Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Oma rahvuslikest teadusist kõnelema hakates võime kõigepäält põhjustetult komistuda küsimusele, mida tuleb mõista nn. rahvuslike teaduste nime all. Eesti rahvusriigis on igal teadusharul, mida siin harrastetakse Tartu Ülikoolis või viimasest väljaspoolgi, täita suured rahvuslikud ülesanded. Nii on näit. meie põllumajanduslikul maal suure rahvamajandusliku, ühtlasi aga ka rahvusliku tähtsusega iga põlluteaduse harund, kas see uurib soid, mullaliike, heinaseemneid või mida tahes, et nende uurimuste varal edustada meie põllundust. Samasuguse rahvusliku tähtsusega on meile Eestis teostetavad puht­loodusteaduslikud uurimistööd, olgu maapõuevarade, taimestiku, tai­mekahjurite, kalakasvatuse jm. alal. Mitte vähem pole seda tähtsust arstiteadusel, mis meie oludes kõigi oma laialiste erialadega teenib meie rahva tervishoidu, jne. Ja lõppeks ükskõik, millisel teadusalal Eestis saavutet võit, mis leiab tunnustust väljaspool Eesti riigi piire laiemas maailmas, on ühtlasi meie maa ja rahva rahvuslik võit, mis tutvustab Eestit väljaspool, hangib meile sõpru ja kindlustab meie kui kultuurrahva seisundit riiklikult iseseisvate maailma rahvaste peres. Kuid rahvuslike teaduste all selle nimetuse kitsamas, tava­lises mõttes meil mõistetakse ainult teatavaid humanitaarteaduste ala­sid, mis kõige otsemalt teotsevad meie maa ja rahvuskultuuri mine­viku ning oleviku uurimisega, ja need on: Eesti ajalugu ja sellele lähedane muinasteadus (arheoloogia), eesti rahvateadus (etnograa­fia), eesti rahvaluuleuurimine, eesti keele ja sugukeelte uurimine ja eesti kirjandusteadus. Need on alad, millede vastu teisist rahvusist teadlased (pääle meie hõimlaste soomlaste ja teataval määral un­garlaste) on tundnud ja tunnevad tänapäevgi huvi ainult erakorril, millede vastu aga meil eestlasil endil peab olema eriline huvi, sest nende alade tundmaõppimisega me selgitame oma rahvusliku kul­tuuri algjuuri ning lähtekohti, millele tänapäevane eesti omapärataotlustega rahvuskultuur tugineb ja pääle ehitab.

Eeliseseisvusaegses võõraste võimu aluses Eestis oli rahvuslike teaduste seisukord kõike muud kui hää. Esimene teorõõmus huvipuhang eesti keele, rahvaluule jms. vastu tõusis küll juba XIX saj. alul, J. H. Rosenplänteri ja tema mõtteosaliste Beiträgede ilmumise (a. 1813-30) päevil. Päämiselt keele- ja folklooriharrastuse tähe all alustas vähe hiljemini (a. 1838) oma tegevust eestlaste (nagu Fr. R. Fäehlmann jt.) ja estofiilide üritisena Õpetatud Eesti Selts. Kuid see selts siirdus peagi baltluse, hiljemini isegi eestivaenulikkuse ra­dadele ja suikus enne Maailmasõda varjusurma.   Eestilise hariduse ja teaduse (keel, rahvaluule, ajalugu) loosungitega lootusrikkalt töhe asund puhteesti organisatsioon Eesti Kirjameeste Selts (a. 1872-93) soikus sisetülides ja venestuse pääletungil.   Alles a. 1907 Eesti Kir­janduse Seltsi asutamisega saadi viimase katkestund töö jätkaja, mil­les eritoimkonnad (eriti ajaloo- ja keeletoimkond) asusid teotsema rahvuslike teaduste alal   ja mille ajakiri Eesti Kirjandus (asutet J. Jõgeveri poolt a. 1906) sai nende teadusalade perioodiliseks hääle­kandjaks.   Eesti etnograafia uurimise alal oli pöördelise tähtsusega sündmuseks Eesti Rahva Muuseumi seltsi   asutamine O. Kallase jt. hoolitsusel a. 1908, mille tagajärjeks oli süstemaatsema etnograafilise ainestikukogumise algatamine.  Kui veel nimetada Eesti üli­õpilaste Seltsi tema välja ant Albumitega, milles eriti XIX saj. lõpul ja järgneva alul aktiivselt tegeldi eesti muinasvarade päästetööde ja muinaskultuuri küsimustega, siis on eelnevas mõne reaga nimetet need ringkonnad, milledes päämiselt eeliseseisvusaegse sajandi jook­sul nii või teisiti tööteti eesti rahvuslike teaduste alal.  Vanas Tartu (tookord veel Dorpati, siis Jurjevi) ülikoolis ei olnud nende teadus­alade uurimiseks ega õpetamiseks üldse õppekohti pääle puhtprakti­lise keeleõpetusliku ülesandega eesti k. lektori koha, nii et ülikool oli eesti rahvuslike teaduste arengu suhtes päältvaataja osas, ja kui mõned õppejõud selle vastu huvi tundsid, siis oli see nende kõrval­harrastuseks.   Paratamatult selle ajajärgu   teaduslik   töö – mõne õnneliku erandiga – eesti keele, ajaloo jm. alal pidi kujunema asja­armastuslikuks.    Neis töötingimusis eestlasest-uurijate   hulk,   kes XIX saj. teisel poolel ja XX saj-l kuni a-ni 1918 meie rahvuslike tea­duste alal oma suuremate või vähemate publikatsioonidega olid loo­valt tegevad, ei saand olla suur.   Mainitagu   neist:   ajaloolastena arvesse   tulevaid V. Reimani  ja M. Lippu,    muinasteadlast J. Jungi,keeleuurijaid M. Vesket,N. Andersoni, J. Hurta,K. A. Hermanni,J. Jõgeveri, J. Truusmanni ja A. Saarestet, folkloriste J. H u r t a , O. Kallast ja M. J. Eisenit.   Nende eesti uurijate tööd said   ainult   osalt ilmuda meie omade organisatsioonide   (Õpet. E. Seltsi,   E. Kirja­meeste Seltsi jt.) väljaandel, kuna olude kitsuse tõttu tunduv osa nende toodangust pidi ilmumisvõimalusi leidma   väljaspool   Eestit (eriti Soomes ja Venemaal).   Eesti rahvuslike teaduste alal olid eel­iseseisvusaegsel sajandil ettevalmistuse ja töövõimaluste suhtes muu­lased tihtigi palju soodsamais tingimusis, nii et muulaste (nimetetagu näit. ainult keeleuurijaist suureteenelist akad. F. J. Wiedemanni, soomlasi E. N. Setälät,   L. Kettust,   H. Ojansuud, ajaloolasist ja arheoloogidest C. Schirrenit, R. Hausmanni, C. Grewingit,   folkloristidest   soomlasi   J.   ja   K. K r o h n e jt.)  osa meie rahvusteaduste tolleaegses arendamises ei saa pidada väheseks.   Kuid üldtunt on ka tõsiasi, et muulaste uuri­musis, nimelt balti sakslaste teoseis Eesti ajaloo kohta, pääsis tihtigi valitsema šovinistlik, maa pärisrahvale kahjulik ebaobjektiivsus.

