Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Rootsi kirjanduse tugevamaks küljeks on alati olnud ta luule­kunst. Ilukirjanikud on siin enamasti ikka olnud eeskätt lüürilised anded, ja kuna kirjandushuviliste jaoks on möödunud sajandite väär­tuslik lüürika veel tänapäevgi elav, tuntakse sama aja romaanide ja draamade vastu huvi ainult filoloogide poolt. Ei saa salata, Strindbergist alates on Rootsil olemas ka tõesti nauditav romaani- ja draamakirjandus. Strindberg ei kuulu aga enam „moodsate” hulka ja jällegi enam lüüriliselt häälestatud (välja arvatud ehk Lagerlöf) suuri ilukirjanikke nn. 90-aist aastaist peetakse juba ammu klassikuiks, kuigi mõned nende suurteosed ilmusid alles meie sajandis, isegi pärast ilmasõja puhkemist.

Nii ei ole siis meil tegemist ei Frödingi, Heidenstami, Lagerlöfi ega Karlfeldtiga, kui kõneleme rootsi nüüdisaja ilukirjandusest. Küll aga võib ütelda seda, et nimetatud kirjanikud ja nende kaasaeglased tegelikult avaldavad palju moodsamat ilmet kui nendejärgne generat­sioon. Sest see viimane seisab meist tänapäev igatahes kaugel. Nende juhtivaks jõuks oli Hjalmar Söderberg, kes nüüd tegelevat veel maleprobleemide lahendamisega ja eksegeetiliste uurimistega. Selle teise generatsiooni looming arenes blaseerituse, iroonia ja leebe melan­hoolia tähe all. Suurlinna elupõletaja ja kohvikutargutaja oli nende lemmiktüüpe.

Söderberg oli proosakirjanik; lüürikas samad tendentsid ilm­nesid Bo Bergmani juures, kuna kriitikas sellesuunalist maitset esitas väga tugevasti Oscar Levertin, kuigi ta kuulus õieti „90-date aastate” põlvkonda. Selle generatsiooni hiilgeajaks oli sajan­dite vahetus, ta mõju aga nii suur, et pisut nooremadki talendid selle põlvega ühte liitusid, kuigi nad tõeliselt, nagu hiljem selgus, enestes kätkesid juba hoopis vastassuunalise arengu ideesid.

Viis aastat enne maailmasõda võis nimelt tähele panna tugevat murrangut. Hakati imetlema tugevat tahet, inimese teojõud ja mo­raal inspireeris luuletajaid kiidulauludele, elurõõm ja eluuudishimu tungles esiplaanile ja kõik see tõi enesega kaasa realistliku kodanlasromaani õitsengu. Siit pääle algabki viimaks rootsi proosakirjanduse õitseaeg ilma lüüriliste sugemeteta, kuigi sageli läbi põimitud eetili­sest paatosest. See viis kirjanduse osalt lähemale Heidenstami gene­ratsioonile, kus areneti samalaadilises suunas. Ühtlasi võttis kir­jandus tugevasti maakondliku ilme, päälinn kirjandusjuhtijana suruti tagaplaanile, nähtus, mis muide rootsi kultuuriloos aegajalt ikka kordub.

Tüüpiliselt esineb see uus eluideaal näit. endise ulaelu-poeedi Sigfrid S i w e r t z i juures, kes selle asemel, et kujutada spliini põ­devat noort unistajat, nüüd oma sule all laseb sündida lustilise noorsooraamatu (Piraadid Mälarijärvel) või siis ühes pöördumisloos (Jõudeinimene) näitab, kuidas esteetilis-erootiline refleksioonielu peab taganema aktiivse kohustuste- ja välisilma-elu ees. Selle rüh­mituse „enfant terrible”, Sven L i d m a n (nüüd adventistliku liiku­mise juht), jätab maha oma eksootilis-erootilised unelmad ja kirjutab romaani leitnandist, kes meeleldi tahaks kuningas Oscarit maha lasta tema lõtvuse ja teovõimetuse pärast.

