Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

22 Nov

Kuulsuse anatoomia

 

      

Meie kaasaegses elus ja teaduses valitseb alles suurel määral arhailine, primitivistlik, maagiline mõtlemisviis. Paigalpüsivate, alati enestele võrdsete väärtustega opereerivad meeleldi n. n. vaimu­teadused – mõnikord ka pseudoteadused – ja filosoofia, kus armas­tatakse püstitada staatilisi ehitisi.

Kui selline mõtlemisviis valitseb tundmuslikes või ühiskondlikes süsteemides, kus see täidab inimhinge igatsust dogmaatika või kadumaläind religiooni järele, kui tänapäeva ususõdades raskete kahuri­tena rulluvad üksteise vastu absoluutseiks kuulutet ajaväärtused, – siis ei ole teaduslikult mõtelda püüdval inimesel siin midagi imes­tada. Kui aga hakatakse opereerima selliste valmis valemitega näi­teks kirjandusteaduses või sotsioloogias, siis peab sellele vastu astuma. Peab vastu astuma, kui mitte resigneeruda vanusskepsisse, mis tunnustab, et on olemas ainult teadus in usum delphini ja teist teadust – teadust tõeotsimise enese pärast – ei ole.

Eriti kirjandusteaduses tuleb hüljata sellist hinnangpretensioonide absoluutistamist, – on ju kirjandus paljudele esimeseks, sageli ainsaks tõukeks mõtiskella ristmõjutisist elu ja teaduse, teooria ja praktika vahel. Siit tuleks pagendada iga skolastika, olgugi et me võib-olla elame uue keskaja alul, olgugi, et just mõjurikkamad ole­viku mõttesüsteemid ja maailmakohtlemised kõik veel kannavad ihus möödund sajandite filosoofilisi pisilasi.

Teaduslik mentaliteet võtku pigemini eeskuju meie ajal nii edu­kast matemaatikast ja loodusteadusest. Seal on juba lõpulikult edasi mindud staatilisest dünaamilise vaatlusviisi juure.

Kõigis tõesti modernseis teadusis on osutund võidukaks funktsioonimõiste. Antiikne matemaatika oma paigalpüsivate üksussuurustega ja staatilise füüsikaga on arenend tänapäeva funktsiooniteooriaks ja dünaamiliseks füüsikaks. Orgaanilise elu liigid ilm­nevad meile täna suuresti miljöö funktsioonidena, igatahes pole need liigidki enam miskit lõpulist ega muutmatut. Koguni on tekkind uusi teadusi – nii sotsioloogia -, mille uurimusobjektiks eneseks on suhted, vahekorrad. Samadel teedel sai kord astroloogiast astro­noomia ja Parmenidest asetas Herakleitos.

Ühe sõnaga: teaduslik looduseseletus seisab olemuslikult selles, et kõik olemasolev muudetakse saavaks, ruumilis-ajaliseks suhtumu­seks ja uuritakse nende suhtumuste seadusi. Koguni Ruum ise on avardund ja lahendund saavaks suuruseks, ajasuuruseks. Meie ees seisab eeskujuna Einsteini relatiivsuseteooria!

Mõelda niiviisi on muidugi tublisti raskem kui seniseis, staatilisis vormes, sest kõik näib libisevat sõrmi vahelt… Inimhinge affektiivne nõue pideme järele on loond n. n. tõekspidemed, – ja liikumatute, kuid võimsate puuslikkudena need seisavad arhailise mõtlemisharjumuse templis. Kui aga tahame vabaneda pärandet dogmaatika paabelivangipõlvest, siis peame purustama olemasoleva muutmatu maailmapildi elementaarseiks siirdumusiks.

Kõik see maksab ka n. n. kultuurväärtuste kohta. Iseenesest neid ei ole. Vaikigu Plato ja Kant! Kultuurväärtused ei ole mõned füüsilised võnked; nad on hinnangud ja väärtamiselamused. See tähendab: nad on suhted eseme maitstavuseastme ja koguduse vahel, nad on dünaamilised funktsioonid.

Nende üldmärgete järele võime siirduda oma teemale. Hoidkem neid kinni, sest, et ka kõik meie vaatluse esemed ei ole asjad, vaid on relatsioonid. Kirjaniku või kunstniku anne on relatsioon; ta teose väärtus ja autori kuulsus on relatsioonid. Vaatleme nüüd neid kultuurajaloolisi relatsioone paari diagonaali pidi.

