Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

Eesti kirjandus pole teoste arvult üldse kuigi suur. Loomulik, et siis ka eesti näitekirjanduse rohkusest ei saa rääkida. Meil on alati konstateeritud kirjandusliku kriisi olemasolu ja rõhutatud ta teravust eriti näitekirjanduse suhtes, tuues tihtigi põhjenduseks dramaatilise kunsti eba­sobivust eestlase iseloomu rassiliste omadustega. Ma ei eita kriisi olemasolu kui fakti, kuid tahan tähistada mõned ta olemasolu põhjused, mis lavakirjanduse tänapäeva vaatepunktilt osutuvad paratamatusena.

Et tõulised iseärasused meil näitekirjanduslikku loomin­gut ei võimalda, on tühistunud juba Kitzbergi, Wilde ja teiste näidendite ilmumisega, ja põhjusi tuleb otsida mujalt, ja nimelt: meie kultuuri noorusest. Alles isiku eluea pikkune on meie omapärase kultuuri arenemislugu. Vaevalt kuuekümne aasta kestel on orjusest riikliku ise­seisvuseni, madalaimalt astmelt XX aastasaja ühiselulise vormi kõrgeimale astmele jõutud. See on ometi ajalooline suursündmus! Arusaadav, et selline arenemistempo oma hiiglaarvulise sündmustekompleksiga võis isikus mõjutada ainult hetke meeleolukajastuse, mis juba järgmise juhtu­muse saabudes pidi kustuma selle paratamatu inspiratsiooni ees. Säärane ajajärk ei võimalda pidevat tööd ega kon­sekventset mõtete kontsentreerimist, vaid loob pinda ainult meeleolutsemiseks. Sellepärast on tüüpiliseks nähtuseks luule pais ja teiste kirjanduslikkude alade kahanemine ajaloooliste suursündmuste puhul, nagu seda on sõjad, revolutsioonid ja muud sarnased. Selle elavat tõestust võime leida pea iga kultuurirahva kirjandusloost. Heidame pilgu näiteks kas või saksa kirjanduslukku, siis leiame sealt möödunud aastasaja alguspäevilt ohtrasti luulet. See oli aeg, kus Napoleon tegi oma võidukäiku Euroopa mandril ja purustas muude riikide hulgas ka Saksamaa. Arndt, Körner j. t. tolleaegsed saksa kirjanikud moodusta­vad päris iseseisva kirjandusliku tsükli n. n. vabastussõja-laulikute nime all (Dichter der Befreiungskriege). Luule erilist paisu võis vabadussõja päevil Eestiski märgata.

Nii näeme, et eesti näitekirjanduse kriis on põhjustatud meie üldisist kontrastlikest ja vapustavaist sotsiaalseist elamusist, millele seltsib lisaks veel kunstinõuetele vasta­vate teatrite puudumine ning draama kuulumine raskeimasse kunstiloomingu liiki. Selle tõttu on eesti draama kuni viimaste aastateni kiratsenud. Neilt kunstilisilt kõrgusilt, kuhu August Kitzberg ta umbes paarikümne aasta eest viinud, ei olnud ta kuni viimaste aastateni edasi nihkunud. Alles viimased ajad ja eriti möödunud aasta on talle uued edenemistee väravad avanud.

Möödunud aasta on toonud eesti näitekirjanikkude perre kolm lootustäratavat debütanti. Need on: Rudolf Reiman, Jaan Pert ja Alex. Antson. Kaks esimest nendest on oma esikteosega uut verd valanud realismi tardunud eesti draa­masse. Esimene neist püüab moodsate saksa dramaatik-ekspressionistide vaatepunktilt ainet käsitella. Teine aga püüab unistusromantikasse kalduvat draamaliiki elustada ja näidendis kõlastada neid pehmevarjundilisi pooltoone, mis juba aset on leidnud „Noor-Eesti” uusromantilises luules ning jutustavas proosas. Tung hallist tardumusest aja­kohasema poole näib kajastusi leidvat veel ühe autori töös, olgugi hoopis vähemal määral, ilma põhitooni muutmata. See teos on Mait Metsanurga „Kindrali poeg”, draama seitsmes pildis epiloogiga. Tegelaste pärisnimede väljajätmine, siirdumine üldistele ideedele ja prototüübele, seega ühiskonna läbilõike sümboolsele kajastusele on ilmne kaldumine sümbolismi, kuigi draama põhitoon muidu on läbi ja läbi realistlik.

