Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

           

Psühhoanalüüs on kahtlemata populaarseim kõigist uuema hinge­teaduse erivooludest; nii populaarne näit. anglosaksi mail, et seal on hakatud tarvitama lööksõna „uudne psühholoogia” (the New Psychology) lihtsalt psühhoanalüüsi tähenduses, andes seega mõista, nagu oleks psühhoanalüüs kogu hingeteaduse viimaseks saavutuseks.

Paraku ei ole see nii ei kronoloogiliselt, sest pärast psühhoana­lüüsi on kerkinud esile väga mitmeid ulatuslikke psühholoogilisi teooriaid, – ega ole see suurema osa hingeteadlaste arvates ka sisulise väärtushinnanguna põhjendatud. Küll tunnistavad objektiivsed tead­lased üldiselt, et psühhoanalüüs on hingeteadusele andnud väärtus­likke uusi algatusi, ja on eriti hingeelu teadvusetuse tume­dasse regiooni toonud seniste spekulatsioonitulukestega võrreldes otse projektsioonilampide eredat valgust. Ometi valitseb ka psühho­analüüsile heasoovlikumate akadeemiliste psühholoogide seas arva­mine, et psühhoanalüütikud on liiga kergel käel asunud kaardistama teadvusetuse ala. Eriti heidetakse Sigmund Freudile ette, et see on moodustanud dogmaatiliselt tardunud koolkonna, mis teatavate eelarvamustega ja vähe vastuvõetava terminoloogiaga rohkem spekulee­rib teadvusetuse regiooni ulatuse ja iseloomu suhtes, kui et jätkab selle uuestiavastatud mandri uurimist eelarvamusteta ja objektiivselt.

Kuid Freudi psühhoanalüüs on alles hiljuti teinud tõsiseid kat­seid oma teooria põhiliseks revisjoniks. Kuna see revis­jon oli laiali pillatud paljudesse üksikuurimustesse, siis oli eemal­seisjal raske taibata, misvõrd psühhoanalüüsi pärastsõjane hooaeg on modifitseerinud või koguni likvideerinud Freudi teooria neid põhialuseid, mis olid kujundatud teatavaks süsteemiks näit. Freudi poolt maailmasõja ajal (1915/1917) peetud ja väga rohkelt levinud loengutesarjas Vorlesungen zur Einführung in die Psychoanalyse. Mõni aasta tagasi avaldas aga (tol ajal) juba 77-aastane Freud jätku sellele loengutesarjale (Neue Folge der Vorlesungen zur Eini. i. d. Psa., Wien 1933), milles ta määratleb ametliku psühhoanalüütilise kooli praegusi ja, Freudi vanust arvestades, ehk lõplikke seisukohti.

Kuna see koolkond on erakordselt distsiplineeritud ja dogmatruu, muide ka ühendatud suurte majanduslikkude ettevõtete läbi (nagu „Internatsionaalne Psühhoanalüütiline Kirjastus”), ja jälgib kuule­kalt oma vanameistri seisukohaavaldusi, siis on Freudi uuel loengu­tesarjal esmajärguline tähtsus psühhoanalüüsi jälgijaile. Kahjuks ei ole saadud seda viimast teost ometi veel arvestada ainsa eestikeelse ülevaateteose koostamisel psühhoanalüüsi kohta, nimelt K. Holtzm e y e r i poolt 1934. a. „Elava Teaduse” sarjas avaldatud raamatuke­ses Alateadvus ja psühhoanalüüs.

Freudi uute loengute seas on teoreetiliselt tähtsaim peatükk „psüühilise isiksuse eritlemisest”, milles ta lõplikult püüab määratella psühhoanalüütilist õpetust inimhinge ehituse kohta.

 Oma esimestes katsetes kujutas Freud inimhinge kaheosalisena: ühel pool teadvus, teisel pool teadvusetus. Nende kahe riigi piiril töötas mingi salapärane lüüsimehhanism – „tsensor”, mis takis­tas teadvusetuses pulbitsevaid tunge teadvusse tõusmast.

