Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Oct

Eesti romaan 1935. aastal.

 

    

Raamatutoodang näitab Eestis paisumist ja sellel arvatavasti on väga mitmed põhjused, kusjuures mõned neist on kergesti tabatavad. Nii on ilmne, et kirjanikkude pere kasvab jõudsasti ja et kirjastustel on puhtmajanduslikel kaalutlustel tendents laienemise poole. Raamatuaasta on mõjunud seejuures igati er­gutavalt kaasa. Nii siis tulebki, et mulluste jutustuste ja romaa­nide arv ulatub 19-ni ja raske on kokkuvõtlikus ülevaates neist kõigist rääkida. Ilmneb tarvidus teatav osa jätta üksikasjalise­mast vaatlusest välja. Seda põhjustab ka sisuline külg: rida raa­matuid ei paku midagi eriti uut, sisukat või väärtuslikku, kuid ka mitte eriti äbarikku või pahelist. Suhteliselt teistega on neist vähe rääkida ja see kuuluks erisõnavõtusse. Selliseks kirjandus­turu harilikuks täitematerjaliks liigitaksin järgmised jutustused ja romaanid: E. Laidsaar’e „Kolm võtit” (176 lk., 75 s.), M. Saa­reotsa „Raudpuur” (190 lk., 75 s.), L. Tigase „Palun seda här­rat. ..” (163 lk., 1 kr.), J. Vorms’i „Painaja poeg” (128 lk., 1 kr.), kuid ka O. Lutsu „Väino Lehtmetsa noorpõlv” (103 lk., 2 kr.), H. Mäelo „Eevi Altma abielu” (196 lk., 2 kr.) ja K. Rahu „Isamaa eest” (360 lk., 2 kr. 50 s.). Nendele, kellele nad on parajasti jõudumööda, on nad kohati isegi teretulnud lugemismaterjaliks, kuid see on hoopis iseküsimus. Samas võiks nimetada M. Mark’i „Truudus võidab”, mis on ajast ja arust ja on ilmunud annete kaupa 1933. a. alates täiesti võõrapärase ainestikuga.

Peale M. Mark’i teose äratab imestust Kalju Rahu „Isamaa eest”, mida autor nimetab küll moodsalt „film-romaaniks Vabadussõjast”, kuid mis on kirjutatud Andres Saali retsepti järgi. Nii et keskmist viisi kiites võiks öelda autori kohta: And­res Saali epigoon on kasustanud Vabadussõda tagapõhjaks, et anda intriigide, seikluste ja armastuse romaani, mis on psühho­loogialt väänatud, ehitab välisele intriigile ja spekuleerib sellega, et küllap Vabadussõja ainetel ja vahelduva sündmustikuga jutus­tus leiab ostjaid, lugejaid ja hindamistki. Vabadussõja põhisündmustikku ennast on kasustatud vastutustundega ja Eesti poolt võitlejaid nähakse eriti tublidena, nii et sellest küljest on asi korras.

Teistest erinevad veel järsult kaks romaani – V i l l em R a i d l a „T u n d m a t u  elu” (191 lk., 1 kr. 50 s.) ja A u g u s t  Gailiti „Isade maa” (408 lk., 5 kr. 75 s.). Nendes kahes teoses on vähimal määral hoolitud tegelikkusest ja on käidud ai­nult oma fanaatilise inspiratsiooni järgi.

V. Raidla tahab näidata ideaali poole sammuvaid eestlasi. Selleks on ta pidanud minema tagasi ärkamisaega ja esitab päe­viku näol tolleaegse taluperenaise elamused, arusaamad ja püüdmused ja näitab vihjamisi ka tema järeltulijaid. Eesti talupere­naine kirjutab ärkamisajal päevikut, nagu seda võiks teha – idealiseerides autor tänapäeval. Nii siis kogu teos on unistus üllast eestlasest, kellel aga pole tõeluses vähimatki pinda. Au­tor nähtavasti tahab anda lugejale mingi elusihi idee ja arvab, et side tõelusega ei tarvitse tulla üldse arvesse. Kuid kahjuks on püüdest vähe, kui ei suudeta üldse näidata usutavalt idee kehastust, sest siis ei leia usku ka idee ise ja tõenäo­selt idee ongi vildak. Järele jääb sõnade õõnes paatos, liialdu­seni suudlusi, pentsikuseni lilli ja tüütuseni trükivigu.

August Gailit on lähtunud praalivast sõjajutust-anekdoodist, on paisutanud selle oma följetonistlikus meistri-stiilis suureks ning kõigega kokku on tahtnud anda Vabadussõja kvintessentsi: uljust, alalist pingutust, võidutahet ja romantilist lendu, sõnaga seda võitlustuju, mis eestlased viis võidule.

A. Gailitil on tugevaid külgi: eeskätt tema huumoriküllane ja suuremõõteline kujutlusand, mille parim saavutis on „Toomas Nipernaadi”. Vastses romaanis ta ei avasta oma võimete uusi külgi, vaid kordub. Gailiti fantaasialennule on üsna lähedal sõdurite praalivad jutustused oma seiklustest, kus on hoogu, võimatuid võimalusi ja groteskset arengut. Samuti on tema kol­manda kompanii kangelastele üsna lähedal mõni tõsieluline tüüp. Näit. Jutustab Ed. Grosschmidt oma 1935. a. ilmunud mälestuskogus „Pealuu märgi all” Abeme hüüdnimega vabadussõjalasest, kes on teinud mõningaid samu tempe ja kes üldilmelt väga lähe­dalt sarnleb „Isade maa” peategelastega; umbes selline tüüp võis inspireerida A. Gailitile need lood.

Et „Isade maa” on sõjaanekdootide kogu, siis romaani hin­damisel on tarvis olla selgusel kõigepealt sellise anekdoodi väär­tuses ja tähenduses. Teiste sõnadega: kas A. Gailiti praaliv anek­doot suudab edasi anda Vabadussõja tõelist vaimu, tõelist võit­lustuju? Kui see ei peaks seda suutma, siis oleks romaan äpar­dunud teos, kui ta aga suudab, siis üleneb kogu see sisu pea­aegu müüdiks ja jääks ainult hinnata veel romaani tehnilist õn­nestumist.

Kõigepealt peab tähendama, et teoses on anekdoote, mis A. Gailitil on esitatud tuntud meisterlikkusega ja mis kindlasti leiavad ka hindamist.   Kuid lähemal vaatlusel muutub tulemus.

A. Gailiti poolt sõnastatud anekdootides, millel on ka tege­likke allikaid olemas, on sõda uljas vembutamine ja saatus juhib kogu selle nalja üldiselt hea lõpu poole. Hooplev uljus on paa­ristatud naljaka totakusega, veidrik agarus kroonitakse võiduga, julgus muutub alatasa hasartsuseks, isekas seikluslust moondub targaks isamaa-armastuseks, lühinägelik tuju on tehtud intui­tiivseks, võitvaks vaimsuseks, distsipliini rikkumine isegi drastilistes kohtades, kus tõeliselt oleks ehk tegu sõjakohtule alluva kuriteoga, on keeratud vapraks ning humaanseks õiglusaktiks. Millegi ees pole respekti, et seda ei saaks keerata anekdoodili­seks. Mingi olukord ei arene saatuslikuks kuristikuks, millesse langemisest peab päästma kõige jõu ning oskuse rakendus, vaid vägiteod kukuvad sülle otsekui küpsed õunad. Pole tarvis olla tõeline kangelane, vaid niisama rabeleja ja tormaja, et su pead võiks kroonida saavutuste pärg. Tõsi, autor on küll kõige selle läbi immutanud alalise võitlusvalmusega ja optimistliku pingutustahtega, kuid see ei suuda keerata puhtanekdoodilist liigliha kangelasteoks ja vembumehi kangelasteks, vaid esineb lihtsalt õilistava tendentsina.