Nii kui kuulsus on relatsioon, nii on ka ta toime – relatiivne. Arvamus seisab arvamuse vastu. Kes 30-al pikkusekraadil on gee­nius, seesama kutsub esile ainult ükskõikse õlgadekehituse või pil­kamise 500 km lääne või ida pool.

Ka ajaline kaugus loob uusi hinnanguid. Kreeka antiikaeg aus­tas kõrgeima inimtüübina rahulikku, kõigutamatut tarka; XVIII s. vastuoksa igatses kirglikku, ohjeldamatut „geeniust”. On olnud aegu ja maid, kus inimese kõrgeimat astet nähti laulikus, poeedis. Tänapäeval naeratame kaastundlikult või põlastavalt luuletaja, ka tõeliselt suure, üle, – ja tohutult kõrgemal õnnetust sulemehest seisab osav ärimees, külm tehnik või rekordi purustav sportlane.

Veel sagedamini uurija pilku köidab teine vastolu: kaasaegsed, kõik, kes meest tundsid isiklikult, on teda naernud, hurjutand, risti iöönd: ta oli loll, tossike või põlgust vääriv roimar. Ja 300 aastat hiljem sama mees tõstetakse pühakuks, inimkonna lunastajaks, ja koguni jumalaks…

Tunnustus ja kuulsus ei ole mõni asi; see on elamus, see on suhtumus isiku ja ta „koguduse” vahel. See on muutuv saamine (Werden), siire, voolamine.

Mis on siis kuulsus? Kuulsus on see, mis ühest isikust kuul­dub, mida veel kõneldakse, see on alles elav teade kellegist. Kuulsus on relatsioon publiku mant autori juure; kuulsuse sünnitajaks ning ainumäärajaks on publik, mitte autor. Juba sellepärast kuulsus ei saa olla mingi perpetum mobile. Just vastuoksa: kuulsus on ilm­selt sotsioloogiline organism, mis sünnib, teostab ainevahetust ja kord sureb.

Kuulsuse problemaatika eritlusele siirdudes, pidagem veel mee­les, et kuulsus, tunnustus, menu ei ole sama mis edu. Tänapäeval näeme, et mõnigi väga edukas poliitiline niiditõmbaja jääb hulkadele tundmatuks, et mõnigi poeet mõjustab ainult kaaskirjanikke, maits­mata ise tunnustust.

Ka terveil rahvail on oma kuulsusesaatus. Nii öeldub alati, et eestlased ei ole maailma ajaloos mänginud mingisugust osa. See ei ole minu meelest õige, vaid siin on tegemist menu ja edu ärasegamisega. Eesti rahva ajalooline toime oli küllaltki tähtis näiteks mitmesuguste ajalooliste komplekside, samuti ida ja lääne kultuurvoolude kokkupuute vahemüürina. Meie oleme tõenäoliselt see tund­matu sõdur, kes on otsustand nii mõnegi maailmasõja, kuid tunnus­tuse selle eest on tasku pistnud teised.

Naiivsete inimeste arvamus on: andekas, väärtuslik isiksus löö­vat alati läbi, varem või hiljem. Kui mitte muidu – lisavad ette­vaatlikumad – siis anne, geenius leiab vähemalt posthuumset tun­nustust „alati õiglaselt ajalt”. Tõusikud koguni väidavad, et just nälg, puudus ja vintsutused igapäevase sendi pärast tegevat kunst­nikku suureks. Selline – mõnele õige mugav – sahhariintõde on kõige valelikum mõttetus, mis veerema pandud inimeste poolt, kes tõesti neist asjust midagi ei tea (või….            teavad rohkem kui ütlevad).

Teaduslik ja ajalooline uurimus näitab, et isiku väärtus üksi midagi ei loe. See on kuulsuse suures mehhanismis pigemini quantité négligeable….

