T. E. Lawrence ja tema Seitse tarkuse sammast
Inglise elu kohta otse tüüpilised on isikud, kes endale on teind nime väljaspool oma ametlikku pärisala. Juba inglise kasvatuse ideaaliks on inimene, kes suudab menukalt rakenduda kõigesse, mis ta võtab kätte. Võrratult vähem kui Euroopa mandril soodustetakse spetsialiseerumist, kuid esmajärgulisi spetsialiste tekib alatasa sääl, kus seda ei teaks oodata. Diplomeile omistetakse vähem tähtsust kui kuskil mujal Euroopas. Nii võib juhtuda, et Cambridge’i ülikooli professoreiks saavad isikud, kes kunagi pole käind ülikoolis ega ole sooritand akadeemilisi eksameid, kuid kelle teaduslikud saavutused sellest hoolimata ületavad kõigi nende ametlikult vägagi kvalifitseerit võistlejate omi. Üks nüüdisaja suurimaid shakespearolooge, sir E. K. Chambers, on riigiametnik, kes vastutusrikka koha kohustusi kandes siiski on suutnud inglise draama uurijana võita maailmakuulsuse. Kuid veel sagedamini kui praktiliste kutsete harrastajaid vaimse elu suurkujudena, näeb kabinetiinimesi praktilise elu väljapaistvate juhtidena. Üks huvitavamaid vaimuinimesi, kes tegelikus elus saavutand esmajärgulise koha, oli näiteks Asquith – lord Oxford and Asquith -, tuntud klassiline filoloog, Oxfordi ülikooli õppejõud, peenima antiikse retoorika viljeleja, kel oma teoreetiku ja vaimuajaloolase hingelaadist hoolimata õnnestus silmapaistva menuga ohjas hoida kogu Briti maailmariiki. Kuid Asquith pole mingi erand. On omapärane fakt, et just säärast näiliselt väga eluvõõrast ala nagu klassiline filoloogia, mida inglased meeleldi ühendavad filosoofiaga, loetakse üheks paremaks ettevalmistuseks praktilisele, eriti poliitilisele karjäärile. Tundub, otsekui Briti ülikoolid, eeskätt vanimad neist, oleksid vaatekohal, et mida hoolikamalt õpingutes hoidutakse igasugusest kokkupuutest argipäevaga, seda enam on edaspidi lootust läbi lüüa elu tegevustuhinas. Kahest poolest, millesse Schopenhauer jaotab maailma, tahtest ja kujutlusest („Die Welt ais Wille und Vorstellung”), eelistetakse tugevasti viimast kui ainusobivat akadeemilisele isikule, oodates kindlalt, et kontemplathiine elu menukamalt kui miski muu valmistab vaimu üle saama elu kõige tehnilisemaistki raskusist. Platon, Aristoteles, Berkeley ja Kant peavad andma varustuse maailma juhtimiseks. Senini ei ole neis arvestusis kuigi rängalt eksit. Paistab, et kontinentaalsel eriteaduslikul süstemaatsuse ja metoodilisuse harrastusel on omad puudused. Tuletetagu meelde, et praegune Briti välisminister on hariduselt filoloog ja orientalist, kes oma eriala mõndagi aega harrastand kõige akadeemilisemas vaimus.
Thomas Edward Lawrence’i, pärastise Shaw’, biograafia pakub erakordse näite ühe äärmiselt vaimse vaimuinimese võimetest kõige elulähedasemas elus. Kaua näis temas domineerivat inglise hingelaadile erilisel määral omane unistavus, kuni olud tõid temas esile hiilgava teoinimese. Sellele vaatamata tundub unistuslikku idealismi kõigis tema tegudes. Haruldase selgusega ilmneb see tema pihtimuslikes elamuste kirjapanekuis, kuid ka lähemate sõprade tunnistused tema kohta jätavad temast täpsalt sama mulje. Tema elukäik mõjub paradokside sarjana. Vaikne arheoloog, kelles täiesti puudus sõdurlikkus ning kes sõjanduse vastu tundis huvi päämiselt seevõrra kui tegeles ristisõdade aegse kindlustustehnikaga, siirdus maailmasõja algupoole järsku Araabiasse, kus omal käel korraldas strateegilisüt võtteilt kõigist euroopa eeskujudest teravalt erineva sõjakäigu Türgi ja Saksa vastu, kiskudes kaasa kogu Araabia poolsaare ning tungides lõppeks Damaskusesse beduiinide usaldet, peagu jumaldet juhina. Kuid niisama ootamatult, nagu ta oli asund poliitiku ning väejuhi teele, lahkus ta sellelt pärast seda, kui Damaskuses mõnepäevase tööga oli mitmeks aastaks pannud aluse uue Araabia riigi valitsemiskorrale. Ta võitles oma idamaiste sõjakaaslaste eest rahukonverentsil, kuhu oli kutsut eksperdina, ning kui oli teind, mis suutis – kuid vähem, kui soovis -, loobus ta kõigist pakutavaist edutusvõimalusist, et üksinduses paraneda teda raskelt haarand hingelistest kriisidest. Oma siseheitluste dokumendina ta pani kirja monumentaalse teose, millel põhjeneb tema kuulsus kirjanikuna, kuid hävitas selle trüki, enne kui see oli jõudnud pääseda laiema publiku ette. Loobudes isegi selle hiljem ilmund lühendet väljaande honoraridest, eelistas ta lennuväe lihtsõduri elu kuulsusele, ning koguni võimule. Kuid lennuvägi ei soovind teda. Selle autoriteetidele ta tundus liiga erandlikult väljapaistva