Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Meie ilukirjandusline loometegevus tunneb oma aja­loolises arenemises õieti kaht suurt ning põhjapanevat murdejärku, nii-öelda – kaht ärkamist.

Esimene murdejärk, mis on seotud, Kreutzwaldi, Jannseni, Koidula, Jakobsoni kui tähtsamate esindajate nimedega, kasvas üles rahvuskultuurilisest liikumisest, mis läinud aastasaja kolmanda veerandi algul hoogu hakkas võtma ning seitsmekümnendate aastate algul oma tõusutipuni jõudis. See oli meie rahvusetunde esimene pidulik sirguajamine, mis sünnitas meie niinimetatud „ärkamisaja kirjanduse”, mis ka rahvusliku romantismivooluna tuntud. Tõepoolest, meie algupärase ilukirjanduse ajalugu algabki alles sellelt esimese ärkamise murdejärgult.

Meie teine „ärkamine” kuulub käesoleva aastasaja lävele. Sellel hilisemal renessaansil pole veel kindlat üld­nime, tema ajaloost on vaid üksikud teosed üksiku eri­voolu fikseerimiseks, ja oleks ühekülgne ning ebatäppis seda murdejärku ta ristlainete haruldases mitmekesisuses ainult „Noor-Eesti” liikumisse välja juhtida. Sesse murde­järku aastasaja vahetusel ulatuvad tagasi meie tänapäeva ilukirjanduse juured, ulatuvad tagasi kõigist hilisemaist usuvahetusist, isegi ilmasõjast ja revolutsioonist hoolimata: kõik oli siis juba idus olemas.

Selle meie teise renessaansi, aastasaja vahetusel tekki­nud murdejärgu silmapaistvamaid karakterijooni jälgida ongi selle lühikese ülevaate katseline ülesanne.

Kui meie rahvusliku ärkamise järku tema kirjan­dusega võrrelda murdejärgu kirjandusliku läbilõiguga, siis üllatab meid mõlema liikumise nii põhjani erinev profiil. Meie esimene ärkamine näitab suurt koondumisprotsessi, meie teine renessaanss on aga erinemisprotsessi tagajärg.

Muidugi oli ka meie rahvuslik ärkamine oma aja intelligentlik liikumine, mis mitte alati hulkadesse ei tun­ginud ning oma pidulikus meeleolus kõiki ühiskonnakihte ühevõrra kaasa ei kiskunud. Kuid liikumine ise oma ulatuvuse piirides oli oma aja kohta ainus ning sisemiselt tervik, ja seesugusena vajutab ta oma märgi ka ilukirjan­dusele; mis oli õieti tähtsaim osa sellest liikumisest, vähe­malt selle rahvuspoliitilise liikumise armsam ja mõjuvam propaganda abinõu.

Seda ühtlust ja ühtmeelt toonitades pole meie mui­dugi unustanud neid tülitsemisi, riidusid ning avalikke kisklemisi, neid suuri ja väikesi sissisõdu, mis rahvusliku ärkamise mesinädalate järele üksikute rahvameeste vahel lahti puhkesid ja mitte alati isiklikku, vaid sagedasti ka põhimõttelist laadi kandsid.

Kuid meie tolle aja talurahvaliku tagapõhjaga selts­kond oma erinevate poliitiliste orientatsioonidega oli ometi sedavõrt ühtlane, tal leidus nii palju ühiseid ja üldisi omavahelisi kokkupuutepunkte, et ajajärgu püsiv ja tervik stiil kaduma ei võinud minna. Et ideeliselt kogu mõtte­käik rahvusprobleemi kui peatelje ümber keerles ja et see ühe rahva probleem oli, kes oma ühiskondlikus arenemis­astmes veel võrdlemisi puhast „maarahva” tüüpi esindas, siis on arusaadav, miks meie rahvusliku romantismi kir­jandus nii kindel ja puhas on oma ilukirjanduse traditsi­oonides, miks ta oma sisulises tendentsis sama üldsihi poole liigub ning väljendusviisis nii vähe lahkuminevaid maitseid ilmutab.

