Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

1

Kaasaegsete briti filosoofide hulgas kõige silmapaistvama koha omab kindlasti Alfred North Whitehead. On õigusega öeldud, et briti filosoofia pärast George Berkeley’d pole kunagi tõusnud sellistesse spekulatiivsetesse kõrgustesse nagu Whiteheadi meta­füüsika; ning esikohta võiks ta sääl jagada vahest ainult Samuel Alexanderiga. Ent praegu on veel raske öelda, kas jääb paika pidama väide, et Whiteheadi filosoofia moodustab üldse briti filosoofia hiigelsaavutise ja reastub mineviku suurte klassiliste süsteemidega. Esialgu igatahes peab tunnustama filosoofi vastuvaidlematult suurt geniaalsust maailmapildi loomisel.

A. N. Whitehead on sündinud a. 1861 (15. veebruaril k. a. sai ta 75 aastat vanaks). Ta on ainult kaks aastat noorem Henri Bergsonist ja Edmund Husserlist. Ent kuna viimased juba käesoleva sajandi alul avaldasid oma tähelepanuväärsed teosed, on Whitehead alles pärast maailmasõda ilmunud filosoofilisele areenile. Säärase hilise esinemise põhjust tuleb otsida tema arengukäigust. Whitehead on nimelt põhihariduselt, ja vast ka põhiloomult, matemaatik. Kaua enne filosoofikuulsust oli ta omandanud hää matemaatiku nime. Sajandi esimesel kümnendil ta andub, tihedas koostöös Bertrand Russelliga, matemaatika ja loogika põhialuste selgitamisele. Selle viljaka koostöö tulemusena ilmub a. 1910-1913 kolmeköiteline Principia Mathematica, mida võib pidada klassiliseks suurteoseks mate­maatilise loogika alal. Muidugi riivab matemaatiline loogika väga ligidalt tähtsaid filosoofilisi küsimusi, kuid tegelemine selle alaga ei tarvitse veel muuta teadusmeest metafüüsikuks. Nii jääbki White­head kauemat aega Londonis rakendusmatemaatika ja mehaanika professoriks: a. 1911-1914 University College’is ja 1914-1924 kuninglikus teaduse ja tehnoloogia kolledžis. Ent vahepääl, ja nimelt maailmasõja aastail, on juba sündinud hoiaku muutus: a. 1919 ilmub Uurimus looduse tunnetuse printsiipidest (An Enquiry concerning the Principles of Natural Knowledge) ja a. 1920 Looduse mõiste (The Concept of Nature). Neist teostest selgub, et White­head on teinud endale ülesandeks filosoofiliselt seisukohalt selgitada seda uut maailmapilti, mille alused põhjenevad relatiivsuseteooria, kvantideteooria, aatomiteooria, ühe sõnaga moodsa füüsika tule­mustel.

Whiteheadi loomingu kolmandat aegjärku tuleb tähistada aas­taga 1924, mil ta siirdub Harvardi ülikooli, nüüd juba filosoofia professoriks. Nüüdsest pääle Whitehead ei piirdu mitte ainult konsekventside tõmbamisega moodsast füüsikast, vaid tahab luua konstruktiivset skeemi maailmaseletuseks – kosmoloogilist süsteemi. Eelmise aegjärgu tulemused moodustavad küll selle kosmoloogilise süsteemi eeldused, kuid käsitluse alla võetud probleemistik täieneb nüüd paljude küsimustega kultuuri- ja vaimuajaloo alalt. Selle aeg­järgu toodangust oleks eeskätt mainida: Teadus ja moodne maailm, 1926 (Science and the Modern World) ja Protsess ja reaalsus, 1929 (Process and Reality). Viimast tuleb pidada Whiteheadi kõige täht­samaks teoseks. Ta arendab siin oma metafüüsikat äärmiselt kesken­datud viisil, olles selleks kujundanud iselaadse, kuid väga raske­pärase väljendusviisi, mis tema lugemist ei tee kuigi nauditavaks. Isegi vilunud ja matemaatiliselt koolitatud lugeja on sunnitud olnud tunnustama (Miss Stebbing, ajak. Mind, okt. 1930), et emba-kumba: kas selles teoses avaldatud mõtted on liialt sügavad, et meie põlvkond neid mõistaks, või on nad ainult põhiliselt ebaselge mõtlemise pro­duktid. Kuid ka kõige kriitilisemad arvustajad ei saa jätta märki­mata Whiteheadi uudsete kontseptsioonide küllust ja tema läbitungivat mõtteteravust.