kujuna. Tulemuseks oli groteskne tõik, et ta eemaldeti Inglismaalt ja saadeti Indiasse, kus tal umbes aasta tuli veeta peagu täielikus eralduses muust inimmaailmast, et mitte äratada avalikkuse tähelepanu. Kuid isegi nimemuutus ei aidand teda kestvamalt varjata. Naaberriikide ärevus nii kardetavaks peetava isiku säälviibimise puhul sundis ta tagasisõidule Euroopasse ning Inglismaale. Sääl ta jäeti teenistusse ainult tingimusel, et ta loobub läbi käimast oma kuulsate sõpradega, eeskätt Winston Churchilliga. Kujunes peagu väljapaistvuse mõõdupuuks, kas kellelegi on lubat teda kohata või mitte, ja Bernard Shaw olevat tugevasti solvund, leides, et temale ei tehta takistusi Lawrence’iga kokku puutumast. Nii Araabia vallutaja elas filosoofilises rahus, tõlkides muu töö kõrval Homerost omapäraselt moodsasse proosasse ja harrastades peagu ainsa kirena mootorrattasõitu – kuni see harrastus selle kaasaegse Diogenese elule tõigi enneaegse lõpu. Veel praegu näib leiduvat inimesi ja valitsusi, kes ei usu, et ta oleks surnud, vaid iga idamaise poliitilise rahutuse puhul näevad kuski kummitamas Lawrence’i tonti. Kes oli see ainulaadne isiksus?
Teataval määral annavad sellele küsimusele vastuse Lawrence’i arenemiskäigust teada olevad faktid ja eel kõige tema raamat Seitse tarkuse sammast (Seven Pillars of Wisdom), mis lubab heita mõnegi pilgu autori väga omalaadsesse hingeellu. Sündind Walesis ning varakult ühes perekonnaga Oxfordisse siirdund, oli Lawrence juba koolieas erakordselt huvitet keskaja keraamikast, hauailustistest, losside ja kirikute arhitektuurist. Enamiku koolivaheaegadest ta veetis Prantsusmaal, ronides muistsete kindlustuste ja katedraalide tornidele, ning tehes plaane ja päevapildivõtteid, kuni Prantsusmaal, täiesti kõnelemata Inglismaast ja Walesist, leidus vaevalt enam kaheteistkümnenda sajandi ehitusi, mida ta ei oleks tunnud põhjani. Tema lemmikajastuks oli ristisõdade aeg. Juba tollal ta hakkas unistama uuest, teissugusest ristisõjast, mille eesmärgiks oleks mõne ülekohtuselt ikkesse painutet tõu vabastamine – unelm, millele ta leidis väärilise eseme araablastes, kelle hiilgav minevik talle tundus õigustavat katseid nende kütkete purustamiseks. Selle unelma õhutusel ta hakkas uurima sõdade, eriti vabadussõdade ajalugu. Unistuslikkus ja eraklik loomus ilmnesid ka Lawrence’i hoidumises ühisspordist ning kires, millega ta armastas matkata, jälgides jõgesid nende lätteni. Oxfordi ülikoolis ta retušeerus kaaslaste seas nii menukalt, et just see püüd mitte silma paista tõmbas temale üldise tähelepanu, nagu jutustab tema biograaf kapten Liddell Hart, kelt on võetud suurem osa siin esitet eluloolisi andmeid. Ametlike õpingute harrastamise asemel ta andus ka Jesus College’is oma erihuvidele, võttes raamatukogust kuue köite ümber päevas ning lugedes neid meeleldi vaibal maas, millises asendis ta leidis kergema olevat väsimuse korral otse magama jääda. Tema õpitöö ebareeglipärasuse tõttu nõuti talt ülikooli lõpetamiseks erilist dissertatsiooni tema enda poolt valitavale teemile, milleks osutus ristisõdade mõju keskaegsesse sõjaarhitektuuri. Tuntud arheoloog dr. Hogarth, kelle tähelepanu ta oli juhtind endale sellega, et põhjaliku asjatundmisega oli korraldand ühe ammu laokil olnud keskaegse keraamikakogu, muretses temale mõjuvaid soovitusi, kui Lawrence otsustas enne tööle asumist teha jalamatka läbi Süüria säälsete ristisõdade aegsete ehituste vaatlemiseks. Kartmata beduiinide ja kurdide röövsalku, rändas ta neli kuud mööda liivakõrbi, õppis sääljuures mängides kätte araabia keele, suutis täielikult võita araablaste usalduse, kellesse ta ei suhtund eurooplase üleolekuga, vaid omataolisena, ning pani aluse sellele ainulaadsele Lähisida mentaliteedi tundmisele, millele ta hiljem võlgnes suure osa oma menust. Väitekirja põhjal temale määrati Oxfordi ülikooli poolt neljaaastane uurimisstipendium idamaise arheoloogia alal, mille kasutamiseks ta sõitis tagasi araablaste juurde. Kuni sõja alguseni ta elas sääl ja Egiptuses, omandades peatselt harjumuse kanda araabia riietust ning süvendades oma teadmisi kohalike olude ja kommete alal. Ta vaimulaad sarnanes mitmeti kohaliku rahva omale, kellega ta võistles eluviiside askeetlikkuses, piirdudes ühe söömaajaga päevas ja tarvitades maiustusena ainult puuvilja. Ta ei suitsetand, ei joond veini, vaid eelistas vett, mille maitses ütles leidvat rohkem varjundeid. Seda tugevam oli temas tung elamuste, uute teadmiste, uute avastuste järgi, isu reisida, huvi uurida.
