Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

Kriis luule ümber vältab. Sellest on juba tüütav kõnelda. Kuid see on olemas ja seepärast ei saa sellest mööda minna.

Luulega on nii kui majandusliku surutisega: konstateeritakse ta olemasolu, süvenemist ja avaldatakse lootust, et madalseisu põhipunktist saadakse peatselt üle.

Siiski, luulega ei ole ometi nii kui majandusliku surutisega; üldsuse suhtumine läheb järsult lahku: majandusliku kriisi vastu võitlevad kõik, sellest ülepääsemiseks otsivad teid seadusandlus, valitsus, poliitiline tegevus ja lähemad asjaomased ringkonnad; luulekriis aga on jäetud täielikult kirjanikkude resp. luuletajate omaks mureks.

Kui öeldakse, et kirjanduse, seega luuletajategi jaoks on oma iuurdernaksufond, preemiad ja tõelised, siis need on asutatud tükk aega enne surutist, n. ö. normaalajal; majandusliku kriisi aas­tail poleks olnud lootustki nende ellukutsumiseks ja ökonoomilise depressiooni vältel on nad suuresti kokku kuivanud, kestes kui­dagi edasi mingi inertsi teel. Need preemiad ja fondid loodi toona n. ö. tootmisaparaadi ülalhoiuks, kirjanikkude eksisteerimismiinimumiks, kuid loomingu soodustamiseks, õhutamiseks, levitamiseks neist ei jätkunud, piisab nüüd veel vähem. See pool, kõlapind ja tarvitamine on söötis, siin asub kriisi raskuspunkt.

Luule ja kõigi kunstide hüveolu seatakse sõltumusse majan­duslikust hüveolust üldse; ajalugu ju vestab kunstide õitsengust seal ning siis, kus ning kui elati majanduslikus külluses. Kuid sellel sõltumusseadusel on vasturääkivusi: eesti rahvas on laul­nud, luulet ja mängu harrastanud, värsse veeretanud ning juurde loonud kõige masendavamailgi päris- ja teoorjuse ajastuil; sealt ep põlvneb see vara, mille põhjal meie tituleerime endid luule- ja lauluarmastajaks rahvaks.

Ja kui mainitud sõltumusseadus oleks kõigutamatu, siis poek­sime nüüd põuda ka muude kunstide ümber, kuid me teame, et eesti laulu loomingul ja tarvitamisel ei ole põhjust kaevata, ja teater elab õigegi priskesti: pealinnas järgneb üks näidendi suurmenu teisele ja kaugem provints kajastab seda teokalt ning erksasti. Sellevastu on jäänud mõninga riikliku hoolekande ja kunstnikkude eraasjaks kujutav kunst – nagu luulegi.

Miks nõnda? Vastame: moeasi. Sõltumusseadust korri­geerib ja kõigutab moeseadus.   Luule ei ole moes, sellest kriis.

Kui vaieldakse vastu ja leitakse, et kriisis on luule ise süüdi oma moodsuse, keelekauguse, ainevõõruse ja kes-teab veel millise pärispatuga, siis olgu toodud vastuseks, et reaalelus taotellakse olla meil kaugelt moodsam, kui on seda luule, keelekaugusega lepitakse kui paratamatusega igal muul alal (teaduse, administratiiv-, kohtu, õpingute j. t. valdkondades); seltskond ja lugejas­kond on ju ise mitmesugusel arenemisastmel, suurele osale temast ei tohiks meie luule komplitseeritumadki tooted olla kättesaada­matud. Ja lõpuks: kui uus lüürika on millegi pärast vastuvõe tamatu, eks siis loetagu eilset ja vanemat, kuni ärkamisaegseni või muinasluuleni välja. Kuid mida me näeme: luule vanavara sei­sab trükkimatuna, vanema põlve värsisepad, nagu möödunud aastal kogudega esinenud Jakob Liiv ja Anton Suurkask, pidid avaldama oma kogud enese kulul, leidmata kirjastajaid; ega ole üldse kuulda, et Koidula, Juhan Liivi, Bergmanni või mõne teise vanema luuletaja raamatute järele oleks lahti läinud eriline nõud mine. Ühesugune vaikus nii nende kui uute ümber, ühetaoline kriis

See kriis on kõlapinna-, vastuvõtu-, tarvitamiskriis ja ses mõttes peabki mõistma sõna: luulekriis. Loomulik, et hoopis kahanenud nõudmine ja kidane vastukaja ei mõju kuigi erguta­valt tootmisele. Kui kirjaniku looming on ainult publiku poolt kuidagi sallitav või jahedasti möödamindav või ignoreeritav, siis tekib looia enesessetõmbumine, nagu arglik-tusane varjutaandumine ja poole suuga rääkimine. Võrdluseks kujuteldagu kõnemeest tühja auditooriumi, näitlejat või kontsertanti käputäie publiku ees haigutavas saalis. Kriis!

