Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Ilmavaateliselt ja meeleoluliselt.

Pärast suurt politilist ja ühiskondlikku revolutsiooni-aja-järku on alanud mõõn, on alanud kainenemine, on alanud – et laia ulatusega tuttavat sõna tarvitada – reaktsioon. Seda ei konstateeri mitte ainult äärmine pahempoolne, vaid ka mõõdukas demokraatlik ajakirjandus, kõnelemata meie kirjanikkonnast, kes, olles ilmavaateliselt oma enamikus radikaalne, seda peaaegu ühel häälel igal puhul kinnitab.

Reaktsioon on poliitika- ja ühiskonnaelus seaduse­pärane nähtus; ta järgneb revolutsioonile, nagu videvik ja öö päevale. Aga ekslik oleks tema nähtusi otsida ainult poliitikast või sotsiaalelu alalt; reaktsiooni teevad kaasa ka kirjandus ja kõik kunstid.

Igal reaktsiooni ajajärgul jääb üks osa seltskonnast opositsiooni ja muutub seda radikaalsemaks, mida kauge­male kipub vastasvool oma alalhoidlikkuses või tagasi­kiskumises. Nii on loomulik, et ka üks osa kirjanikke reaktsiooni ajajärkudel teadlikult või alateadlikult opositsiooni asub ja alatasa võitluse meeleolus püsib.

Kerge oleks siin reaktsiooninähtusi poliitika- ja ühiselu alalt loendada. Seal väljenduvad nad varemini ja ajakir­jandus konstateerib nad peatselt. Kirjanikudki reageerivad neile nähtustele oma hinges päeva pealt, aga peavad oma elamustele aegamööda väljendusvormi otsima, ja kui see leitud, seisab kirjutatud teos sagedasti mõni aeg, enne kui avalikkuse ette pääseb.

Hoolimata sellest leidub juba läinud aastal ja varemi­nigi ilmunud kirjanduses motiive ja meeleolusid, mis sugereeritud ja inspireeritud suurte illusioonide, unistuste ning ideaalide likvideerimise ja mahamatmise ajajärgust.

Kes ei võtnud osa suuril võitluse- ja vabanemispäevil poliitikast ja sotsiaalsest võitlusest, kes ei reageerinud sellele nii või teisiti! Kõik kodanikud, alates Vaglarauast, lõpetades kirjanikkude ja poeetidega, heitsid end poliitikasse, kandideerisid seadusandlikesse kogudesse, kuulu­tasid õigust ja õiglust!

Puhastverd esteedidki reageerisid võitlusele, sümpatiseerisid oma teoseis selle aadetele. Isiklikud huvid uppusid üldistesse, üldsuse mured ningjõõmud olid suu­remad isiklikest. Ühiskond, selle kiire areng vabaduse ning õigluse sihis oli esikohal, maha arvatud saagiahnitsejate parv, kes kasutas vastsünni korraldamata olusid marodöörimiseks.

Siis aga algas kainenemine, argipäevatöö, tagasikisku­mine, pettumine: Vaglarauad pöördusid poliitikast tagasi oma põllu ja härgade juurde, poeedid loobusid oma tribuuni-ülesandeist. Hakati arvet pidama, bilanssi tegema, pettumusi konstateerima, haavu lugema ja lohutust otsima.

Kõige teravamalt tundsid pettumust muidugi poeedid-lüürikud, kes välisilma mõjudele üldse erksalt reageerivad. Peatume sellepärast kõige esiti nende toodangu juures.

