Kuulsuse anatoomia
Meie kaasaegses elus ja teaduses valitseb alles suurel määral arhailine, primitivistlik, maagiline mõtlemisviis. Paigalpüsivate, alati enestele võrdsete väärtustega opereerivad meeleldi n. n. vaimuteadused – mõnikord ka pseudoteadused – ja filosoofia, kus armastatakse püstitada staatilisi ehitisi.
Kui selline mõtlemisviis valitseb tundmuslikes või ühiskondlikes süsteemides, kus see täidab inimhinge igatsust dogmaatika või kadumaläind religiooni järele, kui tänapäeva ususõdades raskete kahuritena rulluvad üksteise vastu absoluutseiks kuulutet ajaväärtused, – siis ei ole teaduslikult mõtelda püüdval inimesel siin midagi imestada. Kui aga hakatakse opereerima selliste valmis valemitega näiteks kirjandusteaduses või sotsioloogias, siis peab sellele vastu astuma. Peab vastu astuma, kui mitte resigneeruda vanusskepsisse, mis tunnustab, et on olemas ainult teadus in usum delphini ja teist teadust – teadust tõeotsimise enese pärast – ei ole.
Eriti kirjandusteaduses tuleb hüljata sellist hinnangpretensioonide absoluutistamist, – on ju kirjandus paljudele esimeseks, sageli ainsaks tõukeks mõtiskella ristmõjutisist elu ja teaduse, teooria ja praktika vahel. Siit tuleks pagendada iga skolastika, olgugi et me võib-olla elame uue keskaja alul, olgugi, et just mõjurikkamad oleviku mõttesüsteemid ja maailmakohtlemised kõik veel kannavad ihus möödund sajandite filosoofilisi pisilasi.
Teaduslik mentaliteet võtku pigemini eeskuju meie ajal nii edukast matemaatikast ja loodusteadusest. Seal on juba lõpulikult edasi mindud staatilisest dünaamilise vaatlusviisi juure.
Kõigis tõesti modernseis teadusis on osutund võidukaks funktsioonimõiste. Antiikne matemaatika oma paigalpüsivate üksussuurustega ja staatilise füüsikaga on arenend tänapäeva funktsiooniteooriaks ja dünaamiliseks füüsikaks. Orgaanilise elu liigid ilmnevad meile täna suuresti miljöö funktsioonidena, igatahes pole need liigidki enam miskit lõpulist ega muutmatut. Koguni on tekkind uusi teadusi – nii sotsioloogia -, mille uurimusobjektiks eneseks on suhted, vahekorrad. Samadel teedel sai kord astroloogiast astronoomia ja Parmenidest asetas Herakleitos.
Ühe sõnaga: teaduslik looduseseletus seisab olemuslikult selles, et kõik olemasolev muudetakse saavaks, ruumilis-ajaliseks suhtumuseks ja uuritakse nende suhtumuste seadusi. Koguni Ruum ise on avardund ja lahendund saavaks suuruseks, ajasuuruseks. Meie ees seisab eeskujuna Einsteini relatiivsuseteooria!
Mõelda niiviisi on muidugi tublisti raskem kui seniseis, staatilisis vormes, sest kõik näib libisevat sõrmi vahelt… Inimhinge affektiivne nõue pideme järele on loond n. n. tõekspidemed, – ja liikumatute, kuid võimsate puuslikkudena need seisavad arhailise mõtlemisharjumuse templis. Kui aga tahame vabaneda pärandet dogmaatika paabelivangipõlvest, siis peame purustama olemasoleva muutmatu maailmapildi elementaarseiks siirdumusiks.
Kõik see maksab ka n. n. kultuurväärtuste kohta. Iseenesest neid ei ole. Vaikigu Plato ja Kant! Kultuurväärtused ei ole mõned füüsilised võnked; nad on hinnangud ja väärtamiselamused. See tähendab: nad on suhted eseme maitstavuseastme ja koguduse vahel, nad on dünaamilised funktsioonid.
Nende üldmärgete järele võime siirduda oma teemale. Hoidkem neid kinni, sest, et ka kõik meie vaatluse esemed ei ole asjad, vaid on relatsioonid. Kirjaniku või kunstniku anne on relatsioon; ta teose väärtus ja autori kuulsus on relatsioonid. Vaatleme nüüd neid kultuurajaloolisi relatsioone paari diagonaali pidi.