„Inimese võimed ei ole midagi, kui olukord ei aita teda, kui avalik arvamus ei ole talle soodne,” ütleb Napoleon. Küllap tema teadis. Aastakümnete ja sajandite vältel tõusudest ja mõõnadest joonistuv üksiku isiku kuulsuse kurv ei ole kunagi lihtsalt tõusev joon. Iga kombinatsioon on siin võimalik ja ainult väga naiivne inimene võib veel uskuda, et hea, et „ehtne” siiski veel varem või hiljem tunnustatakse jäädavalt. See on omamoodi religioosne uskudatahtmine paremasse maailma. Huvitav on kõrvutada Schilleri ja Goethe väärtamisi. Inimpsüühi primitivistliku kalduvuse pärast absoluutse poole (mille hädaohtlikumaid alaliike on pürjeri tendents mõõta inkongruentseid suurusi ühele liistule tõmbamisega) üks neist pidi ikka olema „suurem” teisest. Aga, ennäe, isegi ajalukku siir-dund klassikute kohta väärtamised vahelduvad pidevalt. Täna – eriti veel „Goethe aastal” – koteeritakse Schillerit märksa mada­lamalt. Kuid 1857, kui Weimaris püstitati tuntud kaksikausammas, siis üldise arvamuse järele tehti sellega Goethele suuremat au, nagu loeme Ludwigi teoses Schiller und die deutsche Nachwelt. Schiller oli siis kõrgesti kuulus, kuna Goethe poole hoidmiseks oli vaja oma­jagu kodanlist julgustki. Hilisromantikute juures oli vahekord üm-berpöördud: Goethesse suhtuti kui üliinimesse, Schillerisse peaaegu põlastavalt.

Näiteist, mis tõendavad väärtangute relatiivsust, kubiseb aja­lugu. Spinoza oli eluajal kuulus, kuigi mõnevõrra tagakiusat, siis sada aastat unustuses, XVIII sajandil jälle kuulus. Schopenhauer: alul väärmõistet ja põlat, siis kuulus, täna kahvatumas. Shakespeare’i peeti 100 aastat pärast ta surma tosinnäidendite vorpijaks ja ta oli õieti 150 aastat niihästi kui unustet. M. Maeterlinck jäi kaua aega täiesti tähelepanematuks. Ühel päeval Octave Mirbeau hüüdis ta Figaros välja (1890) ja asetas kõrgemale Shakespeare’sit. Hiigla massisuggestioon ja M. oli läbi löönd. Eriteadlasele-kirjandusajaloolasele kõige veenvam on aga Walter von der Vogelweide kuul­suse saatus. Ta oli absoluutselt unustet ligi 600 aastat. Alles 1822 leiutab teda germanist Uhland ja kirjutab oma tuntud biograafia. Nüüd oli W. v. d. Vogelweide ühe hoobiga „keskaja suurim lüü­rik” (nagu loeme Brockhausi entsüklopeedia uusimast väljaandest) – 600 a. pärast oma surma. Kunstiajaloolased teavad, kui suuri võnkeid tegid läbi Rafaeli ja Rembrandti väärtamised, muusikud mä­letavad sama Wagneri kohta. Meie oma kultuurikehvast minevikust tuletatagu meele vaid muutusi Kalevipoja hinnangus: teose ilmudes piiratud ning visa tunnustus, siis varsti massiline ülistus rahvaeeposeks ja jälle langetamine, mis küünib peaaegu hülgamiseni. Maalija Grünewaldi kuulsus (s. 1529) algab alles XX sajandil, kui ajavaim oli muutund soodsaks ta kunstile. Kas veel meenutada Homerost, kelle kuulsuse isegi Wilamowitz-Möllendorff (Homerische Untersuchungen, Berlin 1884, Ihk. 381) tunnistab surnuks?

Aga veelgi enam. Selleks, et keegi oleks austatud, ei ole mõni­kord tarvilik isegi subjekti olemasolu, vaid piisab nimest, paljast sõnakõlksust.  Nii peeti keskajal palvetuslikku hüüdu „kyrie eleison” – pühakuks ja austati vastavalt; samuti tühja sõna „Josaphat”, mille tähendus on õieti „Buddha”.

Ajalooliselt tõestatav seik, et mitte ande suurus ei määra kunst­niku tunnustamist, et anne üksi ei taga kuulsust, – on ju ka täiesti loomulik. Sest tunnustus on hinnang. Et tekiks hinnang, selleks on vähe geniaalse teose olemasolust, vaid teatud rühm peab hinnangu andma. Anne võib olla minimaalne või madala kvaliteediga; peaasi on teose „mokapärasus” tarvitajale, või teaduslikumalt öeldud teose maitstavussuuruse suhe ajavaimuga. Paljudest võimalusist kirjel­dagem siin vaid paari.

1) Vastav teos veel ei sobi ajavaimuga, küll aga võib sobida kunagi hiljem. Vaadatagu ülal Shakespeare’i, Grünewaldi juhtusid. Ka Juhan Liivi lüürika seni käibiv osa sündis enne realistliku aja­järgu kaikumist meie kirjanduses, pandi aga tähele alles pärast selle möödumist – kui Noor-Eestil tekkis tarvidus esivanemate järele.

