse nooruses – ning kannaks selle passiooni täisikka; mõne aas­taga olekski uus publik olemas.

Ka ajakirjandus, see päevahuvide juhtija, peaks enam õhutama poole­hoidu teatrile (nagu muilegi kunstidele), mitte üksnes piirduma lühikeste büroo-märkustega (neidki kärbitakse) ja tavaliste kiirarvustustega, milles kriitik ei saa informatsioonist palju rohkemat avaldada.

Teatri propaganda olgu intensiivsem, painduvam ja leidlikum. Näit. Soomes korraldetavad teatrinädalad puuduvad meil täiesti.

Üks samm, kohe teostetav, oleks see, et esimeste sõnalavastuse etenduste pääsetähed alla lüüaks, et võimaldada kehvemaile haritlasile ja laiemale rahvakihile juurepääsu. Teater demokraatlikumaks! Las saab uuslavastuse koore enesele rahvas jõuka asemel. Tuleb ehitada ja loota rohkem rahvale kui seltskonnale, kes põgeneb draamast nagu meie vanad liivlased Läti Hindreku päevil.

Rahvas põgenes päris loomulikult ja arusaadavalt võõravaimulisest ja -keelsest teatrist Läti Hindreku ajul, võttis hiljem rändavailt võõrkeelistelt komejantidelt välised värgid lisaks oma instinktiivse mängumeele väljendusile, hakkas agarasti kinni ta juhtidest ant mänguteatrist omaenese alateadvusliku kombelis-riitusliku „teatri” (mis kõdunes tsivilisatsiooni rataste all) asendamiseks, läks juhtidega kaasa, kui see teater ära iganes (esimene kriis), ja oli tugevaks baasiks kutselise teatri loomisel ning kas­vamisel, edendab asjaarmastajate ettevõtteid ja tunnustab ringreise ja „Rändteatrit”, mis on tunnistuseks teatrimeele olemasolust rahva seas – miks peaks ta siis nüüd, uue kriisi puhul järgima oma tuimund soolale, seltskonnale, eduteed mitte edasi astuma ja kuivale jätma draama, mille esindajad tahavad käia süvenemise ja tõusu teed? Vaja teda ainult ergu­tada ja kaasa tõmmata. Tehku seda teatrijuhid ja ajakirjandus. On propa­gandat küllalt teht riigile, majandusele (igas harus), kaitseliidule j. p. m. Miks ei peaks siis seda teha võima teatrile ja kõigile kunstidele?

Arthur Adson.

 

Loomingust nr. 6/1929