Nii kui kuulsus on relatsioon, nii on ka ta toime – relatiivne. Arvamus seisab arvamuse vastu. Kes 30-al pikkusekraadil on geenius, seesama kutsub esile ainult ükskõikse õlgadekehituse või pilkamise 500 km lääne või ida pool.
Ka ajaline kaugus loob uusi hinnanguid. Kreeka antiikaeg austas kõrgeima inimtüübina rahulikku, kõigutamatut tarka; XVIII s. vastuoksa igatses kirglikku, ohjeldamatut „geeniust”. On olnud aegu ja maid, kus inimese kõrgeimat astet nähti laulikus, poeedis. Tänapäeval naeratame kaastundlikult või põlastavalt luuletaja, ka tõeliselt suure, üle, – ja tohutult kõrgemal õnnetust sulemehest seisab osav ärimees, külm tehnik või rekordi purustav sportlane.
Veel sagedamini uurija pilku köidab teine vastolu: kaasaegsed, kõik, kes meest tundsid isiklikult, on teda naernud, hurjutand, risti iöönd: ta oli loll, tossike või põlgust vääriv roimar. Ja 300 aastat hiljem sama mees tõstetakse pühakuks, inimkonna lunastajaks, ja koguni jumalaks…
Tunnustus ja kuulsus ei ole mõni asi; see on elamus, see on suhtumus isiku ja ta „koguduse” vahel. See on muutuv saamine (Werden), siire, voolamine.
Mis on siis kuulsus? Kuulsus on see, mis ühest isikust kuuldub, mida veel kõneldakse, see on alles elav teade kellegist. Kuulsus on relatsioon publiku mant autori juure; kuulsuse sünnitajaks ning ainumäärajaks on publik, mitte autor. Juba sellepärast kuulsus ei saa olla mingi perpetum mobile. Just vastuoksa: kuulsus on ilmselt sotsioloogiline organism, mis sünnib, teostab ainevahetust ja kord sureb.
Kuulsuse problemaatika eritlusele siirdudes, pidagem veel meeles, et kuulsus, tunnustus, menu ei ole sama mis edu. Tänapäeval näeme, et mõnigi väga edukas poliitiline niiditõmbaja jääb hulkadele tundmatuks, et mõnigi poeet mõjustab ainult kaaskirjanikke, maitsmata ise tunnustust.
Ka terveil rahvail on oma kuulsusesaatus. Nii öeldub alati, et eestlased ei ole maailma ajaloos mänginud mingisugust osa. See ei ole minu meelest õige, vaid siin on tegemist menu ja edu ärasegamisega. Eesti rahva ajalooline toime oli küllaltki tähtis näiteks mitmesuguste ajalooliste komplekside, samuti ida ja lääne kultuurvoolude kokkupuute vahemüürina. Meie oleme tõenäoliselt see tundmatu sõdur, kes on otsustand nii mõnegi maailmasõja, kuid tunnustuse selle eest on tasku pistnud teised.
Naiivsete inimeste arvamus on: andekas, väärtuslik isiksus löövat alati läbi, varem või hiljem. Kui mitte muidu – lisavad ettevaatlikumad – siis anne, geenius leiab vähemalt posthuumset tunnustust „alati õiglaselt ajalt”. Tõusikud koguni väidavad, et just nälg, puudus ja vintsutused igapäevase sendi pärast tegevat kunstnikku suureks. Selline – mõnele õige mugav – sahhariintõde on kõige valelikum mõttetus, mis veerema pandud inimeste poolt, kes tõesti neist asjust midagi ei tea (või…. teavad rohkem kui ütlevad).
Teaduslik ja ajalooline uurimus näitab, et isiku väärtus üksi midagi ei loe. See on kuulsuse suures mehhanismis pigemini quantité négligeable….