Rahvuslike teaduste äsja mõne reaga   iseloomustet   mahasurut asendile tuli loomulik lõpp Eesti iseseisvumisega ja selle ühenduses Eesti Ülikooli avamisega Tartus a. 1919.  Juba meie ülikoolisääduste esimene paragrahv, millega tema üheks tähtsaimaks   ülesandeks on teht Eesti elu käsitleva teaduse edendamine,   viitab rahvuslike tea­duste asendi ja osatähtsuse muutusele iseseisvas Eestis.   See para­grahv õnneks pole jäänd surnud kirjatäheks.   Ülikooli   algpäevil, osalt algaastail loodi temas kõnesolevate teadusalade uurimiseks ja õpetamiseks 9 professori- ja dotsendikohta   filosoofiateaduskonnas, lisaks veel 4 (praegu 3) vastavat praktilisemate ülesannetega lektori-kohta.   Neile on viimasel aastakümnel veel seltsind mitmed eradotsendid ja abiõppejõud.   Nii on rahvuslikud teadused asjaarmastaja-harrastusaladest meil saand tõsiselt võetavaiks kutsealadeks.   Kuna meil neil aladel eeskirjeldet olude tõttu Vene ajast polnud nimeta­misväärselt pärida eriettevalmistusega teadlasi,   tuli Tartu ülikoolil esimesel detsenniumil rahv. teaduste Õpetajaiks osalt kasutada soom­lasi (arheoloogiaprof. A. M. Tailgren,  läänemere-soome keelte prof. L. Kettunen, ajalooprof. Ä. R. Cederberg, etnograaf I. Mannine, kes muu teadusliku töö organiseerimise kõrval eriti teenekalt teotsesid eesti teadlastepõlve kasvatamisega.   Alates aastaga 1920 tekkis ülikooli juurde rahv. teaduste aladel rida uurimisinstituute (kabinette) ja akadeemilisi, päämiselt ülikooli   õppe­jõududest ja üliõpilasist koosnevaid, teaduslikke ühinguid – Akad. Ajaloo Selts, Akad. Emakeele Selts, Arheoloogia Kabinett, Fonee­tikalaboratoorium, Akadeemiline Kirjandusühing,   Ak.   Rahvaluule Selts, Eesti Keele Arhiiv.   Aastast 1912 pääle tegevuseta   seisnud vana  Õpetatud Eesti Selts, mis samuti on lähedas kontaktis ülikooli ja akadeemiliste ringidega, algas värskendet jõududega uut, endisest hoogsamat ja eestilisile teaduslikele harrastusile kohandet tegevust aastal 1919.   Ülikoolis ja tema ühinguis tehtavale teaduslikule tööle hakkas peagi tunduvat lisa tulema iseseisvuse esimesil aastail eesku­julikult korrastet või hoopis uutena loodud arhiivide juurde koondund uurijailt – eriti Eesti Riigi Keskarhiivist ja Tallinna, Tartu. Pärnu ning Narva linna-arhiividest.   Eesti Rahva Muuseum, hilje­mini sihtasutiseks ümber korraldetuna, on saand süvendet etnograa­filise kogumis- ja uurimistöö keskuseks, mis töötab lähedas kontak­tis ülikooliga.   ERM-is on tekkind rida võrdlemisi iseseisva töökor­raldusega osakondi, mis kõik on nii või teisiti rakendund rahv. tea­duste teenistusse – E. Rahvaluule Arhiiv rahvaluulematerjalide tal­letamiseks, kogumiseks ja korraldamiseks, E. Kultuurlooline Arhiiv kultuurloolise   ainestiku   talletuspaigaks,   E. Bibliograafia   Asutis eesti perioodika bibliografeerimiseks ja täiuslikem eestikeelse trüki­sõna varaait Arhiivraamatukogu.   Aina suurenevalt   uurijateperelt ilmuvate teaduslike teoste ja kirjutiste avaldamiseks pole loomuli­kult piisand eeliseseisvusaegseist   publitseerimisvõimalusist.   Seni­sed väljaanded (Õpetatud E. Seltsi Toimetised ja Aastaraamatud, ajakiri Eesti Kirjandus) on endisega võrreldes korrapärasemalt   ja suurendunult jätkanud ilmumist, kuid juurde on tulnud rida uusi spetsiaalajakirju   ja   väijaannetesarju:   Õpetatud E. Seltsi Kirjad, Eesti Filoloogia ja Ajaloo Aastaülevaade ja Eritoimetused, Ajalooline ajakiri (a-st 1922), Eesti Keel (a-st 1922), ERM-i Aastaraamat (ilmund 11 köidet), Riigi Keskarhiivi Toimetised  eriti arhiivinduslike eriprobleemide käsitlemiseks ja veel mitmete eelmainit ühingute, kabinettide ning arhiivide toimetisteseeriaid (Akad. Emakeele Seltsi, Akad. Ajaloo Seltsi, Akad. Kirjandusühingu, Arheoloogia Kabineti, Eesti Keele Arhiivi ja E. Rahvaluule Arhiivi toimetised), milledes osalt küll erinumbri all avaldetakse perioodiliste väljaannete äratõmbeid.  ülikooli Toimetistes (Acta et Commentationes, B-sari) on täh­tis koht rahv. teaduste alalt ilmund uurimustel.   Väljaspool Tartut ilmuvaist väljaanneteseeriaist mainitagu eriti ajaloouurimust viljas­tavaid Tallinna Linnaarhiivi Väljaandeid,   Pärnu   Muinsusuurijate Seltsi aastaraamatuid, saksakeelset ajakirja Beiträge zur Kunde Estlands jm.   Omamaise teadusliku publikatsioonidevõrgu   tihedusest hoolimata on jatkund Eesti uurijate rahv. teadusalu käsitlevaid kir­jutisi erakirjastajailegi üksikväljaandeina publitseerimiseks (E. Kir­janduse Selts, „Loodus”, Akad. Kooperatiiv jm.), samuti ka välis­mail (eriti Soomes, aga ka Rootsis, Lätis jm.) avaldamiseks.   Uurimistegevuse intensiivistumise kohta toodagu vaid   üks   statistiline näide: ajaloo alalt ilmus eeliseseisvusaegsel ajal   Tartu   ülikooliga seoseis olevais väljaandeis 12 a. jooksul   (1902-13)   uurimuslikke töid 2859 lk., Eesti ajal aga (a. 1920-31) ligi 2 1/₂ korda enam, nimelt 5364 lk.   Väljaspool ülikooli ilmund vastavast teaduslikust toodangust ja võrratult elustund ainestike kogumis- ja korraldustöist esi­algu rääkimatagi.   Rahvuslike teaduste alal puudusid meil   Eestis Vene ajal vähegi korralikumad raamatukogud, nüüd on ülikooli ja teaduslike org-de juures need loodud.   Kõigil rahv. uurimuse töökeskusil, Ülikooliga alates, on välja arenend oma   välissuhete-võrk välismaa sama-alaliste teadusasutistega väljaannete   vahetamise jm. teadusliku läbikäimise teostamiseks.   Pole loomulikult   unustet ka üksikuurijate omavahelist kontakti, mis ms. avaldub selles, et paljud Eesti teadlased on liikmeiks välismaa teaduslikes org-es ja vastupidi välismaa uurijad ei põlga olla liikmeiks meie teaduslikes seltsides.

Oleme eelnevas iseloomustand seda rahvuslike uurimisalade väliste raamide paisumist, mille võimaldajaks on olnud Eesti iseseisvumine ja eriti selle üheks tulemuseks olnud rahvusliku Eesti ülikooli sünd. Edasi vaatleme iseseisvusaegse uurimistöö edu rahv. teaduste üksikuil aladel.

I osa Loomingust nr. 3/1937

Vaadelnud rahvuslike teaduste üldraamide avardumist Eesti ise­seisvuse päevil, siirdume järgnevas üksikuil aladel saavutet edu kokkuvõtteid tegema. Siinkohal kasutada oleva ruumi vähesust silmas pidades oleme sunnit piirduma visandliku ülevaate andmisega, loo­budes üksikute teoste päälkirjade, ilmumisdaatumite jm. üksikasjade esitamisest. Katsume esmajoones anda üldpildi keskseimaist töösuundadest ja -teemidest üksikuil kõnesolevate teaduste aladel.

Silmitsegem kõigepäält meieaegse  eesti ajaloouurimise tulemusi.   Eesti ajalugu on teadusala, mis varemini päämiselt  muu­laste harrastetuna sai kõige enam kannatada lähtekohtade ühekülg­suse (Baltikumi ülemkihi  saatuse   esmajoonse   silmaspidamise!) ja isegi käsitlusviisi   tendentslikkuse all.   Rohkete   arhiivuurimistega nii kodu- kui välismail (Rootsis, Taanis, Lätis, Saksas, Soomes jne.) on kaasaegne uurijatepõlv meie ajaloo põhiküsimused   hoopis   uude valgusse   asetand.   Kui   vaatleme   silmapaistvamaid   uurimisteeme esmalt nende kronoloogilises järjekorras, märkame kohe loomulikku huvitõusu eestlaste XIII saj. vabadusvõitluse vastu, mis on leidnud nii populaarteaduslikku mõttelennukat esitust pikemais   erikäsitlusis (J. Luiga, R. Tandre) kui ka mõnede üksikküsimuste   ligemat teaduslikku selgitust (H. Moora, J. Libe, H. Kruus jt.).   Mai­nitagu eriti Pa(a)la lahingukoha, Muinas-Eesti maakondade piiride ligema määramise katset (R. Kenkmaa).   Eesti keskaja uurimise alal on kahtlemata kõige ulatuslikuma tähtsusega tolleaegsete agraarolude kohta käivad uurimused ja monumentaalne teos Virumaa XIII saj. asustus- ja majandusajaloost Liber Census Daniae põhjal (P. Johan sen).  Palju uut tõotab pakkuda teoksilolev Saaremaa asus­tus- ja miajandusajalugu   keskajast   pääle   käsitlev   uurimistöö (E. Blumfeldt).   Keskaegse õiguse ajaloo alalt on   olemas detailne vargus- ja röövimõiste arengu käsitlus (L Leesment) ja mitmeid muid probleemiselgitusi, ms. ülevaade XIII saj. eestlaste lepinguist (J. Uluots).   Lõuna-Eesti Poola-ajastu  (XVI-XVII saj.) küsi­mused, näit. eriti vastureformatsioon ja jesuiitide tegevus Eestis, on saand   süvendet   käsitelu   osaliseks (N. Loone).   Eriti mitmete uurijate lemmikalaks on kujunenud järgnev ajastu, Rootsi-aeg, nimelt selle lõpupool.   Viimast   käsitlevaist   suuremaist   töist   mainitagu Narva lahingut a. 1700 valgustavat uurimust (H. S e p p), XVII saj. lõpul teostet mõisatereduktsiooni erikäsitlust (J. Vasar) ja XVIII saj. lõpu Eesti majandusajaloo detailset esitust ning sama­aegse Tallinna kaubanduse probleemide selgitust (O. Liiv), kõnelematagi Rootsi-aja mõnede detailküsimuste valgustusist, nagu sõja-ajaloo ja Ingeri ajaloo probleemid (S e p p), Eesti kauban­duslikud ja asustuslikud suhted Soome ja Rootsiga (Liiv), Rootsi-aegsed soomlaste kolonisatsioonid Eestis (Vasar) jne. Ka Rootsi-aegse Eesti õiguse ajaloole on vähemais uurimusis tähelepanu pöördud (Sepp, Vasar, A. P e r a n d i), eriti nimetetagu talupoegade kaitseküsimust. Mitmed autorid on ela­vat huvi osutand Rootsi-aegse (ja osalt hilisemagi) Eesti kooli ajaloo vastu (S p e e r, Liiv, J. K õ p p, A. S o o m). Spet­siaalse käsitluse osaliseks on saand Rootsi-aja lõppu kuuluvaist probleemidest veel Kirde-Eesti (Alutaguse) vene kolonisatsioon enne XVIII saj. algusveerandit (Liiv). XVIII saj. Vene-ajastu uuri­mine on esialgu jäänd tagaplaanile, seevastu taas on väga suurt tähe­lepanu pöördud XIX saj. Eesti ajaloole, eesti natsiooni tegeliku ku­junemise ajajärgule, nii poliitilis-majanduslikust kui ka kultuuraja­loolisest seisukohast. Siin on oma ulatuselt esikohal töö, mis on avaldet vene-õigeusu Eestisse tulekust (eriti aa. 1845-6), kuid mitte vä­hese tähtsusega pole ka üksikküsimusi, nagu 1841. a. nn. Pühajärve mässu ja talupoegade 1860-ndate aastate Vene võimudele korraldet palvekirjade-aktsiooni jm. käsitlevad kitsamad eriuurimused (H. Kruus), varase ärkamisaja tegelase A. Petersoni tegevuse selgitus (L. K u 1 b i n) jne. Eestluse rahvusliku änkamise keskseid kultuurloolisi probleeme valgustavad väga eredalt sellised kapitaalsed uuri­mused nagu Eesti Kirjameeste Seltsi ajaloo esitus (F. T u g l a s) ja (valmiv) Eesti Aleksandri Kooli ajalugu (Kruus), sama ajastu lõppvaatusile taas on valgust heitnud venestustegelase A. Grenzsteini Eestist lahkumist käsitlev uurimus (Tuglas). Ajakirjades (eriti Eesti Kirjanduses ja Ajaloolises Ajakirjas), koguteostes ja isegi ajalehtedes ilmund XIX ja XX s. kultuurlugu ja tegelasi käsitlevaist hulgalisist kirjutisist ja populaarseist ülevaateteoseist (nagu näit. C. R. Jakobsoni ja J. Hurda elulood jm.) pole siin muidugi mahti üle­vaadet anda. Muu seast mainitagu eraldi veel neid põhjalikke eel­töid, mis on tehtud XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse juhtiva kultuurtegelase V. Reimani elulooteose (A. Palm) ja 100-aastasele juube­lile läheneva Õpetatud E. Seltsi ajaloo koostamiseks (M. Lepik) ning suuremaid kultuurloolise allikmaterjali publikatsioone (L. Koi­dula ja A. Almbergi kirjavahetus – A. A n n i s t, F. R. Kreutzwaldi ja F. R. Faehlmanni kirjavah. – M. L e p i k, soomlase Y. Koskineni kirjavah. Eesti sõpradega – O. Loorits, jm.). 1905. aasta revo­lutsiooni valgustava ainestiku kogumiseks ja avaldamiseks on asutet eriline selts, selle liikumise kohta ongi juba ilmund materjalide-väljaanne (Kruusi toimetusel) ja populaarseid ulatuslikke revo­lutsiooni käigu kirjeldusi üksikuis Eesti osades (M. Aitsam, A. Looring jt.). Allikpublikatsioonideni välja jõudnud, ei saa jätta rõhutamata Eesti vanemat ajalugu (eriti keskaega) puuduta­vaid rohkeid vastavaid väljaandeid, nimelt just päämiselt   Tallinna linna-arhiivi, Õpetatud E. Seltsi ja Pärnu Muinsusuurijate Seltsi väl­jaandena   ilmund   vakuraamatuid,   kodanikeraamatuid jms. (toimet. Johansen, O. Greiffenhagen,   Kenkmaa, F. Stackelberg, A. Plaesterer, H. Laakmann jt.), Rootsi-aegse Tartu ülikooli ürikute väljaannet (toim. Vasar), kooliõpetuse huvides avaldet, kuid ka teadusliku uurimuse seisukohalt hinnatavat kolmeköite­list Eesti ajaloo lugemikku (toim. Kruus) ja Akad. Ajaloo Seltsi jm. väljaandeis ilmund uusima Eesti ajaloo algmaterjale, näit. Maltsveti usuliikumise ja Grenzsteini tegevuse kohta (A. Kruusberg). Nii kodu- kui välismaa uurijaile on suureks soodustuseks Riigi Kesk­arhiivi   välja antud   arviivikataloogid jm.   ülevaated (toim. Liiv, Loone, Perandi jt.) ning muud arhiivindust   käsitlevad   tööd, milledest eriti väärtuslikuna väärib märkimist Arhiivinduse käsiraa­mat I-II (Liiv,   Loone, Perandi jt.).   Samasugust   hõlbustust tähendab bibliograafiline suurettevõte,   Eesti   ajalookirjanduse bibliograafia  avaldamine   a. 1878-1917   kohta   (toim.   Loone ja Blumfeldt) ning 1918. aastast pääle sama bibliograafia jätkamine Õpet. E. Seltsi bibliograafilisis aastaülevaateis (mis pääle ajaloo käsit­leb ka kõiki teisi rahv. teaduste alasid; toim. W. Anderson, hiljem M o o r a).   Eesti vanema (Rootsi-aegse) trükiasjanduse ja  raamatukauplemise ning eestikeelse raamatu ajalugugi on leidnud tähelepan­davat   harrastamist (F. Puksoo,   Johansen,   H. Weiss,   J. Roos).   Eestikeelse ja Eestit käsitleva trükisõna-ajaloo eeltöödena on ilmund mahukaid bibliograafilisi   köiteid   eesti ajakirjanduse (a. 1766-1930) ja Eestit käsitleva võõrkeelse kirjanduse kohta (R. Antik), ning tulevikus eestikeelse raamatutoodangu uurijaile on varuks valmis süstemaatne, Eesti Kirjanduse lisana ilmuv kõigi   iseseisvus­aegsete eesti trükiste üldnimestik (toim. A n t i k, hiljem Puksoo).