Ja meile saab siis ka mõistetavaks, kui uue aasta­saja algul noor kirjanikkude põlv, end ärkamisaja kirjanduslikkudest traditsioonidest vabastama hakates, meie esi­mese renessansi kangelastest ühtki „õiget” ei leidnud. Meie kirjandusloo arhiive tuulutades ei leidnud „Noor-Eesti” enesele ühtki eelkäijat ega esivanemat, peale senti­mentaalse lamburluuletaja Kristjan Jaak Petersoni. Seda fakti konstateerides pole minu ülesanne midagi heaks kiita, veel vähem etteheiteid esitada, vaid teen ainult objektiivseid järeldusi. Ma järeldan, et meie rahvusliku ärkamise ja selle epigoonide kirjandus kandis nii ühtlast ja ümmargust nägu, et üks hilisem sugupõlv, kellele see kirjandus kord ebasümpaatlik oli, ei leidnud sellelt kuul­salt ajajärgult ainustki kirjanikku,   kes sedavõrt oleks eksinud oma aja maitsete ning traditsioonide vastu, et oma ajajärku üle elades või selles „ususalgajana” eemaletõugatuna oleks võinud uuele elule ärgates oma lapsi ja lapselapsi näha . ..

Mida tervikum ja ühtlasem on meie esimene ärka­mine, seda närvilisem, laialivalguvam ja mitme ilmakaare poole sihtiv on meie kirjanduse teine renessaanss. Kärsitud ristlained, mis aastasaja üleminekul meie kirjanduse kää­rival veepinnal tekivad, need on noore, algaja kultuuri­rahva differentseerumisprotsessi nurgavoodi valud. Aasta­saja lävele astudes olime kaotanud juba oma puht talurahvalise tagaseina, meie kultuur hakkas linnastuma ehk – nagu seda pateetlikumalt nimetati – euroopastuma. See erinemisprotsess oli aastasaja murdeks juba nii kaugele jõudnud, et ta jõudude ümberpaigutamist nõudis, nimelt vastavat „vaimlist peale-ehitust” uuele majanduslikule ja ühiskondlikule arenemisastmele.

Teisest küljest polnud see ühiskondlik erinemisprot­sess veel mitte nii kaugele jõudnud, et mingi, uus klass või kiht oleks suutnud oma vaimlise diktatuuri maksma panna, kogu tolle aja kultuurile ja kirjandusele püsivat ja ainuvalitsevat stiili andes. See oli pigemini käärimise ja muhenemise ajajärk, kodusõdade ja päranduseprotsessidega, ja see mitmepeane ning paljupalgene ajavaim oma ristlevate huvidega võis ja tohtis väga tänulik ja vastu­võtlik olla nii paljudele ideedele ja maitsetele, millega Euroopa tavaliselt kõiki poolmetsikuid rahvaid nende esi­mesil küllatulekuil üle külvab. Need ristsed elasime üle aastasaja vahetusel.

Eksiarvamiste ärahoidmiseks peame kohe tähendama, et mingi hiina müür meid meie soodsa geograafilise seisukoha tõttu Euroopast ka varemini ei olnud lahutanud, meie kirjandus on juba oma esimestest sammudest peale liikunud Euroopa orientatsioonis. Kui näiteks jälgida proosakirjandust, siis näeme, kuis meil sentimentalismi voolu kestel tõlgete kaudu kodunevad saksa rahvakirjan­duse ajaviitliku, õpetliku ja liigutava sisuga rüütli-, röövli-ja märtrijutud. Meie rahvusliku ärkamise jutukirjanikud tulid saksa talurahva romaani ja külajutu koolist, mis seal peale 1848. a. revolutsioonipäevi rahvakirjandusena õitsele läks ning 1870. aastaks, kus meie rahvusliku ärkamise mesinädalad algasid, juba kindlate maitsete ning traditsi­oonideni oli arenenud. Meie tolleaegsed läbikäimised Eu­roopaga kandsid laadi, nagu aeg ja olud seda tingisid. Meie teoorjusest tulnud talurahvas oma köster- ja koolmeister­kirjanikkudega ei puutunud niipalju kokku ilmakirjanduse intelligentlikumate kunstivooludega kui õpetliku ja ajaviitliku rahvakirjandusega, mis ka ainuke kirjandus võis olla alles lugema õppivale talurahvale. Meie haledusevoolu päevil ei tõlgitud mitte Goethe „Werther’it” kui sentimentaalse romantismi klassikateost, vaid Goethe naisevenna Vulpiuse röövlijutte. Ja meie nõndanimetatud ärkamisaja romantikud ei seisnud ja ei võinud seista mingisuguses ühenduses saksa romantilise kooli kunstiprintsiipidega, kuna see kõrgema seisuse intelligentsikirjandus oli, vaid nemad tõlkisid ja jäljendasid saksa idea­listliku sihi ja realistliku keskkonnaga külajutte, mis vastasid meie külarahva hariduslisele tasapinnale. Meie Euroopa oli tol ajal ühekülgne, me tundsime teda pea ainult saksa rahvakirjanduse kunstiliselt sagedasti kaht­laste eeskujude järele, ning rahvaste liikimisvahendite puudulikkuse ning aeglase tempo tõttu jõudsid needki tutvused suurte hiljaksjäämistega.