Õnneks on Whitehead viimaseil aastail avaldanud ka hulga kergestiloetavaid lühiteoseid, nagu Mõistuse funktsioon, 1929 (The Function of Reason) ja Loodus ja elu, 1934 (Nature and Life) jne. Nendes omandavad nii mõnedki mõisted konkreetsema piiritelu ja muutuvad seega hoopis enam tajutavaiks.

       

2

Huvi Whiteheadi filosoofia vastu on seda suurem, et ta arvestab loodusemõiste kujundamisel ka saavutisi uuema loodusteaduse alalt. Võiks julgesti öelda, et Whiteheadi filosoofia on uute füüsikaliste teooriate filosoofilise läbitöötamise kõige tähelepanuväärsemaks kat­seks. Ükskõik, milliseks lõplikult maailmapilt uuema loodusteaduse alusel kujuneb, ikkagi on kindel, et tagasipöördumine vanale maailmakäsitusele pole võimalik: mõrad, mis on löödud vanasse maa­ilmapilti, ulatuvad liiga sügavasse. Whitehead on koolitatud eksakt­sel teadusel, matemaatikal ja füüsikal. Ta tunneb uue, ebavaatliku füüsika maailmakäsitust esimesest allikast: matemaatilistest valemi­test. Kuid selle tingimata vajaliku asjatundlikkusega ühineb White­headi juures sama vajalik filosoofiline hoiak. Füüsikaline uurimus on loonud maailma, mida väljendavad matemaatika ebavaatlikud vale­mid ja sümbolid. See on varjude maailm, paljas tegelikkuse luustik, kus puudub elu värviküllus ja mitmekesisus. Whitehead peab filo­soofiat loodusteaduslikkude abstraktsioonide kriitikaks, mille üles­andeks on määrata nende abstraktsioonide relatiivset tõeväärtust, siduda neid universumi olemuse konkreetsete intuitsioonide põhjal harmooniliseks tervikuks. Filosoofia kõrvutab teadust konkreetse tegelikkusega; tema avara vaatenurga all osutub teaduslik menetlus tõelise tegelikkuse paljaks abstraktsiooniks.

Whiteheadi kriitika tulemuseks on loobumine mehhanistlikust loodusekäsitusest ja selle asendamine tegelikkuse orgaanilise teoo­riaga: ta nimetab oma filosoofiat „organismi filosoofiaks”. Sellisena on ta küll uudne, kuid mitte erandlik. Oma teoses Teadus ja moodne maailm käsitleb ta õhtumaa kultuuri probleemi alates 17-dast sajan­dist – moodsa loodusteaduse sünni ajastust. See teos võimaldab ühtlasi valgust heita neile elementidele, milledes võiks leida „orga­nismi filosoofia” ideesid.

