Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Novelle ning lühemaid jutustisi sisaldavaid raamatuid ilmus möödunud aastal kokku kaheksa: K. Ehrmanni „Õngelatiga mööda Võrumaad”, J. Vahtra „Laane kurus”, E. Laidsaare „Noorsõdur Pension”, R. Sirge „Väikesed soovid”, M. Kuus-Kütti „Tüdruk agulist ja armastus”, A. Jakobsoni „Üksiklased”, A. Jakobsoni „Reamees Mattias” ja P. Vallaku „Teod pahurpidi”, tõsisemat tähelepanu aga väärivad neist ainult kolm viimast. Peale selle ilmus teises trükis K. A. Hindrey novellikogu „Armastuskiri” ning Juhan Liivi „Kogutud Teoste” V ja VI köitena hulk vesteid, jutustisi ja pisilugusid üldpealkirjaga „Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid”.

K. Ehrmanni „Õngelatiga mööda Võrumaad”, millele autor ise annab nimeks „kalakirjad ja miniatüürid”, sisaldab 12 lühipala. Miniatuuride nimetust ei vääri neist õieti ükski; kalakirjad on väga sobiv nimetus neile enamikus vestelaadilistele kirjutistele ilma eriliste kunstiliste nõudlusteta. See 76-leheküljeline, välimuselt üsna meeldiv raamatuke on esijoones kiidulaul kalapüüdja rõõmudele ja naudinguile. Paar pisipala – „Iluduskuninganna” ning „Nirri ja Nurri” – on katseiks pilku heita kalade vetealusesse ellu, muu osa raamatust täida­vad päris kerges ajaviitestiilis jutustatud lookesed õngitsejate seiklusist ja vempudest.

Jaan Vahtra raamatu „Laane kurus” alapealkirjaks on antud „vana metsavahi jutustusi”. Ka see teos kuulub laadilt eeskätt ajaviitekirjanduse valdkonda, on aga kaalult märksa tüsedam kui Ehrmanni „kalakirjad”. Vahtra on sünnipärane jutustaja; ta jutustab soravalt, ladusalt ja heatujuliselt, iseloo­mustab tegelasi selgejooneliselt ja oskab parajas paigas luua soojemat meeleolu. „Laane kurus” on õieti pisilookestest koos­nev jutustis ja näitab väga veenvalt, et meil paremat ajaviite- ja nn. rahvakirjandust sugugi ei tarvitse alati välismailt otsida, vaid et seda väga hästi ja nauditavalt võidakse toota kodumaalgi.

Veel kord ja igatahes niisama veenvalt näitab seda E. L a i dsaare „Noorsõdur Pension”, – vormilt jällegi lühilugudest koosnev pikem jutustis, mille ainestik on võetud sõdurite elust. Laidsaare teos on humoristlik, sisaldades päris muhedat nalja. Paigutistest liialdusist ja labasusse kaldumistest hooli­mata on seda raamatut mõnus lugeda. Supivoori üle jõe viimise episood ja raamatu viimne lugu „Üks kõigi eest” on ilmseks tõenduseks, et autoril maksab edaspidigi katsetada humoristliku jutustise alal, mis meie kirjanduses praegu on peaaegu täiesti sööti jäetud.

R. Sirge raamat „Väikesed soovid” koosneb viiest loost. „Lihtsateks juttudeks” nimetab autor tiitellehel neid lugusid; kaanel aga seisab „novellid”.

Sirge igatahes on täiesti õigustatult nimetanud oma tooted „lihtsateks juttudeks”, – novellid ei ole need teosed ei sisult ega vormilt, vaid tõepoolest võrdlemisi vähenõudlikku lugejat eeldavad „lihtsad” ja lihtlabasedki jutud, mille stiilitaset iseloo­mustab ühelt poolt naiseõlgade võrdlemine tolle õnnetu „lihvitud elevandiluuga”, mis omal ajal kummitas igas naise kauni­dusi kirjeldavas eestikeelses „ilu”-kirjanduslikus teoses, tei­selt poolt aga sellised moodsust taotelevad sõnakujud nagu „keeletun” pro: muutun keeletuks (lk. 36).

