Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

             

Juba mõnda aega on meil ja mujalgi elavamalt harutatud „positiivse” ja: „negatiivse” kirjanduse küsimust, on esile tõstetud, aga teiselt poolt ka arvus­tatud niihästi eeskujulikkude tegude ja tegelaste kujutamise kasvatuslikku, tähtsust kui negatiivsete elunähtuste kujutamise ja kriitilise suhtumise vaja­dust, on hinnatud kirjanduse väärtust „sotsiaalse tellimuse” ja ajasobivuse seisukohalt jm.

Soovides teada saada üldiselt valitsevaid maitseid ja arvamusi ses as­jas, palub Loomingu toimetus vastata järgmisele küsimusele:

Mida arvate positiivsusest ja negatiivsusest meie tänapäeva kirjanduses?” Kõik saadud vastused on ilmunud ja ilmuvad sissesaatmise järjekorras.

 

H. Viires (Jõhvi):

Nüüdisajal, mil Euroopa saatust juhib massinimene (nagu arvab hispaania kultuurifilosoof Jose Ortega y Gasset oma 1929 a. ilmunud raamatus Masside mäss), on meiegi kirjanikkonnale nn. „sotsiaalse tellimusena” püütud üha enam esitada järjest kategoorilisemaks muutuvaid nõudeid, et kirjaniku milline tahes teos oleks positiivne, oleks kõigiti ülesehitava sisuga, et ta oleks tulvil suurist ja õilsaist ideist ja aina heledama tuleviku poole viivaist aateist. Veel enam: iga ilukirjanduslik raamat peab sisaldama, mida rohkem, seda parem, eestlust ülesehitavat elementi. Meie kirjanike hulgas leidub ka küllalt neid, kes endid on lasknud ajatuulist kõigutada. Selle tulemusena on paari viimase aasta vältel ilmunud õige suurel arvul ilukirjanduslikke teoseid, peamiselt näidendeid, ent ka üksikuid romaane, millised kõik on kui sama liistu järgi valmistatud: aina positiivsus positiivsuse otsa ja kõrglennulist rahvuslikkust igal leheküljel. Jääb mulje, et kirjandusse kantakse üle seni vaid loomade ja kodulindude juures praktiseeritud „tõuaretust”. Sest nagu tõupuhtad loomad või linnud on kõik nagu ühe lauaga löödud, nõnda on ka paljud viimasel ajal ilmunud raamatud kui ühest kännust kukkunud. Ei mingit mitmekesisust nende sisus, põhiideis ega välises vormiski. Kui nii ikka edasi läheb, siis saame varsti üsna „t õ u p u h t a” kirjanduse.

Kui nõutakse ülesehitavate aadete sisseviimist kirjandusse ja rohkem positiivsust kunstiteoselt, siis ei saa ütelda, et see oleks halb, ehkki too nõue pole alati põhjendatud. Halb on see, kui kirjanikud neid nõudeid kohe suures enamikus ruttavad täitma. See tähendab kirjandusliku kui vaba kunstilise loo­mingu tagasiminekut ja lamestumist. Nõukogude Venes, kus kirjanduselt nõu­takse „generalnaja liiniat”, ning ka Saksas, kus riik ühe tähtsaima pretensioo­nina on esitanud kirjanikele rahvussotsialismi ülistusidee ja aaria vere ning tõu jumaldamise, on selle tasalülitamise kurvad tagajärjed juba käes: kirjan­duslik elu on jäänud ühepalgeseks, monotoonseks ja kirjandus teeb vähjakäiku.

Meil õnneks ei ole riik kirjanduselu põhisuundade kujundamisel otse­selt asjasse seganud. Meil joostakse peagu iseendast ajaviipe ja moehõike järele. Tosinate viisi turule tulnud uued raamatud kubisevad positiivsusest, kuid kuna nende positiivsus on saavutatud kunstlikult, ega ole mitte loomuli­kult ainest ja probleemist välja kasvanud, siis ei mõju see sugugi mitte üles­ehitavalt, vaid vastupidi – negatiivselt, segadusseviivalt ja muigama­panevalt. Sest kirjanduslik teos pole nagu ülikond, mille rätsep teeb tellija soovide ja moelehe kohaselt kenasti istuvaks, vaid see sünnib ja peabki sündima vabalt selles sulatusahjus, tulekoldes, kus kunstilisi sünteese teeb kirjaniku vaim ja tunnetemaailm. Ainult vabaduses sünnivad püsiva väärtusega taide­teosed, – olgugi mõnikord negatiivse sisuga, olgugi vahel täis skepsist ja jõhkrustki. Seda kõike on ju elus külluses, – miks peaksime selle maha matma? Kuid teisalt teame ka, et hästikujundatud negatiivne ja pessimistlik raamat mõjub sageli positiivselt, tõstvalt, julgustavalt – ka noorte lugejate suhtes. Seepärast mina hindan üsna kõrgelt ka teatavaid negatiivseid teoseid.

Meie kirjanduse paremik, mis pole alistunud väljaspoolt tulevaile mõjus­tusile, on oma sisulisilt ja vormilisilt väärtusilt jõudmas üldeuroopalikule tasemele. Aga veel mõni aasta tagasi kannatas meie jutustav proosa ühe isesuguse pahe all, mis ilmsiks tuli eluläheduse iga hinna eest tagaajamisel – rõvetsemistõbi. Arvati, et kui hästi paisutada üles igasugused nilbused-rõvedused ja erootilis-seksuaalsed elamused, küllap siis on ka elulähedus saavutatud selle Maksimaalses dimensioonis.   Ent elulähedus ei tohi olla  vaimukaugus.

Vaimulähedus aga eeldab juba eetikat, moraali, s. o. sisemist valvsust, enda-distsipliini, ka korrektsust. Kui Zola looming on tulvil inimelu jõhkraimaist toiminguist, hirmsaimate kirepuhangute kirjeldusist ning alatute, haiglaste olendite vere- ja armatsemistormest, siis ometi ta on kõike fikseerinud niivõrd kainelt, valvakalt, otsekui oleks neid tumedaid sündmusi jälgitud diagnoosi-paneva arsti-eksperdi asjalikkuse ja teadusliku täpsusega. Sama tõsiselt või veelgi tõsisemalt on suhtunud oma kunstimissioonile elu varjupooli kirjeldav Upton Sinclair, kelle toodangus valitseb karmist endadistsipliinist kantud diskreetsus. Või veel üks näide – E. M. Remarque’i Läänerindel muutuseta. Siin ei puudu vist küll midagi maailmasõja koledusist, inimlikest ebavoorusist, madalaist instinktest, – ja ometi elu- ja olustikulähedus on siin viidud kon­takti looja ülima vaimsusega – sisemise kõlbla valvuri läbi.

Näib, et ka meie kirjanikud on eluläheduse taotlemist hakanud võtma tei­siti. Eluläheduses nähakse ka vaimseid ja eetilisi väärtusi. Ning see on neile kasuks tulnud.

 

J. Laaban (Merivälja):

Innuka kirjandusharrastajana olen arutelnud ja kaalund sageli negatiiv­suse ja positiivsuse probleemi kirjanduses. Meie iseseisvusaegse uusrealistliku voolu sihiks oli tänapäeva argipäevaelu realistlik kirjeldamine, vastandina eel­nevale uusromantismile, mis seadis sisundis esiplaanile vaimsed väärtused ja ideelise taotluse, ehkki hoopis individuaalsel ja subjektiivsel kujul. Nüüd, kus olid toimunud eesti ühiskondlikus elus põhjapanevad muutused, näis olevat vaja kujutada ja kirjeldada uusi miljöid, uusi tüüpe. Kirjanik muutus loojast reporteriks, kelle loomingus hinnati eeskätt täpsust ja asjalikkust kirjelduses. Ent kirjanikkond, keeldudes loobumast ideelisest mõjust oma teoseis, hakkas kirjeldama sotsiaalseid ja inimlikke pahesid; otsida seda, mis oli mäda, nega­tiivne ja paheline, sai tolle perioodi kirjanduslikuks võtteks. Ent jäi tulemata eetilismoraalne mõju. Väiklane himu tuhnida madalusis ja pahedes ei võinud evida kasvatuslikku mõju, selleks puudus tal ideeline põhi. Kirjeldati negatiiv­set ja pahelist, kuid ideeline vastusead negatiivsele miljööle puudus. Paari aasta eest tekkis murrang: äkki leiti, et oli vaja kujutada konkreetselt positiiv­seid tüüpe ja mõjuda kasvatavalt-õpetlikult. Leiti, et kirjanduse ülesandeks on tuua lugejale käegakatsutavaid positiivseid kujusid, kellelt võiks õppida riiklikku ja üldkasulikku meelsust ja mõtlemisviisi. Oluliselt, s. t. puhtkirjanduslik-esteetiliselt seisukohalt ei olnud mingit tähelepanuväärset muutust. Kirjanik jäi ikka reporteriks, aga „vaikivas olekus”, kus ei tahetud arvustada või kirjeldada negatiivseid nähteid ja olusid. Eluläheduse printsiip jäi vanku­matult püsima, ainult vahega, et enne nõuti elulähedust ainestikult, toormaterjalilt, nüüd aga mõjult lugejale. Kuna ei juletud siiski üldiselt reaalelu hakata kirjeldama ebatõeliselt, s. o. positiivselt, siis siirduti ajaloolisile aineile, hooli­mata sellest, et meie ajalugu ei paku ju mitte palju vähem negatiivsust kui olevik. Kas peame nüüd hüüdma tagasipöördumist Vaestepatuste aleveile või ülistama üllaid Läänemere isandaid? Esimese ideetu negatiivitsemine ei sisalda inimlikke ega esteetilisi väärtusi ühiskondliku väärtuse, mida alul loo­deti, täielikul puudumisel. Kas on toonud pöörde paremusele positiivne suund? Ei! Ei kõlba kleepida realistlikule taustale, mida ei juleta kõigest hoolimata hüljata või subjektiivselt moonutadagi, idealistlik-positiivset sündmustikku ja tegelasi. Ei juleta loobuda realistlikust miljöökirjeldusest, kartes, et lugeja võiks leida teose olevat ebaelulise.   Spekuleeritakse inimese vaimse tuimu­sega ja arenematusega, arvates, et teda võib viia positiivsele teo- ja mõtlemis­viisile ainult sel teel, et seatakse talle ette positiivsed mannekeenid – ees­kujud, kelle malnidus tema vaimus sugereerib talle mehaaniliselt positiivset meelsust. Vaimu- ja iluväärtuste toomist inimhinge, ainukest võimalust luua temas kõrgemat eetilist arusaamist ja tunnetust, otsime asjatult. Võib-olla et hingeliselt harimatut ja arenematut inimest saab tuua kiiremini positiivsele meelsusele sugestiooni varal, ent kõrgema inimsuse saavutamine ei nihku sel­lega põrmugi lähemale, ei, seda saab kasvatada vaid pikkamisi vaimu- ja estee­tiliste väärtuste lähedaletoomise teel.

Nüüd tekib küsimus: kuhu pöörduda, kui on hüljatud nii positiivsus kui ka negatiivsus senisel kujul? Vist peab loobuma realistlikust suunast. Kuns­tiline, vaimne tõde peab astuma ta asemele, vaimulähedus peab asendama elu­läheduse. Võib-olla kujuneb murrang veidi teissuguseks kirjeldatust, ent see peab tulema. Kas ei pealkirjasta Jakob Wassermann oma teoses Tagebuch aus dem Winkel ühe essee „Habt Mut zu euren Träumen!” Julgust ulmadeks! Selle essee sisu on väga selge: materialistlik-pragmatistlik inimese „õilistamine”, see on otstarbekohastamine ühiskondlikus mehhanismis ei vii edasi. Alles ulmas, alles abstraktseis väärtusis, irdudes argipäevast, võib leida uue elu- ja kunstisisu. Ärgem petkem endid spordihimulisest ja „tervest” nooru­sest, abstraktseid väärtusi ei suuda asendada vitaalsus. Wassermann ennustab uut romantikat, mis on vaba endisest petlikkusest, kartusest vaadata näkku elule, kuid vaba ka elulähedasest, lõpmatult vaimukaugest „tõikade luulest”.

See suudaks tõesti viia edasi meie, oh, nii vaimukauget ühiskonda, suu­daks tuua kaasa kaudselt „positiivseid väärtusigi”, muudaks kirjanduse uuesti elu ja ajajärgu kontsentreerit sisuks. Meie uuem luule näitab teatud arengut sinnapoole, kuid selle üldumiseni möödub küll veel kaua aega.

 

P. Ambur:

Aastaid tagasi hakkasid üksikud hääled nõudma meie kirjanduses positiiv­sust ja riiklikku ülesehitavat suunda. Need said meie paranassituusade poolt täieliku mõnituse osaliseks. Seletati, et kirjandus kui kunst peab olema vaba ja autorile ei saa peale sundida mingit positiivsust, rahvuslust ega riiklikkust, see hävitab temas loova vaimu, sunnib kirjutama teda mingisuguste riiklikkude retseptide järgi, mis viib meie noore kirjanduse langusele. Peegasusel peab olema vaba lend ja teda ei tohi juhtida mingisuguste valjaste ning ohjadega.

Aastate möödudes on palju muutunud. Osa endisi kirjanduse vabaduse kaitsjaid on jõudnud äärmusesse, mille eest nad ise ennem hoiatasid ja milleni ei mõelnudki jõuda kirjanduselt positiivsuse nõudjad.

