Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

1

Meie kirjandusliku mõtte liikumises kerkib aegajalt üles üksi­kuid lööksõnu, millega teoreetiliselt taotletakse mõjutada kirjanduse arengu suunda, kuid mille reaalne sisu enamasti jääb niivõrd tume­daks, et nende tegelik käibeväärtuski osutub tühiseks. Tänapäev sel­liseiks lööksõnadeks on saanud: rahvuslik omapära, positiivsus ja süntetism. Kui me eriti viimase puhul endilt küsime, mis see on, siis me ei oska õieti midagi vastata, sest selle nõude püstitajad isegi nähtavasti ei ole veel jõudnud selgusele, mis selle all mõtelda tege­likkuses.

On aga küllalt huvitav jälgida nende mõttekäike, mis viivad ikka jälle tuttavale vana ja uue vaimu vastuseadmisele. Ja samuti selle vastuseade sotsioloogilisel ja sotsiaalpsühholoogilisel põhjendamisel ei jõuta veel kaugemale lihtlabasest individualismi kui mingi Noor-Eesti pärandi esilekergitamisest. Võidakse koguni kerge südame ja käega kirjutada mingist majanduslikust ja ühiskondlikust nooreestlusest, ilma et vaevaks võetaks endale aru anda, millises sõltuvuses õieti on majanduslikud, ühiskondlikud ja ideoloogilised kategooriad üksteisest.

Ühegi ideestiku tekkimist ei saa vaadelda abstraktselt, väljas­pool aega ja tegelikku elu. Tuuledki, mis lendavad üle maailma, käi­vad objektiivsete seaduste alla, mida võib seletada, ammu siis aated, mis sünnivad inimlikes ajudes. Muidugi aated võivad muuta maa­ilma nägu, kuid nende oma jõud ei ole piiramatu maiste seaduste poolt.

Ühiskonna klassilise koostise muutumine ja selle või teise klassi kunagine osatähtsus juhib aatestiku liikumist.

Kui meil Noor-Eestit kui ideoloogilist voolu samastatakse kogu ajastu vaimsusega, mis on juhtinud mitte üksi kirjanduslik-kultuurilist, vaid ka majanduslikku ja ühiskondlikku elu, ja seda peaaegu kuni tänase päevani, siis see kõneleb ainult asjatundmatusest. Noor-Eesti on puhtal kujul meil sajandi künnisel hoogu võtnud linnastu­mise protsessi tulemus, tekkiva linnaharitlaskonna liikumine. Tema koldena tuleb vaadelda Tartut kui ülikoolilinna, meie vaimse elu keskust. Vene-Jaapani sõja ning revolutsiooniaastate rahutus õhk­konnas ta leidis laiemat kõlapinda seetõttu, et ta romantiline kirg ja revolutsioonimeelsus  vastas  üldisele,  tsaari  survest vabastuda ihkava ühiskonna tormtunglemisele. Paraku ta kaotas varsti selle kõlapinna, kui ta vaimsed juhid osalt poliitilise reaktsiooni, osalt isiklike pettumuste tõttu taandusid maapakku, kust neil enam ei saa­nud olla õiget ülevaadet meie ühiskonnas toimuvaist muutusist ega küllaldaselt sisevaadet neid muutusi juhtivaisse seadusisse.

Tõeliselt meie ühiskond elas ajastul sajandi vahetusest kuni maa­ilmasõjani otse harukordses tõusuhoos ega olnud siis mingit põhjust kirjanduslikuks pessimismiks. Lõuna-Eestis Jaan Tõnissoni algatu­sel leviv ühistegeline liikumine organiseeris nii talupoja kui linna­kodaniku omaabi enesevabastamiseks võõra ülevõimu alt majandusli­kul alal. Tallinnas omakord õhutas K. Pätsi Teataja kasvava eesti linnakodanluse aineliste varade kogumist, levitades vastukaaluks J. Tõnissoni kõrglennulisele idealismile teadmist, et organiseeritud ma­jandus on kõige muu alus. Tekkisid esimesed eesti rahaasutused, mis koondades eesti talupoja ja linnakodaniku kapitali hakkasid seda rakendama oma rahvuslike ettevõtete teenistusse. Järgnesid kohe sellised suured ühisüritused, nagu teatrimajade ehitamine kõigis täht­samais eesti linnus.

