Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

07 May

Ajalehe kirjavastus kui politiseerimisvahend ja kultuuridokument

 

 

Reportaaž C R. Jakobsoni kirjavastuseist “Sakalas” 1878-1882.

Meie vanemas ajakirjanduses, harilikult lehe viimasel tekstiküljel, leidub peenekirjaline eriosakond pealkirjaga „Kirja­vastused”. Siin peab toimetus sidet oma kaastöölistega. Need vastused on enamasti lühikesed teated kaastöö kättesaamise, avaldamise või mitteavaldamise kohta, aga üks ja teine nende kõrval on ka originaalsem ja sisukam. Esmakordne lugeja jääb arvatavasti üllatatult peatuma robustse sähvatuse ees:

„Kui Teile ajalehtede vaidlemised nii vasta meelt on, siis küüritage ahju taha, võtke omale üks täistopitud vasika nahk seltsiliseks ja närige tubakut, ning Teil on „rahu”. Kes Teid ajalehti sunnib lugema, kui nad Teie „rahu” rikuvad !” (Sakala 1878, number 16, lehekülg 3, veerg 3, vastus 282.)

Või teises kohas:

„Teie kirjutate, et nelja töise mehega kokku Sakalat peate ja soo­vite, et meie paksema paberi võtaksime. Muidu olete ajalehega rahul, sest iga nädal tulla nii palju lehta ja piita, et „süda rõõmu pärast koh­kuma lööb”, aga paber kuluda hulga lugejate näppude vahel ära. Kas Teie oma paari kopiku eest ei soovi, et meie oma ajalehe pargitud hobuse naha peale laseme trükkida, et pärast, kui kõik lugejad läbi on lugenud, igaüks veel pool tosinat tubli saapaid saaks! Teie kirja peale ei tea ma Teile paremat nõuu anda, kui et iga mees Teist ise oma aja­lehe peab, mis seeläbi vist ilma kuluta korda võite seada, kui aastas paar korda vähem kõrtsi lähete. Paari „päätäie” asemel saate siis igas näda­las aasta otsa nii palju lehta ja piita üksi omale, et ka Teie lapsed edespidi veel nende seest oma südame „rõõmu pärast kohkuma” võivad lasta lüüa.  Ja nüüd Jumalaga!” (1878, 7, 4, 3, 54.)

Selle jämedavõitu huumori taga tajume ometi põhimõtet ja isiksust ja muutume tähelepanelikuks. Jälgides näiteks pidevalt ärkamisaja kesksema poliitilise ajalehe „Sakala” tuhandeisse ulatuvat kirjavastustehulka, näeme, kuidas neis vastuseis oota­matu elavalt kajastub nii toimetaja isiksust ja vaateid kui kogu ajajärgu rahvuspoliitilisi, aga ka kultuurilisi ja ühiskondlikke probleeme, nähtuna läbi ajalehe resp. toimetaja programmi prisma. See ainestik pakub huvi aja- ja kultuuriloole, kirjandus­loole, bibliograafiale, rahvaluuleteadusele, ühiskonnateadusele jm. aladele.

Ajalehe kirjavastus, see on õigupoolest eriliik avaliku tege­lase kirjavahetust ja vormilt kirjavahetus telegrammistiilis. Me hindame kõrgelt kirjavahetuste kui isiku- ja kultuuridokumentide tähtsust, kogume ja säilitame neid. See arhiivis säilitatav kirjavahetus on intiimne, ta pole teadlikult määratud avalikku­sele. Ajalehe kirjavastusel seda intiimset iseloomu ei ole. Ta on aadressitud küll kindlale isikule, kuid antud avalikult ja on kättesaadav kõigile lugejaile ja sisaldab ühtlasi mõndagi, mis pole määratud üksnes adressaadile, vaid kogu lugejaskonnale. Mõni vastus on ses mõttes koguni laia rahvus- või kultuurpolii­tilise tähendusega. Õigupoolest jääb suurem osa kirjasaajaid igavesti tundmatuks, mis omakorda rõhutab, et tähtis pole siin niivõrd adressaat kui asi või põhimõtteline küsimus ise. Osa vastuseid on aga äratuntavalt aadressitud tuntud tegelastele, mistõttu neil on kahekordset (nii sisulist kui isikulist) tähtsust ja nad vääriksid arvestamist ka nende tegelaste bibliograafiais. Teiselt poolt: et meie ajalehtede toimetajaiks ja seega nende kirjavastuste autoreiks on oma ajajärgu silmapaistvamad tegela­sed, siis moodustavad need kirjavahetused üsna olulise andmes­tiku ka nende isikute tundmaõppimiseks.

Kui nüüd küsiksime, mis ülesandeid täitis kirjavastus vane­mas ajakirjanduses, siis näib, et nende kaudu: 1) juhtis ja orga­niseeris toimetus resp. toimetaja lehe kaastööd, olles isiklikus kontaktis oma kaastöölistega; 2) võimaldus anda lugejaile jooks­vat ning kiiret orientatsiooni päevaküsimustes, teha isegi ridadevahelist poliitikat ja väljendada lehe vaateid teinekord reljeefsemaltki kui juhtkirjas ja poleemikas; 3) võimaldas lehele kokkuhoidu. (Kui toimetus oleks vastanud harilikus korras igale saadetisele, oleks see näit. „Sakala” toimetajalt 600-700 kirjalt aastas postikulu nõudnud vähemalt 50 rubla + aeg.)

Kirjavastuseid ajalehes hakkas meil esmakordselt tarvitama J. V. Jannsen „Perno Postimehe” I-s aastakäigus, 1857. Selle aastakäigu 26. numbris, 25. XII 1857, leiduvad esimesed 4 vas­tust, varustatud toimetuse sissejuhatusega:

„TÄHHELE PANNA! Paljo häid sõbro, olgo tuhhandeks terved, on tännini Postimehhele mõnda korda mona saatnud, et tal üdisse pudust ei tulleks. Muist on sest jubba trükkitud, muist alles taggavarraks: agga et armsad kirjasaatjad ka teada tahhaksid, mis nende kirjadest on sanud: sepärrast tahhame eddespiddi kirjasaatjaile värsi teadust anda ja assutame seks üht „Postimehhe kirjavahhetust”, kuida allamal seisab, kuhho kirjasaatjatte nimme essimessed tähhed, ellokohta ja lühhikest vastust üllespanneme, et need, kel sellega asja, hõlpsalt omma nimmi ärratundvad ja teadust savad” (lk. 210).

Vastused on esialgu numeratsioonita, kuid II aastakäigu algusest (2. juulist 1858) lisandub ka vastuste pidev nummerdus. Teise aastakäigu jooksul saab toimetus väljast 85 kirja ja igale antakse vastus (P. Post. II a.-k., nr. 50, 24. VI 1859, lk. 393). „Perno Postimehe” võistlejas „Tallorahva postimehes” näikse esimene kirjavastus ilmuvat 1859. a. 8. numbris (20. II 1859) ja kokku ilmub neid aastakäigu jooksul 11, misjärel ka leht lakkab ilmumast.

Kirjavastuste algupära küsimus peab jääma siin lahtiseks, sest see nõuaks kodu- ja välismaa saksa ajakirjanduse süstemaa­tilist jälgimist. Seni ei ole mul õnnestunud leida balti-saksa ajakirjandusest kirjavastuseid mujalt kui „Inland’ist” 2), kuid mitte enne, vaid peaaegu üheaegselt Jannseniga (Jannsenil 3 nädalat varem). Nimelt leidub „Inland’is” 1858. a. 2. numbris (13. I 1858) kirjavastuseid 12 isikule pealkirja all „Anzeigen der Redaction an ihre Mitarbeiter” ja 4. numbris veel 20 vastust. 1859. a. 5. nr. leidub veelgi suurem kimp kirjavastuseid – 69 – pealkirja   all  „An  die  Mitarbeiter  und  Korrespondenten”. 1860. a. aastakäigus, pealkirja all „An die Herren Mitarbeiter, Correspondenten und Interessenten unserer Wochenschrift” lei­dub pidevalt numereeritud vastuseid esimese 13 numbri ulatuses tervelt 300. Sama aastakäigu hilisemais numbreis neid silma ei hakanud).

Saades alguse Jannsenilt, levis kirjavastus üle kogu eesti ajakirjanduse. Mida isikupärasema ja värskema vaimuga oli toimetaja, seda huvitavam on muidugi kirjavastuste sisu ja stiil. Ilmekaima kuju see võttis Jannseni ja Jakobsoni toimetatud lehtedes. Erivarjundi omandas kirjavastus käesoleva sajandi alguse pilkeajakirjus, kus leidus isegi müstifitseeritud kirjavas­tuseid.   Eriarengu moodustavad veel tänapäevalgi  ajakirjus sageli harrastatavad erialalised küsimused-vastused. Lühidalt, siin on tegemist tohutu laialdase ning raskesti ülenähtava aines­tikuga, millest uurimuslikku ülevaadet anda pole praegu võima­lik. Et näidata, kuivõrd see ainestik on sisukas ja huvipakkuv, olgu siin tutvustatud valimikku „Sakala” kirjavastuseid C. R. Jakobsoni ajajärgust.

Eelnenud arutlustele tuginedes võiks „Sakala” kirjavastu­seid vaadelda kui C. R. Jakobsoni kirju „Sakala” kaastöölistele ja lugejaile. See kirjavahetus on Jakobsoni kirjavahetustest ulatuslikem (kirjavastuseid on ilmunud: 1878 – 449, 1879 (18 numbris) – 339, 1880 – 713, 1881 – 716, 1882 (11 numbris) – 149, kokku 2226) ja vististi ka sisukaim. „Sakala” asutamise ajaks lõpevad Jakobsoni muud kirjavahetused peaaegu täiesti, nii et siinne korrespondents on ühtlasi ta hiliseim ning viimane.

Arusaadavalt kasvas kogu „Sakala” toimetamisviis ja sisujaotus välja eeskätt meie oma ajakirjanduse traditsioonidest, teise sõnaga Jannseni koolist, millel oli juba 20-aastane praktika seljataga. Ja mis puutub ajalehe kirjavahetusse, siis tundub, et Jakobson pole „Sakalasse” laenanud mitte üksnes kirjavastuste vormi, vaid mõndagi ka nende toonist. Kas pole Jakobson Jannsenilt õppinud vähemalt seda jämedavõitu huumorit, mille näi­teid juba lugesime? Muidu aga tundub Jakobsoni kirjavastus energiliselt lühiduselt, selguselt, tabavuselt ainulaadsena. Jannseni vastuseid lugedes võtab teatud vaeva ja aega, kuni sõnarohkuse takka leiad tuuma; Jakobsoni vastuses ei tundu olevat ühtki üleliigset sõna, see on täis sisu, pinget ja hoogu. Kuid Jannseni huumor on lopsakam, Jakobsoni oma mõistuslikum ja kuivem.

Meile on teada, et Jakobson oma lehte üksinda toimetas ja enamikus ka üksi kirjutas. Eriti ei ole selles mingit kahtlust, et kirjavastused on täiesti toimetaja erida töö. Igale kirjale, „mil­lega meile sõnumeid saadetakse ehk suuremaid asju toimeta­takse”, antakse tasuta vastus (1879, 3, 4, 2, 25; 1880, 35, 3, 3, 417; 1880, 52, 4, 3, 679). Nii näitab kirjavastuste üldarv toimetuse kogu kirjavahetust. Oma hiilgeaastail sai „Sakala” 10-15 kaastöösaadetist nädalas. Tellimis- ja rahakirju, mida oli kaugelt rohkem, kirjavastuste korras ei vastatud.

Teadagi sisaldab see ajalehe kirjavahetus andmeid eeskätt „Sakala” enda ja ta toimetaja kohta seoses oma aja isikutega, asutistega, ühiskondliku korraga, kultuuriga, mõtetega ja aade­tega. Selge on, et sellest muidu üsna rikkalikust ja mitmekesi­sest materjalist üksinda ei piisa ühegi siin vihjatud uurimis­ala pidevaks jälgimiseks.   Ühtlasi on ka siinse materjali õige kommenteerimine riskantsem kui harilikus kirjavahetuses, sest siin on igal sammul kavatsusiikkust, diplomaatiat, varjatud tagamõtet; siin ei saa sõnu, ütlusi, tegusid alati võtta naiivselt. Neil põhjustel on ka natuke varane juba siin, enne kogu ajajärgu ja isikute põhjalikumat uurimist, söandada kõike kirjavastuste ainestikku julgelt väärtustada ja hinnata. Seepärast polegi järg­nevas reportaažis oldud liiga kergekäeline ega pealetükkiv hin­davate tähelepanekute esitamisega, vaid on püütud käsitluse huvitavust tõsta iseloomulikkude tsitaatide avaldamisega.

*

„Sakala” lugejate arv ulatub I aasta keskel ja lõpul 2500-ni (1878, 27, 4, 3, 166; Lisal. 1878, 50, 1, 1, 445), saavutades seega juba esimesel aastal „E. Postimehega” võistleva leviku. 1879. a. veebruari algul on lehel juba „mõni sada peale 3000 lu­geja” (1879, 6, 3, 3, 86). Lugejaid on „Sakalal” mitukümmend ka välismail: Ameerikas, Hispaanias, Pariisis, Roomas, Viinis, Dresdenis (1881, 4, 3, 3, 77) ja rohkesti kaugemal Venes.  Nii on 1879. a. üks lugeja Kovnos (Kaunases) (1879, 17, 4, 1, 295), 1880 on umbes tosin tellijat Soomest (1881, 4, 3, 3, 77). Leidub küla, kus on 20 talu, aga tellitud on 16 „Sakalat” (1878, 9, 4, 3, 55).   Lugejate arv kerkib jõudsamalt peale 8-kuust sulgemist 1880. a. algul, ulatudes „ligi 4500 peale”, kuid edasi kasvab visalt ja 1882. a. algul öeldakse lugejaid olevat „peale 4500″ (Lisal. 1882, 10, 2, 3, 124). See arv oli tol ajal küll rekordiline, kuid seks ajaks oli ajalehelugejate arv kogu Eestis juba tõusmas ja iga uus ajaleht suutis teiste kõrvalgi esimesel aastal hõlpsasti koguda 1000-2000 tellijat, mistõttu pole eriti üllatav, et oma aja kõige tublim leht tellijate arvult teisi ületas. See 4500 polnud ka mingi äkksaavutis, vaid 4-aastase pingutava töö ja võit­luse tulemus.

„Sakala” avaldas esimesis numbreis sageli pilte. Toime­taja pooldab pilte ajalehes ja annaks neid igas numbris mitu. Kuid pildid on kallid, maksavad 40-50 rubla tükk (1878, 44, 4, 3, 364), nii et aasta lõpu poole ta peab isegi loobuma nende aval­damisest. Leheküljesuurune Berliini kongressi pilt (ilmus 1879, nr. 1) on maksnud isegi 65 rubla (Lisal. 1878, 50, 1, 1, 449). Ka lugejaskond on huvitatud piltidest ja avaldab aeg-ajalt nõud­mist nende kohta. Näit. 1880 märtsis arvab keegi lugeja, et lehel peaks juba olema niipalju lugejaid, et igas lehes võiks ilmuda 2 suurt pilti. Toimetaja vastab, et suured pildid maksavad 50-80 rbl. tükk ja kui avaldada igas lehes 2 pilti, see teeks välja ligi 7000 rubla aastas.