Kitsas ja vähenõudlik on see „õnn ja rahuldus”, millega lepivad Sirge juttude tegelased. Oma kodu, oma maja, oma perekond – neis sõnus võib peituda palju, kui suur meister neid käsiteleb palju ütlevalt. Sirge käsitlusel on need sõnad vaid rosinateks väikestele inimestele määratud õpetlikes saiapätsikestes: Sirge „lihtsad jutud” kuuluvad naiivselt-moraalit­seva kallakuga ajaviitekirjanduse lahtrisse. Psühholoogiline külg on neis algeline, tegelaste iseloomustamine üsna jämedajooneline ja pinnaline; sügavusi autor siin ei otsi ega leia.

Marta Kuus-Kütti kohmaka pealkirjaga raamat „Tüdruk agulist ja armastus” sisaldab kokku kaheksa lühemat jutukest.

Raamatu parimateks paladeks on „Vana neitsi” ja „Tüdruk agulist ja armastus”. Kummaski jutus kirjeldatakse elus üksi seisvat naist: esimeses raugaikka jõudnud vanatüdrukut, teises noort tiisikushaiget agulitütarlast. Pisut nukratooniliselt ju­tustatakse kummagi naise hingelisest hellusest, endassesulgu­misest, elule alistumisest. Armastus on tulipunktiks, mille va­ral autor püüab valgustada kõigi oma juttude peategelaste ja ka nende kahe naise seesmist erilaadi. Mõlemad naised taotelevad armastuses rohkemat kui nende ümbruskond; kumbki neist ei saavuta seda, mida igatseb; ning just selle tõttu tunduvad mõ­lemad kuidagi ümbruskonnast väärtuslikemana, kuigi hapraina.

Marta Kuus-Kütti sulest on varem ilmunud luuletistekogu „Põhjakaare all”, millesse arvustus suhtus leige tunnustusega. Ka juttude kogusse „Tüdruk agulist ja armastus” kipud vägisi suhtuma heatahtliku leigusega. Autori stiil ei haava erilise maotuse ega vanamoelise pallastiga, kuid selles puudub teravalt-isikupärane kõrva erksaks tegev noot. Teravalt isiklik joon puudub ka juttude sündmustiku valikul; juttude sisu ei ole mällusööbivalt ainulaadiline, kuigi ei saa jätta tunnustamata, et autor valitud ülesanded lahendab üsna rahuldavalt. Juttude sisuks on väikesed väljalõiked igapäevaste inimeste elust; juttude kogu suurimaks vooruseks osutub see, et autor on püüd­nud nende väljalõigete varal näidata inimeste sisemaailma, – nende tundeid, tunnete kogumeid ja tunnete mõjul tekkivaid reageeringuid. Teda huvitavad probleemid, kuigi üsna tilluke­sed; ta eesmärgiks on lugejat mõtlema panna, olgu või het­kekski. Ta seisab kergekaalulisema tendents- ning ajaviitekir­janduse ja kõrgemaid sihte taoteleva väärtkirjanduse rajamaa­del. Raske on esikteose varal ennustada, kas ta rajamaadelt kaugemale jõuab ja kui kaugele.

Tuleme nüüd nende teoste juurde, mille pärast üldse mak­sis ja mõtet oli koostada käesolevat ülevaadet. Tuleme A. Jakob­soni ning P. Vallaku juurde, tunnustatud meistrite juurde eesti novellikirjanduse alal.