Eestlasel oli juba raha, ta jätkas otse õhinal selle korjamist, ja raha oli see tegur, mis kõvendas ta usku endasse ning oma jõusse ja kasvatas ta rahvuslikku iseteadvust. See oma tuumas puhtmaterialistlik varakorjamiskirg ja võimutahe oli oma kaugemas ulatuses ometi idealistlik. Selles oli palju hoogu ja julget riski, see valmis­tas sõna otseses mõttes teed meie omariiklusele. K. Pätsi poolt organiseeritud rünnak Tallinna saksa linnavalitsusele, mis aastal 1904 lõppes täieliku võiduga, tähistas esimest suurt sammu eestlase polii­tilise võimu juurde tuleku ja iseseisvumise teel.

Tallinna kui kodumaa suurima linna ja saksluse võimu tähtsaima kantsi langemine eestlaste kätte nihutas iseenesest Tartust Tallin­nasse eesti elu juhtiva keskkoha tähtsuse. Võitlus nende kahe linna vahel, mida võiks lihtlabaselt iseloomustada kui võitlust „idealismi” ja „materialismi”, ebapraktilise ja praktilise vaimu vahel, annab siit peale ilmet kogu meie majanduslikule ja ühiskondlik-poliitilisele elule, heites oma vastuhelki ka kirjandus-kultuurilisse arengusse. Kuna Tartu jääb peamiselt väikekodanliseks linnaks ja akadeemilise haritlase ning literaadi asupaigaks, tõuseb Tallinnas tooniandvaks kasvav eesti suurkodanlus ja vabrikuproletariaat. Ja kuna need kaks ühiskondlikku klassi oma elutundelt ja maailmavaatelt on maisemad ning materialistlikumad kui Postimehe rahvusromantikud ja Noor-Eesti euroopalised haritlased, nii ka nende organiseerivad ning juh­tivad ideoloogiad.

Noor-Eesti kui vaimne liikumine ei leidnud Tallinnas kuigivõrt poolehoidu. Tööliskonnale ta näis poliitiliselt liialt vähe radikaal­sena, kodanlistele ringidele aga liiga eluvõõrana. Ta hüüdsõnad: „Enam euroopalist kultuuri!” ja: „Enam filosoofilist kultuuri!” ei võinud sütitada neid ühiskonnaklasse, kelle esimeseks mureks oli alles võitlus oma olemasolu aineliste aluste ja lahedama tuleviku tingimuste eest. Enne oli tarvis kätte võidelda paremaid tööpalku, omandada maid ja maju, luua ettevõtteid ja asutisi, saavutada poliiti­lised vabadused, alles siis võis mõtlema hakata euroopalisest kul­tuurist.

Siiski Noor-Eesti liikumine oma kultuuristumistungiga täitis tähtsa ülesande meie ühiskonna vaimses arenemises. Hiljem, teise vene revolutsiooni päevil, Noor-Eesti haritlased hakkasid esimes­tena õhutama Eesti iseseisvuse mõtet ja aitasid ette valmistada radi­kaalse maaseaduse tulekut, ilma milleta meie riik ei oleks olnud või­malik. Siin nende revolutsiooniline romantika sattus jälle kokku ajajärgu üldise kalduvusega: eesti mehe uuestipuhkenud igatsusega oma toa ja oma loa järele. Rahvusromantikud, kes õieti isegi enam ei teadnud, millistele ühiskonnakihtidele nad toetuvad, seevastu soo­vitasid mõisate osalist ja järk-järgulist võõrandamist.

Ainult mingi puhtformalistlikust eateooriast sõltuv üldistamine võib kõik need erinevad nähtused heita kokku ja siis kõnelda mingist Noor-Eesti ajastust. Veel vähem aga võib nooreestluse arvele panna meil iseseisvuse mesinädalail levinud lõbukultuuri ja näha seski min­git oma moodi euroopastumise tungi. Siin tulevad mängu hoopis tei­sed ühiskondlikud jõud oma maitsete, apetiitide ning vaimsusega, mil ei ole midagi ühist nooreestluse õhutatud vaimse kultuuriga.