Erilise ajalooliigi, kodumaa kirikuloo alalt on ilmund rida vähe­maid uurimusi, näit. frantsisklasist Eestis, kohalikust reformatsioo­nist,   herrnhuutlaste   liikumisest,   nn. taevakäijate   usuhullustusest XIX saj. alul kloostrite ajaloost jne. (eriti   O. Sillalt,   aga  ka Kõpult, R. Põldmäelt, A. Westren-Dollilt [kes muide on   tegelnud   ka   topograafilise   ajalooga],- H. K. Erviölt jt.). Ajaloo abiteadusena   on   numismaatilised harrastused,   Eesti rahaleidude kirjeldused jm. (Anderson, Tender jt.) olnud   tere­tulnud lisaks Eesti kaubanduslike   suhete   tundmaõppimisele.   On edukalt viljeldud isegi nii spetsiaalset ala kui Eesti postinduse, eriti Rootsi-aegse, ajalugu (J. B l e y e r, O. Liiv).   Varemaist aegadest juba hoogsa balti sakslaste   (päämiselt aadlikkude)   genealoogilise uurimise kõrval on erilise uurimisbüroo asutamise ja vastavate spetsiaalkirjutiste avaldamisega alus pandud eesti perekondale   uurimi­sele (Vasar, Perandi, Oinas).  Mainimata on seni veel lokaalajaloouurimine, mille alal on tehtud suuri edusamme esmajoones meie suuremate linnade Tallinna (Johanson, Kenkmaa, Liiv jt.), Tartu (P. Tarve 1, Tender, O. Freymuth,   R. Seeberg-Elverfeldt jt.) ja Narva (A. Süvalep, A. S o o m) ajaloo ula­tusliku käsitlemise kaudu nii koguteostes, eriuurimusis kui perioodilisis väljaandeis nagu Vana Tallinn jt.   Teiselt poolt on E. Kirjan­duse Seltsi koguteoseis Eesti avaldet palju uudist pakkuvaid maakondadeajalugusid, nimetetagu Valgamaa (Kenkmaa), Saaremaa (B l u m f e l d t) ja Pärnumaa (Sepp) ajalood, milledele peatselt lisandub Viljandimaa (Sepp) ja Läänemaa (Blumfeldt) ajalugu.

Kihelkondadeajaloo uurimise alal on pioneeriks käesol. aastal ilmuv Laiuse kihk. ajalugu (Kõpp), kuna käsikirjas või koostamisel on uurimused rea kihelkondade (mainitagu Harju-Jaani, Kursi, Äksi, Rõngu, Kadrina, Lüganuse) kohta. Uusimast ajaloost on muidugi eriliselt sooja harrastuse osaliseks saand Vabadussõda, millest pääle rea monograafiliste eeltööde (näit. Soome abivägede osatähtsusest, ük­sikute väeosade tegevusest jne.) ja lühemate kokkuvõtete ilmumist (O. Kurvits, M. K a t t a i, J. Maide, J. S o o t s jt.) sel aastal ilmub ulatuslik, teaduslikult täpne kokkuvõtteteos (A. Traksm a a). Eriti üksikute väeosade tegevust dokumentide ja sõjast osa­võtnute mälestuste põhjal käsitlev Vabadussõja-kirjandus on paisund õige suureks. Suure kultuurloolise tähtsusega rohkearvulisest seltside, koguduste jm. organisatsioonide trükis ilmund ajalugudest (nagu Kõpu Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I, V a s a r a, L i i v i jt. toimetet Eesti üliõpilaskonna ajalugu jm.) peame siin ainult olemas­olu nentimisega mööda minema, rikkalikul memuaarkirjandusel (näit. A. J ü r g e n s t e i n i, A. K i t z b e r g i, J. L i i v i, A. Piibu, C. R. Pusta, K. A. H i n d r e y, O. L u t s u jt. memuaarid) peatumise või­malusest kõnelematagi. Ajaloouurimiste korvamatute abiliste, arhii­vide (Riigi Keskarhiiv Tartus, Riigiarhiiv Tallinnas, linnade arhii­vid – Keskarhiivi jm. ajaloolise töö organiseerimisel ja algatamisel on suuri teeneid A. R. Cederbergil) süsteemika, vaeva nõudva korraldamistöö kõrval väärib esiletõstu see ainestikukogumistöö, mille aa. 1923-32 teostasid Akad. Ajaloo Selts ja E. Kirjanduse Selts üliõpilas-stipendaatide kaudu üle Eesti (välja arvat. Petserimaa, üle 15000 lk. käsikirjalist materjali) ajaloolise rahvatraditsiooni alal. Eesti ajaloouurijate töö viljakuse parimaks iseloomustuseks on, et juba on saadud asuda ulatuslike Eesti ajaloo kokkuvõtete tegemisele, nagu seda on K.-ü. „Looduse” 3-köitene Eesti rahva ajalugu (autorid Va­sar, Sepp, J. Libe, A. Oinas jt.), E. Kirjanduse Seltsi 5-köite-seks kavatset Eesti ajalugu (ilmumas II köide, autoreiks Kruus, Moora, Laid, Liiv, Kenkmaa, Blumfeldt jt.) ja Eesti ajaloo kogu kestusel osa etendand isikute elulugude najal meie aja­loost läbilõike andev 4-köitene (5. täiend.) Eesti biograafiline leksikon (toim. Cederberg, Tarvel, R. Kleis, Kõpp jt.). „Looduse” ajalooteose lisaköitena ilmub ülevaade Eesti iseseisvuse sünnist E. Laamanilt, kes on tunt ka muidu uusima Eesti ajaloo viljele­jana. Kokkuvõtteteoseist peab viimaks mainima saksakeelset, eri­liselt uuemale ajaloole rõhku panevat Eesti ajaloo läbilõiget (Kruusi sulest), seletava tekstiga varustet lühikest Eesti ajaloo atlast (J. Jensen-Olvet), Eesti majandusloo ülevaateteost I osa (Liiv Vasar, Sepp, Blumfeldt, Tender, M o o r a), kokkuvõtet Eesti agraarõiguse ajaloost (Uluots) ja kooli ajaloost (P. Põld).