Sõja puhkemisel kutsus Egiptusse Araabia büroo juhatajaks määrat dr. Hogarth Lawrence’i endale abiliseks. Tüdinuna kantseleitöö rutiinist ja kokkupuuteist konventsionaalse, vaimselt tardund ohvitserkonnaga otsustas isemeelne noor teadlane käia omi teid liitlaste asja võidule aitamiseks. Tal oli endisest ajast üsna põhjalikke teadmisi araablaste seas laialt levind türgivastesest käärimisest, mis just siis oli tõusnud eriti tugevaks türklaste julmade surveabinõude tõttu. Liikumise juhiks oli muhameedlaste maailmas erandlikku lugupidamist nautiv prohveti järeletulija Mekka šerif Hussein ühes oma poegadega. Vandeseltslased ainult ootasid temalt märguannet avalikuks mässuks, kuid Hussein kõhkles, kartes appi kutsuda liitlasi, kellelt pelgas ohtu Araabia võimalikule iseseisvusele. Lawrence läks peagu ainult oma lähima ülemuse teadmisel teele, et araablasi veenda britlaste häätahtlikust suhtumisest mässukavatsusse ning pakkuda neile otsest abi – relvi, raha ja provianti. Ta oli selleks saand nõusoleku eriti Sudaani kõrgemailtvõimukandjailt. Kuid enne ta tahtis teha kindlaks, kas araablaste seas leidub küllalt ideelist ning kaasakiskuva isiksusega juhti, et ettevõttel oleks väljavaateid õnnestuda. Nagu ta ise ütleb, ei olnud mõtet tõsta mässu, kui pühal sõjal puudus prohvet. Ta tundis araablaste omavahelist harjumust üksteisele veriselt kätte maksta, beduiinide tülikaid riide, suguharude individualismi, mis takistas nende liitumist sõjaväeks, kui puudus kõiki kannustav idee ning autoriteetne, teguvõimas erandlike võimetega juht. Hussein oli selle osa etendamiseks liig vana. Seda enam Lawrence rõõmustas, kui leidis otsitava isiku tema pojas Feisalis (pärastises Iraagi kuningas). Koos temaga Lawrence teostas võimatuna tunduva ülesande koos hoida kümneid ja kümneid hõime, koondades nad Araabia poliitilise sõltumatuse lipukirja alla. See oli ideaal, millest ta oli unistand lapsepõlvest pääle. Ta usaldas beduiine ja nemad usaldasid teda. Raskeks hoobiks ning Lawrence’i suurte hingeliste kannatuste päämiseks põhjuseks osutus seetõttu, kui ta sai kuulda, et Inglismaa ja Prantsusmaa vahel oli varemini sõlmit salaleping, mille järgi araablastele päälinnaks lubat Damaskus ja Süüria pidid võidu korral saama prantslastele. Ometigi ta ei suutnud murda truudust enda maale, vaid arendas ürituse tõeliseks ristisõjaks. Kui üks kuulsamaid beduiini päälikuid väitis, see ei olevat sõda, vaid „maailm, mis veereb Wejhi poole”, siis Lawrence tundis, et on loodud õige meeleolu.
Siia ei kuulu Lawrence’i sõjakäigu detailid. Mainitagu ainult, et tema strateegilised printsiibid olid julged ja omapärased. Ta oli sellest teadlik, et koosrabamisega harjumata beduiinid ei jaksa hävitada Türgi pääjõude, seega ta otsustas võimalust mööda üldse hoiduda lahinguist, piirdudes nõelapistete, paanikatekitamise, lugematute pisirünnakute taktikaga, mille puhul võis usaldada beduiinide liiklemiskiirust ning individuaalset ettevõtlikkust. Dünamiit, raudteede, rongide, sildade hävitamine, võimaluse korral kindlustuste ründamine ootamatust kohast – milleks vahel tuli teha raskeid, pikki kõrverännakuid, näiteks mere poolt võitmatu Akaba valdamiseks sisemaa küljest -, vallutamatute kindluste isoleerimine võimaldasid tal suurima osa Araabiast ära võtta peagu ilma inimohvriteta. Kõikjal ta suutis muidu ühisüritustele vähe vastuvõtlikke kõrveelanikke oma suure kõnekusega kaasa kiskuda. „Mis siis, kui oleksime mõju, idee, riivamatud, haavamatud, laubata ja seljata, liikuvad nagu gaas?… Nagu meil polnud peagu midagi tarvis elatumiseks, nii me võib-olla ei pakkund midagi, mille kallal oleks võidud rahuldada tapmistungi ?” Nii Lawrence oskas oma olukorra ebakohad muuta menu vahendeiks – ning oktoobris 1918 ta vallutaski Damaskuse pärast heitlusi, nii hingelisi kui füüsilisi, millest lähemalt räägib tema teos. Kahjuks see teos ei märgi küllaldaselt Lawrence’i enda etendet osa selles võitluses. Tema ääretu energia, väsimatu leidlikkus, võime kasutada igasuguseid olukordi, jälle soliidseks vasardada juba laialivalguvate vägede massi, hankida abi kahtlevailt briti kindraleilt ei leia raamatus kuigi täpset kirjeldust, kuigi neid esitet faktide põhjal saab järeldada.