A. Jakobsonilt, sellelt hämmastava viljakusega väsi­matult tootjalt, saime möödunud aastal kaks novelli- või, nagu ta ise ütleb, jutustiste kogu: „Ü k s i k l a s e d” ja „R e a m e e s  Mattias”. Neid teoseid lühidalt iseloomustades tahaks ütelda: esimene on raamat naistele, teine raamat meestele. Peategelastekski on esimeses naised, teises mehed. Käsiteldavad probleemid puudutavad esimeses naisi, teises mehi. Teljeks, mille ümber kõik tiirleb, on esimeses teoses  laps, teises  sõda.

„Üksiklased” sisaldab neli jutustist: „Üksiklane”, „Joosep ja Maria”, „Agnes Meereki tagasitulek”, „Hõbesüdamete ordu”. Sündmustiku lähtekohaks on kõigis neljas jutustises meele­olu: kõigi nelja jutustise peategelasi painab üksindustunne. Kõiki neid naisi vaevab nende „nurjuv elu”, nende „vääritu ja ülearune elu, pühendatud vaid selleks, et rahuldada korralikult funktsioneeriva inimkeha algelisimaid vajadusi” (lk. 52). 3-es esimeses jutustises kirjeldatud naised laseb autor varem või hil­jem teadlikuks saada selle kohta, mis on nende elutühjuse põh­juseks: neil nimelt pole inimest, kellele elada. „Mitte keegi ei oota teda, mitte keegi ei rutta talle vastu, mitte keegi ei tunne ta tulekust rõõmu” (lk. 52), ütleb autor arvult teise jutustise peategelase Maria kohta; ning „Agnes Meereki tagasituleku” keskkuju kohta tähendab autor: „temataolised seltskonna­daamid on vaid õnnetud mannekeenid, kelle kaudu saavad ede­vad mehed alla kriipsutada oma tõusiklikku jõukust” – (lk. 102), sest oma isiklikku elu selliseil naisil ei ole. Loomuliku ja terve naise isikliku elu sisuks ja tuumaks peab autor vaid last, kellele naine võib pühenduda ja kelles ta võib edasi elada veel pärast surmagi.

Ülima pinevuseni viidud üleliigsustunne ongi see, mis pa­neb „Üksiklastes” kirjeldatud naised teotsema: eluks ja naise loomulikkude ülesannete täitmiseks parandamatu haiguse tõttu kõlbmatu rahukohtuniku tütar teeb oma sisutule elule vägi­valdse lõpu; mehe süül lastetuks jäänud ja mehest lahutunud vananev naisametnik andub tervele ja tugevale mehele. Kol­manda jutustise peakuju ei jõua mõtete ja soovide juurest te­gudeni; see naine, keda mees on „pidanud nagu toredat sõiduhobust, et uhkustada sõprade ees” (lk. 139), see luksusnaine hakkab linnast maale tallu suvitama sattudes ihkama maaelu ja maameest, hakkab unistama lastest, kavatseb jäädavat maale asumist, otsib oma kavatsusele kõlblat õigustust, kuid murdub esimese tegeliku maatööga tutvumise katse juures ja pöördub tagasi linna oma sisutu jõudeelu juurde. Maale jääb ainult tema noor ja tahtejõuline ümmardaja, kes tööga on harjunud ja linnas „tuultel elamisele” eelistab elu maal omas kodus oma mehe ja laste heaks.

„Üksiklased” on sisult üliväga positiivne teos – ja oleks pisut üksluine, pisut igavgi nagu kõik puhtpositiivsed teosed, kui neljas jutustis „Hõbesüdamete ordu” ei käsiteleks ainet hoo­pis erinevast vaatenurgast. Naise elu tühjust ja üksluisust näeb autor siin teisest perspektiivist; sündmustikku peidetud tõed ei kooru filosoofilistest mõttemähiseist, vaid löövad teadvust valusate iroonia vitsadega. Peategelane, pankuriproua Jester Haabakukk on looduse teedelt niivõrd kõrvale kaldunud, et nai­selikku emavaistu rahuldab koera hellitamisega ja elutühjust püüab täita mõttetu heategevusega, millest kellelgi kasu pole. Mõttetute askelduste lõppedes on tal sama igav kui enne nende algustki, sest et tal pole ühtki püsivat eesmärki, millele pühenduda.