Levertin on nüüd surnud ja tema järglased juhtivas kriitikas vaimustuvad Bergsonist ja Heinrich von Kleistist. Tähelepandavad Skäne lüürikud Anders Österling ja Vilhelm E k e l u n d taga­nevad puhtast lürismist ja kirjutavad kauneid luuletusi – teost. Vahe riigirootsi ja soomerootsi lüürika vahel kahaneb selle pragmaatilise vaimu tõttu, mis Soome rootslaste hulgas varemini nii silma paistis (hoolimata Bertil Gripenbergi erootilistest, Levertini poolt imetel­dud „kunst kunsti pärast” luuletustest).

Klassikute hulgast astub Heidenstam ajutiseks aktivistide ette­otsa ja palub Jumalat, et see rootslasi piitsaga kokku kihutaks ja neid ometi suure viletsusega nuhtleks. Nagu näha, olid meie kirjanikud sõjale hästi ette valmistatud. Küllap juhtus sama lugu ka Euroopa mandril, sest muidu poleks ehk sõda, nagu arvatakse, üldse puhkenudki.

Nagu öeldud, oli teiseks kirjandussuunaks realistlikult ja maa­kondlikult ilmestatud jutustus. Söderbergi generatsioonile kodanlik inimene, kui mitte inimene üldse, oli midagi ebahuvitavat, jah isegi põlastusväärset. Nüüd aga mindi ja silmitseti rahulikku vilistlast väga armastusväärselt, hakati huvi tundma kõige inimliku vastu üks­kõik millises kujus, katsuti kõige äripäevasemastki inimesest välja saada midagi paeluvat. Osutus siiski lõpuks, et nood inimesed olid sageli üpris veidrad isiksused, kes läbilõikeinimesest erinesid kaugelt enam veel kui omaaegsed spliinikangelased. Humoorikad kirjanikud said sel moel endile tänuväärse tegevusala. Iga kirjanik hakkas ammutama sellest maapinnast, kust ta ise põlvnes ja mida ta ise oli hästi tundma õppinud.

Sel alal on ikka veel olemas hääd järelkasvu. Noorimate talen­tide hulgas leidub otse realistliku romaani spetsialiste. Talupojad, väikekodanlased ja kalurid – need ühiskondlikud rühmad on leidnud kõige paremaid kujutajaid. Üliohtrasti on raamatuid pühendatud ka tööndustöölisele, kuigi selle kirjanduse väärtus küünib harva maaelu ja linnakodanluse eluolu kujutuse väärtuseni. Küll aga leidub tähele­pandava kvaliteediga proletaarset lüürikat.

Kui küsida, millised Rootsi provintsid on uuemas realistlikus ilukirjanduses kõige paremini esindatud, siis võime öelda, et eriti sood­sas seisukohas ses mõttes on Angermanland, Västmanland, Smäland ja Skäne, samuti ka päälinn ise (mitte päälinnana, vaid ühe eri pro­vintsina).

Angermanland, mis juba ennem oli Pelle M o l i n i s annud kuns­tiliselt väga andeka novellisti ja Olof Högbergis täiesti oma­pärase ja jõulise ajaloolis-folkloristliku romaaniautori, on Ludvig Nordströmis esile tõstnud kujutaja, kes võrdse asjatundlikku­sega kirjeldab vaeseid kalureid rannikul, Härnögandi vahvaid koda­nikke ja kohalikke provintsiboheemlasi.

