Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

         

1

Viimased aastad on käsitlend meie kirjanduse omapära ja väärtusküsimusi jõudsamalt kui kunagi varem. See on sündind niihästi avalikus sõnasõjas kui kabinetirahus. Süstemaatsed eriuurimused ligindavad päevpäevalt meie rahvusliku romantika suurkujude oma­pära nullile. Mida aastakümneid imetleti, koolis õpiti ja meeleolukas rahvustundes pahaaimamatult tsiteeriti – osutub täna saksa ajaviiteliteratuuri tõlkeks või paremal juhul vabavoliliseks ümberkohendiseks. Ja see tingib tugevasti meie kirjandusloo sõlmkohtade ümberasetamist.

Eriteadlaste pikameelsete tagasivaadete kõrval aga esineb märksa sõjakamalt kaasaja probleemistikus asetsev rinne. Sest „Kirj. Orbii­dist” alates on aina süvenend avalik poleemika meie tänase kirjan­duse radadel. Sõjakuulutajad ise ei ole küll hiljem arendand tera­vamaid pääletunge, vaid igal võimalikul juhul kindlustand endisi seisukohti. Seda ägedamaid tulistamisi on sooritand vastaspool, mõnikord isegi rahvusvaheliselt lubamatute vahenditega. Ent „inter arma silent leges” – seda mõistavad ning tervitavad sõjakuulutajad. Ja juba seegi mõni aasta püsind sõjaseisukord võimaldab teha tea­tud kokkuvõtteid senisest arengust ning tõeliseks kujunend olukor­rast meie kirjanduslikus Mandžuurias.

Enne muud lubatagu mõningaid korrigeerimisi nii poolt- kui vastuväidetes esitet mõtete ning mõistete kohta.

Mõnelt poolt on rõhutet, nagu põhjeneks see kirjanduslik polee­mika ainult isiklikel motiivel, millel pole ei põhimõttelist ega ideo­loogilist alust. Selline paljasjalgne lähtekoht on ümberlükatav kirjandusprobleemide teravakujuliste välistungide kaudu. Sest on kunstiliike, millede murdeajad ja ümberhinnangud suunduvad uutele radadele vaikselt, sageli suurema teoreetilise poleemikata. Näiteks, muusika ja kujutavate kunstide ümberorienteerumist võivad avali­kult käsitleda vaid eriteadlased. Praguneb aga elava kirjanduse kraadiklaas, valgub elavhõbe kõikjale laiali. Kirjandusküsimuste laialdasem käsitamine ja teritet sõnasõda ainult tõendab põhimõtete lahkuminekut.   Kahtlasi kõrvalmuljeid võib kergitada vaid isiklik­kude vihjete sekkakiskumine, nagu see kahjuks on sündinud – peamiselt vastuväitjate poolt.

„Kirj. Orbiidis” otsitud ja „Põhjakaares” edasiarendet kunstinõuetele seniavaldet vastulausetest võiks koostada kehakas süüdistusakt. See püüab leida allikaid ning eeskujusid saksa kirjandusli­kest ajalehist kuni vene pjatiletkani. Nende kaante vahele mahutetakse kõik: enneolnus, ideetus, programmi puudumine, arvustuslik ülekohus jne. See on koore arvustamine sisu asemele. Peab ainult kahetsema, et selliseid arvamisi on levitet meile tuntud „sõprussidemete” kaudu isegi üle piiri – Lätti ja Poola.

Aga nii vastuokslikud ja literatuursed kui ka need etteheited ei oleks, ometi karakteriseerivad nad teravalt olukorra tuuma. Selle kaudu avaldub kahe sugupõlve tõekspidemete vastupõrge. Sest iga uue generatsiooni väliseks tõusutunnuseks saab vastuhakk vanema põlve poolt. Puudub selline vastuheitlus, võime öelda: järelkasv sulab ideoloogiliselt eelmisse põlve. Vastavate näideterikka välis­kirjanduse kõrval võime seda taibata selgesti omagi lühikeses kir­jandusloos. Meenutetagu vaid ärkamisaja paari sugupõlve ideoloogia vaikset kokkusulamist. Hiljem kestsid uusromantismi lahingud mitmed aastad. See oli uue maailmavaate ja uue elutunde tõusujärk, mitte üksi kirjanduses, vaid kogu kultuuririndel. Selle vastu aga ei leidnud Siuru aeg mingit tõsisemat vastupanu, välja arvatud oma­aegse Noor-Eesti vastaste vana inertsi võnked ja provotseerit reklaamskandaalid. Ja Siuru põlv sulas nooreestlaste keskele, muutus meie uusromantika kaugemaks lüliks.