Seitse tarkuse sammast ei ole kergesti loetav raamat. Keele tihedus, stiili julge metafoorsus, sageli ridadel lasuv hauduv mõtlikkus, autori eruditsioonist tingit vihjed vähetuntud teostele ja ajaloofaktidele raskendavad edasijõudmist. Konventsioone põlgav nagu Lawrence’i isiksus oli ka tema stiil. Selles puudub täiesti see pinnaline sujuvus, mis enim sobib nüüdisaja lugejaskonnale. Sõnadel on kaalu, lausetel on sisu, ridade vahelt aimub paljugi ütlemata jäetut. Ei tarvitse toonitada, et sündmustik ei jäta põnevuselt midagi soovida. Kuid mitte sündmustik, vaid autori isiksus ja kunst teevad teose ainulaadseks saavutuseks. Selles on sügavust ja eepilist laiust. See raamat ei taha ununeda – ta jääb meelde paiguti painava, paiguti eluindu tugevasti õhutava unenäona.
Taustaks on kõrb – liivakõrb oma ääretuse, kuumuse, valusa kiirguse ja vabadusega. Kõikjal näib olevat ruumi silmadele, ruumi mõttele ja tundele. Lõpmatuina paistvaile rännakuile kaameleil üle veeta lagendikkude järgnevad üürikesed, kuid robustsed pidutsemised beduiini päälikutega, siis uued rännakud, luurekäigud, rongide hävitamised, lühikesed puhkused oaasides, alatised läbirääkimised omavahel tülitsevate suguharude juhtkonnaga – päämiselt aga ratsutused, ratsutused üle hõõguva, pimestavalt helendava liiva. Saame intiimselt tuttavaks Lawrence’i tõmmunäoliste sõjakaaslastega, kelle hingelaadist ta raamatu alul annab imponeeriva läbilõikepildi. Kaks seika olid nende kohta otsustava tähendusega: nad olid semiidid ja olid kõrveelanikud. „Semiitide nägemusregistris polnud pooltoone. Nad olid primaarvärvide, või pigemini musta ja valge rahvas, kes nägi maailma alati äärjoonestikuna”. Neis ei olnud eituse ja jaatuse vahepäälseid varjundeid. „Nad ei saand aru meie metafüüsilisist raskusist, meie introspektiivseist küsitlusist. Nad tundsid ainult tõde ja ebatõde, usku ja uskmatust, ilma meie peenemate nüansside kõhkleva kaaskonnata.” Kompromissita liikusid nende mõtted äärmusest äärmusse, vastuoksused püsisid neis kõrvuti, viies mõttetuile tulemusile, ilma et nad olnuksid sest teadlikud. Nende fantaasia oli elav, kuid mitte loov, ega olnud neis kunsti haiglust. „Vähim haiglasena kõigist rahvaist olid nad elu anni vastu võtnud kõhkluseta ning aksiomaatsena. Neile see oli midagi paratamatut, inimesele ajutiseks tarvitada antud pärand, mille üle pole ütlemist. Enesetapp oli võimatu ning surm ei toond tuska.” Oma kõikumatu kindlusega see tõug oli loodud usundite tootjaks, sest usundis vankumatu veendumus on olulisem mõistuse reservatsioonidest. „Nende suurimaks tooteaineks olid usundid – otsekui olnuksid nad ilmutet usundite monopolistid… Nende kõrbede ääred olid üle külvat varisend uskudega”. Nii võis see rahvas ihu ja hingega anduda mõnele usunditaolisele aatele, kui kord oli suudet neid veenda selle jumalikus õigustuses. Ühe säärase ideega Lawrence tegigi hiilgavalt õnnestuva katse.
Araablane, olgugi valmis elu nautima, kui selleks juhtub võimalusi, ei näi omistavat mingit olulist väärtust maistele varadele. Lawrence toob näite, mis illustreerib araabia käsitust maailma vääritusest. Beduiinid viisid ta kord vaatama varemeid, kus savi olevat olnud segat mitte veega, vaid lilleõlidega. Juhid nuusutasid õhku, öeldes: „see siin on jasmiini, see kannikeste, see rooside lõhn.” Kuid üks neist võttis Lawrence’i käe kõrvale, juhtides ta kõrvepoolseile aknaile, kust tuhises mööda puhas, pingetu tuul. „See,” ütles ta, „on parim kõigist lõhnadest: tal polegi maitset.”