Kui see talitusviis pole mitte tahtlik ega sihilik tõestus oma endistele väidetele kirjanduse piiramatust vabadusest ja kui autorid teevad seda heas usus ning täie teadlikkusega, siis võib seda seletada ainult nende puuduliku arusaamisega rahvuslikkuse ja positiivsuse mõistest.

Ekslik on vaade, mis näeb positiivsust ainult selles, et tuleb kirjanduses esitada ideaalkujusid, kelledesse kõik inimlikud voorused on kokku kuhjatud, küsimata, kas see isik neid kanda jõuab; või teoses kõnelda meie üldtuntud isi­kutest ja nende tegudest. Unustatakse kunstiväärtusliku kirjandusteose esi­mene nõue, et see peab andma tihendatud elu, kõigi tema iseloomulikkude aval­dustega. Elutute nukkude esitamisega ei tehta positiivset ja rahvuslikku kir­jandust.

Positiivseks tuleb lugeda iga kirjanduslik teos, mis õhutab lugejas elu-ja teotahet, üldmaksvate vooruste harrastust ja muudab teda aktiivseks, tead­likuks riigikodanikuks ja heaks isamaalaseks. Kas neid sihte saavutatakse pahede või vooruste esitamisega, pole kuigi oluline. Sageli eluliselt ehtsate paheliste tüüpide ja olukordade esitamisega saavutatakse palju positiivsemaid tagajärgi kui ebaehtsate positiivsete tüüpidega. Nii näiteks võib O. Lutsu Udu pidada üheks paremaks karskuse propagandateoseks, kuigi seal kirjelda­takse joomareid. Idealiseeritud ja tahtlikult õilistatud kujude ajajärk on meie kirjandusloos ammu juba minevikus. Seda tuleb otsida Jakob Pärna, Andres Saali jt. nendeealiste loomingu õitseajast. Tänapäeval peaks meie kirjandus ja kirjanikud olema aga arenenud juba nii kaugele, et nendelt võidakse nõuda elavaid, liha ja verega inimesi, kes omavad mõtleva aju, arenenud tunde- ja tahtemaailma.

Kui ennem meie kirjanikkudele ette heideti, et nad sihilikult oma teostele valivad ainult manduvaid tüüpe, et nad elupahesid esitades vaatavad isikuid ainult pahelisest küljest ega näe selle juures nende tugevat elutahet, rühti alt üles, siis tänapäev pakutakse ainult voorusi, ei ammutata neid isegi elavatelt inimestelt, vaid kujundatakse ainult mingisuguste abstraktsete oletatavate tõekspidamiste järele.

Kui ennem võis öelda: oleks meie elu ja inimesed tõesti sellised nagu neid sageli kirjanikud kujutasid, siis oleks meie rahvas juba ammu välja surnud ja ta poleks suutnud luua iseseisvat riiki ega kultuuri, – siis tänapäevase posi­tiivse kirjanduse järele oleksime üldse olematud või eksisteeriksime kuskil stratosfääris.

Positiivsus ei olene siis niivõrd kujudest ega nende voorustest, kui autori suhtumisest käsitletavasse ainesse, ta üldisest mentaliteedist, vaatenurgast ja teose suunast. Ka ülekaaluliselt negatiivsed tüübid võivad mõjuda virguta­valt – elutahet, tööindu ja -rõõmu sugereerivalt, kui need on aga elulised ja esitatud sellesuunaliselt.

Rahvuslikkuse all tuleks aga mõista esijoones seda, mis on meile omane ja tõupärane, mis iseloomustaks meie rahva üldtuntud omadusi, püüdlusi ja tõekspidamisi, mis juhiks lugejaid mõistma igapäevases elus peituvat, kuid pisiasjadesse ära kaduvat üldist mentaliteeti, ellusuhtumist, nii üksiku isiku kui ka kogu ühiskonna ja riigi üldiste taotluste suunda. Iga meie rahvakihil on omad elusihid, isiklikud ja üldised eluideaalid, mille poole püütakse, millele lähenetakse päev-päevalt tööd rühkides oma ameti või kutse alal.

Kui varem süüdistati meie kirjandust ebarahvuslikkuses, siis oli see tin­gitud sellest, et seal esines rohkesti tendentse, mis olid meie rahvale võõrad või koguni tema paremaid püüdlusi mõnitavalt halvakspanevad, porritallavad.

Seega ei peaks kirjanduselt positiivsuse ja rahvuslikkuse nõudmine mitte kuigi palju piirama kirjaniku vabadust, vaid asetama ainult selle vabaduse kasu­taja õigele alusele, istutama ta kodumaa mulda, kust ta peaks ammutama endale toitu ja jõudu ning kuhu peaks ta kinnituma. Kuidas üks või teine kirjanik ennast sinna toetab, oleneb tema loomust, temperamendist ja isikupärasusest. Et seda aga teha tuleb, peaks olema kõigile selge. Meie ei saa minna oma rahva ega riigi vastu vaimumõõga, sõnakuulipilduja ega värsitääkidega, vaid peame need rakendama oma rahva välise ja sisemise vabaduse kaitseks.

 

Jaan Roos:

1903. a. esines huvitav vaidlus Postimehe ja Teataja vahel ilukirjanduse sihtidest ja ülesannetest.. Selle vaidluse põhjustas ajakirja Linda lihavõtte­number, mis sisaldas pühade puhuks avaldatud ilukirjanduslikke töid. Viima­sed olid auhinnatud žürii poolt, kuhu kuulusid A. Jürgenstein, G. E. Luiga ja J. Tõnisson. Selle auhindamisega ei olnud Teataja kirjandusearvustaja Jaan Väle päri. Lehe 75. numbris tungis ta A. Jürgensteinile kallale seepärast, et see kiitis neid jutte, milles kujutatakse elu sellisena, milline see peaks olema, mitte aga sellisena, milline see on. Jaan Väle väitis, et ilukirjanduslikus teoses ei tule mitte õpetusi ja juhatusi jagada ega elu idealiseerida, vaid seda loomu­truult kujutada. Kirjanduses ei tohtivat olla midagi eeskujulikku ega üliloomulikku.

Seda Jaan Väle kirjanduslikku credot ründas Postimehe 86. ja 87. numbris Al. K. (Aleksander Kaelas). Ta ütles: „Minu arvates, kui ilukirjandusel min­git olemise-õigust ehk raison d’etre võib olla, siis peab see just tema õpetuses sihis olema. Jutukirjanik peab just õpetada ja juhatada püüdma. See on üle­üldine kirjanduse siht. Sel sihil kirjutatakse usulisi, mõtteteaduslisi ja teaduslisi töösid. Selsamal sihil peab ka juttusid kirjutama. Peab jutt õpetlik olema, siis peab ilukirjandus inimese elu kujutades tema võitlemisteviisidest ja liiki­dest just eeskujulisi valima. Eeskujuliste vaimukangelaste eluvõitluste kirjel­damine on kirjanduse kõrgem ideal.”

Sellest vaidlusest näeme, et positiivsuse nõudmisega meie kirjanduses on esinetud juba ammu, õieti see on kestnud niikaua, kui on eksisteerinud meie kirjandus.   Kuid mitte ainult meil, vaid ka mujal on seda nõutud ja teostatud.

Positiivsuse nõudmine on kirjanduse sihi ja programmi küsimus. Niikaua kui on kestnud teoreetilised arutlused kirjanduse üle, niikaua on ka käsitletud küsimust, mis on kirjanduse ülesanne ja eesmärk. Neis asjus ei olda kaugeltki alati ühes arvamuses. Oleneb ajast ja ajavaimust ning mentaliteedist, millised need vaated ja seisukohad iga kord on. Eriti veidrad ja piiratud on arusaamised kirjanduse sihist siis, kui aega häälestavad kas usu, moraali või rahvusluse äär­muslikud ja fanaatilised suunad. Sellistel aegadel nõutakse, et kirjandus raken­duks kas usu, moraali või rahvusluse vankri ette. Ei ole midagi imestada, et kir­jandus kaotab säärasel korral silmist oma õige sihi. Sotsiaalse tellimuse ja ajakohasuse nõudmised on tihti niivõrd ägedad, et kirjandus on sunnitud neile nõudeile alistuma. Kirjandus lakkab siis olemast tõeline kunst, muutudes rakenduslikkude, praktiliste ja propagandaliste ülesannete kandjaks, kaotades oma väärtuse, alavääristudes ja langedes kunstilise käsitöö tasemele. Et see nii on, selle kohta leiame näiteid nii oma kirjanduse arengust, kui ka teiste rah­vaste omast. Niisugune oli meie järelärkamisaja kirjandus, Euroopa keskaja kirjandus, ligi 2 sajandit Ameerika Ühendriikide kirjandus puritanismi orjas­tamisel, oli hiljuti Euroopa proletaarne kirjandus, on tänapäev Nõukogude Vene ja fašistliku Saksa kirjandus ja praegu osaliselt ka meie kirjandus.

Kõige ohtlikum on kirjandusele, kui ta rakendatakse moraali teenistusse, sest see hukutab kirjanduse kui kunsti kõige mürgisemalt. Tabavalt lausub selle kohta Goethe: „Wer von den Künsten Sittlichkeit verlangt, der täte besser, ihnen gleich einen Mühlstein um den Hais zu binden.”

Positiivsuse nõudmine meie tänapäeva kirjanduses tähendab üldiselt seda­sama, mis tähendab moraali nõudmine. Positiivsus on – teisiti sõnastatud – moraalsus. Positiivsuse nimel nõutakse kirjanduselt ilu ja tõe taotluse asemel moraali taotlust, nõutakse õpetlikkust. Eeskujuliste vaimukangelaste kirjelda­mine olgu kirjanduse kõrgem ideal – see nõue maksab eriliselt praegu.

Pole tähtis mitte see, millist elu kirjandusteoses kujutatakse ja milliseid   kujusid   serveeritakse,   vaid   see,   millised   ideed   teost   kanna­vad, ja veel tähtsam, milline on kirjaniku suhtumine elu ja kunsti väär­tustesse. Kui see suhtumine on loov ja jaatav, siis on kõik korras. See loov ja jaatav elueetos esineb kõigi suurte loovate kirjanikkude juures – eriti just siis, kui nad kujutavad negatiivset elu ja negatiivseid inimesi. On huvitav märkida, et just kõrgema väärtusega ja klassilisse kirjandusse kuuluvad kir­jandusteosed kujutavad negatiivseid elunähtusi ja inimesi, näiteks Shakespeare’i Hamlet ja Macbeth, Goethe Faust, Dostojevski Vennad Karamasovid ja Kuritegu ja karistus, Tolstoi Ãœlestõusmine jne. Nende teoste positiivsus seisab just nendes esineva negatiivse elu ja negatiivsete inimeste kujutamises. Sellega seoses on ka nende teoste mõju positiivne, sest negatiivsetel nähtustel on psühholoogiliselt see omadus, et nad panevad inimese sügavamalt mõtlema eluväärtuste üle ja neid tõsiselt hindama. Ãœlekohtu, autuse, variseerluse, too­ruse jne. kujutamine kutsub esile vastupidise reaktsiooni. Elupilt, kuidas ei pea olema ja teotsema, mõjub hoopis sügavamalt, kui see, mis näitab, kuidas peab olema. See on psühholoogiline põhitõde. Muidugi peab seejuures alati silmas pidama kahte põhinõuet kirjandusteose juures. Need on: teose kunsti­line väärtus ja kirjaniku suhtumine eluväärtustesse.

Kui negatiivsed on näiteks kujutatud elu ja inimesed E. Vilde romaanis Külmale maale, kuid kui positiivne on olnud selle teose mõju nii meie elus kui kirjanduses! Lugejas äratas see sotsiaalse õiglustunde, viha silmakirjatsejate ja rõhujate vastu, kaastunde kannatajate ja õnnetute ohvrite vastu. Kirjandu­ses sai see uue kirjandusvoolu, realismi kande- ja programmiteoseks.

Samuti suure ulatusega oma mõju suhtes on meie uuemas elus ja kirjan­duses Tammsaare suurromaan Tõde ja õigus. Ses teoses kujutatud elu ja ini­mesed on enamikult negatiivsed, kuid kes väidaks, et selle teose mõju poleks positiivne?

Mõlemate mainitud teoste autorid on meie suurimad kirjanikud, ühtlasi aga ka tõelise positiivsuse pioneerid, pahede vastu võitlejad ja elu- ning kunsti­tõe kuulutajad. Nende teoste kaudu imbus värskemat õhku meie elu ja kunsti sumbunud olustikku.

Idealiseeriv elukäsitus ja inimeste kujutamine on enamikult alati kahjuli­kum kui arvustav ja kriitiline ellusuhtumine ja elupahede valgustamine. Eita­vatest nähtustest vaikimine ja elu idealiseerimine – on ise kõige pahelisem ja negatiivsem nähtus nii elus kui kirjanduses. See on lääge vale. Mitte see kirjanik ei taotle negatiivsust, kes elupahelisi nähteid paljastab, vaid see, kes neid katsub varjata ja neist vaikib, kujutades elu võltsides või idealiseerivates värvides. Eitavat ainestikku käsitlevad teosed on enamikult alati moraalsemalt häälestatud kui positiivset ainestikku käsitlevad. Järelikult taotlevad esimesed enam positiivsust, ilma et nad tahaksid moraalitsevad olla.