Tänapäeva uuenõudjate rühm piirati ümber juba esimesel sünniminutil eelmise põlve raskekahuritega. Siin pole tegu ainult mingi manöövriga, vaid kahe erineva generatsiooni loomupärase kok­kupõrkega. Peab aga otsekohe märkima, et generatsioonimõiste pii­ritlemises on üsna tähtsusetu osa välisel sünniaastate kronoloogial. Erinevate sugupõlvede tunnuseiks on samaealiste ühised sihitungid, elusuhtumine ja maailmamõistmine, mis välja kasvand mitmesugus­test generatsiooni moodustavaist tegureist. Parimaid tõendisi leiame nii mujalt kui ka eneste kaasaja kirjanikkonna lähemal vaatlusel. Meil on niihästi vanema- kui keskpõlve kirjanikke, kes generatsiooni moodustava psühholoogia kohaselt kuuluvad orbiitlaste-põhjakaarlaste hulka. Teiselt poolt aga püsib hulk samaealisi ja nooremaid eelmise sugupõlve ideoloogias. Mõned isegi ärkamisaja mõtteilmas! See on loomulik olukord, sest igal generatsioonil on omad eel- ja järelkäijad. Ainult kõige pealiskaudsem arusaamine kirjanduse küsi­mustest juhib arvamisele, nagu oleks koondised moodustet üsna proosalistest erahuvidest. Ent need arvamused pole kunagi tõsise­malt vaieldavad.

Keda ei veena veel küllalt vastse generatsiooni tõus kirjanduses, see pidagu silmas eluarengut teistel aladel. Uue sugupõlve esileker­kimine on nähtav mitmel rindel. Viimastel aastatel isegi poliitilises elus. Niihästi noorsotsialistid kui ka rahvuslaste järelkasv pole rahul praegu juhtivate poliitikute tsaariaegse vaimulaadi ning kitsa individualismiga. Ka teaduses nõuab iseseisvuse ajal valmind elu­tunne eneseõigustamist.

Kogu tänapäeva generatsioonide probleemistikus on kirjandus vaid etteulatavamaid osi.

Kui psühholoogiliselt iga generatsiooni olemus põhjeneb ühise ajavaimu ja sama kultuuri tunnetamisel, kui tungid ja elumõistmised kokku langevad, mis sageli sünnib erikohtadel ja isegi eriaegadel, siis on loomupärane tarve samasihiliste kaasaegsete liitumine ühisaktsiooniks. Vastne ja rahutu revolutsioonivaim asub enne kõike eneseteostamisele ning oleva suuna ümberhindamisele. Nõnda ka tänases kirjanduses. Kuid seejuures pole millegagi põhjendet nii vanemate kirjanikkude kui ka nende nooremate järglaste kartus, nagu tunnistetaks nende loomingu väärtus ja suund põrmuks (vrdl. H. Visnapuu „Arvustuse usaldatavusest”, Olion nr. 2, 1932). Orbiitlastel-põhjakaarlastel ei ole mingit „vägivalla tungi” eitada kirjandusloo­lisi väärtusi. Vastuoksa – antakse täielik tunnustus saavutistele, olnuile ja tulevaile ajalisest vaatevinklist. Ja niikaua, kuni mitme­sugustes ühiskonnagruppides valitsevad erinevad kirjandusemaitsed ja kunstimõistmised, seni püsivad ka vastavad kirjanduse suunad. Selle orgaanilise paratamattuse tõttu ei võiks küsimust kerkidagi teisesihilise kirjandusloomingu sallimattusest. Ent sama paratamatu on pealetuleval voolul kokkupõrge olevaga. Mida suuremad põhimõttelised lahkuminekud, seda keevaverelisemad lahingud. Kes seda ei taipa – jumal sellega!

Sama ühekülgselt ning pinnaliselt on mõtestet vastuväide rühmi­tuse ühtluse puudumisest. Kõigepealt libisetakse siin mööda indi­viduaalsest loomingulisest põhiseadusest ja kirjandusliikide erinõudeist. Edasi – samasse generatsiooni kuuluvate erikohaliste ja erivanuseliste liitumises peitubki ühist sugupõlve teadlikuks kujundav põhitegur. Ajakarakterist, mis kätte juhatand ühised sihid ning vahendid, kasvab välja probleemide ühtlus. Individuaalsed erinevu­sed orbiitlaste-põhjakaarlaste man, mis üksikult nähtuna võivad esialgu paista küllalt suurtena, tasanduvad märksa ühtlasemaks, kui võr­relda nendega väljaspool rühma asuvaid samaealisi. Ent üldiselt pole uue nõudjad oma ühisaktsiooniga esindand mingit kindlaks kujunend ringi, vaid taotlevad uute sihtide selgitamist.