Whitehead peab 17-dat sajandit „geniaalseks” sajandiks, kus loodusteaduslikud ja matemaatilised saavutused lõid aluse maailma uuele käsitusele. Siit algab maailma kvantifitseerimine, mehhani­seerimine ja atomiseerimine. Siin luuakse mehhanistlik looduseteoo­ria, mis maailma käsitab mateeria momentaansete konfiguratsioonide üksteisele järgnevusena – hüpotees, mis on võimaldanud teadusel teha suuri avastusi. Inimkonna vabastumine segasest ja eelarvamusist tumestatud mõttestikust kestab vahetpidamata ka 18. sajandil. Ent siin ühtlasi mehhanistlik maailmakäsitus kui viljakas tööhüpotees hangub teaduse lõplikuks dogmaks. Kuid varsti kerkib esile liiku­mine, mida Whitehead nimetab „romantiliseks reaktsiooniks”. Romantikute loodusemõistes pääseb maksvusele konkreetne kogemus. Mehaanilise loodusekäsituse külmale, kaaluvale ja mõõtvale, värvi­küllusest ja mitmekesisusest abstraheerivale analüüsile astub vastu romantikute sissetundmine elavasse loodusse. Erilist tunnustust jagab Whitehead neile romantikuile, kes tegelnud teadusega ja seda austanud. Wordsworth oli küll joobunud loodusest, kuid ta põlgas teadust. Seevastu Shelley armastas teadust: kui Shelley oleks sün­dinud 100 aastat hiljem, siis 20. sajand oleks näha saanud Newtonit keemia alal (lk. 116, 118).

Whitehead ilmselt sümpatiseerib romantikutega, sest nende loo­dusekäsituses leidub sugemeid materialistliku mehhanismi ületamiseks. Kui lisaks romantikuile mainida mõjustusi Henri Bergsoni „loova evo­lutsiooni” õpetuselt ja briti filosoofi Samuel Alexanderi metafüüsi­kalt, siis saaksimegi kõik tähtsamad elemendid, mis vaimuajalooliselt seovad Whiteheadi „organismi filosoofiat” ligema ja kaugema mine­vikuga. Ent need mõjustused näivad ainult kindlustanud olevat Whiteheadi opositsioonimeelsust materialistliku mehhanismi vastu. Opositsioon ise on aga välja kasvanud uuema füüsika enda tulemustest. Whiteheadi filosoofia põhimõistetest nähtub ilmsesti, et nende loomi­sel on eriti arvestatud neid raskusi, mis on kerkinud esile ühenduses relatiivsusteooriaga, aatomiteooriaga jne.

„Organismi filosoofia” seisukohalt niihästi loodus tervikuna kui ka ta üksikud osad evivad orgaanilise struktuuri. Juba nn. anorgaani­lises maailmas, tema väiksemates osades elektroonides, leiame sellist struktuuri. Aatomid ja molekulid on organismid kõrgemal astmel. Mateeria suuremates agregatsioonides astub orgaaniline struktuur taga­plaanile, kuna suurte elusolendite astmel ta uuesti selgelt esile tõuseb. Bioloogia on teadus suurtest organismidest, füüsika – teadus väikestest organismidest (lk. 145).

     

3

Whiteheadi järgi bioloogilised organismid koosnevad väikestest füüsikalistest organismidest. Kuid praegu polevat võimalik öelda, kas väiksed füüsikalised organismid, näit. elektronid, koosnevad veel väik­semaist organismidest ja nimelt millistest. Igatahes on väga ebatõe­näoline, et jagamine võiks lõpmatult kesta. Iga teooria, mis loobub materialismist, peab lõppeks vastama küsimusele, millised ja mis laadi on primaarsed olendid (entity, entitas). Whitehead vastab: maailma viimseiks olendeiks on sündmused (events), loodus koosneb sündmuste võrkkoest. „Sündmuse” mõiste moodustab Whiteheadi loodusefilo­soofia vundamendi, see mõiste seisab tema süsteemi tulipunktis ja ilmestab süsteemi kõige perifeersemaidki osiseid. Ta asendab vasta­valt uuele teaduslikule olukorrale traditsioonilise substantsimõiste. Mil viisil on Whitehead jõudnud „sündmuse” mõistele ja milline on selle iseloom?