„Inimese võimed ei ole midagi, kui olukord ei aita teda, kui avalik arvamus ei ole talle soodne,” ütleb Napoleon. Küllap tema teadis. Aastakümnete ja sajandite vältel tõusudest ja mõõnadest joonistuv üksiku isiku kuulsuse kurv ei ole kunagi lihtsalt tõusev joon. Iga kombinatsioon on siin võimalik ja ainult väga naiivne inimene võib veel uskuda, et hea, et „ehtne” siiski veel varem või hiljem tunnustatakse jäädavalt. See on omamoodi religioosne uskudatahtmine paremasse maailma. Huvitav on kõrvutada Schilleri ja Goethe väärtamisi. Inimpsüühi primitivistliku kalduvuse pärast absoluutse poole (mille hädaohtlikumaid alaliike on pürjeri tendents mõõta inkongruentseid suurusi ühele liistule tõmbamisega) üks neist pidi ikka olema „suurem” teisest. Aga, ennäe, isegi ajalukku siir-dund klassikute kohta väärtamised vahelduvad pidevalt. Täna – eriti veel „Goethe aastal” – koteeritakse Schillerit märksa madalamalt. Kuid 1857, kui Weimaris püstitati tuntud kaksikausammas, siis üldise arvamuse järele tehti sellega Goethele suuremat au, nagu loeme Ludwigi teoses Schiller und die deutsche Nachwelt. Schiller oli siis kõrgesti kuulus, kuna Goethe poole hoidmiseks oli vaja omajagu kodanlist julgustki. Hilisromantikute juures oli vahekord üm-berpöördud: Goethesse suhtuti kui üliinimesse, Schillerisse peaaegu põlastavalt.
Näiteist, mis tõendavad väärtangute relatiivsust, kubiseb ajalugu. Spinoza oli eluajal kuulus, kuigi mõnevõrra tagakiusat, siis sada aastat unustuses, XVIII sajandil jälle kuulus. Schopenhauer: alul väärmõistet ja põlat, siis kuulus, täna kahvatumas. Shakespeare’i peeti 100 aastat pärast ta surma tosinnäidendite vorpijaks ja ta oli õieti 150 aastat niihästi kui unustet. M. Maeterlinck jäi kaua aega täiesti tähelepanematuks. Ühel päeval Octave Mirbeau hüüdis ta Figaros välja (1890) ja asetas kõrgemale Shakespeare’sit. Hiigla massisuggestioon ja M. oli läbi löönd. Eriteadlasele-kirjandusajaloolasele kõige veenvam on aga Walter von der Vogelweide kuulsuse saatus. Ta oli absoluutselt unustet ligi 600 aastat. Alles 1822 leiutab teda germanist Uhland ja kirjutab oma tuntud biograafia. Nüüd oli W. v. d. Vogelweide ühe hoobiga „keskaja suurim lüürik” (nagu loeme Brockhausi entsüklopeedia uusimast väljaandest) – 600 a. pärast oma surma. Kunstiajaloolased teavad, kui suuri võnkeid tegid läbi Rafaeli ja Rembrandti väärtamised, muusikud mäletavad sama Wagneri kohta. Meie oma kultuurikehvast minevikust tuletatagu meele vaid muutusi Kalevipoja hinnangus: teose ilmudes piiratud ning visa tunnustus, siis varsti massiline ülistus rahvaeeposeks ja jälle langetamine, mis küünib peaaegu hülgamiseni. Maalija Grünewaldi kuulsus (s. 1529) algab alles XX sajandil, kui ajavaim oli muutund soodsaks ta kunstile. Kas veel meenutada Homerost, kelle kuulsuse isegi Wilamowitz-Möllendorff (Homerische Untersuchungen, Berlin 1884, Ihk. 381) tunnistab surnuks?
Aga veelgi enam. Selleks, et keegi oleks austatud, ei ole mõnikord tarvilik isegi subjekti olemasolu, vaid piisab nimest, paljast sõnakõlksust. Nii peeti keskajal palvetuslikku hüüdu „kyrie eleison” – pühakuks ja austati vastavalt; samuti tühja sõna „Josaphat”, mille tähendus on õieti „Buddha”.
Ajalooliselt tõestatav seik, et mitte ande suurus ei määra kunstniku tunnustamist, et anne üksi ei taga kuulsust, – on ju ka täiesti loomulik. Sest tunnustus on hinnang. Et tekiks hinnang, selleks on vähe geniaalse teose olemasolust, vaid teatud rühm peab hinnangu andma. Anne võib olla minimaalne või madala kvaliteediga; peaasi on teose „mokapärasus” tarvitajale, või teaduslikumalt öeldud teose maitstavussuuruse suhe ajavaimuga. Paljudest võimalusist kirjeldagem siin vaid paari.
1) Vastav teos veel ei sobi ajavaimuga, küll aga võib sobida kunagi hiljem. Vaadatagu ülal Shakespeare’i, Grünewaldi juhtusid. Ka Juhan Liivi lüürika seni käibiv osa sündis enne realistliku ajajärgu kaikumist meie kirjanduses, pandi aga tähele alles pärast selle möödumist – kui Noor-Eestil tekkis tarvidus esivanemate järele.