Teadlik olles sellest kujunemisajajärgust, pole tahtlikult piira­tud seda noorte liikumist kindlama programmiga. Manifestidega ja löökprogrammidega sünnitetakse küll ilusat effekti, kuid sageli taba­takse nigelalt asja tuuma. Mõningate arvustavate tagasivaadete ning ümberhinnangute kõrval on puudutet vaid kaudselt üldise suuna sihitähiseid. Arvestades meie viimase aja kirjanduse osalist tungi, nõuti enne kõike aktiivsemat sisu, otsekohesemat ning lihtsamat vormi. Meie plaanimajanduse psüühika on seda seni summeerind „eluläheduse” nõudeks – ent pinnalise, liiga pinnalise mahuga. Sellele on juurdekommenteerit puht aja- ja kohapiiriline sisutähendus, mis näh­tavasti põhjendabki skepsist uute vastu. Neil meelevaldseil „eluläheduse” juurdeseletuste alustel väidetakse: pole öeldud ega saavutet midagi uut, elule lähenemist on kunstis ja kirjanduses ennemgi nõutud ja viimse aja kirjandus liigubki vastavas suunas. Tõsi, nii osa nooremate kui ka vanema keskpõlve realistliku kooli kirjanik­kude looming tungib teist rada kui enamiku uusromantikute ja nende järglaste taotlused. See orgaaniline lahkarengu fakt iseenesest tõendabki, et teadlikud nõuded pole ehitet ainult teoreetilistele mõlgutlusile, ettekujutet programmile, vaid arengu paratamatule tarbele. Selle teadlikuks tegemine ja tuumaandmine ongi ligema aja üles­anne. Sest üldises arenguloos on küllaltki rikkalikke näiteid, et mitte teoreetiliselt kaugele etteruttamine pole sisutabamisel mõõdu­andev, vaid faktidest tuletet järeldused ja nende süntees. Kõige enneolematu ja vastse taotluse sisuvaatlus kirjanduses mahub sama­desse raamidesse. Suhtelisuse ja kõige korduvuse põhimõttel võime väita: kõik on relatiivne, kõik kordub. On varem klassitsistitsetud, romantitsetud, naturalistitsetud, futuristitsetud, on tuldud kord elule lähemale, kord mindud kaugemale. See sünnib ka pärast meie ajas­tut, ent – mitte kunagi endisel kujul. Ning seda peab arvestama, kui tahetakse kirjanduse uusi nähteid mahutada mõne endise termini alla.

Seni pealiskaudselt seletet ning kitsakspigistet „elulähedusele” on teiselt poolt vastukaaluks asetet „vaimulähedus”, nagu oleks orbiitlased-põhjakaarlased vaimu hoopis hüljand. Neid eksisõite nagu aimas ette „Kirj. Orbiit”, kui nõudis: „Suuremat asjalikkust ja elevust elementides, kuid suuremat vaimsust organiseerimises, sügavamat väliselu läbivaimendamist” (A. Anni, K. O. nr. 2); „…hoopis suuremat hingetuld ja tugevamat vaimuvalgust nõuame nüüd kirjanikult” (O. Loorits, K. O. nr. 6). Need mõtted on rühmi­tuse algpäevil lausutud. Vaimsust on aga nõutud mujalgi, pidades seda kirjanduseloomingu orgaaniliseks põhiprintsiibiks. Millistele probleemidele aga vaimsust juhtida, kuidas hingetuld rakendada ja millise vaatenurga all elunähistele läheneda – selles peitubki ümber­hindav seisukoht ja lahkuminekud senimaksnud esteetikaga.

Nii pole tegu mitte vaimsuse eitamisega (seda taotlesid mujal dadaistid), vaid selle ümberorienteerumisega ja teisesuunalise raken­dusega. Selline nõue aga mahub tervikult eluläheduse laiendet sisumõiste alla ja kitsapiirilisem – aktuaalsetele eluimpulssidele kaasa­tundmine esineb vaid probleemistiku ühe osana. Nõnda ei tule „eluläheduse” all – kui see mõiste ja termin on tarvilikuks osutund – mõista mitte niivõrd kirjaniku üksikkogemusi, mingit jooksva elu pisiasjade leksikoni, vaid läbituntud aja- ja maailmapilti, sünteesi, elumõistmist. Sest elulähedus otseses mõttes ilma vaimlise koostööta oleks kui etteseotud kaelaside ilma kraeta.

Kuid pole midagi parata, kui vaimsusestki arusaamised muutu­vad tegelikus loomingus koos aja psüühikaga. Võib olla kaks eri­nevat esteetilist vaatenurka, kui võrrelda augustiöö kuud kas Hamleti varju või Murcia sidruniga. Nende võrdluste vaimsusväärtust on formalistlikult raske määrata, küllap aga assotsiatsioonide vald­konda. Esimene on literatuurne, teine tänapäeva konkreetne võrdluspilt. Samuti võib olla elevandiluunikerdis vaimukas kunstitöö vastavale vaimuilmale, ent, ennäe – meie päevil kollektsionääride artikkel. Kollektiivsel betooni- ja graniidiajajärgul ei oma see kunstitehnika eluõigust.

Kunstiteosed ja mõttesüsteemid võivad olla küll väärtuslikud, kuid see ei taga veel nende igavestipüsimist arenguprotsessis.