„Kindrali poeg” on kaaluvam lavatööde möödunud aasta näitekirjanduses mitte üksi oma ulatuselt, vaid ka probleemi aktuaalsuselt. Ta süžeeks on kahe äärmise ilmavaate, monarhismi ja kommunismi kokkupõrkamine demokraatlikul tagapõhjal. Võitluste pööristes toimubki kurbmäng, mille sündmustik peajoontes järgmine:

Mingisuguses kultuurriigis, kus maksev demokraatlik kord, on lõppenud sõda kommunistidega. Vaenlased on piiri taha tõrjutud, igal pool sisemaal valitseb rahu ja julgeolek on kindlustatud, mässujuht Spartakus on surma mõistetud, kuid tal on korda läinud rettu pugeda. Kõige selle eest võlgneb riik tänu energilisele vägede ülemjuha­tajale, kindralile, kellele autasuks endine rüütlimõisa kasu­tada antakse. Kindral asub oma ainsa, surnud abikaasast jäänud pojaga mõisa elama. Nende majatalitust juhib kaugelt sugulane, 24-aastane preili Ronny. Kindrali poeg, kahekümneaastane noormees, kes on sõjas hoogsalt kaasa löönud ja leitnandi auastmele tõusnud, tahab end teaduslikule tööle pühendada, milleks temale professor ja magis­ter koju on palgatud. Kuid elamused lahingus ja emalt päritud pessimistlik iseloom on temast igavese juurdleja teinud, kes vaevab oma pead sotsiaalsete probleemidega. Ka Kristuse õpetus vennalikkusest leiab ta hinges vastu­kaja. Samal ajal, kui poeg neid küsimusi harutab, peab kindral politseiülema ning teistega nõu monarhistlikuks riigipöördeks, kusjuures temast diktaator ju politseiülemast minister peab saama. Mõni aeg hiljemini puhkeb punaste mäss lahti, mis päris sõjaks areneb ja riigi hädaohtu viib. Punaste väed liiguvad järjest edasi ja on juba pealinna alla jõudnud. Kindral kasutab juhust ja nõuab enesele diktaatorlikke volitusi linnakaitse korralduseks. Politseiülem ülendatakse küll sõjaministriks, kuid kindralile soovitud volitusi veel ei anta. Seal selgub korraga, et kindrali poeg on kogu sõja kestel äraandmist toimetanud ja nüüd ise ka punaste laagrisse siirdunud. Valitsus annab käsu kindrali areteerimiseks. Ta alandatakse reameheks ja mõistetakse kümneks aastaks vangi. Kindrali poeg, keda vastuarmas­tuse mitteleidmine poolilmadaamilt Ronnylt lõplikult isa­maast ja kodust eemale tõukab, langeb punaste väeosas punase sõduri kuuli läbi.

Selle tragöödia kandjaks on rida mitmesuguseid üldistatud ja ideestatud tüüpe. Eeskätt peab mainima kindrali poega, kes pärinud oma emalt peale pessimismi veel jumalakartlikkuse tunnet ja otsib nüüd absoluutset tõde, vääramatut õiglust ja inimsust. Ta tahab realiseerida mingit relatiiv­set utoopiat õnnest ja vaevab alalõpmata oma aju küsimusega: „Kuidas neid peaks aitama, kes on pärit agulist ja mõisatööliste majast, sealt viletsate riigist.”

Viimaks, kui ta otsusele jõuab, et säärases olukorras, kus kõikjal lokkab jäme egoism, pidutseb ahne võimupüüd, et saada kõikvõimsaks käskijaks ja näha igal pool oma metsiku „mina” iharusi ning kirgesid, on võimatu midagi parandavat korda saata, siis tunneb ta, kuidas haa­rab teda mingi nägematu võim, et kanda nende ridadesse, kes võitlevad inimsoo õnne eest, mis rajatud looduslikule õiglusele. Muret valmistab talle seejuures ainult preili Ronny, kelles ta näeb oma jumalust, „keda teenime iga elamusega, iga mõttega, iga sõnaga, iga teoga”. Kas suu­davad tema veendumused Ronny lõbujanulist ja elumaits­mistahtelist hinge haarata? Kuid kontrastid on liiga eri­nevad, ääretu kuristik lasub võitmatusena nende hingede vahel: üks otsib elust muretust, lõbu, teine ainult raskusi. Ronny hinge ligipääsematus saab saatuslikuks kindrali poja sapisele hingele. Ta ei ole enesele teist maapealist jumalat leidnud. Ta maisiks kõrgemaiks olevusiks saavad veenvad unistused. Miski jõud ei pea teda enam isamajas kinni, ta läheb punaste sõjaväkke, sinna, kus arvab leidvat iga­vese tõe.

Kuid siingi valdab teda kibe pettumus. Sama toores vägivald ja enese „mina” jumaldamine. Selle asemel, et altruistina võitlusse tormata ja langeda lunastuspandina igavese õnne eest, peituvad sõdurid kaevikuisse ja keegi laseb kuuli neid võitlusse kutsuvale kindrali pojale. See vaarub ning langeb. Nüüd on tal kõik selge. Tühi on utoopiline unistus igavesest õnnest, seni kui elab isikus metsik elu alalhoidmise tung ja selle kaasas tema jumal – tema „mina”. Kommunistlik aabits ei tröösti enam õnne ja tõe järele janunevat hinge, – „vägivallaga ei looda uut maailma”.