Samuti Noor-Eesti armust sündis ka Kr. J. Petersoni kirjanduslik kuulsus ja paari aasta eest kirjutas üks arvustaja: „Enne Noor-Eestit oli meil ainult kaks geeniust (Kr. J. Peterson ja J. Liiv).” Andestatagu mulle, kui ma vähemalt Petersoni kohta õige tunduvalt naeratan. Kr. J. Peterson on Gustav Suitsu poeg ja ka vaidlematult jagusa lüürilise andega varustet Liivil oli oma onu Fr. Tuglase isikus. Siuru jälle tõstis esivanema, majageeniuse ausse Jaan Oksa… Mõnikord uued kirjanduskoolid äratavad majageeniuseks mõne unustet kuju ammumöödund aegadest.
2) Teisel juhul teos lööb läbi crescendo, harjumuse ning korduva vägivaldse mõjutuse pärast. Nii näiteks lõi läbi ekspressionistlik maal, nii lööb läbi enamik uutest kirjandusvooludest. Sealjuures ei tarvitse asjal enesel olla primaarset väärtust. On ainult vajalik, et autor ja teos omaksid n. n. minasarnaduse keskmise tarvitaja, läbilõikelugejaga. Tavaline lugeja tahab näiteks kirjanduslikus teoses näha ikka ennast, tahab ennast ja oma unistusi maitsta suurendet ning äraseletet, astendet kujul.
Igaüks, kes ajavaimule liiga vastu räägib, kõrvaldatakse: vanasti karmi, põlise ärapõletamise tava kaudu, tänapäeval – surnuksvaikimise või läbiklacimise (= inimese tõeline isik intrigeeritakse seltskondlikus arvamises ümber seaks, kaabakaks või hulluks) läbi – väga otstarbekohased vahendid, sest ei teki ka märtri kuulsust.
Millised on siis iga ajavaimu karakteristlikud omadused, kui kõrvale vaatame selle vahelduvaist sisudest? Peamisi tegureid iga ajavaimu moodustumises on inimpsüühi kalduvus lihtsustada kõik keerulised olukorrad. Meie tundmus rahustub, kui saame olemasoleva masendavat paljust tagasi viia ühele põhjusele. See kokkuhoid mõtlemises on lõbutoov ning üldise psüühilise ökonoomiaseadusega kooskõlas. Nii seletub n. n. koondusgeeniuste tekkimine. Bismarckist saab uue saksa riigi looja, Zeppelinist õhulaeva leiutaja jne., – kuna tegelikult on muidugi nende sihtide saavutamiseks kaasa töötand tuhanded käed ja kümned pead.
Massiinstinkt tunneb end mugavamini lipu, vapi, ühisuse, lööksõna ühismärgi all. See nähe on tuttav juba metsrahvaste juures n, n. tootemi kujul – ja ka praegu veel üksikud tunnustust taotlevad rühmad võtavad omale mõne tunnustet vanuri totemiks. Samal põhjusel inimkonna lühike mälu vajab mälukarke oma kuulsuste jaoks: igasugused mälestussambad, portreed aulates, biograafilised sõnastikud, rasvane trükk õpperaamatuis, populaarsed valikkogud jms. Sama massipsühholoogilisi lihtsustustarvet kasutab ideoloogiline või arvustuslik veenmistehnika. See nagu iga teinegi operatsioon pöördub ainult näiliselt meie mõistuse (ratio) poole, tõeliselt aga püüab õhutada meie alateadlikke tunge, opereerides lööksõnadega ja lihtsustades sihipäraselt olukordi.
Kõik see on veel eriti maksev kirjanduse kohta, sest iga kirjandus on religioon. Ka kirjandus maalib paradiise ja põrguid, kujundab inimese ihaldusulme, püstitab eeskujusid ja mina-ideaale – ühe sõnaga tähistab n. ö. maist „teist ilma”, kas olevikus (realism), minevikus (romantism) või tulevikus (näit. sotsiaalne ja utoopiline kunst, kompensatsioonikirjandus Baldensperger’ terminoloogias).