Raamatuline, literatuurne vaimsus ning kultuuripüüd kuulub tänase kirjaniku aabitsatõdede hulka, kuna eluline maailmasuhtumine puutub käsitsi kokku reaalsusega ning selles toimuvate murrangu­tega. Ümbritsevaist sündmusist arusaamine võib väga diametraalne olla üksikisikutel. Prantsuse juulirevolutsioonist ja sellele järgne­vaist sündmusist Saksamaal ei tahtnud rauk Goethe midagi teada. Teda huvitasid tookord vaid loodusteadlaste tülid. Heine aga nägi Pariisi mässus maailma ajaloo sündmust. 19-aastane Gutzkow nägi selles oma elu pöördemomenti: „Teadus oli minu taga, ajalugu minu ees”. Eks mõju meie tänasedki sotsiaalsed vastuolud ja vapustavad kriisid mõistustesse mitmeti. Ühed näevad selles vana ühiskondliku korra ning kogu kultuuri viimseid minuteid, teised sõja loomulikku tagajärge ja peatset möödumist, kolmandad ei pööra olukorrale min­git tähelepanu, vaatavad kõigest mööda ning unistavad armastusest. Ent selles pole midagi arusaamatut ega halvakspandavat. Lahku­minekud võivad teravad olla, seega ühtlasi ka vaimlise loomingu alused.

Ajavaimu ja elumõistmise nõudest ongi väljakeerutet aktuaalse päevakaja tolmusagar, millega mängeldakse õige laial liinil. Kaas­aja elunähiste käsitamist kirjanduses püütakse ekslikult kokku sobi­tada massimaitse ja teose arvulise levikuga. Kui niisugune arva­mine on kerkind meie viimse aja proosatoodangu üldiseloomust, siis ei saa seda teadlikult poolt omistada „eluläheduse” nõudjate teeneks. On enam kui kord teravalt eitet kilogrammkirjandust. Tarvitseb vaid lugeda „Kirj. Orbiidi” artikleid ja hilisemaid arvustisi üksikute poolt. Äsjaarendet eluläheduse mõiste oma õiglasemas sihis hülgab juba ise­enesest pealiskaudsust. Teiselt poolt ei saa aga ka kirjanduse väär­tust astmestada vastuproportsionaalselt levikule ja „massimaitsele”. Oleks see aga nii, siis Siuru-aegne lüürika oma suure levikuga jääks väärtusetuks. Samuti osutuks turukirjanduseks Tõde ja õigus, Jäl­jetu haud, Vaeste patuste alev jne.! Nende väärtus ning edu „saladus” on käega katsutav: need on kunstiteosed meie omast vaimust, ligidasest elust, ühe sõnaga – liha meie lihast ja luu meie luust.

Siitpeale jõuamegi küsimuse manu, mis seob meid oma ainestiku ja tõsieluga.

Juba tüütuseni on nurisetud meie kehvuse, olude kitsuse, tui­muse, igavuse, rumaluse ja muude tõkestavate takistuste üle omal maal. Pole siis ime, et Nõukogudes meie riiki hüütakse „kartofelnaja respublikaks”, ja et mag. J. Aavik kodus kutsub Eestit „lollooniaks”! Paistab, nagu seisaks meie kirjanikkude enamik ikka veel tsaari ajal lauldud värsisuggestiooni all – „saatusest troostitum sün­dida laulikuks Eestis”. Võtkem kord omaks see väiksus ja kitsus, olgem selles teadlikud. Olgem teadlikud, et meie territoorium ei ulata mitte Tanganjikast Titikakani, vaid Valgast Tallinnani ja Mustveest Pärnuni. Nähkem neis piires tõsielu, kui mitte midagi muud, siis seda viletsust ning tõelist närusustki ja rakendugem sel­lele paremuse nimel. Ma ei kahtle, et Berliinis, Pariisis, Londonis ja Moskvas keeb suurem vaimsus, asub väärtuslikum elu ja toimuvad maailmasündmused, mida meiegi peame jälgima. Ent milline salavägi takistab meid Sikupilli või Sindi elu käsitamast sama hingega kui Londoni East-Endi või Veneetsia ghettot? oleme harjund romantiliste kujutelmadega unistama Zürich-järvest, aga ei mõista näha tõelist Võrtsjärve ilu.

Aga eluläheduslaste poolt polegi tehtud Eestit mingiks ainestiku piiralaks. Kes enese ümbrusega ei rahuldu, haaraku või kuule – kui tulemuseks on uuenduvale elule vajalik kunstiteos. Tähtis on ainestik, tähtsam on aga seda kandev mõte.   

           

2

Kõike kokku võttes võidakse aga õigusega küsida, milline oleks selle ümberorienteeruva kirjanduse pale, karakter, tegumood, lühi­dalt – sisemine olemus ja väline ilme? Kõigepealt peab küll mää­rata püüdma kirjanduse seisukoht sotsiaalses ja kultuuravaldiste raa­mistikus, peab jõudma selgusele selles koostöös, mis sünnib kunstis ja ümbritseva elu nähetes. Sellest tuletub siht ja otstarve.

