Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

TEMA 75. SÜNNIPÄEVA PUHUL.

Nüüd juba kõrgeis vanadusaastais oleva luuletaja Karl Eduard Söödi kirjanduslike huvide ja katsetuste algus on lähtunud teatavasti ärkamisaja järelaastate luulepärimustest, mis oma valdavas osas kordasid oma suurte eeskujude Kreutzwaldi ja Koidula lemmikteemasid ja -motiive, andmata tähelepanda­vamalt juurde uusi sisuväärtusi. Sajandi 80-ndaist aastaist peale, millal meie romantismiajastu järelpõlv pääses oma sõna ütlema, sai Venemaal keiser Aleksander III troonile astumisega valda­vaks panslavistlik vool, mis hakkas aktiivselt maha suruma kõiki rahvuslikke üritusi ja lõi rahvusmeelseis ringkonnis sünge, loo­tusetu meeleolu. Noori, esilepuhkevaid andeid, kelle hulka kuu­lus ka Sööt, ei võinud veel kümmekond aastat hiljemgi tiivus­tada kirjandusliku elu intensiivsus ega rahvuspoliitiline olukord. Seda enam tuleb hinnata neid venestusaja noori kirjanikke, kes kord elevusrikkalt alustatud rahvusromantilist suunda suutsid olude kiuste siiski edasi viia ja viljastada ummikulisest olukor­rast hoolimata, näidates kõigepealt ehteestiliselt visa vastupanujõudu ning immuunsust rahvust hävitada püüdvate ideede ja kavatsuste vastu.

Kahest venestusaja silmapaistvamast lüürikust A. Haavast ja K. E. Söödist oli just viimane see, kes kõige vahetumalt ning sirgjoonelisemalt jätkas oma aja luulepärimusi ja need kõige arenemisvõimelisemana edasi kandis läbi aja ristlainetuste täna­päeva nõuete tasemeni. Kui Haava leidis väljapääsutee uudselt subjektiivses ning tundeküllases armastuslüürikas, siis Söödi luuleharrastuses tõusis teiste liikide kõrval sisuväärtusilt peat­selt esikohale isamaalüürika – ärkamisaja vahest kõige tuntum ning kulunum peateema, mille käsitlus aga hakkab saavutama Söödil järjest kindlamat kontakti tõeliste elamustega, saab mit­meti elulisemaks ja süveneb luuletaja isiklike valuliste tunnetega liitudes haaravaiks elamusiks, mis üksikuil puhkudel ula­tuvad tunduvalt ette oma kaasajast.

On kõigiti mõistetav, et luuletaja varaseimad katsetused isamaaluule alal, nagu „Isa sõnad” (1885), „Sõja ajal” (1886) jt., on veel kõigiti šabloonilised, ebaisikulised ja kannatavad silma­paistvalt mõjutuste all. Aga juba esimestest luuletuskogudest („Aasa õied” I 1890, II 1891) peale hakkab ilmnema kirjaniku isikupära. Luuletuses „Vaenulistele vendadele”, mis on pärit 1888. aastast, avalduvad üsna ilmekalt luuletaja püsivad põhi­väärtused – südamlik lihtsus ja asjalikkus, tugev ühendus ning kaasaelamine oma kodumaaga. „Vaenulistele vendadele” on rahva ühtehoiuvajaduse konkreetne ning mõjukas selgitus, Söödi varasemale luulele omases soojas jutustamislaadis, mis hooli­mata oma venivusest jääb küllaltki sisukaks. Üldiselt aga jääb isamaaluule harrastus Söödi esimestes luuletuskogudes sisult siiski hõredapoolseks, väheütlevaks ning ulatuseltki liiga piira­tuks ega oma veel tähelepandavamat kaalu.

Ka kolmandas luuletuskogus „R õ õ m ja mure” (1894) ei saa rääkida isamaalüürika kasvust kvantitatiivselt, see-eest aga võtab elamus tunduvalt intensiivsema laadi ning isikulisema värvingu. Selle kogu isamaaluulest tulvab kõigepealt sügavat kurbust ning masendusmeeleolu, ja seda oludest tingitult. Tee­nides ajalehe „Oleviku” toimetuses, sattus luuletaja lehe välja­andja A. Grenzsteiniga, kes 1891. aastast peale tüüris venesta­mispoliitikaga pärivett, järjest süvenevasse vastuollu, kuni tal tuli toimetusest lahkuda. Lahkhelid ja väiklane vaen eesti omade juhtide vahel võisid tekkinud pessimismi aina süvendada ning varjutada rahva tulevikku kõige süngemalt.