Vabadussõjas oli seikluslusti ja vembutamist, kuid see oli ikkagi kõrvalnähtus. Kuivõrd selline vembutamine oli tähtis, seda näitab muu seas Ed. Grosschmidti mälestuskogu. Kuid peale selle oli ikkagi ka tõsist pingutamist, valju korda, kainet kaalumist, taiplikku ettevaatust, kalkuleeritud või intuitiivset riski, koordineeritud tegevusplaani jne. Jne. P. Villemi koostatud elulugu „Kapten Anton Irv” (1935) avab meile pilgu tõsise lahingumehe tegudesse ja elamustesse ja seal pole jälgegi nipernaadilikust vembutamisest, vaid saatuslikust pingutusest, mis oleks võinud lõppeda ka halvasti, kui selle taga oleks olnud vähem meest.

A. Gailit on liialdanud, võttes Vabadussõja vaimu kehasta­jaks praaliva anekdoodi. (Et ta on tahtnud kehastada Vabadus­sõda, seda näitavad külgepoogitud traagilised episoodid ja Va­badussõja tõelisest sündmustekäigust kinnipidamine.) See praaliv uljus ei suuda väljendada Vabadussõja patrioo­tilist uljust ega puhtisiklikku seikluslusti. Lausa ülekohus on ühe vembutaja pärast, nagu oli seda näit. Kuperjanovi partisa­nide 3. roodu Abe, teha kogu vapper väeosa selliseks vembutajaks, pannes kõigile tegelastele suhu ühesuguse praaliva kõnelaadi ja tehes nüüd need uljad Nipernaadid (alias Abemed) kogu Eesti sõjaväe vaimseiks esindajaiks.   A. Gailiti tegelastes on ju kangelast, kuid see oleneb rohkem autori tendentsist; erapoole­tult võttes ei saaks nendele nii palju kangelaslikkust omistada.

Üldse on küsitav, kas on õigustust siduda selline anekdoot tõsise patriotismiga, nagu teeb seda Gailit. Näit. Ed. Gros­schmidti „Pealuu märgi all” andmete põhjal peaks ütlema, et nii talitada pole üldse õige. Nimelt A. Gailiti meeliskangelaste või­maliku prototüübi Abeme kohta ütleb Ed. Grosschmidt (lk. 66): „Tema ei sõdinud isamaa eest, need tunded olid talle enam-vähem võõrad. Sõda oli talle lihtsalt tsirkuseks, kus temale oli antud etendada peaklauni osa.” Paistab, et see teataval määral peab paika ka kolmanda kompanii kangelaste kohta ja et autor osalt tendentslikult on ehtinud nad tõsise patriotismiga.

„Isade maa” autor on lasknud fantaasial ratsutada sõjajutu praalimistiibadel, suutmata tabada sügavamat ja olulisimat. Pa­teetilised ja traagilised vahelülid ei suuda seda täita, ja nii kukub kogu asi virildi. Lätlaste suhteline üllus ja tõsine tubli­dus eestlastega võrreldes rikuvad omalt poolt eesti tubliduse pateetika siirust.

A. Gailit oleks pidanud andma ainult anekdoodid, viima need vabalt kas või veel suurema grotesksuseni, – siis ehk oleks saabunud ehtis teos, mida poleks olnud tarvis võtta Vaba­dussõja edasiandjana ega kõverpeeglina, vaid ainult ühe nähtuse humoristliku sublimatsioonina.

Siis oleks saanud teose hingestada ka ehk omapärase hooga. Praegu on aga teos ühetooniline ja põhiarengus liikumatu. Vä­line sündmustik küll varieerub, kuid sisemine areng on nõrk. Kõikjal ühtlased gailitlikud kõnelused aina suurendavad seda muljet. Rida ühevaimulisi novelle oleks olnud rohkem omal ko­hal kui nende pikk koondis romaani näol, millel puudub kompo­sitsiooniline tugevus.

Nii K. Rahu „Isamaa eest” kui A. Gailiti „Isade maa” ei suuda näidata meile tõelist Vabadussõda. Vabadussõja ainese kasutamisel peaks nõutama rohkem respekti selle suure sünd­muse vastu eestlaste elus.

Vabadussõja olemusele lähemale astuvad, seda küll ainult kitsas haardes, J. Sütiste „Noored partisanid”, mis ei kuulu sel­lesse ülevaatesse, ja R. Rohu „Esimene armastus” (336 lk., 4 kr. 25 s.), mis aga ainult riivab Vabadussõda kui võitlust ja tegeleb peamiselt tagalaga.

R. Rohu romaanis avaldub kaks joont: esiteks veendunud tunnustuseavaldus Eesti vabadusvõitlusele ja teiseks – üsna kibe arvustus rahva ning üldseisundi pihta.   Ühelt poolt ülev nooruslikkudele tegudele ja armastusele ärkamise motiiv, teiselt poolt kibe pettumusmotiiv, mis noorusjoobumusele järgneb.

Oma poolduse on R. Roht väljendanud mitte ainestiku kuju­tamise kaudu, vaid täiesti eraldiseisvate filosofeerivate vahe­osade kaudu. Mõned leheküljed, kus autor avaldab kindlat usku eestlaste võimeisse ja saavutustesse, oleksid üsna vastuvõetavad. Kuid kui autor ikka ja jälle, selle asemel et näidata pingutusi, ainult avaldab oma seisukohti ning arvamusi selle kohta, siis paisub see veaks. Kui ta veel kogu Vabadussõja käigu püüab anda neis omapoolseis vahelelüketes, siis muutub see kõik võõr­kehaks. See esineb kuiva aseainena, mis on ajalehe juhtkirja laadiline, mis annab vähe ja rikub teose ehitust.

Lk. 52-62 kujutab R. Roht kolme vabadussõjalast vahipostil punaste vastu Tartu külje all. Siin on hästi ja veenvalt avatud pilk sellesse vaimu, milles peitus eestlaste jõud. 10 leheküljel on meeldejäävalt näidatud eestlaste tublidust, mida aga juhtkirjalised jutlustamised ei suuda saavutada nii ilmekalt ja veenvalt. Iseasi on väljendada oma usku ja teine asi näidata sündmusi ja isikuid, millest võib välja kasvada lugeja usk.

Kahjuks on niisuguseid kohti harva.

Ilmekalt iseloomustab autor ka sõja alguse meeleolusid Valuvete vanainimeste ja nende poegade Pauli ja Ludvi kaudu.

Kõigest sellest „valguspoole” ainestikust kasvab umbrohuna läbi paheline ainestik. R. Roht on tahtnud näha positiivset, on suutnud seda kujutada ainult kohati (näit. Lk. 52-62), on lisanud siis tugevasti teoreetitsevat jutlustamist, kuid maksma on end pannud kibe kriitika – pahede kinninaelutamine tagalas, millest koosneb peamiselt esimene osa („Esimene armastus”) ja kogu teine osa („Hallid päevad”).

Ei saa öelda, et R. Roht lausa eksib, kuid ometi ta koondab ja isegi paisutab pahesid, et saada sünget tagapõhja, millel on välgatanud Vabadussõja hele välk.

Vabadussõda esineb R. Rohule inspiratsioonilise hoo ja pin­gutusena, nagu esimene noorusarmastus, kuid siingi on juba inetusi ja varsti saabub argipäev, kus on kõik inetu. Vabadus-võitlejaile oli vaimustav minna võitlusse ja võidelda, selleks ku­lutasid oma jõutagavarade külluse, saavutasid õnnestava võiduhetke, ja siis sammub rüselev elu edasi ning vabadusvõitlejate isiklik elu kujuneb igati nukraks; igasugused pajuvenelased ja saksikud asuvad isukalt vilja lõikama, mis külitud Vabadussõ­jaga ja küpseks saanud vabadusvõitlejate vere ja tervise najal.