„Nii palju ei ole meile tänavu veel raha sisse tulnud.” Piltide nõudja saab koguni pilgata: „Mikspärast ei ole Teie omi sügavaid mõt­teid talla naha peale kirjutanud? Siis oleksime Teie kirjast omale paar saapaid lasknud teha, nüüd peame teda muidu paberi korvi viskama” (1880, 14, 3, 3, 182).

Järgmises numbris (vastus nr. 194) annab Jakobson vastuse kõigile, kes on lehe asjus soovi avaldanud. See on ka meile üsna huvitav lugeda.

„Meile on lugejate poolt nii palju soovimisi meie ajalehe suuruse muutmiseks tulnud, et kui neid kõiki täita tahaksime, siis meie leht igas nädalas ise kujus välja peaks tulema. Peate sellega rahul olema, mis on ja mis kolme rubla eest paremine ei ole võimalik teha. Kui meie Teile oma minekute rehnungi ette paneksime, siis saaksivad Teie silmad küll natukene kirjuks minema. Trükkija üksi saab juba 3000 rubla aastas, paberi kulud ei ole palju veiksemad, ja mis postiraha maksab, võite ise välja arvata, kui teate, et 60 kop. sinna iga eksemplari eest maksetakse. Sinna juure arvake nüüd veel pakkijate ja kaastööliste palgad, piltide kulud, korterite üürid, raamatu kaupmeeste protsendid (25 kop. lehe pealt) n. n. e. Meie peame paluma, et kes meie lehe suurusega rahul ei ole, see omale muialt odavamalt vaimutoitu võib otsida. Et meil kusa­gilt poolt tuhandeid abirahasi vasta ei ole võtta, sellepärast oleme juba teinud, mis meie jõud kannab ja enam ei või keegi auus mees meie käest pärida.”

Piltide suhtes, mida Jakobson teadlikult enam tõi kui tei­sed tolleaegsed lehed ja milleks talle puulõiked valmistas pea­miselt vend E. M. Jakobson, oli tal lugejatega hiljemgi mõtte­vahetust. Nii leidus lugeja, kelle arvates pildid ajalehes olevat „habeniku Eestlaste lapsiks tunnistajad”. Talle vastab Jakobson:

„Vaadake ommeti Saksa-, Prantsuse-, Inglise- ja Venekeele ajalehta, kus leiate, et neid rohkeste piltidega välja tulevad. Piltidega tuleb palju kunsttööde tundmist rahva sekka ja meie annaksime hea mee­lega igas numris ühe pildi, kui meie jõud seda kannaks” (Lisal. 1881, 32, 2, 3, 469).

Teatavasti keelati „Sakala” ilmumine 1879. a. 8 kuuks. Telli­jate rahuldamiseks andis Jakobson 1880. a. välja sisuka ning mahuka „Sakala kalendri põllumeestele”. 1880. a. keskel (1880, 30/31, 7, 2, 381) ta seletab kellegi H. L. järelepärimise peale „Sakalaga” seotud kulusid:

„Üleüldse oleme selle „Kalendri” üle oma jõuu teinud. Meil on mulluaastaseid tellimise rahasi peale 3000 rubla saada ja kui need teda ära ei maksa, siis peame ka mullu aasta eest juure panema, sest meil oli mullu terve aasta postiraha ette maksetud, mis meie veel tagasi ei ole saanud, ja meie „Kalender” tuleb ärasaatmisega ka 2000 rubla maksma. Meie ajalehe hind on selle lehe suuruse kohta nii veike, et üksi siis teda selle hinna eest võimalik on välja anda, kui kõik lugejad omad rahad õigel ajal ära maksavad.”

Võlgutellimised ja võlgade õiendamata jätmine toovad Ja­kobsonile suuri kahjusid. Ta on sunnitud võlgnikke sageli paluma ja manitsema. Lugeja C. L. nurisemisele, et „Sakala” I a.-k. suurem olnud kui 1880. aastal, vastab Jakobson, et kirjasaatjal on õigus, aga „seal panime ka tuhat rubla juure”; kui jooksva aasta tellimisrahad kõik oleksid tasutud, võiks leht nüüd ilma juurdemaksuta niisama suur olla, sest tellijaid on enam. „Iga uus leht näitab esite, mis ta tahab, aga pärast teeb ta üksi seda, mis ta võib” (Lisal. 1880, 44, 2, 3, 535).

Näib, et Jakobson „Sakala” väljaandmisega kuigi hiilgavat äri ei teinud, kuigi ei tarvitse arvata, et ta kahju oleks saanud, eriti viimaseil aastail, kus lugejate arv oli tõusnud üle 4000.

Kaastööd on lehel algusest peale kaugelt rohkem, kui ta jõuab avaldada. Jakobson pealegi on usin kirjutama ja täidab ise lehest tugevasti poole (kui teise poole sekka mitte arvestada kuulutusi). Lehe maht polnud muidugi kuigi suur – igal nädalal 6-8 lk. umbes praeguse „Vaba Maa” kaustas, pealegi õige suure kirjaga. Juba 1. numbris 1878 on tal „palju tagavara” kaastööst (1878, 1/2, 5, 3, 12+13). Toimetaja nõuab igalt kaas­tööliselt täie nime teatamist. Lehes ilmuval väliskaastööl on harilikult all nimi või nimetähed või mingi märk. Kus neid ei ole, need osad olevat väljaandja enda kirjutatud (1878, 19, 4, 3, 120). Lähem süvenemine lehe sisusse näitab ometi, et asi nii lihtne ei ole, eriti kolmandas ja neljandas aastakäigus. Toime­taja on lehe „nii ära seadnud, et igast tähtjamast sündmusest, mis meie rahva elu kohta puutuvad, kohe omas ajalehes aru võime anda”, aga ta võtab ka lugejailt kaastööd vastu, „sest igasse kohta meie käsi mitte ei jõua ulatada” (1878, 25, 4, 3, 163). Ruumipuudus aga lubab trükkida ainult kõige tähtsamaid sõnu­meid, „kust terve rahvale kasu tuleb” (1878, 27, 4, 3, 168). See­pärast ta valib hoolega tähtsa ja vähetähtsa vahel.  Näiteks :

„Mis Teie kahest nurja läinud neiust jutustade, on küll hale kuulda, aga ei kõlba avaliku ajalehe sisse” (1879, 3, 4, 2, 28). Või jälle: „Meil on nii palju asju jutustada, mis terve rahva elu kohta puuduvad, et Teie valla kurbdusest osavõtmine meil avalikult ruumi puuduse pärast või­mata on” (1879, 8, 4, 2, 115). Ja veel: „Et üht uut koolimaja ikka niisama õnnistatakse, nagu töist, sellepärast ei luba meie ruum mitte igast ühest iseäralikult ja pitkalt jutustada…” (1881, 1, 3, 3, 15).

Alatasa nõutakse saadetavailt sõnumeilt asjalikkust ja lühidust.  „Väga pitki kirju ei armasta rahvas …” (1880, 51, 4, 3, 649).

Jakobson kasustab mõnikord kirjavastust vähetähtsa, aga muidu huvipakkuva sõnumiku lühikeseks edasi­andmiseks, et säästa ruumi sõnumite osas. Kellelegi A. B-le Tallinnas ta vastab:

„Mis Teie omast kaupmehest L. räägite, kes uulitsapoistest ja kondikorjajatest roti nahku laseb koguda, et sellest sõbrale uut kasukat teha ja kinkida, kes oma lambanahka kasuka liig kuumaks aetud ahju peal ära kõrvetanud, see lugu võib küll seal naljakas olla, kus teda lige­malt tuntakse, aga ajalehes ei maksa temast pitkemalt rääkida” (1879, 7, 3, 3, 93).

Teisel puhul ta refereerib lühidalt sõnumit kahe kriimsilma mahalaskmisest, lisades, et see on mõnus kuulda, aga puudub ruum jutustamiseks (1879, 18, 4, 3, 335). Säärast sõnumite refe­reerimist kohtame muus ühenduses veel tagapool.

Osa kaastööd jätab Jakobson  avaldamata   taktilistel kaalutlustel, näit. tüli ajajärgul J. Hurdaga, mil ta järjekindlalt soovib asja lepitada ja lämmatada, mitte suureks puhuda (näit. 1878, 45, 4, 3, 395+396 jm.).   Hõõrumiste puhul Peterburi eesti seltsielus avaldab Jakobson põhimõttena: „Oma riiuasju peame üksi siis avaliku ajalehtedesse panema, kui enam lepitust ja kokkuleppimist muidu võimalik ei ole” (1880, 22, 4, 3, 288). Avaldamata jäävad enamikus ka ta pooldajate tunnustuseavaldused, millest pikemalt tagapool.   Pealegi ei ole pooldajate poolt saadetud   vaidluskirjad  alati   küllaldase   diplomaatlikkusega koostatud, nagu neid kujukalt iseloomustab Jakobson:

„Teie soovite, et Teie kirja vistist ilma muutmata trükime. Aga mis kasu sellest tuleks? Teie kiri on nagu üks laia rõngastega ahel, kuhu vastalised kõik omad konksud sisse võivad heita ja meie rataste jooksu takistada. Meie saame sedasama tõiste sõnadega ütlema, et ta üks libe köis on, kelle kulles vastalised omad sõrmed põletavad, kui külge tahaksivad puudutada” (1880, 8, 3, 3, 69).

Osa kaastööd jääb avaldamata ka seepärast, et kirjasaatja on tundmatu ja Jakobsoni on tüssatud väljamõeldud sõnumitega, et talle sekeldusi valmistada.

Lugejate soove „Sakala” sisu suhtes eespool juba osalt riivasime. Lugejate seast nurisetakse veel, et „Sakalas” värsked sõnumed niisama ruttu ei ilmu kui saksakeelseis aja­lehis. Jakobson vastab: „Armas sõber, kannatage natukene, see soov saab ka täide minema, aga uisapäisa ei ole midagi tehtud – tarvitab aega” (1878, 7, 4, 3, 53). Tegelikult ei jõudnudki „Sakala” Jakobsoni päevil niikaugele. Teisel korral nõutakse „Sakalalt” jälle värskeid telegramme. Sel puhul seletab J. pikemalt:

„Mis kasu Teile seesugused “telegrammid” toovad? Suured aja­lehed, kellel igal päeval paar poognat täita ja kes vahel ei tea, kust materiali võtta, võivad täna hulk vale telegrammisõnumeid ära trükkida, et neid homme jälle õiendada. Sell kombel saab leht täis ja lugejatel on ikka uudist. Kui aga nädalaleht seesugusi sõnumeid trükkiks, siis peaksivad lugejad nädal otsa vale õiendamist ootama ja sellest ei tuleks kellegile kasu. Näituseks: täna kuulutab telegramm, et Osman Pashaa kadu­nud olla. Meie leht tuleb ka just täna välja ja meie paneme selle sõnume soojalt sisse. Rahvas arutab nüüd nädal otsa seda asja ja igaüks katsub oma mõistuse teravusega lugu seletada. Töisel päeval tuli aga sõnum, et Osman Pashaa ühest ministrite nõuukogust elusalt ja tervises osa võt­nud. Meie ei või aga enne kui nädala pärast oma vale “telegrammi” õiendada ja rahvas on nädal otsa narriks peetud.   Unustame oma õiendust ehk ka töisel nädalal ära, siis oleks lugu veel kentsakam. Sakala väljaandja on omale sellepärast põhjuseks teinud, üksi seesugusi sõnu­meid trükkida, keda töisel päeval mitte õiendada tarvis ei ole. Zensuri kätte saatmise läbi tulevad meie sõnumed küll nädal hiljem, kui muidu võiksivad, ega Teie jo ka mõni väijastpidiste asjade toimetaja minister ei ole, kellele kõik sõnumed sellsamal tunnil kohe kätte peavad tulema. Aga pea saab meil lugu ka nii olema, et ka seda viivitust uue sõnumetega enam ei ole” (1878, 22, 4, 3, 149).

„Sakala” sisus üsna olulist osa etendanud „Nalja Mardi ja Kalja Pardi” nimelise pilkedialoogi iseloomust lausub Jakobson, et Nalja-Mart (kes esindab „Sakalat”) olgu, „kes vähe räägib, aga mis ta räägib, seda soolaselt räägib” (1878, 29, 4, 3, 185). Neil lugudel peab olema „sügavam põhjusmõte” (1880, 17, 3, 3, 220). „Nalja Mart võib üksi seesugusi asju käsile võtta, mis tervel rahval tuttavad on” (1880, 33, 3, 3, 383). Muide neis dialoogides on, kuigi harva, ka tõelist huumorit, kuid ena­miku puhul on seda vaevumärgatavalt ja mõne puhul ei taipa me üldse, milles seisneb puänt või nali. Tol ajal oli nähtavasti hõlpsam kirjanduslikult ja publitsistlikult teravmeelne olla.

Ilukirjanduslikust kaastööst eelistab Jakob­son algupäraseid jutte (nii ilmusid „Sakalas” J. Pärna jutud „Üksainus tütar” ja „Uni ei anna uuta kuube”, ilmus Jakobsoni enda õpetlikke jutukesi, rahvamuistendeid) ja luuletusi ja tea­tab korduvalt, et ta suuremaid saksa keelest tõlgitud jutte väl­jastpoolt ei saa tarvitada (näit. 1879, 11, 3, 3, 196). Kord lükkab ta „mõnusaste kirjutatud” jutu tagasi, sest et „tema sisu seisab liig kaugel meie rahva elust eemal, nii et vähe õpetust annaks ja kasu tooks” (1880, 30/31, 7, 2, 346). 1879. a. algul tal on „enam kui aasta ruumi tarvis jutud valmis ja ootamas” ja ta ei võta seepärast enam teistelt kaastööd vastu (1879, 8, 4, 3, 135). Jut­tude valikul on põhimõtteks, et „leht peab meestele toitu tooma, aga mitte lastele” (1878, 24, 4, 3, 151). Tegelikult avaldas „Sakala” ka tõlgitud jutte (Th. Hermanni „Ühe muna pärast” M. Põdderi tõlkes (1878), F. Wiedemanni „Pärlipaela” P. Undritz’i tõlkes (1878), Th. Mügge „Isamaa ja armukese eest” G. Danieli tõlkes (1880), E. Marlitfi „Kullakese” J. Lille tõlkes (1881), võib-olla seepärast, et algupäraseid polnud saada ja tõl­ked tulid odavamad.

Et Jakobson ka ajalehejuttude valikul põhimõttekindlust avaldas, nähtub vastusest ühele lugejale:

„Kui Teie nõuate, et omas lisalehes röövli lugusi peaksime jutus­tama, siis ei või meie seda Teie soovi täita. Saate laatade peal raamatu kaupmeeste käest oma vaimule seesugust toitu enam kui tarvis leidma” (1880, 14, 3, 3, 181).

Näib, et J. ka Cervantese novelle on tundnud.   Kellelegi -w-le T-s ta kirjutab:

„Koerade konverents” ei ole mitte sugugi üks „tühine ja väga vilets jutt”, nagu Teie ütlete, vaid nii osavaste kirjutatud, nagu see­sugusi jutte aga kirjutada võib. Seda suuremaks teutuseks on ta aga ka meie rahvale, kelle koosolekud mitte seesuguse teutamise väärt ja väärilised ei ole” (1878, 42, 4, 3, 347).