Meie teise ärkamisaja kärsitu käärimise üheks põhju­seks, on õieti asjaolu, et rahvusvaheline läbikäimine tehnika täienemise tõttu kiirema tempo võis võtta, mille tagajärjel Euroopa meile juba puhttehnilistel põhjustel ajaliselt kui ka ruumiliselt märksa lähenes. Teiseks olid meil juba esialgsel kujul olemas kõik need uued, ühiskondlik-majanduslikus erinemisprotsessis tekkinud kihid, nagu seda kapitalistlikust linnastumisprotsessist läbi käinud Lääne-Euroopa klassikalisel eeskujul näitab, mille tõttu meie huvid selle Euroopa vastu ei võinud mitte enam jääda ainult külarahva laenuraamatukogude tasapinnale, vaid meie võisime Euroopat juba kogu tema vaimlises ulatuses ja mitmekesisuses ümber haarata katsuda. Selles seisiski nüüd selle moodsa aja hirmuäratav pööre, euroopaliku kultuuri uputusline sissetungimine Eestisse, et meie kultuuriilmaga mitte enam ta mineviku, vaid oleviku kaudu kontakti astusime, ja et see kontakti astumine sündis nüüd juba tervel väerinnal.

Kui meie käesoleva aastasaja lävel tahaksime oma ühiskonna „lademete” profiili fotografeerida, siis võiksime kõnelda talupojaklassist, linnakodanlusest ning palgatööliste klassist ja intelligentsist, mis üldises linnastumisprotsessis oma külaharitlase tüüpi hakkab kaotama. Need klassid polnud veel puhtamal kujul erinenud, kuid teatava piirini kandsid nad oma eritendentse. Talupoeglik oli rahvustunnet ta maakultuurilise paleusega uuele tõusule viia.  Linnamehelikku iseloomu kandis sellele tungile materialistlik – majanduslikkude argumentidega vastusõdiv kodanline käremeelsus. Ja vabrikutööline sõbrustas sotsialismiga. Intelligents jagunes, vastavalt oma päritolule, kõiki kolme liini mööda.

Et kirjanduslooliselt seda murdejärku iseloomustada, on otstarbekohasem pidada kronoloogilist järjekorda. Siin võime näha, kuis umbkaudu 10 aasta jooksul, ütleme 1896. a. – 1906. a., rida vaimlisi voole kärsitus tempos üksteist taga ajab, üksteisest üle jookseb, et hiljemini, mitmeti muutudes ning oludele kohastudes, suurema või vähema eduga kõrvuti oma teekonda jätkata.