Kahtlemata on siin autoril õigust, kuid tal on ka suur viga: ta ei näe tavalise argipäeva ülesehitavate pingutuste rõõmu, ta ei suuda ületada igasuguseid raskendavaid ja segavaid asjaolusid, et siis ikka saavutustahtelisena ja -võimelisena edasi tungida.

Elu inetut palet on R. Roht kujutanud aga päris ilmekalt, eriti seiklusi naistega. Inimesed on kõik ainult skitseeritud, kuid elunähtused on esitatud kibeda veendumusega ning taba­vusega. Näiteks pajuveneluse iseloomustuses on küll liialdatud, kuid ometi ka märki tabatud.

Üldkokkuvõttes R. Rohu vastne romaan tahab anda ühe kor­raga liiga palju, on ebaühtlane, laokile lastud, puudulik tegevuse koondamise ja peaprobleemidesse süvenemise poolest, mitmete väärarvamustegagi (nagu näit. Et sule- ja sõnamehed pole Eesti-Soome lähenemiseks midagi suutnud korda saata, kõik on teinud sõjamehed, „uhke” vennasrahva abiväed Vabadussõjas), kuid mullustest Vabadussõja-ainelistest romaaanidest on ta kõige siiram.

Kõigi kolme käsitletud romaani puhul on iseloomulik, et väeosadest kirjeldatakse eelistavalt Kuperjanovi partisane. R. Rohu peategelane Paul Hindo teenib mingis polgus, seda aga ei kirjeldata, küll aga Kuperjanovi partisane. Muidugi paistavad partisanid ja soomusronglased eriti silma, kuid tundub ülekohtu­sena, et teised väeosad nihutatakse nii kõrvalplaanile.

Meie kodumaad arvustavad karmilt kaks romaani: „Esimene armastus” ja „Ma armastasin sakslast”. Mõlemad on nad sisu­kad raamatud ja oma kibeda arvustusega peaksid kandma posi­tiivset vilja: ergutama nende pahede kõrvaldamiseks, mis neis puudutatud.   Ja see kuulub nende teoste vooruste hulka.

R. Rohu romaanist laiem, sügavam ja lõikavam kriitika täna­päeva eestlase pihta on A. H. Tammsaare „Ma armasta­sin sakslast” (272 lk., 4 kr. 50 s.). A. H. Tammsaare haa­rab küll siit ja sealt, kuid kõik suundub ühte lõpp-punkti – eestlase paljastamisse rahvuslasena ja Eesti edasiviijana.

A. H. Tammsaare on andnud varemais teoseis lihaverelisi iseloome ja tabavaid tüüpe. Tema viimane romaan pole selle poolest eriti rikas. Peategelane Oskar on ainult skeemistatud, ka teine peategelane, sakslanna Erika, ei tundu mulle elava ter­vikuna, parunil pole üldse elava inimese nägu jne. Ainult maja­proua, osalt ka teenija Loona, on jõudnud täiesti elusa kujuni.

A. H. Tammsaare on andnud varemais teostes sügavat ja ka veetlevat psühholoogiat. Siin pole aga psühholoogilised problee­mid juhtival kohal. Tõsi, on ju Erika puhul avastatud psühho­loogilisi võrenguid, samuti võib jälgida teatavaid psühholoogilisi probleeme Oskari ja Erika vahekorras, kuid see on ainult kõr­valprodukt. See on isegi maskeerivaks kattevahendiks, et filo­soofia ei jääks liiga teibaga-kirjutatuks. Samuti võime jõuda veel mõne eini.

Teoses on küll vastamisi eestlane ja sakslane, kuid teos e i o 1 e eestlase ja sakslase võrdlemine. Erika pole saksla­sena iseloomulik, vaid erandlik. Ta on naiivse, üksielava neiu tüüp, kellel pole tugevaid niite oma rahvusega. Parunihärra, Erika vanaisa, on ainult mõte, ainult kõne. Tema suurus varju­tab sakslasena kõige rohkem eestlasi, kuid see on kõrvalnähtus ja on johtunud asjaolust, et tema suhu on pandud hindavad sõnad. Samad sõnad oleks võinud panna ka näit. Majahärra suhu.

Edasi peab rõhutama, et A. H. Tammsaare pole andnud üliõpilase-korporandi tüübi analüüsi. See on ainult võte ja on motiveeritud sellega, et korporatsioonide kaudu leiab autor sideniite sakslusega, ja neis näeb ta pesi, kus upitutakse pingsamalt eesti aristokraatia poole, mis omakorda seob eestlasi eilse mõisnikuga.

Need küsimused ei too lahendust.

Et mõista „Ma armastasin sakslast”, tuleb kõigepealt selgu­sele jõuda mõningais kompositsioonilisis võtteis.

H. Tammsaarel oli juba „Tões ja õiguses” ja on siin mit­meid peenelt kavatsetud ehituslikke võtteid. Esimene tähtis võte on: pihtimusromaan. „Ma armastasin sakslast” on kirjuta­nud peategelane Oskar. See asjaolu laseb esile tuua suuri tera­vusi eestlase kohta, sest enesepaljastamist lubame meie ikka. A. H. Tammasaare pole süüdlane, et arvustus eestlase kohta on tulnud üsna karm ja kibe, sest keegi korpo­rant on lihtsalt avanud oma sisemuse ja see, mis ta räägib, on tõelusest lähtudes usutav. Siin võib leiduda ka subjektiivsusi ja see on täiesti mõistetav.

Teine kasulik võte on eestlase armastus parunessi vastu, kuigi seda tõeliselt näidatakse vähe ja väheveenvalt, vaid peami­selt räägitakse selle olemasolust. Tahes-tahtmatult tekib sellest eestlase suhte lahkamine balti saksluse vastu, sest olukord on väga tihedalt seotud eilsete olukordadega. Ja et eestlase kultuu­riline tung ülespoole üldse on lähedalt seotud saksa kultuuriga, siis satub paratamatult eestlane nüüd paljastavasse valgusse. Et Erika on otsekohene, naiivne, siis on võimalikud igasugused psühholoogilised sõlmed, eriti kui arvestada, et ta on väga tun­delises olukorras: elujõuline, kuid kogenematu naine, igatsev, kuid rahuldamata naine ja seejuures taibukas, kuid vähearene­nud, aristokraat, kuid vaene. Erika tõotus vanaisale hoida sala­dust on motiveeritud, kuid ühtlasi ta annab võimaluse ehitada sellele traagilise lüli ja lubab põimida intrigeerivaid kõverteid sündmustiku arengusse.

Siis veel: päris vaimukas sissejuhatuses pareerib autor mitmesuguseid kallaletungivõimalusi ja loob õhkkonna, mis kesken­dab tähelepanu pihtimuslikule laadile, noorte armastusele jne. Autor filosofeerib, et peita oma romaani filosoofiat. Filosoofia on aga romaanis sedapuhku kõige olulisem.

Nii on saabunud teos, mis arvustab eestlast kui rahvuslast, osalt ka noori haritlaste kandidaate, kellest loodetakse elu edasi­viijaid. Kergesti võib teha etteheiteid, et A. H. Tammsaare on arvustanud ühekülgselt, sihilikult. See on tingitud nähtusest, et autor tihtipeale opereerib liiga välise tõestusmaterjaliga (näit. Lk. 35/36), mis lahus võttes ei pea täiesti paika. Sellest saab autori filosoofia osava dialektika ilme, kus filosofeeritakse filo­sofeerimise enese pärast, kuid asjalik andmestik on nõrk. Kui aga võtta kogu romaani, siis paistab, et autor räägib täie ja sügava veendumusega. Üksikkohad on ainult drastilisemalt ja efektikamalt võetud, et mõju oleks selgem ja kiirem. Ning ühe­külgsust vabandab väga lihtne asjaolu: tegemist pole mitte eest­lastega, vaid ainult ühe eestlasega. Kui aga keegi veel rohkem üldistab, see on tema enda asi.