Nii siis on ju selge, miks kirjaniku kuulsus suuresti oleneb tollest sildikesest, mis talle on kleebitud tarvitajaskonna isehakand eestkostjate, arvustajate poolt. Vähesed ise- ja teisitimõtlejad lugejate hulgas alistuvad lõpuks massisuggestioonile. Ei maksa endale teha illusioone ka n. n. valit lugejaskonna arvamuse iseseisvusest: suurem osa n. n. kultuursest seltskonnast ei loe üldse (peale selle, mis vajalik erialaliselt, kutsetööks). Nende mittelugejate hulgas seisavad esikohal riigimehed, kultuurelu administratiivsed juhid jms. Üldorienteerumiseks ja seltskondlikuks vestluseks vajalikke teadmisi aktuaalseist raamatuist nad ammutavad vahemeeste käest ja ajakirjandusest. Aga ajakirjanduse rooli juures seisvad isikud „oskavad küll kirjutada, mitte aga lugeda” ja ammutavad informatsiooni (nagu öeldud ajakirjaniku keeli) omakorda oma retsensentidelt. Kirjanduslikud nimed ja tiitlid jäävad kuidagi meele ja neile assotsieeritakse mnemotehniliselt teatud etikett, sildike, mis võtab representeerida avalikku arvamist antud kunstniku kohta. Nomen est numen – nii lausutud sõna võtab maagilisi omadusi ja muutub käibivaks rahaks, sageli koguni sõnafetišiks, mida tunneme primitiivsete psühholoogiast.
Ainult vähestel juhtudel läheb korda nii-öelda kvaliteedikoguduse tekkimine kvantiteedikoguduse ehk kirjandusliku massi kõrval. Siis algab võitlus kvaliteedi- ja kvantiteedikoguduste vahel, kellest üks kuulutab vastava autori vaimusuuruseks ja teine aina kehitab õlgu. Arusaamist mõlemi koguduse vahel ei ole.
Vaatleme nüüd peamisi tegureid, mis soodustavad või takistavad kuulsuse tekkimist.
Kõige parem tee kirjanduslikule kuulsusele on autori surm. Eriti soodustavalt mõjub eriskummaline surm, näiteks hukkamine või enesetapp. G. Bruno kuulsuses on ta hukkamine otsustava tähtsusega – muidu ei eristaks teda keegi teistest tolleaegseist mõtlejaist. Chattertoni enesetapmine 19-aastasena alles tegi ta tuntud lüürikuks. Mõne luuletuse pärast poleks ta muidu kirjandusajalukku sattund. Umbes sama maksab näit. O. Weiningeri kohta, keda minu generatsiooni haritlased pidid kõik lugend olema. Surm duellil on kahtlemata suuresti soodustand Lermontovi, mõnevõrra ka Lassale’i kuulsust, samuti Shelley veidi salapärane hukkumine ja Byroni küsitav surm kreeka rahva vabaduse eest on neid alles teinud tõesti kuulsaiks.
Samuti on hullumine hea vahend geeniuse nime saavutamiseks. Näiteist kubiseb kultuuriajalugu. Osutan ainult Hölderlini või Nietzsche kuulsussaatusele. Ka Juhan Liiv saab alles siis tõesti populaarseks kirjanikuks, kui ta ise oli varisend minevikku – peab möönma Tuglaski. Hullumine tõi Liivile kirjanduslike ringkondade, surm publiku tunnustuse. Liivi surmaheitluse ajal eesti ajakirjandus vaikis (ainult üks kolmerealine sõnum ilmub kaks päeva enne ta surma kirjaniku haigestumise üle), kuid niipea kui Liiv oli surnud, kõik ajalehed ruttasid kajastama üldist tunnustust „meie lähema mineviku kirjanduse omapärasemale ja suurimale kujule”, meie „klassikule”. Liivi laialdasem kuulsus algab kohe pärast ta surma 1913 ja võtab eriti hoogu Tuglase monograafia ilmudes 1914. Ta surma 10-aastast juubelit pühitseti juba kogu eesti ajakirjanduse ja seltskonna poolt.
Üldse iga jämedalt traagiline elusaatus soodustab kuulsuse tekkimist. Mass, kes palju kergemini taipab eetilist kui vaimset, armastab jagada kuulsust n. ö. valurahana, kui mõni suurvaim on eluajal jäetud õela saatuse hoolde. Siis tahetakse lahti saada enese tumedast süütundest: ennast puhtaks pesta, jälle heaks teha. Inimene tunneks seda mõttetu ja piinava ülekohtuna, kui kultuursaavutiste palgaks oleks valu ja kannatus. Ja nii külvatakse õrnusi ja ülikuulsust – surnuile. Sellist kuulsust nimetan enese vabanduse- või valurahakuulsuseks. Meil sai see osaks näiteks Koidulale, tema valurikka elulõpu – vähjatõve – eest ja see moodustab Koidula kuulsussaatuses otsustava osa. Samal põhjusel armastatakse Napoleoni kunstis meeleldi kujutella kas põgenemisel Venest või Helena saare maapaos.