Täieliku kontrasti pojale moodustab kindral, eluküps ja kogenud sõjamees. Õnnestunud sõjapidamine rajab aluse ta karjäärile ja kõdistab võimsalt ta iseteadvust ning auahnust. Olgugi et tööliste hulgas ta peale välkuvaid pilke saadetakse ja orjalikku tänu avaldatakse rahu kind­lustamise eest, ometigi jumaldavad teda suurnikud ja valitsus. Kuid seda on vähe, et olla ainult austatud vägede ülemjuhataja. Ei, tarvis on kavalust ja jõudu raken­dada, et tõusta vääramatuks käskijaks ja näha kogu riiki alistumas oma kõikvõimsale „minale”. Kuid saatus tahab teisiti, poja tõeotsimised saavad isale hukatuseks, äärmus hävitab äärmuse. Jällegi tõestub lause: vägivallaga ei looda uut maailma.

Isa ja poja kurbmängu kolmas kaaslane Ronny näeb eneses mingit aristokraatlikku poolilmadaami. Mis sellest, et elu ruttab oma tempos, tuues uusi ideid ja kavatsusi, mis sest, et lõkendab taevani kisendav häda ning verevala­mine, see kõik ei sega Ronny rahulikku meelt. Ainult lõbu, komfort ning elumaitsmine on talle armsad. Kirest lõõma­vad ja rahast rikkad mehed on tema eluideaal. Abielust kui „kurvast asjast” ja tühisest dekoratsioonist ei armasta ta palju rääkida. Ta on valmis varaküllase kindraliga abielluma, teades, et „noored ei jäta teda siin maha, ja see on alles elu”. Kindrali õnnetus vapustab teda ainult niipalju, et ta oma loodetava rahaallika on kaotanud ja uut tuleb otsida.

Huvitavat tüüpide mitmekesisust leiame muudeski draama tegelastes, nagu Spartakuses, politseiülemas ja teistes, kuid ideeliselt ei lisanda nad midagi uut.

Mis puutub draama kompositsiooni, siis ei saa seda küllalt õnnestunuks pidada. Autor on draamasse liiga palju kõrvaltegelasi toonud ja seega asjata ruumi kuluta­nud. Mait Metsanurk kui novellist ja romanist on tahtnud laialdast miljööd maalida, nagu see romaanile sobiv, kuid draamale ja eriti individualistlikule draamale vastuvõeta­matu, sest draamas ei ole aset kirjeldusile, vaid on vajalik peategelaste hingeelu analüüs ja selle kaudu tüüpide loo­mine. Kõrvaltegelasi võib ainult sel määral esitada, kuivõrt nad vajalikud peategelaste karakteriseerimiseks. Kõik muu on üleliigne ballast ning mõjub ainult lavatoote mõju kahandamiseks kaasa. Selle tõttu osutub ka „Kindrali poja” neljanda pildi algus „daamide ja kavaleride stseen” üleliigseks, sest ta ei lisanda midagi uut, vaid kordab neid motiive üksikasjalisemalt, mis asetuvad juba eelmistes piltides. Ülearune on ka epiloogi lõpp, mis draama üldmuljet koguni vesistab. Viimase pooleteise lehekülje võrra tarvitseb draamat kärpida ja ta muutub palju effektiküllasemaks. Lõpplausena oleks sobiv magistri ütlus:   „Armas sõber, sa oled leidnud iseenda.”

Psühholoogiliselt on draama enamvähem järjekindel, ainult kindrali poja lahkumisstseen kuuendas pildis tundub pisut pealiskaudsena. Kui isikul on terve enese ja oma lähemate omaste saatus kaalul, siis ei saa ometi lahkuda sellises külmas sõjamehelikus rahus, nagu Metsanurk kuju­tab, pealegi niisuguse hingeeluga isik, nagu seda on käsi­teldavas näidendis kindrali poeg. Olgugi et kindel otsus juba varemalt tehtud, see veel ei põhjusta elu suurima silmapilgu lävel pilgu mitteheitmist vaekausile.

Mõne kärpimisega on „Kindrali pojal” eeldusi paremaks draamaks meie tänapäeva näitekirjanduses. Ta ideeline külg on meie publikus antipaatiat ja sümpaatiat äratanud, võib-olla samuti kui omal ajal Kitzbergi „Tuulte pöörises”. Olen teda vaadelnud kui kunstitoodet, jättes lahtiseks ta ideede sobivuse ja mittesobivuse meie oludes, missuguse küsimuse lahendamine ei ole käesolevate ridade ülesanne. Olgu tähendatud niipalju, et „Kindrali poeg” on mää­ratud neile, kes teatrietendust naudivad ainult kunstina. Kuidas tulevased põlved teda hindavad, selle kohta on laske midagi ennustada, sest kunst on ju neid nähtusi, mis on muutuvad ajas ja ruumis.