Eesti ajaloouurimuse taseme kõiki uurijaid koondand peegeldajaks on 16-ndat aastakäiku ilmuv Akad. Ajaloo Seltsi häälekandja Ajalooline Ajakiri.

Eespool kirjeldet ajaloouurimisele seisab väga lähedal kunsti­ajalugu, mille harrastus, kuivõrra see käsitleb   Eesti  maa-ala ja rahva kunsti, kuulub rahv. teaduste valdkonda.   Sel alal on kõige harrastetum olnud arhitektuuriajalugu – rida uurijaid on teotsend kirikutearhitektuuri ajalooga (näit. H. Kjellin, V. Vaga, O. Freym u t h) ja kloostrite ehitusajalooga (A. Tuulse, E. Kühnert jt.) ning Tartu ülikooli XIX saj. arhitektide tegevuse ajalooga (V. Vaga, Freymuth) jm.   Pääle selle on elavat tähelepanu pöördud vana Tallinna arhitektuurile, on käsiteldud Tartu Rootsi-aegse ülikoolihoone ajalugu ja eriti põhjapaneva eriteosega Narva vana arhitektuuri (S. Karling). Maalikunsti ja skulptuuri ajaloo alalt on ilmund rea kunstnike (J. Kõhleri, F. Sannamehe, A. Adamsoni, A. Laikmaa, K. Mäe jt.) monograafiaid (autoreiks R. Paris, A. Vaga, J. P e r t), milledest on eriti esile tõstet K. Mäe ja Köhleri monograafiat (aut. Paris, Vaga).   On olemas mahukas kokkuvõte kogu vanema eesti kunsti ajaloost (A. Vaga sulest) ja eesti- ning prantsuskeelne popu­laarne lühiülevaade kogu eesti kunstist (Päriselt).   Kokkuvõtte kogu eesti kunstiajaloost tõotab anda ka k. a. ilmuma hakkav eesti­keelne üldine   kunstiajalugu   (V. Vaga).   Eesti muusika-ajalugu esindavad mõned spetsiaalküsimusi (näit. Tartu linnamuusikuid) kä­sitlevad kirjutised ja ülevaade eesti muusika-ajaloost (E. Arro).

Ajaloouurimisele väga  lähedane  eelajaloouurimistöö, s. o.  töö muinasteaduse e. arheoloogia alal, mida   varemini harrasteti päämiselt Õpetatud E. Seltsis ja mis kandis üldiselt   asjaarmastajalikkuse ilmet, muutus Eestis puhtteaduslikuks alles arheloogia pro­fessuuri asutamisega (a. 1920) ja ülikooli arheoloogiakabineti   loo­misega Tartus.   Kui silmitseme trükist  ilmund   tähelepandavamaid arheoloogilisi uurimusi ajastute kronoloogilises järjestuses, siis kõigepäält näeme, eriti viimaseil aastail, elava huvi tõusu seni söödis seis­nud kiviaja-uurimise vastu.   Selle tulemuseks on olnud mitte ainult varemini Eesti alalt tunt, vaid ka (ja veel enam) uutel kaevamistel saadud uudisainestiku avalikkusele esitamine (päämiselt kiviaja alal spetsialiseerund R. Indreko poolt), kusjuures pole piirdut mitte ainult leidude ja leiutingimuste kirjeldamisega, vaid on ligemalt tegel­dud ka nende dateerimisega ja Eesti kiviaja kronoloogia lähema mää­ramisega.   Mainitagu näit. Kunda Lammasmäe muinasasula   kaeva­misi ja nende tulemuste kokkuvõtet (umb. a. 6000 e. Kr.), Võisiku kiviaegse leiukoha kaevamiste   materjali   esitust ja   analüüsi, kivi­aegsete Pärnu jõe leidude esitust ja mõnegi vähema spetsiaalküsimuse käsitelu, nagu näit. kiviaja luuriistade skulptuuri ja ornamendi prob­leem, kiviaja luustike kokkuvõtlik esitus, Narva Siivertsist leit ligi 6000-aastaste võrgujäänuste analüüs jne.   (Indreko).   Nimetamis­väärseid edusamme on teht ka Eesti  vähetunt   pronksi- ja  vanema rauaaja selgitamisel, nimelt selt alalt avaldades töid Kuusalu-Muuksi ja Lüganuse umb. a. 500-600 e. Kr. pärinevate kalmete   leidude   ja nende kronoloogia kohta (A. F r i e d e n t h a l), andes kokkuvõtliku analüüsi, eriti Baltikumi ja Skandinaavia suhete seisukohalt, Eesti pronksiaja kogu ainestikust (umb. a. 1300 e. Kr. – Kr. s.; Ed. Š t u r m s), tutvustades üldsust Pöide-Asvas sooritet esialgsete kaeva­miste (a. 500 e. Kr. – Kr. s. – Indreko) tulemustega, arutades Ida-Baltikumi ja Skandinaavia suhteid pronksi- ja vanemal rauaajal (B. Nerman) jne. Eesti arheoloogide keskseimaks uurimisobjektiks on olnud raua-aeg (I-XIII saj. p. Kr.), eriti alates rooma rauaajast. Selle ajastu kohta on olemas terve rida lühemaid kalmete, peitleidude jm. kirjeldavaid, aga ühtlasi ka võrdlev-dateerivaid uurimisi, näit. kirjuti­sed Pilistvere peitleiu hõbeaardeist, Avinurme-Piilsi peitleidudest, Rakvere-Tõrrna kalmeleidudest (H. Moora), rooma rauaaja kalme leidudest Lüganuse-Jäbaral, Kirimäe leiust, Kambja-Paali kesk­mise rauaaja kivikalme-leidudest (M. S c hm i e d e h e l m), Irboska kääpaist (Nerman), Lagedi kalmeleidudest (A. Spreckelsen) jne. Teiselt poolt on harrastet üksikute rauaaja esemete vormide päritolu, arengu ja kronoloogia jälgimist, näit. on selt seisukohalt uurit keskmise rauaaja kinnitusnõelu ja pikemas käsitluses varasema rauaaja sõlgi (Schmiedehel m), noorema rauaaja kaela- ja käevõrusid (Moora) vanema rauaaja silmiksõlgi. (Moora). Tüpoloogilis-kronoloogilist uurimismeetodit rakendades on võrdlusainestiku otsinguil jõutud välja Eesti naaberalade arheoloogilise ai­nestiku läbitöötamisele ja selle kaudu võrdlevsünteetilisile rauaaja teemidele nagu Ida-Baltikumi ehete (a. 200-600 p. Kr.) emaili küsi­mus, vadja mõjud Kirde-Eesti kultuuris aa. 1000-1200, (ajaloolise ürikrnaterjali kaasvalgustusel) Tartu linna asutamise probleem (Moora), Eesti ja Visla suudmeala kokkupuuted rooma raua­ajal (S c h m i e d e h e l m), Eesti asustus muinasajal (E. Laid), Ida-Baltikumi ja Skandinaavia vahelised suhted nooremal rauaajal (Nerman). Väljaspool Eestit on teostet kaevamisi Kuramaal Slates ja Iiles, milledest on ikirjutet kokkuvõtted (Moota) jne.

Laiemat sünteesi taotleb ka Eesti muinasaega suuresti valgustav eesti arheoloogia kõige ulatuslikum uurimisettevõte, Läti vanema rauaaja (kuni a-ni 500 p. Kr.) uurimine, mille tulemuseks on 2-köitene eriuurimus (järgköide trükkimisel; Moora), ja teine suurem teoksilolev uurimisüritus Preisi vanema (esimesed sajandid p. Kr.) rauaaja kohta (Schmiedehelm). Eesti naaberalu käsitlevaist vähemaist töist on põhjust mainida mordvalaste sõlgesid käsitlevat uurimust ja populaarset kirjutist Karjala eelajaloolisest asustusest (Laid), rauaaja lõpule pühendet seni mainimata töist veel Eesti muinaslinnade ülevaadet ja muinaseestlaste pelgupaiku käsitsevaid kirjutisi (Laid). Arheoloogilise uurimistöö edukuse kinnituseks on seegi, et on saand juba ilmuda meie eelajaloost niisugused perspektiividerikkad, uudislikud sünteesid nagu need avalduvad teoseis Zur Archeologie Eestis I-II (Tallgien), Die Vorzeit Estlands (Moora), tähtsalt osalt arheoloogilise uurimise tulemusil põhinev populaarteaduslik Eestlaste kultuur muistsel iseseisvusajal (Moo­ra), ja ülemalnimetet Eesti ajaloos arheoloogiline osa (Mooralt ja osalt Lai u l t) ning et eesti keeles on saadud välja anda ka kokku­võtlik teos Euroopa muinasajast (Tallgren).   Laiema kandepin­naga arheoloogilisist teoseist mainitagu lõppeks veel deskriptiiv-ülevaatlikud koguteosed Saare-Muhu muinasjäänuseist (toimet. Moora, Tallgren), Eesti kinnismuististest (toim. Moora) ja koguteoses Eesti antavaid maa- ja kihelkondade arheoloogilisi kirjel­dusi (Moora, Indreko).

Meie arheoloogide teaduslik töö avaldub ainult osalt eeskirjeldet publikatsioonides,  mis valdavas osas on ilmund Õpetatud E. Seltsi väljaandeis, Arheol.   Kabineti   Toimetistes   ja E. Rahva Muuseumi Aastaraamatuis,   osalt   ka   Eesti ja välismaa (Soome, Läti, Rootsi, Saksa, Poola jne.) teaduslikes ajakirjus.   Eeskujuliku   Arheoloogia Kabineti loomine (Tallgren, Moora) ja sellesse kodumaise ainestiku ning välismaa muuseumest eriti Eestit puudutavate leidude kirjeldiste kogumine, eriti aga tehniliselt nõudekohaste kaevamiste varal rohkete uudismaterjalide   muretsemine (nimetatagu, et 10 a. jooksul 1922-32 Arh. Kabinetis uusi ainestikke oli 3% korda enam kui neid oli kogut Eestis eelneva 80 a. jooksul), esemete otstarbekas konserveerimine,   muinasvarade kaitsesääduse läbiviimine (koos aja­loolastega ja Haridusministeeriumiga) ja vastav järelevalve ning pro­paganda – kõik see on lasund arheoloogide õlul.  Mitmete suuremate kaevamiste materjalid on kas alles läbitöötetult käsikirjas (Järvamaa Nurmsi kalmed a. 200-400 p. Kr., A. V a s s a r)   või   läbitöötamise järge ootamas (Viru-Nigula Pada v. kalmed a. 100-600 p. Kr. ja Nõo-Jaagupi a. 300-600 p. Kr.). Kaevamistegevus hoogustus eriti a. 1936, mil erakordsete riiklike toetussummadega teosteti laialisi muinaslin­nade (Irul, Peedul, Kuusalus jm.) kaevamisi, milledest esialgu on ava­likkus saand ainult ajakirjanduslikku informatsiooni ja lühiülevaate (ERK-is)  ning millede tulemused suuresti täiendavad meie seni väga puudulikke teadmisi muinaslinnade   ehitusviisi,  asustamisküsimuse jm. kohta.   Muinsuskaitse inspektori   koha   loomisega (insp. Laid ja vastavalt muinsuskaitsepropaganda tõhustamisega  (näit. Muinas-Eesti näituste kaudu kodumaa suuremais linnades) on laiema publiku huvi arheol. kogumistöö vastu võrratult tõusnud ja juba uute leidude lisandumise näol häid tulemusi andnud.