        

2

Eesti iseseisvust valmistas ette talupojaklass, tööstusproletariaat (võideldes tsaarivalitsuse vastu) ja linnakodanlus nende teenistusse rakendunud haritlaste juhtimisel. Seejuures linnakodanlust tänapäevaselt vaateveerult võiks nimetada suurkodanluseks, sest väikemajaomanik, väike käsitööline ja vürtspoodnik ei peasenud veel linna­volikokku ega linnaasjade ajamisele, kus omandati kogemusi oma riigi juhtimiseks.

Enne maailmasõda väikekodanlus klassina ei mänginud nimeta­misväärset osa meie ühiskonna arengus. Alles sõda paisutas selle klassi suureks, loendamatul arvul sesse juurde paisates igasuguseid kotimehi, väikesi angeldajaid, taskukaupmehi ja muid konjunktuuri kasutajaid, kes segases vees kalu püüdes üle öö olid tõusnud haljale oksale. Nendega seltsis veel optant, kes Venemaalt ühes kesteab kui­das kogutud varandusega sisse vedas ka hulga isesugust saamavaimu. Meie ühiskondlikku ellu tuli väikekodanline tõusik, kes peamiselt moodustas selle „suure osa meie seltskonnast”, kes andus „järelemõtlematuile lõbutsemistele”. Kui veel meelde tuletada kestvate sõdade laostavat mõju, millest päris puhtalt välja ei tulnud nõrgemad ning kõikuvamad ollused mõnest teisestki kihist, siis on meil käes need põhjused ja jõutegurid, mis tõid meie rahvale kaela „laostumis- ja pettumusajad”.

Kuid need jõutegurid ei määranud ometi kogu meie majandus­liku ja ühiskondlik-poliitilise elu ilmet iseseisvuse läbielatud järgus. Kirjandusele nad andsid küll ainet pilkamiseks ja piitsutamiseks, kuid vaevalt pääsesid vallutama tema üldist vaimsust.

Meie ühiskond oma tuumas, oma esialalisemais klasses oli ja jäi terveks ja jätkas oma tööd riigi väljaehitamisel.

Vaadakem kord kaugemale, teritagem pisut oma pilku tõsiasjade nägemiseks, ja siis me peame tunnustama, et tööd on tehtud ka seni ega alga nüüd mingit uut ajajärku, mida võiks nimetada eriliseks tööajastuks. Tallinna linnavalitsuse vallutamisest kuni esimese kõr­geima riikliku asutise – Maapäeva – ellukutsumiseni kulus vähem kui kolmteistkümmend aastat, ja selle lühikese ajaga peamiselt saa­vutati kõik, mis oli vajalik iseseisva riigi rajamiseks: majanduslik jõukus, ettevõtted ja asutised, kus omandati kogemused ja vilumus riigi valitsemiseks, loodi kultuurilisedki eeldused iseseisvaks eluks. Eks see kõik nõudnud tööd, rasket, pingutavat ning ennastsalgavat tööd? Ja eks nõudnud samasugust tööd ka iseseisvaks saanud riigi sisemine korraldamine: hiiglamõõtelise maaseaduse teostamine, riik­like asutiste ja kaitseväe väljaarendamine, teedeehitus ja maaparan­dus, oma kooli ja suure hulga muude kultuurasutiste loomine jne? Tõesti, palju viljakat tööd on tehtud seni, sest kui seda ei oleks teh­tud, riik oleks varisenud ammu kokku. Tööd on teinud riigimehed, kultuurtegelased, kogu rahvas selle parimas osas.