„Ma armastasin sakslast” puudutab aktuaalseid probleeme ja on sisukas. Et pingsa filosoofia kõrval psühholoogia pole sügav ja tegelased vähe välja arendatud, et ka filosoofia pole küllalt tuumani tabav, siis pole sedapuhku A. H. Tammsaare romaan eriline hiilgesaavutus. Ta pole viidud mõjuva tervikuni ja vahest ka mitte tarviliku julguseni. A. H. Tammsaare lai ar­vustus äratab kergesti vastuväiteid ja põhjendatud vastuväiteid. Siinkohal pole seda poolt võimalik üksikasjalisemalt käsitleda. Sakslastele võib see teos meeldida, sest näitab nende suu­rust matsi kõrval.

Äratab tähelepanu, et teos on mõõteilt tagasihoidlik ja koon­datud. Tavalist tammsaarelikku venitamist on vähe, kuigi ko­hati räägitakse tulvavalt (näit. Lk. 15-19) ; seda aga suudavad tasakaalustada mõned head dialoogid (näit. Lk. 210-213).

Jätkates arvustav-paljastavate teoste käsitelu jõuame A. Ja­kobsoni „Vana kaardiväe” ja E. Kippeli „Ahnitsejate” juurde. Seega oleks siis rahvuslikke ja ühiskondlikke nähtusi teravamini lahastavaid teoseid kokku 4.

August Jakobsoni „Vana kaardivägi” (320 lk., 5 kr.) võtab kujundamisobjektiks laaberdava üliõpilase, mis eesti haritlaste elus on küllalt tähtis lüli. Piirjooned on ideoloogili­selt selged: eesti üliõpilane tulles talutarest kaldus labasesse romantikasse, tahtis tõusta saksaks või härraks, kellele ei lähe korda tõeline eluvõitlus ega üldse mingi kodanikkude seisu­kohalt positiivne pidev pingutus, vaid elumehe kommete har­rastus. Südametunnistus piinab manduva elu pärast mõnikord küll kõige sandimal kombel, kuid sellele saab teha hõlpsa lõpu – uue laaberdamisega.

Elu surnuks lööv üliõpilane on juba kogu Eestis tuttav. A. Jakobsoni teeneks on, et ta nähtuse teravasti esile tõstab ja veen­valt kujutab paratamatut allamäge minekut. Ilmneb, et see pole kergesti arstitav pahe, vaid suur haigus.

A. Jakobson esineb sedapuhku väga selgel kujul ideekirjanikuna: tal on kindel arvamus ja püüab selle väljendada võima­likult tugevamini esitatud inimkujude, elamuste ja sündmuste kaudu. Samuti annab ta vastuvõetava lahenduse: mis raisku­läinud noorest inimesest veel saada võib, võib saada maal, väl­jaspool hukutavat ümbrust.

Siit mõningad paratamatud tulemused, mis jälle omakorda mõjustavad teose üldmuljet.

Ei piisa ühest eluraiskavast üliõpilasest, peategelasest Joel Neegosest, vaid neid on tegelasteks terve hulk, laiali pillatud meie ülikoolilinnas. Ei piisa sellest, et katsutaks näha reaalseis mõõteis allakäinud inimesi, ei, nad on loomastunud. A. Jakob­son tõmbab igati tugeva joone, et hästi oleks märgatav; ka psüh­holoogiliste nähtuste kujutamisel käiakse retsepti järgi: mida rohkem värvi, seda parem. Sel teel ta läheb liialdusteni ka sisu­liselt, näit. On küsitav, kas laaberdav üliõpilane sai võlgasid teha kuni 1933. aastani ning kuni 1 miljonini. Niisugused võõrast varast elavad tõmmati õrrele juba mitu aastat varemini ja mil­jonini ei jõudnud paljud, eriti mitte need, kes olid vaesemad. Samuti on lood kuritegeliku ohvitseriga.

Samasugune tugeva joone taotlus ilmneb üksikasjade kuju­tamises ja sõnastuses, nii et mõnigikord paisutatakse liialdusteni (näit. Lk. 175 jt.) ja korratakse rõhutavalt sõnu.

Saavutatakse küll jõudu, kuid see osutub osalt näiliseks. Varjundiküllane eluline omapära, sügavus, inimesena läbiela­mine puuduvad ja seepärast teosesse sisendatud jõud moondub küll tugevaks lahmamiseks, kuid mitte tugevaks kunstiliseks kujundamiseks. Elamused ja inimesed ja mõtte­vara on liiga üldised.

Sellega on otseses seoses, et vähe uudist ütlev nähtus või elamus kirjeldatakse laiaks (näit. Esimeses osas). Lu­gejat kaasakiskuv jõud muutub seetõttu lahjaks. Teos ühelt poolt võtab ilme, nagu oleks ta liiga professionaalsest sulest, millele seltsib juba arstiteadlasegi professionaalsust inimeste kirjeldamistes, ja teiselt poolt, nagu oleks ruttu ära kirjutatud, otsekui mingi tükitöö. Asjaolu, et autori endiste teostega võr­reldes on palju tuttavlikku, aina suurendab seda muljet.

On teada, et nooremaid kirjanikke, kes tahavad elatuda oma suletööst ja kellele igal juhul pole virgad langema autasud, au­hinnad jne., varitseb hädaoht: ruttavalt kirjutada, ennast rik­kuda ja laitust lõigata. Kuigi taga on suur and, mis teistes tin­gimustes võiks väga kõrget luua.

Mille poolest A. Jakobson on võtnud end kindlasti kätte, see on kompositsiooniline tasakaalukus. Teos pole venitatud suureks ja ta ei hargne kõrvalteedele. Mõned kohad on harul­daselt kujukalt antud (näit. Kaardimängu dialoogid). Jaan ning Tooni Madissoni ja Andres Koosa näol tuuakse sisse huvi­tavaid isikuid: nendes on juba elusügavust ja nad annavad romaanile uudsuse ning ka dramaatilisuse põnevust.

A. Jakobsoni töödes puudub autori tundeelement, autor ainult kujundab, kuid ei ela lugejale tajutavalt kaasa. O. Luts ju pakub ka peaaegu alati tuttavlikku, kuid tema jutustus on hingestatud tundest ja see soojendab lugejat. Ei teeks viga näit. A. Jakobsonilgi kujundada subjektiivsemas tundetoonis, sest ka realismis võib seda väga hästi olla.

Äärmist realismi on autor taotlenud koha äramärkimisega. On just selge, missugustes kohtades Tartus tegelane liigub. See võib ju nii olla, kuid rohkem ta segab kui konkreedistab.

Enn Kippeli„Ahnitsejad” (354 lk., 2 kr.) on naeruvääristusromaan, kõige üldisemalt võiks seda nimetada – jant­lik lugu ogaratest aguliinimestest.

Sündmuste keskusse on asetatud üle 50 a. vanune vanapoiss-ätt Jakob Vaal. Ta pole õige inimese nägu, vaid veidraks ja ogaraks liialdatud, nii ogaraks, et tõemeelega püüab räpaka majahoidja kohalt lausa ministritoolile. Tõukejõuks on pandud ihnus ja ahnitsemine – selle motiivi kaudu kujunevad sündmustik ning sõlmed. Mustalt ja madalalt ahnitsevast majahoidjast saab majaperemees,  ahnitsemise  tõttu  hakkab ta 3-kroonise maksu eest tõesti lapseisaks, ogara ahnuse tõttu on ta igasuguse tsivilisatsiooni ning „haridlaste” vastu ja hakkab vapside ehk „vabastajate” poolehoidjaks, saab linnavolinikuks, mis läheb talle tagantjärele maksma 4000 kr., siis põletab maja, ehitab uue, peab kohtu käsul abielluma, toitma võõrast last jne.