Samuti Noor-Eesti armust sündis ka Kr. J. Petersoni kirjandus­lik kuulsus ja paari aasta eest kirjutas üks arvustaja: „Enne Noor-Eestit oli meil ainult kaks geeniust (Kr. J. Peterson ja J. Liiv).” Andestatagu mulle, kui ma vähemalt Petersoni kohta õige tunduvalt naeratan. Kr. J. Peterson on Gustav Suitsu poeg ja ka vaidlematult jagusa lüürilise andega varustet Liivil oli oma onu Fr. Tuglase isi­kus. Siuru jälle tõstis esivanema, majageeniuse ausse Jaan Oksa… Mõnikord uued kirjanduskoolid äratavad majageeniuseks mõne unustet kuju ammumöödund aegadest.

2) Teisel juhul teos lööb läbi crescendo, harjumuse ning kor­duva vägivaldse mõjutuse pärast. Nii näiteks lõi läbi ekspressio­nistlik maal, nii lööb läbi enamik uutest kirjandusvooludest. Sealjuures ei tarvitse asjal enesel olla primaarset väärtust. On ainult vajalik, et autor ja teos omaksid n. n. minasarnaduse kesk­mise tarvitaja, läbilõikelugejaga. Tavaline lugeja tahab näiteks kirjanduslikus teoses näha ikka ennast, tahab ennast ja oma unistusi maitsta suurendet ning äraseletet, astendet kujul.

Igaüks, kes ajavaimule liiga vastu räägib, kõrvaldatakse: vanasti karmi, põlise ärapõletamise tava kaudu, tänapäeval – surnuksvaikimise või läbiklacimise (= inimese tõeline isik intrigeeritakse seltskondlikus arvamises ümber seaks, kaabakaks või hulluks) läbi – väga otstarbekohased vahendid, sest ei teki ka märtri kuulsust.

Millised on siis iga ajavaimu karakteristlikud omadused, kui kõrvale vaatame selle vahelduvaist sisudest? Peamisi tegureid iga ajavaimu moodustumises on inimpsüühi kalduvus lihtsustada kõik keerulised olukorrad. Meie tundmus rahustub, kui saame olemasoleva masendavat paljust tagasi viia ühele põhjusele. See kokkuhoid mõtlemises on lõbutoov ning üldise psüühilise ökonoomiaseadusega kooskõlas. Nii seletub n. n. koondusgeeniuste tekkimine. Bismarckist saab uue saksa riigi looja, Zeppelinist õhu­laeva leiutaja jne., – kuna tegelikult on muidugi nende sihtide saa­vutamiseks kaasa töötand tuhanded käed ja kümned pead.

Massiinstinkt tunneb end mugavamini lipu, vapi, ühisuse, löök­sõna ühismärgi all. See nähe on tuttav juba metsrahvaste juures n, n. tootemi kujul – ja ka praegu veel üksikud tunnustust taotlevad rühmad võtavad omale mõne tunnustet vanuri totemiks. Samal põh­jusel inimkonna lühike mälu vajab mälukarke oma kuulsuste jaoks: igasugused mälestussambad, portreed aulates, biograafilised sõnas­tikud, rasvane trükk õpperaamatuis, populaarsed valikkogud jms. Sama massipsühholoogilisi lihtsustustarvet kasutab ideoloogiline või arvustuslik veenmistehnika. See nagu iga teinegi operatsioon pöör­dub ainult näiliselt meie mõistuse (ratio) poole, tõeliselt aga püüab õhutada meie alateadlikke tunge, opereerides lööksõnadega ja lihtsustades sihipäraselt olukordi.

Kõik see on veel eriti maksev kirjanduse kohta, sest iga kirjan­dus on religioon. Ka kirjandus maalib paradiise ja põrguid, kujundab inimese ihaldusulme, püstitab eeskujusid ja mina-ideaale – ühe sõ­naga tähistab n. ö. maist „teist ilma”, kas olevikus (realism), mine­vikus (romantism) või tulevikus (näit. sotsiaalne ja utoopiline kunst, kompensatsioonikirjandus Baldensperger’ terminoloogias).

