Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

AUTORI SAJANDA SÜNNIPÄEVA PUHUL.

EELMÄRKUS.

Imre Madäch sündis 31. jaanuaril 1823 Alsosztregovas, Põhja-Ungaris. Ta oli pärit traditsioonirikkast perekonnast. Ta sai hää hariduse, esiti vanemate kodus, pärast Pesti ülikoolis, kus kuulas õigusteadust ja filosoofiat. Pärast ülikooli lõpetamist astus ta riigi­teenistusse. Ta oli vaevalt 23 aastat vana, kui tutvus Elisabeth Frateriga, kellega hiljem astus abiellu. A. 1852 pandi Madach poliitilistel põhjustel aastaks vangi, mil ajal ta naine teda pettis. Kõik need kogemused mõjusid Madachi meeleolusse rusuvalt. A. 1854 laskis ta enese naisest lahutada ja asus ühes lastega Alsosztregovasse, pühendades suu­rema osa ajast kirjandusele. A. 1861 asus ta tagasi Pesti, kirjandusliku elu keskkohta, kus omad tööd avaldas. Nii Ungari Akadeemia kui Kisfaludy-selts valisid ta oma liik­meks.   Ta suri 5. oktoobril 1864.

Pääle lüüriliste luuletuste on Madach kirjutanud ajaloolisi kurbmänge, milles käsitleb mehe ja naise vaenulikku vahekorda ja milles esineb eksiv armastus pääsõlmena. Nõnda draamades „Commodus”, „Napoli Endre” või „Mees ja naine”. Ungari ajaloost võetud ainetele rajatud kurbmängudes „Csak” ja „Kuninganna Maria” väljendab Madach oma otsekohest inimese- ja naisepõlgust. „Mooseses” käsitleb ta aga kangelastüüpi, kes võitleb oma ideaalide eest. Kõik need tööd olid häädeks eelharjutusteks „Inimese tragöödia” loomisel, mis sai Madachi pääteoseks.

„Inimese tragöödia” (Az ember tragediäja) ilmus aastal 1861 ja sisaldab 15 eri stseeni. Aadam on paradiisi aiast välja aetud, ja sel kurval silmapilgul näitab talle Lutsifer nägemuste abi!l kogu tulevase inimkonna arenemistee ette. Aadam leiab enese ühes Eevaga varaodeaegses Egiptuses, Miltiadese-aegses Ateenas, langusaegses Roomas, Konstantinoopolis ristisõdade ajal, Praagas Keplerina, Pariisis suure revolutsiooni ajal, kuid ka kauges tulevikus, kus inimene on väljasuremas ja elab veel eskimona ekvaatoril. See vaade inimkonna arenemisvõimalustesse on pessimistlik, kuid kui Aadam teose lõpul enese jälle sääl leiab, kus oli algul, ei heida ta meelt, vaid jätkab elu, täis kohusetunnet tulevate sugupõlvede ees.

„Inimese tragöödias” võidakse osutada Goethe, Byroni ja Schopenhaueri mõju, kuid sellest hoolimata on ta suurejooneline ning sügavamõtteline luuleteos. Ta on tõlgete kaudu tunginud üldisse Euroopa kirjandusse ja tuleb loodetavasti ka Eestis lähemal ajal etendusele.

E. Viranyi.

*

Inimsoo elu hoovab jõena ajaloo kallastes, poliitiliste ja ühiskond­likkude lainete õõtsudes. See suur jõgi võtab küll endasse teadusliku mõtte taevast langevaid vihmapiisku, lained võivad paisuda usuliste veen­dumuste ja kõlbliste mõistete puhastavaist tormidest, ja lõpuks võivad neid künda ka suurte isikute valdavad vaimupuhangud: kuid teadus, usk, kõlbline veendumus ja suured isikud võivad inimsoo elus muutuda tege­vaks tõukejõuks üksi siis, kui nad,  astudes välja üksiku inimese isoleeri­tusest, kütkestavad_laiemate hulkade hinge ja saavad ühendavaks juhtaateks massile. Ühe sõnaga – kui nad omandavad poliitilise tähenduse.