Valdav osa Söödi isamaalüürikast (näit. „Ettekuulutaja”, „Täht”, „Pärast hallaööd”, „Taara mäel” jt.) räägib nüüd hävin­gust, surmast ja leinast, saavutades kõige suurema mõjukuse Söödi noorusea ühes õnnestunumas luuletuses „Pärast halla­ööd” (1893), kus luuletaja kannab oma lootusetu meeleolu pilt­likult üle loodusele. Hävitav hallaöö on siin ilmsesti venestuse kaugeks võrdkujuks.

Luuletuskogu „Rõõm ja mure” isamaalüürika hakkab võtma ühtlasi mitmel puhul märkimisväärselt tüüpilist sümbolistliku väljendusviisi ilmet. See väljendub kõige reljeefsemalt küll isiklikku traagikat tõlgitsevas luuletuses „Must lind” (1892). Viimase sünge sümboolika näib aga siiski ulatuvat üle luuletaja isiku ka tema kaasajale.

Kõne all olevast luuletuskogust peale hakkab luuletaja, näh­tavasti välismaistel eeskujudel, silmapaistvalt kasutama ühelt poolt looduspiltide paralleeli asetamist isamaa või enese saa­tusega, teiselt poolt puhtisiklike valuliste tunnete ühendamist ning samastamist isamaa kannatustega. Viimast siiski kaugeltki mitte niivõrd ilmekalt ega nägelikes piltides, nagu seda teeb Juhan Liiv.

Küpsima oma laadis saavutab Söödi isamaaluule kahes järg­mises luuletuskogus – „Saatus” (1899) ja „M ä l e s t u s e d ja lootused” (1903), millest viimases on näha isamaalüürika tunduvat kasvu. Aja negatiivsed mõjud pole nüüdki vähenenud, aga luuletaja suhtumine neisse on saanud tunduvalt paindliku­maks, elulähedasemaks ja mõjukamaks. On meeleheidet, aga sealsamas ka visa ning tervet usku rahva elujõusse, mida tunned alati hõõguvat kõikide pettumuste all.

Nagu näitab luuletus „Koju” (1900), on luuletaja teadlikult loobunud kunstlikult paisutatud mineviku-idealismist ning üle piiri minevast ilutsemisest. Ta on astunud tunduva sammu lähemale tõsielule ning seks liiga teravalt tunda saanud olude masendust, et veel leida sõnu kõrgel liikuvaks pidulikuks paa­toseks. Luuletaja romantiku süda siiski valuleb endise idüllili­selt kujuteldud isamaa ja rahvajuhtide ühistunde kadumise pärast. Luuletuses „Aimdus” (1900) on leidnud see kaunite rah­vuslike unelmate hääbumismeeleolu õige tundesügava tõlgitsuse. Luuletaja näeb ahastades enesegi kadu – jäävad ainult hinge­põhjast verevärviliste hauaroosidena tõusnud laulud.

Vaimustuspuhanguid leiame Söödil harva. Kui neid esineb, siis õige piiratult ning ühenduses lootustega, mille „tiivul särab vabaduseloit” (Lootusele).

Suur osa Söödi isamaaluulet muutub otsekui polemiseerimi­seks kõigi lootuste ning usu hävitajate vastu. Ideeliselt on ses suhtes huviäratavad paljud luuletused, nagu „Veel pole kadund kõik” (1900), „Kadunud poeg” (1900), „Nad ütlesid”, „Mis aitab!” jt., kus reageeritakse peamiselt A. Grenzsteini venestussuunalise poliitika äratatud päevaküsimustele, nagu näit. rahvakasu- ja omakasupüüded, isamaa-armastuse vooruse ja au küsi­mus, paremate jõudude hoolimatu väljarändamine maalt ning võõrdumine oma rahvast, kohalik ümberrahvustumine, rahva väiksuse ja elujõu küsimus, rahvajuhtide tuuleliplik meelemuu­tus, tulevikuusu ja iseteadvuse puudumine jm.