Nii siis on ju selge, miks kirjaniku kuulsus suuresti oleneb tol­lest sildikesest, mis talle on kleebitud tarvitajaskonna isehakand eestkostjate, arvustajate poolt. Vähesed ise- ja teisitimõtlejad luge­jate hulgas alistuvad lõpuks massisuggestioonile. Ei maksa endale teha illusioone ka n. n. valit lugejaskonna arvamuse iseseisvusest: suurem osa n. n. kultuursest seltskonnast ei loe üldse (peale selle, mis vajalik erialaliselt, kutsetööks). Nende mittelugejate hulgas seisavad esikohal riigimehed, kultuurelu administratiivsed juhid jms. Üldorienteerumiseks ja seltskondlikuks vestluseks vajalikke teadmisi aktuaalseist raamatuist nad ammutavad vahemeeste käest ja ajakirjandusest. Aga ajakirjanduse rooli juures seisvad isikud „oskavad küll kirjutada, mitte aga lugeda” ja ammutavad informat­siooni (nagu öeldud ajakirjaniku keeli) omakorda oma retsensen­tidelt. Kirjanduslikud nimed ja tiitlid jäävad kuidagi meele ja neile assotsieeritakse mnemotehniliselt teatud etikett, sildike, mis võtab representeerida avalikku arvamist antud kunstniku kohta. Nomen est numen – nii lausutud sõna võtab maagilisi omadusi ja muutub käibivaks rahaks, sageli koguni sõnafetišiks, mida tunneme primi­tiivsete psühholoogiast.

Ainult vähestel juhtudel läheb korda nii-öelda kvaliteedikoguduse tekkimine kvantiteedikoguduse ehk kirjandusliku massi kõrval. Siis algab võitlus kvaliteedi- ja kvantiteedikoguduste vahel, kellest üks kuulutab vastava autori vaimusuuruseks ja teine aina kehitab õlgu.   Arusaamist mõlemi koguduse vahel ei ole.

Vaatleme nüüd peamisi tegureid, mis soodustavad või takistavad kuulsuse tekkimist.

Kõige parem tee kirjanduslikule kuulsusele on autori surm. Eriti soodustavalt mõjub eriskummaline surm, näiteks hukkamine või enesetapp. G. Bruno kuulsuses on ta hukkamine otsustava täht­susega – muidu ei eristaks teda keegi teistest tolleaegseist mõtle­jaist. Chattertoni enesetapmine 19-aastasena alles tegi ta tuntud lüürikuks. Mõne luuletuse pärast poleks ta muidu kirjandusajalukku sattund. Umbes sama maksab näit. O. Weiningeri kohta, keda minu generatsiooni haritlased pidid kõik lugend olema. Surm duellil on kahtlemata suuresti soodustand Lermontovi, mõnevõrra ka Lassale’i kuulsust, samuti Shelley veidi salapärane hukkumine ja Byroni küsi­tav surm kreeka rahva vabaduse eest on neid alles teinud tõesti kuulsaiks.

Samuti on hullumine hea vahend geeniuse nime saavuta­miseks. Näiteist kubiseb kultuuriajalugu. Osutan ainult Hölderlini või Nietzsche kuulsussaatusele. Ka Juhan Liiv saab alles siis tõesti populaarseks kirjanikuks, kui ta ise oli varisend minevikku – peab möönma Tuglaski. Hullumine tõi Liivile kirjanduslike ringkondade, surm publiku tunnustuse. Liivi surmaheitluse ajal eesti ajakirjan­dus vaikis (ainult üks kolmerealine sõnum ilmub kaks päeva enne ta surma kirjaniku haigestumise üle), kuid niipea kui Liiv oli sur­nud, kõik ajalehed ruttasid kajastama üldist tunnustust „meie lä­hema mineviku kirjanduse omapärasemale ja suurimale kujule”, meie „klassikule”. Liivi laialdasem kuulsus algab kohe pärast ta surma 1913 ja võtab eriti hoogu Tuglase monograafia ilmudes 1914. Ta surma 10-aastast juubelit pühitseti juba kogu eesti ajakirjanduse ja seltskonna poolt.

Üldse iga jämedalt traagiline elusaatus soodustab kuulsuse tek­kimist. Mass, kes palju kergemini taipab eetilist kui vaimset, armas­tab jagada kuulsust n. ö. valurahana, kui mõni suurvaim on eluajal jäetud õela saatuse hoolde. Siis tahetakse lahti saada enese tumedast süütundest: ennast puhtaks pesta, jälle heaks teha. Inimene tun­neks seda mõttetu ja piinava ülekohtuna, kui kultuursaavutiste pal­gaks oleks valu ja kannatus. Ja nii külvatakse õrnusi ja ülikuulsust – surnuile. Sellist kuulsust nimetan enese vabanduse- või valurahakuulsuseks. Meil sai see osaks näiteks Koidulale, tema valurikka elulõpu – vähjatõve – eest ja see moodustab Koidula kuulsussaatuses otsustava osa. Samal põhjusel armastatakse Napoleoni kuns­tis meeleldi kujutella kas põgenemisel Venest või Helena saare maapaos.