Eesti  ainelise  muinaskultuuri  uurimine, etnograafiline u u r i m i s t ö ö  sai materjalidekogumise ja asjaarmastajalikkuse staadiumist kaugemale samme sääda alles pärast E. Rahva Muuseumi ümberkorraldamist (vrd. kirjutise algust;   eeliseseisvusaegseist  tea­dusliku koolituse saand eesti   etnograafidest   on   mainida vaid H. Neggo’t) riiklikult toetetavaks teaduslikuks asutiseks ja pääle et­nograafia õppekoha loomist Tartu ülikoolis (1924).   Kõigepäält ise­seisvusaegset trükisõnavilja ja teostumisel   olevaid   uurimisettevõtteid selt alalt vaadeldes saame küllalt mitmekülgse pildi: on ilmund mahukas monograafia eesti rahvariiete ajaloost,   luksuslikud   väljaanded eesti õllekannudest ja kindaist (M a n n i n e n), monograafiline ülevaade Peipsi ja Pihkva järve kalastusest (G. Ränk) ning (pääle üksikuid mesinduse eriküsimusi, nagu näit.   Baltikumi   orduaegset mesindust käsitlevate kirjutiste avaldamist) ilmumas suur võrdlev-ajalooline spetsiaaluurimus Eesti ja   naabermaade   mesindusest (F. Linnus).   Eesti etnograafilise uurimistöö   mitmekesiduse   iseloomustamiseks loeteldagu silmapaistvamate vähemategi uurimuste teeme: on (käsiteldud Setumaa ehitusi (M a n n i n e n), Hiiumaa ehi­tusi (E. Ederberg) ja on asut Saaremaa ehituste põhjalikumale läbiuurimisele (Ränk), on olemas lühemad spetsiaaluurimused eesti puulukkudest, värava- ja uksesulgemisvahendeist (Linnus), on uurit meie atra, härjaiket ja mitmeid kalastusriistu ning kalastuskü-simusi (Ränk), rehepeksu etnograafilis-keelelisest seisukohast (J. Mark), majariistu (R. Põldmäe), rangipuid (Indreko), rahvuslikke toite (nagu kama ja vorstid – H. K u r r i k) ja mitmeid rõivastuse eriküsimusi nagu naistemütse (Linnus), pitse, vöid ja eriti just tekstiile (K u r r i k), südamekujulisi sõlgi (M. Kind­lam) jne. Eraldi nimetetagu veel üksikasjalikumat ülevaadet liivlaste kalastusest (Linnus), liivlaste nüüdisolustiku esi­tust (O. Loori ts), kirjutisi eesti rootslasist ja nende etnograa­fiast (P. A riste), eesti ingerlasist ja muistsete kreevinvadja-laste rõivastusest (Manninen). Läbilõike kogu eesti aine­lisest rahvakultuurist annab suurteos Die Sachkultur Estlands (I-II Manninen; III köide valmistamisel – Linnus, Ränk, Kurrik), ülevaate kõigi soomeugrilaste etnograafiast taas Soome sugu rahvaste etnograafia (M a n n i n e n; ilmund ka saksa ja soome keeli). Kokkuvõtlikke lühemaid ülevaateid meie ainelisest muinaskultuurist on olemas koguni kaks (saksakeelne Linnuselt, eestikeelne Rängalt) ja lisaks veel üks populaarteaduslik rakendusliku ise­loomuga vastav kokkuvõte (T. Kadakult). Ettevalmistusel on eesti etnograafiline atlas (Linnuse toim.). Eesti etnograafide tööd on ilmunud päämiselt E. Rahva Muuseumi aastaraamatuis, aga ka Õpetatud E. Seltsi väljaandeis, Eesti Kirjanduses jt. ajakirjus.

Otsene uurimis- ja publitseerimistegevus meie etnograafidel on pidand toimuma õieti ainult nende jõudehetkil, sest kõik nad on olnud rakendet elukutselisse muuseumitöhe. Eesti etnograafiamuu­seumi loomine ja eeskujulik korrastamine Raadil (M a n n i n e n i, hil­jemini Linnuse juhtimisel) on olnud meie etnograafide suureks ühistööks. Selle juurde on koondund etnograafilise ainestiku järelkogumine (kuni a-ni 1925 juhiti Põhja-Eesti alal kogumistööd Tal­linna muuseumist, mis siis arendeti kunstimuuseumiks), etnograafi­liste teadete süstemaatne, küsimuskavade-pärane kogumine koolide õpilaste, üliõpilasstipendiaatide ja üle maa loodud kirjasaatjatevõrgu kaasabil, etnograafiliste fotode kogumine – kataloogimis-, konserveerimis- jm. tehnilisist töist kõnelematagi. Aastal 1935 ulatus stipendiaatidelt saadud etnograafiliste kihelkonnakirjelduste kogus umb. 14 500 leheküljele, kirjasaatjailt oli saadud juba umb. 25 000 lk. ulatuses vastuseid, kuna samal ajal kõiki kogut eesti etnograafilisi ese­meid (enamik neist Tartus, vähem osa Tallinnas ja provintsimuuseu­mes) loeti 45-50000. Etnograafide ülesandeks on olnud muinaskul­tuuri tutvustus- ja propagandatöö (rahvarõivaste tarvituselevõtu pro­pageerimiseks näit. on välja ant eesti rahvarõivaste album ja vastavaid postkaarte, teoksil on vastav suurem praktiline käsiraamat rahvarõi­vaste alalt, Linnus-Kurrik), provintsi- ja kihelkonnamuuseumide ning erialaliste muuseumide (nagu meremuuseum, põllundus­muuseum, vabaõhumuuseum) mõtte propageerimine ja selle teostami­sele kaasaaitamine. On oldud ühenduses välismaa muuseumega E. R. Muuseumi välismaise (eriti sugurahvaste-osakonna väljaarenda­miseks dublettide vahetamise jm. teel ning on eesti rahvakultuuri tut­vustamise sihiga konraldet rida eesti etnograafia näitusi välismail (Stokholm, Helsingi, Brüssel, Berliin, Köln, Vilno, Riia, Pariis).