Uskumata viljakas ja fantaasiarikas Hjalmar Bergman on kir­jutanud ühe raamatu teise järel oma kodunurga, Västmanlandi, kum­maliste tüüpide ja sugukondade üle. Smälandi talupoegade ja provintsiveidrikkude joonistajaks oli olnud Albert Engström, kuid alles nüüd on see maanurk oma tõelise elukirjutaja leidnud Vilhelm M o b e r g i s. See kõrgeandeline autor, keda alles mullu väljaspool Rootsit nii vähe tunti, et näit. Eesti Entsüklopeediagi ei tahtnud teda mainida, on nüüd vaimustavat vastuvõttu leidnud juba Saksas, Inglis­maal ja Taanis. Oma kolmes esimeses teoses, mis on ühtlasi ta pari­mad teosed, avaldab ta ürgset jõudu, mis aga on ühendatud maaini­mese siseelu täieliku tundmisega ja mõistmisega, nii et puudub iga­sugune õõnes romantika hädaoht. Engström mõjub tema kõrval võhi­kuna, kes elu ainult väliselt tunneb, ja nagu karikaturist. Selle maa­nurga naiste hingeelu kujutab veenvalt naisõiguslane Elin Wägner, kuigi ta tõsiselt on pärit sootu teistest ringidest.

Mis puutub Skänesse, siis on siin provintsirealism enam avaldu­nud lüürikas kui proosas, nii on säälne maa omapära esmajärgulise lüürilise ja realistliku kujutaja leidnud juba mainitud Österlingis.

Stokholmi eriilmet kujutab usaldusväärselt S i w e r t z, kes oma tooteile aineid ammutab päämiselt kõrgemate kihtide miljööst, ja kõige viimasel ajal Valdemar Hammenhög, kes osava jutustajana meile lähedale toob ka selle linna „tagahoovi” kõigi väikeste ini­mestega.

Väikekodanlus omaette, ilma et see oleks kuidagi piiriteldud kindla geograafiilse paigaga, vaid nii, nagu see esineb peagu igas Kesk-Rootsi pisilinnas, on leidnud oma imetleva ja sümpatiseeriva eestkostja Birger Sjöbergis. Oma lauludega, millele ta ise viisid juurde loonud, rändas ta läbi kogu maa ja äratas kõikjal publiku vai­mustust oma pudupoeselli ja tolle üpris kaine armsama Frida vastu, kelle ümber liigub rikkalik galerii väikelinna-tüüpe.

Ametnik Martin K o c h i tuleb pidada parimaks proletariaadi-romaani loojaks. Sügavalt pessimistlik toon läheb läbi kogu ta too­dangu. Enese kogetut ja läbielatut pakuvad proletaarlastest võrsu­nud Harry Martinson ja Eyvind Johnson, kes juba küllalt on tõendusi annud selleks, et neis mõlemais peitub hääd jutustamisannet. Kuid nagu juba varem on vihjatud, proletaarse kirjanduse päätegevus on siiski lüürikas.   Erik Lindorm oskab luua suure­päraseid lüürilisi värsse töölise ja ta naise elust, ja ürgjõuline Dan Anderson – väga tähelepandav, kuid liiga vara lahkunud lüüri­line loodustalent – on laulnud töölishulgustest metsades ja järvedel.

Pisut võõrasemalikult on kirjanduses käsiteldud intelligentsi ja sotsiaalselt kõrgemal seisvate kihtide elu. Juba mainitud Siwertz ja Lidman on peagu ainsad, kes tõesti kütkestavalt realistlikul aja­järgul on osanud kirjeldada inimesi ka sellest sfäärist. Intellektuaalne talent on igatahes ka Gustaf Hellström, kellel on õnnestunud oma teoses Nööritegija Lekholmil on üks idee anda läbilõige kõigist selts­konnakihtidest, ning valgustada siirdumist ühest kihist teise, mis Rootsis juba ammust ajast on olnud väga tugev.