Surm on kuulsust soodustav tegur ka sellepärast veel, et mäles­tust on palju hõlpsam ümber moodustada, enesele kohendada, kui alles elavat inimest . Iga tõlgendaja loob omi suurvaime peamiselt oma palge järele. Nii on käind Lutheri, nii Goethe, nii meil Juhan Liivi käsi. Need pole enam isikud, need on müüdid. Ja sellepärast võib neid tõsta altarile. Sest iga austus nõuab kaugust. Schopenhauer ütleb oma Parerga II. peatükis: „Die Verehrung verträgt nämlich nicht die Nähe, sondern hält sich fast immer in der Ferne auf; weil sie, bei persönlicher Gegenwart des Verehrten, wie Butter an der Sõnne schmilzt.”

Siin on ü k s põhjustest, miks eesti kirjanik ei või saada kuul­saks. .. Määravamaks teguriks kuulsuse tekkimisel on ajavaimu muutumine, mis tõstab juba iseenesest üht või teist autorit või teost, nagu eelpool nägime.

Väga oluline kuulsakssaamisel on, et autor kujundaks tüüpi­list elamust, keskset – sest selline kirjanik võib saada palju ennem representatiivseks, kogu rahva lipukirjaks. Kes rahvuslikult väljen­dab oma rahva psüühet, see saab klassikuks, müüdikandjaks. Kes seda ei tee, see unustatakse – ka palju suurema andekuse ja väär­tuse man – palju kergemini, kui ta üldse pääseb maksvusele.

Last not least nimetan kuulsuse soodustuste reas üht tegurit, mis eriti on kasvand meie ajal: see on kaubanduslike huvide, ärilise osavuse mõju kirjandusteose menule. Kirjastaja vajab raha, ta sundiv ja sidemetevõimas kaubandushuvi hoiab kuulsuse ärkvel, kiites n. n. pesusedelites ja tellitud arvustustes oma kaupa – autorit.

Osutan veel ühele seadusele:

Suurrahva kirjanikul on kergem saada kuulsaks, kui väikerahva omal. Väikerahva kirjaniku tõelist kuulsust omagi rahva hulgas takistavad paljud tegurid; autor ei saa kunagi kätte seda kaugust, mis on kuulsuse peaeeldeid; siis iga omapärasem vaim lihtsalt e i leia väikerahva piirat publikus küllalt vaimusugulaslikke huviosalisi kvaliteedikoguduse moodustamiseks. Aga ka ta tee maailmakuulsusele on võr­ratult raskem – ja seda mitte ainult keele pärast. Isegi maalikunstnikul-eestlasel on palju raskem saada kuulsaks kui näiteks vene kunstnikul, olgugi et maalikunst on rahvusvaheline. Selle aluseks on üks massipsühholoogiline seadus, mis ütleb, et kunstniku, kirja­niku isiklik kuulsussuurus multiplitseerub rahvusvahelises kajastu­ses tema rahva arvuga. Sellepärast on vaja, et rahvas, kes ei taha saavutada valgete neegrite renomeed, ajaks sihikindlat kultuur­poliitikat, ka kultuurvälispoliitikat. Kultuursemad rah­vad teevadki seda. Olen eland mõne aja lähedases kokkupuutumises tšehhi etteküündivamate kirjanikkudega ja olen imetlusega tähele pannud, kui virtuooslikult seal riik korraldab kirjanduseksporti.

Eestis on olukord hoopis vastandlik: sisemaiseski avalikus arva­mises inimest, kes võtab oma õlgadele eesti kirjaniku raske risti, kaldutakse kuulutama seltskondlikult linnupriiks. Meil alles puuduvad Euroopa resonantsiga teosed. Eesti hariduse utilitarist­likus kanakuuris ei peeta seda üldsegi vajalikuks. Meie välisesin­duste personaali hulgas leidub küllalt kultuurilagedaid, oma rahva kultuuri suhtes tõusiklikult „üleolevaid” diplomaate, samal ajal kui kultuuriliselt esirinnaline Prantsusmaa määrab meeleldi saadikuikski kirjanikke (näit. „uduseim poeet” P. Claudel). Niihästi meie diplo­maatia kui ka meie kultuuri huvides peame tarvilikuks, et meiegi vä­lisministeerium likvideeriks järkjärgult kiike ja parteiaritmeetika põhimõtteil määrat eesti- ja kultuurivõõrast elementi välissaatkon­dades ja astuks samme ka eesti kultuuri esindamisele, milleta pole pikapeale mõeldav kultuurrahvaste siiras lugupidamine meist.