Sellest järgneb, et niisugune luuleteos, mis tahab endasse mahutada kogu inimsoo saatust, rõõmusid ja muresid, loomult tingimata peab muutuma poliitiliseks. Ei või salata, et Goethe „Faust”, mida harilikult võrreldakse Madachi „Inimese tragöödiaga”, pole sarnane teos. Faust on kõiges omas olemises võidule püüdev taltsutamatu isik, individualismi esitaja, „Übermensch”, kellel on väga vähe ühendust inimsoo saatusega. Uuemal ajal juhivad Goethe arvustajatest mitmedki tähelepanu sellele, et Faustil oleks pidanud olema ideaalidest vaimustatud poliitikamehe omadusi. Goethe hiljuti avalikuks tulnud kavandist ongi näha, et ta ise ka on tegemist teinud mõttega, kujutada Fausti aateliste püüetega poliitika­mehena, kes ei leia arusaamist argipäise elu reaalsuses. Kuid ta ei teos­tanud seda mõtet. Temal, kelle silma ees piiritult mässas suure Prantsuse revolutsiooni kurbmäng, polnud seks küllalt poliitilist meelt.

Mis Goethel jäi kirjutamata – poliitilise sündmustikuga tragöödia – selle kirjutas Madach. Sõna „poliitika” mõistet ei tohi loomulikult mitte ammutada kitsaste poliitiliste erakondade mõtteringist. Poliitika on katse lahendada üldsuse probleeme, püüd inimliku ja ühis­kondliku õige korralduse poole. Kuna aga inimsoo elu on seotud riigi ja rahva olemasoluga, kuna ühiskonna elukorra määrab õigus, siis lahendab poliitika selle sõna kõrgemas tähenduses õigus- ja riiklis-filosoofilisi prob­leeme. Inimkonna saatust kujutavat tõsist luuletajat huvitab sellepärast eestkätt maailma ajaloos avalduv võitlus poliitiliste aadete pärast. Ses mõttes võimegi öelda, et „Inimese tragöödia” on igas suhtes poliitilise, seega riiklis-filosoofilise ilmega teos.

*

Madachi tragöödias etendavad ajaloolised raamid inimsoo üldajaloolisi võitlusi kujutavate piltide seerias ainult maskide osa, millistes löövad üks­teisega lahinguid poliitilised ideed ja millistes avalduvad riiklis- ja ühiskondlis-filosoofilised tõed käega katsutava elulikkusega. Egiptuse- ja Ateena-stseenis on jutt autokraatlistest ja demokraatlistest põhimõtetest; Londoni- ja falansteeri-stseenis heitlevad üksteisega liberalismi ja sotsia­lismi mõiste; suure Prantsuse revolutsiooni stseenis sööb enese ise ära revolutsiooniline diktatuur. Vähe rohkem on varjatud teiste stseenide poliitiline ja riiklis-filosoofiline tähendus.

Rooma-stseenis väljendab Madach eestkätt seda tõde, et inimene ei oska elada ilma poliitilise tegevuseta, kuna ta ei suuda sumbutada omas hinges tungi, mis kisub teda kõrgemate aadete poole. Kuid autor näitab ühtlasi, millist hädaohtlikku ja hävitavat jõudu ilmutab ühiskondliste ide­aalide purustamine ja meeltelõbu püüdmine. „Kord hävind kõik. Ei kedagi, kes kaseks, veel vähem täidaks. Ainult rööv ja tapp käib püsti päi kesk rahulikku rahvast.” Aga ta näitab ka, milline vägev loov jõud peitub usulistes aadetes, mis täidavad lagunenud ja pehkinud ühiskonna uue värske elujõuga (Konstantinoopoli pilt).