Neid küsimusi aitab selgitada kriitika, mida Whitehead laseb osaks saada nn. „klassilisele” füüsikale ja sellele põhinevaile mõtlemisharju­musile. Eriti teravasti arvustab ta nn. „lihtsa lokatsiooni mõistet” (concept of simple location), mis moodustavat ühe tähtsamaid põhi­mõisteid 17. sajandi mehhanistlikus maailmapildis, nagu see põhjen­datud Newtoni poolt ja siitpääle võimsalt mõjustanud järgnevate sajan­dite teaduslikku mõtlemist (vt. Science and the Modern World, päät. III). See on käsitus, mille järele iga mateeriaosa asetsevat ühe­selt kindlaks määratud kohas (locativa) ruumis ja ajas. Selle käsituse järgi võib öelda, et mateeriaosa asetseb isoleerituna siin kohal ruumis või siin kohal ajas, ja selle selgituseks me ei vaja mingit suhtemäärat­lust teiste ruum-aja regioonidega. Üks mateeriaosa on lõplikult ise­loomustatud, kui ütleme, et ta asetseb sel teatud kohal ja kestab sel teatud ajavahemikul.

Whitehead näitab, et meil on siin tegemist äärmiselt abstraktse konstruktsiooniga. Tegelikkuses pole sellele võimalik leida mingit konkreetset vastet. Muidugi ei taha Whitehead vähendada Newtoni teeneid. Sääraste pingutatud skeemidega on klassilisel füüsikal õnnes­tunud määratumad edusammud. Ent ta vihjab sel puhul tüübilisele veale: abstraktne skeem samastatakse konkreetsusega. Whitehead nimetab seda „ebakohase konkreetsuse veaks” (fallacy of misplaced concreteness). Teaduses võib säärane eksimus osutuda viljakaks, ent filosoofias oleks see hukutav. Whitehead vihjab H. Bergsonile, kes protestis selle „lihtsa lokatsiooni” väärprintsiibi vastu, eriti kuivõrd see puudutab aega. Looduse käsitust sel printsiibil pidas Bergson loo­duse õige palge virildamiseks, tõelise tegelikkuse intellektuaalseks ruumistamiseks (spatialisation). Whitehead nõustub Bergsoni pro­testiga, kuid hoidub väitmast, et see virildamispahe on paratamatult seotud looduse intellektuaalse mõistmisega (samas, lk. 72).

Whiteheadi kriitika on sihitud klassilises füüsikas valitseva käsi­tuse vastu ruumi, aja ja mateeria vastastikustest suhetest. Asju käsi­tatakse kui püsivaid, ajast sõltumatuid mateeriaosi, mis asetsevad ruu­mis erikohtades. Asjad on sõltumatud ka ruumist, sest oma kohta ruumis muutes nad säilitavad oma identsuse.   Ruumi kujutletakse muutumatuna igavikust igavikusse ja homogeensena lõpmatusest lõp­matuseni. Ruumi kujutletakse kui suurt reservuaari, kus asjad asetse­vad teineteise kõrval ja aega kui rida, milles asjad teineteise järel esinevad. Ruum, aeg ja mateeria esinevad seega teineteisest sõltuma­tult, ilma igasuguse orgaanilise seoseta. Ent Whitehead näitab, et iga­suguse seose loomine nende disparaatsete elementide vahel ruumis ja ajas sünnitab mõisteliselt ületamatuid raskusi, sest ruumi ja aja ele­mente mõeldakse punktidena, mis asuvad teineteisest väljaspool. Ras­kusi, mis sellest käsitusest tekivad, selgitab Whitehead kaugemõju ana­lüüsil. Mõju või toime on seose erivorm. Toime ruumis eeldab mingit ruumilist seost. On mõeldamatu, et mateeriaosad, mis asetsevad ruumis täiesti eri kohtades, mõjuksid otseselt teineteisele, sest ruum, mis asub nende vahel, eraldab neid. Kui nende vahel on olemas mingi toime­seos, siis on see kujuteldav ainuüksi esemete kaudu, mis asuvad mateeriaosade vahel ja mis toimet vahendavad. Ent see vahendamine on mõeldav ainult seetõttu, et need esemed on teineteise naabruses, teineteise naabruses olla tähendab aga ikkagi teineteise kõrval, teineteisest eraldatud olla. Ja nii algab kogu probleem uuesti. Raskusi, mis on seotud kaugemõju probleemiga, ei saa ületada nii, et me kaugust vähendame vahendavate esemete vahelelülitamisega. Samad raskused esinevad ka aja probleemi puhul.