Raamat ei kujuta mingit võimatuks idealiseerit õilsate kõrverüütlite rahvast. Oma sõjakaaslasi Lawrence kirjeldab vägagi realistlikult. Nende äge temperament, nende seiklushimu, nende saagitsemisega sobiv asketism, nende tulisus, kuid samuti nende ebausaldetavus, kui neil kippus kaduma usk oma ettevõttesse, tulevad kõik võrdse ilmekusega esile. Kujutleme neid raudseks karastet rahvana, kuid Lawrence näitab, kuidas neil sellest hoolimata täiesti puudus eurooplastele, eriti britlastele omane stoitsism oma kannatuste väljendamisel; ta kirjeldab nende sõimu- ja kirumistulva, kisendushullustust, mis neid sagedasti valdas, kui päike oli liiga kuum või öö liiga külm või vett liiga vähe. Kuid ühtlasi ta oskab edasi anda paljudele neist iseloomustava eepilise hoo ja suuruse. Nii lõikub meelde Auda, vana elujõuline kangelane, kes võinuks elada Islami suurte vallutusretkede ajal – vana röövel, õieti roimar, kes rõõmles ainult enda suurusest, alati valmina veritülideks ja röövrünnakuiks, vahel isegi äraandlikkusest mitte täitsa vaba, kuid suurepärane oma piiritus vitaalsuses ning endausalduses. Tema „suured kõnekad silmad, värvingult intensiivsed nagu samet”, ta madal lai otsaesine, kõrge, terav, vägevalt kongus nina, ta suur, liikuv suu, sobivad kuidagi oivaliselt ta „hoogsa külalislahkusega, väga ebamugavaga, välja arvat nälginuile”, mille tõttu ta kunagi ei pääsnud kehvusest, vaatamata oma sajale õnnestund röövretkele. „Ta oli abiellund kakskümmend kaheksa korda, oli saand haavata kolmteist korda; tema enda põhjustet lahinguis kõik tema hõimu mehed olid saand vigastusi ning enamik tema sugulasi surma. Ta ise oli tapnud seitsekümmend viis meest, kõik araablased ning kõik tapet ta enda käega lahingus; mujal kui lahingus ta polnud surmand ühtegi. Kuid türklaste arvu, kelle ta oli tapnud, ei teadnud ta öelda – need ei kuulund tema nimestikku.” Tema võitluskire tõttu tuhandest kahestsajast suguharu liikmest oli jäänd ellu kõigest viissada. Ta üritas kallaletunge nii sageli ja nii laialt kui sai ning katsus püsida vaenujalal peagu kõigi kõrvehõimudega, et jätta endale võimalusi röövretkiks. „Kui ta vihastas, siis tema nägu tõmbles taltsutamatult ning ta langes vapustavasse raevuhoogu, mis vaigistus ainult tapmisega: säärastel puhkudel ta oli metsloom, ning inimesed põgenesid ta juurest… Elu näis talle saagana. Kõik sündmused selles olid tähendusrikkad, kõik temaga kokku puutund isikud herooilised.” Tema vaim oli täis kuhjat lauludega endistest sõjakäikudest, mida ta kandis ette, ja kui polnud kuulajaid, siis ta laulis neid vägeval häälel iseendale. „Ta kõneles endast kolmandas isikus ning oli nii kindel oma kuulsusele, et armastas müristada lugusid enese vastu. Vahel teda valdas ülemeelikuse deemon, siis ta avalikel koosviibimisil leiutas ning rääkis vannete kinnitusel jubedaid lugusid oma peremeeste või külaliste eraelust: kuid siiski ta oli malbe, lihtne nagu laps, otsene, aus ja lahke, ning teda armastasid soojalt isegi need, kellele ta oli kõige tülikam – tema sõbrad.”
Selles ja mitmeski teises kujus Lawrence joonistab otse elu järgi liiast meenutavat sangarlust täis ürgset jõudu ning hämmastavat reljeefsust. See muinaseeposi meelde tuletav hoogsus ning suurejooneliste detailide täpsus, ühtlasi aga õhustiku avarus ning sündmustiku äärmine dramaatilisus ja laius võivad paljudele tunduda Seitsme tarkuse samba suurima voorusena. Sääljuures portreede rohkus, mitmekesisus ja elavus on erakordne. Hoopis teiselaadsena kui Auda mõjub näiteks peen, idealistlik, lõpmatult taktiline, ihu ja hingega Araabia vabastamise aatele andund eemir Feisal, kelle päämiseks ülesandeks oli ühendada ja lepitada. Ning suure delikaatsusega, otse õrnusega kujutab Lawrence kaht oma ihukaitseväe ustavamat liiget, ülemeelikuid noorukeid Daudi ja Farraj’i, puhtaverelisi, üleannetult temperamendikaid, mõtlematult impulsiivseid, kogu hingega teineteisele ja Lawrence’ile endale andunuid. See omapärane armastajate paar – idamaal sellaseid vahekordi ei peeta häbiks – mõjub kahe araabia säluna, nii ohjeldamatult elavad on nende tembud, mille eest neile järjest tuli jagada ihunuhtlust, ilma et nad sellest palju oleksid hoolind – näiteks kui nad ühe pääliku hinnalise valge kaameli võõpasid roheliseks. „Nende pattudeks”, ütleb autor, „olid haldjalik rõõmsus, tasakaalutu nooruse järelmõtlemattus, õnnetunne sääl, kus see puudus teistel.” Daud suri külma kätte Palestiina mägedes, ja teda lohutult leinav Farraj sai kuuliga selgroost haavata, nii et Lawrence’i ülesandeks sai temale teha viimne sõbrateene – päästa teda talumatust kannatusest. „Laskusin tema kõrval põlvili, pistol vastu maad tema pää juures, et ta ei märkaks minu kavatsust; kuid nähtavasti ta sai sellest aru, sest ta avas silmad ja haaras mind kareda, kelmendava käega, ebaküpse Nejdi nooruki pisikese käega. Ootasin viivu, ning ta ütles, „Daud pahandab sinu üle,” kuna endine naeratus ilmus kummaliselt tagasi tema hallile, taanduvale näole. Vastasin : „Tervita teda minu poolt”. Ta andis ettekirjutet vastuse „Jumal andku sinule rahu,” ning lõppeks ta sulges väsinult silmad.”