Läbi kogema ja üle elama peab sellegi ja nõnda on möödu­nudki aasta näidanud, et elatakse edasi ja ilmub siiski uusi värsi­kogusid.

*

Ülevaadatav aasta on toonud uudisteoseid ning uustrükke kõigi luuletajategeneratsioonide esindajailt: vanult, keskureilt ja noorureilt. Puuduvad küll veel pärisnoored nagu P. Viiding ja Heiti Talvik, kellega oleme „Loomingu” vihkude kaudu sümpaatlikult tutvunud.   Selle eest aga näeme teisi uustulnukaid.

Vanade harvast leerist on meie ees kahe autori teosed: Jakob Liiv’i „Päikese veerul” ja Anton Suurkase seitse luuletustekogu.

Suurkask on ühe hoobiga ilmutanud kogu oma elutöö värs­sides; neid on tal 1900 lehekülge ja nad on trükimusta näinud alates juba 1899. aastast – nii siis 35 aasta toodang, imponeeriv juubel, mida aga üldsus ega kitsam kirjanduslik ringkond ei ole märganud pühitseda.   Et viimane seda pole teinud, on mõiste­tav, sest meie luule on Anton Suurkase värsistust niivõrt üle kas­vanud, et sel võiks ainult veel mingi muuseumlik tähendus olla. Laiemast lugejaskonnast leiduks ehk mõndagi vähenõudlikumat, kellele see salmistu midagi ütleks, kuid niisugune lugeja kohme­tuks ära sellise värsside lademe ees – treneeritudki aju väsib, enne kui sellest virnast enese läbi murrab. Nõnda jääb autoril ise oma juubelit tähistada ja nautida, iseenese kulu ning kir­jade abil.

Ka Jakob Liivi raamat on juubeliteos, välja antud autori kirjastusel ta 75. sünnipäeva ning 55-aastase kirjandusliku tege­vuse märkimiseks 28. veebruaril 1934, nagu ütleb autor raamatu lõpus. Kogusse on paigutatud luuletused, mis on tekkinud aas­tail 1929-34.

Selles raamatus on suur osa sündmuse- ning juhuluulet, nagu: „Tervitus tuletõrje VI kongressile”, „Rakvere RHS segakoorile”, „Proloog 5. jalaväepataljoni lipupäevaks”, „Pühendus Aadam Gottlieb Zeeh’le”, „Laulu võim” – Tallinna Meestelaulu Selt­sile j. m. Siis nrogrammluule!. nagir ,,Hõiskame kooris”, ,,Mu sünnimaa”, „Väliseestlaste laul”, „Eesti hümn” j. t. Edasi perekondlikke salme, isiklikke elamusi, vaatlusi, looduslaule, targutusi ning õpetlevaid arutusi elunähtuste puhul.

Jakob Liivi kunsti on omajagu kulutanud ajaratas oma pa­ratamatul veeremisel, ometi leidub ta värssides nauditavat, tänu tema vormitundele, mis ladusasti voolutab muuseas sonette ja n. n. „väikesi sonette”. Kuigi neis ei üllatata väljenduse värskuse ega lausungi spontaansusega, vaid tihti kohtad üldsõnalist ning varemtarvitatud või moodsat, mis autori laadiga ei sobi, aga vormikindlust selgust, kompositsioonilist ümmarust ja meelterahu ei saa neis salata ja loed neid enamgi kui kohustusega ning nii mõ­nestki stiilihäirekesest saad üle pieteeditundega elatanud luule­taja vastu. Raamat on ju avaldatud juubeliks ning vaimse kum­mardusega paned ta käest.