Pärastsõja-aastatel tundis Freud, et ta niisuguse summaarse ku­jutusega veel kaugeltki ei olnud hingeelu salapäraseid protsesse tei­nud nii läbinähtavaks, nagu see oli tema uurimistöö eesmärgiks. Eriti võidi õigusega öelda mõistatusliku „tsensori” kohta, et see on vaid psühhoanalüütikute poolt seletamata jäetud tühikusse asetatud „x” ja mitte probleemi tõelik lahendus.

Sellepärast püüdis Freud kõigepealt luua tabavamaid mõisteid hingelise isiksuse eritlemiseks. Nii hakkas ta teravalt vahet tegema „teadvusetuse” kui mitte-teadvuses oleva hingelise nähte, ja „teadvusetuse” kui hinge „osa” ehk „provintsi” vahel. Viimast, teadvuse­tuse süstemaatilist ehk Freudi enda keeles „topograafilist” tähen­dust märgitses ta F. Nietzschelt laenatud terminiga „d a s E s”. „Temaks” (tõlgetes tarvitatakse ka ladinakeelset vastet „Id”) nimetab ta tungidemaailma selle tõttu, et see maailm on võõras inimese teadvus­likule osale, tema „m i n a l e”.

„Minale” kui teadvuslikule tegurile ja „temale” kui teadvusetuses peituvale tungidehulgale lisab Freud veel kolmanda „hingeaparaadi provintsi”, nimelt alul õige ebamäärasena esitatud „ü l e m i n a”, mis tsensorina reguleerivat „tema” ja „mina” vahekordi ja kontrollivat ,,mina” tegevust. Küll juba 1923. a. üritatud, oli see ometi kuni
hiljutiseni õige selgusetu osa psühhoanalüütilisest teooriast. Peale „ülemina” probleemi oli selles teoorias veel ligemalt lahendamata küsimus, kuidas uus mõistetekolmik („mina” – „tema” – „ülemina”) suhtub psühhoanalüüsi vanadesse põhimõistetesse – „teadvusse”, „teadvusetusse” ja „eelteadvusse”. Alles uue loengutesarjaga pretsiseerib S. Freud selgelt oma uut vaatekohta.

Esimene mõistetekolmik eritlevat „hingeaparaadi eri provintse”, teine vastavat „teadvuse eri kvaliteetidele”. Ehk teiste sõnadega: „teadvus” – „teadvusetus” – „eelteadvus” on hingeelu funkt­sionaalseks kirjeldamiseks sobivad terminid, kuna „mina – „tema” – „ülemina” tähistavad hingelisi struktuure.

Psühhoanalüüsi pooldavate võhikute ringkonnas saab see termi­noloogiline uuendus küll vaevalt populaarseks, kuna ta raskendab neid kergeid (ja jämedalt vigaseid) järeldusi, mille tegemiseks võhik-psühhoanalüütikud olid meistrid, rakendades kahemõtteliselt just „teadvusetuse” (või koguni Freudi enda poolt taunitud „alateadvuse”) mõistet. Hingeelu funktsionaalse ja strukturaalse kirjeldamise valju eraldamise läbi väheneb kahemõttelisuse hädaoht ning isegi psühho­analüüsist eemalseisev „akadeemiline psühholoogia” on väga soodsalt vastu võtnud Freudi uue ja selge vahetegemise.

Veel K. Holtzmeyeri äsjamainitud teoses on kirjeldatud (lk. 67/69) hingeelu funktsionaalset aspekti topograafilisena, kuna tõeli­kult viimane käib strukturaalse jaotuse kohta, millist Holtzmeyer aga nimetab „dünaamiliseks.” Muidugi ei saa siin teha etteheidet ainult ülevaateteose koostajale, sest ka Freud ise oli kuni viimase loengutesarja avaldamiseni väga ebamäärane neis vahetegemistes.

