Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

(Tema 10-nda surmapäeva puhul, 19. 10. 37).

Kas dr. Juhan Luigal tema impressionistliku, intuitiivse vaimu­laadi ja aforistliku eneseavaldusviisi juures üldse oli seotud, süstema­tiseeritud maailmavaadet?

Esimese pilguga näib küsimus õigustatud olevat. Vastuoluline oli juba tema väline esineminegi. Tüse ja tugev, uhke kuju, peagu atleet; ikka vaimustatud spordist ja loodusest. Ja sealjuures äärmiselt hell tundeinimene, kunstihing, homme de lettres ja kabinetimõtleja, kes elust ise distantseerudes oma pilusilmadega seda terasemalt elunäh­tuste sügavamaid põhjusi ja sidemeid puuris. Sätendav esprit – ja rasked sisetõkked, peagu kidakeelsus avalikus kõnelemises. Mõtleja kõrge ots – ja meeleoluinimese sensuaalne suu. Ühe sõnaga – erakordne vaim ja võimsad ürginstinktid igaveses võitluses.

Võib-olla see alaline sisepinge ongi, mis temast kangekaelse tõe­otsija on teinud. Ikka uurib ta „viimaseid põhjusi” ja ikka uuesti tuleb nende juure tagasi, – mitte et nendega rahule jääda, vaid et neid tööle rakendada, jõuks muuta. Sest ta usub: õigel mõttel on sundiv jõud.

„Ei ole mõtlemine vaba luule-luiskamine. Hinge avaldused on loodussunnilised, selle kujud loodusnäolised. Vale mõtteid võib palju olla, tõde on üks. Tõde ei ole valida, sa pead teda valima või temast mööda valesid võtma. Inimesel ei ole valida, kas ta sünnib või kas ta sureb, kas ta sööb, kas ta magama läheb, – neil on sundiv jõud nagu tõe elul”.

Nagu tema kõne, nii ei ole tema mõtegi mitte voolav, vaid katkeline: üksikud plahvatused, mis suure pingutusega, aga siis seda säten­davamalt välja murravad. Neil ei näi tihti välissidet olevat, küll aga on kindel ühtlus nende maa-aluseis algallikais põhilisteks ellusuhtumistes. Ja nii on saanud temast iseloomulikum eksponent murrangu­aja Eesti vaimuelule.

Lähtekoht on tüüpiline. Patriarhaalne, vali kodu jõukas ja töökas talus, kus kogu pere pidi korralikult pühapäeval kirikus käima, ja kui seda ei saadud, siis võttis isa kapiotsalt piibli ja pidas jumalatee­nistuse ise.

Keskkoolis esimene valus murrang: patriarhaalne usk varises kokku. „Ei tea mis põhjusel. Vaevalt lektüür mõjus. Kogu mu kriitiline meeleolu lõi puhkele ja hävitas kaunid kujud. Elavalt on meeles ahastus: ääretu abitus, elu mõttetus, sammumine tühja ruumi, millel ei ole sihti ega mõtet”. See olnud veel ahastuslikum kui hiljem abi­elulahutus.

Säärases murrangus saavad ühed kibedaiks usuvastaseiks, teised ükskõikseiks agnostikuiks. Luigast ei saanud kumbagi. Usk kadus, aga usutunne jäi, nii ürgne ja looduslik, et selles mingit kahtlust ei saanud olla.

„Teadus ei annaks elada, sest teadus on loomult kahtlemine, uuri­mine. Elu on aga kindel sündmus, tahame seda või mitte. Ja kindel sündmus nõuab kindlat alust.”

Nagu Goethe, võiks Luiga endast öelda: peaga pagan, südamega kristlane. Ta on kiriku ja selle dogmade vastane, aga usu pooldaja. Heitlustes usu pärast möödub kogu tema elu.

*

Eeskätt otsib ta lahendust – looduses. Ta on suur loodusesõber juba karjapoisipõlvest saadik. Üksiklane ja erak inimeste seas, tunneb ta end seda paremini vabas looduses. Oma loodusearmastust loeb ta üheks Eesti rahvuslikuks jooneks.

See tundeinimese areng viib teda nagu Tolstoidki kohe Rousseau juure. Looduslik, loomulik – see on tema kangem argument ka kogu hilisemas elus.