Eesti kirjanduse uurimisel oli vähe pärida  eeliseseisvus­aegselt Eestilt (mainida tuleks neilt ajult ehk selle põllu harijaina V. Reimani, K. A. Hermanni,   T. S a n d e r i t, M. Kamp­manni, G. Suitsu, A. Kallast, F. Tuglast).   Poleks vahest ülekohtune väide, et enne kirjandusteaduse õppekoha asutamist vas­tavat teaduslikku distsipliini meil polnud üldse olemaski. Mõneteistkümne aasta jooksul on selgi   alal   olukord   põhjalikult  muutund. Vanima, XVI-XVIII saj. eesti kirjandusloo alalt on   olemas   rida kirjutisi, (Suits, M. Lepik, Johansen, Cederberg, Sild jt.), kuid need kuuluvad pigemini eesti raamatu resp. trükisõna ajaloo (vrd. eespool) kui kirjandusloo alale.   Selle põhjuseks   on   vanima eesti kirjanduse n. ö. ebakirjanduslikkus üldse.   XVIII saj. kirjan­duse kohta käivaist silmapaistvamaist kirjutisist nimetetagu Fr. W. v. Willmanni Juttude ja mõistatuste tõlkelähtekoha uuringuid (W. Anderson,Lepik) ja selle sajandi vennastekoguduse kirjanduse käsitlust (Suits, R. P õ l d m ä e), kuna teiselt poolt vanimat eesti kirjandust kuni XVIII saj. lõpuni valgustab kriitiline,   väärtuslike biograafiliste jm.  andmetega  varustet  kirjanduslik  tekstide-väljaanne (Suits, Lepik).   XIX saj. kirjandus seevastu on olnud mit­mete uurijate huvi keskuses.   Nõnda on väärikat tähelepanu osutet esimese „nooreestlase” Kr. J. Petersoni isikule ja loomingule (Suits koos oma õpilastega).   Eesti kirjandusloolaste lühiuurimuste harrastetuimaks alaks on olnud XIX saj. algupoole ja eriti ärkusaegsete kir­janike originaaltöina käibind tõlgete ja kirjanduslike   kompilatsioo­nide algupära ja originaalide jälgimine, millisele alale kuuluvaist sõ­navõttudest mainitagu mõnede Faehlmanni tööde selgitust (S u i t s), Kreutzwaldi näidenditõlgete käsitlust  (L. Tohver), Kreutzwaldi Paar sammukest rändamise teed, kalendrijuttude (A. Annist), Ra­hunurme lillede,   mõttesalmikute   (G.   Saar),   Kilplaste (E. Lau­gaste) ja Lembitu (A. Sääri ts) pool- või täistõlkelise algupära ja stiiliprobleemide käsitlusi Steinberg-Kotzebue esimese eesti kee­les ette kant näidendi Permi Jago unnenäggu selgitust (Suits), J. W. Jannseni Eesti lauliku tõlkeprobleemide käsitlust (Suits), Koi­dula Ojamöldri ja tema minia tõlkepärasuse avastamist   ja   käsitelu (Suits) jne.   Nagu sellestki loetlusest näeme, on erilise harrastuse osaliseks saand Kreutzwald.  Kreutzwaldi-uurimise alalt aga on nime­tada veel enamatki,  nimelt tema saksakeelsete ballaadide analüüsi (Annist), eriti aga meie XIX saj. kirjandusloo uurimise suurimat saavutist, kaheköitelist Kalevipoja saamisloo,   allikate jm.   selgitust (Annist; teose esimene köide, käsitelles Kalevipoja rahvaluule-elemente, kuulub õieti folkloori alale), edasi veel suuremaid spetsiaaluurimusi Kreutzwaldi väliskirjandusliku eruditsiooni (Tohver) ja usulise maailmavaate (S. H o 1 b e r g) kohta ning tema nooruse lähemat   valgustust   (Suits;   tööst on seni   ilmund osi Loomingus). Uuema eesti kirjanduse käsitluse alalt paistab silma uurimus E. Wilde Mäeküla piimamehe stiilist (D. Palgi) ja eriti monumentaalne mo­nograafia Juhan Liivist (F. Tuglas).   Trükkiminekut ootavaina eesti eri kirjandusliike analüüsivaina uurimustena väärivad nimeta­mist kirjandusajaloolised tööd eesti satiiri (E. Laugaste) ja soneti kohta (B. Kangro), publitseerimisvalmis on ka uurimus eesti nais­kirjanikest (eriti L. Suburgist; A. U n d l a) ja XIX saj. keskpaiga tsensuuriolude erikäsitlus (K. Taev).   Rohkesti uurimusliku väär­tusega ainestikku sisaldab nii   vanema, kui aga nimelt uuema eesti kirjanduse (Wilde, A. Kitzbergi, J. Oksa jt) kohta T u g l a s e 8-köitene esseede ja kirjutiste kogu Kriitika, J. Semperi esseedekogu Meie kirjanduse teed, niisamuti sisaldavad seda ka üksikute kirjanike nagu E. Hubel-Metsanurga (H. Raudsepp), A. H. Tammsaare, Kitzbergi (M. S i l l a o t s) jt. monograafiad ning üksikute moodsate kirjanike (Tuglas, Suits, Under, Tammsaare, Luts jt.) kirjanduslikes ajakirjus avaldet biograafia-, stiili- jm. käsitlused (A. Oras, Tug­las, O. Urgart, A. Aspel, Suits jt.), Loomingus ja Eesti Kir­janduses süstemaatselt ilmuvate kõigi kirjandusalade aastaülevaadete, arvustiste   jm. uurimuslikest sugemeist   kõnelematagi.   Eriti   XIX saj. kirjanduse ideoloogilisele ja rahvakasvatuslikule mõjukiirgusele oma suures osas on pühendet koguteos Raamatu osa eesti arengus (Palgi,   Annist,   Palm,   Pauk s on,   Urgart   jt.).   Eesti poeetika alalt võiks mainida eesti heksameetri analüüsi (A. Miks). Eesti kirjandusloo ulatuslikumaid koguülevaateid, mis esialgu teataval määral rahuldavad ka teaduse nõudeid, on ilmund kaks, üks neljaköitene (M. Kampmannilt, kaks esimest osa ilmund enne iseseis­vusaega ja teine kolmeköitene (V. Grünthal-Ridalalt), lisaks neile üks   konspektiivne ülevaade (Tuglaselt).   Kirjandusuurimise foorumeiks Eestis on kujunend ajakirjad Looming, Eesti Kir­jandus ning Akad. Kirjandusühingu Toimetised (ilm. 11 köidet, ena­mikus kirjandusteaduse, osalt kunstiajaloo alalt).   Kirjandusteadusliku uurimise keskuseks on Akad. Kirjandusühing, kes hoolitseb kirjandusloolise arhiivainestiku kogumise eest (säilivad päämiselt E. Kultuurloolises Arhiivis), juhib   kirjanduslikku   bibliografeerimistööd (Lepik) jne.

Eesti keele ja sugukeelte uurimistöö sai Eestis püsivamalt juur­duda alles ümberkorraldet Tartu ülikoolis, milles algusaastal (1919) asuteti kolm vastavat professuuri koos lektoraatidega ja mille juures elustus vana Õpetatud E. Selts ning tekkis Akad. Emakeele Selts. Praeguse eesti keeleuurijate-põlve töötulemusi vaadeldes näeme suur­tes joontes järgmist. Eesti sõnavara uurimise alal on ilmunud suu­rem teos tähtsamate kultuursõnade murdelis-geograafilise leviku ja sõnadeajaloo analüüsiga (A. Saareste), millise töö modifitseerit jätkuna samal autoril on valmimas mitmesaja kaardiga eesti murdeatlas (selgitavate tekstidega täiendet kaardid esitavad kõige tüüpili­semat eesti k. sõnavara, selle kõrval aga ka häälikuteloo, morfoloogia ja väheselt koguni süntaksi jooni geograafiliselt jälgituina). Eesti sõnavara teaduslikku tundmist on edasi viind loode-eesti murdes leiduvate rootsi laensõnade üksikasjalikum erikäsitlus (P. A r i s t e), mit­med muud pikemad kirjutised eesti keele indoeuroopa laenude kohta (näit. kirjutised läti laenudest eestis ja muidugi eesti-läti keelelisist suhteist – P. Alumaalt, artiklid rootsi laenudest eesti vanemas kirjakeeles, mütoloogilisest sõnast nook, isegi mustlaskeele jm. laenu­dest eestis Aristelt, kassinimetuste ja (trükis olevad) kirj. rahva­luule Osmi-nime ning läänemere-sm. keelte laenprefiksite kohta eesti jt. läänemere-soome keelis Mägistelt, jne.).   Sedasama on taotelnud rida eesti omapäraste resp. soome-ugriliste sõnade ajalooseletusi (näit. eesti ja sugukeelte on-sõna ulatuslikum käsitlus J. Margilt, etümoloogilisi kirjutisi [sõnade kahi, ahikotus jt. kohta] Aristelt, etümoloogilisi artikleid Kettunenilt, Saarestelt, Mägis­te1 t). Eesti leksikoni uurimisega kokku puutuva suurema tööna tuleb mainida eriuurimust eesti laensõnust slaavi keelis, eriti eesti vene mur­deis (V. E r n i t s, käsikirjaline).   Eesti häälikuteloo üksikproblee­mide jälgimise alalt on nimetada mitmeid lühemaid sõnavõtte (näit. eesti esimese silbi algse eu-diftongi kohta ja eesti esimese silbi esivokaalide nn. velarisatsioonist M ä g i s t e l t, jm.), kuna kogu eesti murreteala põhiprobleeme haarab kirjutis eesti murdejaotusest ja murdeülevaadetena on mainimisväärsed Lõuna-Eesti maakondade mur­rete konspektiivsed üldiseloomustused (Saareste).   Vanema eesti kirjakeele uurimisega on teotsend rida lühemaid kirjutisi (näit. Wanradt-Kölli katekismuse keele jm. kohta Saarestelt, mõningat Kettunenilt, Aristelt jt.), seda uurimisala esindavana väärib nimetamist suurema XVI-XVIII saj. tekstidevalimiku väljaandmine (toimet. Saareste, Cederberg).   On vähemal määral tegeldud ka üksikute eesti kohanimede algupära selgitamisega (näit. P. J o h a n s e n, M. J. E i s e n), populaarteaduslikult on käsiteldud ka eesti perekonnanimesid (Saareste) ja eesnimesid (M ä g i s t e).  Eesti ja sugukeelte (vadja, liivi) foneetika uurimise alalt, mille alal on töötet ülikooli foneetikalaboratooriumis, on trükis avaldet mitme üksikküsimuse käsitlusi, nagu eesti sulghäälikute analüüs ja vadja švaaga ühenduses olevate küsimuste vaatlus (A riste), eesti kõnemeloodia-probleemi selgitus (W. Peters), on antud ka populaarne lühike ülevaade eesti foneetikast (Saareste).  On tegemist tehtud ka eesti argoode (näit. sõdurite-, üliõpilaste-erikeele) uurimisega ja eesti las­tekeelega (Saareste).   Nimetamisväärselt uurit eesti k. eriküsimustest tuleb arvesse eesti kongruents (R. Nurkse), lauseõpetuse alalt nimetavakujuline objekt võrdlevalt teiste läänemere-sm. keeltega (trükkiminekul; V. Grünthal-Ridala), rahvaluulekeele mõned probleemid (sama autor), ja viimaks vahest ka võivad kõne alla tulla eesti ja läänemere-sm. keelte perifrastilise futuuri  (saama-futuur, leema-fut.)  ligema selgitamise  katsed (J. Györke, Mägiste). Eraldi tuleb märkida seda elavat tähelepanu, mis on pöördud eesti ja sugukeelte vormiõpi küsimuste selgitamisele.   Esmajoones mainitagu selt alalt ulatuslikku uurimust eesti ja läänemere-sm. keelte possessiivsufikseist, uurali keelte poss.-sufiksitesüsteemi ülevaatlikku käsit­lust, (käsikirjas olevat) uurimust kaugemate sugukeelte possessiiv­sufiksite käsitlust, (käsikirjas) eriuurimust mitmete eesti ja soome­ugri käändelõppude jm. morfoloogiliste elementide kohta (M a r k), valmivat teost eesti jt. soome-ugri keelte komparatsioonist (A. Raun), kogu uurali keelkonna algsete tuletusliidete kokkuvõtlikku ülevaadet (Györke), eesti ja läänemere-sm. oi-deminutiive (näit. sõ­nus kägu, luik) käsitlevat eriteost ja läänemere-sm. keelte nimisõna-tuletiste alal valmivaid muid töid (M ä g i s t e), lühemaid uurimusi läänemere-sm. pikema nn. translatiivse da-infinitiivi (näit. sm. saadakseni ‘et ma saaksin’; Mark) ja eesti konsonanttüvelise da-infinitiivi kohta (M. Toomse), vähemaist üksiksufikseid käsitlevaid kir­jutisist (Grünthal-Ridala, Mägiste) kõnelemata. Trükis käsitlemist on leidnud eesti ja soome kirjakeelte ja murrete vaheli­sed laenusuhted (Mägiste), sel alal on teoksil suurem uurimus Virumaa rannamurrete häälikuloo kohta eriti selles leiduvate soome elementide seisukohalt (Toomse). Spetsiaalselt eesti ligemate su­gukeelte kohta Eestis ilmund töist väärivad esiletõstmist põhjapanev teos lõuna-vepsa häälikuteloost ja (foneetilise sissejuhatusega varustet) liivi tekstidekogu (K e t t u n e n), arvesse võiksid tulla ka vadja vanimate keele-mälestusmärkide publikatsioon ja tekstidekogu (A r iste), Eesti ingeri murde häälikuteloo esitus, lühiuurimus kreevin-vadjalaste keelest ja (trükki minev) Eesti ja Vene ingeri tekstide­kogu (Mägiste). Eesti keele üldkarakteristikaist on nimetada Saareste Die estnische Sprache. Eesti keele arenemise afektiivseid faktoreid käsitleb sama autor kahes artiklis Tundmused tegurina keelearengus ja Afektiivsest geminatsioonist eestis (ilmumas). Populaarteaduse ja õigekeelsuse rajamail liikuvaist töist mainitagu õigekeelsuse teooriat riivavaid kirjutisi (Kettunen, Saareste jt.) ja eriti suurt kolmeköitest Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatut (J. V. Veskilt, lõpposa E. Muugilt) ja (lauseuurimiseks suge­meid pakkuvat) grammatilist suurteost Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika (J o h. Aavik). Eesti keeleteaduse keskseimaks avaldumisvahendiks on kujunenud 16-ndat aastakäiku ilmuv Akad. Ema­keele Seltsi häälekandja Eesti Keel, mille kõrval teeneid on ka Õpe­tatud E. Seltsi jm. väljaandeil ning Eesti Kirjandusel. Emakeele Seltsi ümber koondund keeleteadlased on pääle keelekorraldusliku tegevuse olnud rakendet nimede eestistamise küsimuste lahendamisel ja propageerimisel.