Kui ma seda, võib olla, natuke vägivaldselt kümne aasta piiridesse surutud murdejärku 1896. a. lugema olen hakanud, siis olen ma sellega märkida tahtnud Jaan Tõnis­soni poliitilisse ellu ilmumist „Postimehe” peatoimetajana. Tõnissoni isikus näib meie rahva elutunne end pärast suuri pettumusi ning norutamisi värske temperamendiga ning optimistlikus võitlushimus suure visaduse ja isegi teatava upsakusega sirgu ajada katsuvat. Tõnissoni ülesanne on, muidugi uutele ajaoludele kohastudes, uut rahvuslikku ärkamist esile kutsuda, kuid vanadel traditsioonidel. See peab veel kord üks talurahva ärkamine olema, maakultuuriliste põhijoontega ning idealistlik-ergutava külarahvakirjandusega. Ühe sõnaga, meie oleksime saanud oma esimeselt rahvuslikult ärkamiselt ühe uue, parandatud ning täiendatud trüki. See oli meie viimane rahvuspoliitiline koondamiskatse, mis alguses värske hooga edenes, kuid pea poliitilisel, kultuurilisel ja kirjanduslisel areenil uute tendentsidega kokku pidi põrkama ning oma mõjuvõimust kord-korralt ikka rohkem käest ära andma. Meie ühiskondlik differentseerumisprotsess arenes kiiresti ning „Postimehe” traditsioonides kavatsetud vaimline peale­ehitus ei suutnud laialivalguvaid huvisid enam oma rah­vusliku maakultuuri katuse alla koguda.

Tõnissoni idealistlikule rahvusaate poliitiikale astubki mõni aasta hiljemini vastu nõndanimetatud „majanduslik” vool K. Päts’i „Teataja” näol, mis hiljemini üldiseks Tallinna „käremeelsuseks” kujuneb. Selle kodanlise radi­kalismi kõrval erinevad 1905. a. revolutsiooni päevadel juba sotsialistlikud kõrvalvoolud, otsekohe toetudes töölistekihtide klassikasudele.

Sellele poliitilisele arenemisele ja erinemisele vastavad muidugi omakohased kultuuripaleused, mis omakord peegelduvad neile uutele vooludele sõbralikus ilukirjanduses. „Postimehe” leeris tuntud „rahvuslikkude” kirjanikkude kõrval hakkab arenema teine liik kirjanikke, kes oma teostes ühiselulised vahekorrad esile tõstavad ning selts­konda ja maksvaid seltsielu traditsioone kibeda arvustuse alla võtavad. Kirjanduslooliselt jõuame neil andmetel meie realismi ja naturalismi juurde, mis aastasaja vahe­tusel meie ilukirjanduses lühikese eelõitsengu üle elas, et omakord üle trumpuda veel moodsamatest vooludest.

Meie ärkamisaja ilukirjandust nimetatakse küll romantiliseks vooluks, kuid tõepoolest puuduvad meie tolleaegsel romantismil mitmed väga tähtsad romantilistele koolidele omased põhijooned. Mis eriti selle ajajärgu jutukirjandusse puutub, siis kuulsime juba, et siin jäljendati saksa külajutte, mis sisuliselt idealistlik-pedagoogilisi tendentse ilmutasid, kuid talupojalist ümbrust tõetruult püüdsid kirjeldada, väljenduses üldse realismile lähenedes.

Seda primitiivset ja naiivi realismitunnet võime jäl­gida ka oma ärkamisaja jutu- ja näitekirjanduses, millest üksi juba see fakt tunnistust annab, et võõraid teoseid sagedasti „kohalikkudesse oludesse” ümber seati – s. o. reaalelule, ümbrusele lähemale.

Meie nõndanimetatud „rahvusliku kainenemise” aja­järk, nagu juba sõna „kaine” näitab, pole ka muud midagi kui unistuste pilvetagustelt alla astumine maamulla piirkonda, nii siis uus samm realismi poole.

See kainenemise tagajärjel sündinud pöördumine realismile pole sellel staadiumil muidugi veel teadlik ega tahtlik. Mitte kirjanik ei astu realiteedile lähemale, vaid tõsielu hakkab unistusilmas norutavat kirjanikku müksama. Ärkamisaja romantiline epigoon on realismiga kokku puu­tudes alles passiivne, kannataja pool, millega on ka sele­tatav ta ilmamurelik mask ning kaeblik, pisaraohter rinnatoon. Veel üks samm edasi ja see romantiline epigoon, kelle kainemine küllalt kiiresti ei edene, saab enam arenenud kaasaeglaste silmis naeruväärseks. Siin juba jõuame Kitzbergi, Wilde ja Bornhöhe följetonistliku ja päevakajalise tegevuse juurde, mis oli selle aja kainene­mise ja uue realistliku tunde kasvamise üheks lõbusakujuliseks tunnusmärgiks.