Kui mõningad teooriad piiritlevad kunsti ning kirjandust eriorganismiks, immanentseil saadusil arenevaiks ainuväärtusiks, mille ole­masolu õigustub vaid esteetses maitsengus ning elu mõjutamises otse­kui kõrgustest, siis osutub see ainuväärtuse printsiip enam kui kaht­laseks. „Teos loogu tarbe, mitte tarve teose!” kinnitab J. Semper, tuues mitmeti vaieldavaid näiteid suurtööstuse ja kaubanduse produk­tide kunstlikust tarvete tekitamisest. Seda lakoonilist lauset tuleb hinnata kui poleemika retoorilist võtet, – muidu võiks edasi arendada: habemenugade tootmine põhjustab habeme ajamise ja selle uuestikasvamise, sillaehitamine sünnitab üle jõe käimise tarbe, veduri ehitamine raudtee, kirjanduse produtseerimine lugemise, õhu olemas­olu hingamise jne. Abinõu pühendab otstarbe? Bioloogiliselt tõe­näolisem on vastupidine vaatlus: inimelu piirituile põhitarvetele rakenduvad saavutised, mis omakord võivad põhjustada kaastarbeid, mõnel alal enam, mõnel vähem. Saavutised on alles siis tõelised väär­tused, kui nad edasiviiva tähenduse omavad, s. o. kindlat ülesannet, funktsiooni teenivad. Rakendamatu leiutis, tarbetu looming võib küll mõne aja püsida imestusobjektina, ent tõrjutakse siiski organis­mist välja võõrkehana.

Et aga teosed ja saavutised, niihästi kunstilised kui ka tehni­lised, inimese ja elu kujundamises suurte teguritena esinevad, sel­les pole mingit kahtlust. Ideoloogiliste tungide kajastajana, keskendajana on kirjandus mõjuv relv. Kuid milliste ideede teenistusse tänane-homne kirjandus rakendub, missuguseid põhimõtteid ta kan­nab – see viibki meid sotsiaalsete ja eetiliste väärtuste kriteeriumi nõude manu. Kunsti ainuväärtuse teooria sellist kriteeriumi ei tunnista, vaid taotleb taidurlikkust, loomingu piiritut vabadust, olgu selle siht sotsiaalselt või eetiliselt milline tahes.

Kokku võttes: uus kirjandus ei saa eksisteerida autonoomse orga­nismina, vaid peab leidma oma otstarbe kaasaja eluarengus. See seisukoht on valmis: parema, õiglasema, eetilisema ühiskonnainimese idee käsitluses. Sellest tuletuvad ka elusuhtumise ning ilmavaate põhimõtted: indi­viidilt  kollektiivile.   Siit  algab  murdeajalise kirjanduse koostöö reaaleluga. Millises loomingulises rakenduses, eitavate või jaatavate poolte kujutamisega sihi tarve väljenduse leiab, see võib olla väga erinev. Loomulikult aga peab enne kõike lähtuma tõsielust, fakti­lisest tõest ja maailmast.

Teadlikust eluvajalikkusest algabki uue elupildi otsimine kir­janduses. Kui seda täiendada juba varem nõutud vitaalsuse, opti­mismi ja süvendet teadmisega loomingusse, siis on jõutud sisukarak-teri määramiseni. Siin peab aga otsekohe ette nägema erinevusi.

Samuti oleks varajane täpsem vormivõtete ning kujundusvahendite ettemääramine. See, võib esineda suurte kallakutega erižanride ja üksikute autorite man. Aga kui arvestada meie viimaste aastate üldist tendentsi ja sisulähtumist igapäevasest faktist, siis pole tar­vis olla selgeltnägija, et kinnitada lihtsamat, realistlikumat ainekäsitlust võrreldes eelkäiva kooliga. See peaks kujunema vastseks eepi­liseks stiiliks, milles enam jõudu, dünaamikat, kompositsiooni kind­lust, sõnastuse täpsust, asjasust, vähem kirjanduslikku maneeri – enam olulist otsekohesust.

Uusrealism, uusasjasus – öeldakse. Jah, kui soovitakse. Kah­juks improviseeritakse tänase hinnang kirjandusliku vanarealismi kasina teooria piiresse kõigi hüvede ja pahedega. Tänatärkaval on küll suuri kokkupuuteid kunagise realismiga, kuid sama palju võib märkida lahkuminekuid. Nende ridade ülesanne ei ole lähemalt võr­relda neid ühtumisi ja erinemisi. See võiks osutuda enneaegseks. Võib vaid märkida mõningaid üldisi mõjureid, mis kirjandusloolises protsessis põhjustavad lahkarengut.

Kõigepealt elu enese hiigelsammuline ruttamine. Tehnika, liik­lemine, vaimuste alade spetsialiseerumine ning rakendussiht, halas­tamatu väärtuste ümberhindamine, klassivõitluses ühtlustetav inim­väärtus, tung kollektiivsusele kõigis erivormides – see kõik kokku annab elule teistsuguse tuuma kui viiekümne või saja aasta eest. Kõigil on otsesem või kaudsem mõju kunstile ja kirjandusele. Kui vanarealismi päevil laialdasem demokraatia oli vaid eelolev idee, siis on see täna tõsielu ja juba kahtlaseks kritiseerit ühiskonna organiseerimisvorm. Ja kirjanduse juured on ümber istutet hoopis tei­sele pinnale.