Siit kippus tal tekkima isegi mingi loodusteaduste kultus. Ainult loodusteadused on õiged teadused. Kõik muu on liig „antropotsentriline” ja subjektiivne, et sellele midagi rajada.

V. Reimani ja J. Tõnissoni ringis otsitakse siis Eesti rahvusliku ideoloogia aluseid Hegeli dialektiliselt idealismilt, Gobineau tõuteoo­rialt ja Semoni mnemelt. Ei ole märke, et Luigat kunagi Hegel oleks võlunud, – see näib temale liiga kuiv-ratsionalistlik olevat. Küll aga on ta oma nooremas eas läbi teinud Gobineau ja Semoni harrastuse, neile arstina isegi juure lisades Max Nordau sensatsioonilise Mandu­mise. Kuid mitte kauaks.

Looduses käib igavene saamine, kasvamine ja hävimine, sünd, elu ja surm. Miks? Milleks?

Need „viimased küsimused” viisid Luigat, nagu Tolstoidki õige pea Rousseau juurest Schopenhaueri juure. Vaevalt oli see ainult mur­deealise noormehe melodramaatiline maailmavalu, mis teda keskkoolis innukaks Byroni austajaks teinud. Tema tundlik loomus reageerib järjest tõsisemalt elutraagikale, mis on Suure Pessimisti filosoofia keskkohaks.

Schopenhaueri voluntarism – igavesti püüdev ja igavesti rahul­damatu tahe – jääb alatiseks Luiga maailmavaate põhialuseks. Scho­penhaueri kaastunde-eetikat kui kõige olemasoleva ühtluse avaldust loeb ta kõrgeimaks eetikaks, vastuoksa oma vanemale sõbrale Villem Reimanile, kes läbi on tungitud kantiaanlikust kohuse-eetikast. Scho­penhaueri principium individuationis – ürgtahte individualiseerumine ajas ja ruumis – määrab tema poliitilised vaated. Schopenhaueri esteetiline müstitsism tekitab Luigas nagu Tolstoiski huvi ida suurte kontemplatsiooni-usundite vastu. Muusika, milles Schopenhauer näeb täiuslikemat vabastust ürgtahte tungist, on Luiga kirglikem harras­tus.

Schopenhaueri juurest läheb Luiga edasi selle järglase Eduard von Hartmanni juure, kes Hegelit abiks võttes Schopenhaueri „tahte”, „teadvusetuseks” ümber ristis, asi, mis eriti pidi huvitama hingearsti, kellel igal sammul alateadvusega tegemist. Veelgi otsemalt kui Scho­penhauer juhib Hartmann tähelepanu ida religioonide panteismile, kus jumaluse mõiste vastavalt „teadvusetule” on ülimal määral vaimsustatud ja kõigist antropomorfilistest ollustest, nagu isiksusest ja tead­vusest, vabastatud.

Oma õpetusega elu illusoorlikkusest viib Hartmann Schopen­haueri pessimismi selle lõpukonsekventsideni, – kuni Budha nirvaa­nani. Seda Hartmanni budhismi arvab Luiga ära tundvat Tolstoi Kreutzeri sonaadis ja Sõjas ja rahus. Ise ta nii kaugele ei lähe. Ta on seks liiga eluline ja aktiivne, liiga „looduslik” ja „loomulik”.

Elutahte kustutamisele, kirgede summutamisele seab ta vastu kirgede õilistamise, vaimu lahutamisele kehast – kreeka klassika „sofrosüne”, keha ja vaimu kokkukõla, ida passiivsele askeesile – lääne aktiivse askeesi, Stoa eneseohjeldamise.

Vastuolus selle „läänlusega” näib aga kontemplatiivne element Luigas teda ikkagi itta tõmbavat. Kuigi Budha talle võõraks jääb, seda suuremat mõju avaldab Hiina tark, põhiolemuselt esteetiline Laotse. „Tao”, kui logos, mõte, tee, metafüüsiline tagasein maailma ja inimese saatustele, – ses kujutelmas näib kohtuvat Luiga ürgne looduskultus tema soome-ugri ürgpanteismi otsingutega.