Sest kujutelge enesele näiteks Bornhöhet, kuis ta oma ajalooliste romaanide romantiliselt heroismilt alla astub oleviku lamedale pinnale ning hakkab nägema neid väikesi päevainimesi nii, kuis nad on. See oli suurte sõnade ja väikeste tegude tasakaalust välja kukkunud ühis­kond, keda tõsiselt idealiseerida, veel vähem prohvetipaatosega karistada maksis.   Selle veidra keskpärasuse ise­loomustamiseks jätkus pilkest, millega ta kirjutas oma raamatu „Tallinna narridest”, neist haigliku kujutusvõimega „romantikutest”, kellede ideed mingisuguses reaal­ses vahekorras ei seisa nende teostamise võimalustega, vaid kes usuvad, et „.kividest otsekohe võib sealiha teha”, kui aga tarviline masin on üles leitud. Meie ei tarvitse „Tallinna narre” tolleaegse seltskonna mõõdupuuks võtta, nagu meie karrikatuuri järele ei otsusta inimeste tõelise näo üle. Aga et endised romantikud, nagu Bornhöhe, romantismi ja idealismi üle nii kibedat nalja hakkasid heitma, oli ometi ajamärk.

Meie realismi ja naturalismi teadlikumat ajajärku juhatatakse sisse tavalikult Ed. Wilde ja Ernst Petersoni nimedega, võttes arvesse Wilde novelle 90-test aastatest algades ja Petersoni „Paiseid”, mis ilmusid otse uue aastasaja lävel.

Kuid selle „teadliku” realismi ja naturalismiga on lugu ometi nii, et temaga ei käi kaasas mingi „uue kunsti” teadlikku propagandat. Kokkupõrked „Postimehe” ring­kondade ja Ernst Petersoni kui meie „naturalisti” vahel ei toonud esile mingisugust teoreetilist sulesõda vana ja uue kunsti vahel, vaid kokkupõrked sündisid ühiskond­likkude ideede, nii-öelda tendentsi pärast, mis need uuevaimulised teosed sisaldasid. Tol ajal ei olnud esteetilised teooriad kirjanduses veel mõõduandvad ja meie kriitika, niipalju kui seda oli, kandis publitsistilist laadi, sarna­nedes selle poolest vene arvustuskooli traditsioonidega.

Meie realism on end alles hiljemini natuke põhjen­dama ja õigeks mõistma hakanud, nimelt „Noor-Eesti” romantikute pealekäimisel, et end kaitsta. Kuid realismi teoreetilised põhjendamiskatsed, niipalju kui neid oli, on kadunud ühes lehepaberiga, kus nad päevahuvides trükiti. Meie realism pole tänapäevani sünnitanud ühtki kirjanikkude rühma, kes oma tõekspidamisi ühise kilbiga kait­seks ja oma kooli eest süstemaatilist võitlust peaks. Kuna rühmad ikka uute voolude puhul tekivad, realism aga ammu enam „modern” pole, siis hiljemini seda „voolu” organiseerida pole vist enam tarviski olnud.

Silmapilgul huvitab meid ainult fakt, et naturalistlik tendents meie kirjandusse ei tulnud mitte teadliku agitee­riva kunstiteooriaga, nagu Prantsusmaal Zola naturalist­liku kooli taga seisis suur teaduslik õpetus või nagu saksa nõndanimetatud „konsekventse naturalismi” ümber tekkis ühtlasi teoreetiline revolutsioon kunstis. Meie realism ja naturalism  tekkis  tähelepandamata osalt juhuslikkudest kokkupuudetest väljamaa sellelaadiliste teostega, osalt kodusest tõearmastuse kasvamisest, mis need kirjanikud viis seltskonnakriitikale.