*

See oli suur usk meie rahva vabadusele, tööle ning üheõiguslusele rajatud tulevikku, mis iseseisvuse algus­päevil inspireeris Visnapuule tema hümnilise „Kodumaa laulu”. Selle laulu väärtusest saadi värssi aru – kompo­nistid lõid talle viisi ja teda lauldi pidulikel puhkudel -, aga samuti saadi ka aru, et Visnapuu õigluseideaal on meile liiga hea, et ta ei ole meie ühiskonnaga esialgu veel kooskõlas.  Talle näidati tegelikult, et read

    „Mis keegi künnab, külvab – lõigaku,

    tööd ainult omaks hõigaku”

meil veel ei maksa: P. Grünfeldt võttis „Kodumaa laulu”, tegi ta kodanlise ilmavaate kohaselt ümber, esiti õrnalt, siis julmemalt, ja nüüd lõikab tema sealt, kuhu Visnapuu külvanud.

See võis olla või pidi olema Visnapuule esimeseks pettumuseks unistustes õiglasest ühiskonnakorrast; aga ta ei ole neid unistusi põhimõtteliselt loovutanud, kuigi teab, et nende teostusekatse, nagu see piiri taga ette võetud, meile rahvuslikult katastroofi võiks tuua.  Nii on ta jäänud ühiskondlikes vaateis kahe ilma vahele ja kurdab läinud aastal ilmunud luuletustekogus „Ränikivi”:

    „Ah, minu kaheks rebit inimsüda nõder!

    Oktoobriga üks pool ja teine kodumaa,

    Kui lahti murret sügisene kõder.

    Üht võtta jäädvalt, anda teist ei saa.”

„Meie elu praegune kuju” äratab Visnapuus teravat, ägedat protesti. Ta ei leia küllalt.jämedaid sõnu ega võrd­lusi, et seda maha teha. Ta võrdleb teda „igavesti kori­seva umbjärvega” ja „sajatuhandest küljest mädaneva närviga”.  Irooniliselt laseb ta elada kauneid kõnesid

    „inimsusest,

    mida silmakirjaks mõned

    samuti ladusalt soovitavad kui hobuse kusest.”

Sõjapäevil tundis ta painajalikku tuska, et inimene tapab inimest; „Ränikivis” sõnub ta sellest sarkastlikult:

    „Veis rohtu, inim inimest siin sööb,

    sest jumalikun püsib jõu seen.”

Mil aastal on kirjutatud luuletus „Estlantis”, ei tea (jutt on siin „Ränikivis” ilmunud luuletusist), aga see on sihitud nende vastu, kes Eesti päästmist näevad ainult militariseerimises, kõigi kodanikkude püssi alla panekus:

    „Ei, meie muutume püssi all veiseks,

    sööme üks teist…”

Ja laulik kaebab:

    „Oo! mul ja sürjelinnul

    ei ole enam kodu.

    Eestimaa kohal kraaksub kaarnate

                                                                    rodu,

    lõpp kahuti suitsun laulikul linnul…”

Visnapuu sotsiaalne pessimism ei ole siiski alistuv. „Igavesti koriseva umbjärve” lõpul hüüab ta:

    „Hõi ! tikku ! tikku !

    Tahan avada paisud,

    süüdata selle augu

    plahvatavad haisud

    ning surra –

                           auga.”

Rahvusliku tuleviku suhtes ei ole ta alati mitte lohu­tamatu. On iseloomulik, et 1925. a. ilmunud luuletuste kogu viimaseks lauluks on asetatud „Eestlaste edesründ”, mis ilmus läinud aastal „Loomingus” kõrvuti „Igavesti koriseva umbjärvega”.

See on mehine sõjalaul, aga milte kahurite ja püsside abil võitluse puhul laulmiseks. Selles hüütakse eestlasi üles vaimlisele edesrünnale. Vaimlised müürid, mis meid piiravad, tuleb maha murda, „suitsenud kodadest” välja tungida:

    „Avage maailm !   Hõi, karupojad !

    ilma lõppu laiuvaid vesiteid !

    Maha suitsunud talvised kojad,

    Püha Karu saadab veel meid.”

Üldiselt on aga Visnapuu viimaste aastate luule, mis koondatud „Ränikivisse”, pessimistlik, iseäranis selles osas, mis sisaldab isiklikke elamusi.