Ligemal vaatlusel selgub, et Whiteheadi vastuväited klassilisele füüsikale meenutavad väga ligidalt kuulsaid Zenoni paradokse. Ka klassilise mehaanika põhjendajaile ei olnud säärased vastuväited mitte tundmata. Aga Whitehead tahab olla radikaalne: ta väidab, et nii­kaua, kuni säärased raskused füüsika põhimõisteist pole kõrvaldatud, osutuvad üksikprobleemide lahendused ikkagi ainult kompromissi­deks. Whitehead omalt poolt tahab loodusemõiste aluseks võtta mõis­teid, mis ei vii mainitud raskustele. Üheks selliseks mõisteks on „sündmus”.

Uute põhimõistete juures on tähtis, et ruumi, aega ja mateeriat ei mõistetaks kui teineteisest eraldatud elemente, vaid kui sisemiselt teineteisega seotud tegureid kõikehaaravas tervikus, looduses. Ruum­ajalise ulatuvuse piirides peab seost üksikute elementide vahel käsi­tatama kui orgaanilist seost: elementaarsete osade vastastikust põimendit. Ka „sündmus” evib ruumilist ulatuvust ja ajalist kestvust, ent ruum ja aeg on siin sisemiselt teineteisest sõltuvad. Kuid origi­naalseimaks ja võib olla tähtsaimaks jooneks Whiteheadi looduse kui sündmustevõrgustiku käsituses on sündmuste omadus ulatuda üle (to extend over) teiste sündmuste. Isegi kõige väiksem ja täht­susetum sündmus ulatub looduse kõiksusse. Säärast ekstensiooni kui põhikategooriat väljendab Whitehead teoses Protsess ja reaalsus (IV osa) väga eksaktsel, matemaatilisel viisil. Põhiväiteks tuleb seega pidada: sündmused evivad omaduse ulatuda üle teiste sündmuste, mis sisalduvad neis osadena, ja nad ise sisalduvad osadena teistes sündmustes, mis üle nende ulatuvad. Pole olemas ühtki sündmust, mis sisaldub teistes sündmustes, kuid ise mitte muid sündmusi ei sisalda. Aga samuti pole olemas ühtki sündmust, mis sisaldab kõiki muid sündmusi, kuid ise mitte ei sisaldu teistes. Iga sündmus, kui tahes väiksena tema ulatuvust ka kujutleme, evib omaduse ulatuda üle teiste. Iga sündmust, kui tahes suurena tema ulatuvust kujutleme, haaratakse teiste poolt.

Nii on siis sündmused ruum-ajalised olendid, kusjuures ruum ja aeg on mõeldud olendite sisemiste relatsioonidena. Sündmuste taga ei tule otsida midagi – ei aega ega ruumi ega looduse „seadust”. Pole õige, kui väidetakse, et loodus on ruumis ja ajas. Pigemini tuleb öelda, et ruum ja aeg on looduses.