„Üksiklaste” ideestik on väga ajakohane; teosele ei saa siiski vaadata kui sotsiaalse tellimuse peale kirjutatud moekaubale, sest et autor selles kokkuvõtlikult kordab ainult iseenda varem mitmeti väljendatud tõekspidamisi: samu mõtteid propa­geerib juba viis aastat tagasi trükist ilmunud „Kolme vaeva tee” ja hiljem veel kord „Miika Valtsbergi roim”.

Sisult ja probleemistikult värskem ja ka sügavam on A. Jakobsoni teine jutustistekogu „Reamees Mattias”, haaravamaid ja küpsemaid teoseid nii Jakobsoni enda toodangus kui ka meie novellikirjanduses üldse. Selles raamatus eriteleb Jakobson ühelt poolt sõja mõju nii sõdijaisse kui tagalasse, teiselt poolt aga rindemeeste ja tagala suhtumist sõjasse. Kogu aeg seisa­vad vastamisi sõdur ja tagala kui kaks teineteist mitte mõistvat või lausa vaenulikku vastaspoolt. Esimeses jutustises on esi­kohal sõdur ja ülekohus, mis sõdijale teeb sõjast kasu saav ta­gala; teises jutustises on esikohal tagalamees ja ülekohus, mis temale võib teha sõdur, – rindelt tulnud tuuletallaja, tööpõlgaja, talumaade jagaja. Kolmas jutustis on kokkuvõtteks, mis jõhkra hoolimatusega näitab, kuidas sõda kõlblalt laastab mõle­mad pooled, nii rinde kui tagala inimesed.

Sügavamalt eriteleb autor sõduri hingelist olemust jutusti­ses „Kapten Lepp”. See on A. Jakobsoni kohta erakordse tera­vusega tehtud analüüs sellest, mida mõistab sõdimise all sõdur, mida rindetagune eraisik, kuidas suhtub sõdimisse see, kuidas teine. Sõdur näeb endas ja endataolistes jällegi „vaid kahejalg­set looma, kes kõduneb oma mustuses ja on suremas suurtest pingutustest” (lk. 171) ; ainult tagala näeb sõdureis  kangelasi, kel põhjust on uhked ja õnnelikud olla, et saavad viibida „otse sülitsi sündmuste sees”. Ise sündmuste sees olles ei saa aga keegi sündmusi näha ülevaatlikult, seda saab vaid eemal- ja kõr­valseisja; sama vähe saab sündmustega seotud olulisi üksikasju, sündmustes sisalduvaid ränki raskusi näha kõrvalseisja, – neid näeb ja tunneb oma nahal vaid tülpinud kaasategija. Ainult sündmuste keerises olija teab, mäherdune kallis lõbu on kan­gelase nime kandmine (lk. 181). Jutustis „Kapten Lepp” püüab valgustada kangelassurma ja kangelashaavu nende tõelisest, ebainimlikust küljest (lk. 183), naeruvääristades tagala esindajana suuri sõnu tegevat ajalooõpetajat ja paljastades sõdades paatunud inimese ihulisi ja hingelisi kannatusi. Jutus-tisest leiame vaid ühe ideelise sõdija, noore invaliidi, kes õieti sõda pole näinudki, sest et ta esimeses lahingus sai nii raske vigastuse, et muutus eluaegseks sandiks, kes tunneb end ülearuse inimesena; sellele ennasthaletsevale, tundelisele noorele idealistile püüabki jutustise peategelane, üldtunnustatud kan­gelane kapten Lepp pikemas arutluses selgeks teha, mis on sõdur ja millest võrsuvad kangelasteod. Ta väidab, et pole üldse ole­mas kangelasi, – on olemas ainult teod; kui teo tulemused on head, siis on tegu hea, ükskõik missugused olid teo motiivid. Iseenda kohta väidab kapten Lepp, et kõigi tema kangelaste­gude põhjustajaks olevat hirm ning argus. Kapten Lepa kõne oma paradoksidega on hiilgesaavutis Jakobsoni tavaliselt kuiva­võitu toodangus; kapten Lepa kuju tõuseb jutustise lõpul kõige imponeerivamaks Jakobsoni loodud kujude-reas. Nii nappide vahenditega on meie kirjanduses harva antud nii tihedat, palju­ütlevat ja vaimukat teost.