Kirjandus on kunst ja sellisena on ta oma olemuselt irratsionaalne. Tema ülesanne ei ole ratsionaalseid ja voluntaarseid ülesandeid taotella, vaid emotsio­naalseid. Kirjanduse eesmärk on eeskätt pakkuda esteetilisi ja meeleolulist elamusi, mis panevad hinge virvendama ja sätendama.

Seda oma eesmärki taotleb kirjandus ühelt poolt oma mõtte, tunde ja fan­taasia ning põhimeeleolu, teiselt poolt aga võimalikult täiusliku vormi kaudu. Teiste sõnadega: kirjandusteose eesmärk on mõjuda kunstilise tervikuna, mille kujundavad teose aine, motiivid, sündmustik, kujud, ideed, probleemid, meele­olu valatuna kunstipärasesse vormi ja väljendatud kunstipärases sõnastuses. Seega on kirjanduse ülimaks ülesandeks pakkuda naudingut, ilunaudingut ja veel kord ilunaudingut.   Sundutilitaarsus ükskõik mis suunas – kas usu või moraali, kas rahvuse või klassi, kas riigi või isamaa omas, on kirjanduses tige­dast ja on sellega hukutav ning kunsti hävitav. Kirjandus on esteetiline prob­leem ja peab selleks niikaua jääma, kui ta eksisteerib.

 

Otto Vebermann (Rakvere):

Ei ole positiivset ega negatiivset kirjandust. Iga väärtuslik teos, mis avaldab lugejasse mõju, on positiivne. Ei ole sugugi tähtis, kas kirjanik esitab positiivseid tüüpe ja tegusid või mitte, tähtis on, kas teos lugejat haarab või mitte. Positiivsus teoses ei tee seda veel positiivseks ega negatiivsus ka mitte negatiivseks.

Täitsa ekslik oleks ka arvata, et kirjanduslik teos peaks olema selleks positiivse iseloomuga, s. t. et tegelased peaksid olema positiivsed, ideed üles­ehitavad, sisu elujaatav, et n. ö. positiivselt mõjuda, juhtida lugejat positiivse­tele tegudele, sisendada talle positiivset maailmavaadet. Kui positiivsust sisal­dav teos on küllalt kunstiväärtuslik ja kui teos suudab lugejat haarata, siis ta loomulikult ka mõjub positiivselt. Kui aga teosel puudub mõju, kui see on tahtlikult positiivseks tehtud, siis ei tundu ka positiivsus usutavana ja jätab lugeja külmaks. Ja kindlasti võib elu varjukülgede tundmine inimesi rohkem positiivsusele juhtida kui ainult hea ja ilusa näitamine.

Väärtuslik kirjanduslik teos esitab lugejale tüki elu sügavamalt nähtuna ja mõistetuna kui harilik inimene seda suudab, ja mis mõttes oleks siis inim­liku õnnetuse, viletsuse ja mistahes negatiivsuse kujutamine negatiivsem kui õnne, edu ja vooruslikkude inimeste esitamine? Elus ei esine ju ainult viima­seid, ja veel kord, kui võtta kirjandust õpetajana, positiivsusele juhtijana, siis suudab ta seda kõige edukamalt, kui ta tutvustab meid kõigega, mis elus esineb.

Nendest seisukohtadest lähtudes ei ole tähtis, mida kirjanik kujutab, tähtis on, kuidas ta kujutab. Kirjanikul on vabadus kujutada nii positiivset kui negatiivset, kuid me nõuame, et see oleks väärtuslik, mis ta pakub. Meile on vastuvõtmatud ka need tööd, kus kirjanik pakub positiivsust või nega­tiivsust vastu oma veendumusi, aja- ja moevooludele järele joostes või avali­kule arvamisele meeldida tahtes. Kui kunst tahab olla väärtuslik, siis ei käi ta mitte väljaspoolsete nõudmiste, vaid käib omaenese rada, kas või ainult sel põhjusel, et ei või anda midagi väärtuslikku, kui ei elata kaasa sellele, mida pakutakse, kui luuakse vastu oma veendumusi.

Kellelgi ei ole midagi selle vastu, kui meie kirjanikud pakuvad aina posi­tiivseid teoseid, kui need ainult oleksid kunstiväärtuslikud. Hinda­misel ei saa aga anda mingit eesõigust positiivsetele teostele või ainult posi­tiivsust ennast kilbile tõsta. Kirjanikud, kes tahavad luua kõrgeväärtuslikke teoseid, ei saa tähele panna ei sotsiaalset tellimust ega ajalist sobivust. Kui nad kirjutavad positiivselt mõjuda tahtvaid ja ajanõuetega sobivaid teoseid oma kõige parema äratundmise järele käies, siis keegi neile midagi ei saa ette heita. Põlguseväärsed on aga need ajavaimule järeljooksikud, kes tahavad olla positiivsed, olgu sellepärast, et seda soovitakse, olgu sellepärast, et ennast positiivsuse kuulutajatena ja ajajärgu soovitud vaimu eestvõitlejatena esile tõsta. Meie oleme harjund nägema ja tahame näha kirjanikku kõige kõr­gemate väärtuste rippumatu kandjana ja kuulutajana, ja ei olegi kirjaniku nime vääriline see, kes endale ajatuulte järele pööramisega tahab loorbereid lõigata. Õiglane tasu niisugustele on see, et nende teosed varsti unustatakse, nagu see on senini sündinud ja tulevikuski sünnib.

Tõsiselt väärtuslikku võidakse luua ainult kõige parema äratundmise ja oma sügavamate veendumuste järele käies, need aga ei olene ei ajalisest sobi­vusest ega sotsiaalsest tellimusest.

 

M. Suveste (Järvamaa):

Asun seisukohal, et kirjanduses peab peegelduma elu kõiges selle mitmepalgelikkuses, et kirjandus peab abistama laiu hulki õiges elu vaatluses ja mõistmises. Kuna aga elu pole üksnes positiivne, siis ei saa seda ühekülgsust järelikult eelistada ka kirjanduses. Sama vähe võiks selline ühekülgsus soovi­tav olla ka kasvatuslikest seisukohist vaadates. Vajame ju ikkagi kriitikavõimelisi isikuid ning taotleme vastavate võimete arenemist, ega mitte suuri lapsi, keda rahustab tükk Å¡okolaadi või peotäis karamelle! Peaks olema lubamatu tutvustada noori (kelle kohta vist „kasvatuslik mõjutus” kõige enam käib) vaid elu ühe küljega, mis kahtlemata tooks kaasa varem-hiljem ränga pettu­muse, ning vahest seljapöörmisegi kirjandusele, kui see ei osutu muuks kui „muinasjutuks”.

Ka väide, nagu aitaks „positiivne” kirjandus süvendada noortes niigi juba leiduvat optimismi, ei kaalu minu arvates palju. Pime optimistlik kana võib ju terade pähe mulda süüa ja jaanalind jälitatuna pää liiva peita – tulu sel­lest aga pole kummalegi ning sama vähe on seda inimesele, kelle optimism põh­jeneb väärvaateil elust. Olla optimist avasilmi – selleks aga vajame kirjan­duses elu kõigekülgset käsitlust.

Olles sagedasti kokkupuutes lihtsama lugejaskonnaga, olen kuulnud tihti soove raamatute järgi, millel oleks „hää lõpp”, jälgides aga selliste isikute maitset, olen võinud tähele panna, et neil pole üldse suuuremaid nõudeid kir­janduse kohta, et kõrgema kvaliteediga teosed õigegi sageli osutuvad nendele „kuivaks” ja „igavaks”: loetakse vaid ajaviiteks ning seetõttu ollakse kaugel soovist juurelda loetava juures või midagi sellest õppida, ehk olgu siis mõni lopsakas kõnekäänd, mis eriti meelde on jäänud. See on siis ka kõik. „Hääd lõppu” sinna juurde nõutakse uinutava lõppakordina, mis laseks raamatu käest rahuga ära panna, kuna halva lõpu korral mõnikord ikka mõte võib tekkida, „miks see küll nii pidi minema”. Et elus aga sageli just „nii” läheb, seda mui­dugi ei arvestata. Sellist lugejaskonda ei saa kirjanik arvestada, sest selle­laadiline „sotsiaalne tellimus” kisuks meie kirjanduse kvaliteedi häbematult madalasse. Ãœldse näib mulle, et igasugused mõjutused võhikute poolt ei tule kunagi kirjanduse ja kunsti loomingule kasuks. Loov vaim peab olema vaba, vaba selle sõna avaramas mõistes, siis vaid suudab ta pakkuda oma parima. Kirjandus ei või laskuda ajakirjanduse tasemele, sest ajaleht on vaid tänaseks ja homseks, kirjanduslik teos kestab aga aastakümneid ja -sadu, olenevalt sel­lest, kuivõrd ta sisaldab püsivat väärtust – tõde! Viimast aga ei saavutata ühekülgse elukäsitlusega. Seepärast hindangi negatiivset joont ja elu varju­külgede käsitlust kirjanduses küllaltki vajaliseks, seda enam, et sellega täna­päeva kirjanduses minu teada veel kusagil liialdatud pole, pigem küll vastu­pidi. Ei usu ka, et elu negatiivsete nähete kirjeldamine kellelegi kahjulikuks võiks saada, kui seda vaid õieti tehakse.

I osa Loomingust nr. 6/1937

 

A. H. Tammsaare:

Õieti on see asjatu, peaaegu mõttetu küsimus. Et aga tänapäev kõik, millel varem oli mõte, kipub mõtte kaotama, siis kirjutame ka mõttetuist asjust.

Mis on positiivne, mis negatiivne? On need mõisted ühiskondlikus elus või kirjanduses üldse absoluutselt maksvad, et neile vastust anda? Kas ei peaks kõigepealt küsima, mis on tänapäev positiivne, mis negatiivne? Veel. enam! Peaks küsima: mis on meil või mõnel teisel maal positiivne, mis nega­tiivne? Sest ega ometi nii naljakat inimest leidu, kes arvaks, et positiivsus, ja negatiivsus tähendavad meil, Lätis, Soomes, Saksas, Venes, Prantsuses, Inglises jne. sama asja. Mõisted on inimese peas alati väga relatiivsed suu­rused olnud, tänapäev on nad seda eriliselt, pealegi kui arvestada ühiskond­likke küsimusi. Kirjandus aga, kui temale länenetakse positiivsuse ja nega­tiivsuse küsimustega, omandab peaasjalikult ühiskondliku ilme ja kaotab kunsti iseloomu sedamööda, kui tungivalt seda kahte tunnust toonitatakse. Positiivsuse ja negatiivsuse otsimisega meie paratamatult mööname, et kir­jandus pole meile enam kunst, vaid päevakaja või lehe artikkel, mis kohanda­tud teatud silmapilgule. Enne või pärast seda oleks selline trükisõna paljas makulatuur – lisaks tõendus ja mälestus, mida peetud millalgi positiivseks või negatiivseks.

Kui aga võtta kirjandust kunstina, s. t. vaimu- ja hingevalanguna, mis peab edasi elama isegi siis, kui tänapäeva positiivsused ja negatiivsused on ammugi oma kohad vahetanud või kui nad on mõlemad muutunud eimillekski, mis oleks meil siis nende tunnustega eriliselt tegemist? Või mis oleks siin üldse pead murda?

Ega siis keegi ometi arva, et meie tänapäev otsustame mingisuguse kir­jandusliku küsimuse, kui kirjandus on tuhanded aastad vana. On teatud küsimus olemas, siis on ta ka enne meid ammugi nii või teisiti vastatud. Vas­tatud on ka positiivsuse ja negatiivsuse küsimus, kui keegi tahab kirjandust vaadelda sellelt seisukohalt. Meie isegi oleme selle küsimuse juba ammugi otsustanud, suurtest maailma rahvastest hoopis rääkimata. Meie ja teiste otsuse aluseks on olnud inimese loomus, millel on peaomaduseks, et ta kiidab voorusi, aga armastab pahesid, ülistab positiivset, aga hoiab hingepõhjas nega­tiivsuse poole.

Tuletagem või ainult meelde meie Kalevipoegagi, seda otsast otsani negatiivsuse anumat, mille pärast muret on tundnud nii paljud meie kiidetud positiivsed mehed ja naised, ometi on kõik arvamusel, et see on raamat, mis meie iseteadvust ja mehist meelt kõige rohkem ergutanud.

Teise näitena võiksime nimetada piiblit tema pühade meestega, kes on oma enamikus tänapäevale ja ka oma-ajale negatiivsed nähtused, ometi oleme oma kõlblust katsunud arendada ja kinnitada just nende meeste najal ja teeme seda ikkagi veel kas või kogu maailma kiuste.

Juba sellest kahest näitest peaks jätkuma, et iga mõtlejat inimest arvama ajada: kas kirjandusega pole nagu põlluga, kust tahetakse lõigata puhast jumalavilja? Puhas vili ei kasva muidu kui vea põllule haisevat sõnnikut. Kirjandus kui elav jumalasõna sigib ainult inimpahede räpasel taimelaval. Vagadele, kõlbelistele ja positiivsetele inimestele on see üpris kurb tõde, aga tänini pole sellele võinud parata ei palvete ega paastumisega. Võimukandjad, kes on katsunud seda muuta, on hävitanud kirjanduse kui jumalasõna ja on saavutanud makulatuuri. Saksaski hakatakse juba nalja heitma nende üle, kes rüsinal tormavad sealsele positiivsusele. Kõik märkavad, et nii paljud tunne­vad teravamalt värske riigikannika lõhna kui kirjanduse hõngu kunstina, prohvetisõnana, jumala leegina, mis peab sulatama südameid, jootma kurduvaid hingi jumalate nektariga siin ajalikus elus.