Surm on kuulsust soodustav tegur ka sellepärast veel, et mälestust on palju hõlpsam ümber moodustada, enesele kohendada, kui alles elavat inimest . Iga tõlgendaja loob omi suurvaime peamiselt oma palge järele. Nii on käind Lutheri, nii Goethe, nii meil Juhan Liivi käsi. Need pole enam isikud, need on müüdid. Ja sellepärast võib neid tõsta altarile. Sest iga austus nõuab kaugust. Schopenhauer ütleb oma Parerga II. peatükis: „Die Verehrung verträgt nämlich nicht die Nähe, sondern hält sich fast immer in der Ferne auf; weil sie, bei persönlicher Gegenwart des Verehrten, wie Butter an der Sõnne schmilzt.”
Siin on ü k s põhjustest, miks eesti kirjanik ei või saada kuulsaks. .. Määravamaks teguriks kuulsuse tekkimisel on ajavaimu muutumine, mis tõstab juba iseenesest üht või teist autorit või teost, nagu eelpool nägime.
Väga oluline kuulsakssaamisel on, et autor kujundaks tüüpilist elamust, keskset – sest selline kirjanik võib saada palju ennem representatiivseks, kogu rahva lipukirjaks. Kes rahvuslikult väljendab oma rahva psüühet, see saab klassikuks, müüdikandjaks. Kes seda ei tee, see unustatakse – ka palju suurema andekuse ja väärtuse man – palju kergemini, kui ta üldse pääseb maksvusele.
Last not least nimetan kuulsuse soodustuste reas üht tegurit, mis eriti on kasvand meie ajal: see on kaubanduslike huvide, ärilise osavuse mõju kirjandusteose menule. Kirjastaja vajab raha, ta sundiv ja sidemetevõimas kaubandushuvi hoiab kuulsuse ärkvel, kiites n. n. pesusedelites ja tellitud arvustustes oma kaupa – autorit.
Osutan veel ühele seadusele:
Suurrahva kirjanikul on kergem saada kuulsaks, kui väikerahva omal. Väikerahva kirjaniku tõelist kuulsust omagi rahva hulgas takistavad paljud tegurid; autor ei saa kunagi kätte seda kaugust, mis on kuulsuse peaeeldeid; siis iga omapärasem vaim lihtsalt e i leia väikerahva piirat publikus küllalt vaimusugulaslikke huviosalisi kvaliteedikoguduse moodustamiseks. Aga ka ta tee maailmakuulsusele on võrratult raskem – ja seda mitte ainult keele pärast. Isegi maalikunstnikul-eestlasel on palju raskem saada kuulsaks kui näiteks vene kunstnikul, olgugi et maalikunst on rahvusvaheline. Selle aluseks on üks massipsühholoogiline seadus, mis ütleb, et kunstniku, kirjaniku isiklik kuulsussuurus multiplitseerub rahvusvahelises kajastuses tema rahva arvuga. Sellepärast on vaja, et rahvas, kes ei taha saavutada valgete neegrite renomeed, ajaks sihikindlat kultuurpoliitikat, ka kultuurvälispoliitikat. Kultuursemad rahvad teevadki seda. Olen eland mõne aja lähedases kokkupuutumises tšehhi etteküündivamate kirjanikkudega ja olen imetlusega tähele pannud, kui virtuooslikult seal riik korraldab kirjanduseksporti.
Eestis on olukord hoopis vastandlik: sisemaiseski avalikus arvamises inimest, kes võtab oma õlgadele eesti kirjaniku raske risti, kaldutakse kuulutama seltskondlikult linnupriiks. Meil alles puuduvad Euroopa resonantsiga teosed. Eesti hariduse utilitaristlikus kanakuuris ei peeta seda üldsegi vajalikuks. Meie välisesinduste personaali hulgas leidub küllalt kultuurilagedaid, oma rahva kultuuri suhtes tõusiklikult „üleolevaid” diplomaate, samal ajal kui kultuuriliselt esirinnaline Prantsusmaa määrab meeleldi saadikuikski kirjanikke (näit. „uduseim poeet” P. Claudel). Niihästi meie diplomaatia kui ka meie kultuuri huvides peame tarvilikuks, et meiegi välisministeerium likvideeriks järkjärgult kiike ja parteiaritmeetika põhimõtteil määrat eesti- ja kultuurivõõrast elementi välissaatkondades ja astuks samme ka eesti kultuuri esindamisele, milleta pole pikapeale mõeldav kultuurrahvaste siiras lugupidamine meist.