Selle siinkäsiteldud kirjanduslaadi kõrval on viimase paarikümne aasta kestes end maksma pannud veel üks teine, muust järsult erinev suund. Need nooremad kirjanikud ei tunne nimelt suuremat huvi reaalsuse vastu. Nad kardavad seda ning kalduvad sellest fantasti­kasse, üleloomulikkusse, haiglusse, hirmu ja õudusse ja ka usulisse jampsi. Nagu nägime realistide juures, on nii mõni sellegi suuna esindaja varem kuulunud blaseeritud-iroonilisse kooli. Niisugust üleminekut on kõige selgemini märgata juba mainitud Sjöbergi juu­res, kes arenes sellesama väikelinnakodaniku fanaatiliseks vihkajaks, keda ta varem oli nii armastusega käsitlenud. Oma tundmusi väljen­dab ta luuletuskogus, mis on osalt ähmane, osalt aga suurepärane ja otse geniaalne. Ka proletariaadikirjanik Dan Anderson on mingi piiripäälne nähe.

Kaks päris normaalsusmõõtudes mitte püsivat naist mängivad nende „ekspressionistide” juures, kui selle suuna pooldajaid nii võib nimetada, suuremat osa. Üks neist on Karjala laantes elav soome rootslanna Edit Södergran, kes suurt mõju on avaldanud nii riigi- kui soome-rootsi poeetidesse (kes tarvitavad enamasti vaba, riimitut värssi). Teine on ääretu viljakas Agnes von Krusenstjerna, kes suure asjatundlikkusega oma laialt rajatud romaanitsüklites kir­jeldab haiglaselt disponeeritud naiste erootilist hinge.

Ent kirjanduslikus suunas, mida iseloomustab hirmuneuroos reaalsuse ja tervise ees, mängib tähtsaimat osa kahtlematult Pär Lag e r k v i s t. Temas pole üksnes teravalt välja kujunenud voolu ideoloogia, vaid temal on ka niivõrd geniaalne fantaasia ja niivõrd haarav väljendusoskus, et ta lüürika võib täielikult rahuldada selle­laadilise ideedeilma suuri nõudeid. Samas võib ka tema proosa sageli olla otse pimestav. Lagerkvist on palju õppinud realistidelt, kuid neid oskusi ta kasutab veidraiks otstarbeiks. Ta usuline juurdlemine, ta „kurjad muinasjutud”, ta võitlus fašistlikkude õpetuste vastu pole abstraktsed targutused, vaid täis naturalistlikke üksikasju. Kuid ikkagi ta jääb reaalsuse vihkajaks, maailm on talle haruldaselt eba­mugav hotell „täis põrgulikku kära ja müra” ning elu peab vallutama vaim. Ta metafüüsika jääb igatahes veel tumedaks ning vaevalt suu­dab ta meid intellektuaalselt rahuldada. Kuid just raskestimõisteta­vale, tema enese pooltki vaevalt päris taibatavale oskab ta nii kauni poeetilise väljenduse anda, et paremat ei saa tahtagi.

Kui Levertin oli skeptilise ja melanhoolse, Böök realistlik-moraalse, praegu veel jätkuva ajajärgu kriitik, siis on Olle Halmb e r g hämmastavalt arvukate noorema generatsiooni esseistide hulgas see, kes vaimselt kõige lähemal seisab noorimale rühmale ja kes nende taotlusi kõige selgemini mõistab ja väljendab.

Oleks veel mõni sõna öelda kõige kolme generatsiooni dramaati­lise loomingu kohta, kuid kuna ma siin vaevalt saaksin vaadelda üksi­kuid teoseid, vaid anda ainult üldiseloomustust, siis võiksin asjast huvitatuile ainult viidata oma kirjutisele B. Linde poolt välja antud koguteoses Rootsi.

Mainigem lõpuks paremaid ülevaateid rootsi nüüdisaja kirjandu­sest. Need on: Kjell Strömberg: Modern svensk litteratur ja John Landquist: Modern svensk litteratur i Finland. Kahe vanema gene­ratsiooni kohta: Böök: Resa kring svenska parnasseh. Holmbergi parimaid kirjutisi leidub ta kogus Pä fakt eiter en världsäskädning.

Per Wieselgren

Loomingust nr. 2/1936