Ühes Jakob Vaaliga on naeruvääristatud ka peaaegu kogu Kitse tänav kuski Tartu ääreosas. Selle naeruvääristava liial­duse eesmärgiks pole mitte agulielu iseloomulikkude joonte kujutamine, vaid „vabastajate” liikumise tagapõhja naeruvääris­tamine, nii siis pamfleediline eesmärk. Seega oleks „Ahnitsejad” vapside edu ühe külje paljastamine ja alles teises järje­korras agulielu joonte tabamine, mis moodustavad teose tõeluspõhja.

Rahvapäraseks naeruvääristamisteoseks on autoril üsna häid võimeid, sest ta arendab elavat sündmustikku. Et ta lihtlabaselt ja liiga palju suurendab, siis ta ei saavuta usutavust, vaid piir­dub ainult palja naeruvääristamisega. See kõik viib teose aja­viitekirjanduse tasemeni. Tögava ajaviiteromaanina on ta aga päris tubli.

Arvustamine ja paljastamine on inimesele üldse omane kõi­gil aegadel ja kõikide rahvaste juures. Ning selleks on väga olulisi põhjusi. Tegelikus elus me vaatleme ja analüüsime. Ana­lüüsida võib alati ennast ja iga elunähtust ja isikut, kes satub meie lähedusse. Elu mõistmine toimub eeskätt analüüsi teel. Sünteesi tabada mingi täiuslikuma suunas on märksa raskem, sest vähe on tegelikke näiteid. Isik peab siis projitsee­rima oma soovid ja arusaamad inimkujudesse, kuid paraku see tuleb tihtipeale eluvõõras. Seepärast kui soovime kõigepealt ikkagi tõepõhja alla, siis peame leppima ka paljastavate realist­likkude teostega, sest see tee on ometi loomulik tee. See liik kirjandust tihti ka ergutab lugejat iseseisvamale tegevusele.

Seepärast kuigi R. Roht, A. H. Tammsaare, A. Jakobson ja E. Kippel arvustavad ja paljastavad, on neil siiski täita tõsine ja positiivne ülesanne.

Sootuks teise maailma viib lugejad K. A. Hindrey aja­looline romaan „Urmas ja Merike” (337 lk., 4 kr. 75 s.). K. A. Hindrey tõttab rahuldama tänapäeva tarvet kangelaskujude järele, kuid ta osalt kaldub neis nägema härrasmehi laia joonega, millist nähtust A. H. Tammsaare hurjutab.

„Urmas ja Merike” viib lugeja tagasi nn. Eestlaste viikingi aega, mil meie maa oli tõusujärgus ja mil puhkus eestlaste põli­sel kodumaal hoogsaid ja viljakaid tuuli.   Seega siis vägagi õnnelik valik. Teiselt poolt on vähe allikaid tema kritiseerimi­seks. Kui M. Metsanurga „Ümera jõel” vastuväitlejaks võib tuua Läti Henriku, siis pole K. A. Hindrey’l karta mingisugu­seid otseseid asjasse pühendatuid. On tegemist ainult kaudsete kriteeriumidega ja alles välispoliitika ulatuses on rohkem selli­seidki pidepunkte.

K. A. Hindrey käsitleb peamiselt ühiskondlikku, välispolii­tilist ja kaubanduslikku olukorda ja koondab nad kangelasliku eestlase ümber, kelle nimeks Urmas. Nii siis mõõteilt väga lai pilt, kus saab kasustada kõiki olevaid ajalooallikaid ja tõepärast sisu pakkuda, teiseks jälle mitmedki üksikasjad vahele jätta, kus raske on ajastu jooni rekonstrueerida. K. A. Hindrey’1 on üht­lasi võimeid seda laia pilti elavana haarata.

Meie ajaloolisi olukordi on tavaliselt kujutatud ikka kesis-tena, isegi nigelatena, sest seda tingis ajalooline andmestik. K. A. Hindrey aga laseb eestlasil elada võimsa rahvana – vääri­kana teiste tugevate keskel. See on suurelt osalt usutav, nii­palju kui laseb pilku heita näit. „Eesti Ajalugu I”. Seepärast võib K. A. Hindrey romaan tõsist ja hoogsat inspiratsiooni anda lugejaile ja jõudumööda viljastada rahvuslikku iseseisvuse- ja uhkusetunnet.

Nähtavasti on üksikasjus eksimusigi, mille üle otsustamine on aga ajaloolaste asi. Vihjan ainult mõningaid, näit. Nimedes (Soodentaga pro Sootaga, Rävela pro Rävälä, asjatult on tarvi­tatud Tarbatu, kui ajalooline teaduslik kirjanduski tarvitab liht­salt Tartu jne.), siis ühiskondlikes olukordades (üksikute eest­lastest kaupmeeste rikastumine võõraste keskel ajal, mil teotses relvastatud jõuk; orjade rohkus ja nende väljakujunenud insti­tutsioon otsekui rüütlite juures, mitmenaisepidamine väljaare-nenuna, nii et mees võis naised võtta oma hingetarvete ja ühis­kondlikkude tarvete järgi – ühe ainult hingele, teise oma kodu meeleolustamiseks, kolmanda ainult lastetoomiseks jne.). Ka maapäev paneb mõtlema: antakse ilme, nagu oleks see väljakuju­nenud traditsiooniks ning institutsiooniks ja nagu oleks sellel kirjutamata, kuid kindel põhiseadus ning regulaarsus, kuid samas näidatakse teda juhuslikuna, sest maapäev laskub kõrva­liste ning väikeste eraomanduslikkude küsimuste pikasse-laiasse arutamisse, mis tunnistajate poolest ega tähtsuselt poleks kui­dagi lubatav jne. Ka tugev Rootsi orientatsioon äratab küsi­märke.

Kuid need on üksikasjad, mis ei löö surnuks tervikut, isegi siis, kui nad oleksid üsna jämedad eksimused.

Ometi tuleb aga asetada rida tõsiseid küsimärke. Kõige­pealt, kas eestlased olid siis härrasmehe poole püüdlevad Lääne-Euroopa seisuste vaimus.

Juba alguses hämmastab, et Urmas ei pane meelega väravat kinni, sest see olevat orja töö. Ori peaks olema nagu alandlik teener härrasmehe kannul. Ja edasi on ikka selge vahe tõmma­tud ori- ja isandrahva vahel. On küll täiesti usutav, et orje oli ja et seisuslikke vahesid peeti, kuid Hindrey romaanis on see nii­võrd rõhutatud, et peaks järeldama: XIII saj. Algul pidid olema eestlastel oma sinivereliste klass ja- viletsate orjade klass, sest 1000. a. ümber oli see kõik juba kujunenud ja tõusvas hoos. Teame aga, et lugu nii kaugele millalgi ei läinud.

Missugused on selle isandrahva tunnused? Avar, lai viis, helde käsi, uhke meel (lk. 122). Nii siis osalt sama vaim, mille poole püüdlemist A. H. Tammsaare hurjutab eesti korporantide juures. Ei tahaks uskuda, et eestlaste ideaal 1000-ndal aastal p. Kr. Oli nina püstiajamine ja rahaloopimine nende kihtide ees­kujul, kel on olnud ekspluateerida laiad rahvamassid. Pole arves­tatud, et on ka teisi võimalusi iseseisvuse, teotahte, võimutahte, iseteadvuse ja üleva joone saavutamiseks. Ja et seda on võimalik teostada ka demokraatliku täismehe vaimus.