Et aga inimene nii väga armastab kirjanduslikke tooteid, mis tegelevad rohkem pahedega kui voorustega, siis põhjuseks pahede suurema võlu kõrval on nähtavasti kõigi kirjanikkude saamatus, lihtsalt andevaesus inimese voo­ruste nägemises, tundmises ja kujutamises. Õige voorus on ju omadus, mis ei tohi kellelegi silma paista. Igast voorusest saab esiletükkimisega ebavoo­rus – edevus, halpus, kõrkus, uhkus või jumal-teab mis hirmus ja inetu asi. Pahe on aga just see, mis astub normist üle, mis viskab üle aisa ja torkab selle­pärast kõigile silma, nii et seda näeb isegi kirjanik ja oskab teda siis kirjeldada.

Pealegi on inimene nõnda loodud, et teda iseloomustab mõni väike ja tühine pahe palju enam kui hulk suuri ja tähtsaid voorusi, sellest siis loomulik ja otstarbekohane põhjus inimest kujutada pahede, mitte vooruste kaudu. Ning lõpuks: inimene on tänini rohkem õppinud pahede ja pattude läbi, olgu Eedenis, Eestis või vanas Kreekas, miks ei peaks ta siis pahede vastu suure­mat huvi tundma kui vooruste vastu. Kõik need põhjused loovad üldise arvamuse, et inimesel vist polegi voorusi kuigi palju. Sellepärast peetakse neid teoseid, mis nii väga katsuvad tegelda inimese või mõne rahva voorus­tega, lihtsalt ebatõenäolikeks, võltsituiks. Ja mis võib ka kõige vagam ja positiivsem inimene või ka kõige vägevam võimukandja selle vastu, et üksikud isikud ja rahvad on nõnda loodud Paradiisist saadik! Meiegi, kes me kirju­tame, ei või sinna midagi parata, paremal korral teeme ainult asjatuid ridu, nagu need siin.

 

Aug. Annist:

Oma arvamise „positiivse” ja „negatiivse” kirjanduse kohta üldse olen peajoontes avaldand juba varem (Kasvatus 1937, nr. 1 „Ilukirjanduse osa kasvatuses”, olemas ka eritrükina).   Ei taha käsitella kogu küsimust ligemalt ka selle pärast, et see niikuinii juba tundub „laiali tallatud” ja ehk liigagi lihtsustet. Loomulikult on teoses oluline eriti tema autorisuhe, mitte aine või kujud jne. Loomulikult ei saa ükski kirjandusinimene pooldada luules jämedat „elukuldavat” või tõde peitvat tendentslikkust. Niisamuti on kõik üksmeelsed, et kirjanduse mõju peab olema üldsummas ometi positiivne, s. o. kultuuri üldarengut edasi viiv. Huvitab ainult küsimus, milliste abi­nõudega seda positiivset mõju saavutatakse ja see on iseendast küllalt raske ja keeruline probleem, mitte ainult „koolmeistrite”, aga ka mitte ainult „esteetide” lahendetav. Õigupoolest tuleks ses suhtes analüüsida iga teost eraldi ja nimelt enam tähele panna ka tema tegelikku mõju laiemaile hul­kadele. Sel alal pole moodselgi kirjanduseuurimisel veel palju kogemusi ja kogu probleem on väärt, et seda ka meil koos muu kirjanduse sotsioloo­giaga hakataks ligemalt uurima.

Mis puutub aga eriti meie praegusaja kirjandusse, siis võib küll juba ütelda, et selles „elu positiivsete külgede näitamisega” on jõutud küllaldase piirini, millest üleminek muutuks – ja mitmes näidendis kui ka mõnes aja­loolises romaanis ongi osalt muutund – tõe moonutamiseks, kunstiliselt valeks ja üldkultuuri seisukohalt negatiivseks. Olin omaaegse pessimismitsemise ja ahastamise ajajärgul üks esimesi, kes hakkas toonitama autorite maailmasuhtumise elujulgemaks ja elurõõmsamaks muutumise vajadust kogu meie kirjanduskultuurigi tähtsama vajadusena (Dynamis, 1928 jm.). Ses suunas on muutus nüüd sündinud ja see on mõneski suhtes rõõmustav. Kuid nagu siis pessimistitseti ja haliseti rohkesti moe pärast, nii kipub nüüd saama moeks vastupidine suhtumine, tühi bravuuritsernine minevikus ja rah­vuslikud kehatud fraasid olevikust. Sotsiaalne vajadus on nüüd aga vastu­pidine. Just praegune aeg vajaks ausalt kriitilist kirjandust, käesoleva aja probleemide käsitlust, selle pahede paljastust ja uute ülesannete näita­mist. Sellega pole eitet, et ka näit. heal „positiivsel” ajaloolisel romaanil võib olla aktuaalne eetiline mõju rahvusliku enesetunde tõstjana, suurema endausu ja siis ka elu- ning tööjõu andjana, kõnelemata teadmislikest väär­tustest. Aga kui selle kõrval viljelemata jäävad kaasaja suured ja negatiivsetki kriitikat nõudvad probleemid, või kui selle ajaloolis-populaarteadusliku „rahvavalgustuse” harrastus unustusse jätab autori isikupärase elamuse ja indivi­duaalse vormikultuuri nõude, siis on meie kirjanduskultuuri lamenemine ja allakäik küll kindel.

Elame praegu ajajärku, mis mitmeti meenutab, jah, rahvuslikku ärka­misaega, kuid kahjuks selle lõppu, umb. 80-90-ndaid aastaid. Võib ennustada, et kui meie kirjandus areneks ebakriitilise „positiivsuse” taotlusega jälle Andres Saali ja Martin Lipu suunas (kuigi parema tehnikaga), siis suurema kunsti kaalu saab just vastupidine, päris „negatiivne” ummiku- ja masendusluule, nagu seda tunneme näit. osalt Juhan Liivil ja ka nüüd jälle „kammiseppadel”. Kõige positiivsema rahvusliku mõjuga poleks sellises olukorras ag,a ei üks ega teine, vaid kriitiline, võitlusjulge „sünteetilme” realism.

 

H. Torgloo (Viljandi):

Positiivne ja negatiivne on üsna relatiivsed mõisted. Romaane, mis püüavad idealiseerides elustada eestlaste muistset mine­vikku, loetakse kindlasti positiivseiks, kuid on üks nende hulgas, mida luge­des oli vastupandamatu soov kirjutada selle tiitellehele alapealkirjana: röövli­romaan. Sama ebameeldivalt mõjus üks äsjailmunud novell, milles näiteks noorur saavutab ülemuse häätahtlikkuse toores kakluses omaealisega. See ei või ometi äratada mingeid positiivseid tundeid meie noortes, pigemini see loob küll väärkujutluse kangelaslikkusest.

Muide on ju säärane kirjandus tänapäeval vägagi elulähedane. Röövi­mist teistelt rahvailt oma rassi hääolu tõstmiseks propageerib nii mõnigi suurrahvas. Et aga selline mentaliteet oleks omane meile kui väikerahvale, on enam kui kahtlane. Muide hulgaline minevikkupöördumine osutab julguse-puudust tänapäevaprobleemide käsitamiseks.

Osa meie kirjanikke süüdistatakse kirjutamises võõra mustri järgi ja nõutakse kirjanduse muutmist rahvapärasemaks. Ent pole keegi kunagi defi­neerinud, milles see rahvapärasus õieti peaks avalduma. Ega ometi mitte silmade sulgemises oma rahva eksimuste puhul ja hosiannakarjumises pimesi? Vaimuinimeste ülesanne ju peakski olema juhtida tähelepanu negatiivseile elunähtusile ja näidata vahendeid neist pääsemiseks. Kui keegi piitsutab oma kaasmaalaste pahesid, millest ta meeleldi näeks olevat neid vabad, ega ta selle­pärast veel pälvi etteheiteid vaimurelvade tarvitamises oma rahva vastu.

Elu tumeda külje kirjeldamine ei ole iseenesest veel pahe, kui ainult kirjanik ei tee seda paljast klatšimishimust, ise selle juures mõnuldes. Teos mõjub alati positiivselt, kui tunned, et kirjanik näeb elu avarama pilguga kui harilik inimene, ei mõju aga kunagi sellisena, kui ta seda tahab sihilikult olla.

On aga liik kirjandust, mis pole küll ilukirjandus, kuid kuulub selle lähedusse ja mis on peagu alati negatiivne, nimelt poleemika. Vigadeotsimine oma vastase man, sihilik püüd mitte mõista teisitimõtlejaid, kõigi teiste süü­distamine nende tunnete ja veenete ebasiiruses ehk teesklemises, mida ise ei olda võimeline evima, mõjub alati väga ebameeldivalt.

 

Ferd. Karlson:

Positiivne kirjandus võib mõjuda negatiivselt ja negatiivne positiivselt. Küsimuse tuum on selles, kas ta on ehtne või tendentslik, tellimuslik, ajasobiv, „Man merkt die Absicht und man wird verstimmt” – ütleb Goethe. Koidula patriootiline luule tema liigutavas lihtsuses ja südamlikkuses mõjub alati posi­tiivselt, kuna mõne nüüdisaja kirjaniku tellimuslik romaan või ajasobiv värsisepitsus, tehniliselt muidu laitmatu, on võlts oma olemuselt. Kõliseva sõna­kunstiga või tühja, õõnsa paatosega ei saa kedagi petta ega ühiskonna südame­tunnistust ninapidi vedada. PuÅ¡kini või Lermontovi Prohvet ütleb, mida mõtlen tõsise kirjaniku kutsumusest.

 

Bernhard Linde:

Iga loosung, mis pole tekkinud mingi tõelise sisemise elamuse tulemu­sena ja mille väljendaja ei rakendu ise selle teostamisele, iga loosung, mis väljast paisatuna on teise poolt nobedusega üles korjatud, on vaimsetel aladel teostumisel enam kahju kui kasu toonud. Ka positiivsuse nõue on meie vaimu­ellu paisatud mitte otse vaimsetel aladel töötajate eneste, vaid ühiskondliku päevaküsimuste harrastajate poolt, ja selle täitmist ja teostamist oodatakse teistelt. Sellise „sotsiaalse tellimuse” korrapärane täitmine aga asetab oma­korda kõrgendatud nõudmisi tellimuse täitmise ihalistele: nad peavad olema küllalt võimelised väljast antud loosungitele andma mõtteliselt ja tundeliselt siirast kunstilist kuju. Kahjuks aga on alati olnud lugu nii, et sotsiaalse tel­limuse innukamaiks vastuvõtjaiks on just need, kes pole kuigi rikkad oma mõ­tetelt ega kunstiliselt kultuurilt. Ei vaja ju mitmekülgselt haritud inimene tellimust väljast, vaid neid on tal enesel oma mõtte- ja tundemaailmas küllu­ses, mis seal pealegi küpsevad ja valmivad oma loomulikus arengukäigus. Kuna aga rõhuvas enamuses väljast tulevate vaimsete alade „sotsiaalsete tellimuste” hangete täitjaiks on mõtte- ja tundekultuurilt vaesed mehed ja naised, siis ongi nad oma toodangus alati ja kõikjal tavalised laagritöö valmistajad: nende toodangu väljatöötuse puudus ja ideoloogiline võlts paistab pea igast lõikest silma ja nende tahteline positiivsus mõjub igasse teadlikumasse lugejasse eemaletõukavalt, mõjub negatiivselt, nagu iga „olla tahtmine” mõjub lõpuks ikkagi laostavalt.

See kõik maksab täiel määral meiegi positiivsust taotleva kirjanduse kohta. Et saada vabamaid käsi positiivsuse arendamiseks, on mõned meie kir­janikest põgenenud ajaloolisse romaani ja on seega toonud meile tagasi Saali-Kõrvi-Järve ajalooliste romaanide ajastu, ilma et tänapäeva ajaloolised ro­maanid küüniksid Bornhöhe lapseliku ja südamliku haaravuseni. Oma ideo­loogilise võltsiga võõrutavad nad koguni lugejat kirjanduse lugemisest. Kuu­lake vaid lugejaskonna avameelseid arvamisi linnade ja maa suuremates raa­matukogudes meie „positivistide” teoste kohta!

 

A. Suik:

Eluläheduse ning uusasjalikkuse suunitlus muutus meil kirjandusevõõraks oma protokolliva kopeerimiseni viidud eluläheduse tõttu. Kuid see eba­määrasuseni avaramõisteline suunitlus näikse nüüd olevat ajanud veel ühe üsna lopsaka järelvesivõsu „positiivsuse” nõude nime all.

Kirjandusliku suunitlusena saab „positiivsuse” nõuet võtta küll vaid sel­les ulatuses, kuivõrra selle püstitajaiks osutuvad kirjanikud ise. Kui mõni kirjanik tunneb, et ta positiivseid elunähteid kujutades toimib oma siira tõeks­pidamise järele, siis ei saa talle selles suhtes teha küll mingit etteheidet. Ar­vustada jääb aga selgi puhul, kuivõrra antud kirjaniku positiivne elukujutus on vaimu- ning kunstilähedane.