Keskmise põlve luuletaja toodang piirdub ainult ühe raama­tuga, see on Gustav S u i t s’u ,,Aastate aknal”, valitud luule-tisi a. 1900 -1930. Mitte uudislooming, vaid luuletaja 50. sünni­päevaks väljaantud valik senisest toodangust. Selle koguka teose kirjastamisega on Noor-Eesti ausasti täitnud kohust oma asutaja, suure juhi ja eesti luule korüfee vastu tema aupäeval. Selle raa­matu lugemisel rullub lahti meie mäluhorisondile see intensiivne, võitlusinnukas ja võituderohke, elamuspinev, otse kordumatu aastakümnend kõige selle rõõmuga lööva ja kalliks saanud luulevaraga, mille lõi meie uue ajastu luule- ning kunstirajaia ja vääramatu edasiviija. Ikka esirinnas, ikka üleval – see on Gus­tav Suits. Ja tema varaseidki värsse sellest kogust uuesti luge­des ei märka me iganenut, aegumistolm ei ole siia laskunud, nii­võrt põlisvärsked on need luuletused. G. Suitsu toodang on ammu läbi arvustatud ja kõrgeks hinnatud, nii et lähem peatumine oleks ülearune.

Selle väärtuslikema toote 1933. a. luulest tallele pannud, vaat­leme järgnevaid, noorema generatsiooni värsikogusid.

Neid on kaks: Erni Hiir’e ja Joh. Schütz’i kogu. Nendega piirdubki aasta pärislõikus sõna kitsamas mõttes, s. o. jooksev looming lüürikas.

Johannes Schütz’i kogu „K a k s  leeri” on tal ar­vult neljas. Seega võib autor omaks lugeda juba tükikese aja­lugu. Ja me seirame neid muutusi, mis on märgatavad tema loo­mingus. Need oleksid, kuivõrt mälestus eelmistest kogudest võrd­lust kannab: teatud selgumine, vormis kindlustumine, lihtsandumine ja teisest küljest piltlikkusele suurema rõhu panemine – see viimane on aga juba tee estetismi poole, mis küll ei mahu hästi autori kunstikäsitusse, kuid tuleb plussiks ta värssidele, nagu rohkenevad ütlemisnappused ja sageli energiline rütmgi.

Raamat kannab tiitlit ,,Kaks leeri”. Lähemal lugemisel aga osutub kohaseks iseloomustada selle sisu ja laadi ka nimetusega: kaks palet. Kahe leeriga tähistab autor raamatu kolmandas osas reas luuletusis küll enese järsku erinevust ,,vanast maailmast” ja luuletajate laagrist, kes „ei millestki read välja pinnis”, kel Jõid läppund õhust värsipalge vinnid”, kelle „tõel ja rinnal valgelilk-märk” ja kes süüdi mitmes pärispatus, kuid millised on need uued maailmad, mida autori leer peab avastama, mihukesed on nende ,,omad tõe teed” ja see lahendus, mis pidavat tulema ,,homsen võitlusen, uue tõusva elutunde nimel”, seda autor meile konkreetselt ei näita, see jääb õhku rippuma nagu kunagi luba­dus, mida kerge on anda; nagu kunagi asi, millest alles unista takse. Kuid unistusi autor ometi ei salli; ta ütleb lausa: ,,Päev uiistusist ammu üle jõuda.” Ja kui ühes kohas kindlasti on öel­dud: „ja käime täna o m a t õ e t e i d”, leidub teisal:

    „Kõlisevaid sõnu sarjand

    salmiks küllalt mõttesõel,

    aga rägastikku varjat

    igavesti elutõed,

    kauged tõed.”

Suur vastuoksus. Ses viimati tsiteeritud värsis on pilt juba hoopis otsekohesem, – aus tunnistus inimlikust nõrkusest ja teise, intiimsema palge paljastamine eespooltsiteeritud rinna ettelöö-mise ja vähekohustava iseteadvuse alt.   Kaks palet.

On veelgi vastuoksusi: autor pihib härdameelses luuletuses, kuis ta taskust viimse raha annab lapsega kerjusnaisele (kuid kir­jutatud on: sinu pahem käsi ei pea mitte teadma, mis sinu parem käsi teeb), ja teisal ütleb ta: ,,su süda hoiab kannataja poole – sa tunned nii ja teisiti ei saa”, kuid juba järgmisel leheküljel loeme otse programmilisest mõttesalmistust:

    „Mis jääks sest rahvast, kui ei oleks kurjust

    ja järsku jõuaks inimväärne lepp?