Kuid pöördugem tagasi kuulsust soodustavate tegurite juurde. Väga oluliseks kuulsuse aparatuuris on, et kuulsusetaotlejal oleks oma vahemees enese ja massi vahel. Nii vajas Jeanne d’Arc pealikut, kes ta lõpuks viis kuninga kotta, nii vajas Jeesuse kuulsus apostleid, kes visas, kirglikus töös külvasid mööda maakera teateid temast, ise hääbudes märtritena. Samuti on igal kuulsal kirjanikul või luuletajal oma arvustuslik proovireisija, kes uut kaupa, uut ainet publikule kohandab. Mõnikord aitab ka mood kaasa, kuid vahemees aitab ikkagi enam. Ka igal kirjanduslikul rühmal on tavaliselt oma arvustaja-pealesundija, kes ise ei tarvitse olla ei tark ega andekas. Vahekord tema ja rühma vahel on harilikult sümbioos: ta teeb apostlina oma prohveteid kuulsaks ja sõidab siis ise nende õlgadel jänesena ajalukku. Kui ta ise midagi ei suuda, seda parem, seda ustavam ta propaganda, sest ta ei agiteeri ju enda kasuks ja see on lihtsameelsete inimeste man otsustav pluss.
Selliseks „proovireisijaks” oli Kristusele Paulus, sest kui Kristus ise kõneles „mina olen Messias” – siis seda ei uskund keegi, vaid teda koheldi ühiskonna roimarina.
Iga mõjukas arvustaja, monografist või elulookirjutaja tõstab oma objekti kuulsuse võrratu kõrguseni. Nii Tuglase kuulsusttegev töö tõi alles Juhan Liivi kirjandusajalukku.
Vaatleme nüüd veel peamiseid takistusi, pidurdusi kuulsakssaamisele. Peatakistus ülekeskmise ande kuulsaksaamisele on: ta looming ei leia kogudust. Sellel võib olla väga erinevaid põhjusi. Kas ta ei meeldi ajavaimule, või üldse ei või meeldida ühelegi suuremale massile, või ei leidu kohe mõjukas vahemees (milleks jälle võib olla tuhat põhjust). See juhtub palju sagedamini kui publik aimab.
Edasi takistab kuulsust asjaolu, et mõned kunstid või kunstiliigid (näiteks skulptuur, või artistlik luule) nõuavad arusaamiseks tehnilisi teadmisi. Kuna need on ainult vähestel, siis on ka kuulsusprognoos neil aladel ainult nõrk. Sama on maksev teaduse kohta, mis ei mõjuta otse praktilist elu.
Väga olulised tegurid on ala ja rahvus. Muusikast saadakse üldiselt kergemini aru kui luulest. Kõige kergemini saavutatav on kuulsus kinonäitlejail. Maitsmise mugavus, kergus, populaarsus teeb siin imet: sellistest näiteist kui Brigitte Helm, Marlene Dietrich või Willy Forst näeme, kui vähe on tarvis maailmakuulsuseks siis, kui on aitamas tehnika.
Suuremaid takistusi kuulsusele on keel. Kui Goethe oleks olnud eestlane, siis vist keegi ei teaks tast väljaspool Eestit. Sellepärast on vajalik kultuurpoliitika, nagu see leidis aset Skandinaaviamail algusest peale.
Kirjanik võib osutada väga palju intelligentsi, annet ja produktiivset mõtlemisvõimet, – kui ta aga toob publikule soovimata anni, mõne kalgi või troostitu tõe, siis jääb ta üksi. Kes aga naaldub massi maitsele, selle mäng on hulga kergem. Ja massimaitse nõuab elu ümbervaletamist selliseks, et ta oleks praegu talutavam. Puhas tõde massi ei huvita, ta tahab kunstis näha ennast ja oma soovulmade täideminekut.
On üksikuid väärtusteloojaid, keda laiemad, neile kaasaegsed hulgad kunagi ei või tunnustada, kes kunagi ei saavuta resonantsi. Näiteks Lenzi, Hölderlini, Riike, Marcel Prousti, Brjussovi teosed lihtsalt ei maitse hulkadele ja ainult kirjandusajalugu tõstab neid neile kuuluvale kohale. Miks nii?