Siis teine kahtlus. Nii Urmas kui tark Ülevane on tuge­vasti eneseteostustahtelised humaanse ja kultuurse indiviidi suunas (nagu seda on, muidugi suuremal määral, „Suremise idude” dotsent Joalt). Tung täiuslikuma, arenenuma isiku poole on asjaolu, mis neid tiivustab. Tundub, et nad selle ase­mel oleksid võinud olla eeskätt teotahtelised, egoistlikumad, maisemad ja kontakt loodusega oleks võinud olla jõulisem. K. A. Hindrey’l oleks inimene aga nagu täiesti üle loodusest, nii et usundiski ei suuda see enam tugevamini kaasa rääkida. Tege­lased on siin idealiseeritud inimesed, kes teotsevad küll nii, nagu inimene üldse võib teotseda, kuid kelles on vähe omapära­susi, mis oleksid tingitud ajast, olustikust, isiklikust elukäi­gust jne.

Autor peab kogu aeg silmas ajaloolisi tuntud sündmusi ja ehitab sellele nagu põhikoestikule. Sündmustiku põhijooned on kõik valmis, tuleb ainult mugandada. Me ei näe olutingimuste tekkimist, kusjuures oleks veel kõik võimalik, kus just teatavad sisemised põhjused kujundavad sündmusi. Ei näe loovat init­siatiivi, loovat olutingimuste võitlust. See annab romaanile hõreda õhustiku, milles palju ühetoonilist ning puudub saatusi kujundav pinge.   Näit. Urmas pääseb Vaigas kohe maksvusele mitte oma tegudega, vaid teda ümbritseb ülimuslik nimbus, mis iseenesest võidab. Võidutee võõras ühiskonnas on tehtud väga kergeks ajal, millal ühiskond pidi olema kinniselt omaette. Ainult nagu moe pärast teevad siis mõned opositsiooni.

Peatähtsus on idealiseeritud ideoloogial ja vaimsusel. Et aga ideoloogiat ning vaimsust kandvad tegelased pole küllalt inimestena kujundatud, et tegevus pole tihe ega pingeline ja et ideoloogia äratab omapärase härrasmehelikkuse tendentsi pärast tõsiseid kahtlusi, siis kahjuks ei saa seda teost eriti kõrgele tõsta. Ta lõpeb praegu järsku, võib-olla tuleb järge ja siis ehk teiseneb lõpptulemuski.

K. A. Hindrey teine romaan „S u r e m i s e  eod” (239 lk., 3 kr. 50 s.) on täiesti intiimse alaga: siin pole enam tegu ühis­kondlikkude ja rahvuslikkude küsimustega, vaid ainult üksiku närvierksa haritlasega ja osalt ka seltskonnaga.

Dotsent Hans Joalt (ja tema sarnane peaks nähtavasti olema autorgi) on kõrgesti kultuurne isik. Tal on arenenud vaatemaailm, maitsemaailm, haritud harjumused. Ta on haritlase ja aadliku väärikust hindav segu, mis on kehastunud üsna jõukas kodanlases, kes ei saa küll kõike enesele lubada, kuid kel ei tar­vitse alati raha lugeda, kui teda valdab mingi jõudumööda meeleolu, soov või tuju.

Ta näib uskuvat, et see, mis tema õigeks peab, on see tõeli­selt õige; kui ta möönabki, et ka teisiti võib olla, siis selline otsus on ikka koordineeritud tema seisukohtadega. Omast mee­lest on ta kõrge- ja laiahaardeline, tegelikult aga oma vaimse krundi omanik, kes arvab, et teistel kruntidel valitsevad samad seadused, nii et ta õigupoolest teab kõik. Äparduseks pole aga teistel vaimseil kruntidel kõik nii. Need kokkupõrked, mis nüüd tekivad, on Joaltile (ja oletan, et Hindrey’legi) seedimatud, need on lihtsalt irriteerivad segamised, rumalused jne. Ning lõpuks osutub, et nood segavad asjaolud, mida ei tahetud mõista ega arvestada, on tugevad ja – Joalt murdub.

Teiste vastu suudab kaitsta viha ja väline normeerija – kombeõpetus. Kuid need on ikkagi nõrgad kaitsjad, kui enesel puudub võõrapärasest ülesaamise jõud, kui eluvõitlejalikkus las­takse sarnleda madala egoismiga. Enamik teisi tegelasi, eriti eestlaste hulgas, on kõik vaenlased.

Valitseb eluideaal: väliselt härra ja seesmiselt härra (vrd. Lk. 128) ja tunnustavalt võetakse eeskätt härrana laiutavat Konrad Pelterit, aristokraatlikku Haste’t ja von Kennel’it. Eran­dina suhtutakse  intiimselt insener Kollisse.   Tegevuskoht on muidugi ka härrasmehelik: suvituskohad, kohvikud, kõrtsid, kodused vastuvõtud.

See kõik moodustab tagapõhja Hans Joalfi katsumistele. Ning sellest võrsuvad eitavad järeldused teose hindamiselgi.

Kuid teiselt poolt huvitab Joalt esimestest lehekülgedest peale kui närv meie seltskonna organismis. Ta pole ühiskondlik tegur ja selles seoses on ta isegi negatiivne, kuid närvina seltskonnas on ta väga varjundirikas ja diferentseeru­nud, milline asjaolu suudab paeluda ja lugejat rikastada. Hinge­eluliste varjundite tabamises on „Suremise eod” meisterlik raa­mat. Järskude tõmmetega avatakse nii mitmed ootamatud krii­mustused inimhinges.

Elamuste varjundid pole tingitud mingist tugevast ideo­loogilisest keskendajast, vaid neid kujutatakse paljude asjade suhtes, nagu seda iga haritlasega aastate jooksul juhtub. Kadu­mise meeleolud käivad sellega küll kaasas, kuid see ei suuda olla keskenduseks; see on ainult kaasaskäiv vari. Vanadus on ees­kätt väljalülitatud olek.

Kokkuvõttes on teos üsna katkendlik, keskendamata ja ter­vikuna mitte tugev: romaan on saadud ühelaadiliste novellide liitmisest. Isegi peategelase isik muutub: alguses on ta dis­kreetne intelligent, kes nähtavasti suudab väga paljut arvestada ja teotseb asjatundlikult kitsal alal, edaspidi aga on ta närvlik vanahärra, kes arvestab ainult ennast ning oma vaimset pagasit ja kes on kaotanud oma ala.

K. A. Hindrey tundmaõppimiseks on sel teosel vist oluline tähendus.

„Suremise idudest” veel subjektiivsem ja muust erinevam on B e t t i  A l v e r i „V i l e t s u s e  komöödia” (125 lk., 2 kr. 50 s.).

Sel puhul võiks küsida: milleks reaalsus, loogilisus, psühho­loogiline tõepärasus? See kõik on ju tuntud, on lame, on lahja. Kunstil on ka teisi teid, mis tihtipeale viivad kiiremini eesmär­gile. Ustav sõnakunstile kui niisugusele ja mitte hoolides reaal­susest, on autor püüdnud anda teost, mis väheste lehekülgedega palju hinge pealt ära ütleks, käies üllatuslikke fantastika teid ja pipardades irooniaga. „Viletsuse komöödia” on kunstiks kõr­gendatud mõttemäratsus, kus tõukejõuks mõningad rahuldama­tud tungid.

Kogu linn on mattunud varjuderohkesse tsirkuslikku val­gusse, mis heledamaid jugasid viskab esitatud sündmustikule; luuakse mulje, otsekui muud polekski, sest see muu peaks olema ka umbes samasugune veider. Tegemist on omalaadse sünge-hõreda õhustikuga, kummaliste paikade, kummaliste inimolen­dite ja veel kummalisemate elamustega.