    Siis lihtne sibi, minister ja sepp

    sest õnnest okseni kõik oleks purjun”.

Päris rabav vastuoksus ning kahepalgsus! Ning sellise maailmavaatega ei sobi kokku peale mitme muu avalduse eriti pikema luuleloo ,,Haamri” kangelase traagika ega valimisplakatlikud read saagimeestest ja korruptsioonitegudest samas tootes.

Võib-olla on see inimesväärse leppe hülgamine ja kurjuse kaitsmine lihtsalt trotsi ja julge sõna ütlemise tuhina momendiline produkt – või on see homse päeva ja uue maailma oma tõde?   Nagu ehk järgminegi väljendis:

    „Täna kes mõistavad saabuvat tõtt,

    ju hüüavad – kadugu rahu!

    Aadete heitlus on tuiskude sõkk –

    tõe lunastab lennuk ja kahur.”

Siirdudes autori ideoloogilisist ilmuvusist kunstiliste korda­minekute juurde peame eraldama paremikku need luuletused, mis on kantud soojustatud nägemisest ja osavõtust nendesinaste nõr­gemate vastu, eeskätt luuletused agulilastest, sülemaimust peale, keda kerjav ema ,,kandis sulen oma naervat vara” kuni toreda tänavapoisikese „rüblikuni”; neil luuletustel tahaks pikemalt pea­tuda ja välja koorida neis leiduvaid piltlauseid ja tähendusrikkaid lakoonilisi ütlusi. Neis tundub küünarnukkide rassingute, ener­gilise tegevuse ning hoolimatuse lihtsa kirjelduse taga varjatud valulisust ning saatuse sõrme. Ka luuletused isa surmast pealkir­jaga „Lihtsalt” ja ema palgest nimetuse all ,,Nägu” peidavad inim­likku heldimust; eriti esimeses, neis lihtsa olemise ja vaese mehe töö ning elu märkimistes on hingestatud realismi. Näib, et Schützki on inimlikus nõrkuses tugevam kui mehitseva sangarina. Peale vastnimetatute liigitame raamatu hüvemikku, nagu eespool­sest aimatav: ,,Koputuse”, ,,Õhtulaulu”, „Musta vankri”, „Rüb­liku”, siis veel: „Kindlustajad”, „Märtsipäikese” j. m. t.

Raamatus kõige pikem värsistu on „Haamer”, ajalooline poeem ja traagiliselt lõppev talupoja elu- ning töölugu. See on kirjutatud viies jaos, kompositsiooniliselt mitte veatult ja stiili­liselt mitte päris läbiviidult, sest teises jaos nõrgeneb pinge ning sirgjoonsus, maad võtab siin ja edaspidigi mõningas venivus ja neljas osa langeb vemmalvärsi žanri, kus iseseisvuse ajajärku iseloomustatakse ainult kui saagitsemis-, korruptsiooni ja pankroti epohhi. Kõige õnnestunumad on esimene ja viimane osa. Algus­jagu oma mehise, napi lausungiga ja energilise tempoga on hea puhang värskust ja tööst hoovavat karastust.   Neid hüvemikke kohtad edaspidigi, selliseid värsse, nagu:

    Aasta peksis aasta pakku,

    habe kasvas lõual takku, vagudesse kippus palg

ja teisi tervitatavaid ridu ning lõikeid, kuid segi juba ballastiga. Aga viimane osa mõjub paljuti lepitavalt. Siin on oksjonihaamri põrutav mõju esmakordselt väljendatud värssides – ja mõjusasti.

Schütz on jõudnud teatavale küpsusastmele, kuid pole mitte veel vaba noormehe poosist ja žestist. Ta taotleb oma joont. Kuhu ta välja jõuab, eks seda näita tulevik.

Erni Hiir oma koguga „P ö ö r a n g”, mis tal arvult viies, tahab kuulutada, nagu Schützki, uut maailma, uusi tõdesid; ärapöördumises olevast ning eilsest ja meelte ning tahete ergu­tamises tulevikku tuleb mõista ta raamatu pealkirja: pöörang. Schützi lahtiütlemine vanast leerist on täis trotsi, iseteadvust ning enesejulgust; tema isik seisab siin tähtsal kohal. Hiire pöördumine uuele ajale ning vastseile tõdedele on kantud enam ühis­tundest, nagu see väljendub ta värssides; tema isik on siin taga­plaanil ja tema kuulutatavasse vastsesse ajastusse on püütud panna rohkem sisu. Schützi kuulutatav uus on möödunust ja minevast parem seepärast, et see on uus; Hiir aga loodab uut selleks, et see tõepoolest oleks p a r e m. Mis ühele on otstarbeks, on tei­sele abinõuks. Hiir maalib ka üksikasjalisemalt vana, peamiselt sõja- ja saagitsemispildistikus „Kummitus”.