Kuid pöördugem tagasi kuulsust soodustavate tegurite juurde. Väga oluliseks kuulsuse aparatuuris on, et kuulsusetaotlejal oleks oma vahemees enese ja massi vahel. Nii vajas Jeanne d’Arc pealikut, kes ta lõpuks viis kuninga kotta, nii vajas Jeesuse kuulsus apostleid, kes visas, kirglikus töös külvasid mööda maakera teateid temast, ise hääbudes märtritena. Samuti on igal kuulsal kirjanikul või luuletajal oma arvustuslik proovireisija, kes uut kaupa, uut ainet publikule kohandab. Mõnikord aitab ka mood kaasa, kuid vahemees aitab ikkagi enam. Ka igal kirjanduslikul rühmal on tavaliselt oma arvustaja-pealesundija, kes ise ei tarvitse olla ei tark ega andekas. Vahekord tema ja rühma vahel on harilikult sümbioos: ta teeb apost­lina oma prohveteid kuulsaks ja sõidab siis ise nende õlgadel jäne­sena ajalukku. Kui ta ise midagi ei suuda, seda parem, seda usta­vam ta propaganda, sest ta ei agiteeri ju enda kasuks ja see on lihtsameelsete inimeste man otsustav pluss.

Selliseks „proovireisijaks” oli Kristusele Paulus, sest kui Kristus ise kõneles „mina olen Messias” – siis seda ei uskund keegi, vaid teda koheldi ühiskonna roimarina.

Iga mõjukas arvustaja, monografist või elulookirjutaja tõstab oma objekti kuulsuse võrratu kõrguseni. Nii Tuglase kuulsusttegev töö tõi alles Juhan Liivi kirjandusajalukku.

Vaatleme nüüd veel peamiseid takistusi, pidurdusi kuulsakssaamisele. Peatakistus ülekeskmise ande kuulsaksaamisele on:  ta looming ei leia kogudust. Sellel võib olla väga erinevaid põhjusi. Kas ta ei meeldi ajavaimule, või üldse ei või meeldida ühelegi suu­remale massile, või ei leidu kohe mõjukas vahemees (milleks jälle võib olla tuhat põhjust). See juhtub palju sagedamini kui publik aimab.

Edasi takistab kuulsust asjaolu, et mõned kunstid või kunstilii­gid (näiteks skulptuur, või artistlik luule) nõuavad arusaamiseks tehnilisi teadmisi. Kuna need on ainult vähestel, siis on ka kuulsusprognoos neil aladel ainult nõrk. Sama on maksev teaduse kohta, mis ei mõjuta otse praktilist elu.

Väga olulised tegurid on ala ja rahvus. Muusikast saa­dakse üldiselt kergemini aru kui luulest. Kõige kergemini saavuta­tav on kuulsus kinonäitlejail. Maitsmise mugavus, kergus, popu­laarsus teeb siin imet: sellistest näiteist kui Brigitte Helm, Marlene Dietrich või Willy Forst näeme, kui vähe on tarvis maailmakuulsu­seks siis, kui on aitamas tehnika.

Suuremaid takistusi kuulsusele on keel. Kui Goethe oleks olnud eestlane, siis vist keegi ei teaks tast väljaspool Eestit. Selle­pärast on vajalik kultuurpoliitika, nagu see leidis aset Skandinaaviamail algusest peale.

Kirjanik võib osutada väga palju intelligentsi, annet ja produk­tiivset mõtlemisvõimet, – kui ta aga toob publikule soovimata anni, mõne kalgi või troostitu tõe, siis jääb ta üksi. Kes aga naaldub massi maitsele, selle mäng on hulga kergem. Ja massimaitse nõuab elu ümbervaletamist selliseks, et ta oleks praegu talutavam. Puhas tõde massi ei huvita, ta tahab kunstis näha ennast ja oma soovulmade täideminekut.

On üksikuid väärtusteloojaid, keda laiemad, neile kaasaegsed hulgad kunagi ei või tunnustada, kes kunagi ei saavuta reso­nantsi. Näiteks Lenzi, Hölderlini, Riike, Marcel Prousti, Brjussovi teosed lihtsalt ei maitse hulkadele ja ainult kirjandusajalugu tõstab neid neile kuuluvale kohale.   Miks nii?