Kesk poliitilise organisatsiooni mitmekesiste vormide pärast peetud võitluste ebaõnnestumisi tuleb Aadam kaks korda otsusele, end tagasi tõmmata poliitilistest võitlustest. Aadam kui poliitikamees läheb puh­kusele ja siis sünnib Kepler, üksindane teadusemees.   Kuid hing,  „püha pärandus”, ja vaim, „rahutu jõud”, ei lase Kepleri uinuda. Otse see teadmine, mis ta üksindasel uurimisel omandab, viib teda pärandatud ühiskondliku ja õigusliku maksva korra iganenud vildakuse äratundmisele. Maksva korra arvustamine aga on ainult eeltingimuseks ühiskondliku korra muutmisele, mis saadetakse täide revolutsiooni tormis, kui liig tõrksalt tahab püsida selle ees painduvuse kaotanud ja mürbinud vana kord. Vaevalt leidub „ Inimese tragöödias” veel teist stseeni, milles nii süga­valt väljenduks ühiskondlis-filosoofiline ilmavaade, kui Dantoni – stseeni ümbritsevas Kepleri stseenis. Sest pole kahtlust, et Prantsuse revolut­sioon tõelikult sündis loodusteaduste arenemise jälgedel tärganud uue­aegse filosoofia emarinnal kasvatatud „loodusseadusliku kooli” – eriti Rousseau – teooriast, nagu on igal revolutsioonil põhioluliselt ratsio­nalistlik värving.

Ajalooliste stseenide unenäopiltide konstruktiivse ehitusega tahtis Madach nähtavale tuua seda tõde, et üksindaste teadlaste unistavaist teooriaist võrsubki enamasti revolutsioon. Asjata on sellepärast õpetlase tagasitõmbumine ühiskondlikust elust ja poliitilisest tegevusest, sest otse tema teooriaist ja unistusist tekivad kõige tugevamad ühiskondlikud liiku­mised ning poliitilised tormid. Rooma- ja Kepleri-stseenil on siis lõpuks järgmine ühiskondlis-filosoofiline põhiaade: inimene ei mõista elada ilma poliitilise tegevuseta: „zoon politikon”. Kepleri-stseeni Barbara osas aitab ka Eeva seda tõde esile tõsta. Mees võib „unustades terve maailma” pugeda oma töötuppa, kuid naisel selle vastu pole soovi talle järele minna tolmuste raamatute keskele. Naine võib seega veel vähem kui mees olla ilma seltskondliku ümbruseta, ja otse sellepärast väldibki Barbara Keplerit ja petab teda õuekondlaste sõprusega, kuna see kõik orgaaniliselt kokku-kõlastub stseeni ühiskondlis-filosoofilise põhiaatega.

Poliitilise tegevuse kurbmäng ei või lõppeda siiski mitte üksi inimese väsimusega, aadete eest võitleva vaimustuse raugemisega, nagu sümboli­seerib Rooma- ja Kepleri-stseen, vaid ka loodusliste ja majandusliste tegu­rite ebusoodsuse tõttu. Poliitilise võitluse loomuliku ulatavuse küsimus on taevalaotuse- ja eskimo-stseeni aineks. Siin andub inimene üksi poliitilise tegevuse ainsale alale: bellum omnium contra omnes. Ja õigusega hüüab Aadam: „Suur Jumal, vaata kord alla, näe ja häbene, kui vilets see inime, mis loond sa meistritööks!” Viimasel õudsel unenäopildil on ka oma optimistliku loomuga külg, kuna sealt loeme, et inimese poliitiline tegevus ja vaimustus aadete vastu ei või lõppeda niikaua, kui looduse tardumine on võimatu. Kas niisugune looduse katastroof võib kunagi tulla, seda küsimust loorib täielise teadmatuse hämarus, ja selle kohta maksabki Issanda sõna: „Ara päri sa rohkem saladust, mis sinu enda kasuks su teadmisahnelt pilgult peitnud ma”, vaid „mind usalda ja võitle!”