     

4

Whitehead oma viimastes teostes, nagu kuulsais Gifford-loenguis Protsess ja reaalsus, kus ta esineb suurejoonelise metafüüsikuna, ei tarvita enam sõna „sündmus” (event), vaid „aktuaalne olend” (actual entity või ka actual occasion). Uue sõna tarvitamisega on ka mõistes teatud ümberkujundamisi toimetatud, vastavalt metafüüsi­listele kavatsustele. Need ümberkujundused ei tähenda mingite uute momentide sissetoomist, vaid ainult endise mõiste arendamist lõpuni. Aktuaalsed olendid on viimsed reaalsed esemed, milledest maailm on üles ehitatud. Ilma et esialgu püüaksime vastata küsimusele, mis need esemed on, võime öelda oma otseste kogemuste põhjal, et loodu­ses toimub midagi, sünnib midagi. Füüsika püüab kindlaks määrata ühendusi ja seoseid selles, mis toimub; metafüüsika tahab näidata selle üldist iseloomu.

Kõiki, mida öeldakse universumi kohta, peab võima öelda ka aktuaalse olendi või aktuaalsete olendite rühma või seose kohta. Aktuaalsed olendid võivad erineda oma küllusastme ja funktsiooni poolest, kuid nende kategoriaalne iseloom on sama. Jumal on aktu­aalne olend, aga ka kõige harilikum eksistents mistahes kohal ja hetkel on aktuaalne olend. Aktuaalsed olendid on, nagu Whitehead ütleb, kogemustilgad (drops of experience), mis teineteisega seotud. (Process and Reality, lk. 24 j.). Oma viimastes teostes Whitehead käsitab aktuaalseid olendeid individuaalsete, atomistlikkude olendi­tena. Täiesti arusaadavail põhjusil Whitehead mainib tunnustavalt Leibnizit, kelle monaadidel on palju ühiseid jooni aktuaalsete olen­ditega. Ka Leibnizi monaadid on viimsed ühikud, milledest koosneb tegelikkus. Ent aktuaalsed olendid pole, nagu monaadid, kinnised ja suletud teiste olendite suhtes. Just vastupidelt, nad on teinetei­sega seotud sisemiste orgaaniliste suhetega (Whitehead nimetab neid prehensioonideks), mis neist endist välja kasvavad. Iga aktuaalne olend moodustab uue ja ainulaadse sünteesi relatsioonidest maailma kõiksusele. Nii ta kujuneb kõiksuseks, mis nähtud uuest keskusest. Ka Leibnizi monaad peegeldab universumi omalt seisu­kohalt. Kuid see peegeldus on lihtsa sisemise refleksiooni ja taju­muse akt: monaadid jäävad suletuiks, nad on „akendeta”. Leibniz pidi monaadidevahelist suhet määratledes appi võtma „prestabiliseeritud” harmoonia, ette kindlaks määratud korrastuse mõiste. Ent aktuaalsete olendite juures on meil tegemist kasvamise orgaanilise protsessiga, mis ühtlasi kindlustab looduse korrastuse solidaarsuse.

Kui tahame analüüsida ja kirjaldada aktuaalset olendit, siis peame võtma vaatluse alla tema prehensioone (selle sõnaga asendab White­head staatilise morfoloogia relatsiooni mõiste teistesse aktuaalsetesse olenditesse. See sünnibki teaduslikus analüüsis, kus aktuaalne olend „jagatakse” prehensioonidesse.

Kuid säärases analüüsis kipub kaotsi minema olendi seesmine aktiivne jõud, milles olend ennast ehitab tervikuks. Teaduslik ana­lüüs pole vale, kuid teda tuleb täiendada olendi subjektiivsuse kirjel­dusega. Subjektiivsust peab Whitehead olendi tähtsaimaks momen­diks. Igas olendis, seega olemises üldse, on midagi psüühilist. Igas olendis on tundmust (feeling), sest ta on protsess, mis seisab selles, et tuntakse mitmesuguseid suhteid, ja et neid absorbeeritaks üheks individuaalse rahulolu (satisfaction) ühtsuseks. Igas olendis on koge­muse, tundmuse (feeling) tsentrum. S. G. B r a d l e y õpetuses tund­musest ja S. Alexanderi naudingu (enjoyment) teoorias on säärane subjektiivsuse käsitus ennetatud.