Järgmine väärtuslikum lavatööde möödunud aasta näite­kirjanduses on Rudolf Reiman’i painaja”, ekspressionistlik-sümbolistlik draama kolmes aktis. Siingi püüab autor laialdast müstilist miljööd maalida ja tegelasi sellel foonil kujutada ekspressionistliku esiletõstmisega.  Draama sünd­mustiku aega ei ole lähemalt piiritatud, kuid ta osutub üsna kaugele mineviku ulatuvaks, nii umbes keskaega.    

Draama peategelane on sepp, kes kasvult hiiglane, äär­miselt rahulik, endasse süvenenud ja saladuslik. Ta on võrsunud veel saladuslikumast isast, kes ilmunud kustki teadmatusest, vabaduskiri kaasas, naitunud ja mõni aeg peale seda jälle teadmata kadunud, maha jättes oma pere­konna, kellele ka vabadused pühendanud.   Pojast on võr­sunud isa sarnane hiiglane, kes vaba inimesena elab orjade keskel ja sepatööd teeb. Oma isikliku vabaduse, kinnise ja omapärase iseloomu tõttu jääb ta orjuses ägavale eba­usklikule rahvale täiesti mõistatuseks.   „Oled oma, siiski nii võõras. Oma tegudega valitsed meie südameid. Nagu su elu ei olekski endale, vaid meile. Kuid pelgame sind. Sinu silmad ja sõnad on nii rasked, rusuvad, pigistavad ikka – nagu luupainaja.”   Nii iseloomustab teda rahvas. Kuid sepa südames elab siiski armastus rahva vastu, aga see on tumm armastus ja rõhub teda painajana. Sepa seltsis on üles kasvanud jumekas tütarlaps, kelle on sepa ema kui mahajäänud lapse oma kasvandikuks võtnud. Ta on ühest jalast vigane – lombakas. Oma valge ihu tõttu kannatab ta rahva pilget, mis teda libahundiks nimetab. Valge ihu ja jumekuse olevat ta saanud tallede liha söö­misest ja vere joomisest. Sepp on abiellunud naisega, kes talle võõraks jäänud ja juba pulmaööl mehe soovide vastu patustanud, loobudes lapsesaamisest.

Rahva hulgas liiguvad sepa ja ta lombaka kasuõe kohta jutud, et nad öösiti luupainajatena külas õnnetusi külvavat. Ühel päeval tuleb junkur, kellel sepaga ka arveid õiendada,
ühes mõisameestega ja külarahvaga teda kinni võtma, et teda kiriku juures häbipostis nuhelda. Kuid sepa isik on niivõrt salapärane ja suggereeriv, et keegi teda ei julge puutuda. Lombaka tungival soovil põgeneb ta metsa,
sammudes rahulikult läbi rahva, kes teda vahib hammastusse tardunult.        

Lombakas elab ühes sepa emaga endises kodus rahva pilke ja naeru all edasi. Aeg-ajalt vaevab teda igatsus sepa järele. Viimaks tuleb ta metsa, et seppa üles otsida ja tema läbi emaks saada. Mõisa- ja külarahvast on metsas, kiigel, nende seas longib ka junkur, kes lombakat juhtub nägema ja ta kinni haarab, et teda vägistada. Sepp jõuab aga tüdrukule appi ja päästab ta metsiku junkru käest.

Lombakas jääb metsa sepa juurde elama, kuid külastab vahel oma kasuema. Sellest saadakse mõisas sepa naise kaudu teada. Junkur tuleb määratu rahvahulgaga lomba­kat püüdma, kes juba emaks saamas. Sepp ruttab lomba­kale appi, kuid vangistatakse ühes sellega.

Nad tuuakse kiriku ette peksupostidele, kus algab nuhtlemine. Rahvas, kes alul peksmist kiirustab, muutub hiljemini, kui lombakas peksupostis lapse sünnitab, kaastundlikumaks ja tahab lähemale minna. Junkur hakkab lähemalekippujaid piitsaga peksma. See süütab rahva viha põlema – ja metsiku lainena tallab ta junkru ning selle kaaslased surnuks. Ilmuvad tundmatud, kes võtavad postilt lombaka, kes veel elab, samuti sepa korjuse, ja kannavad kirikusse.