Alles viimases teoses selguvad täielikult psühhoanalüüsi vaated küsimuses, kuidas suhtub „hinge struktuur” hingeelu funktsionaal­sete momentidega. Nimelt tunnistab Freud avameelselt, et „mina” ja „teadvus”, ning „tema” ja „alateadvus” ei tähenda hoopiski kokku­kuuluvaid mõistepaare, vaid et näit. suured osad „minast” ja „üleminast” võivad olla teadvusetud.

„Teadvusetuks” nimetab psühhoanalüüs hingelist sündmust, mille olemasolust meie (näit. tema toime tõttu) teame, kuid millest endast meie midagi ei tea. Täpsemalt defineerib Freud „teadvusetu” sünd­musena sellist, mille aktiveeritust antud momendil me peame ole­tama, kuigi me samal ajal temast midagi ei tea. Kuna aga ainult väga vähe sündmusi on korraga teadvuslikud, siis eraldab Freud „teadvusetuks” nimetatud psüühiliste nähete suure hulga kaheks haruks: ühelt poolt kergesti teadvusse tõusvad sündmused, mida ta nimetab „eelteadvuslikeks”; teiselt poolt sõna täies mõttes „teadvusetu hingeelu”, mis on teadvusele kättesaadav ainult pingutuste läbi või siis üldse mitte. Kui näiteks mõnel kõnelejal juhtub sisuline, ettekavatsemata vääratus, ja tema hiljem vastava küsimuse peale seda oskab seletada, siis on siin Freudi järele tegemist ainult ajuti teadvusetu, ehk eri­terminiga – „eelteadvusliku” nähtega; kui aga kõneleja ise on sünd­muse seletamisel nõutu, siis on vastav motiiv olnud pidevalt „tead-vusetu”.

Eelpool mainitud hingelise isiksuse osa „tema” on terveni „teadvusetu”; kuid peale „tema” võivad ka „minast” ja „üleminast” teata­vad osad olla teadvusetud. Et täielikult taibata nende hingeliste struktuuride probleemi, peame veidi jälgima Freudi uusi, osalt esma­kordseid kirjeldusi tema viimases loengutesarjas.

Freud väidab, et hingeline isiksus p r i m a a r s elt koosneb tungidemaailmast (s. o. „temast”). Nähtavasti bioloogilise vajaduse tõttu diferentseerub sellest „temast” välismaailma ligiduse mõjul ärritustele reageeriv „mina”, milline on ainult osake „temast”, – võrreldav näiteks koorukesega, millega   ennast ümbritseb   elava substantsi kübe.

„Mina” on seega Freudi arvates ainult tungidemaailma see osa, milline loob ühenduse pulbitseva kirgede valla „tema” ja välis­maailma vahel. „Tema” on ilma ajatundeta ja sellepärast säilib seal iga – näit. lapseeast pärinev – tung ilma vananemata, kuni rauga­eani. „Tema” on pime ja mõistmatu: iga tung otsib ainult enesera­huldamist, ilma välisoludega arvestamata. Ka ei hoia ennast vastu­pidised tungid tasakaalus, sest Freudi järele ei maksa „temast principium contradictionis, nagu ka mitte teised loogilised mõtlemisseadu­sed: vastupidised tungid võivad üheaegselt eksisteerida üksteisega kõrvuti, tekitades „ambivalentseid” tundeid. Muidugi ei tunne see tungidemaailm mingit moraali ega enesepiiramist, vaid ainult ,,mina kontroll kaitseb teda enesehävituse eest, mis oleks tungide piiramatu eneserahulduse tagajärg.

Kuigi „mina” ühelt poolt suudab „temas” peituvaid tungidejõude ohjeldada ja juhtida, on ta teiselt poolt ise ainult osake „temast”.