Poeemis „Armastus – surm” jutustab ta oma elukäiku, end võrreldes kootava kangaga:

    „Näe, rullub, rullub keerlev kangaspoom,

    jalgpuid ning soalaadi tallan mina ise,

    üks teise sisse heidab langa imelise –

    näe, äkki uhtund kõik on öine joom.”

Ta on

    kavva elun hardusega otsind

    üht sõna saatuslikku, pärämist.”

Nüüd arvab ta selle leidnud olevat, selle „kõige olemise lunastava aluse”, ja see on: surm!

    „See sõna saadab mind kui ao valgus,

    kui nisuseeme võrsub hingen see.

    Surm ! Surm ! on hinge lunastuse algus.

    Eks ole vaba see, ke surma mõtten kannab,

    eks surman sarnane me kõigi tee,

    sest surma mõiste kõigil’ uvve mõtte annab.”

See „kõige olemise lunastava aluse” ja „uue mõtte” leid ei anna aga tröösti:

    „Päevadest päeva meeletu tusk

    (enese matusteks riputet okstel kui kõnnin)

    tuulispasana keerutab kaduva tusti.

    Miski on pooleks, miski on vale me õnnin.”

Ja seesuguses tusas küsib luuletaja:

    „Mõistus üksi või aitab usk?”

Aga juba eespool on ta õigesti aimanud:

    „Eks inimõnn vaid ole latseline maid,

    suur segamatu igavene raho,

    ta riik, mis toivotanu juudi skald.

    Ei sinna riiki ütski neist ei maho,

    ke süa om heitlusen nink meelin vägivald.”

Kahtlemata on ajajärk sugereerinud Visnapuule pessimistlikke meeleolusid, on teda viinud enese tunnetamisele ja raskemeelsele eluküsimuse eritlusele, nagu see väljen­dunud poeemides „Armastus – surm” või „Inimpuu”.

Ta on näinud mitut tõusenguaega, näinud revolutsioone ja vastsünni momente, aga mis on saavutatud?

    „Studioosus naisgümnasiasti uurib garderoobi,

    joomarit raatuse een kütib att.

    Adam Novitzki W. C-n kägiseb jazz,

    purjus mõlkus Segerlinin laksatab teisele hoobi,

    kuskil kellegi kaen välgatab vale äss,

    laulatet naine võõra mehega laulutab aset,

    professorist kaupmeheni

    serveerivad õhtulavvaks omale klači…”

See kutsub esile luuletajas hüsteerilise protestihüüde:

    „Ah ! ma ei taha !

              Ei taha !!

                     Tahaaa !!!”

Rahutu intellektuaalne eritelu ja pessimistlikkude ela­muste kiire vahetus ei lase Visnapuud loodustki vaadeldes nautida. Loodus saab ta kurbade elamuste võrdluspildiks, tekitab nukraid ennustusi.

Ta näeb metsas värsket kändu ja võrdleb sellega iseennast, oma saatust:

    „… su kurba saatust ma,

    su sõber, oman inimlikun ihun kannan,

    mull’ luba, et su valu ilmal’ teada annan.”

*

On huvitav Visnapuule kõrvu seada Jaan Kärnerit, kes kujutleb end võib-olla isegi Visnapuu vastandina, kui ta läinud aastal ilmunud luuletustekogu „Lõikuskuu” alguses oma luulet iseloomustades ütleb:

    „Ma lihtsalt laulan oma lihtsat viisi,

    ei sõnu tundmatuid ma ritta säe.”

Visnapuu värss on tõesti raskepäraselt liikuv, sage­dasti arusaamatu, tume; see on tingitud tema mõtte ja kujutluse keerulisest käigust sügavates, hämarates hinge labürintides; ta seab sagedasti .tundmatuid sõnu ritta”, nii et sõnastiku juurdelisamise mõnikord tarvilikuks peab.