Olen sisukokkuvõttes peatunud lähemalt ka tegelaste iseloomustamisel. Olgu lisandada, et sepa välisel kujul kui ka päritolul on sarnasust E. Bornhöhe „Viljandi mässu” peategelase Villuga. Sisemiselt on ta aga sootu teine isik. Temas kajastub osa Kitzbergi «Libahundi” Tiinat, muidugi ainult sel määral, kui üldse mehel saab olla sarnasust naisega. Praegu tähistatud sarnasust ei tule võtta kui mingit epigoonlikku imitatsiooni, vaid ainult kui ainete kõige üldisemat ühtesattumust. Sepas on autor püüdnud anda ekspressionistliku ilmavaate tüübilisemat kajastust, tõestades F. Huebner’i väidet vaimudiktatuurist mateeria üle. Eks ole see ju sepa vaim, mis võlub ning painab ja peab võit­lust ebausust pimeda massi – mateeriaga. Olgugi et see võitlus osutub üliraskeks ja neelab isegi võitleva vaimu näiliku kehastuse – sepa füüsilise isiku, jääb see siiski vääramatuks võitjaks, muutes osa vastaseid sõpradeks ning sammudes üle vaenlase lömastatud surnukehade ja leides uut kuju lombaka vastsündinud lapses. Hoopis ilmsemalt tuletab Tiinat meelde lombakas oma iseloomu ja libahuntlikkusega, kuid sellegi pärast on ta täiesti omapärane kuju, mida võimaldab autori ekspressionistlik käsitlusviis. Huvi­tavad on „Painaja” massisteeenid, mis mitmeti Max Toller’i „Massinimese” vastavaid stseene meelde tuletavad. Sama ürgjõulise viha ekstaasid ja mannetushood, mis leiavad aset Tolleri „Massinimeses”, kajastuvad ka „Painajas”. Võõrdu­mine realistlikust pinnast ja siirdumine müstilisele alus­põhjale ning erilaadilisele käsitlusele on võimaldanud nii lihtsast üldiselt tuntud ainest, nagu seda on painamine, huvitava moodsa draama luua. „Painaja” kui draama esik­teos kannatab ka puuduste all, mis avaldub eriti mono­loogide ja stseenide venitamises, mille tõttu kohati pääseb esile ilmetus. Elamus kahvatub fraseerimisse, sest laused pole küllalt spontaansed. Puudub kohati ekspressionistlik ekstaas. Kuid praegusele eesti draamakirjandusele on „Painaja” selgi kujul kui ainuke sellesarnane väärtusli­kuks rikastuseks.

Õudsel foonil, kuid täiesti realistlikul pinnal areneb ka Alex. Antson’i esikteos „Lapsed”, ühepildiline tragöödia. Näidendi ainel, mis hästi leitud, on eeldusi sügavaks tragöödiaks, kuid autor on teda niivõrt lühidalt käsitelnud – umbes paarkümmend lehekülge hõredat teksti -, et tast ainult dramaatiline pilt kujuneb, mille sisu järgmine:

On kesköö. Sõjapiirkonnas rüüstatud majas on kaks last, vend ja õde. Isa on neil sõjas ja ema on päeval surmatud ohvitseri poolt, kes tema kallal on tahtnud tarvi­tada vägivalda. Lapsed on üksi ja kardavad, sest väljast kostab aeg-ajalt püssiraginat ning sõdurite kära ja langeb tuppa põlevate majade kuma. Lapsed kuulavad hirmunult väliseid hääli. Õde kardab, et mõni julm sõjamees ehk jälle nende majasse tungib, kuid vend lohutab teda, seletades, et uksed on kinni ja aknast tulijale astub ta kirvega vastu. Pisut hiljemini koputataksegi akna pihta ja kui ust ei avata, hakkab sõjameheriides võõras läbi akna tuppa ronima. Vend haarab kirve ja lööb tuppatikkujale pähe. See langeb otseti aknalauale ja ta suust tuleb tasane hüüe: „Minu lapsed!” Nüüd tunnevad lapsedki võõras oma isa.

Autor on püüdnud lapse elamusi sõjakeeristes kujutada, kuid on ülesannet liiga pealiskaudselt võtnud; selle tõttu mõjub käsiteldav tragöödia rohkem dekoratiivselt kui tege­laste hingeelu kaudu.