Soome sugu rahvaste ürgkultuuri, nende rahvaluulet ja muinas­usku loeb ta itta kuuluvaks, ta otsib nende allikaid muistse Euraasia mongoolidelt, kust taoismgi olevat Hiinasse tulnud. Ta on üks esimes­test, kes meie traditsioonilisele lääne orientatsioonile, mis tegelikult oli seni osutunud passiivseks alistumiseks lääne ülevõimule, seab trotslikult vastu meie ida-suguluse ja ida-algupära.

Ei saa siiski öelda, et see ida-orientatsioon tähendaks lõplikku pöörakut tema maailmavaates. Luiga on liig eurooplane, et teda rahul­daks Laotse „mitterühkimine”. Esteetiline kontemplatsioon ei ulatu lahendama tema traagilisuse tunnet. See otsib väljapääsu – aktiviteedis.

Nii jõuab ta Bergsoni juure. „Loov evolutsioon” saab tema uueks lootuseks. See aitab teda üle kaasaja raskemaistki vapustustest. Roh­kemgi : just maailmasõja ägedus kinnitab temas usku, et inimsugu oma skepsisest üle saab ja uuestisünnile vastu läheb.

*

Luiga käsitus rahvusest juurdub voluntarismis. Siit tema välja­kujunenud individualism:

„Kõrgem elu on hingeelu, kõrgem hingeelu on -indiviidi-tunne, vabadusetunne. See on kõige tähtsam elu tõukaja. Võtke inimestelt vabadusetunne ja te võtate neilt hinge seest. Edasiliikumine on see­pärast ikka – vabastamise liikumine, indiviidumi tunde suurenda­mine”.

Rahvus on Luigale – kollektiivne indiivid, üks individualismi täiendus niivõrd, kui teatavais indiviidides leidub sarnadusi:

„Kes rahvuste mitmust tahab hävitada, nagu H. S. Chamberlain, see tahab indiviidide mitmust hävitada. Nii kaua kui kõik indiviidid igaüks oma elu ei hakka elama, saavad rahvuse kogud olema, sest rah­vas ei tähenda ju midagi muud kui sarnaste, ühesuguste kokkuliitmist. Kui sarnadus üksikute vahel kaob, kaob ka rahvuse mõte. Aga sinna on aega.”

„Principium individuationis’e” järeldus on, kui Luiga Eesti väike­rahva tulevikus kahtlejaile heidab uhke väljakutse: „Iga rahvus on uus probleem maailma ajaloos, on uus küsimus inimese saatusele!”

Just väikerahvad, kui enam individualiseeritud, nagu muiste juudid või kreeklased, ongi tema arvates need õiged omapäraste kul­tuuride loojad ja kandjad. Suurrahvad selle vastu on – väikerahvaste degeneratsiooni ja nivelleerumise saadused, keda see degeneratsiooni mürk edasi laostab. Nad on kõlblikud ainult tsivilisatsioonile, aga mitte kultuurile, nagu suurlinnad oma tasalülitava, standardiseeriva mõjuga on labastava tsivilisatsiooni, aga mitte kasvatava kultuuri kandjad.

Voluntaristlik on ka Luiga veene, et „suured püüded ühendavad inimesi, väikesed lahutavad”. Sest suured püüded panevad inimesi ennast ohjeldama, oma kirgi taltsutama. Kõik, mis ajaloos suur, on sündinud kirgede taltsutamise kaudu.

Seepärast seisab Luiga alalises sõjas meie aja tarkusega, et „majandus on saatus”. Juttu „majanduslike seaduste paratamatusest” loeb ta „teaduslikuks snobismiks”. Majanduslikud seadused ei olevat muud kui inimeste kalduvused omakasu lihtsaile instinktidele. Iga kord, kui rahvas neid lihtsaid instinkte ohjeldanud, on muutunud ka majandus­likud seadused. Nii kaua aga kui lihtsad kired valitsevad rahvast, va­litseb teda rahvusvaheline kapital – loodus seadusliku paratamatu­sega.

Pigem sobib Luigale juba Napoleoni sõna, et „poliitika on saatus”. Või koguni meie aja diktaatorite „poliitika üle majanduse”.

Kust võtta aga jõudu, mis rahvast viiks viljakale eneseohjeldamisele? Luiga otsib neid jõudusid – ekstaasist. Ekstaas peab rahva hin­ges looma uusi väärtuskujusid. Ses mõttes võib Luigat nimetada revolutsiooni-romantikuks, kuigi ta meie revolutsioone skeptiliselt kõrvalt vaadanud.