Eesti keeleteadlaste tööst tunduva, võib-olla publikatsioonide kõr­val koguni määravama osa moodustab keelematerjalide kogumistöö, mida enne Eesti iseseisvuse ajastut meil harrastati kahetsetavalt vähe (päämiselt E. Kirjanduse Seltsis). Selle töö juhtimise ja organisee­rimisega on teotsenud Akad. Emakeele Selts, hiljemini ka E. Keele Arhiiv. Nende asutiste ühisarhiivi on kogunend valdavad hulgad kogu eesti keeleala (ka Lätis leiduvaid eesti nn. keelesaari) käsitavat käsikirjalist ainestikku – sõnasedeleid (umb. 550.000), murdetekste (ligi 5000 lk.; osa neist tuleb lähimal ajal avaldamisele), häälikuloolisi ja morfoloogilisi ülevaateid, kirjakeele autorite sõnavarasedeleid (ligi 90.000), fonograafirulle jm., mida on kogund Emakeele Seltsi stipendiaadid (Saareste jt. juhtimisel) ja üliõpilased oma õpin­gute huvides.   Otsese kogumistöö kõrval on valmistet kogumisvahendeiks küsitluskavu jm., milledest eraldi märkimist väärib paljundetult uurijailegi kättesaadavaks teht eesti haruldasemate ja vastleit murdesõnade-kogu (5 vihku; toimet. Saareste, Kask jt.). Trükiks on valmimas umb. 1000 lk.-line eesti keele ideoloogiline sõnaraamat Eesti mõtteviis Saarestelt. Ligemate sugukeelte kohta käivaist materjalest on samas arhiivis tähelepanuväärsed vadja keele ja Eesti ingeri murde suured sõnakogud (kogund D. Tsvetkov ja A. A n gere). Neile käsikirjalisile ainestikele lisanduvad veel üksikuurijate erakogud (umb. 110.000 sõniasedelit Saarestel eesti k. kogu keelealalt, sellest vähemaid sõna- ja tekstikogusid A r i s t e l  Hiiu­maa, Toomsel Viru rannamurrete ja Mägistel setu murde kohta ning Margil eesti rehepeksuterminoloogia alalt). Hulk lapi keelt käsitavat ainestikku on toodud pikemalt uurimisreisult lap­laste juurde (M a r k).

Eesti   rahvaluuleteadusel   oli   eeliseseisvusaegses   Eestis tänu Hurda, Kallase ja Eiseni ja mitmete soomlaste organiseeri­vale, ainestikke koguvale ja uurimuslikule tegevusele traditsioone ja populaarsust enam kui mõnelgi teisel rahv. teaduste alal.  Kuid aka­deemilise õpetus- ja uurimistöö alustamine Eesti ülikoolis ja selle kaudu süvenend folkloristlike harrastuste tõukel tekkind (a. 1927, juhat. O. Loorits) E. Rahvaluule Arhiiv on põhjustand eesti folkloori-uurimises suurt tõusu ja elavnemist.   Folkloristlike publikatsi­oonide silmitseja peab tunnustust andma meie folkloristika liikumispinna avarusele, käsiteldud ja käsitlemisel olevate probleemide mitmekesidusele. Hoolega harrastet ja varasemaga võrreldes kõige mär­gatavamaid väärtuste ümberhindamisi üle eland uurimisalaks on muinasusundi-uurimine. Saime selt alalt neljaköitese kokkuvõtliku eesti mütoloogia-esituse (M. J. Eisen; esimene osa sellest tööst ilmus ka saksa keeli), mis aga mõne aasta pärast mõnede üksikuurimuste ja uute eesti rahvausundi ja selle maailmavaate ülevaadete põhjal (L o o r i t s) osutus juba vananenuks.   Muistse usundi mitmed eriproblee­mid (näit. Vändra Tõnn, setude Peko – Eisenilt) on leidnud uut valgustust, eriti on muistsete eestlaste ohverdamised saand Lõuna-Viljandimaa ohvrikohtadele pühendet uurimuses (Loorits) põhja­liku käsitelu osaliseks.   Rahvakombeist on lähemalt uurit jõulu-, kevadiste pühade (palmipuudepüha, lihavõtte), kosja- ja pulmakombeid (Eisen), vastlakombeid (E. Päss) ning kohtuskäimisega seot kombeid ja uskumusi (Viidalepp).Spetsiaalselt merimeeste eba­usu ja kommetega tegelevad uurimused germaanipärase Eestis jm. Baltikumis tunt laevahaldja kotermanni ja meremeeste „ristimise” kombe kohta eestlasil ja lõunanaabreil (Loorits).Nõiduseuurimise alalt on nimetada eesti nõiduseterminoloogia ülevaatlikku esitust (E. Laugaste) ja ühe nn. VI ja VII Moosese raamatu algupära avastust (W. A n d e rs o n).   Niisamuti uskumuste alale kuulub ka eesti-liivi kalurite sõnakeelu, tabu, jälgimine (Loorits).   Teatava ajaloolise värvinguga küsimuste kompleksid on leidnud käsitelu muistenditeuurimusis, nagu sõdade (päämiselt Põhja sõja) kajastus rahvatraditsioonis (Loorits), Tartu ülikooli osa rahvamuistendeis (Anderson).On selgitet küsimust, kuidas reaalsete isikute erakord­seist tegudest ja võimeist arenevad vägilaslood (Loorits), otseselt vägilasmuistendite alast on valgustet Suure Tõllu, Kalevipoja sängide ja Kalevipoja „esi-isade” küsimusi (Eisen). Muistenditeuurimise alale kuulub veel eesti juudi-saagade erikäsitlus (A riste). Meie rahvamuistendite ja muinasjuttude laiahaardelise, kogu maailma tei­sendite hulka hõlmava võrdleva uurimise alla on võetud rahvusvahe­line piksepilli varastamise muinasjutt, kahe pere tulede vestlemise ja eriti üksikasjalises käsitluses (teose I osa ilmund materjaliesitusena, II osa analüüsiga valmistamisel) Punases meres hukkund vaarao-vägede moondumise muistend (Loorits).