On aga see töö meil olnud organiseeritud mingeil kollektiivseil aluseil või kollektivistlikel põhimõtteil? Ei, seda tööd on õhutanud ikka seesama individualism, mis tõesti jääb meil rahvuspäraseks senikaua, kui eesti rahva selgrooks on talupoeg, kes karmis võitlu­ses loodusega ja oma endiste orjastajatega põlvest põlve on pidanud lootma ainult enesele. Ning see talutarest võrsunud individualism jääb püsima ka teistes ühiskonnakihtides, kuni elus jääb püsima võit­luse ja võistluse moment.

Ma arvan, küsimus tuleb siingi seada teisiti ja ütelda, et mitmed meie iseseisvusaegsed hädad ei tulnud mitte liigsest individualismist, vaid hoopis selle nõrgenemisest, oma raskuste riigi kaela veereta­misest ja aina riigilt nõudmisest selle asemel, et ise endaga katsuda toime tulla. Me jõuame siingi tõele lähemale, kui vaatleme ligemalt neid ühiskonnakihte, kes algatasid meil kõige käredama senise arvus­tamise, ja neid põhjusi, millest see arvustus tekkis.

Inimene kisendab teatavasti siis kõige valjemini, kui tal kõht on tühi. Ja teinekord seesama tühi kõht pigistab moralistiks ka ühis­kondlikult kõige amoraalsema isiku.

Enne sõda ühiskondlikus arengus ja poliitilises elus, nagu öel­dud, väikekodanlus ei mänginud mingit osa. Aga teisest küljest siis ei tuntud ka töötatöölist kui klassi. Sõjad ja revolutsioonid paisutasid mõlemad suureks, ja lõid sellega väga tugevad jõutegurid iga­suguseile poliitilisile võimupüüdjaile nende sihtide taotlemiseks. Ise­loomulik aga, et kuski need taotlused ei kasvanud eriti ohtlikeks enne, kui majanduslik kriis oli laostanud sõja ajal suureks paisunud keskklassid, igasuguse üle öö rikastunud angeldaja ja kotimehe ning äärmuseni viinud töötatöölise häda. Kui see oli sündinud, siis oli aeg käes kogu senitehtu mahaarvustamiseks ja „uue ühiskondliku moraali” loomiseks.

Saksas Hitleri aitas võimule vaesunud väikekodanlus ja töötatööline. Totaalriigi ideoloogia tegi Reini rasketööstur ja Preisi junkur. Meilgi hiljuti kõige rahutuma ja kritiseerivama olluse kolded olid, nagu näitasid hääletuste tulemused, linnade agulid ja alevid, see on nendesamade vaesunud keskklasside ja töötatööliste asupaigad. Ideo­loogiat neile aga ruttasid kõige esimestena tegema noored haritlased ja kirjanikud, kes seni ei olnud leidnud oma eneseteostustuhinale vastavat kohta ühiskonnas. Paisutatud vastuolu niinimetatud va­nema ja noorema generatsiooni vahel osutus ainult tumestavaks momendiks selles protsessis, mille õigeks nimetuseks on ideoloogiline kriisiliikumine.

Nii ei soodustanud meil äärmusse kalduvat arvustust mitte „nooreestluse ajajärgu üldkallak”, vaid pigemini küll aguliläheduse sisse­murd kirjanduslik-kultuurilise ja ühiskondlik-poliitilise mõtte liiku­misse. Seniste väärtuste kritiseerimine ja uute asemelenihutamine toimub ju ikka uute esiletungivate ühiskondlike jõudude poolt. Ja meie mõlemas, nii kirjanduslikus kui ühiskondlik-poliitilises, uusideoloogias oli eriti teravasti rõhutatud uute inimeste tarve, mis kõi­gil veel on selgesti meeles.

      

3

Muutunud olukorras selle uute inimeste vitaalsuse ja dünaamika on asendanud süntetismi, tööeetika ja muud sarnased vähem rahvast liigutavad lööksõnad. Raskuspunkti teisalenihkumine ühiskondlike jõudude jaotuses on rahuliku ning kokkukõla ihkava tooni toonud ka seni teravana püsinud kirjanduspoliitilisisse väitlusisse.