Eriasend muu kaastöö hulgas on luulel, tolle aja kirjan­duse lemmiklugu. Luulekaastööd saadetakse “Sakalale” rikkalikult, seda ilmub ka suhteliselt rohkesti, aga vist veelgi enam jääb avaldamata. Tagasilükkamise põhjused on mitmekesised. Mõnes laulus avastab toimetaja võõrast mõju. Mõni on enne avaldatud.  Oluliseks põhjuseks on salmikute alaväärsus.

„Kulla suguvend, Teie valmistate paar lonkavat salmikut, kellest üks ei näe ja töine ei kuule, ja soovite, et neid Teie täie nimega trükki paneksime. Teie nime pärast võiksime neid küll trükkida, aga Teie sal­mikute pärast ei ole võimalik. Parem oleks, kui Teie salmiku tegemist täitsa maha jätaksite” (1879, 6, 3, 3, 91).

Viimast nõuannet saab veel mõnigi salmisepp kuulda (näit. Lisal. 1878, 50, 1, 1, 436). Veelgi ilmekamalt väljendab Jakobson luulekatsete puudusi järgnevas vastuses P. K-le:

„Teie esimese kirja laulus on palju ilusaid kohte, kust välja pais­tab, et Teil lauluannet on. Aga ärge kohe oma esimest last trükimasi­nasse soovige anda, sest pool laulu ei kõlba kuhugi. Lugege õige palju Kalevipoega ja õppige ja harjutage, sõeluge ja viilige enne mõni aasta otsa tubliste edasi, siis alles võite ehk kui laulik ülestõusta” (1880, 8, 3, 3, 72).

Huvitav on, et Jakobson, kes juba oma „C. R. Linnutaja lau­ludes” rahvalaulukõlalisi luuletusi avaldas, „Sakala” ajajärgul on jõudnud “rahvusliku vormi” eelistamiseni ja nõuab seda päris järjekindlalt oma kaastöölistelt. Selle “rahvusliku luulevormi” ideaaliks on Jakobsonile “Kalevipoeg”. “Uurige heaste laulu seadusi ja nimelt “Kalevipoja” laulu” (1878, 27, 4, 3, 167). “Teie lauludes on sügav luuletuse vaim, aga koor on liig puuduline. Laulge vanal Eesti viisil ja Teie laulud saavad ehk igapidi head olema” (1879, 2, 4, 2, 17). “Lugege õige palju Kalevipoja laulu ja harige oma tundmist tema kallal” (1879, 12, 3, 3, 230) – säärast nõuannet kohtame ikka ja ikka jälle. Me teame, et Jakobson oli see, kes esimesena lõi ajaloolist perspektiivi ärkamisaegse ole­viku ümber ja õpetas uhke olema oma muistsete esivanemate üle, kes õpetas põlgama võõrast ja hindama oma, kel enam kui teistel tol ajal oli arusaamist ajaloolise arengu pidevusest ja kes see­pärast aru sai, et areng peab olema orgaaniline. Et ärkamisaegne luule mõnelgi määral oleks pidanud sidunema eelkäinud rahvaloominguga, on õige mõte ja Jakobsonile on see teeneks, et ta seda on märganud. Kuid ta jäi poolele teele. Juba seski mõt­tes, et ta ainult luulele eeskuju soovitab vanast luulest ja et ta eeskujuks ei soovita originaalluulet, vaid “Kalevipoega”.

Jakobsoni ergutusel ja “survel” oli mõju: lehes avaldatud luuletustest on tõepoolest suur osa kirjutatud “Kalevipoja” värsivormis. Autori stiili toimetaja ei respekteeri, saadetavaid laulusid ta “viilib” ja parandab vabalt (näit. 1879, 3, 4, 3, 34; Lisal. 1882, 5, 2, 3, 62).

Jakobson võtab kaastööna vastu ka rahvaluule üles­kirjutusi – laule, jutte, ebausukombeid, mõistatusi, vanasõnu, rahvaviise – avaldab neist osa “Sakalas”, enamiku saadab edasi E. Kirjameeste Seltsile.  Ühtlasi ta ergutab:

“Olge nii head ja korjake ja saatke veel neid kauneid terakesi!” (1878, 17, 4, 3, 104.) “Peaks aga seesugusi jutte õige rohkeste igal pool agaraste korjatama!” (1878, 31, 4, 3, 214.) Jne. Ta on saanud ärakirju ka nn. “taevakirjadest” (Lisal. 1881, 9, 2, 3, 153). Kord annab J. ka juha­tust ebausukommete täpsemaks üleskirjutamiseks:

“Sarnatsed pruugid on igal rahval ja igal pool. Nende üleskirjuta­mine on üksi siis tähtjas, kui seda täielikult tehakse, nagu siin näituseks: mis sõnu vanamees rääkis, mikspärast ta püssi laskis n. n. e. Seesugused pruugid ei ole iseenesest pahad ja lähevad üksi siis mõistlikumaks, kui rahva vaim enam haritud on. Teie kirja siin ajalehes ei või trükkida. Aga kui seesugused teadused täielikud on, siis võib neid “Kirjameeste Selts” tarvitada” (1878, 18, 4, 3, 112).

Rahvaviiside korjamisest ütleb ta:

„Et Teie seesugusi vana rahva viisisi korjate, on väga tänuväärt. Trükki võib neid aga üksi üks seesugune mees panna, kes muusiku tea­dustes õpetatud on. Muusika seadmine on suurem kunst, kui kirja sead­mine” (1880, 10, 4, 3, 104).

Nagu kirjavastustest, näit. ka viimasest tsitaadist, aru võib saada, ei trükkinud Jakobson rahvapärimusi (ega pidanud neid trükivääriliseks) mitte täpsel kujul, vaid tegi neid ümber, või nagu ta ise ütleb, “peame enne ümberkirjutama” (1881, 4, 3, 3, 67). Mõistatusi peab J. rohkem laste asjuks ega avalda neid ajalehes (Lisal. 1882, 9, 2, 3, 108).

Igatahes on Jakobsonil alles puudulik arusaamine rahvaluu­lest, mida iseloomustas juba see, et ta rahvalaulu-ideaal oli kehas­tatud “Kalevipojas”.

Raamatuarvustusi leidub “Sakalas” võrdlemisi sageli, igatahes ilmuva kirjanduse hulgaga, lehe ilmumise sagedusega ja lehe suurusega võrreldes mitte harvemini kui tänapäevaseis poliitilistes lehtedes. Arvustuslikku kaastööd ei avalda J. enne, “kui raamatu ise läbi oleme lugenud, sest et meil põhjuseks on, ühestki raamatust muidu kirjutada, kui teda ise enne tundma ei ole õppinud” (1878, 7, 4, 2, 32-34). Varsti kavatseb J. raama­tute arvustamise nähtavasti täiesti enda hooleks võtta: “Raama­tute kohtumõistmiseks on meil jo nii ära seatud, et meie muialt kirju neis asjades tarvitada ei või” (1878, 17, 4, 3, 97). Ometi näeme lehes ka väljast saadetud kaastööd. Et raamatuid palju on, millest lehes peab rääkima, siis ei lase ta väikese kalendri arvustamisel pikka juttu teha (1880, 4, 3, 3, 22). Mõne raamatu kohta ei nõustu J. avaldama puudustele tähelepanu juhtivat arvustust, sest et kardab, et kriitika võiks tekitada „pitka vaidle­mist ja saadaks ehk muidu tulusa raamatule kahju”; ta soovitab vastavaid põhjalikumaid arutlusi E. Kirjameeste Seltsis ette kanda (Lisal. 1880, 48, 2, 3, 585). Korduvaid sõnavõtte ühe raa­matu kohta J. ruumi puudusel ei luba, “kuna tõisa tulusaid raamatuid küllalt on, keda rahvas veel sugugi ei tunne” (1881, 1, 3, 3, 14). Raamatute arvustamisel on J. põhimõtteks, et „ei tohi meie selle peale vaadata, kas teda vaenlane või sõber sünnitas” (1881, 4, 3, 3, 81). Saksakeelseid raamatuid arvustada ei ole ruumi (Lisal. 1881, 14, 2, 3, 242). – üheks arvustamise põhimõt­teks seatakse: “Mida halvem raamat, seda enam on tarvis süga­valt vigasi ette näidata” (Lisal. 1882, 9, 2, 3, 92).

Kui raamatuarvustus „Sakalas” rahuldavalt on esindatud, siis ei kajastu algastmel olev näitemängu harrastus lehes peaaegu sugugi. Vastavaid sõnumeid küll saadetakse, aga neid kas üldse ei avaldata või kärbitakse viimase võimaluseni, sest et “ruum ei luba mitte, näitemängude mängimistest nii pitkalt jutustada” (1880, 22, 4, 3, 285).

Honorari väiksemate sõnumite eest nähtavasti ei makse­tud (vrd. 1880, 42, 4, 3, 506). Vastased levitavad teadet, et „Sakala” ei maksvat kaastöölistele tasu ja seepärast lahkuvat kaastöölised „Sakala” juurest. J. teatab, et seni pole „Sakala” kaastöölistest muid lahkunud „kui need vaimuliku seisuse mehed, kes esimesel aastal meist lahkusivad” ja et “suuremate kirjade ja kõnede eest” on tasutud. Nii on J. Pärn jutu “Üksainukene tütar” eest saanud 50 rubla.

„Isegi on mõista, et meie sinna oma raha toppima ei lähe, kuhu teda ei taheta… Meie kaastööliste ülem püüdmine on see, rahvale kasu saata, aga mitte raha eest kirjutada. Kus aga maksu tarvis oli, seal oleme tei­nud, mis võisime ja oleme mitu kirja ette ostnud, nende eest kohe raha välja makstes, ehk neid küll alles tuleval aastal trükkida võime” (1880, 43, 3, 3, 509).

Jakobsoni arvates on ajalehel õpetav ülesanne. Mit­mele kaastöölisele ta vastab:

“Hirmsad koledad tööd, aga ei kõlba just sellepärast avaldada. Hal­bus on niisama usin külge hakkama, kui headus” (1880, 19, 4, 3, 254). – “Seesuguste piltide ettetoomisega ei parandata ka mitte rahvast, vaid auusa piltide näitamise teel. Need paar logaskut ei loe jo ise midagi” (Lisal. 1880, 38, 2, 3, 447). – “Ajalehes peame ikka enam neid juhtumisi jutustama, mis head eeskuju annavad” (1880, 42, 4, 3, 498). – „Et nur­jatu inimene oma õemehe raha ära varastas, sellest ei maksa ajalehes ühtegi kirjutada, sest varas ajaleht ei loe ja töised lugejad ei saa see­sugusest juhtumisest mingisugust õpetust. See on selge kohtu asi” (Lisal. 1881, 37, 2, 3, 508).

Näib, et see lehe õpetava ülesande rõhutamine aastatega kas­vas. Seda kohtame eriti 1880. a. keskel ja korduvalt kuni Jakob­soni tegevuse lõpuni. Näit jätab ta veel avaldamata sõnumi vanemate kõlvatust ümberkäimisest lastega (Lisal. 1882, 5, 2, 3, 45), sõnumi mingi valla mahajäänud seltskondlikust elust, sest et neist mingit õpetust ei saavat, jm.

Teiselt poolt väljendab Jakobson erandlikult ka järgmist: „T-a- K-s. Teie kiri räägib koledast asjast, aga kes rahvast armastab, ei tohi seesugust paiset kinni varjata, vaid peab teda lõikama” (1879, 7, 3, 3, 95).

Ajalehe tähtsust rõhutavad järgmised tsitaadid: “Aitage kõige pealt paremaid ajalehta rahva sekka laiali lautada, mis ainus tee, mille peal vanemaid inimesi tarvilise silmaringi laiendamisele võib aidata” (1881, 1, 3, 3, 4). A. N-le Moskvas soovitab Jakobson: “Tehke südikalt oma tööd vendade heaks edasi, siis ei saa õnnistus mitte tulemata jääma. Nimelt katsuge nii palju kui võimalik ajalehta välja lautada, mille läbi oma tööd kõige jõudsamalt saate edendama” (1881, 4, 3, 3, 71).

Lugejate ja kaastööliste suhtes on Jakobson sageli õige koduselt familiaarne ja karmjäme. Juba käesoleva kirjutise algul ja mujal eespool tsiteerisime mõnd säärast jämehumoorset väljendust.  Olgu neist siinkohal esitatud veel mõni.

“Meie ei kirjuta oma ajaleht mitte koolilastele vaid meestele, kellel kooliaeg jo selja taga.  Ei ole Teil mõni asi tuttav, siis küsige tar­gemate käest järele, aga ärge pärige mitte, et meie ühe rumala parast 1500 [hiljemini parandab 2500] lugejale koolilaste õpetusi peame andma (1878, 24, 4, 3, 156). – Keegi on saatnud kirja ja kirjutanud sellele alla -r.   Jakobson sähvab: “Teie ei jõua oma kirjale muud aUa kirjutada, kui -r.   See peab vist “Narr” tähendama, mis ka sisuga uhte läheb (1880, 52, 4, 3, 691′). – Huvitav, julge ja imponeeriv on ka iseteadvus ja enesekindlus, millega Jakobson suhtub neisse lugejaisse, kes lehe polii­tilise võitlusega nõus ei ole: “Kulla veli, ärge pange pahaks, aga Teil on täitsa lapsearu pääs.   Kui Teie poliitika vaidlemisi ei armasta, siis arge lugeg meie ajaleht, vaid otsige omale muialt “poliitika toitu” ” (Lisal. 1882 10, 2, 3, 119). – Teiselt poolt eeldab ta oma lugejate juures tuge­vamat distsipliini: “Kus Sakalat loetakse, seal ei tehta seesugusi tegusi (Lisal. 1882, 3/4, 3, 3, 14).

Jakobson ei talita oma lugejate meele päraselt, vaid ta juhib, valitseb ja kasvatab neid. Ta lausub neile mõnigi kord kibedat tõtt, kohtleb neid järsult, noomib karmilt ja pilgates, aga iga­ühele jääb vist tunne, et seda kõike õigustab suur isiksus, järje­kindel poliitiline sihipüüdlus ja et kõik toimub tähtsama ning suurema nimel.

Teatavasti olid ajakirjanduslikud olud meil tol ajal alles nii primitiivsed, et lehe toimetamine ja väljaandmine ühes arvepida­misega oli üheainsa inimese teha. “Sakala” juures oli Jakobsoni päevil olemas ainult palgaline ekspediitor ja ajuti ka abijõud, kes toimetuses tehnilist laadi töid tegi.   See oli lugejaile teada.