Mitte vähem tähtsad pole erineva iseloomujoonte kujunemises vahepäälsete kirjandusvoolude mõju. Uue küllaldasiks osiks saavad paratamatult eelkäivate voolude kultiveerit väärtomadused, mis vas­tuvõetavad vastsele ajavaimule. Kahtlematult võidakse meie uus­romantismilt üle võtta osaline vormidistsipliini ja keele plastilisuse nõue. Kui ei nähta dünaamikat eluavaldiste karakteris – kiiruse ilus, intellektis ja närvide teravuses, lihaste pinges, siis võidakse kirjanduslooliselt apelleerida ekspressionismile või isegi poolhullumeelsele futurismile. Samuti on tähelepanekuid tehtud teiste maade muistki vahepäälseist kirjandusvooludest. Kui mitte muud, siis näi­tavad need ometi ühiskonnakihtide psühholoogilisi võnkeid, otsinguid ning ümberorienteerumise faase, nii tühitähtsusetud ja vastuoksli­kud kui ka nad esmaspilgul ei näi olevat. Ent neid vihjeid ei tule mõista mitte euroopalise kirjanduse cocktaili segamiseks meil, vaid enam erikarakteriliste suunitluste mõistmiseks ajalises ja ruumilises perspektiivis.

Millises ulatuses ligemad ja kaugemad kirjanduspuhangud meie tänasesse-homsesse kirjandusse on segatud, võivad tõendada tuleviku eriuurimused. Nende mõjude võimalikkusega peab aga arvestetama, kui tahetakse määrata tegumoodi ja piirata liikumist kindla mõis­tega. Nimetetagu seda siis, kas uusrealismiks, uusasjasuseks, eluvajalikkuseks, süntetismiks, uusidealismiks, uusklassitsismiks või mõneks muuks -ismiks.   Tähtis pole termin, vaid tuum.

    

3

Missugusesse olukorda aga asetub looja isik, kirjanik, kelle loo­mingu psüühika ja areng seisab mitmete keerukate tõukejõudude kes­kuses? Millised on need sisemised ja välised tegurid, mis uue kir­janduse looja elusuhtumuse ja maailmamõistmise kujundavad? Mil­lises vahekorras peaks olema kirjanik elunähetega, realiteediga? Need on küsimused, mida ei ole võimalik lahendada ainult kirjan­duslooliste ja -teoreetiliste vaatluste kaudu. Olgu vaid mõningaid vahekordade äärmärkmeid.

Uue kirjaniku seisukoht peab kõige päält algama teadliku enesemääramisega. Sest alati, kui inimese mõistus pöördub kõrvale jaa­tavatelt teadustelt ja suundub müstikasse, nähakse kirjanikus, luu­letajas kõrgemat olevust, jumala ja looduse kooskingi täielikumat kehastist. Selline olevus teab vaimustuse hetkel kõike, mis oli, on ja tuleb iseenesest – oma ande ja ilmutise kaudu. Kogu maine elu on loodud nende pooljumalate tarvis, et leida siit vaid vastupeegeldust oma loomingulisele minale. See romantikute müstifikatsioon ei pea küll enam ammu paika, aga märgatavad varjundid on see kir­janiku isiku mõistmisse jätnud kuni tänase päevani. Tänane kirja­nik peab eneses leidma hariliku sureliku, inimese, kes omab kirjan­dusliku kujundusvõime, tahte. Veel enam, ta peab teadma, et elu pole loodud mitte kirjaniku tarvis, vaid looja eluõigust põhjendab ainult tema töö ühiskonnas. Ehitaja peab asendama nautleja, mõt­leja – unistaja. Ta peab olema teadlik, et oleneb sellest sotsiaalsest ümbrusest, milles kasvab ning elab, mis annab talle edasi omad sihid, maailmamõistmise, elutunde ja loomingu materjali. Tõeline kunst­nik ja kirjanik peab jääma teatud ühiskonna klassi või grupi lahuta­matuks osaks, orgaaniliseks rakuks, kelle kaudu see või teine ühis­kondlik ideoloogia avaldub kunstis ja kirjanduses. Kaasaja psühholoogiliste, esteetiliste ja sotsiaalsete tungide avaldamisega on kirja­nik samane tegur kui poliitik riiklikus elus ja väejuht sõjaväes. Ja kui kirjanik on harilik surelik, ühiskonna rakk, siis peab ta õppima, arenema, et kontsentreerida enesesse kaasaja maailmapilti, et ühis­konna psükoloogia alateadvuslikke muutusi teha teadvuslikeks ja leida sellele uusi esteetilisi väljendusi. Tihe kontakt teadustega, kunstidega, tehnikaga jne. peab kuuluma tänase kirjaniku algtõdede hulka.