Kärneri värss selle kõrval on lihtne, ühetoonili­susesse kalduv, voolav, ladus, nii vormis kui sisus selge; tema mõtteid ei tule nõnda dešifreerida nagu Visnapuu omi. Selle eest puudub tal hoog, see rütmi mehisus ja jõud, värsimõõdu mitmekesisus, tundmuste lai amplituud, elamuste sügavus, mis Visnapuu luules leida.

Nagu Visnapuu, on Kärnergi kirjutanud autobiograafilise poeemi, mille lõpptulemus on väga pessimistlik:

    „Nüüd tunnen elu veidrat, julma janti,

    kus juhiks Keegi, rõve rezissöör.”

Sellele režissöörile heidab ta ette:

    „Su loodud asjad – segu hää ja kurja.”

    „sa lased tõusta õela, vihatu,

    hää hukutad ja kauni saadad nurja.”

Inimene ise ei juhi ega mõjuta oma elukäiku:

    „Suur Jumal juhib meid, fataalsus ränk ja väärmatu.”

    „Olen tulnud tühjast ööst ja sinna jälle jalutan:

    Jumal sõtkub puruks mu kui käija maanteel putuka.”

Kärner on kõigest pettunud:

    „Nüüd – pettund, skeptik – jumalata ühel kohal tammun.”

Sõprade seltsis olevat ta oma vara pillanud, need tasuks tagunud tema nimele „haavateiba”. Inimkond ei maksa tema meelest „vaskkrossigi”.

Mis on saavutatud ühiskondlikus ja poliitilises võit­luses? „Vabadus osutund vaid silbiks” ja „kaltsukaup­mees” on „söönud ideaalid”. „Riik”, s. o. Eesti Vabariik,, „linnupuur on ääres Läänemere, nahk nülitud – maa­kamar mädaneb…”

Ta ei oota midagi pärastki surma, ja naerab nende üle, kes loodavad, et hing igaviku uksest sisse võib pää­seda.  Kõik kaob:

    „Maailmgi kaob ja päike kustub ära ning Jumal kaob.”

Jumalaga sõitleb Kärner mitmel puhul ega leia küllalt teravaid sõnu tema süüdistamiseks ja teotamiseks.

Ainult loodusest saadud elamused mõjutavad teda rahustavalt, jä neist elamusist on „Lõikuskuu” paremad laulud tekkinud.

Nii Visnapuu kui ka Kärneri luule, mis läinud aastal ilmunud, on peamiselt pettumuse-, ahastuseluule, ehk kui labasemat sõna lubatakse tarvitada: kassiahastuse luule, mis kannab selgeid reaktsiooniajajärgu tunnismärke.

Kunstiliselt ei ole see aeg nende luulet tõstvalt mõju­tanud, on nendesse liiga palju abstraktset, mõtiskelu, erit­lust ja analüüsi toonud, on neid takistanud mitmel puhut vormilise külje viimistlusel.

*

Ka August Alle teeb bilanssi minevikuga oma poeemis „Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust”. Seegi on autobiograafiline teos, sisaldab peaasjalikult mälestusi suhetest „helesinise kleidi” ja „roosa seelikuga”, aga selle kõrval ka teravaid, kibedaid ühiskondlikke ja poliitilisi, mõttemõlgutusi ja ääremärkusi. Nii on tema poeem inspireeritud esiteks naistest, õigemini mälestusist naistega olnud suhetest ja neist saadud mõrudaist pettumusist; teiseks – rahulolematusest aja ja oludega. Tema elamustele võib kaasa tunda või nende vastu olla, aga leigeks ei jäta nad mitte. Ta suudab kaasa kiskuda ja mõtte või pildi algupärasusega üllatada; reaktsiooniaja nähtustele tungib ta jõhkramalt kallale kui Visnapuu või Kärner. Selle kõrval on melanhoolseid, õrnu ridu looduse meeleoludest.