Audat on nimetet selle eepose Diomedeseks, Lawrence’i ennast selle Achilleseks. Kahtlemata tundub ta oma tagasihoidlikkusele vaatamata tuliseimana kõigist selle tulihingedest. Kuid see Achilles on valusalt lõhestund hingega heeros, kuigi tema tegudest seda ei tundu. Niipea kui ta kõneleb endast, on kuulda pessimismi ja raskemeelsuse nooti. Erandliku pingutusega suutis kasvult väike ja terviselt nõrk Lawrence end sundida araablasi peagu kõigis neile eriomaseis harrastusis kas või astme võrra ületama, kujunedes beduiinide seas ülibeduiiniks. Ta suutis samastuda nendega peagu kõigis neile eriomaseis harrastusis. Selles ta erineb põhjalikult näiteks oma kuulsast eelkäijast, Araabia uurijast Charles Montague Doughty’st, kelle Travels in Arabia Deserta on ainuke seda maad käsitlev teos, mille monumentaalset kunsti Lawrence ei suutnud ületada. Kuid saabus hetk, mil Lawrence tundis, et ta oma sisenemis- ja süvenemisprotsessis oli läind liiga kaugele. Ta kartis kaotada oma eurooplase instinkte, eriti siis, kui leidis, et tema haistemeel hakkas eurooplaste lõhna tundma võõrana. Inglased kippusid temale muutuma ebatõelisteks. Teda hirmutas sildade katkemise hädaoht endise ning uue, aklimatiseerund mina vahel. Araabia iidse rassipuhtuse kõrval paistsid briti sõdurid talle saamatuma ja kummalistena, kuigi ta imetles nende tumma, jõulist ja puhast, olgugi higilõhnalist solidaarsust. Näib, et need muljed kiirendasid tema sisekriisi.
Keset kõige kaelamurdvamaid ettevõtteid tuli Lawrence’il järjest heidelda iseendaga. Raamat lõpeb süngelt tema lahkumisega Damaskusest ilma mingi lootuseta sisehaavade leevendumisele. Suuresti mõjus selle sünguse arenemiseks kaasa tema arvamine, et Briti valitsus teda oli petnud, kui oli talle tõotand iseseisva Araabia riigi loomist, ning et temal nüüd omakorda tuli petta oma relvakaaslasi. Kuid nähtavasti pidas ta end ka muus suhtes sisemiselt rüvetetuks. Selgeimini peegeldub tema siseelu kõigi oma keerdsõlmedega päätükis, milles ta esitab enda mõlgutlusi oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul. Näeme sellest, et pääle olukorra vääruse, millesse ta oli sattund, oli tema ebamugavusel, tema vahel meeleheiteni areneval masendusel veel teisi, sügaval tema loomuses peituvaid põhjusi. Ta kirjeldab, kuidas ta oma ääretus eneseusalduses mõne aasta eest oli otsustand enne kolmekümnenda eluaasta lõppu saada kindraliks ning aadlikuks. Nüüd, mil tal kõik see oli käepärast, ei viitsind ta sirutada kätt, et seda vastu võtta. Kuid, ütleb ta, see ei tulnud malbusest. See, mida inimesed pidasid tema malbuseks, oli ainult „häbitunne minu kohmakuse, mind katva füüsilise koore ning minu üksildase erandlikkuse puhul, mis ei lasknud minul saada seltsimeheks, vaid ainult tutvuseks, terviklikuks, nurklikuks, ebamugavaks nagu kristall.” Hoolimata fenomenaalsest oskusest, millega ta kohtles inimesi, ei tunnud ta end nendega tavaliselt õnnelikuna. Tal puudus võime anduda puhtsüdamlikult ning tagamõttetult hetke meeleoludele. Küll suutis ta end sundida erakordseiks pingutusiks, kuid ta möönab ise, et tegi seda tasakaalutult, liialdavalt, saavutades oma tegelikud eesmärgid, kuid kahjustades enda meelerahu, ükskõik kui suur võis olla taotluste praktiline õnnestumine. „Inimestega seltsides tundsin end alati teadmatuis sügavikes. See viis mu liigpingutusele – algajate ning asjaarmastajalikkude katsetajate veale. Nagu mõtlesin liialt läbi oma sõja, sest et ma polnud sõdur, nõnda toimisin liialduseni oma tegudes, sest et ma polnud tegude mees. Need olid äärmiselt teadlikud pingutused, kusjuures minu kõrval seisev mina uuris kriitiliselt minu toiminguid.” Ta leidis enda põhimiselt olevat mitte tegude inimese, vaid taidleja: „Minul oli raske püsida ühe jalaga tunde- ja teisega mõtteilmas. Kogu elu oli mul olnud ainult üks igatsus – iha end väljendada mõne kunsti kaudu – kuid minu olemus oli alati olnud liiga keskendamata selleks, et omandada vajalik tehnika.” Ning kui lõppeks saabus võimalus saada tegude taidlejaks, siis tal ei õnnestund selleks tõusta nii, et ta sellega oleks võitnud hingerahu. „Viimati juhus oma kiusakas tujus muutis mu teoinimeseks, andes mulle koha Araabia mässus ning kärmele käele ja silmale sobiva eepilise teemi, millega võimaldas mulle pääseda kirjandusse, tollesse tehnikata kunsti. Ent sattusin vaimustusse ainult asja mehhanismi puhul. Eepiline vorm oli minule võõras nagu kogu minu sugupõlvele.”