Neljandana tähelepanu vääriva tootena möödunud aasta näitekirjanduses Juleb mainida Jaan Pert’i neljavaatuslikku draamat „Õites aed”. Nimetatud töö kannab küll daatumit 1926, kuid ilmus tegelikult möödunud aasta lõpul ja kuulub seega käesoleva vaatluse piirkonda. Oma lüürilise ja resigneeruva, kohati unistava ja filosofeeruva põhi­tooniga moodustab ta täieliku vastandi eelmistele. Draama süžee ei esita midagi uut: soov õnnelik olla, kuid ta käsit­lus on erilaadiline, vähemalt eesti näitekirjanduses. Draama arenemiskäik on lühidalt järgmine:

Kujur Karl, kes on täielikult andunud kunstile, jätab oma noore elurõõmsa naise Helmi hingelisse üksindusse. Ääretu üksinduse ja tühjuse tõttu imbub naise hinge kibe valu, mis seda rohkem valusaks osutub, et nad looduslikult ilusas kohas merekaldal elavad. Päikese mäng meripeeglis, õites aed ja armastajad paarid võluval suveööl tuletavad Helmile igal hetkel meelde ta üksindust – mannetust. Ühel hommikul, kui ta jälle terve öö oli voodis uneta vaevelnud, kuulnud ta käo kukkumist otse akna all. Ta avanud akna. Õhk olnud uimastav, ta kaotanud orientee­rumisvõime ja kukkunud läbi akna välja, kust Karl ta hiljemini leidnud. Sest ajast peale haigestub Helmi ja kaotab jõudu iga päevaga. Ta laseb kutsuda oma õe Laine ja selle mehe Hannese, et nendega veel kord kokku saada, enne kui jõuab „jäine hauatagune vilu”. Oodatud saabuvad ja – osad vahetuvad. Laine, kes enese soovil Karlile modellina poseerub, toob selle igavesti enesesse süvenenud kujuri „enesest” välja ja süütab oma keha nai­selikkude vormidega temas mehe lõkkele. Samuti on Helmi oma ülitundlikule hingele Hannese lüürilises hinges reso­nantsi leidnud. Karl ja Laine sõidavad laevaga ära, et uut elu alata. Hannes jääb Helmi seltsi, kellesse viimased suured elamused vapustavalt on mõjunud. Ta haiglus suureneb, kuni ta tunneb surma jäist suudlust oma põletavail huulil.

Huvitavad on selles draamas tüübid eriti oma peenevärviliste varjunditega. Pole kuskil karjuvat kontrastsust, ent siiski nii palju erinevust ja individualismi. Karl, see igavene kujur, kellele pole kallis muu kui kivide elusta­mine, on oma iseloomu põhijoontes kunstiline Mogri Märt. Ta erineb viimasest sedavõrt, kui see omane tema juma­lusele – kunstile ja haritlase-intellektile. Kõik ohverdab ta oma tööle, isegi abielu õnne. Mis sellest, et ta lüürilise hingega abikaasa upub üksinduse tühjusse ja asjata otsib väljapääsu; kui aga kivid elu omandavad, siis leiab ta täielikku rahuldust. On tõestumas ta naise ütlus, et temaga elades on iga naine määratud surema. Kuid siiski on Karlis veel üks nupp, mille peale vajutades temas mees ärkab. Seda nuppu ei ole suutnud leida Helmi ega teisedki naised, kes talle modellina on poseerunud. Kuid imelikul kombel leiab selle Laine, demonstreerides Karlile modellina oma iharat ihu. Nagu mingid raksuvad leegid tungivad kujuri kivistunud hinge. Mehelik ürgjõud ärkab temas suures ekstaasis.

Mehe virgumine Karlis on draama pöördepunkt ja huvi­tavam moment. Kahju ainult, et ta pole küllalt konkreetne ja osutub ebamääraseks. On raske uskuda, et igavesti enesesse eksinud mehe hinges ühe naise ihara ihu ainsakordne nägemine suudab  põhjustada iseloomu täieliku ümberkujunemise, kuna ometi nii palju on nähtud alasti naisi enese ees, ilma et see mehelikke ürgjõudusid oleks äratanud. Autor jätab tähistamata selle, mis oli Laines Karlile uut. Ent uudist ja pealegi suurt uudist pidi seal kahtlemata olema, seda eitada ei luba loogikaseadused. Hingelise murrangu tähtsaima teguri väljajätmine osutub draama suuremaks puuduseks. Nimetatud puudus tundub seda teravamana, et see kõik toimub ülikiiresti, nii umbes Julius Caesari retsepti järele: veni, vidi, vici.

Vastandi Karlile moodustab Hannes, kelle hinges nii palju naiste poolt ihaldatud romantikat ja isegi naiivset sentimentaalsust. Ta armastab elu käsitella läbi romanti­lise loori, näha naises rohkem unistuste ja ilutsemiste refleksi kui kirgede rahuldust; sellest siis osaline disso­nants tema ja Laine vahel, „kes oma jalgadega võib tantsida uimastuseni ja tantsida uimaseks teisi, kelle käevarred on kaelustamiseks loodud ja kelle puusad peidavad kirgi”.