Universum on paljude aktuaalsete olendite solidaarsus. Nad kerki­vad esile sündmuse voolus teistest olenditest, kasvavad kokku teistega uuteks konkreetseteks asjadeks (concretum ~ concrescere), kestavad teatud aja ja hävivad. Kuid hävides aktuaalne olend ei hävi jäljetult, vaid objektiveerub teistes olendites ja võib uutes kokkukasvamistes kujuneda enam või vähem otsustavaks teguriks.

Meile meenub vahetult Bergsoni loova evolutsiooni õpetus, kui tunnetame, et Whiteheadi maailm, mis koosneb aktuaalseist olendeist, on igavene protsess, saamine, mis toodab üha uusi esemeid, et maailm on igikestva uusloomingu protsess. Maailmas ei kordu ükski olukord. Maailma protsess rühib lakkamatult edasi.

Loovjõuks (creativity) nimetab Whitehead seda ürgpõhja, mil­lest kerkib esile kogu tegelikkuse küllus ja mis tõukab ka juba reaal­seks saanud sündmust uutesse kujunditesse ja sündmustesse. Ta on tung diferentseerimiseks ja unifitseerimiseks, s. t. tung iseennast individualiseerida paljudesse aktuaalsustesse, kreatuuridesse ja üht­lasi nende kreatuuride tung kokku kasvada uutesse ühikuisse.

Whiteheadi õpetuses sündmustest ja aktuaalsetest olenditest on kehastatud tema filosoofia igavese saamise motiiv. Kuid looduses on ka püsivaid elemente – igavesi objekte (etemal objects). Need püsi­vad elemendid on säälpool ruumi ja aega, säälpool muutuvust ja jaga­tavust. Värv „punane” on alati identne olund, ilma osadeta ja ilma üleminekuta teistesse olunditesse. Iga olend, mille mõisteliseks tunnetamiseks me ei vaja reaalsete olendite arvestamist, on „igavene objekt”. Sündmused on võrreldavad ainult seetõttu, et neis on kehas­tatud püsivaid elemente. Ratsionaalne mõtlemine, mis põhineb ühtede sündmuste võrdlustel teiste sündmustega, poleks võimalik ilma „iga­veste objektideta”. Igavesed objektid on säärased elemendid univer­sumis, mida on võimalik taastunnetada. Sündmusi me ei saa taastunnetada, sest nad on igikestvas üleminekus (passage). Aktuaalne olend on midagi faktilist, kategoorilist. Ent igavesed objektid kuuluvad võimalikkuse valdkonda, ja nad on moodustanud sellistena metafüüsika traditsioonilise vaidluseseme.

Whiteheadi filosoofia paistab seega uues perspektiivis: organismi ja sündmuse filosoofia täieneb igavese objekti teooriaga – platonist­liku elemendiga. Sündmused tõusevad ja hävivad, nende voolus aga võime leida teatud kestvaid ja taastunnetavaid jooni. Ja ainult vii­maste tõttu on meil võimalik esemete tajumine ja loodusteadus. Kui­das võib sündmuste vool sisaldada kestvaid jooni? Whiteheadi vastus on oluliselt sama, mis esineb Platoni juures: sündmuste vool osaneb „igavestest objektidest”. Nagu Whitehead ise on tunnistanud, võlg­neb tema kosmoloogia palju Platoni müütilistele spekulatsioonidele (arvesse tuleb siin eriti Timaios). Ka tema „igavestel objektidel” on palju sugulust Platoni „ideedega”. Nad on võimalikkused aktuaal­suse realiseerimiseks; nad moodustavad tegelikkuse eeldused, sest nad võimaldavad, et tegelikkus üldse realiseeruda saab.