„Mina” on niisiis mõjustatav nii „temast” kui ka välismaailma poolt, peab aga veel teenima kolmandatki isandat – nimelt „üleminat”.

„Ü l e m i n a” on Freudi järele eriline instants hingelises isiksu­ses, mille ülesandeks on endavaatlus, vali enesekontroll ja ideaaliku­jundamine. Ometi ei olevat see mingi paljas personifikatsioon, nagu sõna „südametunnistus”, vaid tõeline struktuur meie hingeelus, mis on kujunenud inimliku arenemiskäigu kõrvalsaadusena. Psühhoana­lüütikute järele on iga lapse esimeseks (väljaspool oma enda keha olevaks) kiindumisobjektiks tema vanemad, ja nimelt sellises suh­tes, nagu see karakteriseeritud Oidipuse müüdi situatsioonis, milles teatavasti saatus tegi poja oma ema abikaasaks ja isa mõrtsukaks. Selline tegelikule elule sobimatu kiindumine vastassugupoolest vane­masse (ja samaaegne negatiivne suhtumine samasoolisse vanemasse) on Freudi järele paratamatu arenguaste iga lapse arengus, likvidee­rub aga tavalisti hiljem täielikult (vähemalt teadvuses). Kui lapses hävib „Oidipuse kompleks”, mis seni olnud tema tundeelu suunajaks, siis peab miski muu siia asemele astuma. Freudi järele täidab hinge­elus „Oidipuse kompleksi” hävimisega tühjunud koha „samastumine”: nimelt valib esialgsest vanemate suhtest vabanenud laps oma ligidal­seisjatest isikutest uue kiindumusobjekti, ideaali või eeskuju, kellega ta ennast identifitseerib ehk samastab. Aegajalt muutuvad noore ini­mese arenemisprotsessi jooksul tema eeskujul, kuid ka endised ideaa­lid jäävad mõnevõrra mõjusateks ja moodustavad erilise struktuuri hingelises isiksuses: „ü l e m i n a”, milline hakkab „minale” diktee­rima oma nõudeid ja seisukohti.

„Ülemina” tähtsaim funktsioon on „mina” niiviisi mõjustada, et see „üleminale” vastuvõtmatute tungide (s. o. „tema”) eneserahulda­mist takistaks ja teatavaid tunge teadvusele juurepääsetavast hinge­elust üldse välja tõrjuks. Selline „tõrje” (Verdrängung) toi­mub niisiis „ülemina” ettekirjutusel, kuid „mina” teostusel. Nii oleks ka Freudi esimeste teoste ebamäärane ..tsensor” asendatud reaalsemat laadi teguritega.

Piltlikult oleksid seega struktuurisuhted hingelises isiksuses järgnevad: „Temast” on eraldunud niihästi side- ja täidesaatev ins­tants „mina” kui ka kriitiline kontrollinstants „ülemina”. Sealjuures on „mina” vahendajaks „tema” ja välismaailma, ning „ülemina” ja „tema” vahel. „Mina” seisukord kolme vastuolulise jõu vahel on nii raske, et Freudi arvates on inimesel tõesti põhjust tunda – „elu on nii raske”. Kui „m i n a” on sunnitud tunnistama oma nõrkust vä­lismaailma ees, siis puhkeb temas hirm; see on reaalne hirm välis­maailma ees, südametunnistuse piinad „ülemina” ees, neurootiline hirm (näit. agorafoobia jne.) „tema” kirgede tegevuse ees.

Märkimisväärseks uudiseks on see viimane seisukoht, millega Freud tunnistab hirmu m. s. objektiivsetest põhjustest tingi­tuks. Teatavasti väitsid psühhoanalüütikud varem, et hirm on liht­salt „libido transformatsioon”, ning et ka näilikult objektiivsetest põhjustest tingitud hirm on ainult osa neurootilisest hirmust (ja tõr­jest). Omas uues loengutesarjas ütleb aga Freud endist eksimust tunnustades: „Mitte tõrje ei tekita hirmu, vaid hirm oli varem, ja hirm tekitab tõrjet.”