Poeem on alatud ammu, kirjutatud mitmel ajajärgul; sellepärast puudub temas aine ja meeleolu ühtlus. Väär­tuslikud on tas üksikud värsid ja epigrammilised aja ning olude kajastused.

*

Ka A l ex Antsoni ühevaatuslik tragöödia „Lapsed” kuulub ühiskondlikele nähtusile reageeriva loomingu hulka. See on protest sõja vastu, traagiline näide sõja kohuta­vast mõttetusest. Laste suu läbi on siin katsutud patsifistlik-humaanset ideed kuulutada. Kuigi vahest dialoogis laste hingeelu jälgimine pole just õnnelik, kuigi neile suhu pandud sõnad on vahest liiga targad, ei või seda väikest tragöödiat üldise mulje poolest mitte ebaõnnestanuks pidada.

Rudolf Reimani kolmeaktiline draama „Painaja” on igatahes suuremalt mõeldud kui Antsoni „Lapsed”, aga vähem õnnestunud. „Painaja” ideeks on rahvamas­side lunastaja ehk vabastaja traagika. Rahvamass ägab maises viletsuses ja rõhujate kurnamise all. Kui aga ilmub inimene, kes temast pea jagu kõrgem, kes julgeb vabanemist teostama hakata, kes valmis on end selleks ohverdama, siis ei saada temast aru, mõistetakse tema väärtusi valesti, peetakse teda nõiaks, „painajaks”, eesti ebausu vaadete järele soendiks ehk libahundiks.

Idee iseenesest tänulik, kuigi saksa ekspressionistlikus kirjanduses mõnes teisendis juba käsiteldud. Aga idee kunstiline kehastamine ei ole Reimanil õnnestunud. Ekspressionismi, realismi, sümbolismi ja mõne muugi -ismi elemendid satuvad omavahel võitlusse ja kirjanik ei suuda selle vastu suuremat midagi teha. Puudub stiililine ühtlus, tegelased ei saa konkreetseks ega hingeeluliselt usutavaks.

Ideeliselt kuulub Rudolf Reimangi nende hulka, keda tänapäeva ühiskonna ja inimkonna küsimused jahedaks ei jäta, kuigi ta oma varemais luuletusis peaasjalikult vormi on harrastanud ja seda kultiveerinud.

Albert Kivikas on oma esimese romaani, mis aasta viie eest ilmus, „Murranguks” ristinud, on teda aja meele­olude kohaselt mõtestada katsunud. Juba „Jüripäevas” tahtis Kivikas anda sotsiaalse romaani. Aga kirevad pildid maaelust ja romantilised lood kütkestasid autorit enam kui murranguaja ühiskonna hingeelu.

Nüüd on Kivikas mõnegi juhusliku pildi kõrvale heitnud, võitluse iseteadliku pärisperemehe („kuradi maaliidu”) ning asuniku vahel enam esikohale nihutanud ja lõpu sellest võitlusest tingituks katsunud teha. Peategelane, „kuradi maaliidu” esindaja, ei hukku enam juhuslikult, lan­geva liiva alla jäädes, nagu „Jüripäevas”, vaid võitluses uue, tõusva klassi esindaja käe läbi.

Esimeses pooles „Murrangust” on õnnestunult kuju­tatud meie maareformi teostuse kajastust saunikute ja talunikkude hinges. Romaani teisel poolel tuhmeneb aga see sotsiaalne motiiv ja mattub tegelaste isiklikkude roman­tiliste suhete alla. Niipalju kui aga „Murrangus” sotsi aalset elementi leidub, tundub sellest, et kirjaniku süm­paatia kaldub nõrgema poole.