Kokkukõla janu, tervikluse igatsus kahtlemata on omane kogu pärastsõja-aegsele inimkonnale, keda alatasa ärevil hoiavad revolut­sioonide ja vasturevolutsioonide ähvardused, keda masendab tööpuuduse tont ja kurnab kindlusetuse tunne. Selle taga peituv kadumise-, tühjusehirm, horror vacui, mida Heine ütleb omase olevat juba loo­dusele, sotsiaalpsüholoogilise tegurina etendab suurt osa kõigis uueaegseis rahvaliikumisis. Ning eriti see on omane jällegi neile ühis­konnakihtidele, kelle homne päev on kõige vähem kindlustatud, kes tunnevad endid kõige rohkem olevat tuule peal.

Kuid sellele kui alateadlikule tungile saab sama vähe rajada mingit uut ühiskondlikku käsuõpetust kui saab seda samuti alatead­vusse kuuluvale vitaalsusele ja dünaamikale. Kirjanik, kes tahab püstitada mingeid ühiskondliku arengu tähiseid, peab kõigepealt küündima läbi nägema ühiskonna alateadvusest, vahet tegema ta edasi- ja tagasikiskuvate jõudude vahel.

Ei ole muidugi põhjust vaielda „ühiskondliku idealismi” vastu, mille „päämisi eesmärke on taotleda töö ja töötava inimese väärtusta­mist, taotleda ühtlasi sünteesi töö ja vaimu, füüsiliselt ja vaimselt töötavate inimeste vahel”. Küsimus seisab vaid selles, millist vaimu ja kuidas „süntetiseerida”. Kui vaimu nähakse ainult õigeaegses „ajavaimu” tabamises ja tööd kui absoluutset väärtust omaette, mis ei ole rakendatud mingi kõrgema eesmärgi teenistusse, siis nende „sünteesist” ei sünni midagi edasiviivat ühiskonnale. Alatasa pügatavad puud ja alati pügatav vaim jäävad viimaks kängu, ei nad ulatu tungima kõrgusse ega paistma kaugusse.

Tänapäev, tõsi jah, seob iga vaimselt töötava inimese ja eriti kir­janiku ette hoopis uued ülesanded kui neil olid seni. Meie senise kir­janduse suur osa tegeles väikekodanlise tõusiku ja muude negatiiv­sete tüüpide naeruvääristamise ja piitsutamisega. See langeb nüüd ära lihtsalt seetõttu, et need ühiskonna arengut väänama ja määrama kippuvad jõud on välja suletud oma kunagisilt seisukohilt. Tuleviku kirjandus peaks kujunema ses mõttes „sünteetilisemaks”, et sellesse tuleks rohkem teadlikku sihipüüdlikkust ja tahet mõjutada ühiskondlikku arengut.

Kuid selleks ei pea mitte vaimu alla tooma primitiivse töö ülis­tamise tasemele, vaid ennemini küll kaasa aitama ja mõjuma töö ra­kendamiseks kõrgemate sotsiaalsete ja kultuuriliste sihtide teenis­tusse. Sest töö ei ole mitte eesmärk omaette, vaid ainult vahend parema, vaimsema elu loomiseks üksikule isikule, rahvale, kogu inim­konnale.

Kui tekkis meie uusrealistlikuks nimetatud vool, mis tõi meie kirjandusse aguli- ja agulilähedase elu kujutamise, ta teoreetilised eestvõitlejad murdsid oma esimesed piigid Noor-Eesti kultuuriliste püüdluste vastu. Nüüd tööeestluse tähiste püstitajad juba jälle kõne­levad mingist endiste aegade kultuuriväärtuste näilisest hiilgusest, härrasmehelikust kultuurist, mis enam ei kõlbavat. Peab siis kirjan­dus algama sealt, kus lõpeb igasugune kultuur?

Sest iga kultuur iseenesest on härrasmehelik. See tekib inimese tarbest kaunima ning vaimsema elu järele kui igapäevane peost suhu äraelamine ja igavene töömurdmine. Selle loob ühiskonna aineliste varade ülejääk, see on pealeehitus, mis tõuseb ikkagi alles siis, kui ühiskonnal on juba mahti mõtelda millelegi muule peale igapäevaste olelu murede.