Säärase uuendusega lahendatakse psühhoanalüütilise teooria kaks raskust. Esmalt likvideerub nüüd (juba varem isegi Freudile silma torganud) kurioosum, et psühhoanalüüsi teoreetiline süsteem keelab hirmu hindamast enesesäilitamistungide avaldusena, millise sele­tuse vähemalt osaline õigustatus on ometi otse evidentne. Teiseks avastatakse selle uue seletusega väga taibatav viis, kuidas toimuvad tõrjed. Nüüd on Freudil võimalik teha «hirmusignaali” selleks „mina” relvaks, millega see muidu nii iseseisvusetu hingeprovints võib „tema” peale tõsist mõju avaldada. Nii ka tõrjete puhul esinev neurootiline hirm on vaid varasemate hädaohusituatsioonide kordumise signaal, mille varal „mina” taltsutab tungidemaailma, „tema”.

Paraku on ka veel nüüd Freudi hirmuteoorias tumedaid punkte, eriti selles osas, kus ta hirmu tahab tagasi viia sündimissituatsioonile kui „ürgtraumaatilisele momendile”. Peale kõige õigeusklikumate freudiaanlaste ei tohiks palju neid leiduda, kes lapse sündimisaegset elamust peavad kogu eluajaks jälgi jätvaks „hingeliseks haavaks”. Teiseks muutub Freudi argumentatsioon rohkem kui küsitavaks, kui ta püüab kujutada kastratsioonikartust (isegi tütarlaste juures!) sellise reaalse hädaohusituatsioonina, mis hirmusignaali läbi taltsutab „tema” tunge. Mittepsühhoanalüütikule tundub, et ka palju vähematest hädaohtudest (näit. vitsahirmust) jätkuks lapsepõl­vest saadik kujunevate tüüpiliste hoiakute põhjustajaks. Neid kah­juks liigfreudilike, tarbetult otsitud seksuaalmotiivide sekkatoomist kõrvale jättes peab aga tunnistama, et psühhoanalüüsi uus hirmu­teooria on suur samm edasi kainema realismi suunas.

Psühhoanalüüsi üheks üldtuntumaks lööksõnaks on „libido”, see on: seksuaaltungide energia. Vähemalt oli see libido esialgne tähen­dus, kusjuures Freud alul eraldas seksuaalinstinktide kõrval ka ene­sesäilitamise tunge, nagu janu ja nälga. Hiljem aga hakkasid psüh­hoanalüütikud ka mina tunge vaatlema seksuaaltungidele sarnastena, või koguni olemuselt samastena, kuna „vahetpidamatult mina-libido muutub objekti-libidoks, ja ümberpöördult.” Niisuguse vaateviisi puhul tähendab sõna „libido” lihtsalt psüühilist energiat.

Selle seisukoha puhul tulid aga isegi Freudile kahtlused. Kuna selline absoluutne „panseksualism” isegi temale pidi tunduma mono­maaniana, siis eraldas ta tungid uuesti kahte liiki. Seksuaaltungide kõrvale teise põhitungina ei esitanud ta aga enam mina- (s. o. enese­säilitamise jne.) tunge, vaid agressiooni (kallaletungi) instinkti, mille eesmärgiks olevat hävitada ja surmata.

Sellise kallaletungi-, hävituse- ja surmatungi eksistentsi tõestami­seks on Freud seni esitanud vähe veenvaid argumente, ega ole tal ka uues loengutesarjas midagi lepitavalt lisada.