Nii võiks Kivikatki nende hulka lugeda, kes on nii-öelda aktiivses opositsioonis valitseva, reaktsioonilise meeleoluga.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 5/1926

     

Friedebert Tuglas jõudis tänavu aasta alul vana­dusse, mida mehe elus pöördeajaks peetakse; kus väliste tõugeteta põhjalik ilmavaateline ümberhinnang võib alata, kus mõndagi sellest, mis senini harrastatud, tühiseks osutub ja uusi väärtusi hakatakse otsima, mis elule mõtte ja sisu annaksid. Näiteks tuletame meelde suurt murrangut Leo Tolstoi vaadetes umbes selles eas.

Tuglaselt ilmus läinud aastal novellide ja miniatüüride kogu „Hingede rändamine”. See raamat sisaldab teoseid kümnest viimasest aastast; ainult kaks on esimest korda läinud aastal avaldatud, ja nende juures tahaksin lähemalt peatuda. Need on nimelt „Androgüüni päev” ja „Õhtu saabub”.

Need kaks pala ei tähenda küll Tuglase loomingus ega ilmavaates mingit uut suunda või uut ajajärku, aga ma julgeksin ennustada, et nad märgivad vahest ühe ajajärgu lõppu või pöördepunkti jõudmist.

Kui Tuglasel alati on olnud suur kalduvus, stiililisele küljele loomingus pearõhku panna, selle juures detaili omaette väärtusena võttes, siis on ta siin äärmuseni jõudnud. Ta on taotelnud stiilis virtuositeeti ja seda teatud määral saavutanud. Ta on jõudnud sõnakunsti artistlikkuseni. Selle poolest võib „Androgüüni päeva” meisterteoseks pidada.

Me ei peaks aga ühtki kirjanduslikku teost hindama, nagu seda mõned arvustajad-esteedid teevad, ainult detaili stiililise väärtuse, vaid ka selle üldise elamuse sügavuse, väärtuse ja tähtsuse järele, mis teost kannab, mis teda läbistab. Ja „Androgüüni päeva” üldelamus ei ole niisu­gune, mis meid suudaks haarata, mis meisse sügava mulje suudaks jätta, mis meie hinge värisema paneks, olgu rõõmus, olgu nukruses, olgu põlguses või sümpaatias.

Ta jätab meid jahedaks. Ta on vist autorigi jahedaks jätnud, – ega see muidu lõpul ei lausu:

    „Mina olen väsind teda jälgimast.”

Me imetleme stiililiste raskuste äravõitmist, me imetleme meisterlikku detaili, me imetleme vaimu sädelust, me imet­leme pildikeste plastilisust. Aga see on jahe imetlus, mitte suur kaasaelamine.

Et must paremini aru saadaks, et mind valesti ei mõis­tetaks, selleks paar võrdlust.

Moodsa sümfooniamuusika alal leidub teoseid, mis oma detaili koloreerimise ja nüansseerimisega kuulajat võivad hämmastada.; milles on kasutatud kõigi vanade ja mood­sate riistade kõlalised iseärasused, et effekti saavutada. Ja saavutataksegi, aga üldmulje on kahvatu, üldelamus ei haara asjatundjat muusikainimest ega võhikut. Ja nimelt sellepärast, et puudub suur elamus, mis on näit. Beethoveni sinfooniates ja vähemates kompositsioonides. Ehk võtame viiulimuusika alalt näiteks Taruni kuulsa „Trillo del dia-volo” – „Kuradi trilli” sonaadi, mis hämmastab oma käi­kude ja võtetega muusikameest ja võhikut. Ekslik oleks aga seda sonaati tema virtuooslikkuse pärast üheks tähtsa­maks palaks viiulimuusika alal pidada.

See on suur elamus, mis on olnud „Fausti”, „Sõja ja rahu”, „Kuriteo ja karistuse” loomisel. Ei või aga öelda, et see oli puhas esteetiline elamus.