Seepärast oli õigustatud ühe lugeja küsimus, miks Jakobson endast järjekindlalt “meie” ütleb.  Jakobson vastab sellele:

„Teie küsite „mikspärast meie omas ajalehes „m e i e” ütleme, kui enesest räägime, sest “Sakalal” olla jo üksainus väljaandja? Selle peale vastame: „Sakalal” on küll üksainus väljaandja ja toimendaja, aga mitu kindlat kaastöölist, kes ka ühes „Sakala Toimenduse” liikmed on. Selle­pärast ei või see Toimendus mitte ütelda „m i n a”, vaid peab „me ie” ütlema. Sellega tahab ta ühtlasi ka näidata, et avaldatud mõtted ehk otsused mitte üksi “Sakala” väljaandja mõtted ja otsused ei ole, vaid terve Toimenduse otsused. Lugupidamine kaastööliste vasta sunnib sel­lepärast Toimendust iseenesest „meie” ütlema, mis ka kõik muu keele ajalehed teevad” (1878, 37, 4, 3, 293).

Ka mitme muu küsimuse suhtes valgustab Jakobson kirja­vastuseis lugejate silmaringi. Näit. seletab ta ühele lugejale sõna ,poliitika’ tähendust:

„Talo Mats. On võerakeele sõnu, mis iga rahva juures pruugiks saanud ja kellel nii lai tähendus, et väga raske ja sagedaste võimata on, omas keeles sõna leida, kelle sees kõik see tähendus ennast ühendaks. Seesugune sõna on poliitika. Poliitika tähendab kõik plaani järele äraseatud tööd ehk toimendusi riigi heaks, ehk kunsti, oma rahvast seestpidiste ja väljastpidiste vaenlaste eest kaitsta” (1878, 22, 4, 3, 147).

Kaastöölistest suhtub Jakobson kõige aupaklikumalt Kreutzwaldisse.

Tuttav on Jakobsoni kirjavastus Kreutzwaldile “Sakala” avanumb­ris: „Dr. K[reutzwald] T[artu]s. Täname väga nende vennaliku sõnade eest. Meie auustamine ja usaldus Teie vasta on nii suur, et meie omalt poolt Teie kirjade juures ilmaski üht sõna ei saa muutma” (1878, 1/2, 5, 3, 10). – Kreutzwaldi kaastöö “Sakalas” on algul võrdlemisi tihe. 9. numbris tänatakse jälle saadetise eest. Siis 14. numbris: “Teie kirju ootavad meie lugejad igatsemisega, ärge laske neid sellepärast kaua oodata” (1878, 14, 4, 3, 82). Järgmised vastused on nr. 17 (“Täname väga! Teie sõnad on südant kosutanud ja jõudu karastanud.”) ja nr. 18. Kr. 19. seletab Jakobson Kreutzwaldi kaastööst põhjustatud valestimõist­mist (vastus nr. 126). Nr. 24-ndas tänatakse uue kaastöö eest. Niisamuti 29-ndas, 38-ndas (“Olete trükitud leidnud, ja palume, mitte pahaks panna, et omalt poolt ka paar sõna ligi rääkisime.”) ja 46-ndas.

Kreutzwaldi kaastöö kestab ka 1879. a., aga hõredamalt. Kreutzwald annab taktilisi näpunäiteid ja Jakobson arvestab neid heatahtlikult: “Täname väga! See noomitus tuli õigel ajal, sest haigused, nii heaste keha kui vaimu palavikud, hakkavad meie maal liiale minema” (1879, 10, 4, 3, 190). 1880 ei esine Kreutzwaldi nimi kirjavastuseis rohkem kui 45. numbris, kus lubatakse tema poolt saadetud õiendus kohe avaldada. 1881. a. kajastub Kreutzwald “Sakalas” ainult kaudselt 1880. a. lõpul ilmuma hakanud Rakvere venemeelne leht “Valgus” on avalda­nud Kreutzwaldi kaastööd ja keegi “Sakala” lugeja J. P. pahan­dab, et Kreutzwald säärase lehega sõbrustab. Jakobson seletab seepeale:

“Teie pahandate selle üle, et Dr. Kreutzwald “Valguses” rahva püüdmiste kohta “koera kondi” sõna tarvitab..   Meie palume meeles pidada, et “Valguses” avaldadud kirja mitte täielikult nõnda ja pealegi avaldamiseks ei ole kirjutatud, vaid teda ühe kuulsa mehe usalduse kur-jaste pruukimine päeva ette kiskunud” (Lisal. 1881, 9, 2, 3, 147).

Mitmel põhjusel on Kreutzwald “Sakala” vasta jahenenud. “Sakala” lugejad soovitavad teda kohelda kui vaenlast, kuid Jakobson on taktikamehena äraootav: „Nii kaua künni K. ava­likult vaenlaseks ei ole heitnud, nii kaua ei või meie teda ka mitte avalikult selleks teha” (Lisal. 1881, 28, 2, 3, 417). Ja kui “avalikult vaenlaseks heitmine” oli toimunud ja avalikud kir-jadki vastatud, ka siis vabandab Jakobson Kreutzwaldi teguviisi:

„Dr. Kr. teete aga ülekohut. Kui ta oma päävarju vanas heas ära ei taha kautada, siis peab ta palju vasta tahtmist tegema, mis ta meile ise on kirjutanud” (Lisal. 1881, 38, 2, 3, 526).

Ometi lähimaks kõigist kaastöölistest Jakobsonile saab Veske. Kuid Veske, kes oli olnud seni ,,N. D. Zeitungi” lähemaks kaastööliseks ja avaldanud seal Jakobsonile vastuvõtmatuid seisukohti, liitub Jakobsoniga alles I a.-k. keskel, kuigi teda juba “Sakala” ilmumisel tähtsamate kaastööliste seas nimepidi nimetatakse. 1878. a. a.-k. 19. nr. mainitakse esmakordselt kirja-vastuses [Vesjke nime. Nimelt teatab Jakobson, et jätab [Ves]ke vastu suunatud poleemilise kirjutise avaldamata: “Eksitust võib iga inimesel juhtuda. Kui seda ära tuntakse, siis on jo kõik jälle hea” (vastus 122). Ja see äratundmine sünnib peagi, sest juba 22. numbris teatatakse esmakordselt „Dr. M. V. T-s” saa­detud kaastööst ja sellest peale on Veske väga viljakas kaastöö­line. Temale on aastate jooksul antud umbes 15 kirjavastust. Suurt sisu neil vastustel ei ole, teatatakse ainult kaastöö kätte­saamisest.

Järgmised viljakamad kaastöölised olid A. R[einwald] ja J. P[ärn]. A. Reinwald saadab avaldamiseks luuletusi (eriti kiita saab toimetajalt Reinwaldi “Leinamise laul” atentaadi puhul Aleksander II-le 1881) ja raamatute arvustusi, J. Pärn jutte ja sõnumeid Lihulast. L. S[uburg] esineb kirjavastuseis ainult korra ühe ta jutukese avaldamise puhul. Kirjavastused neile tuntud kaastöölistele ei sisalda niisamuti midagi erilist. Võiks veel mainida, et “Sakala” ilmumisel oli lehel ka Soomest kaastöölisi, kelle kaastööd lehe esimeses, kaksiknumbris maini­takse. Need näikse olevat mag. C. G. S[van], mag. J. R. A[spe-lin] ja dr. J. K[rohn]. Hiljem mainitakse veel kaastöölisena “Mag. J[alava?] Helsingis”. Neist viimane on teistki korda kaastööd saatnud (1881, 4, 3, 3, 66).

Peale nimetatute esinevad kirjavastuseis pidevamalt või vilksamisi veel nimed nagu Fr. Kfuhlbars], J. H[urt], Th. J[akohson], A. S[õrd], H. J[ürgenson], K. A. H[ermann], E. M. J[akobson], J. K[urrik], A. F. R[audkepp], M. L[indenberg], J. E[glon], A. D[oll], A. K[urrikoff], V. N[ormann?], A. W[ei-zenberg], J. K[app] jt.

Neist väärivad siinkohal üksikasjalisemat jälgimist ainult sõnavõtud otse Hurdale endale ja Hurda kohta. Neid ei ole just palju, aga neis on algusest peale teatud kriitiline toon, mingi kannatamatus ja varjatud ägedus.

Vahekord Hurdaga näikse hakkavat kajastuma kirjavastuseis 1878. a. aastakäigu 14. numbrist. Vastuseis M. K-le öeldakse: „Peaks H[urt?] tegema, mis Teie teda ütlete tahtvat teha, siis võiks ennast Nalja Mart seeüle rõõmustada, et temale uut materiali antakse” (1878, 14, 4, 3, 77+78). Samas numbris leidub ka vastus otse Hurdale endale ta kaebuse puhul lehe hilineva kätte­saamise pärast. Lehed minevat Viljandist välja „kolmandamal päeval, see on Esmaspäeval”. Hurt jälgigu postitemplitelt, kus lehed seisavad. Samas numbris on veel teine vastus Hurdale, mis on mitmes suhtes huvitav ja selgitav:

„J. H[urt] O[tepää]s. Teie kirja peale meie lühidelt ei või vastata ja pitka vastust meil praegu aega ei ole kirjutada. Jäägu need asjad suu­sõnal arutada. Viimase punktiga olete täitsa eksi teel. Esimeste punk­tide kohta ütleme nii palju: Praegu teeme ööd ja päevad tööd, et aga oma toimetustega valmis saada, ja nii et jo tervis ka selle töö all valu hakkab tundma. Kus on siin veel aega „ära katsuda, mis Soomlased pruu­givad”! Kui Teie aeg seda kannab, siis palume, tehke seda. Seie maale on mõned, kellest meie kõige enam abi lootsime, meie ettevõtmise peale vaadanud, nagu oleks meile meie toimenduste heaks sadatuhat rubla kätte antud ja meie toimendusesse paar tosinat õpetatut meest, kellel hommi­kust õhtuni suled käes lendavad. Keegi ei mõtle selle peale, et selle lehe väljaandja esimesel aastal vaevalt oma kuludega välja tuleb, aga oma töö Jumala muidu teeb. Hea nõu eest täname ka, aga veel enam tänak­sime hea abitöö eest” (1878, 14, 4, 3, 94).

Hiljem lõheni pinevaks läinud vahekord Hurdaga kajastub kirjavastuseis otseselt hõredamalt ja pealiskaudsemalt kui lehes endas. 1878. a. lõpupoolel leiduvad ainult mõned üksikud otse Hurdasse suhtuvad kirjavastused.

Neist on kõige sisukam ja iseloomulikum vastus Holstre vallavalit­susele ja volikogule, kirjutatud mõni nädal pärast C. R. Jakobsoni teist vastust J. Hurdale:

„Teie kirja oleme õpetaja H. kätte saatnud. „Sakala” väljaandja on igal korral valmis leppima ja on ka nüüd lepitust ainsal võimalikul teel pakkunud. Aga kui ehk jälle uusi kaebdusi ja laimamisi peaks vastalise poolt avaldatama, siis ei või keegi Sakala väljaandja käest nõuda, et ta rahuliste pealt vaatab, kuidas ülekohtusel kombel tema elu kinni pan­nakse. Kes seda nõuda tahaksivad, need parem rahva nime sugugi suhu ärgu võtku” (1878, 40, 3, 3, 323).

Kui 1879. a. algul keegi „Ein Mitchrist” Jakobsonile nähtavasti mingi manitsuskirja saadab, siis vastab J.: „Mis Teie ütlete on õige, muud kui vale adressi all olete oma kirja ära saatnud. Selle kirja olek­site Otepää õpetaja kätte pidanud saatma” (1879, 11, 3, 3, 206).

Aasta hiljem keeldub Jakobson avaldamast mingit Hurda õiendust, sest et see „ „Õiendus” mitte tõega ühte ei lähe”. Mille kohta õiendus käib, pole selge, aga et see Hurda poolt mitte sõbralikus toonis polnud saadetud, nähtub juba Jakobsoni kriitilis-pahurast reageerimisest:

„…Just Teil peaks enam „takti ihus” olema, et seda asja mitte oma kirjadega sell kombel avaliku vaidlemise alla ei kisu, nagu seda Saksa ajalehtedes juba teinud olete ja nüüd ka Eesti ajalehtedes teha tahate” (1880, 10, 4, 3, 92).

Sama aasta lõpul seletab ta ühele kirjasaatjale oma vahe­korda J. Hurdaga:

„H. ei ole mingisugusel kombel seesugune Sakala väljaandja vaen­lane, kellega temal nelja silma all midagi tegemist oleks. Mis meil temaga tegemist on, seda on meil temaga ainult kui rahva vaenlasega tegemist. Kui Teie seda seiemaale ära ei ole tunnud, siis on see üks kahetsemise väärt kitsas poliitika silmaring” (1880, 51, 4, 3, 670).

Kui Hurda isik esineb kirjavastuseis otseselt ja nimeliselt harva, siis hoopis elavamalt kajastub seal rahvuslik lõhe laiemas perspektiivis ja niisamuti elavalt „S a k a l a” – v a s t a n e kihutustöö. Juba „Sakala” 1. numbris kõneldakse kahtlus­tavate juttude levitamisest ja korduvaist töötakistamistest (1878, 1/2, 5, 3, 7). Näit. levitatakse juttu, et Jakobson on oma ajalehe välja kuulutanud, ilma et tal väljaandmislubagi oleks olnud (1878, 7, 4, 3, 52).

Oma suhtumist vastaseisse tähistab Jakobson „Sakala” ilmu­mise alguses järgmiselt:

„Meie ei soovi oma rahva seas vastastikulist vaenu sünnitada, vaid tahame, et kõik ühel meelel tööd teeksivad. Üksi seal astume vasta, kus vaenlus jo avalikuks saanud” (1878, 9, 4, 3, 55).

Ja Jakobson ei avaldagi vastaste suhtes algul märgatavat agressiivsust. Kuid Jakobsoni sirge poliitikajoon ja julged vaated ise juba ärritasid vastaseid ja peagi oli võitlustuli „Sakala” vastu lausa lõõmamas. Esimesiks aktiivseiks vastaseiks olid mitmed pastorid, kes tundsid end kohustatuks oma lambaid hundi vastu kaitsma ja kel oli seks ka ahvatlev võimalus – kirikukantsel. Pastorite seas tekitab eriti tormi Jakobsoni ütlus „Sakalas” 1878, nr. 5, et „inimene võib väga palju omast jõuust teha, ta võib ka omast jõuust jo siin maailmas õnnis olla”. See pidi olema ennekuulmatu usuteotus. Jakobson pidi olema ususalgaja ja kirikumüüride lõhkuja. Otsiti veel muid kohti “Sakalast”, mis pidid tõestama Jakobsoni usuvastasust.

Jakobson reageeris sellele 20. numbris kirjavastuses J. S-le:

,,Teie kantsli pealt üksi ei kõla seesugusi laimamisi. Kui vett muidu võimalik ei ole sopaseks teha, siis valatakse virtsavett sekka. Keegi auus inimene ei või ütelda, et meie omas 5. numris taevalikust õndsusest oleme rääkinud, vaid seal seisab selge sõnaga: „inimene võib ka omast jõuust jo siin maailmas õnnis olla.” Meie räägime seal üleüldse ainult inimese elust ja tervisest, aga mitte taeva elust ja õndsusest. Et meie vaenlased kusagilt poolt meie kallale ei saa, siis käänavad ja väänavad nad seda üht tükki, künni mõni lühikese aruga mees tõeste mõtlema hakkab, et „Sakala” ristiusku maha tahab kiskuda. Aga see­sugune rahva petmine ei pea meie vastalistele mitte korda minema. Meie saame selle asjast selgeste seletust tegema, nii pea kui igalt poolt material koos on” (1878, 20, 4, 3, 129).