Luuletajat päästab kõigist kahtlustest ta sügav loomupärane kiindumus oma isamaasse, mis on seda usutavam ja tõelisem, et ta oma väljendustes jääb peaaegu alati tasakaalukaks ning tagasi­hoidlikuks. Tuleb pidada täiesti veenvaks, kui luuletuses „Asjata katse” (1899) öeldakse tabava piltlikkusega: kui luuletajat, kes on „sadatuhat pidemega” isamaa küljes, tahetaks vaenlase poolt isamaast vägivaldselt lahutada –

Usku kogu eesti rahva tulevikku kindlustavad luuletajale kõige veenvamalt rahva mineviku-kogemused. Luuletuses „Mis aitab!” (1902) ütleb Sööt:

Söödi isamaalüürika näitab üldiselt väga tõsiseloomulist suhtumist oma ainesse, selle meeleolude põhikoed on eeskätt kas traagilised, soojalt hardad või koguni asjalikud, kainemõistuselised veendumustetõlgitsused ning väitlused. Üksikuil juhtu­meil kohtame aga isamaalüürikaski Söödile teistes luuleliikides omaseks saanud kalduvust satiiri ja isegi sesse humoristlik-vallatlevasse tooni, mis üsna sobivana iseloomustab teatud osa ta armastuslüürikast. Satiiri näeme väga ilmekal ning teraval kujul näit. väljarändamisteemat käsitleva luuletuse „Kadunud poeg” (1900) lõpp-puändis, luuletuses „Aupalk” (1901) jm. Naljatlev-vallatlev toon esineb luuletuses „Mis mulle meeldib” (1902), kus isamaa personifitseeritakse mõrsjaks, kellele luule­taja tahab jääda kestvalt truuks. Armastusluulest tuttav kerge, pinnaline suhtumine ei tundu siin loomulikuna ja võib mõjuda koguni võõrastavalt.

Igal juhul on Söödi kaasaelamine isamaa saatusele sajandite vahetusel intensiivsem kui ühelgi teisel eesti luules. Kui mitte alati kunstiliste saavutuste väljapaistvuselt, siis vähemasti oma aja rahvuslike meeleolude peegeldajana see äratab tähelepanu ning huvi veel praegugi.

Söödi viimase luule ajajärgu olulisim sõna on öeldud luule­tuskogus „K o d u” (1921), mis ilmus peaaegu 20-aastase vahe­aja järel. 1905. aastast peale olid avanenud eesti lüürikale „Noor-Eesti” liikumise kaudu uued arenemisteed ja -võimalused, mis ühtlasi asetasid rohkesti uusi nõudeid. Sellega kaastus peagi eesti lüürika taseme järsk tõus, mida tuli ka vanema põlve luu­letajail jõudumööda kaasa teha. Loomingulist kaasaelamis- ja -sammumisvõimet on Sööt siingi näidanud vahest suuremal mää­ral kui ükski ta kaasaeglane. Juba luuletuste vormilinegi külg on „Kodus” muutunud silmapaistvalt teissuguseks: lühikeste trohheiliste ja jambiliste värsside asemel, mis seni olid Söödi luuleloomingule iseloomulikud, kohtame nüüd tavaliselt pike­maid ning vahelduslikuma rütmiga värsse; tunduvalt on tihene­nud ka väljendus ja muutunud detailsemaks ning realistliku­maks. Veel tähelepandavam on ses kogus Söödi isamaaluule sisuline avardumine ja diferentseerumine. Isamaa-armastuse kõrvale on seltsinud hõimutundelisi elamusi (Nägemus) ja erksam huvi inimese ning inimlikkuse vastu üldse. Sellega ühenduses on kasvanud ka aktuaalsus tunduva astme võrra: nii isamaa- kui ka uudselt juurde tekkinud ajaluule kajastab tähele­pandavalt oma aja sündmusi ja meeleolusid, eriti ühenduses Maailmasõja, okupatsiooniaja ja Vabadussõjaga.

Otse tundmatuseni uuelaadiline on juba 1910. aastast päri­nev luuletus „Näojume pimedas kahvatab”, mis üsna meie hili­sema ajaluule taoliselt juhib õige löögijõulisis värses tähelepanu vaesemale rahvakihile alati osaks saanud ebaõiglusele. Luuletust tuleb pidada kõigiti õnnestunuks. 1905. aasta mässu aegset mee­leolu kajastab huvipakkuvalt luuletus „Hilja” (1914). „Tuule laul” (1915) on kauniks pühenduseks kaugel Maailmasõja lahinguväljel „uinujaile”. – Talvine tuul kannab koduõuedesse suri­jate valukarjahtusi ning tas on tunda sõjameeste asjatuid igat­susi kauge kodu järele, mis näib „imeilusa muinasjutuna”. Ilmeka pildistikuga liitub sugestiivselt meeleoluhellus ja mingi pehme, hämaravõitu heakõla ning veetlev rütm.