A. Jakobsoni jutustiste kompositsioon on selge ja sirgjoo­neline; probleemist lähtudes suundub autor kõige lühemat ja otsemat teed kaudu oma sihi poole. Kirjutama hakates teab ta alati, mis ta ütelda tahab, ja ütleb seda nii asjalikult kui vähegi võimalik. Jakobsoni jutustisi lugedes on lugejal enamasti algu­sest peale selge, missugust probleemi autor käsiteleb; pearõhk kandub sellele, kuidas ta selle probleemi lahendab. Te­gelased on ainult vahendeiks, mille varal käsitella probleemi, väljendada oma mõtteid ja tõekspidamisi. Nad ei paelu kui inimesed; nad tunduvad pigemini malenditena autori käes. Lu­gedes ei koondu huvi niipalju neile malendeile kui autori män­gule nendega. Ainult harukordadel võlub tegelane ise, – kui mängus on nii kõrgeväärtuseline malend nagu kapten Lepp!

Jakobsoni tavaliseks stiilivõtteks on inimeste ja nende mee­leolude iseloomustamine maastiku, päevaaja, ilmaseisundi varal. Jutustises „Üksiklane” näiteks vastab igale peategelase meeleoluvõnkele väike muutus välises maailmas. Sündmustiku taus­taks on selles jutustises südasuvine „unine raugus”, mil ,.maa hõõgub kuumusest”. „Umbsed suveõhtud ja soojad ning val­ged ööd” teevad jalutu tütarlapse „kummaliselt rahutuks” (lk. 14), äratavad tas romantilisi igatsusi; looduse- ja peategelase hingelise seisundi kirjeldused on omavahel nii seotud, et tun­dub, nagu sõltuksid nad teineteisest: mitte ainult loodus ei mõ­justa inimest, vaid paiguti näib, nagu mõjuksid inimese hinge­lise seisundi võnked loodusesse, – peategelase ärevuse suure­nedes tõuseb väljas tuul, hakkab virvendama ja kahisema meri. Kohati autor otsekohe samastab peategelase elu loodusenähtus-tega (lk. 29).

Just tuul mängib Jakobsoni meeleolukirjeldustes eriti täht­sat osa: tugevana ning hoogsana (lk. 119) ennustab see „Katt Jörgensi suure hüppe” algul peategelase enda ja sündmuste käigu edaspidist arengut; põhilise tähtsusega pööret sama ju­tustise sündmustekäigus tähistab „äkiline iiling”, mis „rebinud sulavalt maapinnalt lahti paar mädanenud õunapuulehte, pais­kas need suure hooga vastu aknaruutu” (lk. 126). Jutustises „Kapten Lepp” kuuleme, kuidas kord „puud plankaidade taga liikusid tugevasti, sest tuul käändus edelasse ja hakkas valjenema” (lk. 167); hiljem on „soe juuliõhtu, leebe tuul puhub üle majakatuste” (lk. 185), – mõlemal korral on tuule mainimine seoses peategelase hingeliste elamustega.

Jakobsoni looduse- ja ilmaseisundi kirjeldustes mainitakse võrdlemisi sageli ka mitmesuguseid lõhnu; kord on see sirelite, kord jasmiinide lõhn, kord öönelkide imal lõhn, kord vanadest puumajadest kerkiv kuiva värvi lõhn, kord muud suvised või sügisesed lõhnad. Taimestikust mainitakse just sirelit kõige sagedamini.