Suudaks kirjanik ainult positiivse elukujutuse alusel luua tõesti kõigiti kunstiküpse teose, siis võiks ta küll rinna ette ajades suurustella, et on tabanud ainsa ning absoluutse tõe, – ning seega tunnistada nii teiste kui ka enda edas­pidise loomingu liigseks. Kuid seni kui elu ja tõde on relatiivne, osutub sel­line kunstiteos võimatuks. Positiivsuse nõudjail tuleks seepärast paratama­tult juba leppida sellegagi, kui kirjaniku teost kannab elujaatav maailmavaade.

Kuid tõdede ja elu endagi relatiivsuse tõttu ei saa ka „negatiivsust” pi­dada kirjanikule ning tema teosele lubamatuks. Leiab üks osa kirjanikkon­nast, et kirjandus on kaldunud liiga elueitavale maailmavaatele ning seetõttu muutunud kitsarinnaliselt eluvõõraks, siis on neil täielik õigus teha teistele etteheiteid selles suhtes; kuid ühtlasi võtavad nad ka endi pääle kohustuse anda vastavalt elulähedasemaid teoseid.

Tänapäeva „positiivsuse” nõue aga pole niivõrra lähtunud kirjanikkon­nast enesest kui kirjanduse lugejaskonnast. Pedagoogilised ringkonnad on alati olnud positiivse kirjanduse nõudjaiks, kuna iga kirjanduslik teos tõesti ei sobi alaealisile. Kui mõned pedagoogid oma eriala kitsarinnali­suses ei tunnustagi muud kirjandust kui ainult positiivset, siis pole selleski palju imestada. Pedagoogide eeskujul on nüüd ka mõned avalikud tegelased hakanud nõudma kirjanduselt „positiivsust” – samuti rahvakasvatusliku või koguni poliitilise propaganda sihiga kui õpilastekirjanduski. See on aga sama laadi nähe, kui insener nõuab meistrilt tööd, mida ta ise ei tunne, ja sõitleb meistrit oskamatuse pärast, kui viimane tuleb nõu küsima.

Kirjanik loob oma teose lähtudes ühiskondlikust olustikust ja vaimust. Nõnda on kirjandus esmajoones olemasoleva kajastus ja tulevikusuuna näitaja vaid niipalju kui minevikust ja olevikust võib teha võimalikke oletusi tuleviku suhtes. Seepärast ongi negatiivsete elunähtuste kujutus kirjanduses sama­võrra või veel rohkemgi õigustatud kui „positiivsuski”. Nõustub ju igaüks möönma, et kogu loodus ja elu on puudulik ja vajab täiendamist ning sobi­vamaks muutmist inimeste poolt. Ning esimene samm parandamisele on vea leidmine. Nõnda tuleb vaadata ka „negatiivsele” kirjanduses kui eluarendavale ning ülesehitavale nähtusele, sest ta konstateerib ning registreerib täpsalt puudusi ning pahesid. Rahvajuhi ülesandeks jäägu aga juba leida paran­dusi neile kirjaniku poolt konstateeritud elupahedele. Targad rahvajuhid toe-tuvadki kirjandusele ja kirjanikele kui nõuandjaile (näit. Friedrich Suur Voltaire’ile). Õige rahvajuhi ülesanne aga on ühiskonna olusid ning vaimu tundma õppida ka kirjanduse kui selle kajastaja põhjal.

Pääle pedagoogide ja rahvajuhtide, kes kirjanduselt nõuavad „positiivsust” oma ametialalistes huvides, võib veel kolmandana vaadelda lugejas­konda – publikut kui „positiivsuse” nõudjat kirjanduses.

Publik eelistab kirjanduses positiivset elukujutust puht mugavusearmastuse pärast. Kirjandust loetakse ju tavaliselt jõudeajal, mil puhatakse iga­päevasest tööst. Siis ei taha või ei suudagi inimene enam pingutada ajusid juurdlemiseks probleemide kallal, mida kergitab üles negatiivseid elunähtusi kujutav kirjandus. Soovitakse kirjanduslikult teoselt valmis eluretsepti, kus kõik selgelt ning sirgjooneliselt lahenduks happy end’iga. Väsinud-päi luge­des aga ei oldagi enam võimeline juurdlema, kas antud teose positiivne lõpp­lahendus on ka tõesti reaaleluga kooskõlas. Uinutakse tihtipääle väärillusioonidel, mida maalib ette mõni tellimise pääle kirjutanud või kohtlaselt eluko­genematu kirjanik. Loomulikult võib olla sellisest kirjanduse lugemisest pigem kahju kui kasu.

 

Joh. Aavik:

Kindlasti on ilukirjanduslikul teosel pääle puhtesteetilise mõju ka veel teisi mõjusid, mida ta võib avaldada, nimelt enne kõike moraalses ja teatavais juhtumeis ka poliitilises suhtes. Kui kirjandus ei eviks neid mõjusid, siis ei tarvitseks talle asetada mingisuguseid piire ja siis lubataks ilukirjanikke kir­jutada, kuidas ja millest nad tahavad, kui aga nende teosed kirjanduslikult, s. o. esteetiliselt annaksid mõõdu välja. Ometi teatavaist asjust ja teatavailt seisu­kohtadelt ei lubata avalikult kirjutada, kuigi teos tuleks täiesti „kirjanduslik”. Katsugu keegi selles suhtes minna üle piirigi ja ta näeb, et ta teose kirjastaminegi saab küsitavaks.

Moraal, poliitika, kirjanduslik väärtus on mõisted ja omadused, mis on erinevad ja üksteisest rippumatud: teos võib kirjanduslikult ja kunstiliselt olla suurepärane, aga moraalselt halb ja kahjulik, või moraali suhtes kahjutu või koguni hää tendentsiga, aga kunstiliselt nõrk; üldmoraali seisukohalt hää, aga mõnele riigile poliitiliselt ebasoovitav.

Kirjanduse ja üldse kunsti sisuline ja stiililine suund ning laad alluvad üldiselt niisamuti teatavaile üldšabloonidele, mida määrab ülemaailmselt va­litsev kirjanduslik mood ja mõningais juhtumeis ka ühiskondlik-riiklikult an­tav suund. Ülemaailmne mood luuakse suurrahvaste juures; väikerahvaste kir­janikud alistuvad sellele niisama paratamatult kui iga rahva daamid Pariisist lähtuvale riidemoele. Ainult suurte, valitsevate kultuurrahvaste suured ise­seisvad kirjanikud algatavad uusi kirjanduslikke suundi, mis saavad omakorda moeks, mida teised hakkavad jäljendama.

Kui meie kirjanikud veel mõne aasta eest pahempoolitsesid ja mõned neist ka rõvetsesid, siis sellepärast, et selleks oli saadud eeskujusid tooniandvate rahvaste kirjandusest. Ja kuna see suund paljudel neist oli omandet noo­res eas ja neil kestnud aastakümneid, siis oli see neile juba jõudnud omaseks ja niiütelda teiseks loomuseks muutuda.

Kui nüüd mõne aasta eest meil tuli uus riiklik-rahvuslik suund ja määras selle kohaselt avaliku arvamise, siis tuli ka ilukirjandusel vastavalt ümber orienteeruda ja nii tekkiski meil positiivse ja rahvusmeelse kirjanduse nõue, ja meil ongi viimaste aastate kestel ilmunud rida neid nõudeid täitvaid teo­seid. Osalt tuleb selles kahtlemata näha ühiskondliku tellimuse tagajärge, mil­lele alistumist ja järeleandmist toetab ka aineline külg; niiviisi on rohkem šansse, et teosed saaksid auhindade ja üldise tunnustuse osaliseks; sest meie kui väikerahva kirjanikud on paratamatult teataval määral rippuvad ühiskond­likust ja riiklikust toetusest. Muidugi ei või kõik nõndaviisi ühiskondlikul tellimusel loodud teosed olla, nagu öeldakse, südameverega kirjutatud. Endi­ses pahempoolitsevas vaimus olid mitmed kirjanikest kindlasti ehtsamad. Osalt aga võib positiivsus olla ka ehtne, sest kirjanikud lähevad vanemaks ja vanemas eas kalduvad inimesed üldse rohkem optimismi ja positiivsuse poole. Suurimad pessimistitsejad on just nooremad inimesed ja samuti huvitavad neid rohkesti ka kõiksugu erootilised kõditavused. Päälegi inimesed, kel muutund olukorra mõjul tuleb teises suunas toimida, harilikult ei tahagi silmakirjatseda ja enesega nõnda olla ebakooskõlas; seepärast nad püüavad alateadlikult omaks võtta uued vaated ja sisemiselt samastuda nendega.

Muide mis puutub positiivsusse kirjanduses, siis muidugi ei tule selle all mõtelda, et teoses kujutatakse ainult positiivseid tegelasi, sündmusi ja näh­tusi, vaid siin on mõõduandev teose üldine tendents, valitsev külg ja üldmõju, mida ta avaldab. Järjelikult ka positiivses teoses on võimalik elu varjukül­gede ja negatiivsete iseloomude kujutamine.

Seepärast ei tarvitse sugugi eitavalt või vaenuliselt suhtuda praegu valit­sevale positiivsele suunale meie kirjanduses ja soovida sellele kadu. Kui see mõnede juures annab vähem kirjanduslikult väärtuslikke teoseid ja viib koguni teatava keskpärasuse ja käsitöölikkuse poole, siis ei ole seesugune kirjandus vähemalt mitte kahjulik rahva moraalse ja ideoloogilise tervise seisukohalt, asjaolu, mis on ka äärmiselt tähtis praegusel ajal. Sest praegune suund on viimases suhtes kindlasti kasulikum kui see, mis meil valitses veel viie-kuue aasta eest. Ja karta ei ole ka, et praeguse suuna tõttu meil jääksid kirjuta­mata kesteab millised väärtuslikud teosed, mis oleksid vahest võind tekkida endise suuna edasikestmise puhul. Sest mitte nii suund ja vool kui kirjaniku isiksus ja anne loovad kõrgeväärtuselisi teoseid. Tõeline anne ja ehtne suurus tuleks ka praegustes oludes nähtavale. Kui keegi avaliku tunnustamise, honoraaride ja auhindade pärast muudab silmakirjaliselt oma suunda ja kirjutab seetõttu ebaehtseid ning keskpäraseid teoseid, siis, nagu öeldud, ei tee ta sel­lega vähimalt kellelegi kahju. Kui aga keegi teine, laupides ainuüksi oma loo­mingulisi ja väljenduslikke tunge, loob valitsevast suunast väljaspool oleva teose, mille ilmuminegi on selle valitseva suuna seisukohalt vaid sallitav, siis tähendab, et siin on tegemist kirjanikuga, kellele tähtsad ei ole avalik tunnus­tus, honoraarid ja auhinnad, vaid ennekõike loomingulise tungi rahuldamine.

Mida siiski meie kirjanduses praegusel ajal tahaks näha, on see, et meie kirjanikud julgeksid mitte hoolida välismaistest vooludest ja ismidest ja julgeksid olla iseenesed. Eeskujude harrastamine ja imetlemine on originaalsusele kahjulik. 

II osa Loomingust nr. 7/1937

 

Erni Krusten:

Üks on nii õilis, et võib ka halba armastada, teine pole nii aus, et vihata ülekohut. Mis on õieti positiivsus? Tänapäeval on kõik mõisted pahupidi pööratud, lihtsadki tõed segaseks keerutatud. Sellest, mulle näib, on ka tekki­nud vajadus vaielda positiivse ja negatiivse kirjanduse üle.

Ei oleks positiivsust, kui poleks negatiivsust. Pahed täiendavad voorusi, kurjuse olemasolu mõtestab võitlust hääduse eest. Mõlemad on õigustatud ja vajalised eksistentsi huvides.

Kas on soov näha kirjanduses positiivsust ausate inimeste tahe parandada maailma, kõrvaldada tema rikutust? Sel juhul, kuigi selle soovi teostamine tähendaks vägivalla akti loodusseaduste vastu ja oleks absurdne, ma läheksin siiski kaasa selle humaanse meeleheitega. Ma teeksin seda selle soovi aususe pärast, ma teeksin seda, kui võiksin uskuda, et väljamõeldud inglite maailm oleks võimeline osutama inimkonnale kasvatuslikke teeneid.

Kuid ma ei usu seda. Ehk ma usuksin, kui teostuks võimatu, ja poliiti­kud, riigimehed, rahvaste juhid õilsaid tegusid ja inimesi pakkuvast kirjandu­sest laseksid eeskätt endid mõjutada, kui maailmas vahetevahel ei juhtuks hirmsaid prahvatusi, väärtuse ümberhinnanguid.

Ent juhul, kui positiivset joont kirjandusele hakatakse ette dikteerima; kui kaunikskujutatud maailm peab olema lauaks rahvaste silmade ees, selleks, et neid rahvaid oleks kergem tapalava hädaohtudesse talutada – ma tunnen häbi hulkade mentaliteedi pärast, mis lubab seda sündida.