Nende ideaalid tunduvad massile võõrastena: nende hingemaa on sageli metafüüsilist laadi; läbilõikeinimene kardab kõike elukauget, mida ta ei saa kasutada oma argipäevas, oma „minas”. Kõige meelsamini ta teeks ju näiteks ülikoolidestki vorstivabrikud – sallib aga neid diplomivabrikutena. Puhta vaimu vallas on hulk asju, mida ei saa teha armsaks hulkadele, sest see on neile liiga olemusvõõras. ei lähene nende affektiskaalale. Mõeldagu vaid, kui kerge on järele tunda Faustile: olla lõpmatu tark, tuhnida raamatuid ja siiski jääda sama rumalaks kui enne, kirevais seiklustes otsida õnne ja tabada hetki, kaasa juua Auerbachi keldris, kuulata laulu kirbust ja naerda naljatilkade üle, tantsida nõidadega, ära võrgutada kena tütarlaps ja jätta ta sinna paika – kui arusaadav on see kõik läbilõikehantlasele! Ja Goethe (see tsitaatide leksikon iga asja poolt ja vastu) elab veel mõnisada aastat nii esteedi kui ka maitsmistölplase juures. Sellevastu abstraktsus, eemalolek massi konkreetseist soovulmadest, parteitus, puhta tõe armastus halvab kuulsaksaamist massis, kes tahab alati olla kas poolt või vastu.
Ka tõesti uue tõe kuulutajad peavad ootama soodsat ajavoolu: mõeldagu vaid Kristusele või Nietzschele. Kuni aeg nende eest töötab, on nad ainult potentsiaalsed kuulsused, vahepeal nad ise hulluvad või lüüakse risti, et siis hiljem surnust üles tõusta järelkuulsuseks.
On väärtuste loojaid, kes oma kunsti iseloomu tõttu ka pärast surma igavesest ajast igavesti võivad mõjuda ainult väiksele ringile – tavalisest kõrgendet nivooga, kellel on vastavad organid ebatavalise järeletundmiseks.
Kuidas teha nende väärtusi likviidseteks? See sünnib kvaliteedikoguduse ja kultuurterrori kaudu. Teatud väike valimik idealiste tunneb autoris ära väärtusekandja ja surub oma arvamuse vägivaldselt suurele hulgale ja kirjandusajaloole peale. Nii saab kvaliteedikoguduse kandidaat alul klassikuks või pühakuks ja siis alles leiab tunnustust massi poolt. See ongi kiiremaid teid kultuuri edasiviimiseks ja iga kvaliteedikoguduse kohus on ebapopulaarseid väärtustekandjaid loovisikuid „kultuurterroriga” läbi suruda. Sealjuures ei pruugi ehmuda sõnast „terror”, sest iga kultuur on terror, progressi terror loomalikkude instinktide üle.
Nende põgusalt tähistavate mõttekäikudega ei ole tahetud jutlustada mingit härrasmoraali, lisagem „arusaamiste” vältimiseks. Meie ei taha massi ei põlata ega jumaldada. Meie ainult peame teadma, millega meil tegemist. Teadma ja tegema seda, mida oleme ära tundnud õigena, kartmata lööksõnu või ajavaimu.
Sellist teadmist teenib ka eelolev vähenõudlik läbilõige kultuurajaloolise kuulsuse problemaatikast. See võib siinkohal katkeda, jõudes lähtekohaks valit aspektilt vaadatuna teatud ümaruseni.
Esitet seikadest on võimalikud mitmesugused subjektiivsed järeldused ja käitumisreeglid kuulsusrelatsiooni mõlemaile poolustele. Eesti Kirjanikkude Liidu äsjasel aastakoosolekul peetud samateemalises kõnes on nende ridade kirjutaja püüdnud teha mõningaid järeldusi nii kirjaniku-kunstniku kui ka kunsti tarvitava publiku seisukohalt. Nende kordamine asetub väljaspoole käesoleva kokkuvõtte piire ja eesmärke. Ainult üks ceterum censeo olgu lubat siingi:
Mitte kuulsuse külma kuldvasikat, vaid heatahtlikkust, inimlikku suhtumist, mõistmist inimesena vajab kirjanik, et saada tõeliselt suureks.
Vilmar Adams
Loomingust nr. 5/1932