Ta teab, et edenemine on riskimine. Isegi enam: et edenemine on haigus. Taime variatsioon läbistab kriitilise perioodi, mille kestel ta on nõrgem kui teine, kes pole muutust läbi teinud.

Siiski see hädaohtlik tung edasi on ainus võimalus väikerahvale, kes ei taha sattuda mõnele väikerahvale – Rumeeniale, Hollandile, Rootsile – omasesse loid-elusse.

Liberaalne demokraat oma individualismilt, ei ole Luiga seda pooltki oma voluntarismilt. „Laissez faire, laissez passer” ei kuulu üldse tema mõttevalda. Ennem võiks teda jakobiinlaseks nimetada. Või meie aja oludes – ideokraadiks.

Meie demokraatia kriisi puhul langetab ta sõnu, mis täitsa paral­leelsed Moeller van den Brucki väitele: Liberalism on vabadus ei mingit meelsust omada ja ühtlasi kinnitada, et just see ongi meelsus.

Poliitika on kompromiss? See sõna käis Luigale vastu karva. Lepi­tajaist ei pidanud ta kunagi lugu. „Leppimine on lappimine. Kõige enam kulunud koha peale nõelutakse vana paik,   et ükskord kõige täiega pudeneda”.

Nii ta õpetas ja nii ta ise oligi. Nagu lellepoeg G. E. Luiga kurtis: Kui midagi just tema nina järel ei ole, siis pole temaga enam midagi peale hakata.

„Inimene ei ole oma aja laps. Ta on kogu eelkäiva aja laps”. See äratundmine viis Luiga huvid – minevikku. Alles minevikust saab olevikku mõista. Alles minevikust saab olevikku pühitseda:

„Olevik ei saa nii tähtsaks, kui kauge minevik. Pühad ajad, pühad nähtused on seotud ikka kauge minevikuga rahvaste elus. Üksik võib mõnda päeva lähemast minevikust pühitseda, – usuliselt pühaks saa­vad kauge mineviku ilmed”.

Siin on teatavaid rööbasjooni Georges Soreli õpetusega sotsiaal­seist müütidest: minevik on võimne looma „müüte”, mis rahvaste ole­viku ja tuleviku elu juhivad.

Ei olnud kaugeltki ainult teadlaste huvi, mis Luigat ajas Eesti muinasajalugu ja muinasusku uurima. Sealt lootis ta leida ürgaineid, millest praegustele põlvedele uusi väärtuskujusid rajada.

„Ajalooline elu on rahval tervishoidlik tarvidus. Selle puudu­mine toob kõdunemise”.

„Ainult need rahvad jäävad elama, kes omatõulist elu kõige täieli­semas kujus elada saavad”.

Omatõulise elu algjooni lootis ta leida minevikust, et neid raken­dada olevikus.

Siingi ajas individualiseerimise postulaat. Põlguse järeleaimamiste vastu leidis Luiga olevat loomuliku instinkti, mis inimesi peab ajama individuaalelu ülesannetele. Loomulik siis, et üks rahvas teise kultuuri põlgab ja kultuursünnitusi madalalt hindab: need on ju tema individuaal-algtunnetele kvalitatiivselt võõrad.

Luiga ei pea palju tõu puhtusest, küll aga hinge puhtusest. Oma­enda närvlikust, ärritatavast hingelaadist teab ta väga hästi, mis on sisekonfliktid. Pahatihti takistavad rasked meeleolud, „norutamine” teda ettevõetud töödes sihile jõudmast.

Alalises võitluses iseendaga tekivad tal mõtted „hinge organisee­rimisest”: „Inimese hing on rahutu, kuni ta mõne tugeva kire läbi ei seota kindlas suunas käima. Niisuur armastus seob teda ainuüksi ühes sihis liikuma, andes seega rahustust: lahku kiskuvad kired, seega rahutuks tegevad tegurid viiakse ühele poole ning sunnitakse vaole, mis annab ühtluse hingesse, kindluse meeltesse, mis tähendab enesest rahu. Rahu tähendab: kindlat ja ühesuunalist püüet, inimese loomust arenevat ja loomule vastavat tõsist, sügavat indu”.