Missugune oleks tänapäeva kangelane, ideaalkuju positiivne tüüp? Ülirõõmsa me paigutaksime hullumajja, altruistid me saadame võlavanglasse. Noh, aga meil on ju lahendus kohe käepärast: kujutame suurt töömeest, pro­pageerime tööindu. Aga kui meie töösangar siis meilt küsiks, milleks ta seda tööd peab nii väga rügama, kui ta ei tohi, kui nii väga hädaohtlik on ülirõõmus ja altruist olla? Õigemini küll, kellele meie, eestlased, peaksime seda tööindu nii väga sisse puhuma? Kui te tunnete oma rahvast, siis te peate möönma, et see rahvas üleliia tööd teeb, isegi sel määral, et ta on kahjusta­tud tervislikult, ei oska puhata ega mõtelda, on minetanud, eriti maal, igasugused kultuuriiised huvid. Kas viimatiloeteldud nähtused on positiivsed? Aga meie haarame sule ja propageerime tööindu, nagu oleks laiskus meie rahva õrn koht. Tõsi küll, meil on ju ka laiskureid, kuid mürgine näsiniin on võe­tud looduskaitse alla sellepärast, et teda harva esineb. Laiskuridki elu mit­mekesistamise mõttes teenivad positiivsust. Aga kui me laiskuritega siiski tahame karmilt käituda, siis tekib küsimus, mida peaks tehtama autoritega, kes huupi teevad positiivsust, ilma et enne viitsiks vaevaks võtta oina rah­vast tundma õppida.

Millised oleksid siis need omadused, mis teeksid tänapäeva inimesest tõelise ideaalkuju? Arvan, et tänapäeva kangelaselt pole vaja nõuda jumal-teab kui suuri vägitegusid, piisaks sellest, kui tal oleks julgust tõde väl­jendada. Kui ma tahaksin kujutada positiivset tüüpi sihilikult, nagu seda tänapäeval tehakse, siis ma paneksin ta Itaalias ja Saksamaal jutlustama sõja­vastast kihutustööd, desarmeerimise konverentsil mu sangar aga esineks ette­panekuga, et iga riik, kus sündivus ülekaalus, määraks seadusandlusega pidur­davalt kindlaks iga-aastase rahva juurdekasvu. Ning kodumaal ma saadaksin ta kosja sellele tublile tüdrukule, kes suure tööarmastusega mõtles võita kosi­lasi, ülemäärase tööga aga enneaegu vananes ja vanapiigaks jäi.

Algul häbeneti, siis kardeti ja nüüd juba vihatakse tõde. Muidugi eeldab vihkamine suuremaid jõutagavarasid, kuid ühtlasi ka mustemat südametun­nistust. Peab oletama, et maailma südametunnistus on praegu eriti ebapuhas – ühest küljest, ja teisest küljest äärmiselt arg, lamandunud hirmust, vaikiv, nagu kõik see, mis kannab endal veel aususe pitserit. Sõjahimulised kuhjavad maailma valesid suurest jõutundest ja toorusest, – patsifistid argusest. Vale võidutseb, kõikjal valitsevad vastuolud. Näib, et tänapäev on valede ja vastu­olude ajastu.

Ning kas pole seegi vastuolu, et kirjandus, selle asemel, et tarvilise üle­vaate selgusega, kohustusega, mis on vaimul kaose ees, kujutada neid vastuolu­sid, näidata nende vastuolude hädaohtlikkust, – selle asemel et seda teha, on ise nakatatud valest, haaratud nendestsamadest vastuoludest. Ta on kas süü­tult eksiteel, pime, või kasuahne, taga ajades hüvesid, mida talle pakutakse nii mitmel maal riiklikule hooldamisele võetuna. Või siis veel: vaimul puu­dub julgeolu tunne, ta on arg, kartusest keeletu.

Kõiki neid tegureid arvesse võttes peab oletama, et õhkkond nii paljudes maades ei ole soodus positiivse kirjanduse tekkimiseks, sest katsuge kujutada arakslülitatud, roomama sunnitud või meelitatud kirjanikkonda loomas vaba inimkonna kangelast, julget tõesangarit, ideaalkuju!

Mis aga puutub sotsiaalsesse tellimusse, siis minu arvates see on puht­äriline külg. Kui seda täidetakse, siis tehakse seda mitte kirjanduse kui kunsti, mitte ka tellija huvides – siin on mängus autorite huvid. See on suu­remaid negatiivsusi kirjanduses, sest niipea kui meil on tegemist äriga, ei saa enam vältida võistlust.   Võisteldakse, kuid missuguses suunas?

Kui mõnel teisel alal võisteldakse, siis tehakse seda nõnda, et katsutakse kauba kvaliteeti parandada, püütakse paremat kaupa pakkuda. Kirjanduses see on vastupidi. Meie oleme näinud ajakirjanduse taseme langust, moraali ja eetika lagastumist selle võistluse taustal, mida nimetatakse kõlvatuks võist­luseks.

Jumal hoidku meie kirjandust sarnasele teele asumast! Kui see peaks aga siiski juhtuma, siis ma ei julge meie kirjanduse palet kümne-paarikümne aasta pärast endale kujutada.

 

H. Adamson:

Pean otse alguses ütlema, et hindan iga kirjanduslikku teost päämiselt tema kunstilise väärtuse järele ega ole tal sellepärast mingit abi minu silmis igasuguste „tellimuste” täitmisest. Ent iga teos, mis kunstiliselt täis­väärtuslik, leiab ka täie tunnustuse, hoolimata autori isiklikest tõekspidamis­test või koguni maailmavaatest. Ometi on siin tähendada, et meie oma, eesti kirjanduses oleks võõrastav ja lubamatu, kui pooldaksime või koguni propa­geeriksime midagi, mis oleks ebasoodus meie rahvuslikule ja riiklikule iseole­misele. Sellega pole mõeldud, et peaksime vältima igasugu enesekriitikat. Kaugeltki mitte. Vältima peame sihilikku halvakspanu ja mahategemist, nagu seda võis tähele panna endisil ajul nn. „kadakliku” vahekihi juures, kelle ado­ratsioon sakslusele ja põlgus kõige eestiomase vastu oli midagi eriskummalist. Kui võtta meie tänapäeva kirjandust ses ulatuses, mis mina isiklikult olen saa­nud lugeda, siis pean ütlema, et ma ei saa siin teha liigitust „positiivse” ja „negatiivse” põhimõttel. Kui oligi meie riikliku iseolemise algaegadel haiglasi nähtusi, siis need olid kõige ligemas seoses mineviku pärandiga, mis meie ühis­kondliku ja riikliku elu tervenemisega kadusid. Kirjandus ja kunst, kui ava­liku elu kajastaja, toob ja peabki tooma esile kõik selle hääd ja halvad küljed, ega ole meil õigust pahandada peegli üle, et meie nägu viril on. Usun, et meie nüüdisaja kirjandus terves oma ulatuses kuulub „positiivsesse” ja hindan temas just seda, et on osatud vältida ühekülgset idealiseerimist ja jääda enamikus juhtudest täiusliku kunstilise tõe juurde. Võrreldes igasuguse välismaise tellimuskirjandusega, võime olla uhked, et oleme saanud püsida kunstikriteeriumi alusel ega pole sunnitud võõpama mõnede maade eeskujul mingisuguseid polii­tilisi reklaamplakateid. Meie kirjandus kõige oma eestilikkuse juures olgu ikka ja alati kõrgeimal määral kunstiväärtuslik!

 

M. Oviir (Paeküla):

Antagu ennem häid negatiivseid teoseid kui halbu positiivseid.

 

J. Oja (Martna):

Kirjanduslik teos peab olema nauditav, see peab inimest ergutama ja innustama. Ent iga ühekülgsus muutub kahjulikuks, ja pärast liigset positiiv­sust tundub negatiivne allikaveena janusele kurgule. Happy-end on täiskasva­nuile seesama, mis muinasjutt lastele. Aga selline „positiivsus” teeb inimese elukaugeks ja teiseks teose süsteem muutub maneeriks, mida lugeja juba ette teab.

A. Strindberg ütleb: Luuletajana on sul õigus mõtetega mängida, seisu­kohtadega katsetada, maailmavaateid proovida, kuid ilma ühegagi end sidu­mata, sest vabadus on luuletaja elurõõm. Seepärast ära jää mingisse kooli ega suunda; teema, mida käsitled, annab ise sulle oma normi; vabad kunstid ei salli mingeid seadusi, vaid on ise endi seaduse andjad.

Lugejaskond ei tohi kirjanikele seada ette mingisuguseid piire – ei posi­tiivseid ega negatiivseid, ega neilt üht või teist nõuda. Las kirjanikkond vilje­leb oma inspiratsiooni vilja, noile pole vaja sotsiaalse tellimise abikäsi ega nõuandeid.

Meie kirjanikud on vähe avaldand negatiivseid teoseid. Igal autoril on suuri ülesehitusteoseid (A. H. Tammsaare Tõde ja õigus, A. Kivikas Murrang jpt.) ja need teosed on lugejaskonnas juba isegi nõuetavamad A. Saali senti­mentaalsusse kalduvaist teoseist, kuigi nende käsitletavad isikud pole posi­tiivsed.

Negatiivne teos võib ju mõjuda ka positiivselt, näit. A. Jakobsoni Metsa­lise rada. Selles õpime tundma sõjahävi inimesile, kes on selle läbi eland, ja lugejale jääb arusaamine sellise isikuga läbikäimises.

Nii siis jäägu kirjanikele vabad käed. Kui publik tahab teoses autori südant ja hinge leida, siis ärgu antagu mingit „tellimist”.

 

E. Raudsepp:

Positiivsust, samuti kui negatiivsust, kui tarvitada neid mõisteid kõige üldisemas, koolipedagoogilises tähenduses, on muidugi alati olnud ja saab olema kõigi rahvaste kirjanduses.   Isegi võib märgata mõnel rahval erilist eelistust positiivse, terve, kõlbla rõhutamisele, näit. anglo-saksidel, kuna vastupidi prantslastel, alates kas või Rabelais’ga, hiljemini vooludes nagu naturalism, dekadentne sümbolism ja ka kõige uuemal ajal näeme pigemini tublide kodanike läbilõikevooruste unustamist ja kas julgelt jämedate või subtiivselt abnormsete hingeelunähtuste eelistamist. Dispositsioon kujutada positiivses valgustuses võib olla omane mõnele kirjanikule üksikult, sellal kui teine sealsamas kõrval näeb ja kujutab kõike aina mustades värvides või sääraselt, mida pigemini nime­tame haiglaseks, murdunuks ebatavaliseks. Siin on tegemist paratamatute vaimulaadiarengutega nii rahvail kui üksikisikuil. Olen lugenud häid nn. posi­tiivse kallakuga teoseid (näiteks kas või skandinaavlaste isamaatunnetele sihti­vast žanrist: Heidenstam, Snoilsky, Runeberg, aga olen lugenud veelgi pare­maid vastupidiseid, ja olen saanud nii ühest kui teisest enamasti puhastavaid, kirgastavaid elamusi. Ent seda rikastumistunnet ei tule minu arvates kirjutada nende mainitud üht- või teistpidise eluvaate arvele, vaid nende kunstilise kujutamis- ja elamusliku veenmisoskuse, seega vahendite kujurliku käsitamise arvele. Ãœkski teos ei saa heaks ainuüksi seeläbi, et ta kujutab positiivselt. Ja ühtki teost ei saa ilma pikemata maha laita või soovimatuks tunnistada ainult seepärast, et ta looja kujutab maailma haiglasest või mustalt nägevast vaate­vinklist. Teine asi on muidugi noorsookirjandusega, millel on täita pedagoogi­lisi ülesandeid.

Mis puutub nüüd meie viimaseaegsesse positiivsuse nõudmisse kirjandu­selt ja selle nõude täitmisele asumisse osa meie kirjanike poolt, siis tuleb alles ära oodata selle suuna tõesti positiivseid tulemusi. Võimalik ju on tiivustumine loominguks kas või sellegi hüüdsõna all; kirjanikkonna keskmine hulk on alati kergesti järele läinud igasugustele loosungitele, kui need on tundunud uutena. Tõesti väärtuslike tulemusteni jõuame aga ainult siis, kui sellega ei ühine mitte üksnes veendumus asja heas otstarbes ja kasulikkuses, vaid ka sise­mine paratamatus, dispositsioon kujutada nõnda ja mitte teisiti ja tähelepanu keskendamine kunstilistele probleemidele. Muidu jääb asjale see nn. „selts­kondliku tellimuse” täitmise maik juurde, ja seda kahjuks tundubki meie positivistide uuemate teoste man.