Kui aga meie kirjanduses on antud tõuge staatilisest elusuhtumisest dünaamilisele, erandlikust üldisele, kunstlikkusest otsekohe­susele, kaudsest täpsusele, juhuslikust põhjuslikkuse süsteemile ja literatuursest elulisele, siis on tõsielule tungleval kirjanikul para­tamatu tegeliku elu impulsside tundmine, mõistmine ning läbinäge­mine. On põhjusetud väited, nagu hävitaks reaalelu tajumine ja aktiivne osavõtt ümbertoimuvast elust kirjaniku loominguvõimet ning rikuks loomingu psüühikat. See võib maksta vaid usulisel alu­sel inspireeruvate teiseilma-otsijate kohta, ent mitte kaasaja aines­tikus loovale kirjanikule. Tõsine kunstiteos seisab tõeliste koge­muste jalul. A. H. Tammsaare kirjutas Tõe ja õiguse I osa lapseea elamustest, A. Jakobson on läbi elanud tegelikult oma Vaeste patuste alevi, A. Kivikas Punase ja valge, Toomas Nipernaadi on sündind A. Gailiti rännanguist Leedumaal, enne Arraste ja poegade kirjuta­mist uuris M. Metsanurk Tallinna ärisid.

Tõeliselt teame aga, et meie kirjanikkonna enamik seisab üsna kaugel praegustest eluavaldistest. Tundub, nagu asuks rahva ja looja vahel ebademokraatne õhkkond. Kirjanikul pole enam tihedamaid kokkupuutumisi isegi teiste kunstide alal töötavate inimestega. Se­nise kirjaniku hingel lasub kui abituse paine, mis kallutab pessi­mismi. Aga ometi on meie omagi lähem elu küllalt mitmekesine uuteks tõukejõududeks. Kolmeteistkümne aastaga on meil välja kujunend terve riiklik aparaat, oma sotsiaalse elu, klassivõitluse avaldised, kaubandus, tööstus jne. Kõigest sellest eemal olles ja ainult kaudselt kaasa käies saavutetakse vaid vale suhtumine ning väärmõistmine meie sotsiaalsest, poliitilisest ja majanduslikust süs­teemist. Uus kirjanik peab demokratiseeruma, peab tagasi tulema ellu. Selleks peab jätkuma tahet ja tungi. On juba varem viibatud (J. Kärner, J. Semper) Nõukogude Venemaale, kus kirjanikud saa­detakse kolhoosidesse, sovhoosidesse, vabrikutesse, metsatöödele, in­seneride ja tehnikute koosolekuile, sõjaväkke ja mujale faktide tund­maõppimiseks. Eeskuju pole halb. Seal juhib seda kõike enam vähem riiklik keskus, kes tunneb kirjanduse suurt väärtust sotsia­listliku kultuuri ülesehitamises. Meil peaks aga kirjanikud ise kokku lööma ja vastavaid võimalusi hankima.

Enne kõike peab parem ühendus loodama ajakirjandusega. Kir­janik ärgu õppigu kirjutama üksi luuletisi, novelle, romaane, vaid samuti pisijutte, artikleid, läbilõikeid, följetone, mis sobivad kul­tuursele ajalehele. Siin peab aga arukam ajakirjandus omalt poolt vastu tulema, kärpides õnnetuste ja kuritööde biograafiat väärtus­likuma arvel. Ajakirjandus võimaldagu kirjanikele kohti toimetuses. See viiks kirjaniku faktidele lähemale ja teisest küljest tõstaks aja­kirjanduse taset.

Imestamisväärse osavusega on meie kirjanikkond peale mõne erandi osanud eemale jääda riiklikust elust. Meie kultuurilistes asu­tistes on seltskonnategelased ja parteivennad kohtadel, kuhu enne kõike sobiks meie vanemad kirjanikud. Meie kultuurpropaganda keskustes, meie diplomaatilistes esitistes pole ainustki kirjanikku. Ligemates naabermais näeme küll vastupidist. Siin langeb osa süüdi küll asutistele ja parteide poliitikale, kuid päämine viga peitub küll omaaegses boheemlises elutundes, „kuldses vabaduses”. Täna on viga raske parandada, ent mitte päris võimatu.   Kui mitte muidu, siis võimaluste otsimisega otsekoheseks osavõtuks riiklikest ja diplomaatseist sündmusist.

On selge, et kitsas parteipoliitika ja võitlustaktika sageli ei või­malda kirjanikul aktiivselt osa võtta poliitikast. Meenutetagu G. Suitsu, J. Semperi, J. Kärneri ja H. Raudsepa eemalejäämist polii­tilisest tegevusest. Kuid mida on meie klassivõitluse keskused kavatsend kirjanike ligindamiseks töölisliikumise ideoloogiale, kul­tuurile? Või kui palju on kirjanikud sellega ise ühenduses, et saa­vutada meie sotsialistlikust töölisliikumisest tõelist ülevaadet, reaal­set ja õiglast suhtumist kaasajas? Vastavahuviline kirjanik peab olema tihedas ühenduses klassivõitluse avaldistega, et tunda töötava hulga psüühikat. Teiselt poolt peab aga ära kannatetama ka kir­janiku kohtumõistmist selle üle. Siin pole kellelgi tarvis hüüda ei politseid ega kohkuma lüüa. Kirjandus olgu kartmatu arvustaja oma tõetunde ja faktide kaudu.