Tõelikult jääb Freudi „surmatung” vaid metafüüsiliseks speku­latsiooniks. Sellisena – aga ka ainult sellisena – ei puudu temal tea­tav võlu. Freud kaalub näiteks tungidemaailma kaksikjaotuse puhul argumenti, et kui ettekujutamatult kaugetel aegadel tekkis elutust mateeriast elu, siis pidi seda edasiviiva seksuaalinstinkti kõrval juba tekkima teine tung, mis püüab elu hävitada ja anorgaanilist olukorda jälle teostada. Selle „surmatungi” ja seksuaalinstinktide koos- ja vastutegutsemisest tulevatki kõik elunähted, millistele surm lõpu teeb. – Säärane pessimistlik seisukoht ongi Freudi „metafüüsika” kokkuvõte.

Kahjuks ei ole meil siin võimalik jälgida kõiki Freudi uues loen­gutesarjas ettevõetud muudatusi psühhoanalüütilise teooria alal. Peame piirduma ainult mainimisega, et ta mõnes vähemas punktis revideerib oma unenägude teooriat ja avaldab muide tunnustust te­lepaatiale, millise tõelikkuse põhjendamiseks ta aga toob õige väheveenvaid näiteid. Jälle on selle küsimuse arutamisel huvitav pea­miselt Freudi metafüüsiline spekulatsioon. Nimelt arutleb psühho­analüüsi looja, kas mitte telepaatias esinev otsene psüühiline üle­kanne ühelt indiviidilt teisele ei ole ürgseim kommunikatsiooni vorm, mis on abiks ka näit. putukate koostöö korraldamisel? Aja jooksul võis seda primitiivset kommunikatsioonivahendit asendada keel ja kiri, mida tajutakse meeleorganite kaudu. Kuid ka vanem kommuni­katsioonivahend – telepaatia – võib olla säilinud n. ö. tagapõhjas ja tõusta sealt esile teatud erilistes tingimustes, nagu näiteks kirglikult ärritatud inimhulkades.

See huvitav arengulooline aspekt viib meid ühe Freudi eriti oma­pärase probleemi juurde, nimelt vaatlema „Oidipuse kompleksi” osa inimlikus arengus. Freudi järele esineb „Oidipuse kompleks” iga isiku arengus, ja nimelt tavaliselt õige varases lapseeas. Hiljem tõr­jutakse (teadvusetusse) see eriline suhtumine vanematesse ja see an­nab, nagu eelpool nägime, ruumi identifikatsiooni nähtele, mille kaudu tekib „ülemina”.

Kuidas on aga lugu Freudi poolt „Oidipuse kompleksile” antud põhjendustega?

Peame möönma, et need meile tunduvad otse naeruväärselt nõr­kadena. Omal ajal oli Freudil üheks argumendiks selle kompleksi jälgede leidmine iga täiskasvanugi hingeelus, kuid selle ekslikkust tunnistab ta nüüd omas uues loengutesarjas, kus ta tunnustab, et lapse edasisel arengul Oidipuse kompleks mitte ainult ei jää alla tõrjemeh­hanismile, vaid et see „ideaalsel juhul seega täielikult hävitatakse ja kaotatakse inimese hingeelust.”

Ka on viimasel ajal täiesti ümber paisatud see Freudi väide, mille järele ühiskonna ja kultuuri tekkimine on seoses Oidipuse kompleksiga. Nimelt näitavad eriti Londoni prof. Bronislaw Malinowski uurimused, et osa ühiskondades (nimelt matrilineaalsetes) puuduvad igasugused alused niisuguse kompleksi tekkimiseks.