Ei saa esteetilist elamust eraldada täiesti teistest hin­geelu elementidest. Sellesse segavad endid religioosse, sot­siaalse ja eetilise elamuse elemendid. Ei ole ka kunagi kõige suuremaid kirjanduslikke teoseid loonud kirjanikud-esteedid, kes oma ala liiga valjult piiravad esteetikaga.

Sellepärast ei saa ka kitsas-esteetilist arvustust ühe teose tõelise väärtuse, tema üldmõju, tema elujõu, tema kestvuse kohta ainuõigeks pidada.

Pean isiklikult hädaohtlikuks kirjanikule ja arvustajale, kui nad piirduvad puht esteelilise alaga. Selle all kan­natab kirjandus. Ta kaotab selle suure mõju, mis tal rahva hingeelu kujundamises on või olema peaks. Kir­jandus ei pea rahvast kasvatama mitte ainult sõnakunsti esteetilise väärtusi hindama või teda ainult esteetiliselt kasvatama. Ta peab rahvast õpetama ka suuri elamusi elama ja suuri mõtteid mõtlema.

See kõrvalekaldumus oli paratamatu, et minu seisukohta „Androgüüni päeva” hinnangu suhtes valesti ei mõistetaks. Pean temast tähtsamaks, suuremaks ja sügavamaks „Popi ja Huhuu’d”, „Vabadus ja surma”, „Kuldset rõngast” ja mitut teist varemat teost Tuglase toodangust.

Oleme vist üle sellest ajast, kus ägedalt vaieldi, mis on tähtsam kunstiteoses, kas sisu või vorm, kas „mis” või „kuidas”. Oleme kõik vist ühisel vaatekohal, et sisu ja vormi kooskõla moodustab kunstiteose. Kui aga siiski lahkarvamised neis küsimusis kuuldavale tulevad, siis peaasjalikult mitmesuguse ilmasuhtumise tagajärjel. Es­teedid, „puhta kunsti” poole kaldujad, arvavad, et kirjanik ja kunstnik peab ilma võtma puhtesteetiliselt, muidugi ka kirjandust ja iga teist kunsti niisama, olgu loomingus või arvustuses. Nad peavad õigeks elu võtta vaatlejatena, passiivselt; neile on vastumeelne igapäevasest elust osavõtt.

Kirjandusliku tüübina esindab seda seisukohta, seda ilmasuhtumist Felix Ormusson.

Konkreetse näite varal katsun seletada, mispoolest läheb meie, mitteesteetide seisukoht Ormussoni ja üldse esteetide omast lahku.

Ormusson veedab suve maal, naudib seal looduse- ja armastuseluulet, aga puutub kokku ka reaalelu proosaga. Kui ta kord tuulisel päeval – juba on sügis kätte jõudnud – koju tuleb, näeb ta sauna nurga taga mähkmetesse seotud last, kes seal „pururumalat nägu” jõllitab ja kohmetanud kätega õhus aeleb. Lapse ees istub vaeva­tud kassipoeg ning soendab end päikesepaistel. Seal kah­mab laps kassipoja händapidi kinni, veab ta enese ligi, kuni hänna suhu saab, ja hakkab seda siis igemetega nätsitama.

Ormusson suleb silmad „hirmu pärast”, aga näeb kinnistegi silmadega, kuis laps kassipoega sööma hakkab, teda neelab ja neelab, kuni ainult veel kassi pea suust paistab, „ … midagi hirmsat: looma pää kesk inimese nägu! Sinakas, ümmar, pungi silmiga pale ja selle keskel kassi pää roosa pärani suuga—”

„Mina olen pidanud mõtlema neid asju – õrna luule asemel !”  õhkab Ormusson.

Selles väikeses juhtumuses peegeldub Ormussoni kui esteedi ilmasuhtumus haruldase selgusega. Ta näeb, kuidas laps kassipoja händapidi suhu kisub, kuuleb selle „nälgind rinnast” kisendust „abi ning halastuse järele”, aga pigistab silmad kinni ja laseb lapsel kassipoega süüa.