Nende ideaalid tunduvad massile võõrastena: nende hingemaa on sageli metafüüsilist laadi; läbilõikeinimene kardab kõike elukau­get, mida ta ei saa kasutada oma argipäevas, oma „minas”. Kõige meelsamini ta teeks ju näiteks ülikoolidestki vorstivabrikud – sallib aga neid diplomivabrikutena. Puhta vaimu vallas on hulk asju, mida ei saa teha armsaks hulkadele, sest see on neile liiga olemusvõõras. ei lähene nende affektiskaalale. Mõeldagu vaid, kui kerge on järele tunda Faustile: olla lõpmatu tark, tuhnida raamatuid ja siiski jääda sama rumalaks kui enne, kirevais seiklustes otsida õnne ja tabada hetki, kaasa juua Auerbachi keldris, kuulata laulu kirbust ja naerda naljatilkade üle, tantsida nõidadega, ära võrgutada kena tütarlaps ja jätta ta sinna paika – kui arusaadav on see kõik läbilõikehantlasele! Ja Goethe (see tsitaatide leksikon iga asja poolt ja vastu) elab veel mõnisada aastat nii esteedi kui ka maitsmistölplase juures. Sellevastu abstraktsus, eemalolek massi konkreetseist soovulmadest, parteitus, puhta tõe armastus halvab kuulsaksaamist massis, kes tahab alati olla kas poolt või vastu.

Ka tõesti uue tõe kuulutajad peavad ootama soodsat ajavoolu: mõeldagu vaid Kristusele või Nietzschele. Kuni aeg nende eest töötab, on nad ainult potentsiaalsed kuulsused, vahepeal nad ise hul­luvad või lüüakse risti, et siis hiljem surnust üles tõusta järelkuulsuseks.

On väärtuste loojaid, kes oma kunsti iseloomu tõttu ka pärast surma igavesest ajast igavesti võivad mõjuda ainult väiksele ringile – tavalisest kõrgendet nivooga, kellel on vastavad organid ebatavalise järeletundmiseks.

Kuidas teha nende väärtusi likviidseteks? See sünnib kvaliteedikoguduse ja kultuurterrori kaudu. Teatud väike valimik idealiste tunneb autoris ära väärtusekandja ja surub oma arvamuse vägivald­selt suurele hulgale ja kirjandusajaloole peale. Nii saab kvaliteedikoguduse kandidaat alul klassikuks või pühakuks ja siis alles leiab tunnustust massi poolt. See ongi kiiremaid teid kultuuri edasivii­miseks ja iga kvaliteedikoguduse kohus on ebapopulaarseid väärtustekandjaid loovisikuid „kultuurterroriga” läbi suruda. Sealjuures ei pruugi ehmuda sõnast „terror”, sest iga kultuur on terror, progressi terror loomalikkude instinktide üle.

Nende põgusalt tähistavate mõttekäikudega ei ole tahetud jut­lustada mingit härrasmoraali, lisagem „arusaamiste” vältimiseks. Meie ei taha massi ei põlata ega jumaldada. Meie ainult peame teadma, millega meil tegemist. Teadma ja tegema seda, mida oleme ära tundnud õigena, kartmata lööksõnu või ajavaimu.

Sellist teadmist teenib ka eelolev vähenõudlik läbilõige kultuurajaloolise kuulsuse problemaatikast. See võib siinkohal kat­keda, jõudes lähtekohaks valit aspektilt vaadatuna teatud ümaruseni.

Esitet seikadest on võimalikud mitmesugused subjektiivsed järel­dused ja käitumisreeglid kuulsusrelatsiooni mõlemaile poolustele. Eesti Kirjanikkude Liidu äsjasel aastakoosolekul peetud samatee­malises kõnes on nende ridade kirjutaja püüdnud teha mõningaid järeldusi nii kirjaniku-kunstniku kui ka kunsti tarvitava publiku seisukohalt. Nende kordamine asetub väljaspoole käesoleva kokku­võtte piire ja eesmärke.  Ainult üks ceterum censeo olgu lubat siingi:

Mitte kuulsuse külma kuldvasikat, vaid heatahtlikkust, inimlikku suhtumist, mõistmist inimesena vajab kirjanik, et saada tõeliselt suureks.

Vilmar Adams

Loomingust nr. 5/1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share