Korraldamata mõtted ärritavad, taltsutamata, segased tundmused hirmutavad. Korraldatud, rütmilised ilmutused rahustavad. Kõige lihtsamad rütmid helides, arhitektuuris, sõnas sünnitavad usulise meeleolu. Nende dominantide meeletuletust on vaja, et elus kindlat jalgealust saada.

Seda enam on neid vaja Eesti rahval, keda koormab raske ajaloo­line minevik, soome sugu rahvaste kidunemisnähtused. Terveneda võib ta alles, leides omaenda tee, luues omakultuuri.

Ei tule ära vahetada omakultuuri tavalise isamaalsusega. Isamaalsus hindab nähtusi, mis hinnas mujal: ta tahab olla teiste sarnane, või neissamas asjus, mis mujal, teistest üle. Ta mõõdab end võõraste mõõ­dupuudega. Omakultuur hindab aga asju, mida teised ei hinda. Ta mõõdab end omaenda mõõdupuuga. Kultuur on ju üleolemine. Ta ei vaja võõraid mõõtusid.

Mida enam Luiga pettub meie iseseisvuse arenemiskäigus, seda enam kalduvad tema mõtted rahvusliku usu võimalustele. Ta on tead­lik selle ülesande raskustest. Kuid nagu Villem Reimanilgi selle vii­mastel haigusaastatel, koonduvad kõik tema jõud trotslikku tahtepingutusse. Üle jõu käivat tahta – selles on Luiga voluntarismi pateetlik lõppakord.

*

Luiga ei pidanud oma arstikutset palju rohkemaks kui leivateenis­tuseks. „Arstiteaduslik puru”, kutsus ta vahel oma erialalisi arutlusi.

Siiski võib teda tema mõtteviisides iseloomustada ka kui arsti, nimelt kui hingearsti. Kui ta filosoofilisi, sotsioloogilisi või kirjandus­likke küsimusi käsitleb, on tema tähtsamaks huvialaks ikka tervise, hingelise tervise küsimused. Terve inimene oma loomulike instinkti­dega, keha ja vaimu kooskõlaga on tema harilikuks lähtekohaks.

Ta loobub küll varsti Nordau lihtsustatud skeemist, et kõik, mis normist kõrvale kaldub, tähendab kidunemist. Mis tähendab normaal­ne? vastas ta mulle kord, kui temalt küsisin, kas ühe tuttava mõrvari juures ei leidu anormaalsuse märke. Normaalne oleks, kui me igakord, kui vihastume, tapaksime. Et me seda mitte ei tee, see pole enam norm, see on kultuur!

Hingearstina armastab ta aga nii kirjanduslike kui ühiskondlike küsimuste juure läheneda psühholoogina. On vähe ühiskondlikke näh­tusi, mida ta mitte ei leia olevat psühhogeensed. Ta loeb küll Freudi panseksualismi ühekülgseks liialduseks. Kuid Adleriga lähendab teda voluntarism. Tahete, instinktide, kirgede õiges suunitlemises näeb ta ülimat elutarkust.

Ometi ei mahu Luiga arstisse ära. Tema põhiolemus ei ole üldse ratsionaalne, vaid irratsionaalne. Tema vaimu kõvem külg on just intuitiivne, divinatoorne. Ta peagu hõiskab rõõmust Bergsoni leiutuse juures, et evolutsioon on aloogiline.

Ta kinnitab iseendaga oma väidet, et soome tõug on pealtnäha kaine ja positivistliku vaimulaadi juures müstilise põhijoonega. Lo­vesse langevate šamaanide järeltulijana on tema suurim igatsus eks­taasi järele. Vastuolu iseka lääne aktiivse individualismi ja ida pante­istliku passiivse kontemplatsiooni vahel piinab teda alati, – ta tajub, et ainult heroiline pingutus sealt üle võib aidata.

Pealt näha nii võõras oma ajajärgule, millega ta nii palju sõdinud ja millest nii väga pettunud, on Luiga ometi oma ajajärgu üks pare­maist kehastustest. Temas rühib murranguaegne Eesti kõigi vastu­olude kiuste oma vaimsele enesemääramisele.

Ed. Laaman

Loomingust nr. 8/1937