Okupatsiooniajal märkame Söödi isamaalüürika tunduvat elavnemist. Luuletaja tunneb end siin jälle nagu oma noorus­põlve rahvusliku töö surveajajärgus, millal ta isamaalauliku kutse oli viljakaim. Ta on nüüd jälle üldises masendusmeeleolus veel kord lootuste jagaja, kuid veel kindlama veendumusega ning kogemustes enam teritatud vahenditega. 1918. aastal kirju­tatud luuletused nagu „Siis tulevad veel aja sügistuuled”, „Kas unenägu”, „Õigus ei hävine”, „Tulgu, mis tuleb” – neist vii­mane, julgele võitlusele ning tööle õhutav, võis ilmuda alles pä­rast okupatsiooniväe lahkumist „Postimehes” (26. XI 1918) – on nii ideeliselt kui ka meeleolu tiheduselt väljapaistvamaid mitte ainult Söödil, vaid kogu meie isamaalüürikas. Veenvamalt kui kunagi varem tunnetab siin luuletaja rahva elujõudu ja astub enneolematu tarmukusega vastu vägivaldsele välissurvele.

Järgnes Eesti riiklik iseseisvus ja vabadusvõitlus, täitus Kreutzwaldi alustatud ning Söödigi poolt korratud Kalevi koju­tuleku unistus ootamatu kiirusega. See oli aeg, millal võiksime oodata isamaalaulikult hõiskavaid hümne ja võidukaid lahingulaule. Luuletuses „Pääliku hüüd” (1919) hüüabki luuletaja sõja­sarv julgeid kokku kodu   kaitseks ja luuletuses „Töö” (1921) esitatakse tarmukat tööhümni. Söödi loomupärane tagasihoid­likkus ei sobi siiski kuigi hästi paatosega, ta on koguni sunnitud silmapaistvalt toetuma eeskujudele. Edaspidi luuletaja lepibki sel alal ainult A. Petöfi „Lahingulaulu” (1922) ja „Üles, mad­jar!” (1922) tõlkimisega. Hoogu ja pidulikkust tungib aga küll ta hõimuluulesse, mille väljapaistvaimaks harrastajaks ta on ku­junenud viimaseil aastail, pärast „Kodu” ilmumist. Hõimude ühtekuuluvuse tunne ja ühise kultuurilise missiooni vaimustus on Söödil tugevam kui ühelgi teisel meie luules. Perspektiivid avarduvad siin nagu iseenesest, jõutunne tulvub ning saab kandva hoo. Hõimuluule alal pole meil paremat kui „Soome hõi­mude tervitus” (1921), „Sangari sugu” (1931), „Liivi laul” (1924) või isegi „Nägemus” (1921), mis hoolimata oma sisulistest kui ka vormilistest konarustest on ikkagi haarav.

Nagu hõimuluule, on isamaalüürikaga veel lähedalt seotud ka Söödi pühendusluuletused „Kujur A. Weizenbergi 80. sünni­päevaks” (1917) ja „Jaan Tõnissonile” (1921), neist viimane kir­jutatud pidulikes heksameetreis. Mõlema puhul on esile tõstetud mõjukalt isamaalisi teeneid, mis on olnud luuletajale alati süda­melähedased.

Sööt ütleb Weizenbergile tänu „tõe eest kunstis”. Tõe-armastus on aidanud ka luuletajat ennast üle nii mõnestki ärkamisajast pärinevast meelepärasest, kuid kahjulikust valest. Tüse, sirgjooneline meelsus ja tugev, loomupärane kiindumus isamaasse on Söödist teinud just isamaalüürika pikal kriisiajajärgul selle luuleliigi kõige tõhusama edasiarendaja. Veel tänapäevalgi on jäänud Sööt, kel on juba kolmveerand sajandit seljataga, hinnatavalt loomisvõimeliseks andeks, kelle loomingus oleme võinud alati näha kõige elavamat huvi oma maa ning rahva vastu.        

Bernard Sööt

Eesti Kirjandusest nr. 12/1937