Jakobson ei taotele ometi erilist stiili ilu kõige sellega; see kõik on vahendiks, mis peab kaasa aitama ülesande lahendusel, – peab aitama lugejat viia just sinna, kuhu autor tahab. Samm­sammult peab lugeja autori käe kõrval edasi astuma määratud sihi poole, põhjalikult ette valmistatuna peab ta jõudma lõpp­jaama; iga kirjeldus oma üksikasjadega on osa sellest etteval­mistusest, mis ulatub paiguti nii kaugele, et lugeja kaotab huvi eesmärgi enda vastu.

Kui Jakobson lähtub probleemist, siis Peet Vallak ini­mesest. Probleemid teda üldse ei huvita; kui saab tema toodangu puhul juttu olla probleemidest, siis ainult seesuguseist, mis te­kivad hingeelulisel alal, võrsudes seesmisist komplikatsioonest.

Mõnikord  on Vallaku tegelased  päris tavalised  inimesed nagu Taavet novellikogu „Teod pahurpidi” kolmandas novellis „Sõbra surm” (eeldades, et headus ja sõbralikkus loomade vastu on tavalise   inimese   omadusi).   Rõhuvas   enamikus   kirjutab Vallak siiski ebatavalisist,   kuidagi erandlikest ja isesuguseist inimesist.   Novellis   „Pää   kuklas”   on   peategelaseks   85-aastane kirjanik Ado Lemmits, iseenda ja oma teoste suurest tähtsusest äärmiselt heal arvamisel   olev rauk.   Selle   novelli sündmustiku arengus sama suurt osa etendav tegelane, põline juubelipidustuste korraldaja Ilmar Okas pole ka just päris iga­päevane inimene, – juba oma eluülesandelt mitte.   Veelgi eba­tavalisem on koguteose niminovelli veider kangelane, kunstivurle ja -tõusik Lui Ränneld, kelle mõju alla langedes ajuti­seks muutub veidrikuks ka enam-vähem tavaline inimene Ants Paosk.   Hoopis eriskummalised mehed aga on   peategelasteks novellis   „Viis vana ruuna”.   Igivanade   väsimatute   talupere­meeste vanu logelejaid poegi kirjeldab see ülilopsakas   stiilis kirjutatud teos, – vanu „Ruunaküla ruune”, nagu autor neid nimetab.   Selliseid poegi pole vähe seal, kus isad   liiga   kaua ohje enda käes hoiavad.   Need mehed on   mingisugused   ajas eksinud kummitised, mingisugused poisikeseikka peatuma jää­nud vanakesed või märkamatult vananenud noorukid, kes   aas­tatega kaasa minna pole tahtnud või saanud. Nad kas ei ole viit­sinud saada täismeesteks või neid pole lastud saada   täismees­teks; nad pigemini siiski pole viitsinud, sest nad kõik on kerg-laselt-laisavõitu olendid, kes ei taha täismeestena tööd teha, ei taha vastutust kanda, – kergem on logelda, end isakodus taga sundida lasta ja oma pärandi-osa oodata.   Ega ootamine konti riku!

Vallak jutustajana ei ole optimist ega pessimist, vaid realist, kelle juhtijaks on sündmuste seesmine loogika, tegelaste isik­susest olenev loogika; tõikade kogumit arvestades ennustab ta õigusega parimat isegi sellise – temale enesele põhiliselt eba­meeldiva – tegelase suhtes nagu Lui Ränneld, kelle kohta ta ühe seikluste-rea nurjudes võib täie veendumusega ütelda, et see mees leiab alati jälle „ligimesi, kes usuvad ja vajavad temasu­gust. .. Tõepoolest ükskõik, kus ta oma kompsu vagunist välja lohistab, kas pealinnas või mujal, kuskil saab ta ikkagi pea­varju, sest inimesed on vaid inimesed – kõikjal” (lk. 110).