Ei ole põhjust põlastavalt vahet teha endiste ja uute aegade kul­tuuride vahel. Tuleb aga kindlasti vahet teha tsivilisatsiooni „välise hiilguse” ja tõeliste kultuurivarade vahel. Tõeline kultuur ei kaota kunagi oma väärtusi ega looju iseenesest, vaid ainult siis, kui sellest hunnid oma dünaamikaga üle käivad.

Omal ajal kommunistlikus Venes arvustati teravalt „mädanevat kodanlist kultuuri” ja hüljati selle välisedki tunnused. Kuid nüüd seal juba ammu on hüüdsõnaks kultuurne inimene ja kultuurne elu. Tööliselt ei nõua „hea toon” mitte üksi puhast kraed ja korralikku habemeajamist, vaid ka kõige selle tundmist, mida inimkond on loo­nud kultuuri alal.

Tuleks ka meie kirjanikult enne kõike nõuda rohkem kul­tuuri. Siis nad oskaksid paremini orienteeruda ümbritsevas tõelik­kuses ja kergemini leida oma osa ühiskonnas. Siis jääksid ka ära igavesed ideoloogilised kõikumised „ajavaimu” järele ja algaks tõe­line kultuurne looming, mida juba vajab meie ühiskond.

Iga uus kirjanduslik vool, mis on kantud uutest tõekspidamis­test, uuest elukäsitusest, toob harilikult kirjandusse kaasa uue aineala, uue kirjandusliku teema. Eduard Vilde ja Ernst Petersoni lop­sakas realism kergitas esmakordselt lugeva üldsuse teadvusse sot­siaalsed vastuolud talupoeglikus ja töörahvalikus keskkonnas. Noor-Eesti uusromantism heitles mitte üksi stiililiste väärtuste tunnusta­mise eest, vaid ühtlasi võttis käsitlusele meie tärkava haritlaskonna elu seoses psühholoogiliste ja filosoofiliste probleemidega. Iseseis­vusaegne uusrealism omakord ühest küljest (A. Kivika, M. Metsa­nurga kaudu) elustas uuesti külaromaani, kujutades kaasaegset küla selle muutumises maailmasõja algusest kuni maareformi teostamiseni, teisest küljest aga (A. Jakobsoni, J. Schützi kaudu) tõi kirjandusse aguli selle päevamuredega. Kuid nende peamiste teemadega ei ole kaugeltki märgitud selle tõelikkuse piirid, milles liigub meie uuem kirjandus. Võiks ütelda, et sama mitmepalgeline kui meie täna-päevne elu, on ka meie nüüdiskirjandus.

Milline oleks see uus külg tõelikkusest, mida tahaks võtta val­gustuse alla nõndanimetatud sünteetiline kirjandus? Millisesse voolu või voolude rühma see kuuluks: kas romantilisse või realistlikku?

Esimesele küsimusele meile ei vastata muud, kui et uus kirjan­dus peaks väärtustama tööd ja töötavat inimest (nii siis mitte ainult kutselist töölist). Teises küsimuses ollakse juba kategoorilisem ning lausutakse, et romantismi taastulek igatahes ei olevat mõeldav. Sest siis meie kirjnduslik areng muutuvat hundirattaliselt uperpallita­vaks: kord Vestmann all ja Piibeleht peal, kord vastuoksa. See ole­vat Gordiuse sõlm, mis tulevat lahti raiuda.

Tõepoolest see on küll looduseseaduste ja ajaloolise protsessi paratamatus. Meie elutark Eduard Vilde on Piibeleht-Vestmanni maadlushuumoriga värskelt elustanud Mahabhär ata’st ja Ormuzd-Ahrimani heitlusest saadik tuttava tõe kõige oleva igavesest vahel­dumisest. Siin maailmas liigub kõik laineliselt, vastuolust vastuollu. Tõusule järgneb mõõn, vaikusele maru, kevadele sügis. Surve ja vastusurve, revolutsioon ja reaktsioon, uute eluvormide sünd ja va­nade kadu – nii see käib.