Kuna Hiir on ideeliselt Schützist järjekindlam, jääb ta aga kunstilises mõjuvuses Schützi kõrval hämarikku. Paistab koguni, et Hiirele on ta arenemis- ja erinemisteele veerenud tõkkeid, just sisemisi takistusi. Vorm on valguv, pudenevam kui Schützil, sõ­nad kuhjuvad, kidastuvad, kujunevad literatuuriks. Lausungi ras­kepärasuse all on Hiire toodang vareminigi tublisti kannatanud, kuid vahepeal oli ta sellest vabanemas, sattus aga käesolevas kogus jälle mõningal määral vanasse ohtu.

Lihtsa elu, tööinimese toimingute ja hämaruse kirjeldusis leidub Hiire paremik, ka mõnes tööluuletuses; nii saame eelistada luuletusi „Põldur”, „Kevadel”, „Päikest täis on salved”, „Perekond”, „Vana töömees”, „Ema”, „Tormiööl”, „Puhkepäeval”, „Tööpäev” j. m. t. Need on kõik vormikindlamad, selgemad ja vabamad filosofeerivast elemendist, kuna hulk looduskirjeldisi ja jubeda- ning jõledapildilisi, mõrumeelseid ning virelemismeeleolulisi luuletusi selle maailma kurjusist kannatab liigsõnalisuse, ebaplastilisuse ning lammuvuse all. Loed ja hajameelestud.

Ma ei hakka kahtlustama autorit tundmuste puuduses, kus­juures tundmuste all ma sugugi ei mõista ainult sentimentaalseid ja passiivseid meelisklusi, vaid ka aktiivset hoogu ja kõiki teisi kogu skaala ulatuses, kuid need tundmused ei ole läbi käinud inspiratsiooniääsist, nad on jäänud teoreetilisteks; sellest need seesmised takistused, millest juttu oli eespool ja mis määrasid raamatus leiduvate luuletuste enamiku ebatänuliku saatuse ja põh­justavad raamatu käestpaneku poolikusetundega.

Aasta on andnud ka kaks epigrammide kogu: Aleksan­der Antson’ilt: „Epigramme III” ja varjunimestatud autorilt Sancho Panza’lt: „Kirjanduslikke epigramme”. Esimese ainestik on õige lai: ühiselulised, poliitilised, erakondlikud ja maailmaelu nähtused on siin kajastatud, samuti kirjanikud, kunstnikud ja näitlejad läbi võetud, enamik muidugi piitsutavalt, üksikud ka heatahtlikult ja pooldavalt. Teise autori vihk, nagu pealkirigi osutab, sisaldab ainult epigramme kirjanikkude, kirjan­duslikkude rühmitiste ja ka mõne kirjastuse pihta.

Need epigrammid on Antsonil osaliselt, Sancho Panzal täie­likult ainult kirjanduslikkude ja kirjanik-inimeste ilmuvuste kaasprodukt, nagu kõrvalained mingi keemilise destillatsiooni teel saa­vutatava peaaine puhul – või nagu moonutavad varjud kuju­dest. Erilise vaimukusega ei hiilga kumbki, enam leidub neil vemmalvärsilist literatuuri kui tõesti hästi tabavat, millega ei ole öeldud, et neis mõnigi epigramm naelapea pihta ei satu. Riimida ja rütmiseerida oskavad mõlemad. Aga August Alle epigrammi kunsti löövuseni ei küüni kumbki.

Neis lühireakuis leidub trehvava kõrval pahatihti ka lausa ülekohtust. Enese isiku kohta ma sõna ei võta, ma seega anas­taksin soodustuse, milleks ma oma ülevaate autori seisukorda ei käsita, küll aga lausun paar sõna õienduseks näiteks Fr. Tuglase puhul, kellest Antson lausub:

    Võid aastaid tukku,

    tukku – saad ikka kirjanduselukku!