   

5

Whiteheadi filosoofia põhimõisted, eriti tema viimase perioodi teostes, on sagedasti üle kuhjatud mitmesuguste eri metafüüsiliste nüanssidega, nii et on täiesti õigustatud kaebused raskestiloetavuse üle. Kuid teiselt poolt Whitehead püüab, kus vähegi võimalik, kon­takti luua tegeliku eluga. See püüd tuleb eriti nähtavale tema õpetu­ses Jumalast. See moodustab tema spekulatiivse filosoofia viimase päätüki. Ta arendab Jumala mõistet oma filosoofia süstemaatilistest eeldustest. Kuid see süstemaatiline seos pole takistanud usklikkegi ringe leidmast tunnustatavaid tõeteri: ratsionaalne metafüüsika võib olla lepitatav usuliste intuitsioonidega.

Esialgu võiks ürgset loovjõudu (creativity) ennast samastada Jumalaga. Kuid Whiteheadi järgi pole see võimalik. Loovjõud on puhas, vormitu aktiivsus (Aristotelese terminoloogias – hyle), piiritu ja abstraktne. Sellele vormitule aktiivsusele on igaveste objektide näol vastu seatud puhas potentsiaalsus. Whitehead küsib, kas neist kahest suurusest võib sündida midagi konkreetset (Religion in the Making, lk. 152). Ta eitab seda. Piiritust võimalikkusest ja piiritust loovjõust ei saa sündida midagi. Aktuaalsuse tootmiseks on vajalik nende tõkestamine või piiramine. Tõkestamine ja piiramine on Jumala ürgne loomus. Kuid siin kerkib hulk küsimusi. Jumal kui aktuaalne olend on ise loovjõu kreatuur, esimene kreatuur. Ent siis peab vormitu loovjõud ometi midagi tootnud olema. Jumal kui esi­mene tõkestaja ja piirituma piiraja on kõigi esemete, aktuaalsete ja võimalikkude, metafüüsiliseks põhjuseks, kuid ta ise eeldab loov­jõudu kui oma põhja. Jumal on esimene piir. Kas sellele piirile on võimalik leida mingit põhjust? Jumal on olend, mille eksistents on meile irratsionaalne. Jumal pole konkreetne, aga ta on kõige konkreetse tegelikkuse põhjuseks. Tema loomuse seletuseks ei saa esi­tada mingit põhjust (ratio), sest see loomus ise on kõige ratsionaalsuse põhjaks (Science and the Modetn World, lk. 250).

Kuid Jumala ürgne loomus (primordial Nature of God). sellisena käsitatud, on abstraktsioon: Jumalal puuduks konkreetsus ja ta osu­tuks maailma suhtes transtsendentseks. Whitehead peab tarvilikuks toonitada, et Jumala loomus ei piirdu transtsendentsiga. Jumal oma „tuletatud”   loomusega   (consequent Nature of God)   on maailmale immanentne; ta on korrastav ja kujundav printsiip maailmas. Jumal säärases mõttes pole midagi staatilist või viimistletut. Nagu maailm on igikestvas saamises, nii ka Jumal.

On selge, et ka Whiteheadi dünaamilist jumalakäsitust võib kõr­vutada Bergsoni omaga. Ja näib nagu see ei saakski teisiti olla, sest nad mõlemad võtavad tõsiselt loova arengu mõtet. Kuid teiselt poolt nende sagedased kokkusattumised üllatavad. Sest tuleb arvestada, et Bergson lähtus bioloogiast, Whitehead aga sai äratusi päämiselt füüsi­kast. Lähtudes füüsikast, jõudis Whitehead „organismi” filosoofiale. On vähe tõenäoline, et Whiteheadi metafüüsika on ainult paljas fantaasia. On aga sel metafüüsikal enamvähem empiirilist alust, siis tuleb teda pidada ühe huvitava olukorra väljenduseks, mis väärib tõsist tähelepanu: kaasaegne füüsika on meid vabastanud seni para­tamatuna näivast mehhanistlikust maailmakäsitusest ja avanud võima­lusi orgaanilisele käsitusele.

Alfred Koort

Loomingust nr. 5/1936