Meil puuduvad lähemad uurimused võõraste mõjude ulatuvusest meie vanemate realistide peale. Kuid kaudsed taktid lubavad oletada, et see ilma väliste tõugete ning eeskujudeta ei ole läinud. Wildel oli kerge följetonisti kuulsus, kes sügavamaid ühiskondlikke probleeme ei olnud käsitanud, kui ta 1890. a. Saksamaale sõidab ja mõne aja Berliinis mööda saadab. Mis vool oli aga noore Wilde Berliinis viibimisel saksa kirjanduses hookäigul?

Meie teame, et saksa kirjanduses on 80-tel aastatel realismitunne järjest tõusmas. Seal on Max Kretzer 1881-1886 ilmutanud rea romaane, milledes ta juba rõhu­tud klasside probleeme silmapiirile tõstab ning arenenud sotsiaalset tunnet ilmutab. Vennaksed Harfid on samal ajal kõlistanud mõõka teoses „Kritische Waffengänge” ja Karl Bleibtreu on ilmutanud teose „Revolution der Literatur”. Meie teame, et Saksamaal naturalism langeb ühte sotsiaalse liikumisega, et see uus kirjandus oli kaastundlik rõhutud kihtide vastu, et ta kodanlise seltskonna „paised” esile kiskus ja ühiskondlikke vahekordi kritiseeris. Selle uue realismi ja hilisema „järjekindla naturalismi” teosed, nagu nad on seotud Conrad Alberti, M. G. Conradi, Arno Holzi ja Johannes Schlafi nimedega, – need teosed on kõik ilmunud 1886.-1889. aasta kestel. Ja 1889. a. sügisel oli naturalism G. Hauptmanni draama „Päikesetõusu eel” kaudu ka saksa näitelaval tormilise eduga võitnud.

Ei ole kuidagi mõeldav, et noor teadusehimuline eesti kirjanik, naturalismi õitseaja tipul Berliinis elades, sellest täiesti teadmata ja puutumata võis koju tagasi pöörda. Ühte peame nüüd küll tõsitama, et saksa naturalistide teoretiseerimishaigus Wildele küll pole külge hakanud: kodumaale tagasi tulles ei too ta meile esteetilisi teooriaid kaasa, – kunstiteooriad näivad kolmekümne aasta eest meie kirjanikkudele veel täiesti ülearused toreduseasjad olevat. Kuid ometi on Wilde loometegevuses peale väljamaa-elu muutusi märgata; ta uutes juttudes, nagu „Karikas kihvti” (1893) ja „Linda aktsiad” (1894), ilmub juba teatav huvi ühiskondlikkude jutuainete vastu. See uus tendents tuleb aga iseäralise selgusega esile pikemas jutus „Kül­male maale”, mis vormilt kindlat realistlikku joont peab, tendentsilt aga seda sotsiaalset kaastundmust õhutab, mis oli saksa naturalismi üks silmapaistvamaist joonist.

Wilde kaasvõitleja Ernst Peterson on kodune mees, temal väljamaaga kohapealseid kokkupuuteid ei ole. Võõ­rad mõjud, niipalju kui neid oli, pidid teda ta koduses ümbruses üles otsima. Peterson oli seminarist, kes hilje­mini kooliõpetajana tegutses. Aastasaja vahetusel võis meie vene kooli õpetaja kõige kergemini kokku puutuda vene kirjandusega, kus juba kindlalt oli välja kujunenud realistlik tendents. Kas nüüd Saltõkov-Štšedrini ühiskonda piitsutavad satiirid Petersoni „Paisete” kirjutamiseks tõuget andsid või muu vene sotsiaalse tendentsiga ilmaparanduse kirjandus, seda selgitab kord lähem uurimine. Kuid üld­joontes pole kaheldav, et Peterson kättesaadavast vene kirjandusest teatava piirini inspireeritud on, kuigi tema kodumaiste ainete juures pole tarvis kahelda.

Meie kriitiline realism aastasaja vahetusel oli sisu­likult vähem mingi kunstivool kui sotsiaalne liiku­mine, kirjanduslikus vormis juhitud jõukamate klasside ja nende kultuurpoliitika vastu. Realism oli seega selle käremeelsuse ilukirjandusline peegeldus, mis aastasaja vahetusel ühiskondliku rahulolematusena maad võttis, mille energiad 1905. a. välistel tõugetel – mitmel kujul ja mitme­sugusel temperamendil plahvatasid ning mis peale revo­lutsiooni, olgu kodanlise radikalismi või jälle sotsialistliku töölisteliikumisena, jäädavasse opositsiooni jäid neile rahvusromantilistele ideaalidele, mis „Postimehe” ümber sigi­sid ning oma eluõiguse eest edasi võitlesid.