Lõhe Hurdaga, mille motiivid teatavasti niisamuti olid kiriku ja usuelu alalt, kajastub kirjavastuseis esialgu peamiselt tasandavais vastuseis innukaile J. pooldajaile. Ka muud märkused sisaldavad pidevalt sama mõtet, et Jakobson soovib ühendust, mispärast ei taha olla käre (näit. 1878, 30, 4, 3, 199). Mõne käre­dama kaastöö jätab ta seniks trükkimata, „kui tuuled tulevikus ennast töise poole tagasi ei pööra” (1878, 32, 4, 3, 238). Ta jätab avaldamata kellegi Ottilie G. päevakajalise laulu, sest et see „ajaks “paapstikesed” liig kangeste turtsuma ja seda ei ole armas pealt vaadata” (1878, 36, 4, 3, 269). Vastuses P. S-le, paar nädalat pärast teise vaidluskirja avaldamist, ta deklareerib jälle valmis­olekut leppimiseks:

„Nii palju kui minu võimuses on, saan ma ikka edasi leppimiseks tööd tegema, ehk küll vähe lootust üle on jäänud… Mis tehtud, see on tehtud ja seda ei võiks keegi enam tagasi võtta. Aga tuleviku kohta olen ma ikka niisama valmis, nagu ennegi, kui aga töiselt poolt vasta tahetakse tulla” (1878, 37, 4, 3, 299).

See ühenduse ja kokkuleppimise soov ja lootus kestab ka 1879. a. edasi, kuni „Sakala” ajutise sulgemiseni, kuigi on näha, et tüli nagu kulutuli levib ja juba 1878. a. lõpul tungib isegi mõnesse E. Aleksandrikooli abikomiteesse, mida Jakobson “jõle­daks tembuks” nimetab (1879, 3, 4, 3, 31).  Lehe uuestiilmumisel 1880. a. seda lootust enam ei rõhutata, nähtavasti on Jakobson otsustanud vastu võtta pealesunnitud võitluse. Ta ei kahtle het­kegi, et võitjaks jääb tema. Aga ta ei jäta ka siis ja lõpuni kahetsemata lahutava tüli olemasolu. Nii vastab ta veel 1881. a. keskel Hurdale endale (,,J. H. P-s.”):

„Kahju, et meie isamaa poegade lahutus ikka veel edasi peab kestma. Aga kuhu poole see kahju nimelt saab kaaluma, selle poolest ei saa Teie ise ka mitte sugugi kaksipidi mõtlema. Meie oleme nüüd omalt poolt teinud, mis võimalik oli. Keegi ei või meie käest pärida, et meie kaugemale kui poole tee peal vasta lähäme, kui võit meie pool on. Sellepärast ei saa ka keegi meie vägise lahutajatest tõisiti arvata võima, kui et lahutus mõnes kohas elu tarvitus on.   Väga kurb lugu!”   (Lisal. 1881. 32, 2, 3, 458.)

I osa Eesti Kirjanduse numbrist 7/1937

Jakobsoni ja Hurda vahelise lõhe tekkimisega hakkasid kii­rel sammul kujunema esimesed parteilise värvinguga rühmiti­sed kahe juhi ümber. Selle parteilise organiseerumise avaldusi oli muu hulgas agar pooldamiskirjade ja veidi hiljem kollektiivsete „t ä n u tunnistuste” sepitsemine juhtidele. Juba enne teist vaidluskirja on neid saabunud kummalegi, eriti rohkesti Jakobsonile. Jakobson avaldas neist vaidlus- ja pooldamiskirjadest ainult osa kärbitult „Sakalas”, nende olemasolu kajastubki seepärast peanjiselt kirjavastuseis.

1878. a. 31. nr. vastatakse esimene suurem kogu sääraseid kirju – 6 saadetist, neist 4 kollektiivset. Jakobson tänab ja lisab: „Need tunnis­tused on tõeste meie rahvale auuks, kes sellega ülesse on näidanud, et ta ennast mitte enam igast tuulest kõigutada ei lase. Neid kirju saame sellel mõedul trükkima, kuidas tuleviku juhtumised pööravad ehk edasi sunnivad” (1878, 31, 4, 3, 215-220). Järgmises numbris on vastamisel 13 säärast kirja, neist 10 kollektiivset. 33. numbris leidub veel 4-5 kirja, neist 3 kollektiivset.   Nende puhul lausub J.: „Nagu asjad nüüd käima hakkavad, kus meie lepitavat kätt tagasi on lükatud, saavad seesugused avaldused meie asjale kasuks olema” (1878, 33, 4, 3, 250-252), mis vii­tab Hurda teisele vaidluskirjale ja tunnustuskirjade kasustamisele J. vastuses sellele. Lubades mõnd neist trükkida, lisab Jakobson (näit. 1878, 33, 4, 3, 256, Fr. K-le Saaremaal): „… aga pahaks ei saa Teie pa­nema, kui need kohad välja jätame, kellega „Sakala” väljaandja kiitust kuulutade.” -r -le ta vastab: „Isa Lutheruse sõnad, mis meile saat­nud olete, on meile suureks troostiks olnud” (1878, 36, 4, 3, 281).

See   tunnustuskirjade   saatmine kestab ühtesoodu edasi, kuigi mitte enam nii massiliselt.   Allakirjutajate seas öeldakse olevat rohkesti koolmeistreid, koolivanemaid, linnakaupmehi jm.

43. numbris vastab Jakobson ühele kollektiiv-tänukirjale: „Täname väga selle tunnistuse eest! Viiskümmend kuus nime jälle õige asja tun­nistuseks ja nende seas peale kooli- ja vallavanemate ka viis koolmeist­rit – see on rahva heal!” (1878, 43, 4, 3, 356.)

Saadetavad tunnustusskirjad on muidugi kõik määratud trükkimiseks „Sakalas”, nagu trükiti pisut hiljem kiitusekirju Hurdale „E. Postimehes” (nr. 51 1878, nr. 1 1879, nr. 7 1879 jm.), aga nagu öeldud, keeldub Jakobson enamikku neist trükkimast või kasustab neid ainult osaliselt ning tsiteerides, „sest et see näitaks, nagu teeksime seda oma kiituse pärast” (1879, 1, 3, 3, 8), või „et meie omalt poolt mitte rahvast kahte jakku ei soovi lahu­tada ja kõik kodumaa asjad kõikuma panna” (Juuru abi komi­teele, 1879, 6, 3, 3, 74).

1879. a. algul jätkub poolduskirjade saatmine, nüüd ikka enam „tänu tunnistuste” kujul. Nende saatmiseks organiseeri­takse rahvast kohtadel, meeleolu näib kohati tülliminekuni üles köetavat, sekka kistakse paratamatult ka Aleksandrikooli abikomiteesid, maa otse käärib, „E. Postimees” on oma üleolevast vaikimisest loobunud ja laseb end iga numbriga ikka enam vaid­lusse ja võitlusse kaasa kiskuda, kärinat ja tärinat on õhk täis, otsekui oleks käimas iseseisvusaegse valimisvõitluse või vaps­luse hiilgeaja eelproov. Eriti agarad näivad olevat nüüd Hurda pooldajad, kes algul olid loiumad reageerima. Seal lõpetab Ja­kobson äkki, 1879. a. märtsis, oma pooldajate tänukirjade vastuvõtmise. Ta vastab nimelt 200 tallinlase ja harjulase tänukirjale, et tänuavaldus on küll austav, kuid ta palub, et seda mitte ei avaldataks.

„Häbi on juba näha, kuidas meie vastalised meie rahvast tänukir­jade tuhinal iseenesega riidu kihutavad. Seesuguse põlgduse väärt ise­enese tapmisele ei pea keegi auus mees ligi aitama. Praegusel ajal oleks meile iga avalik tänukiri teutuseks” (1879, 10, 4, 3, 189).

Ja järgmises numbris motiveerib Jakobson pikemalt:

„…palume kõigest südamest, meile mingisugust tänukirja aval­dada. Kui meie selle peale mõtleme, mis näituseks Dr. Kreutzwald ja Akadeemikus Wiedemann Eesti rahva auuks tööd on teinud, ja et need mehed pealt vaatavad, kuidas nüüd noorte meestele tänuohvrit tuakse, kes alles oma tööd alustavad, siis peame häbi pärast omad silmad maha lööma. Sakala väljaandja ei ole midagi iseäralist asja teinud, mis mitte iga isamaa poja kohus ei oleks olnud teha. Ja kes oma kohust on täit­nud, sellel ei ole mitte tarvis, oma auusat nime rahva eest tänutunnistustega lappida lasta” (1879, 11, 3, 3, 213).

Osa muutuse põhjusi on neis tsitaatides juba nimetatud, teist osa võime ainult oletada. Säärane tänukirjade aktsioon oli tookord meie ühiskonnas esmakordne. See oli käremeelsema ja alalhoidlikuma voolu esimene spontaanne avalik meeleavaldus laiemais hulkades ja sellisena see tähendab pöördelist momenti meie rahva politiseerimises. See oli muidugi suurel määral Ja­kobsoni teene, kes oli toonud mõttekäärimist ja sihiteadlikku võitlust meie avalikku ellu, nii et juba pärast aastast „Sakala” ilmumist poliitiline temperatuur eesti ühiskonnas oli tõusnud keemispunktini. Aga see massiliikumisena ülihuvitav järk on uurimuslikult alles hoopis jälgimata, nii et me ainuüksi „Sakala” kirjavastuste najal kuidagi ei või jälile saada kõigile motiividele, mis juhtivate tegelaste neid või teisi samme ja väljendusi põh­justasid. Jakobson kindlasti nägi ägeneva võitluse kaugemaid hädaohtusid ja kutsus oma pooldajad avalikust rünnakust tagasi. Kuid vastaspool jätkas seda kasvava innuga. Võib-olla tuleb sellest seisukohast koguni positiivseks hinnata „Sakala” peatset sulgemist, sest see sundis ka vastaspoolt relvi langetama ja vahe­rahu jooksul kainenesid meeled.

Igatahes reageeris J. poolehoidjaskond väga elavalt ja innu­kalt. Kuid J. suutis seda poolehoidjaskonda ka osavasti vaos hoida ja ühtlasi noppida vastaspoole suhtes üht taktilist võitu teise järele. Ja eriti siin osas on ka kirjavastuste esmajärgu­lise allikmaterjali väärtus ja hoopis kaugem poliitiline tagamõte kui lihtne vastamine kirjadele.

Uus poolehoiukirjade laine Jakobsonile järgnes pärast esi­mese avaliku positsiooni, E. Kirjameeste Seltsi ülevõtmist ja nn. „baltlaste” lahkumist sealt. Ka neist kirjadest avaldas J. ainult mõne üksiku, registreerides neid ainult kirjavastuseis.

Vahepeal aga tehakse „Sakalale” muidki takistusi: lehed lähevad postil kaduma (1878, 34/35, 8, 3, 266 jm.), nii et Jakob­son peab ise igale Viljandimaa kihelkonnale nahk-postitasku teha laskma (1880, 52, 4, 3, 712), koolmeistreid meelitatakse sa­kalast” eemale sellega, et neid „kohviga suiapärditada püütakse” (1878, 44, 4, 3, 377), mõnel pool keelatakse „Sakala” lugemine „kange ähvärdamistega”, mille kohta Jakobson lausub:

„Kui halvaks ja nurjatumaks orjaks peavad need mehed meie rah­vast, et nad omal voli arvavad olevat, ette kirjutada, missuguseid kirju inimene oma enese raha eest võib lugeda!” (1878, 50/52, 4, 3, 426.)

Urvastas ja mujal kistakse „Sakala” kuulutusi kirikutulbast maha ja „ihisa amme otsija” kuulutus lüüakse asemele (1880, 8, 3, 3, 67), toimetusele saadetavaid kirju läheb kaduma ja võetakse lahti (1880, 12, 3, 3, 124), vastaste poolt saadetakse toimetusele „vale kirju sisse” (Lisal. 1880, 28, 2, 3, 321), tuleb isegi teateid juhtumeist, kus „Sakala” numbreis „üksiku tükkidest musta pintsliga üle on käidud” (Lisal. 1881, 14, 2, 3, 246).

Kirjavastuseist on vastaseile antud vastused muidugi äge­damad, poleemilisemad, aga ühtlasi ka sisukamad. Seda nägime juba Hurda puhul, võrreldes näit. Kreutzwaldi või Veskega. Lisanäiteina sellest, missugune isiklik toon ajalehes tol ajal lu­batav oli, esitagem veel Jakobsoni vastused Viljandi pastorile A. D[olli]le ja Vändra kurttummadekooli juhatajale J. Eglonile, seda enam, et need pakuvad ka ilmset sisulist huvi:

„Õpetaja A. D[oll] V[iljandi]s. Teie kirjutade meile poole poog­nat täis sõimu sõnu, kelle seas „Nihilistid” ja „Sootsial-demokraatlased” kõige pehmemad on, ja soovite, et meie seda ülesrääkimata kirja „kärpimata trükki peame panema. Tõeste, nõnda ei kirjuta keegi haritud mees ja seesugust kirja ei või ka kellegi haritud inimese silma ette viia. Võib olla, et mõni töine ajaleht Teie kirjale Teie suureks kah­juks ruumi annab; meie silmas on Teie seisus liig kõrge, kui et meie teda Teie kirja avaldamisega teutada võiksime. Kirjutage üks asja­lik seletus, ja meie saame seda rõõmuga trükkima” (1878, 46, 3, 3, 403).

„J. Eglon Vändras. Teie saadate meile ühe nii sopase sõimukirja, nagu meie sarnast veel mitte oma eluajal lugenud ei ole, ja nõuate, et meie seda kirja „ilma sissejuhatuseta ja lisata sõnasõnalt” ära peame trükkima. Meie ei tunne mingisugust trükiseadust, kes seesuguste sõimu­kirjade trükkimist käseb ja sellepärast anname Teile nõuu, oma kiri Austraalia Paapualaste juure saata, ehk võivad need teda trükkida. Meie praeguse peale 4500 lugeja seas ei ole mitte üht ainust, seda võite uskuda, kes Teie sopasest sõimukirjast mitte ära ei punetaks ja põlastusega ära ei viskaks” (Lisal. 1882, 10, 2, 3, 124).

Mõnevõrra leidub kirjavastuseis ka eluloolisi and­meid Jakobsoni kohta. Ajalehe toimetamine on Jakobsonile aastast aastasse koormavaks, ent ilmsesti rõõmsaks kohustuseks. Toimetajana on ta töörohkus ülisuur (vrd. vastust Hurdale, 187§, 14, 4, 3, 94). I aastakäigu lõppnädalail ta kaebab vastuses hoovikohtu advokaadile H. J[ürgensoni]le Riias: „Töö on nii suur, et Jumalat täname, kui vahel paariks minutiks sule käest ära võime visata” (1878, 44, 4, 3, 370). Tal ei jätku aega erakirja­dele vastata.

1880. a. lõpul ta ütleb jälle: „Meie aeg ei luba meile mingi­sugust muud tööd toimetada, mis ajalehe töödest kõrvale lähe­vad” (1880, 52, 4, 3, 695). Seda ei tule siisiki mõista sõna-sõnalt. Jakobson oli haruldase töövõimega mees ja tegeles ajalehe toi­metamise kõrval väga mitmete asjadega, nagu teame tema elu­loost.  See lause ainult rõhutab ta üldist suurt töökoormatust.