Kuid teos pole ainult kujutlusmeele mäng. Ei, see, mis moodustab teose tuuma, on tõeterad-piprad, tihti teineteisele vasturaiuvad, hüplevad ja üllatada püüdvad. Antitees, sentents, irooniline pea-peale viskamine, kompositsiooniline puänt – sel­les on peaasi. See kirvendav, unieluline ja ühtlasi hooletult elegantne sisukus on tihtipeale sadestunud teistest raamatuist. Autor on nähtavasti palju lugenud, palju mõtelnud, palju fanta­seerinud, ratsutades ideede turjal ja lastes neil teha igasuguseid sõlmi.

Selles groteskses, eklektilises maailmas ei otsita kontakti teiste inimestega, lugejatega, vaid pigemini soovitakse üllatada, üle hüpata, ainult vilksatada nende ees. On erakorralist ja ülla­tavat, et sellega ignoreerida argipäevsust. Tahetakse jääda ainult endaga, olla elu suhtes kiretu, samal ajal tahta endast kaugele, teada palju ja mitte mingi teadmisega rahulduda, olla enesest ja inimesest halvas arvamuses ja ometi varitseda ootamatuid suurvõimalusi, püüelda kunsti (seega ka ilu), kuid hoiduda ilusat käsitlemast, vaid keerata kõik problemaatiliseks, ometi ka ele­gantseks lõustaks.

Autor püüab tabada reaalsuse kvintessentse, neid panna tujukalt liikuma ja hoolitseb ainult selle eest, et peatükkides oleksid nauditavad puändid, et oleks nauditavat tulevärki. Kuigi ta on kätkenud teosesse üsna palju sisu, mida tarvis hoolsalt dešifreerida, kui tahetakse kõigest aru saada, ometi kokkuvõttes jätab teos tühja tunde, sest ei jõuta kuhugi välja. Pole mingit ulatuslikumat lahendust. Otsekui karussellile on pandud liik­lema elunähtuste keerdumõtestatud lõustad; seda saadab kriis­kav väntorel, mis loob lustakat, hoolimatut meeleolu, tekib ka üllatusi – ja kõik see muudkui hüpleb.

Ometi kui hakata mõtlema, on siin üsna huvitav tõepõhi all: see on suurt igatseva ja juba pettunud, mureneva ja peh­kiva noore haritlase saatuslik teejätk, kus igatsetakse elamusi, ühtlasi aga ollakse tülpinud harilikest elamustest. Alateadvuses on veel suuri lootusi, kuid teadvuses ei taheta neid enam uskuda. Palju üliõpilasi, kunstiõpilasi ning teisi täiuslikuma inimese poole püüdlejaid on sattunud ja satuvad seisundisse, kus elu ei nihku edasi, kus kõik kokku moodustab mingi loigu, millest võib sigineda eeskätt halba. Tahaks aga voolavaid, loomevõimsaid jugasid, mitte seisvat lõiku, kus sigib külluses kummalisi pisikuid. Tahe aga ei teostu. Ning nüüd tõuseb tunde ja mõtte temperatuur üle normaalse.

Autor on seda ainult riivanud: inimene on pääsenud suure­mate saavutuste teeotsale, kuid tegelikkuses ei saa enam edasi; jääb järele mõtte-elu, kus paratamatult analüüsitakse ja hinna­takse ennast ning teisi, kus tekib pettumuste resignatsioon, vai­musilmade ees avanevad väga mitmesugused võimalused ja kuigi ei usuta enam palju, ometi piilutakse lakkamatult, kas ei avane elu suur võimalus, mille olemasolu peetakse peaaegu paratama­tuks. Miski ei tõuka tagant, omalt poolt ei tehta järjekindlaid pingutusi, et väikeste raskuste leegionist üle saada, sest ei olda kindel eesmärgis ja kaheldakse, et mine tea, ongi ainult väike­sed raskused. Rabeldakse tahtetusega ja ei ühineta ka nor­maalse heaga, normaalse eluga, sest kardetakse end lõplikult tavaliseks teha, lõplikult keskpäraseks vajuda.

Seda areneva elu püüdluste madalrõhkkonda tuleks meie elus rohkem tähele panna. Ka A. Jakobsoni vana-kaardiväelaste hulgas peaks leiduma seda nähtust, kuid autor pole seda prob­leemina avastanud. Ka A. H. Tammsaare pole seda puudutanud. Tundub, et Betti Alver on haaranud murenevate noorte harit­laste olemusse siin kõige lähemalt. Kuid ta ainult lähtub sel­lest ja siis suundub kõik grotesksesse fantastikasse.

„Viletsuse komöödia” on eesti raamatuturul omapärane raa­mat, mis nende meelest, kes sellist loomingumenetlust hinda­vad, on omaette meistritöö väikeses kaliibris. Kes aga ei lepi üksnes sõnakunsti probleemidega, ei lepi elamuste hetkelise tulevärgiga, vaid nõuab kandvamaid ideid, reaalsuse arvesta­mist, nõuab loomingut, mis oleks eluga mingis loovas kontaktis, sellele on „Viletsuse komöödia” mõttekujutuse ning mõtte vähe­viljakas mäng kõigist efektidest hoolimata. Imetled autori talenti ja jääd ootama.

Arvestatavat talenti, ühtlasi ka saavutust näitab Mart Raua „K i r v e s ja kuu” (358 lk., 4 kr. 50 s.), mille ainestikul on kokkupuudet „Viletsuse komöödiaga”: esineb eluvõõras kunstiinimene (Vidrik Potaarik), kes paljugi veel unistab, kuid siiski ei oska endaga elus midagi peale hakata. Kõik muu on aga hoopis erinev.

M. Raua juures äratab kõigepealt tunnustavat tähelepanu jutustamislaad: ilmekas, elav, varjundierk, kujutlusmeelde lõi­kav, värskusega üllatav, kusjuures kaasaskäiv pehme meeleolu-varjund ei riku joonte teravust, vaid sulab kokku huumoriga, andes sõnastusele elurõõmsa helgi, kuigi  tegemist on küllalt kurbade asjadega. Peene huumori poolest on „Kirves ja kuu” aastakaaslaste hulgast meeldivalt väljapaistev, näit. Maalide vaat­lus, Vidriku mediteeriv olematu muusika kuulamine ja põrsa-lõikamine jne. Teos on rikas tabavaist ja ainulaadseist elulis­test pisijoontest. Üldse kui võtta ainult ühe peatüki ulatuses, peab M. Rauda kiitma.

Kuid tervikuna hajub teose löövus. Mis kogu ulatuses on tubliks saavutuseks, see on inimtüüpide kujundamine: Tiit Po­taarik ja tema poeg Vidrik on arendatud meeldesööbivate kuju­deni, milles on elu ja sisu. Kui ei oleks juures ideoloogilisi probleeme ja oleks piirdutud ainult huvitavate isikute kujutami­sega ning leitud kompositsioonile tugev selgroog, oleks ehk teos saanud täiesti terviklik ja tugev.

Ometi ei taha „Kirves ja kuu” olla ei olustiku ega tüüpide kujutamise romaan. Pearõhk on asetatud reaalse Tiidu (teenija­tüdruk Linda toetusel) ideoloogilisele vastuseadule esteedist saamatuseõiele Vidrikule.