Meie realism, mis läinud aastasaja viimasel kümnel hoogu hakkas võtma ning uue aastasaja lävel mingile eel­õitsengule jõudis, ei suutnud mitte kindlamaile traditsioo­nele välja võidelda. Siin nimetame selle näituse kaht pea­põhjust. Ühest küljest langes sellele voolule otsa 1905. a. revolutsioon oma romantilise ilutulestuga, mille ülespuhu­tud paatos realistlikule metoodile sisemiselt võõras ning ebakunstilise stiilidesegu sünnitas. Teisest küljest tekkis aga uue sugupõlve kantuna „Noor-Eesti” liikumine, mis oli realismile – vähemalt ta tolleaegsel kujul – vaenuline ja mis suurema osa nooremaid jõude enesega kaasa viis, nii et realismile küllalt loomulikku juurdekasvu ei saabu­nud. Ka kaotas Petersoni aegne realism pea oma esimese nooruse käremeelsuse, millest noorem põlv, uusi kirjanduse revolutsioone tehes, üle pakkus.

Nii oleksime siis „Noor-Eesti” liikumiseni jõudnud, mis aastasaja vahetusel tekkinud vaimlises ärkamises ja murdejärgus sünnitab kolmanda ja viimase astme. „Noor-Eesti” liikumise kohta on meil siginud juba rikkalik kirjandus, selle kolmanda murdeastme lähem jälgimine ei mahu käesoleva ülevaate raamidesse. Ainult üldpildi lõpule­viimiseks ja süstematiseerimiseks olgu mõned põhijoone-lised märkused.

„Noor-Eesti” kasvas välja oma aja koolinoorsoo lii­kumisest, ja see alles roheline sugupõlv ei võinud end muidugi ise sünnitada ega oma esimestel sammudel uusi koeniite lüüa meie tolleaegse murdejärgu pinguletõmmatud lõimedesse. „Noor-Eesti” sugupõlve häll kiigub selle rah­vusliku renessansi lainetel, mis Tõnissoni „Postimehe” ümber aastasaja lõpul voogasid ja ka koolinoorsoo rahva­elu huvidest osavõtule äratasid. Rahvuslikust idealismist kantud on see sugupõlv oma „õpiaastatel”, on „kirjanduse­sõprade” ajajärgus vene kooli kiuste patriootiline, kes unis­tab suurtest isamaalistest tegudest. Koidula ja noore Aho paatosega. See on ajajärk, kus Hans Pöögelmann tõlgib Ungari rahvushümne ning oma algupärases „Noorusehümnis” hüüab: „Ja ohverdagem isamaale rammu ning jõudu, armu eluteel!” See nooruse idealism ei sobi avalikus elus juba esile kippuvate materialistlikkude tendentsidega, ta harrastab ka kirjanduses idealistlikku luulet ja ei sümpatiseeri naturalismiga ning Ernst Petersoniga. „Noor-Eesti” esimese albumi ilmumisel hakkab see isamaaline meeleolu ainult spetsialiseeruma intelligentliku liikumisena, mille „euroopaliseks” saamise tung meie linnaharitlase loomulik vajadus on, rahvakirjanduse ja primitiivse külajutu nõiutud ringist kõrgemate kunstisalvede juurde pääseda.