Kaitstes end ajalehe kirjavastuses pastorite kihutustöö vastu, avaldab Jakobson andmeid oma perekonna kohta ja suhtu­mise kohta kiriklikesse talitustesse:

„Teie küsite, kas see tõsi on, mis Teie õpetaja rääkinud, et „Sakala” väljaandjal üks laps olnud ja ta sellegi „aia taha maha matnud”, sest et ta mitte ristiinimene ei olla. Selle küsimise peale kostame: „Sakala” väljaandjal on oma päriskoha peal kiriklikult sisseõnnistatud surnuaid, kuhu juba neli hinge Jumala sõnaga, nagu muialgi, maha on maetud (üks pealegi kihelkonna õpetajast) ja on „Sakala” välja­andja täeste risti inimene! Seda võite ka laimajale teada anda, et ta enam edasi ei laimaks” (1879, 4, 3, 3, 49).

Ühes kirjavastuses leiab kajastust Jakobsoni päriskoha ost­misega seatud sekeldus:

„Sakala väljaandja protsessiga, mis Teile räägiti, on järgmine lugu. Oma päriskoha ostmise kontraktis on 80 vakamaad põldu ja muid tingi­misi ülesse võetud, mis aga mitte täidetud ei leitud olevat. Selle eest kaebas Sakala väljaandja endist koha omaniku kohtusse ja kogukonna kohus mõistis umbes 500 rubla kahjutasumist, ning ka kihelkonna kohus andis kaebajale osast õigust, aga Kreiskohus mõistis kaebdust sellepärast tühjaks, et mitte õigel ajal ei olla kahjutasumist pärima hakatud. Muidugi on asi edasi suurema kohtu alla läinud. Sellest asjast on nüüd jälle meie vastalised suure ennemuistese jutu teinud, kellega meid rahva ees laimata püüavad. Olge nii head, andke laimaja nimi üles ja tema saab oma palga kätte saama, nagu ta seda teeninud on” (1879, 10, 4, 3, 185).

Natuke uusi andmeid ammutame kirjavastuseist ka C. R. Ja­kobsoni mõninga raamatu kohta. Laseme jällegi teda ennast jutustada:

„Teadus ja Seadus põllul II. jaust oli juba peale 10 trükipoognat valmis trükitud, kui trükimaja pankrotti tegi ja töö seisma jättis. Seiemaale ei ole ma veel oma piita (500 rubla eest) ja oma manuskripti kätte jõudnud saada, loodan aga, et seda pea kohtu abiga võimalik on. Mui­dugi saab see raamat edespidi välja tulema. – Vanemuine kandle healte esimesest jaust on aga veel paarkümmend eksemplari järel” (1880, 22, 4, 2/3, 283).

Hoopis elavamalt väljenduvad kirjavastuseis väljakujune­nud poliitilise võitleja veendumused, vaated ja elupõhimõtted.  Näit.:

,,Igal inimesel on oma võitlemise viis. Kes oma loomust salgama hakkab, see on ka juba ette oma lahingu poliitika võitlemistes kautanud” (1879, 7, 3, 3, 94). – „Teie häda tunneme küll, aga meie ei või sinna ühtegi parata. Nagu inimene on, nii käib tema käsi. Ise on mees!” (1879, 16, 3, 3, 279.) – „Mitte see ei ole küsimine, mis tohime ehk tahame, vaid mis kasu saadab ehk mitte” (1880, 30/31, 7, 2, 380).

Eriti teritatud kuju omandavad Jakobsoni vaated seoses päevapoleemikaga:

„Seal ta on, nii pea kui mõnes numris võitlemist ei ole, siis on ta kohe ,.natuke lahja”, nagu Teie päälehest Nr, 46. ütlete. Ja see on ka tõsi: võitlemine on elu. Kui meie edasi ei võitle, siis läheme kergelt tagasi. Aga keegi ei või meie käest pärida, nagu kellegist auusast võit­lejast, et meie iga sõimaja turunaisega ehk haukuja koeraga tegemist peame tegema.   Kui „Eesti Postimees” igas omas   numris   seesugusi loomi oma lugejatele raha eest näitab, siis võime teda üksi kui menasheriipidajat kiita ehk tema üle tema liig vaese loomade pärast naerda, aga kui redaktorit ei või meie teda oma vastaliseks mitte pidada. Meie armastame küll võitlemist, sest et meie elu armastame, aga mitte kärnaste koeradega, kes pealegi aia tagant varjul hauguvad ja huluvad” (Lisal. 1880, 50, 2, 3, 629).

Sama lugu on järgmise vastusega, kus mõeldakse nähtavasti Hurta:

„Teie olete eksiteel oma arvamistega. See ei ole veel rahva sõber, kes natukene mahedat nägu teeb, kui seda tema kasuks tarvis läheb. Teie vaatade asja pealtkaudu, meie aga tunneme teda sügavamalt. Kas meie ajaleht kasu ehk kahju saab, sellepeale ei vaata meie sugugi, vaid künni meile veel üksainus lugeja truuiks jäeks ja töised kõik muiale hoiaksivad, nii kaua jäeme ikka oma sihile kindlaste truuiks, ehk meie ei anna oma leht enam sugugi välja. Rahva teutaja ja lõhkujaga ei või meie mitte käsikäes käia, künni ta oma pattu ei ole avalikult kahetsenud ja künni ta oma endise eraseisukoha peale jäeb” (Lisal. 1882, 9, 2, 3, 95).

Ka mitmel korral mujal rõhutatakse tugevasti edasitõttava võitluse momenti:

„Meil on praegu elavatega niipalju tegemist, et surnute eest mitte ruumi ei ole võidelda” (Lisal. 1882, 9, 2, 3, 99). – „Laste mängul ei saa meie omi õigusi kusagilt kätte” (1880, 34, 3, 3, 410). – Kuid vastasega võideldeski ta peab piiri:

„Langenud vastalist ei pea meie mitte veel sügavamale kukutama, nii sügavale, et sellest kodumaale kahju tuleks”   (Lisal. 1881, 37, 2, 3, 507).

Sääraseid isikliku eetika üldmaksiime võiks noppida kirja-vastuseist enamgi. Aga jälgigem kirjavastuste põhjal ka mõnin­gaid Jakobsoni erialalisemaid vaateid.

Rahvuslane on Jakobson teadlikumalt ja tulisemalt kui keegi enne teda. Ta avastab ka rahvuse salgamise põhjusi ja võitleb, et neid kõrvaldada.

Peamisteks süüdlasteks peab J. koole. Ta soovitab linna­desse, saksastamispesadesse, asutada eesti koole. Ta ei ühine kirjasaatjate vaadetega, kes hurjutavad linnamoelisi riideid ja „tolmukuubi”. Seda ei võivat pahaks panna. „Aga laiduväärt on küll, et nad Eostikeele asemel oma paar sõna Saksakeelt tarvi­tavad, mis nad „Juutide käest kuulnud”. Niisugustest narridest ei maksa tõeste mitte ajalehtedes rääkida!” (Lisal. 1881, 34, 2, 3, 479.) – Ta ei usu aga, et saksastumisel võiks olla suuremat edu :

„Ärge kartke, ega need kadakad sellepärast veel taevasse kasunud ei ole ja ka ilmaski kasuma ei saa” (1880, 41, 3, 3, 481).

Ta avaldab läti ajalehe järgi sõnumi, kuidas ka Lätis lätla­sed oma emakeelest vähe lugu peavad, läti lehti ei loe, viletsat saksa keelt porsivad. Ta võrdleb Läti olukorda meie omaga ja avaldab kirjavastuses J. R-le täiendavalt oma seisukohta rahvuse-küsimuses. Nii selgelt, tuliselt ja veendumusega on seda meil harva tehtud:

Seesugune võeriti olek [= oma keele ja kultuuri halvakspane­mine, saksa keele porssimine jne.] tuleb aga pööratsest kasvatamisest ehk saksastamisest…   Keegi mees ei ole suur olnud, kes oma enese rahva keelt ja vaimu põlgab, vaid seesugune põlgamine võib üksi suuri untsakaid ja narrisi sünnitada. Kõik suured mehed auustavad kõige pealt oma enese rahvast ja keelt ja seadavad teda üle kõikide töiste” (Lisal. 1881, 14, 2, 3, 244).

Ajaloolisi argumente leidub kirjavastuseis ainult ühel kor­ral ja sealgi ironiseerivalt:

„Teie ütlete: „Kaua nälginud inimestele ei sünni mitte nii järsku väga rammusat vaimutoitu anda.” Seda tuleb imeks panna, et rahvale, keda 700 aastat haritud on, ikka veel paar ajalehe kirjakest „liig rammu­saks toiduks” arvatakse” (1878, 50/52, 4, 3, 427).

Teatavasti oli Jakobson autoriteetne ja andekas pedagoog. Kooliala kajastub kirjavastuseis siiski peamiselt tolleaegse õpetajaskonna kurioossete esindajate kritiseerimises. Põhi­mõttelisi vaatekohti sisaldab seisukohavõtt võõrkeele ja võõr­keelse õpetamise suhtes:

„Kui koolidega õiged vaimuharimise püüdmised seltsis käivad, siis ei ole meie veel kusagil leidnud, et rahvas meie maal koolide vasta oleksivad. Sellepärast ei taha meie seda vasta olemist ka K-la kihelkonnast uskuda, ja kui ta kihelkonna-kooli ehitamisele ettepandud plaani järele vasta paneb, siis saab seesugusel vastapanemisel ka oma põhjus olema. Teie terve kihelkonna kooli olek seisab võeriti ja pööratse aluse peal. Kui külakoolides, nagu Teie ütlete, Saksa ja Venekeelt õpetatakse, mis koolmeistrid ise ei mõista, siis on see juba hullumaja olek, ning ei ole imeks panna, kui siin „valla saadikud kangeste koolide vasta” on. Ja kui Teie uus kihelkonna kool ka ühtlasi tütarlaste kool peab olema, nagu tahetakse, siis võite rõõmsad olla, et see auruveski veel valmis ei ole” (1879, 5, 3, 3, 63).

Mõningate Jakobsoni vaadetega koolide kohta tutvusime juba rahvuseküsimuse puhul. Põhjalikumat materjali kogub Ja­kobson kirjasaatjate kaudu koolitrahvide kohta ja avaldab sel­lest materjalist mitut numbrit läbiva juhtkirja. Eesti tolleaegse kooli suurt puudust näeb Jakobson asjaolus, et „lugemise õpe­tus koolides on küll üks tähtjamatest õpetustest, aga siiski on vähe koolmeistrid, kes teda õigel kombel anda mõistavad”. Et “koolmeistrite iseäralist ajaleht[e]” eesti keeles veel pole, siis on Jakobson nõus „Sakala Lisalehes” kirjutisi avaldama õpetus­viisidest, lastevanemaile õpetuseks (1878, 24, 4, 3, 155). Lehes ilmubki aastate jooksul mitu kasvatusküsimusi käsitlevat kirju­tist.

Et koolmeistrite eetiline tase tol ajal tõesti madal oli, see kajastub ka kirjavastuseis, sest kirjasaatjani on tihti põhjust koolmeistrite üle nuriseda. Kõige enam nurisetakse koolmeist­rite purjutamise pärast. Kuid Jakobson avaldab neist vähe trü­kis, sest see võivat koolmeistrite „seisust” diskrediteerida. Siiski ta refereerib kirjavastuseis sõnumikkude sisu ja jäädvus­tab niiviisi mõnegi ajajärgu kultuuripiiri iseloomustava detaili.

Nii vastab ta C. G-le: „Teie “koolmeistri” kiri on meile väga palju nalja teinud.  Paraku on veel meie maal inimesi, kes ennast „koolmeistriteks” nimetavad, aga kellele küla seakarjatse nimi ka veel liig suur auunimi on” (1878, 20, 4, 3, 127).

C. D-le ta vastab: „Kui Teil seesugune koolmeister on, kes päevad otsa kõrtsis lakub ja koju tulles oma naist peksab, siis võite temast jo kergeste kohtu teel lahti saada. Et seesugust koolmeistrit ametis pee­takse, on valla enese süü. Teie kiri oleks aga kõikidele koolmeistritele teutuseks ja sellepärast ei või teda trükkida” (1880, 5, 3, 3, 32). – Kol­mandas kohas on koolmeister päris kõrtsi tembumees ja istub vahel ko­guni vangis (Lisal. 1881, 51/52, 2, 3, 702). – Kord noomib Jakobson kool­meister W. P-d ennast: „Teie olete koolmeister ja ei saa aru, mikspärast vastamine koolmeistri peale langeb, kui lapsed ööse koolimajast väljas kaarta käivad mängimas. Hale lugu, et Teie koolmeister olete” (LisaL 1881, 14, 2, 3, 239).

Kõrtside ja joomise suhtes ei ole Jakobson kir javastuseis ühekülgne karskusfanaatik. Reaalpoliitikuna ta on kaudse karskustöö pooldaja. Kõrtsielu pahedest rääkides ei maksvat süüdistada rahvast, sest ta pole paremat õpetust saanud.

„Meie peame selle eest muretsema, et rahvale paremad seltsielu kohad saaksivad, kui kõrtsid ja siis saavad ka muud asjad paranema” (1880, 12, 3, 3, 125).

Seejuures ta ei nõua, et kõrtsid suletaks, vaid ta isegi kait­seb mõistlikke kõrtsipidajaid ja loodab rahuldavat abi kõrtsipahede vastu valjemast joogikohtade seadusest.

„Kui Teie omas kirjas kõiki kõrtsmikusi hukka mõistate, siis teete natukene liig ülekohut. Vist olete mõni eestlugeja ehk pealegi mõni uus prohvet, nagu neid nüüd Tallinnamaalt ka Liivimaale tekkima hakkab. Meie tunneme kõrtsmikusi, kes igapidi auusat olekut edendavad, joonuid omas kõrtsis ei salli ja õigel ajal omad kõrtsid kinni panevad. Põltsamaa pool teame üht kõrtsmiku elavat, kes nii kange oli hobuse–vargaid kinni püüdma, et sealt nurgast hobusevargus täitsa ära kadus. Ka üht mõisa omaniku tunneme, kes võeravalla mehi mitte kõrtsmikuks ei võtnud, ehk need küll mitu sada rubla renti enam pakkusivad, kui oma valla mehed; seal anti kõrts üksi kõige ustavama mehe kätte. Niisugu­sed kõrtsmikud ja kõrtsi omanikud soovivad ka, et kõrtsidele üks valim seadus tuleks, mille järele need hooned peale kella 9 õhtu üksi veel tee­käijatele lahti seisaksivad. Ärge sellepärast kõiki hukka mõistke, et suu­rem jagu nurjatumad on ja nurjatumat olekut armastavad” (1880, 42, 4, 2, 489).

Kus aga külakõrtsid muutuvad kisklemiste paigaks, seal ta soovitab kõrtsmiku peale kaevata sillakohtus (Lisal. 1880, 50, 2, 3, 635).