„Inimesed on vaid inimesed” – see on sügav tõde, mis väl­jendub kõigis Vallaku teoseis. Et inimesed on vaid inimesed, siis pöörduvad ennast taasleidnud tagasi ausa töö juurde ja sööstavad paatunud seiklejad aina uutesse seiklustesse. Et ini­mesed on vaid inimesed, siis leidub tunnustust neile, kes loobu­vad lõplikult kunsti-õppimisest ja tahavad jääda maalreiks; lei­dub aga ka ohvreid neile, kes kunstniku sildi all lähevad vast­sele kergeusklikkude koorimise retkele.

Et ka lugejad on vaid inimesed, siis oskavad nad hinnata lihtsajoonelist ja oma nappuses liigutavat miniatuuri „Sõbra surm”, kuid naudivad samal määral ka pipra, soola ja kibeda sibulaga maitsestatud satiiri „Pää kuklas”. Mingi viirastusliku hullusena tundub – kui pikemat aega sellesse süveneda – kogu novell „Pää kuklas” oma fantastilise tõepärasuse ja jubedusvärinat tekitava lõpuga. Tükike tõsielu ja koguke tõelisi – kuigi ebatavalisi – inimesi, mis aga autori käsitlusel mõjub ebatõeli­sena kõige oma tõepärasuse juures.

Nii fantastiline kui paiguti ongi Vallaku novellide sisu, nii mahlakalt reaalne on tema stiil. Vallak on ainulaadiline stiilimeister oma elava, kujuka ja igas pisiasjas tabava sõnas­tusega; ta on ainulaadiline stiilimeister eeskätt oma läbi ja läbi eestipärase sõnastusviisiga: Vallak on meil neid väheseid sõnameistreid, keda lugedes hetkekski ei saa unustada, et kir­jutab eesti kirjanik. Isegi tema ainevalikus – ainekäsitlusviisist rääkimata – tundub midagi ürgselt rahvapärast, meile sisimalt omast ja põhiliselt lähedast. Tõlkes kaotaks Vallak palju, kaotaks oma parima, kaotaks tõupärase aroomi, mis eest­lasest lugejat nii suuresti paelub. Vallak paneb elama iga lause, iga üksiku sõnagi lauses; ta paneb sõnad ja mõisted pil­lerkaaritama, iseendi olemasolust rõõmu tundma. (Loetagu lk. 140!)

Kui A. Jakobson mõjub lugejasse peamiselt sellega, mis ta ütelda tahab, siis Vallaku juures sageli ei saa üldse aru, millega ta mõjub ja võlub: vorm ja sisu, aine ja ainekäsitlusviis sula­vad kokku lahutamatuks tervikuks, milles kõik osised on oma­vahel täiesti tasakaalustatud. Seejuures paelub Vallak sünd­mustikus kaasa heliseva eetilise noodiga, mis lugejat kaheva­hele ei jäta autori kõlblate tõekspidamiste kohta, kuigi ta ühte­viisi erapooletult ja plastiliselt kujutab nii jaatavaid kui ka ei­tavaid tegelasi, – eriti plastiliselt just viimaseid. A. Jakob­soni juures aga häirib paiguti see, et ta õigusemõistmise ja ka­ristamise usaldab kõlblalt allakäinud tegelaste kätte („Katt Jörgensi suur hüpe”).

Kas möödunud aasta novellitoodangus eelistada Jakobsoni või Vallaku teoseid, see oleneb eeskätt maitsest ja isiklikust ellusuhtumise viisist; kumbki autor on andnud omas laadis head, mis küll ei ületa meie novellitoodangu seniseid tippsaavutisi, kuid neist ka väga kaugele taha ei jää.

M. Sillaots.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1936