Minule isiklikult tundub, et loosung „enam positiivsust” pole üldse õnne­lik. See on kaugelt ebakirjanduslikum omaaegsest „kirjandus peab kajastama kaasaja probleeme”, kõnelemata „eluläheduse” loosungist, mis oli juba täiesti kirjanduslik juhtlause. Võib ju aru saada, kuidas sellega on. Praegu käib tea­tavasti üldine meie seltskonna kodanlik ja poliitiline tervendamisaktsioon. Seda toonitatakse kõigis ametlikes esinemisis. Sellest heast asjast on ka osa kirjanikkonnast kaasa haaratud ja kujutab elujõulisi, teokindlaid, aatelisi talu­poegi, vägevaid muinaseestlasi jne. Ent see, mis rahvuspedagoogiliselt täiesti otstarbekohane võib olla, ei täida samaväärselt oma ülesandeid kirjanduse juhtlausena. Kirjanduse juhtlaused peaksid olema enam kirjanduslikku laadi. Mitte mingisuguseid kujundamisprobleeme selle positiivsusega ei lahendata, pole veel lahendatud, võimalik, et selleni pole veel jõutud. Positivistide kujundamiskunstis pole eelmisega võrreldes sündinud mingit markantset muutust. Järeli­kult pole üldse tegemist mingi kirjandusliku edusammuga meie kirjanduses, vaid ülesannetele rakendamisega väljaspool seda. Või kui kellelgi edusamme võib märgata, siis pole selles jälle midagi pistmist positiivsusega. Venelased, kes on üldse mainimisväärselt kunstiline rahvas, on neile antud ebakunstilisile ülesannetele kuidagi püüdnud otsida sobivaid kunstilisi lahendusi. Ent kui väheedukas on olnud nendegi töö oma positiivse, ülesehitava programmi täit­misel!   Pigemini on see halvanud vaba loomingut, teinud selle väljendusvaese­maks, ühetoonilisemaks. Vana Goethegi, keda igasuguste kunstivaidluste puhul vahekohtunikuks armastatakse kutsuda, ütleb, et ta luuletuli olnud üsna kehv niikaua, kui ta ainult heale järele joosnud, seevastu löönud see otsekohe lõkkele, niikohe kui ta huvi hakanud tundma pahe vastu, ja õpetab: hea luuleteos võivat võrsuda ainult tumedal taustal. Olgu sellega kuidas on, on näiteid maailmakirjanduses ka vastupidisest. Ãœks on aga selge, et positivism või negativism pole kirjanduslikud terminid, vaid umbes niisugused nagu filo­soofidel kategooriad aeg, ruum jne., mille manulus (ühe või teise) on parata­matu, kuid mis on amorfsed ja jäävad kõrvale asjade intiimsema tuuma ja kon­tuuri tajumisel.

Positiivsuse esilenihutamine on pedagoogide või pedagoogilise vaimu­laadiga isikute teene. Parem oleks, kui sellega kirjandust ei seotaks. Negatiiv­sust õnneks pole propageeritud. Kui see on tehtud ja moehaigus, siis jookseb ka see liiva. Kui pole just näha jutlustatavat või lahendust otsivat kunstilisemaile ülesandeile, siis on parem soovitada kirjanikele selgitada oma sisemine pale ja käia selle järele, hoolimata, kas kaldub see negatiivsusele või positiiv­susele ; meie praegusile tahtlikele positiivsuse harrastajaile aga soovitaksin väljatüürimist kirjanduslikemaile huviküsimustele.

 

A. Hint:

Hindan ainult positiivset kirjandust. Negatiivne kirjandus on sopakirjandus.

Juba Sokrates väidab, et palju asjatuid vaidlusi jääks tulemata, kui asja­osalised püüaksid defineerida oma mõisteid. Eesti Entsüklopeedias antakse sõna positiivsele järgmine seletus: 1) tõeliselt antud, resp. kehtiv; tõe­line, kindel; tegelik; 2) jaatav, väärtuslik, vastandina negatiivsele, eitavale. On iseküsimus, kas siinmainitud loetelu on täielik, ent tast piisab. Pean posi­tiivseks raamatut, mille sisu ja vorm on elutõeline, jaatav ja väärtuslik. Nega­tiivne raamat on irreaalne, „luuletatud”, eitav ja väärtusetu.

Muidugi on positiivne ja negatiivne ainult vastandmõisted nagu külm ja soe. Nagu igas külmas leidub veel sooja ja igas soojas külma – tähistavad ju mõlemad teatavat temperatuuriastet ja on lähemalt (kas või kraadides) mää­ratlemata – samuti on raske öelda, kus lõpeb ühe raamatu negatiivsus ja algab positiivsus. Siin on igal hindajal oma termomeeter – Fahrenheit, Celsius, Tuglas, Urgart, Paukson, Roos, raamatufondi auhind, aga ka isiku enese maitse ja soov. Ja et sääraseid väga erinevate skaaladega termomeetreid on raamatu negatiivsuse ja positiivsuse hindamisel palju ja et igaühel neist on veel oma hindenäitaja – mõnel elavhõbe, teisel piiritus, kolmandal tavaline vesi, siis on siin kõik relatiivne. Ãœks otsib kirjandusest rahvuslust, teine ideaale ja moraali,, kolmas esteetilist naudingut, neljas lihtsalt naudingut, viies kangelast, kelleks ta ise pole saanud, aga oleks võinud saada jne., ja vastavalt oma elavhõbedale ta siis otsustab: see raamat on väärtuslik, see väärtusetu, see positiivne, see negatiivne.

Saan hinnata kirjanduse positiivsust ja negatiivsust ainult oma termo­meetriga. Aga inimene tunneb ennast harilikult kõige vähem ja ma ei tea, milliseid soove ja komplekse on segatud mu hindetermomeetri vedelikku. Tahaksin aga, et selle moodustaks enese- ja üldkasu, elu rikastamine,, avardamine, tõlgitsemine, teenimine – suurem, tugevam, võimsam ja targem inimene.

Vastavalt sellele hindenäitajale on üldiselt meie kirjanduse suund posi­tiivne, ent on produtseeritud ka negatiivset. Viimasel ajal on moes ajalooline romaan ja meie mehed üksteise võidu taovad sisse kõikide ajalooliste vaenlaste aga ka sõprade päid. Ja üks osa arvustust on hakanud just sellesuunalist kir­jandust pidama positiiivseks.

Kuidas teenitakse siin enese- ja üldkasu, kuidas viib see meid võimsamale ja suuremale inimesele? Või mida mõistetakse suuruse all? Ega ometi röövliromantikat ? Vaevalt võiks soovitada praegusele põlvele järele teha sääraseid tegusid – see viiks enesehävitamisele. Sel ajal – seitse­sada aastat tagasi, olid need teod ja jutud neist omal kohal – ent nüüd? Kas pole selliste, omal ajal kohal olnud, ent nüüd aegunud meetodite ülistamine kahjulik, nüüd, mil meie iseolemine ja omariiklus on ehitatud päämiselt rah­vaste rahule ja üksteise mõistmisele, ka relvastatud enesekaitsele, mitte röövretkile? Kõigest sellest võiks ju kirjutada, aga Sigtuna hävitamist tuleks ainult mõista, mitte ülistada. Kas Dostojevski Kuritööl ja karistusel oleks väärtust, kas ta oleks positiivne, kui D. ei laseks mõrvarit oma kuritöö pärast lõputult kannatada, vaid teeks inimese tapmisest sangariteo ja mõõdaks mehe väärtust skalpide arvu järele? Elu on muutnud oma nägu. Skalpide ja skalbilaulikute aeg on möödas, minevikus. Nende olevikus esilekerkimine on ainult ajanähtus, tagasilangus. Uued Iliased ja Odüsseiad võivad sündida ainult uute ja teisekujuliste Troojade varemeil.

Ja lugeja: 1920.-1930. a. sai ta kirjanikelt romaane, milles kujutati ini­mest miljöö mannetu produktina, kes kas läks hulluks või ennast tappis, ja nüüd tuuakse ta ette ta esiisade kangelaslikud kujud. Kui ta pisutki mõtleb, siis on talle selge: mis nüüd must enesest – aga oleks mu see vanaisa veel elus, kes elas seitsesada aastat tagasi, või veel see, kes oli vägeva ahvikarja juht Aasia või Aafrika džunglis. Ja mineviku õpetus tulevikuks: ma ise veel kuidagi elan, poeg ehk ka, aga pojapoeg on nii mannetu, nii täis komplekse ja targutusi, et temaga kustub endine vägev ja kuulus sugu.

Ent ei tarvitse väga muretseda. Praegu meie kirjanduse ja kriitika päämised tegijad on mehed ja naised, kes on sündinud Vene tsaari riigis ja tundnud kõiki alluva piinu ja pitsitusi. Tänu sellele põlvkonnale oleme küll väliselt iseseisvad, ent seesmise suuruseni on veel palju maad. Alamusetunne vajab romantikat ja eneseülistamist – ja toitub neist. Ent ei tarvitse ka hirmu tunda oma vägevate esivanemate ees. Pigem jälgigem häid naabreid, lätlasi – neid suudame mõista paremini kui endid, nende ajalugu ja vägilasi – ja on ehk seda mõistmist ka meile enestele tarvis …

R. Rolland ütleb, et igal rahval on oma vale. Kas on see aga talle kasuks? Aga igal rahval on ka oma tõde, millest ta elab. Ning meie kirjanduses on olnud ka neid, tõe ja õiguse otsijaid, kes üsna hästi suudavad mõista reaalset inimest kõigi ta tungide, soovide ja olenevustega pärivusest ja miljööst, kellele mõrvar ja libu, kangelane ja madonna pole müsteeriumid, vaid lihast ja verest olendid, üsna sarnased tavalisele inimesele. Nende kaudu õpib lugeja ennast tundma ega tarvitse peljata, et on raamatu sangarite kõrval vaene, vilets ini­mene, kel ei jää muud nõu üle, kui otsida lohutust toorest lõbust või viinaklaa­sist.

Ja säärane, tõde otsiv, positiivne kirjandus aitab tal määrata ka ta oma sihte ja suunda suurema inimese poole.

 

Bern. Sööt:

Meie kirjanduses on olnud tõepoolest kaua meelsaiks teemadeks hüljatute, haiglaste ning paheliste elu kujutamine. Ja ei ole kahtlust, et see oma teatavale kunstilisele õnnestumisele vaatamata on võinud osalt mõjutada noorsoo meel­sust kahjustavalt samas virilas suunas. Eksitus aga on, kui selle parandamises kaldutakse viimasel ajal meie kirjanduses teise äärmusse – üle usutavuse ning loomulikkuse piiride paisutatud positiivsuse pakkumisse või selliste põhiliste väärtuste, nagu seda on rahvustunne ja kodumaa-armastus, profaneerimisse isiklikku hääolu taotleva sihilikkuse ja otse lamedalt maitsetute ülistamiste kaudu. Elamuseta paatos, ebatõenäolised kangelasteod ja tendentslik idealism, millega sellises kirjanduses sageli tahetakse kasvatada rahvahulki, eriti aga noorsugu, viib paratamatult iga arenemisvõimelise isiku varem või hiljem vastu kibedale pettumisele ja on seega ebapedagoogiline. Maailmakirjanduse suur­teosed näitavad valdavalt, et niivõrd kui kirjandus suudab üldse hüvestada elu või kirjandust ennast, ei tee ta seda positiivsete nähtuste kunstliku esiletõstmi­sega, vaid eeskätt just tabava kriitika lahastamistööga. Ibseni ühiskonnadraamad olid möödunud sajandi 70-ndail ja 80-ndail aastail oma terava kriitikaga norra rahvuslikele ringkonnile kibedaiks pillideks, ometi leidis neis norra rah­vuslik omapära üldinimlike ideede ning probleemide valgustuses eredama kuju­tuse kui kunagi varem. Norra kirjandus sai Ibseni draamade kaudu üldiste kir­janduslike huvide keskuseks ning rajas uued teed euroopa draamakirjanduses.

Muidugi peab selletaoline kirjanduslik kriitika olema avarapilguline ning rajatud eetilistele ning esteetilistele tõdedele.

Minu isiklikuks veendumuseks on, et sellise arvustamise tuulutamist meie vajame praegu mitte ainult kirjanduses, vaid muudelgi aladel. Kui meil ollakse sageli arvustamise suhtes ülemäära hellad, siis on see kultuuripuuduse, sise­mise kujunematuse, tasakaalutuse ning mugavate pahedega sõbrustamise tun­nuseks (nagu näiteks mingil romantilisel ande-ülistusel põhinev kirjandusteo­reetilise hariduse halvustamine ning hülgamine ning ilmsesti diletantne tahe naeruvääristada üleolevalt kõiki neid arvustajate nõudeid tühiseiks pisiküsimusteks, mille teadliku mõistmiseni ise ei küünita).

Igatahes on raske näha edu kriitika summutamises (milleks ei anna kau­geltki veel õigust üksikud eksimused ning väärhinnangud, mis alati jäävad vältimatuiks), küll aga selle vabastamises surve alt ning tunnustamises hädavaja­likuks.

Õigel kirjanduslikul loomingul peab jääma vabadus kujutada elu negatiiv­seidki nähtusi, ta on selleks otse kohustatud. Aga iseenesest mõistetavalt on häämeel, kui kirjandus võib anda selle kõrval ka positiivseid tegelasi ning tegu­sid täies elulises tüseduses.

 

V. Adams:

„Positiivse” kirjanduse vajadust võib edukalt põhjendada ainult rahva vaimse tervishoiu seisukohalt, ja selt seisukohalt pean loomulikult pooldama positiivsust. Aga just siin ei piisa päälemäärivast velkserdamisest.

Kirjandus on vitamiinidelaadungiga laev piiratud linnale. Kogemused näi­tavad, et kui rahvast kaua toidetakse kunstliku positiivitsemisega, siis ta vaim saab skorbuudi, mandub ja sureb väljagi.

Kas pole liiga vara meie nii noort ja elujõulist rahvast toitma hakata kee­miliselt valmistatud pillidega loomuliku vitamiinirikka segatoidu asemel? Para­tamatult järgnev skorbuut, maa keeli krossitõbi, on palju rängem nuhtlus kui isegi kirjanduslik negatiivsus, mida ju puhtal (inimestevihkaval, tsüünilisel) kujul üldse esineb harva.