„Noor-Eesti” tormi ja tungi ajajärk langeb ühte 1905. a. revolutsioonidega. Nende „võitlusepäevade” esimesel aja­järgul mängib esimest viiulit vene sotsialism, teisel poolel on ülekaalus Lääne pateetiline individualism. Siin on linad „rahvuslastega” käristatud, seistakse, nagu teada, „Postimehest” pahemal pool. Sotsialismi ajajärk lähendab noori käremeelsuse tiivaga, individualism hiljemini sünnitab lõhe „Noor-Eesti” ja „Ääsitule” meeste vahel. Nii näeme, et noorem põlv aastasaja vahetusel kõik endised murded läbi teeb, enne kui ta uue murde toomiseks küps on. Selle arenemise jaamad on: patriotism, sotsialism, individualism. Ehk kui mõistete asemel pildistiili tarvitada, siisi Tõnis­son, Marx ja Nietzsche. Meie noorema sugupõlve vaimline kriis oli just selle poolest valus, nagu seda ka Suits „Sihtides ja vaadetes” tõendab, et need kolm ebajumalat – Tõnisson, Marx ja Nietzsche – pea ühel ja samal ajal oma okupatsiooniga tulid ning et nende kolme härra jaoks mingisugust lepitavat vormelit ei leidunud.               

Mis Nietzschesse puutub, siis on ta mõju aastasaja algul noorema põlve peale suur ning väga mitmekülgne ja ei piirdu ainult „Noor-Eesti” rühmaga. Ka realistidel on temaga heitlemist, näiteks noorel Mait Metsanurgal. Vahe seisab siin selles, et kuna realistide liinil Nietzsche rohkem oma filosoofia eetilise sisuga meeli erutab, areneb individulism „Noor-Eesti” rühmas peaasjalikult esteetilist joont mööda. Seepärast andub ka „Noor-Eesti”, oma tormi- ja tungipäevadest väsinuna ja Nietzsche temperamendi kaotades, esteetilisele maitsmiskultuurile ning sünnitab meie kirjanduses ühe „galandi ajajärgu” – Eesti „rokokoo”.

Murre, mis „Noor-Eesti” uue aastasaja lävel meie kirjandusse tõi, oli esijoones kirjanduskriitiline. Ta näi­tas, et kirjandus mitte ainult rahvusliste ja ühiseluliste ideede kihutusabinõu ei ole, vaid et kirjandus ka kunst on, mis, nagu kõik teisedki kunstid, teatavaile esteetilisile nõudeile peab vastama.

Vooluliselt tõi „Noor-Eesti” romantilise tendentsi meie kirjandusse, nimelt Lääne uusromantismi eeskujudel, mille individualistlik-esteetilisel vaimul polnud midagi ühist meie vanaromantikute rahvakirjanduse pedagoogiliste tendentsidega.

„Noor-Eesti” loomujoon oli tundeluuleline. Ta viis meie lüürika ja luulelise proosa õitsele. Kuid eepilist ja dramaatilist kirjandust ei ole see liikumine palju puutunud. Neid alasid on kannud peaasjalikult aastasaja vahetusel tekkinud murdejärgu esimese ja teise astme kirjanikud ühes nooremate järgijatega.

Meie romaani ja draama Seisukohalt peab kahetsema, et „Noor-Eesti” organiseeritud romantism meie realismi hoogsamat arenemist liiga vara halvas, enne kui see kindlamate traditsioonideni oleks jõudnud välja areneda. „Noor-Eesti” kiskus noorema sugupõlve anded liiga ühe­külgselt lüürilisse romantikasse, mille tõttu meie realistid liiga kaua vähenõudliku külajutu tasapinnale püsima jäid, värsket verd juurde saamata. Naturalismi ja realismi teene Euroopas on eepika, romaani õitseleviimine. Maad, kus naturalismi valitsus lühike oli, kaebavad oma jutustava kirjanduse nõrkuse üle. Meie naturalismi hooaeg aasta­saja vahetusel kestis ainult mõningad aastad ning ujutati uusromantilisest voolust pea üle.

Kõike kokku võttes võiks ütelda, et meie ilukirjan­duse hilisem kujunemine ning ta tänapäevane koguilme on nende vaimsete murrangute tagajärg, mis meid üle aastasaja läve kandsid.   Selle kääriva ja mitmes sihis praguneva murdejärguga algab meie uuema kirjanduse ajalugu. Ja iga aste selles murdumises, nagu me neid silmitsesime, on mõjutanud meie kirjanduse hilisemat kujunemist ja need murded heidavad mitmekülgseid varje tänapäeva kirjandusse.

Hugo Raudsepp.

Eesti Kirjandusest nr. 10-11/1922