Püüete teostamine teda ei rahuldand. Ta ei olnud sündind puhkama loorbereil või isegi nautima oma tegevust niigi kaua, kui see kestis. Tema igavesti kääriv, rahutu aju kihutas teda alati edasi jõupingutuste kui sääraste pärast, mitte sellepärast, et ta oleks eriti hinnand seda, mida taotles. „Äkilisena ja tummana kui metskass” otsis tema mõistus ärevalt ja küllastumatult ikka uusi probleeme. Ta kartis rutiini, kartis kivinemist, kartis paigalolu. Paratamatu tung paiskas ta alati edasi. „Eriti kütkestasid mind algused, kihutades mind igikestvasse püüdu vabastada oma isiksus kõigist päälekasvudest ning seda projitseerida uuele esemele, et rahuldada oma uudishimulikku isu näha saada selle alasti varju.” „Kui miski sattus mu käe ulatuskonda, siis ma ei vajand seda enam; minu rõõmuks oli iha ise. Kõik, mida mu vaim jaksas järjekindlalt soovida, oli kättesaadav, nagu on lugu kõigi terve mõistusega inimeste auahnustega, ning kui mõni iha võttis võimust, siis taotlesin pingutuda, kuni mul ainult tarvitses avada käsi ning võtta asi pihku. Siis pöördusin ära, rahuldudes sellega, et see oli olnud minu võimuses. Püüdsin ainult lõbustuda ega hoolind põrmugi sellest, kas teised seda teadsid või mitte.” Kuid sellegi rõõmu hävitas tal käest ta lakkamatu introspektiivsus. Tal puudus spontaansuse ja lihtsameelsuse õnn, ning kunagi ta ei suutnud jääda endaga viivukski tõeliselt rahule. „Kui kuulsin kiidetavat teisi, siis hakkasin kadedana heitma enda pärast meelt, sest võtsin siis kiituse puhta rahana; ent kui minust endast oleks räägit kas või kümme korda ülistavamas toonis, ma oleksin selle redutseerind nullini. Olin alatine sõjakohus iseenda üle; see oli paratamatu, sest minu silm nägi selgesti tegude siseallikaid ning võimaluste kasutamisviisi. Kiiduväärseks pidasin tegu ainult siis, kui see oli ette mõeldud, ette nähtud, ette valmistet, ennakult läbi töötet.” See igavene intellektuaalne pinge, valus oma intensiivsuses, on täiesti kooskõlas Lawrence’i vastumeelsusega instinktiivse elu kohta – elu, mida ta mitmelgi puhul ometigi ägedalt igatses. Kuski ta ütleb: „Üheks minu iseloomujooneks oli umbusaldus vaistude vastu, mille juured peitusid animaalsuses. Mõistus näis minule andvat teadvuslikke väärtusi, mis olid paremad kui hirm või piin”. Selle mõistuse uhkusega liitus teine uhkus, mis tegi talle malbuse otse enesepiinamisvahendiks: „Minus pakitses himu kuulsaks saada, kuid ühtlasi hirm selle ees, et teised võiksid tutvuda minu sooviga saada tuntuks ja teatuks. Põlgus minu kire vastu saada silmapaistvaks sundis mu hülgama kõik pakutavad auosutused.”
Need vastuoksused, see uhkuse, mõistuse ja vaistude järeljätmatu heitlus olid põhjuseks, miks Lawrence sageli kõigi oma veendumuste vastaselt ihaldas puhtanimaalset instinktide elu. Ta halvutas seda, kuid teadliku mina liiga haiglane pinevus ahvatles teda selles siiski nägema ainukest pääsu: „Alandumises näis peituvat kindelolu ning lõplik ohutus. Inimene suutis tõusta milliste kõrgusteni tahes, kuid oli olemas loomalik tase, millest allapoole ta enam ei võind langeda. Selles oli rahuldust, mis võimaldas puhkust”. Analoogiliselt ta ihkas vastutusetu alluvuse, silmapaistmatu käsutäite rahu ja pingetust, selle asemel, et alati saada ülesandeks ise juhtida ja korraldada. „Käsule alistumine võimaldas mõtte kokkuhoidu ning pääsu tema piinadest, see oli jahutuskohaks iseloomule ja tahtele, ning viis valutult tegevuse unarusse. Minu elu äpardumises oli osalt süüdi ka see, et ma iialgi ei leidnud ülemust, kes oleks mind kasutand. Kas võimetusest või sümpaatia arglikkusest jätsid nad kõik minule liiga vabad käed, otsekui poleks nad suutnud näha, et vabatahtlik õigus oli haiglase hinge sügav uhkus ning käsutäitmise piinad selle rõõmustavaim aumärk.”