Ei saa jätta mainimata ka Freudi uue sarja eriloengus „n a i s e l i k k u s e” kohta avaldatud arvamisi, Freudi arvamine on, et naise olemust määrab väga ulatuslikult tema seksuaalfunktsioon, kuid ta lubab silmas pidada, „et üksik naine ka muidu võib olla inim­lik olend.” See tingivas kõneviisis öeldud lause iseloomustab Freudi kahtlevat suhtumist sellesse probleemi. Jättes kõrvale tema rohkem veidrad kui veenvad arutlused tütarlapse „kastratsioonihirmust”, „penisekadedusest” ja omapärastest suhtekujudest ema ning tütre va­hel, mainime vaid mõningaid üldisi resultaate neist argumentatsiooni­dest. Kuna Freud asub seisukohale, et tütarlapse suhe emaga on vaenlik või vähemalt ambivalentne, ning et psühhoanalüüs ka nii isa suhtes kujunevas „Elektra”-situatsioonis ja mehe ning naise vahekor­ras näeb peamiselt hädaohuvõimalusi, siis väidab ta, et naisel ainult pojaga kujuneb täiesti rahuldav suhe. Nimelt saab naine pojale üle kanda oma mehelikkuse kompleksi (näit. auahnust), mille ta enda juures on pidanud alla suruma. Isegi abielu õnnelikkus ei ole Freudi järele varem kindlustatud, „kuni naisel ei ole õnnestunud oma meest ka oma lapseks teha ja tema suhtes emana käituda.” – Tütarlapse mehevaliku kohta märgitseb Freud, et kui see toimuks väljaspool sotsiaalseid kaalutlusi, siis valiks naine kas säärase mehetüübi, kelleks ta oleks tahtnud ise saada (nartsistlik hingehoid) või aga i s a tüübi – kui ta veel on Oidipuse kompleksi olukorras. Viimasel puhul on võimalik õnnelik abielu, kui püsib ambivalentne suhtumine emasse. Kui aga säärane naine hiljem abielu jooksul mehele üle kan­nab ka ema vastu valitsenud tunded, siis on teine pool abielust täi­detud naise võitlusega mehe vastu, nagu varem tõrkumisega ema vastu. Kui see impulss on ära reageeritud ehk „välja elatud”, siis võib sellise naise teine abielu osutuda õnnelikuks või ka esimese lapse sünd võib tuua muudatuse. Naise vähest õiglusetunnet seletab Freud kadedusetunde ülekaaluga naise hingeelus. Naise ebasotsiaalne karakter tuleb eeskätt temas ülekaalus olevast seksuaalsuhtest, mil­line üldse olevat ühiskondlikult ükskõikne.

Selliste küsimuste järele, millel psühhoanalüüsi uuema arengu seisukohalt ei ole suuremat tähtsust, riivakem Freudi viimases töös avaldatud maailmavaatelist kreedot. Freud esitab küsimuse, kas psühhoanalüüs viib teatava maailmavaateni, ja vastab, et psühho­analüüs ei vaja mingit erilist, vaid tunnustab üldist teaduslikku maailmavaadet. „Teadusliku maailmavaate” all mõtleb Freud maailma­tundmise piirdumist teadusliku uurimistööga, s. o. valjult teostatud vaatluse tulemuste intellektuaalse ümbertöötamisega, ilma püüdmata võita lisateadmisi ilmutustest, intuitsioonist ja divinatsioonist.

Teaduslikul maailmavaatel on Freudi järele kolm vaenlast: filo­soofia (selle all mõtleb F. ilmselt metafüüsikat), kunst ja re­ligioon. Tõsiseks vastaseks on ainult viimane, ja teaduse huvides on Freud valmis viima usuvastasesse võitlusse isegi psühhoanalüüsi, mida ta muidu põhimõttelikult hoiab väljaspool poleemikat. Nimelt ei olevat usund mingi alatine saavutus inimkonna ajaloos, vaid võrrel­dav neuroosiga, mida iga üksik kultuurinimene peab läbi tegema omas arengus lapseeast küpsusele.