Igaüks teab, kui suur töömees on Tuglas. Ja kirjandusloole ning meie vaimukultuurile ei ole sellised uurimused, nagu Tuglas neid on avaldanud, sugugi vähem tähtsad kui mõni novellikogu või romaan, ja eks me oota nüüd Tuglaselt jälle suurt mono­graafiat Ed. Vilde üle. Olgu tervitatud selline „tukkumine”. Niisama ebaõiglane on Tuglase vastu see teine epigrammisepp, nimetades teda muumiaks ja süüdlaseks mõneski muus. Ka Gus­tav Suitsu poole sihitud nooled lähevad märgist mööda. Need olid ainult üksikud näited. Üldisemalt aga peab tähelepanu juh­tima sellele väärtiitlile, millega A. Antson ristib meie kirjanik­konda. Ta nimetab neid „kirjandushaikaladeks”. Kui meil kir­janikkude puhul nii ränka üldnimetust tarvitatakse, mis jääb siis veel kõvemaks sõnaks nonde maailma vägevate ja suurpatturite jaoks, keda autor kah on toonud oma vihu kaante vahele?

*

Tundmatuilt algajailt on ilmunud kolm esikvihku: Evald J. Võitk’ilt „Kevadtuuli”, Robert Grauberg’ilt „Hommikune leid” ja Eduard Jürgen’ilt „Soode tagant”.

Voitki ja Graubergi kogud on kirjastatud „Eesti Rahvuskirjanikkude Liidu” poolt ja tahavad, nagu seda liidu esinemistest ajakirjanduses võib järeldada, esindada uut pöördelist liiku­mist kirjanduses ja vastset generatsiooni. Seega peaks siis nüüd seniste noorurite, „Orbiidi” rühma tunglemisaeg möödas olema ja viimane keskuriks nihkuma, sest hoia alt: uus noorus tuleb. . . Mis sest, et orbiitlased tegelikult oma sõna päriselt pole veel öelnud ega omi, enneavastamatuid vaatevälju pole tõelikult näidanud… Kui aga lähemalt vaatled uustulnukaid, siis on neil üpris vähe uut öelda, nii vähe, et sellele enama kaalu andmiseks oli küll vaja liituda rühmaks – kui see aitaks! Et uusrühmlased tõeliselt oleksid rahvuslikumad kui eelkäinud, sedagi nende ko­gudest ei näe. Palja sõna – rahvuse, kodumaa – suhuvõtt ei tee luuletusi veel eestilisemaks.

Luuletamiseks teatud oskust neil ju on, vormikindlust Voitk’il enam kui ta kamraadil. Aga Voitkil on ka enam kuraasi: tungib kultuurkapitali jagamiste ja „Loomingu” kallale, kuid seegi pole uudis: epigrammisepad on selle „neitsiliku” ala varemini avastanud.

Kolmas noorur, Ed. Jürgen, esineb iseseisvalt; harrastab kindlat vormi ning puhtaid riime ja sooritab vähemalt ses punktis esimese esinemiseksami küpsemana kui eelmised. Ja et ta seisab väljaspool rühma, ei tule talle mitte kahjuks.

Kolm algust, kolm tõotust – mis ja kellel sest täidub, seda jääme ootama. Pole põhjust ega mõtet kedagi tagasi kohutada. Ruumi olgu igaühele, kes midagi võib. Ja oodata võime ka, kuni nad tõepoolest midagi jaksavad.

*

Nagu nägime, on 1933. a. värsside saak õieti rikkalik, mis asjaolu ei tahaks sobida ülevaate alguses leiduva kriisi jutuga. Kuid kui tähelepanu pöörame sellele, kuivõrt neist raamatuist teo­seid on ilmunud autorite omal kirjastusel ja kui palju firma välja antuna või missuguste honoraridega, siis näeme, et normaalsed ilmutamistingimused (mis valitseid meil rida aastaid tagasi ja mis olid õieti kindlad indeksid luule nõudmis-pakkumise olu hindami­seks), – need tingimused on jäänud minevikuluuleks (ja annaks taevas, et jälle tulevikumuusikaks), näeme, et pakkumine ületab nõudmise otse lämmataval määral. Kuigi sellega kaasas käib kriis, tunnistab ometi see pakkumise intensiivsus päris kangelas­likku visadust.   Ka see on lohutus.

Artur Adson.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1934