Nii siis pole ime, et Lawrence lõppeks ainsa tõesti mõjuva pääsetee nägi kehalikus valus, füüsilises piinas, mis võimaldab vaimul lahti saada sisetõkestuse ahelaist. Kirjeldades üht eriti rasket kõrveretke, kui ta haigena kaamelil ratsutades oli „andumas aeglasele valutuikele, mis koos pisut järgi andva palavikuga ning ratsutuse tuima üksluisusega liitus avama minu aistide väravaid,” ütleb ta, et „viimaks ometi näisin lähenevat tundetusele, mis oli minul alati olnud saavutamatu, kuid mis kujunes õndsate elamuste maaks inimesele, kes oli sündind nii tigukoelisena, et alles minestumine päästis vabaks tema vaimu.”
Võib oletada, et sel sõna tõelises mõttes valus viskleval psühhofüüsilisel organismil oli veel teisi põhjusi masendumiseks ja vaevlemiseks. Läbi raamatu eepilise jõulisuse vilksatab küllaltki vihjeid idamaalaste aistilise elu nähetest, mis näivad olevat piinand briti askeeti. Ta kirjeldab muu seas ka seda, kuidas ta korra luurekäigul kaukaaslasest väejooksiku pähe viidi türgi garnisoni ülema küüsi, kes temale türklaste kombe kohaselt teind kõlvatuid ettepanekuid ning pääle Lawrence’i kangekaelset tõrkumist teda noaga ning jalahoopidega poolsurnuks piinand. Seda, mis järgnes, kui ta meelemärkuseta heideti sõdurite kätte, annab Lawrence ainult aimata, kuid ta ütleb, et „tollel ööl olevat murdund tema puutumattuse kants”. Ning proloogina teose ette paigutet luuletusest selgub, et ta oma Damaskuse ristisõjal püsiva unelmana hellitas ka üht puhtisiklikku lootust, mis aga purunes juba enne tema pääsu araablaste tõotet linna müüridesse. Nii võib teda tõesti kujutella ihult ja hingelt haigena ja murduvana, kui ta lahkus Aasiast ning otsustas võimalikult vähenõudlikku praktilisse tegevusse matta oma elu ja võimed. Otse üllatav on lugeda Liddell Harti kirjeldust visadusest, millega Lawrence pidas võitlust, et jääda lennuväkke silmapaistmatule kohale. Võib-olla ta tõesti arvas tegude mehena olevat teind nii palju, kui ta loomus talus, ning eelistas sellepärast rahulikus alluvuses ülemustele keset normaalset ja lihtsat maailma anduda kontemplatiivsele, sisemiselt tasakaalustavale eluviisile. Ta peagu nõustus vastu võtma ettepaneku kirjutada inglise lennuväe ajalugu – töö, mis tundus talle lõpmatult tüütavana, – kui talle ainult oleks lubat jääda oma kohale. Kuid tol korral ametivõimud seda ei soovind, ning hiljem, kui ta pärast teatavat ajavahet pääses endisele kohale tagasi, oskas ta enne temale tehtud ettepanekust mööda hiilida.
Lawrence kahtles oma kunstnikuvõimetes. Vist ükski tema teose lugeja ei saa neid kahtlusi jagada. Vähemalt Seitsmes tarkuse sambas on Lawrence leidnud kontsentratsiooni ja tehnika, millede puudumist endal ta kurdab. Kõik, millest ta räägib, näib muutuvat füüsiliselt tajutavaks olevikuks. Meeltega tabatavate piltide ja hämmastava tihedusega jutustet sündmuste taga tundub alatasa autori haiget, kuid energiast ja tahtejõust põlevat isiksust. Tagapõhjale, mis suurelt osalt võinuks olla sama juba Abrahami ajal, joonistub Lawrence’i enda jõuline, kuid kannatav kuju, milles on koos kõik kaasaegse eurooplase komplitseeritus ning mille mõtlemis- ja teot-semisvõime mõlemad küünivad geniaalsuseni. Kõik, millest loeme, on läbi elat, raske tundesurve all läbi mõeldud, läbi kannatet, ning Lawrence’i elamuste ja mõtluste intensiivne fluiid kandub lugejasse. Ei ole kerge öelda, kas raamat tundub rohkem masendavana või elujõudu ergutavana – küllap lõppeks siiski vist ergutavana, sest seda tahtejõudu, mis eelpool kirjeldet kõrvesõidu piinade aegu sundis autorit „pingutuma edasi, ikka edasi”, rühmates väsimatult, kuni Damaskus oli vallutet, hoovab teosest meissegi. Meie maailm avardub ja süveneb, saame uut tuult tiibade alla seda lugedes. Lopsakad ja eksootilised olustiku- ja sõjapildid rikastavad ja teritavad mõttekujutust, kuid enne kõike haarab meid too ainulaadne Hamlet, kes kõigi oma mürgiste kõhkluste ja kahtlustega teotses ning viis maailmaajalugu edasi. Neile jääb õigus, kes väidavad, see raamat mõjuvat „elukogemuste laiendusena”. Päikeselõõska ja kõrveavarust, mõtte hauduvust ja tegevushoogu, eneselahastust ning välisilma vaatluse pinevust nii kaasakiskuva tervikuna koos leida on haruldane elamus. Lawrence ise nimetab oma teost alapäälkirjas irooniliselt „triumfiks”, kuid oma voogavuse ja süvenevusega ongi see kindlasti tõeline inimlik ja kirjanduslik võit.
Ants Oras
Loomingust nr. 5/1936