Freudi seisukohaks on seega vaenlikkus kõigi nende nähete vastu, mida ta peab väljakasvanuks „temast”, tungidemaailmast. Temale ei eksisteeri vastuolu nn. „materiaalsete” ja „vaimsete” nä­hete vahel ega ka vastuolu „egoistlikkude” ja „altruistlikkude” ten­dentside vahel. Tema asetab probleemi sügavamale, ja loob mõis­tuse vastuolu tungide maailmast pärit olevate, mittemõistuslikult põhjustatud nähetega, kui need ka näilikult on väga „vaimsed” väärtused. Kuna tema arvab, et metafüüsilised spekulat­sioonid on ainult „tema” soovide ratsionaliseeritud ümbertöötus, siis lükkab Freud spekulatiivse filosoofia tagasi sama vastikusega nagu iga elementaarse kireimpulsi, nagu näiteks mõne kuritegeliku kaldu­vuse. Samal põhjusel ka Freudi antipaatia kunsti ja usundi vastu, millised olevat ainult „tungide sublimatsioonid”.

Jätkates arutlust „mina” ja „tema” vahekordade kohta, jõuab Freud viimaks programmini, et psühhoanalüüsi eesmärgiks peab olema „tema” soomaast ikka enam võita teadvuslikule „m i n a l e” kindlat pinda, ja kui ka see ülesanne oleks nii tohutu nagu Zuidersee kui­vatamine.

Igatahes on Freudi äärmine ratsionalism kõigest ühekülg­susest hoolimata imponeeriv oma sirgejoonelisuses. Ainult et tema poolt kõigele mõistuslikult põhjendamatule kuulutatud sõjal on see puudus, et see sõda näib kujunevat võitluseks kõige ja kõigi vastu.

Nimelt nägime meie, et Freud peab „temat” kõige hingelise pri­maarseks ürgpõhjaks. Alles keerukamate organismide bioloogilise vajaduse tõttu diferentseeruvat sellest teadlik isiksus. Kui aga see viimane asub meeleheitlikku võitlusse oma enda ürgpõhjaga, siis saeb ta ju oksa, millel ta ise istub. Kui Freudi kontseptsioon hingeelu tekkimisest ja struktuurist on õige, siis tähendab tema poolt esitatud programm (tingimusteta võitlusest tungide jõuga) lõppude lõpuks vaid enesehävitust. Sest kui hävitatakse tungidejõud teadvusse tõst­mise läbi, siis peaks ka hävinema inimese elujõud, kuna Freudi järele tungidejõud on identne psüühilise energiaga.

Selle ringkäigu tõttu on säärane äärmuslik ratsionalism lõppude lõpuks samavõrd iseennast negeeriv, nagu äärmuslikult antiratsionalistlikud mõttekäigud (näiteks Vilfredo Pareto seisukoht, et inimene on mittemõistuslik olend, kuigi ta ise seda seisukohta arendab väga ratsionaalselt). See on ju antiikse loogika „kreetalase” probleem: üks kreetalane ütleb, et kõik kreetalased on valelikud, järe­likult on ka see kreetalane valelik ja järelikult tühistab tema väide iseennast…

Niisugusele järeldusele ei pruugi ometi jõuda kogu Freudi teoo­ria kohta, vaid öeldu puutub eeskätt tema maailmavaatelisse hoia­kusse. Kahtlemata on Freudi psühhoanalüüsis geniaalse selgenägelikkusega tehtud uusi avastusi, ja kui ka tema „hingelise isiksuse erit­lus” on ainult jämedates joontes psüühilisi tõsiolusid tabav, siis avab ta ometi meie silmad mõnegi väga suure, kuid seni seletamata problee­mi kohta (näit. „südametunnistus”, tungidemaailm jne.).

Igatahes on Freudi teooria oma viimase avalduskuju läbi võitnud realistlikkuse poolest. Kahju, et Freud oma vanuse tõttu vist enam ei jõua psühhoanalüüsis uut ja veel valjemalt realistlikku revisjoni ette võtta. Kahtlemata aitaks see kergemini teha laiemalt vastuvõeta­vaks tema teooria tõetuuma, kui sellest kõrvaldataks asjatud ja (tavalise inimmõistuse järele) väga vildakad spekulatsioonid.

Ilmar Tõnisson

Loomingust nr. 5/1937