Karskusseltsidesse ei ole Jakobsonil usku:

„ „Viina jätjate seltsa” on juba maailmas olnud, aga nad ei ole palju mõjunud. Seesuguse haiguse vasta on oopis töiselt poolt ja töist abi tarvis, millest edespidi ka saame rääkima” (Lisal. 1881, 16, 2, 3, 279).

Jakobson oli ihunuhtluse põhimõtteline vastane. Ühele kirjasaatjale ta vastab: „Kui Teie mõisa komisjon on asutatud, kes ilma kohtuta moonakatele 15 vitsa hoopi annab, kui nad kudagi eksivad, siis on see asi nii imelik, et meie seda esmalt sugugi uskuda ei taha, ja töiselt sugugi aru ei või saada, kuidas seesuguses mõisas veel moonakaid teenimas on” (1879, 16, 3, 3, 265). – Teises vastuses ta väi­dab: „… ihunuhtlus ei ole veel kedagi inimest parandanud” (LisaL 1881, 11, 2, 3, 195).

Ihunuhtlus kummitas soovitatava vahendina „kaseurva plaastri” ja muude nimede all veel tüki aega peale selle seadus­likku keelamist meie ajakirjanduses ja koolides. Ajalehtedest sai Jannseni „E. Postimees” eriti tuttavaks oma nõuannetega „kaseurva plaastri” tarvitamises. Sellele vihjab ka Jakobson ühes kirjavastuses:

„Teie kirjutate kaks poognat sellest täis, kuidas kaupmehed maal inimesi kõrtsmikutega seltsis pidada petma, ja kuidas vanemad ja koolid lapsi roppuse tegudele õpetama, ning arvate nende puudustele „kaseurva plaastrit” tarvis olevat. Kellele siis, kas kaupmeestele, koolmeistritele, vanematele ehk viimastest liiderliku elule kasvatatud lastele? Veider inimene! Viige oma kiri „Eesti Postimehe” kätte, meie ruum on see­suguse sügava tarkusele lukus” (1878, 44, 4, 3, 376).

Eespool on juba riivatud Jakobsoni usulisi vaateid ja ta vahekorda pastoritega. Teatavasti oli pastorkond eriti üksmeelne Jakobsoni vihkamises. Jakobson omalt poolt ei vihanud seisust kui niisugust, vaid selle seisuse poliiti­list mõju. Ta oli tagasihoidlik isegi üksiku õpetaja tegevuse arvustamisega, kui see mitte avaliku tegevuse alale ei ulatunud. Näit. ta ütleb ühele kirjasaatjale:

„Liig inetu tegu. Aga meie auustame õpetaja seisust liig kõrgest, kui et teda ühe paha liikme tegude avaldamisega rahva silmas alandada võiksime” (1879, 16, 3, 3, 287).

Kuid see tagasihoidlikkus on ainult näilik ja taktiline. Kus pastorkond kiriku- ning usuelu piiridest välja tungides oma tagurliku mõjuga kipub edu kammitsema, seal ei viivita Jakob­son salvamast, näit. pastori võimupiire selgitades:

„Kurb lugu küll, kui õpetaja koolmeistrile ära keelab, lastele Keisri laulu õpetada! Seda võib aga üksi teie pimedas nurgas teha. Meie pool on inimeste mõistus juba nii selginud, et seesugust käsku kool­meistrile enam sugugi võimalik ei ole anda” (1880, 20, 4, 3, 264).

Kirjavastused avaldavad-väljendavad rida juhtumusi ja ajapilte seoses pastoritega, mis J. osalt ümber jutustab.

Nii on üks õpetaja St. kiriku ees nekrutile vastu nägu löönud ja nekruteid „kolme kihelkonna koeradeks” sõimanud (1881, 4, 3, 3, 73). Mitmel korral teatatakse, et pastorid tarvitavad nii „jõledaid sõnu”, et neid trükkida ei või, sest sellega „teutaksime oma tervet maad” (Lisal. 1881, 19, 2, 3, 286) või on kirjasaatjal oma õpetajast jälle „tõeste hirmsad asjad” teatada (1880, 40, 3, 3, 464) jne. Kolga-Jaani õpetaja kohta refe­reerib J. kirjasaatja sõnu: „Teie kirjutate, et Teie khra ülemate keelust hoolimata Suviste pühadel hulk noori kaski maha lasknud raiuda ja kevade kõik pääsukese pesad maha torkinud ja pääsukesed ära tapnud, mis küll üks jõle tegu on” (Lisal. 1881, 28, 2, 3, 391).

Pastorite kihutustöö „Sakala” vastu algul häirib Jakobsoni, aga hiljem ta taipab, et see on ta lehele heaks propagandaks:

„Kui Sakalast kantsli peal jutlust peetakse, siis ei või meie aja­lehele ega rahvale mingisugust kahju välja sigineda” (Lisal. 1881, 39, 2, 3, 541). Kui mitmel pool „Sakalat” ei lasta kirikumõisa postiga käia, siis annab Jakobson järgmist nõu:

“Seesugust lugu, et “Sakalaid” kirikute juures välja ei võeta, sünnib nüüd õige mitmel pool ja sinna vasta ei aita kirjutamine ühtegi, sest mõnes kohas on elupõhjuseks võetud, kõik nõnda toimetada, et tegu ja mõistus mitte kokku ei läheksivad. Laske omad Sakalad vallavalit­suse nime all tulla, see on siin ainus abi” (1879, 10, 4, 3, 168).

Missugused küsimused vastastikuse võitluse argumentideks võisid olla, sellest saame kujuka aime järgmisest kirjavastusest:

“Mis Teie Audru õpetajast räägite, seda on ka paar töist õpetajat juba kantsli peal teinud, nagu meile kirjutadi. Seda laulu: “Mis oled sina Baltipapa tennü” – seletavad nad nii ära, nagu oleks sellega kiriku laulusi pilgata tahetud. Seesugune tegu on meile täitsa arusaamata. Meie auustame kiriku laulusi nii väga, et meile seesugust sopast mõtet mee­legi ei tule, nimetatud pilkamise laul võida kudagi viisi kiriku laulude pilkamiseks tehtud olla. Meie võiksime iga õpetaja Körberi ja Hassel-blatti ilmaliku laulule ühe kiriku laulu ülesse leida, kellel ühesugune mõet ja ka sagedaste riim on. Aga põlastamise väärt inimene see, kes sellepärast tahaks ütelda, et Körber ja Hasselblatt oma ilmaliku laulu­dega kiriku laule pilgata tahtnud. Et rahvas seesuguse seletuse üle meie laulu kohta kirikutes igal pool ütlemata vihased on, see on arusaadav küll. Kahju, ütlemata kahju, et partei olekut ka juba kirikutesse haka­takse kandma” (Lisal. 1881, 14, 2, 3, 254). Selle vemmalvärsi ühes kaebu­sega usuteotamises esitas rüütelkond isegi Liivimaa kubernerile, taotelles “Sakala” taltsutamist või sulgemist).

Vananenud kirikuseadust arvustab Jakobson kirjavastuses Th. Ja­kobsonile, mõeldes õpetaja valimist Tallinna Jaani koguduses: “Kurb lugu küll, et nüüd kirikherrasi politsei abiga ja saadetusel kirikutesse viiakse. See tunnistab, et meil vanu seadeldusi on, mis hädaste muuta tahavad” (Lisal. 1881, 3, 2, 3, 47). – Ja samas koguduses esinenud sekel­duste kohta õpetaja sunniviisilise ametisseseadmise puhul pilkab Jakob­son:

“Teie tunnistate, et Teie palju töiste töömeestega 20 kopiku eest “karauulis” olete olnud, kui Tallinnas Jaani kogudusele uut õpetajat “laulatadi”, ehk küll Teie selle koguduse liige ei ole. Meile näitab, et 20 kop seesuguse auusa ametile natukene liig vähe palka on” (Lisal. 1881, 9, 2, 3, 143).

Oma poliitilised suhted pastorite ja kirikuga võtab Jakob­son järgnevas kokku:

“Sakala väljaandja kahetseb kõigest südamest, et ta üksiku nurjatu liigete pärast ühe seisusega peab sõda pidama, keda ta muidu mõistuse ja südame tundmise järele auustab. Seisust ennast ei ole aga kusagil põlgduse vääriliseks tehtud, vaid üksi tema halva avaldustes. Meie ei võta kellegi vastalise eest mütsi maha, vaid kes kui sõdija meie vasta tuleb, sellele anname oma tugevat kätt tunda. Selleparast on vastaliste eneste süü, kui nad kitsikuse sisse langevad. Mikspärast tulevad nad kui vaenlased ja ei tule mitte kui sõbrad vasta? Rahvauslikud püüdmi­sed võivad kirikliku püüdmistega väga heaste käsi käes käia” (1878, 46, 3, 3, 401).

Ometi väljenduvad Jakobsoni usulised veendumused kirja­vastuseis puudulikult. Lisame senisele veel ainult ühe, kaunis kulunud mõtet sisaldava tsitaadi:

“Jumala kartust ja vaga elu ei ole sellepärast keegi halvaks teinud, kui mõnest ülemäära palvemehe nimel toimetajat meest laidetakse. Tõ­sine vagadus ei kanna oma vagadust mitte turule” (Lisal. 1881, 44, 2, 3, 575).

Ametliku kiriku kõrval tuli Jakobsonil seisukohta võtta ka usuliste liikumiste kohta rahva seas. Just J. “Sakala” ilmumise ajal, kõige elavamalt 1880. a. paiku, tekkis Maltsvetist saadik uus suurem usuhullustuslik liikumine, saades alguse Läänemaalt, levides esmalt ja eriti P.-Eestis, kuid peagi ka Pärnumaal ja osalt Viljandimaalgi. See liikumine kajastub elavalt “Sakala” kodumaa-sõnumeis ja teatud määral ka kirjavastuseis. J. mõis­tab täiesti hukka selle liikumise ja võitleb selle vastu. Kelle­legi selle liikumise kaitsjale ta vastab:

“See võib küll tõsi olla, et see usk Noarootsis, kus tema kuulutajad enam õpetatud mehed on, mõnusat vilja kannab. Aga Tallinnamaal, kus mõnes kohas veiksed poisid ja ühes kohas, nagu meie ise teame, üks endine liiderlik tüdruk ja kaarditark “prohveti” ametit peavad, seal on ta selge rahva eksitaja. Kui Teie kirjutade: “Hoidge ennast, nende Jumal ei lase ennast mitte pilgata” – siis vastan mina, et meie Jumal ennast ka seesugustest petjatest pilgata ei lase” (Lisal. 1880, 46, 2, 3, 555).

Usumäratsemist hurjutades satub J. poleemikasse S[imuna] köstri W. N[oraiann]iga, mispuhul väidab, „et seesugused liiad usu märatsemised viimaks rahva ka petjate kätte viivad” (Lisal. 1880, 28, 2, 3, 325) ja et nüüd, „kus usu üleliia märatsemised meie rahvast Tallinnamaal kõvera teede peale hakkavad vedama, peab igamees selle eest ennast hoidma, et ta jampsijate sekka ei saa loetud” (1880, 30/31, 7, 2, 368).

Hädas on J. ühe “prohveti” Madis Hellmanniga Tallinnast, kes teda vägisi oma jüngriks püüab teha. J. avaldab lehes “proh­veti” ,,kutsekirja” ja teatab humoristlikus kirjavastuses, et ta ise tema juurde tulla ei või, aga kirja avaldamisega tahab hoo­litseda, et tal jüngritest puudust ei tuleks (Lisal. 1880, 38, 2, 3, 443). Kuid prohvet ei lase end heidutada ja J. peab veel mitmel korral kirjavastuses teatama, et temast ikkagi jüngrit ei saa. Aasta hiljem, kui J. on saanud E. Kirjameeste Seltsi esimeheks, pakub “prohvet” nähtavasti oma raamatuid Kirjameeste Seltsile kirjastamiseks. J. soovitab oodata, „kunni uus [EKmS-ist välja astunud “baltlaste” poolt asutada kavatsetud] selts elusse astub, ehk võib see Teie prohveti raamatuid tarvitada”.

Vennastekogudust J. seevastu kaitseb. Kui ühel kirjasaat­jal on nurisemist kellegi vennastekoguduse liikme üle, siis jätab J. selle avaldamata, sest et “kõik Vennaste koguduse liikmed nii ei ole, sellepärast saaks see asi aga töistele ilmaaegu südame valu tegema” (1878, 45, 4, 3, 392), samuti ühel teisel puhul, kus ta lausub: “Kui üks mees kõlvatu, sellepärast ei või meie veel tervet Vennaste kogudust pilgata” (1879, 10, 4, 3, 171).

Vene-õigeusu kohta ei leidu kirjavastuseis hinnangut sisal­davaid väljendeid.

Jakobsoni vaateid maaküsimuses valgustab kirja-vastus „ilma maata popsile”. Ta on hingemaa vastane ja pool­dab maa pärisomandust.

„Kulla veli, Teie eksite, kui Teie arvate, et meie Teie elukorra peale niisama ei mõtle, kui peremeeste elukorra peale. Mitte ilmaaegse lootustest, mille sees hingemaade lootus meie maal on, ei tule teile abi, vaid tõsiselt seesuguste asjade pärimistest, mis võimalikud on kätte saada. Meie soovime ka Teile igaühele oma maatükike kätte, aga mitte kui hingemaad, mis jo mitte harija omandus ei ole, vaid kui tõeste Teie oma pärandust. Sellest asjast saame veel edespidi edasi arutama” (Lisal. 1882, 3/4, 3, 3, 20).

Tõeliselt on Jakobson eesti talupojaseisuse eestvõitlejana vist vaevalt kunagi mahti saanud popside seisukorrale mõelda. Ja toodudki tsitaadis on Jakobsonile ainult niipalju selge, et hingemaa eestlasele ei kõlba. Aga kuidas maata inimestele maad muretseda, selleks tal ei ole nähtavasti nüüdki veel plaani, nagu tal seda ei olnud 1880, millal ta kellegi koolmeistri kirjale vasta­tes teostamatuks peab iga perekonna maaga varustamist: „ … töine kiri on täitsa meie põhjuste vasta. Kuidas Teie seda korda tahate saata, et „iga paaris inimesel oma jagu maad on”, seda meie aru ei saa” (1880, 7, 3, 3, 62). – Lubadus asja „edespidi edasi arutada” ei saanud teostuda Jakobsoni surma tõttu mõni nädal hiljem.

Talupoegade õiguste kaitseks kogub Jakobson kirjavastuste kaudu andmeid, mil määral uutes rendilepingutes keelatud teoorjust  esineb.   Ta laseb saata lepingute ärakirju ja muud materjali ja lubab sellest 1881. a. algul juhtkirjades kirjutada. See materjal jääb ilmumata, võib-olla ka selle tõttu, et Jakobsoni ettepanekul 1881. a. algusest peale sääraseid teateid ametlikuks esitamiseks koguti põllumeesteseltside kaudu.