Rahvalaulude-uurimisel  on kõige enam tegeldud üksiklaulude võrdlevgeograafilise selgitamisega pikemais eriuurimusis, nagu seda on uuemate eesti rahvalaulude vallast kuningatütre- ja kuningapoja-laulu monograafiline, laiahaardeliste võrdlustega erikäsitlus (A n d e r s o n) ja laulude „Vanemate vara” (A. Kurlents) ning „Jänese õhkamine” (H. Tampere) üksikasjalised analüüsid, vanemate rahvalaulude alal „Liulaulu”, „Parmumatuse-laulu” ja eriti (alles teok­sil olev) ulatuslikuks kujunev mardi- ning kadrilaulude monograafia (Päss), edasi ka laulu „Kurg kündmas” võrdlevgeograafiline ana­lüüs (E. Normann).Spetsiaalkäsitluses on uurit ka Lõuna-Eesti lätimõjulisi jaanipäevaseid nn. liigo-laule (E. A r i s t e), rahvalaulude motiivide arenemisteede küsimust on eesti näidete varal selgitet ühes lühemas artiklis (L. Põdras). Suurema teadusliku ettevõttena meie rahvalaulude alal on mainida majanduslikel põhjusil katkestund kogu olemasoleva   teisendihulga   publitseerimiseks   määrat   materjalide-väljaanne Eesti rahvalaulud (toimet. Anderson jt.), millest on ilmund ainult kaks eepilisi laule esitavat köidet. Selle asendajana on ettevalmistamisel eesti rahvalaulude suur antoloogia (Annist, Lau­gaste).   Rahvalaulude ja muistendite uurimise vahemail liigub ka Kreutzwaldi osalt   rahvusvaheliste   folkloori-probleemide   risttules Kalevipoja rahvaluulelisi põhiaineid analüüsiv teos Kalevipoeg eesti rahvaluules (Annistilt; vrd. eespool kirjandusteaduse puhul öel­dut).  Vanade eesti-soome rahvalaulude värsimõõduprobleeme on selgitand esmajoones vastav põhjapanev silbi-statistiline uurimus (A n d e r s o n), aga ka mitmed värsimõõtu käsitlevad lühemad uurimused (näit. H. T a m p e r e l l, M. Veske trükit rahvalaulukogude värsi­mõõdu kohta A. V. Kõrvilt).  Meetrikaküsimusilt on väike samm eesti rahvalaulude skandeerimisprobleemini, mille puhul on tekkind elavaid mõttevahetusi, milliseist on osa võtnud rida uurijaid ja asja­huvilisi (Tampere,  Suits, V. Silla  jt.).   Rahvaviisidele on pühendet kogu repertuaari  haanav spetsiaalne tüüpidemonograafia Eesti  rahvaviisid  (J.  Z e i g e r)  ja  vähem  õnnestund ainestiku-esitusteos (A. Launiselt), kuna üksikküsimuste süvenend käsi­telu avaldub mitmes erikirjutises (Tampere, K. L e i c h t er – eriti esimeselt näit. rahvalaulude teksti ja viisi vahekorra, laulude ettekandmisviisi jm. kohta).   Teaduslikult kaalukaimaks ettevõtteks sel alal on kujunemas Eesti rahvaviiside antoloogia (Tampere), mille ilmund I köide annab läbilõike Mulgimaa ja selle idapoolse naaberala rahvaviisiderepertuaarist, kuna järgmine teoksilolev köide esitab rahvaomast instrumentaalmuusikat üldeestilises ulatuses. Rahva­mängudele pole Eestis leidund eriuurijaid (sellealalise lühema publi­katsioonina võib mainida mardimängude käsitlust Pässilt), see­vastu kõige viimasel ajal värskete ainestike kogunedes on saadud asuda eesti rahvatantsude läbitöötamisele, mille tulemuseks on teoksilolev Eesti rahvatantsude antoloogia (Põldmäe, Tampere) ja pikem ülevaatekirjutis Ida-Harjumaa rahvatantsudest ja nende rootsi-soome algupärast (Põldmäe). Eesti rahvatantsu-kultuuri elusta­miseks on kirjutet rahvalik tantsudevalimik (A. Raudkats). Lähe­mat käsitelu leidnud eraldiseisvaks uurimisteemiks on veel linnulaulu-tõlgendused: on avaldet eesti linnulaulutõlgenduste kataloog-ülevaade ja paari linnu (näit. ööbiku) laulu kohta erikirjutisi (Lau­gaste). Spetsiaalselt sugurahvaste folkloori käsitlevate töödena on ilmund rida tühjendavaid uurimusi ja ainestikuesitusi liivi folkloori alalt, mainitagu esmajoones ulatuslik (ka eesti rahvausundit mitmeti valgustav) Liivi rahva usund kolmes köites, liivi muinasjut­tude ja muistendite kataloog-esitus, liivi rahvalaulude (ja osalt kom­mete) kogu repertuaari selle päritolu ja arenguloo taustal originaal­tekstides esitav teos Volkslieder der Liven ja surma ning sündi käsit­leva liivi usukommete ainestiku (saksakeelset) väljaannet (ilm. L o o r i t s a l t). Vähemaid kirjutisi on ilmund ka ingeri, soome-karjala (P ä s s), vepslaste (K e t t u n e n) ja laplaste (M a r k) folkloori alalt. Eesti rahvaluule kogumis- ja uurimislugu ning vastava uurimise resul­taatidest annab populaarse kokkuvõtte Die Volksdichtung und Mytho-logie der Esten (Loorits), kokkuvõtteid maakondade folkloori kohta annavad koguteos Eesti folklooriartiklid (Loorits, Vii­dalepp, Päss). Ka folklooriuurimise meetodi küsimusis on sõna võet (Anderson, Loorits). Eesti rahvaluulekogumise ajalugu, suurkogujate Hurda ja Eiseni tegevust, E. Rahvaluule Arhiivi kogude koosseisu ja korraldustöid, materjalidekogumistehnikat jms. puudutavaid kirjutisi (Loorits, Viidalepp, Põldmäe, Leichter, P. Ariste jt.) pole siinkohal muidugi võimalik lige­malt arvestada, samuti nagu ka mitte küsitlusvahendeid (mida on koostand eriti Viidalepp). Tähendetagu ainult lõppeks, et eesti rahvaluulekogude najal on viimasel ajal koostet rida rahvaluule õpetusvahendeid (rahvalaulude, -mängude, -pärimuste jm. alalt, enamasti meie folkloristide sulest) koolide tarbeks ja neid on kasutet ilukir­janduse, eriti meie lastekirjanduse rikastamiseks (J. Parijõgi, J. Jäik). – Eesti folkloristide teaduslike tööde avaldamiskohaks on olnud esmajoones Õpetatud E. Seltsi, Tartu ülik. Toimetised ja E. Rahvaluule Arhiivi väljaanded, aga ka E. Rahva Muuseumi Aasta­raamatud, Eesti Kirjandus, mitmesugused koguteosed ja välismaised ajakirjad ning publikatsioonidesarjad.

Publikatsioonide kõrval on eesti folkloristide tegevus suurel mää­ral avaldund meie folklooriainestike ja folkloristlike uurimistööde keskuseks kujunend E. Rahvaluule Arhiivi juhtimis-, korraldamis-ja täiendamsitöös. Varasemailt ainestikekogujailt (H u r t, Eisen, Kallas ja mitmed organisatsioonid) ja väljaspoolseilt hilisemailt kogujailt (nagu Anderson, S. Sommer) Arhiivile pärandiks saa­dud ainestikuhulgad on vajand korrastamist, kataloogimist jne., sel­lele on lisandund Arhiivi enda täiendavad kogumisülesanded, mida on arendet ainestiku suuremate lünkade täitmise suunas. Pääle Ar­hiivi enda tööjõudude on kogude täiendamisest Arhiivi instruktsioo­nide ja küsitluskavade toetusel osa võtnud lai korrespondentidevõrk, koolid, folkloori õppivad üliõpilased jne. Selle järelkogumistöö on esmajoones keskendund ainestikule, mis varemini oli kogumisel taha­plaanile jäetud (nagu rahvamängud ja -tantsud) või millede (näit. rahvalaulud ja -viisid) kogumisviisid varemini olid olnud eriti puu­dulikud. Eriti on rõhku pandud Arhiivi ainestiku kogumisele ja süs­tematiseerimisele ja välismaiste uurijate ja uurimisasutistega side­mete pidamisele, milleks temal võrreldes teiste rahv. teaduste alade arhiividega võrreldes ka tööjõudude suhtelise enamuse tõttu on olnud teatavaid võimalusi. Arhiivi töö intensiivsuse iseloomustuseks mai­nitagu ainult, et 10 aasta jooksul (1927-1937) tema kogude koostis üksi on paisund üle poole (257.967 leheküljelt üle 500.000-le). Arhii­vil, nagu teistelgi rahv. tead. arhiividel, on teeneid eesti rahvakul­tuuri tutvustamise ja propageerimise alal nii kodu- kui välismail. – Väljaspool Arhiivigi on Eestis rahvaluulekogusid, milledest teadusliku väärtuse poolest on nimetada Looritsa isiklik liivi folkloori arhiiv (väheses osas trükis avaldet), S. Sommeri setu-kogu (Petseris säilitetav osa) ja V. Randmetsa erakogu.

Oleme viimaks oma ülesandega, eesti rahvuslike teaduste (ehk rahvusteaduste) eri alade päätulemuste ülevaate esitamisega jõud­nud lõpule. Kahtlemata on eelnevas esituses lünki ja ehk paiguti vääri rõhuasetusigi (keele ja folkloori esitus võib tunduda ülerõhutatuna), mis on õieti kiituseks meie rahv. teadusele: see näi­tab, et tegevus neil aladel mõneteistkümne aastaga on paisund nii laiaks, et ainult ühel neist aladest (nagu nende ridade kirjutaja keeleteadlasena) kodunenul on raske saada kõigest toimunust abso­luutselt täit ülevaadet muidu, kui et ta peaks tükiks ajaks muud asjad kõrvale jättes hakkama selle meie rahv. teaduste ajaloo uurijaks. Ni­metamata on ses kirjutises enamasti jäänd üliõpilaste poolt õpingute huvides tehtud, Tartu ülikooli asutistes säilivad käsikirjalised uurimused, milledest mitmedki omal alal on teadustki sammukese edasi viind. Mainimata jäeti E. Entsüklopeediagi, kogu meie teaduse (mitte vaid rahv. teaduste) populaarne baromeeter. Käsiteldavate alade ena­mikust kõrval seisjana ei ole allakirjutanu söandand anda hin­nanguid tööde kohta. Selleks on meil juba paaril viimasel aastal rõõmustaval kombel teotsend rahv. teaduse auhindamis-komisjon. Nende ridade üldiselt optimistlik toon meie rahv. teaduste saavutiste puhul peaks igatahes olema õigustet, eriti kui arvestada Eesti teadlaste majanduslikke tööeeldusi, mis isegi meie lähimate naabermaade (näit. Soome, Läti) vastavate eeldustega võrrel­des pole kadestetavad. Viimasel ajal siiski (kas või äsjamainit auhindamiste näol) on olemas märke, mis viitavad selleski suhtes olude pa­ranemisele ja tulevikutöö tulemuste tunduva tõusu võimalusile.

Lõppeks lisan siin nende lugijate varuks, kes mõne käsiteldud teadusala saavutistega soovivad ligemalt tutvuda, mõningad bibliograafilised viited. Ajaloouurimise alalt on mainida Ajaloolise Aja­kirja nr. 1-2 a. 1930 (ülevaateid ajaloo, arheoloogia ja etnograafia kohta), hilisema aja kohta vaadatagu ajalookirjanduse (ka arheoloo­giat tihti arvestavaid) aastaülevaateid jm. sama ajakirja hilisemais aastakäikudes. Folkloori kohta on ülevaatekirjutisi koguteoses Vana­vara vallast ja nii folkloori kui etnograafia kohta kokkuvõtteid E. Rahva Muuseumi Aastaraamatute iga-aastase aruannete osas.  Keele-uurimusliku töö ülevaade leidub ms. J. Margi  kirjutises Soome-Ugri Seltsi Ajakirjas XLVI (a. 1933), hilisema aja kohta osalt Eesti Keele iga aastakäigu esimeses numbris aruannete all.   Uurimisajaloo ülevaadet pakkuvate teostena nimetetagu ka eespool juba mainit teo­seid – M o o r a Die Vorzeit Estlands, Linnuse Die materielle Kultur der Esten, Looritsa Estnische Volksdichtung und Mythologie ja Saareste Die estnische Sprache.   Täpseid bibliograafilisi teateid saab muidugi Õ. Eesti Seltsi Eesti filoloogia ja ajaloo aasta­ülevaateist ja E. Kirjanduse Seltsi Eesti raamatute üldnimestikust. Välismaal ilmund ülevaatekirjutiste (pääle ühe äsjamainitu) esitamine viiks siinkohal pikale.   Nende kohta vt. Antiku teost Estland in fremden Sprachen.

Julius Mägiste

II osa Loomingust nr. 4/1937