Kõik need kolm tegelast pole täiesti loomulikus asendis, vaid on omapäraseks surutud. Näit. Taadermaa Tiit on jõukas talumees, kes naiste pärast hooletuks läinud; talu on juba laos­tunud; Tiit etendab alguses vedelvorsti, kuid siis kaldub nel­jandat korda abielluma ja muutub äkitselt jälle hoolsaks rühma­vaks meheks. Poeg Vidrik on harukordselt uusromantiline ja eluvõõras veel 1935. aastal; inimene hoopis teisest maailmast. Ka Linda on väga käänulise saatusega. Niisugust tegelaste era­kordset saatust on nähtavasti tinginud ühelt poolt huvitavuse taotlus, kuid teiselt poolt ka probleem: et midagi väga realist­likku vastu seada väga romantilisele.

Pakubki huvi jälgida, kuidas realistlik elukäsitus kokku põrkab romantilisega, kuid selle probleemi lahendamiseks on ainestik puudulik, sest normaalselt võttes oleks romantika (= Vidrik) pidanud realismi juurest (= isakodust) lihtsalt ära sõitma. Olukord oleks lahendatud, probleem aga lahenda­mata. Autor on nähtavasti olnud lõpetamisega hädas. Ta on siis valinud sensatsioonilise sündmuse – Vidrik upub – ja sel­lega on väline lahendus antud ka probleemile. Sümboolselt las­takse siin elujõuetul romantikal oma saamatusse hävida. Kuid kõik see pole küllalt tugev, on otsitud.

Autor näeb probleemi, kujutab probleemi, kuid tal pole veendunud käsitust, pole ulatuslikumat sihti. Lüürikuna ja toonase romantikuna ta paneb erilist rõhku kujutelmade ja ela­muste nüansseerimisele; õnnestumised sel alal on peaasjad.  Ta pole aga maailmavaateliselt enam romantilise pooldaja, paistab, et ta hindab rohkem realismi. Kuid ta ei lähe otsustavalt edasi. See kõik oleks võinud anda üsna halbu tulemusi, nüüd aga tuleb abiks huumor: selle kaudu saab esteet hindavalt võtta teist esteeti ja romaani realistlikult elemendilt võtab huumor tema tegeliku robustsuse, mis puhtal kujul nõuaks sootuks teist käsit­lust. Pilt saavutab nauditavuse. Kuid sama ka romaani ideo­loogias ei ole enam saavutatud.

August Mälk oma kujundamise lõppsihi nägemises on palju selgem ja konkreetsem. Seepärast on „Õ i t s e v  meri” (331 lk., 4 kr. 50 s.) terviklik teos, terviklikum kui teised aasta kaaslased. M. Raua sulg käib huvitava rada, A. Mälgu sulg aga elutarkuse rada.

Laius joontes käsitleb „Õitsev meri” Saaremaa randlaste elu, kombeid, vaimsust. On kujundatud meeldejäävaid randlaste tüüpe: Turja Laas ja Turja Hannes on kujutatud süvenemisega, detailsusega, kuid väheste joontega on suudetud ilmestada ka Turja perenaist, Turja Klausi, Saadu Taalit, Suureõue Niidat, Suureõue Jaani jt. Need pole paljad nimed, vaid omapalgelised inimesed.

Kogu tegelaskond moodustab omaette väikese ühiskonna ja autor suudab ka seda iseloomustada – tema kombeid, vaadete maailma, temperamenti, elusihte ja elukriteeriume. „Õitsev meri” annab kuju tervikulisele omaette maailmale Saaremaa tuu­lisel rannapael. See on saavutus, mida tuleb hinnata. Seejuures märkigem, et A. Mälgu ainestik on pärit kaldalt, mere-elamusi on aga ainult riivamisi, ainult vahepaladena.

Nii rahva kui isiku karakteristika on „Õitsevas meres” tugev. Sellele seltsib head dialoogi ja tabavaid rahva mõtte­terasid.

Kuid see kõik pole „Õitsevas meres” ometi peaasi. Tähtsam on Turja Hannese siseelu ja saatus, temale sekundeerib isa Laas. Nii siis peamiselt siiski psühholoogiline romaan.

Turja Hannese saatuse kaudu hargneb lugeja ees probleem: kodune olustik ja sidemed sellega on niivõrd tugevad ja tähtsad, et patt on neid rikkuda.

Randlane Hannes sidus end sisemaaga. Olukorrad ja inime­sed seal polnud just eriti halvad, oleks võinud elada, kuid mine­vik toob Hannese taas randa ja sunnib rõõmus-valuliselt katkes­tama kunstlikud sidemed. Ela selles olustikus, mis sulle on saa­nud omaseks. Kindlusta jõudumööda seda kodu, mis sinu süda­mele lähedal.  Oled pannud käe adra külge, aja oma vagu lõpuni.

See on lihtne idee. Teoses pole see üksnes mõte, üksnes elutarkus, vaid on saatuse seadus. See võtab küllalt suured mõõted ja sügavuse. Ja autor on suutnud selle pealetikkumatult. Kuid veenvalt esitada.

Selle saatusliku seaduse kehastaja Turja Hannes on küll tugev turjalt, pehme aga loomult. Tal pole suuri tunge. Ta laseb kergesti sündida, et isiku põhikude ja olustik kujundavad inimese saatuse. Ta veres ei hoova mere lai rütm, vaid kodu­koha töörühmamine. Puudub traagika suurus. Selle asemel on väikese elu suurt elutarkust.

Hannest ei saa võtta tema pehmuses kui lihtsalt järeleand­likku, saamatut inimest, tema kuulatab loomulikkude tungide häält, ei revolteeri, vaid käib nii-öelda elu seaduste järgi. Nii oleks ta siis positiivne ühiskonna tüüp, kes tunneb oma ülesannet e l u s, tunneb sellest rõõmu ja tung­leb selle poole.

Selles valguses muutub tema pehmus elu sisemise hääle kuu­lamise erksuseks, mida õigupoolest peab ühiskonna liikmeis hin­dama ja arendama.

Kogu tegelaskond on tubli ja siiski mitte idealiseeritud kuidagi segaval määral. Ka sisemaa inimesed, Tondioja rahvas kui Hannese kirstunaelad pole mitte mustad kuradid, vaid tava­lised ja isegi tublid inimesed. Seepärast siis saatus ei kujune teiste inimeste halbuse tõttu, vaid elu põhiliste seaduste tõttu.

Kõigele muule lisaks tuleb märkida, et tegevustiku areng on „Õitsevas meres” tehniliselt kiire, umbes nagu uuema aja filmis, kus kõik hädapärast mittevajalik on jäetud ära. See väline kiire tempo tasub sisemise hoo vähesust, laseb kerkida esiplaanile olustiku ja inimeste karakteristikat nii elavalt ja tihedalt, et romaani võib lugeda huviga.

Nii siis: küllalt õnneliku käega tervikluseni viidud teos, milles hästi läbituntud ideestikku ja Saaremaa rannarahva taba­vat kujutamist.

D. Mälgu varasemate teoste tundjat segab ehk mõnevõrra, et olustikus, dialoogis ja tüüpides on tuttavlikku. Et aga autor sedapuhku on käsitlenud oma meelisainestikku täiuslikumalt kui varemini, siis tuleb pigemini varemilmunu unustada, kuid seda viimast teost mitte jätta tunnustamata.

Nagu lõpptulemusena selgub, on mulluses romaanitoodan-gus äpardumisi ja õnnestumisi. Vanemad autorid pole pakku­nud hiilgeteoseid ja neid ei saagi alati neilt nõuda.  Sedapuhku on nooremad jõudnud esirinda. Väärtuse järgi redelipulkadele seadmine on aga üsna tülikas, sest pole paremuseldasa järsult erinevaid, kuigi õnnestunumaks arvan A. Mälgu „Õitseva mere”.

Probleemistikult on küllalt akuutseid teoseid, kuid erilist julgust ja hoogu ei esine. Tuntud probleemistikus on aga mõn­dagi kehastatud ja ilmestatud tähelepanuväärivalt.

D. Palgi.

Eesti Kirjandusest nr. 2/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share