*

Kuna me nii kinematograafiliselt eneste eest mööda laseme libiseda „Inimese tragöödia” pilte, näeme tõestatud olevat meie oletuse, et see luuleteos on igas suhtes poliitilise ehk riiklis-filosoofilise ilmega teos. Õigus- ja ühiskondlis – filosoofilisele põhimõistele on iseloomulik, et Madach tol ajal, kui meie ülikoolides õitses nii nimetatud „loodusõiguslik” mõtlemisviis, selle vastu selgesti nägi, et vääramatu õige valitsusvorm ja tingimata hea ühiskondlik kord on ainult unistus, et õigusliku korralduse väärtus on ainult  relatiivne  ja  et   siin   mõõdupuuks võivad   olla ainult tundmuslikule_ alusele rajatud kõlblised mõisted. Madach väljendab seda järgmiselt: „Ükskõik kui nõrk ka oligi mu mõte, ta omal ajal vaimustas ja tõstis, ning oli nii ta siiski suur ja püha.”

Nagu moodsa „vabaõiguse kooli” õpetust ja üldse praegusaja õigus-mõistet, mis nõuab seadluskäsituse kõlblustamist (etiseerimist), kuuldub „individualisatsioonilise” kõlbluse nõue kõlavat järgmisest Aadama ja Lutsiferi kahekõnest: Aadam: „Ma tänulik, et kohtunik ma pole. Kui kerge seadust kirjutada sohval – kui kerge pealiskaudselt teha otsust; kui raske aga sel, kes uurib südant ja hindab selles iga väikest joontki!” L u t s i f e r: „Kui mõelda nii – protsess ei lõpeks iial! Kuid seadustundja ainsa lõikega teeb lahti sõlme, mida harutada ei oskaks iial tuhat filantroopi.”

Ühiskondliku arenemise, kogu inimkonna saatuse ebaõnnestumise küsi­mus on „Inimese tragöödias” põhjapanevaks küsimuseks. Õigus on ühel arvustajal, kes eeldades, et „piirita headust on leida üksi Ungari luule­taja teoses”, asetab „Inimese tragöödia” kõrgemale Goethe „Faustist”. Tõesti vahetab Madachi Aadam enese hea käekäigu kõigi inimlikkude viletsuste vastu. Ta saadab täide Goethe Fausti vägeva mõtte, mida Goethe läbi ei viinud ja mida Faust ainult lõpmatuse poole püüdva igatsuse eesmärgina ära tähendab: „. . . und was der ganzen Menschheit zugeteilt ist, will ich in meinem Innern selbst geniessen, mit meinem Geist das Höchst’ und Tiefste greifen, ihr Wohl und Weh auf meinen Busen häufen, und so mein eigen Selbst zu ihrem Selbst erweitern…”

Kuivõrd „Inimese tragöödia” jääb madalamale võrreldes „Fausti” kunstilise täiusega, niivõrd kõrgemale tõuseb ta temast oma kõlbliste mõistete suurusega. Osa on siin sellelgi, et Madach õigusteadust õppides imes endasse Ungari riigiõigusliku mõiste õhku. Vastandina feodaalse korra eraõiguslikule Germaani mõtlemisviisile on Ungari riigiõigusliku mõiste aluspõhi, püha krooni teooria, juba keskajal maksma pannud üldkonna vaatekoha, kui suure üksuse, mille peana ja liigetena tuleb võtta kuningat ja rahvast. Sellega, et Madach omas teoses igalpool arvestab üldkonna mõttega, riivab ta ligidalt vana Ungari õiguse mõistet, mis juba keskaja sümboolsel keelel on väljendanud sedasama, mida kuu­lutab praegusaja moodne riigiteooria.

Prof. St. Csekey.

Loomingust nr. 4/1924