 

J. Barbarus:

Pole ehk juhuslik ja asjata, et relatiivsuse teooria ja gravitatsiooni sea­duse autor – Albert Einstein on avaldanud teose: Kuidas näen mina maailma. Mitte ainult kosmiline-füüsiline „reaalsus” pole suhteline, mitte ainult ruumi- ja ajamõiste, gravitatsiooninähtused ja valgusekiirus pole võnkuvad ja muutu­vad fenomeenid, vaid relatiivsuse teooriat tuleb üldistada ka ajutegevuse-mõtlemise suhtes. Nii mõnigi tõde võib eriseisukohalt ja teatud tingimusis suhte­liselt muutuda fiktsiooniks. Kõik oleneb sellest, kuidas meie seda näeme. Nüüdisaja mõistete ja tunnetuste virrvarris võiksime isegi tõe ja õiguse kriisist rääkida, sest kõik tõetunnetused on kahjuks sõltuvad olukorrast ega evi absoluutset väärtust. Teoorias võime veel püstitada mingisuguseid norme, ent praktilises elus põrkame kokku absurdsete vasturääkivustega pea igal sammul. Samuti ristmõisteline oleks ka negatiivsuse ja positiivsuse küsi­mus, eriti just kirjanduse hinnangul. Neid mõisteid võib väga mitmekülgselt ja suhteliselt võtta ja käsitada, ning vaevalt õnnestuks meil kirjandusliku teose mõõtmisel neid ilma vasturääkivuseta vormuleerida ja lõplikult piiritleda, sest negatiivsus ja positiivsus ei muutu üksi ajas, vaid ka olukorras. Just olukorrad kipuvad viimasel ajal tõekspidamisi dikteerima, sest kui on olemas olukorra-inimene, siis võivad ka olukorratõed tekkida. Nii siis oleks nega­tiivsuse ja positiivsuse otsimine kirjanduses aja- ja olukorra küsimus, seega väga suhteline toiming ja laialivalguv eritlus. Meie võiksime rääkida: a) puhtkirjanduslik-kunstilisest, b) riiklik-poliitilisest, c) rahvuslik-rassilisest, + isegi d) eetilisest negatiivsusest ja positiivsusest. Esimene peaks ju küll stabiilne mõiste ja väärtus olema, mis kunagi ei muutu, mida koi ega rooste ei söö, ent meie näeme praegu, et kirjanduslikult kõige väärtuslikumad-positiivsemad teo­sed rändavad olukorra tuleriidale, või nad röögitakse raamatukogudest välja teatud võimu huvides (äsjane Sigrid Undseti teoste saatus Saksas). Siin me juba libisemegi teise – riiklik-poliitilise negatiivsuse ja positiivsuse vald­konda, kus iga piiritlus on vahelduv, võnkuv ja kõikuv: tsaariajal oli Gorki teos Ema negatiivne, nüüd positiivne ka üldinimlikus ulatuses, samuti nagu seda on T. Manni ja teiste saksa kirjanike põletet teosed. Kas meie ei kuulnud vapside võimuhaaramise päevil uuest „positiivsusest”? Nagu iga võim lööb oma mündi ja postmargi, nii ta graveerib ajudessegi oma mõtlemisviisi ja suuna, ning see mündi ümberloomine kestab ikka positiivsuse ja uuestisünni tähe all. Siit pole kaugel enam rahvuslik-rassilise positiivsuse ja negatiivsuse küsimus. Ãœldinimlikult seisukohalt ei suuda kedagi rahuldada rahvuslik egoism ja kitsarinnalisv ning sellele rajatud positiivsus, sest igal rassil on omad nega­tiivsused ja positiivsused, ning neid mõlemaid peame oskama näha ja ka kujutada. Peame oma rahva omaduste suhtes ausameelsed olema, samuti tema voo­ruste ja eetilise tasapinna suhtes: mingitud moraal pole siira rahva kohane. Nii võiksimegi kirjandusliku teose hinnangul pigemini küsida: kas ta on kir­janduslikult  aus või  ebaaus, sest au mõiste on veel kuidagi kindlamini säilinud kui negatiivsuse ja positiivsuse oma. Võiksime küsida: kas teos on lähtund autori sisemisest kirjandus-kunstilisest tellimusest, või on siin mõõdu­andvad olnud madalamad instinktid, rääkimata n. n. „sotsiaalsest tellimusest”, kus kirjanik muutub olukorra valjuhääldajaks. Diktaadi järele kirjutavad ikkagi ainult koolilapsed, kuna täisealiste looming peab kindlasti midagi muud olema, ja egas meie kirjanikud alaealised taha olla. Loova inimese au ja südame­tunnistus peaks kõigepäält eneselt nõudma kindlat mehelikku isiksust ja kand­vat ideoloogiat, mida kõiksugu mööduvad tuuled kõigutada ja pöörata ei jõua. Kirjanik peab ise mõtleja tüüp olema, kes vaimselt juhib, mitte aga ennast juhtida ei lase, ei loomingus ega eraelus. Kirjanikul peab stabiilne isiklik positiivsuse ja negatiivsuse mõõdupuu olema, mis ei muutu olukordades ja välismõjutusis. Sisemine väärtuste avastamine on tähtsam kui fassaadi näita­mine. On ju mitmeti muigamapanev, kui meie kirjandusliku „kodukaunistamise”-püüdega toome minevikuvarjud lagedale ja laseme neid röövlirõivastuses linnu hävitada ja inimesi tappa, et selle iidse „sangarlikkusega” oma rah­vuslikku enesetunnet upitada. Eks ole noid Sigtuna hävitamisi meiegi ajal küllalt, nagu seda näeme Hispaanias, Abessiinias ja Hiinas. Võib-olla pakub rahvuslikku uhkusetunnet praegune Å anghai purustamine? Võib-olla leidub kaasaegse röövretke ülistajaid praegu ja ka tulevikus? Kas see mereröövlite ja piraatide „positiivsus” kultuuuriinimese seisukohalt on idealiseerimise vää­riline, ja kas ei pea meie isaisade pärast veidi kulmu kortsutama ja häbi tundma, see on jällegi iga üksiku inimese vooruste mõõdupuu küsimus. „Ungru krahvi” vägitegude ülistajate killas on siiski vist teisi rohkem kui balti saks­lasi. Või tõi seegi meile kultuuri ja tsivilisatsiooni? Meil peaks küll õigus olema kirjanikult nõuda elukutselist puhtust, professionaalset südametunnis­tust ja üldinimlikku ideoloogiat ning sügavat sisemist kultuuri. Viimane ei ole mitte mõne üksiku rahvuse, mõne üksiku võimugrupi, vaid kogu inimsoo saavu­tus, ja kultuuri varasalvede täitmine peaks loova inimese esimeseks positiivseks püüdeks olema. Olgu see meie „sotsiaalseks tellimuseks”, et julgeme püüda kõrgema inimsuse, õiglasema ühiskonna poole, et oskame vahet teha kultuuri ja ebakultuuri vahel, et suudame ka teistele näidata, et need pole mitte positiivsed kultuurikandjad, kes seda õilist sõna kuuldes revolvri järele haaravad.

 

Ed. Laaman:

Kirjanik pole korstnapühkija, et ahjud heledamini põleksid. Kirjanik on elutuli ise.

Nõnda ütles Juhan Luiga Noor-Eestile, kui see esimeses nooruses oma kirjandust tahtis pühendada varjukülgede valgustamisele ja maailma paranda­misele.

See ei tähenda muidugi, et ka kirjanduslikke korstnapühkijaid vaja ei oleks. Või et iga kirjanik, kes „positiivse” luua nurka viskab, on juba selle tõttu „elutuli”.

Meie aja pürotehnika edusammude juures tuntakse juba mitmesuguseid tulesid.   Vajab vahel hoolsat keemilist analüüsi, et seda õiget ära tunda.

Tavaliselt on korstnapühkijaid kergem tunda: nad käivad ikka mitmekesi. Ãœks utjab ülevalt luuaga korstnas, teine koristab alt labidaga tahma. Ja kõik koos kasseerivad raha, teevad liigud ja soovivad uuel aastal õnne. Nagu öeldud – ma kiidan neid kõiki.   Igaüht omal kohal.

 

E. Tammlaan:

Kui leidub kirjanikke, teatrilavastajaid või kunstnikke, kelle südametun­nistus läheb ametliku suunaga kokku – ega me pole õigustatud tegema neile etteheiteid. Olgu see maitseasi. Kui aga säärane looming pole eht ega kunsti­pärane, siis on ka kindel – mees, kes oma tõekspidamisi võib võltsida ühes suunas, võis seda teha varem ka igas teises ja hiljem võib teha koguni hoopis kolmandas suunas.   Ja las mõistab kohut kord ajalugu.

Vaimne looming iseendast saab olla ainult kas hea või halb – kunstilise mõõdupuu järgi. Negatiivsus ja positiivsus on aga rakenduslikud mõõdupuud ja nende tarvitajad ei taotle vaimse loomingu kunstiväärtuslikkust, vaid poliiti­lisi või muid rakenduslikke sihte. Kirjanik, kunstnik või arvustaja, kes haarab kätte need mõõdupuud, peab ise olema ka rohkem poliitik või intrigaan kui kunstiinimene.

Vaimne looming on nagu lihvitud kalliskivi. Suurt teemanti ei lihvita mitte raami või selle kaelakee järgi, kuhu ta kinnitatakse. Õige kullasepp teeb sobiva raami kivi jaoks või otsib vastava koha, kuhu saab paigutada väärtkivi, ilma et tuleks selle lihvitud kante maha raiuda. Mõttetu oleks kullasepalt nõuda, et ta lihvimisel peaks punase rubiini värvima roheliseks või vastupidi. Ei, õige kullasepp valib õige asja jaoks õiged kivid. Ta ei tohi ütelda, et punane rubiin on väärtusetu kivi, kui ta vajab just midagi rohelist. Säärase kullasepa osas on riigivõim vaimsete varade rakendamisel.

Kogu maailma ajaloo kestel on maksnud mingi ametlik moraal. Kujutame ette, et revolutsioonipäevil keegi kirjanik oleks loonud teose, mis ülistab isevalitsuslikku korda – selle mehe käsi oleks käinud halvemini kui revolutsiooni­listel kirjanikkudel isevalitsuse päevil.

Seepärast ongi maailma vaimsed loojad alati võidelnud maksva, staatilise moraali vastu. See võitlus on viinud elu edasi. Sama võitluskohustus maksab ka meie vaimse loomingu ja loojate kohta, kui nad tahavad kord seista ausatena kultuuriajaloo kohtumõistmise ees. Ja see võitlus, kui ta püsib kunstilisel tase­mel, ei saa olla negatiivne.   Ennem juba on negatiivne loidus, mittevõitlemine.

Poliitilis-rakenduslik positiivsus või negatiivsus on aga midagi muud, on – programm. Kuid õige vaimne looja saab vaevalt anda väärtuslikku, kui ta püüab midagi luua vastavalt endast väljaspool seisvale programmile. Kas on näiteks mõeldav, et Tammsaare, asudes kirjutama Tõde ja õigust, mõtles mingi­sugusele rakenduslikule programmile? Või kas Oskar Luts, luues Kevade ja Suve alatiseks meelejäävaid kujusid, kaalus selle juures mingisugust kirjandus­likku või poliitilist suunda?

Ei. Vaimsel loojal on oma enda isiklik credo, tingitud tema enda hingeli­sest põlemisest loomistules ja ta suhtumisest eluprobleemidesse või ühiskonda. Tal võib olla, ehk õigemini – peakski olema oma poliitiline maailmavaade, kuid see ei tohi sörkida mingisuguste staatiliste programmide sabas, vaid – kaugel ees.

Ja kui tekib kokkupõrge ametliku programmiga?

Neid kokkupõrkeid on alati olnud. Meie mängime tänapäeval Moliere’i kui süütut klassikut. Aga kui Moliere’i komöödiad tahtsid näha esilavastusi Pariisis, pidi autor põgenema. Tuletame meele PuÅ¡kini alatisi väljasaatmisi või tänapäeval eksiili aetud kirjanikke mitmes Euroopa riigis.

Need on olukorrad, kus rakenduslik positiivsuse-negatiivsuse küsimus on viidud äärmuseni. Kuid kas see poliitiline surve on vähendanud või vähendab kunagi vande alla pandud vaimse loomingu väärtus? Jällegi – ei. Kalliskivi väärtust ei vähenda see, et kivi ei mahu parajasti käepärast olevasse raami. Ja kui seda püütakse teha, oleks see ülekohus vaimsete väärtuste vastu.

Aga – meil praegu?

On pillutud palju kibedaid sõnu poleemikas. Küll negatiivsusest, küll positiivsusest, küll riiklikkudest tellimustest, küll ostetavusest. Aga tegelikult ei ole meil aetud eksiili ühtegi „negatiivset” kirjanikku või kunstnikku, põleta­tud raamatuid või pandud neile peale kroonukeeldu. Pole kellegile riiklikku tellimist või jäetud toetuseta või auhinnata mõni tõesti väärtuslikku loonud „negatiivne” kirjanik. Kui on ilmunudki mõned teosed, mis võiksid umbes vastata riigivõimu rakenduslikule programmile, siis on see ikkagi jäänud nende kirjanikkude eneste auasjaks. Keegi pole neile teinud takistusi loominguks mõne teise programmi, suunas. Et seni pole aga ilmunud veel kirjandust vastu­pidise programmiga, on auks meie kirjanikele. Enamik kirjanikkonnast on jää­nud truuks oma kunstilisele credole. Ja isiklikes mõttevahetustes kirjanikega ei puutugi silma, et oleks päevakorral erilisi kokkupõrkeid või lahkuminekuid puhtkunstilistes printsiipides või päevaprobleemides.

III osa Loomingust nr. 8/1937