Kui eelmistes igaühes leidub teatav osa aktiivset tahet, siis näib Helmi sellest peaaegu lage olevat. Tundes meeleheiteni viivat tühjusepiina, ei suuda ta mingit katset teha sellest vabanemiseks. Koguni ei püüagi teha. Ja ometi filosofeerub ta oma veendumusena: „Mis suudab takistada veepaisu, kui üle kallaste ta tõuseb? Mis suu­daks lämmatada elutuiget, kui oma kitsendavad raamid ta purustab?” Samuti väidab ta alaliselt, et ka temas on olnud tung elada, tung tugev olla, kuid ometi ei väljenda tema ise ega väljendu ka draama käigus põhjus, mis teda on takistanud selleks saamast. Ta pole ju väike laps, kes vanemate kontrolli all elab ja kõiki oma soove ei saa tõelistada, vaid iseseisev eluküps naine, keda ei suuda paelustada mingid traditsioonid ega moraalsed pidemed, nagu seda tähistab äsjatsiteeritud allegooriline lause ta ilmavaatelisist veendumusist. Sellepärast osutub see „varjuks varisemine” pisut paradoksaalsena, ja tollest nii huvitavast kujust jääb segane mulje.

Sellised paradoksaalsusse viivad eksimused võivad kergesti sattuda sääraseisse filosofeeruvaisse draamadesse, nagu seda on „Õites aed”, sest elunähtusi on võimalik nii lõpmata paljudelt vaatepunktidelt varjundirohkelt filosofeerida, ja säärases abstraktses rägastikus on libisemine loogikata vastoludesse ülikerge.

Selle tõttu võibki seletada neid ebamääraseid vastolusid, mis Perti draamas esile tulevad. Autor on liiga palju filosofeerunud ja meeleolutsenud ning oma lausetes mitte tarvilist loogilise korrektsuse kontrolli pidanud. Palju lüü­rikat, mis draamasse kuhjunud, teeb ta nautimise kohati liiga magusaks. Võtame näitena või järgmise katke esimesest vaatusest:

„Helmi (üksi): Kõik on udu, kõik on uni. Ja lõpp on ligi, nii ligi. Milleks veel arutada! Veretuil talveöil olen tapvalt oodand enese lõppu, kuid nüüd tean, ta tuleb selletagi. Iga päeva, iga tunni ja iga hetkega läheneb öö vilu, mida ei suuda peletada ükski päike. Igaühele läheneb külm käsi, soovid seda või mitte. Ilusamad uned jäävad ikka unedeks ja ilma vallutavad mõtted hanguvad usside söödaks väljendusteta.”

Olgugi et puudustega, on Pert siiski tänuväärt töö teinud: ta on tähistanud uue huvitava suuna eesti näite­kirjanduses.

Möödunud aastal ilmunud näidenditest tuleks veel paari nimetada. Need on Jakob Liiv’i „Omad vitsad”, draama neljas vaatuses, ja Mihkel Aitsam’i „Salmisto”. Need lavatooted on läbi ja läbi realistlikud ja ei lisanda meie draamale midagi uut.

Esimene nendest viib meid kingsepa perekonda, kus areneb nii lugemata arvul elus esinev draama. Mees on joomar ja viib oma teenitud raha suurelt osalt kõrtsi, kuna naine ja kaks last kodus nälgivad. Samuti nagu mehele on kõrts kiusatuseks, on seda naisele „vendade palvetund”. Ta viidab seal tundide kaupa aega, kuna lapsed kodus omapead talitavad ja teiste laste käest „elutarkust” õpivad, mis viimaks pojast kaabaka ja tütrest kahtlase naisterahva arendab.

Selles lihtsajoonelises sündmustikus on Liiv esitanud rea kujusid, mis kõik mingiks hämaraks massiks sulavad, sest nende karakteriseerimine on äärmiselt nõrk. Võib lugeda hulk lehekülgi läbi, aga kui ei heida pilku tegelase nimele, siis on võimatu otsustada, kes seda võib ütelda, s. t. kelle iseloomule on ta omane. Ainuke elulisem kuju, kelles ka pisut liha ja verd, on kingsepp, kuid seegi on väga harilik joomaritüüp, mis elus näha ja primitiivse-maiski kirjanduslistes tooteis leida. Ei saa mainimata jätta, et teos psühholoogiliselt tublisti lonkab. Juba see saab näidendile saatuslikuks puuduseks, et ühe peategelase – kingsepa – hingelist murrangut ja viinast kainenemist seletatakse järelemõtlemisega haiguse ajal. Kes oleks küll nii naiivne ja usuks seda; kui enne haigust seo või kinni mees, kuid kõrtsi minemata ta ei jäta. See pidi küll siis mingi nõiduslik haigus ja veel nõiduslikuni järele­mõtlemine olema, mis teeb igavesest joomarist korralik-kaine inimese. Kui autor valis haiguse draama saatuslikuks punktiks, siis oleks ta pidanud seda saatuse sõrme lähemalt näitama ja kingsepa hingelist kui ka ilmavaate­list murrangut konkreetsemalt põhjendama. Nüüd aga libisetakse tast paari lausega üle.