Ning sama seadusepärasus juhib ka kirjanduslike voolude ja stii­lide liikumist.

Ei ole meie kirjanduslike voolude vaheldumine sõltunud mitte sellest, et kirjandust on püütud arendada lahus ühiskonnast. Vastu­oksa: meie rahutu, rabelev ja tasakaalu otsiv ühiskond on mõjutanud kirjanduse hargnemist mitme-setme-suunaliseks ning käärivalt kire­vaks.

Kirjandust ei saa mitte vaadelda lahus tõelikkusest ega kirjanduseküsimusi käsitleda väljaspool kaasaegseid olutingimusi. Puud tuleb hakata uurima mitte ladvast, vaid juurest.

Voolutsemisi retsepti järele algatati meil eriti iseseisvuse algul, kui meie ühiskond tegevuses oli uue riigi aluste rajamisega ega hoo­linud palju kirjandusest. Kuidas pidi siis oma päritolu tõttu etterühkimisvõimetega varustatud kirjanik leidma tähelepanu, kui mitte hästi rabavate lööksõnadega?

Kuid ega sellised voolutsemised jää kunagi püsima: nad kaovad sama kiiresti kui tekkisid. Kirjanduse suured voolud sünnivad uute ühiskondlike jõudude esilerühkimisel, ajajärgul, mil need jõud on val­mis mingiks suureks teoks ja vajavad oma aadetele ning tõekspida­mistele teerajajat. Romantika ei ole ju ainult elust eraldumine, müs-titsemine ja ilutsemine, vaid veel enam uljas ettetormamine, tung uute võitude ja avastuste järele, rahva ülesõhutus mingiks ühispin­gutuseks (näiteks meie ärkamisaegne romantism).

Üldse ei saagi tulla küsimusse: kas romantism või realism? Kuni kogu maakera ja maine elu, kõnelemata kosmosest, veel tulvil on romantikat, miks seda katsuda välja sulgeda kirjandusest? Ro­mantism ja realism sobivad väga hästi arenema kõrvuti ja teineteisest läbipõimunultki. Kõik oleneb kirjaniku tõelisest elutundest, tema ande ulatusest ja vaimsest kultuurist. Viimast aga ei saavutata mitte igasuguste, sageli üksteisele risti vastukäivate elufilosoofide tarkuse kokkulugemise ja aja vaimule mugandamise teel.

Sünteesi teostusel kirjanduses meilt nõutakse pearõhu asetamist tööle, töörõõmu, ilu, jõu ja ülevuse käsitamisele, tööeetikale. Olen seesuguseid nõudeid ennemalt lugenud nii Krasnaja Nov’ist kui Die Neue Rundschau’st. Kuid töö korraldus on isesugune Venes, isesu­gune Saksas ja isesugune Eestis, nagu need kolm riiki kõiges muuski erinevad üksteisest. Kuidas siis nüüd jeab neile kõigile ühise töö­eetikaga?

Küllap vist on lugu nii, et töö ülistamine igal tingimusel, väljas­pool ühiskondlikke vahekordi, ei ole kirjanikule kuigi suureks voo­ruseks. Eluläheduse nimel võib ju tarvilikuks osutuda päevapildistada kojamehe ja vilkopamehegi toiminguid, kirja panna agulirahva askeldusi, kui see kipub ajalukku minema. Aga kui see ajalukkuminek muutub ülemaaliseks aktsiooniks, kas siis sedagi ilmtingimata ülistada? Ei, siin tuleb juba võtta seisukoht.

Süntees riiki ehitavate ja sellest lahkukiskuvate jõudude vahel ei ole seisukoht. Seisukohavõtt ühiskondlike sündmuste ja ajaloolise protsessi kujutamisel aga küll võib viia nende sündmuste ja selle protsessi sünteesini ja mõtestamiseni, nii et lugejagi saab valgusta­tud. Kuid see nõuab kirjanikult teritatud pilku ja ühiskondlikke nähtusi käsitama küündivat vaimu.

Nii siis Gordiuse sõlm ei seisa kuski mujal, kui kirjanikus eneses.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 4/1935