Lehes on põllumajanduslik osa õige tüse. Siiski sooviks mõni lugeja enam, nii Ch. E[rm?] P[ärnust?]:

„Teie kaebate, et liig vähe põllutööst ja põllumeeste asjadest rää­gime, töised aga kaebavad jälle, et seda liig palju teeme. Kelle tahtmist peame täitma? Liig vähe ei või meie siin küll mitte ütelda. Kui meie 12 esimest nummert läbi vaatame, siis leiame peaaegu igas numris põllu­töö asjadest juttu, põllumeeste seltsi koosolekutest j. m. Eks need pitkemad kirjad: põllumeeste jahiõigusest, Riia kongressist, kuidas maja peab ehitatama, põldpüi, aja tulu ja muud kõik põllutöö kirjad ei ole? Seesuguste lihtlabaste kirjadega, mis igas põllutöö raamatus küllalt leida võime, ei hakka meie oma ajalehe ruumi täitma” (Lisal. 1881, 14, 2, 3, 238).

Talupoja ja mõisniku alles stabiliseerumata uut vahekorda kujutab näiteks järgmine olustikupilt:

„P. K. W-s. Teie kaebate, et paron H. Teie koormasse kinni ajas, siis Teie hobuse rangi rinnuse noaga katki lõigas, hobuse looga kaasa võttis ja Teid katki murtud aisa ja ilma loogata tee peale jättis. Kui Teie Sillakohtus kaebamas käisite, on Teile look kätte antud ja sellega olnud asi lõpetatud” (Lisal. 1881, 11, 2, 3, 199)

Jakobson esitab loo ilma omalt poolt midagi lisamata. See on nähtavasti omamoodi taktiline võte ja vaevalt olekski mingi kommentaar sõnumi mõju suutnud suurendada. Teisel puhul seletab Jakobson seadust:

„A. G. P-s. Üksi esimese küsimise peale: „Kas seadus käsib, et talupoeg peab mütsi maha võtma, kui temaga üks ritter räägib?” võime seda selget vastust anda: Ei käsi ja ei või seda ka keegi ritter talupoja käest pärida” (Lisal. 1881, 16, 2, 3, 274).

Puhttalupoeglikku olustikku kajastab järgmine huumoriga kom­menteeritud sõnumikureferaat:

„P. M. A-s. Teie jutustate, et Teie valla magaskist „rotid” 20 tshetverti vilja ära olla söönud, mis Teie väga imeks panete” (Lisal. 1881, 50, 2, 3, 667).

Riigivalitsuse vastu avaldab Jakobson ka kirjavastuseis taktilist truualamlikkust. Ta avaldab näiteks heameelt riigipühadel peetud pidustuste kohta, aga et kusagil suurtel keisripühadel kirikus jumalateenistust pole peetud, seda ta nimetab „kahetsemise väärt külmuseks” (1880, 40, 3, 3, 459). Kui keegi kirjasaatja teatab mehest, kes valitsuse kohta lugu­pidamatust avaldanud, siis otsustab Jakobson: „Kui seal mees nõnda Riigivalitsusest ütles, siis oleks teda kohe peatud kinni siduma, olgu kes tahes” (Lisal, 1881, 34, 2, 3, 489). Üldiselt lei­dub riigivõimusse suhtuvaid väljendusi kirjavastuseis üsna harva.

Riigivõim tsensori näol kajastub samuti võrdlemisi harva – ainult 7-8 korral 4 a. jooksul. „Sakalat” tsenseeriti Riias, post käis aeglaselt, seepärast polnud võimalik „saadut sõnumeid kohe töises nädalas juba trükkida” (1880, 10, 4, 3, 102). Nurinat tsensori kohta siiski ei leidu ega olnud Jakobsonil seks ka suuremat põhjust, sest tsensorid M. Suigusaar ja P. Mets olid „Sakala” suhtes heatahtlikud.. Ainult kord öeldakse: „Et aga omi arvamisi mitte täielikult selle asja kohta välja ei või ütelda, sellepärast ei taha temast ühtegi rääkida” (Lisal. 1882, 10, 2, 3, 130-131). Jakobson oli mees, kes oskas ka kitsas olu­korras kohaneda ja siiski maksimaalset efekti saavutada. Ta polnud mees, kes enda vabanduseks välisolusid oleks süüdista­nud ja nende varju pugenud, nagu seda küll armastas teha Jannsen.

Ajakirjanduse tolleaegse roheluse astmel oli mui­dugi vajadust lugejaile põhimõtteliselt selgitada lehtede oma­vahelisi suhteid, n. ö. ajakirjanduse eetikat.

„Meie palume, mitte pahaks panna, et Teie avaliku kirja „Eesti Postimehele” trükkida ei või. Ka „Postimehel” saab oma kindel põhjus olema, kelle järele ta saadetud kirju vasta võtab ehk tagasi lükkab, nagu igal ajalehel. Ei lähe tema poliitika Teie poliitikaga mitte kokku, siis ei ole Teil jo mitte tarvis, teda lugeda.   Selle poolest on igal ajalehel oma priius ja keegi ei tohi avaliku kiviviskamistega seda priiust takis­tada” (1878, 37, 4, 3, 287).

„Täname väga Teie usalduse eest, aga meil on põhjuseks tehtud, töiste ajalehtede vahele mitte tulla, kui seda just hädaste tarvis ei ole. Ka ei arva meie enesel mitte õigust olevat, seesugustes vaielustes töiste ajalehtede „suu peale lüia”, vaid meie astume üksi siis ette, kui seda rahva kasuks ja auu eest peame tegema” (Lisal. 1881, 37, 2, 3, 495).

Need tsitaadid väljendavad väga kõrget, otse eeskujulikku arusaamist ajakirjanduse iseseisvusest ja kõlblusest. Nii selgeid ja kõrgeid põhimõtteid võis meie ajakirjanduses pärast Jakob­soni harva kohata. Ja ei või öelda, et Jakobson teisi ajalehti muidu olekski puudutanud kui „rahva kasuks ja au eest”. Sest ajakirjanduslikus poleemikas seisab „Sakala” tõepoolest oma aja kõrgeimal tasemel. Seda võimaldas Jakobsoni poliiti­liselt küps, aus ja põhimõttekindel isiksus. Jakobson oli poliiti­lise elu ja üldse elu arengu ja jõudude tundmiselt oma ajast kau­gel ees. Kuid tarbe korral ta oskas tarvitada ka tooni ja stiili, mis hoolimatuses ja jämeduses ühelegi kaasaeglasele alla ei jää­nud, siiski ikkagi ilma et see oleks olnud sisult isiklik või alatu.

Peamine poleemika arenes „Sakalal” „E. Postimehega” kui senise ajakirjandusliku monopolistiga. See poleemika oli algu­sest peale ebavõrdne, kuigi „E. Postimees” algul teeskles üle­olekut. Selles oli kummaltki poolt ägedust ja teravust, kuid oluline vahe seisnes selles, et „Sakala” rõhutas vaidluses põhi­mõtteid, „E. Postimees” seevastu tarvitas rohkesti isiklikke argumente. See on muidugi ainult mulje, sest seda poleemikat pole seni uurimuslikult käsiteldud. Muudest lehtedest vaieldi eriti „Tallinna Sõbraga” ja hiljem „Valgusega”, saksa lehtedest eriti „Zeitung für Stadt und Land’iga” ja „N. Dörptsche Zei-tung’iga”.

Kirjavastused ei võimalda küll seda poleemikat pidevalt jäl­gida, ometi aga teatud põhimõtteid ja peajooni tabada. Polee­mikat peab Jakobson tarvilikuks, aga nõuab sellelt kõrget taset:

„Ilma asjaliku vaidlemiseta ei või ükski ajaleht läbi saada, kes ennast vähegi tõsise elu võitlemiste peale seadab. Asjalikud peavad aga need vaidlemised olema, ja sellepärast on väga kahetseda, et „Eesti Postimees” ropu sõimamise sisse on langenud, kus vaidlemise nõu otsa loppis. Sõimamine ei ole kellegi kunst, seda mõistab kõige toorem mees kõige paremine” (1880, 42, 4, 2, 493).

Jakobsoni üheks põhimõtteks on „vaidlemiste kirjadele üksi nii palju ruumi anda, kui hädaste tarvis läheb, et asi luge­jate ees selge on” (1880, 42, 4, 3, 508), või „et lugejad üleüldise märgu sellest saavad, mis vastaliste poolest tehakse ja taga aetakse” (Lisal. 1880, 44, 2, 3, 522). Venivaid vaidlusi ta ei armasta, samuti „ei soovi meie va’ „Postipapale” mitte liiga teha, vaid anname aga seal pihta, kus ta meie ja rahva hõlma kinni hakkab” (Lisal. 1880, 44, 2, 3, 525).

Kaastöölised on saatnud Jakobsonile „E. Postimehe” kohta nii palju pilkelaulusid, et „neid kümnes numris ära ei jõua trük­kida, kui ka terved numrid nendega täis täidaksime. Peame sellepärast nad selle imeliku aja mälestuseks ise kogus seisma panema” (Lisal. 1880, 48, 2, 3, 604). Säärase kogu olemasolust pole meil kahjuks midagi teada. Ka muidu ei avalda Jakobson kaugeltki kõike, mis talle kaastööliste poolt „E. Postimehe” vastu saadetakse, sest „et meie omalt poolt millaski Eesti Posti­mehe peale ei taha minna ja seeläbi tüli veel suuremaks teha. Üksi seal peame sellest seadusest kõrvale minema, kus seda rahva kasu pärast sunnitud oleme tegema” (1879, 18, 4, 3, 329). Hiljem ta otsustab üldse „ „Eesti Postimehe” vasta mitte vaielda” (Lisal. 1881, 46, 2, 3, 647), sest et see on „ennast oma ropu kirjadega täitsa iga haritud inimese silma ees võimatumaks teinud” (1880, 51, 4, 3, 666). Samuti ta loobub „Tallinna Sõbra” ja „Valgusega” vaidlemast, sest et „need vastaliste kirjad… nii väetimad on, et nende vale põhi iga lugejale ilma pitka seletu­seta silma paistab” (Lisal. 1881, 19, 2, 3, 313).

Terviklikumalt kajastub kirjavastuseis „Sakala” suhtumine uude lehte „Valgus”. Algul ootas Jakobson „Valgusest” endale mõtteosalist ja suhtus sõbralikult ta ilmumisse, eriti et leht ilmus Rakvere „Kalevipoja” Seltsi väljaandel. Ka lehe toime­taja M. Lindenberg, kes varem oli üsna agar „Sakala” kaastöö­line, pidas Jakobsoni nähtavasti kõige autoriteetsemaks poliiti­kuks ning ajakirjanikuks ja pöördus oma ajakirjanikutee algul 16 küsimusega Jakobsoni poole. Jakobson vastab talle iseloo­mulikult järgmist:

„M. L[indenberg] R[akvere]s. Armas suguvend! Meil on ööd ja päevad otsa tööd, et oma ajalehega järjele saame, kust peame seal seda aega võtma, Teie küsimiste peale vastust anda, mis, kui seda täielikult teeksime, pool aastat tulist tööd tarvitab ja mitu raamatut täis täidaks. Kui Teie uus ajaleht Eesti rahva kasuks välja peab tulema ja Teil tõeste truu Eesti süda rinnas on, siis ei ole palju juhtimist tarvis, vaid Teie süda saab Teile ütlema, kuidas peate kirjutama. Teie 16 küsimise peale vastust anda, on meil igapidi täitsa võimata” (Lisal. 1880, 50, 2, 3, 646).

Ta ei nõustu uut lehte enne arvustama ega temasse puutuma, kui näeme, mis vaimu laps tema on” (1880, 51, 4, 3, 657). Ka järgmises numbris, vastuses G. M-le R[akvere]s, kui talle lehe 1. numbri kõhnast sisust teatatakse, ta ei jäta lootmata ega välja­andjale nõu andmata, kuidas lehe tüsedust tõsta:

„Teie kirjutate, „ Valguse” esimene nummer olla nii veider ja segane, et „Kalevipoja selts” sellega mitte sammu edasi ei ole läinud, nagu meie ütlesime, vaid tagasi. Meie ei ole seda nummert veel mitte lugenud, aga kui ka lugu nii peaks olema, et leht vaene on, siis ei ole see mitte seltsi süü, vaid selts võib jo enesele igal ajal seesugust toimetajat ametisse seada, kes selle suure töö vääriline on. Aga meie loodame, et ka praegune väljaandja ära saab nägema, kuidas ta üksi siis seda ame­tit saab edasi pidada võima, kui ta töiste rahva meestega käsikäes püüab käia” (1880, 52, 4, 3, 704).

Kuid kõlbmatu ning isemeelne toimetaja Lindenberg ajab nii seltsi kui lehe ummikusse ja siis peab Jakobson oma lehes peatöö tegema venemeelselt-kahjuliku suunaga lehe surmami­seks. Mõni aeg hiljem saadab Lindenberg varjunime „Kurb Virulane” all Jakobsonile anonüümseid sõimukirju (Lisal. 1881, 31, 2, 3, 434).

Saksa perekonnalehtedest soovitab Jakobson vastava küsi­muse peale Gartenlaube’t”, „Daheim’i” aga mitte, sest et see on „liig üksikpoolses paapstlaste vaimus kirjutatud ja juhitud” (1878, 14-15, 4, 3, 93). Teatavasti sai see nende kahe saksa pere-konnalehe hinnang Hurda ja Jakobsoni vahelises teises vaidluskirjas üheks väitluspunktiks.

Lõpetades reportaazi ühe ärkamisaegse ajalehe vähem kui 4 täie aastakäigu kirjavastuseist, tuleb lisada, et seegi kaunis pikaks paisunud visand kaugeltki ei esita selle kirjavahetuse kõike olulist sisu. Rääkimata sellest, et käsiteldud küsimus­alade piirides mõndagi on pidanud jääma kõrvale, samuti kui ainestiku täpsem väärtustamine jääb hilisema detailuurimuse hooleks, on veel terve hulk hoopis puudutamata küsimusi, mis leiaksid siinsest ainestikust mõnesugust lisavalgustust, näit. E. Aleksandrikool, E. Kirjameeste Selts, vallaomavalitsus, rida avalikke tegelasi, kitsamaist küsimustest Peterburi eesti seltsid, Kanepi lauljate kontserdid kodumaal ja Soomes, „Sakala” stipendium jne. Siin on taoteldud vähetuntud ning vähetarvitatud ainestikku (seda on vähemas ulatuses kasustanud Hurt, Jürgen-stein, Prants, Tuglas, Urgart, Looring ja veel mõni muu) esialg­selt tutvustada ja muljet tekitada, et ainestik on huvi pakkuv ja tutvumisväärne. Ühes osas on need kirjavastused küll ainult „Sakala” juhtkirjade ja poleemika nõrgenenud vastukaja, aga teises osas nad sisaldavad teateid ja mõtteid, mida me mujalt kusagilt ei leia. Nagu nägime, pakub see kirjavahetus hulga täiendavat ainest Jakobsoni uusaegse isiksuse mõistmiseks ja tundmaõppimiseks. See isiksus väljendub siin täies mehelikus küpsuses, lopsakuses ja mitmekülgsuses kui täispersonaalsus, mis on eeskujulik ja imponeeriv meie ajalgi. Ja sellest üksi juba piisaks. Et aga Jakobsoni elu ja tegevus peaaegu tervena oli avalik elu ja tegevus, siis on ka peaaegu kõik siinsed väljen­dused suunatud avalikele objektidele ja isikuile või üldistele probleemidele ja omandavad seega veel teiskülgsegi tähenduse.

August Palm

 

II osa Eesti Kirjanduse numbrist 8/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share