Mitmeti ilmekam ja kunstipärasem on Aitsam’i „Sa1misto”, rahvatükk neljas vaatuses 1905. a. revolutsiooni päe­vilt. Näidendi sündmustikuks on suurelt osalt, nagu pealki­rigi juba mainib, 1905. aasta rahutused. Taluperemees Salmisto, kes mässuliikumisest küll mõõdukalt osa võtab, kuid oma ümbruses siiski juhi osa etendab, satub Kurjanõmme paruni viha alla. Ta saab ihunuhtlust ja saade­takse Siberisse. Vene tsaaririigi lagunemise järel hakkab ta kodumaale tulema ja saabub siia 1919. aasta hilissuvel. Eesti-Vene sõjaliinist läbi tulles satub ta enamlaste kätte, kes temale surmava kuuli lasevad. Enne surma aga päästavad Eesti sõdurid ta punaste küüsist, eesotsas Salmisto pojaga, kes Eesti sõjaväes ohvitser. Viimaks tunnevad isa ja poeg teineteise ära, ja kui vanake vabast Eestist on kuulnud, sureb ta õnneliku tundega.

Näidendi väärtused peituvad üksikuis mahlakais dialoo­gides ja mõnes tüübis (näit. Kurjanõmme parun), mis kujukad. Puudulik on aga kompositsioon, milles autor äärmiselt saamatu. Ikka ja ikka tekivad tühjad kohad, mida tuleb täita monoloogidega. Paiguti on keel liiga ajalehelik, näiteks 26. leheküljel, kus seisavad järgmised laused: „Teoorjus on seaduse järele küll keelatud, kuid see on ainult paberil. Tegelikult kestab see meil edasi kõiksuguste lehmapäevade ja muude nimede all.” Kolman­daks suuremaks puuduseks on autori soov anda võimali­kult ülevaatlik pilt 1905. aasta karistussalkade tegevusest ja pealegi dramaatilisimas (kolmandas) vaatuses, kus eeskätt aset peaks leidma just hingeline draama, mitte aga igasugused vestlused karistussalkadest. Kolmas vaatus, millel kõige rohkem eluhoogu, muutub selle tõttu tükati jälle päris vesiseks. Selle vaatusega lõpeb õieti draama ja neljanda esitamine on täiesti üleliigne.

Peale käsiteldud lavatoodete on veel teisigi ilmunud, kuid need on – maha arvatud paar lastenäidendit – ainult trükimustaga määritud paberipoognad, aga mitte kunstipalad. Ent oleksin peaaegu unustanud autori, kes oma suletööga siiski tahtes või tahtmata enesest kõnelema avat­leb. See härra on Karl Laurberg oma „Hariduse põlga­jatega”, neljavaatusliku näidendiga rahva elust, nagu autor ise tähendab. Selle „meisterteose” teiselt leheküljelt loeme järgmist: „Selle näidendi eesmärk tahaks olla hoiatuseks kõigile, kes järeltulevat põlve kasvatavad, ehk perekonna liikmetele, kellel vanematelt pärida varandust ehk kes soo­vivad iseseisvalt eluteele astuda.” Nii siis elutee retsepte igasuguseid, nagu leierkastitükke, ja sina, armas eesti rahvas, muud kui õpi ja pane tähele, mis härra Laurberg oma „palavast armastusest isamaa ja sugurahva vastu” sulle pühendab. Kuid säherduse sulesünnituse tiitellehel oleksid olnud üpris vajalikud veel järgmised sõnad: „Selle näidendi eesmärk tahaks olla hoiatuseks kõigile, kes sulega või mõne teise kirjutusabinõuga paberile oskavad tähti teha, aga oma isikut ei taha diskretideerida ei kaasaegsete ega tulevaste põlvede ees.” Siis oleks see töö küll hiilgavalt oma ülesande täitnud.

Lõpetades käesolevat näitekirjanduse ülevaadet on tundmus, kui oleks meie lavatoodete loomingus algamas hoogus progress. Olgugi et möödunud aasta ei toonud eesti draamasse kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt üllatust, tähis­tas ta ometi kaks uut suunda, millel tulevikus edu ei puudu. Tunnismärgid näitavad, et meie näitekirjandus püüab eesti moderniseeruvaile teatritele järele jõuda, ja meil ei ole põhjust kahelda temagi mitmekesistumises ja moderniseerumises. Otse vastuoksa: võime loota, et eesti draama hakkab suuremal sammul lähenema monumentaal­susele, sest ajatuulte puhangud, millest rääkisin kir­jutuse alul, on raugenud ja olud on mitmeti soodsamaks kujunenud kirjandusliku kunsti raskeima osa loomiseks.

Märtsikuul 1926.                                                                                                                                                                                                                                                    Arno Raag.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1926