Meil on oma kaubandus ja tööstus, vabrikud Narvas, Tallinnas, Sindis, põlevkivi rajoonis ja mujal. Nii kääbuslikud kui nad on Manchesteri, Ruhri, Birminghami või Dnjeprostroi kõrval, kannavad nad ometi samast mõtet ja funktsiooni kui nende hiigelvennadki mujal maailmas. Siin käib sama võitlus töö ja kasu vahel, toimub omapärane elu, avalduvad meie eneste saavutised kõigi hääde ja pahe­dega. Ja teosed meie tööstuse elust ootavad alles kirjutamist. Mil­liste vahendite ja kogemustega aga peab kirjanik varustet olema, et teos usutav oleks, see on selge: tööstuse keerulist aparaati peab tundma kõigis võimalikkuse piirides. Jätkub kas lühemast tutvumi­sest või nõuab see tegelikku kaasatöötamist, on raske ette öelda. Kuid kõige lühemgi isiklik kogemus on tugevam kaudsest uurimusest.

Edasi. Meie riigiaparatuuris on osutund tarvilikuks sõjavägi oma laialdaste eriharudega. Meil on sõjalaevad, merekindlused, rannapatareid, autotankide divisjon, soomusrongid, tehnilised väe­osad jne. Kõigil neil on erinevad ülesanded, erinev elu, mis tihti varustet tehnika viimaste saavutistega, milledest kirjanikul pole aimu või millest ta on kuulnud vaid ajalehe kaudu. Korraldetakse õhuväe manöövreid, kodu- ja välismaisi propagandalende, milledest häda­vajalikult osa võtavad ajakirjanikud, ent mitte kunagi kirjanikud. Kui sundaeg kaitseväe teenistusse ei vii, võib kirjanik kujutada velt­veeblit ainult alatisõimava tüübina, kindralit juhuslikult nähtud punaste lampasside ja kullakribulise mütsinoka kaudu, mis annab tinast kindrali, karikatuuri, aga mitte läbituntud karakteri. Samuti luuletetakse lennuki aegjärgust, propelleri vurinast, kuid ei teata, milline näeb maakamar välja saja meetri kõrgusest! Asjahuvilisil kirjanikel ei peaks raske olema sõjaväeelu tundmaõppimiseks pää­seda kasarmutesse, Jägala või Värska laagrisse, manöövritele, sõja­laevadele, kindlustesse, õhuväe propagandalendudele. Kui mitte pikemaks ajaks, siis koos ajakirjanikkudega lühematekski puhkudeks. Sõjaväes võiks kirjanik isegi omada ülesandeid – võimaluse korral pidada loenguid, korraldada vaidlusi kirjanduse üle, anda ajakirjan­dusele läbilõikeid sündmusist põhjalikumalt kui harilik reportaaž.

Ulatuslikum meremeeste elu käsitlus on meie kirjanduses alles tundmata maa. Peame endid vana harjumuse kohaselt mererahvaks, – seda võibki oletada meie geograafilisest asendist: kolme neljan­dikku meie riigipiirist katab vesi. Kuid kirjanik küünib vaid kalu­riteni, rannaliivalt taevani. Uue põlve kirjanik peaks leidma võima­lusi küünituda ka meremehe isepärasesse ellu ja psühholoogiasse. Kelle kont laevapoisi tööd ei kannata, sel avanevad muudki võima­lused kaasaelamiseks.

Kas maksab veel meelde tuletada väliseid ja tihti pinnalise sihiga pidujuhuseid – hõimupäevi, laulupidusid, rahvuslikke propagandanädalaid, olümpiaade, spordivõistlusi. Ka needki pole päris täht­susetud rahva psüühika mõistmiseks, tüüpide tabamiseks.

Jätkub neistki märgetest.

Missuguses huvisektoris keegi liigub ja millise ala võtab oma ülesandeks ning millises ulatuses kogemusi kasutab, on täiesti indi­viduaalne küsimus. Kuid eluavaldiste tundmaõppimises ei pea neist mitte külalisena läbi käima, üksi võõrastevastuvõtlikkust kasutama, vaid võimalikult tuuma tungima, tõeliselt taipama, läbi nägema. Kes ei oma vastuvõtlikkust, meelte teravust, see ei saavuta ka eluaegse laeval või sepikojas töötamisega tõsielu kirjanduslikku kujundusvõi­met, mida tavaliselt nimetetakse andeks.

Tõelise kirjaniku ürgne vitaalsus, arendet intellektuaalsete tead­miste alal ja suunatud reaalelu avaldistele – väärib olevikus elada, olevikku kujutada ja sellega olevikku vallutada.

Johannes Schütz

Loomingust nr. 5/1932