Esteet on külm, tema vaatleb ainult ilma, peab ebaesteetiliseks abi järele kisendajale kätt sirutada. Ja kui asi koledaks muutub, kui pilti raske vaadelda, siis pigistab ta silmad kinni ja õhkab ainult, et saatus talle küllalt õrna luulet ei paku.

Mitteesteet oleks kassipoja rumala lapse käest päästnud; siis poleks ka selle õudse stseeni vaatlemist olnud. Mitteesteet oleks vahest ka õhanud, aga ainult selle üle, et säärased asjad üldse võivad sündida, mitte aga selle üle, et tema seda peab nägema. Veel vähem ohkaks mitteesteet selle pärast, et saatus talle „õrna luulet” ei serveeri.

Muidugi, esteetide seisukoht. – mitte ilma asjade käigusse segada, ainult vaadelda – on jumalikum, mitteesteetide seisukoht – aktiivselt ilma asjade käiku mõju­tada, kus interventsioon hädapärast tarvilik, sellest mitte keelduda – inimeslikum, maisem, aga ühtlasi ka inim­likum, humaansem.

Ma arvan, nüüd on selgem, miks „Androgüüni päeva” hindamise suhtes arvamised põhjalikult lahku võivad minna.

Tuglas on kajastanud mitmes oma varemas teoses õnnestunult revolutsiooni ja ühiskondliku võitluse aja meeleolusid. Seejuures alati tasakaalu jäänud ja ei põe nüüd ka kassiahastust, kuigi tema ammune pessimism ja skepsis näib süvenenud olevat. Ta ei kuulu nende hulka, kelles praegune reaktsiooniaeg protesti esile kutsuks. „Andro­güüni päev” on vist selle osa seltskonna meeleolu kajastus praegusel reaktsiooniajal, kes tegelikust elust, päevaküsimusist, poliitilisest ja ühiskondlikust võitlusest eemaldub ja väärtuslikumat ülesannet näeb vaimlise elu peenenda­mises ning esteetilises naudingus.

Miniatüür „Õhtu saabub” on värvikas, plastiline, impressionistlik pilt lõppevast koerast Pariisi tänaval. Koera agoonia suggereerib vaatlejale kirjanikule pessimistlikke mõtteid elu kaduvusest, kõige inimese tegevuse ning püüete tühjusest ning ulatumatusest.

Ta leiab korraga kõik inimliku askelduse mõttetuna ja tahaks leida asjade „lõpulikku tuuma”; ta tahaks teada: „Mis oleme meie ise? Meie sisemine, oma sihi ja otstarvega?… Kust kuhu, mistarvis? Või oleme määrat nii­sama ebateadvusse, nagu see karvane kavaler oma puust daami ees? Sünnime teadvuseta, elame instinktidest ja kirgedest ning sureme samuti teadvuseta -? Ja sellega on kõigel lõpp ? . . . mis on kasu siis mu mõtlevast ajust ning unistavast hingest? Mis jälg jääb mu tahtepingutusist, mis rada energia avaldusist?”

Muidugi võivad need küsimused meid pessimistlikuks teha, kui 19. aastasaja materialistide eeskujul nende peale ainult puhta mõistusega vastust otsime. Meie aimame aga intuitsiooniga elu sihti ja otstarvet ega tarvitse sugugi kurvameelseks jääda, kui seda matemaatilise täpsusega vormelites avaldada ega tõestada ei suuda. Kant, kes otsusele jõudis, ct me kunagi asjade tõelist tuuma teada ei saa, kes näitas, kui piiratud meie mõistus, ei olnud mitte pessimist, ei leidnud elu ega inimese tegevuse mõt­tetu olevat.

Veel teeb Tuglast pessimistlikuks inimese jõuetus, saamatus, tema rippuvus saatusest, looduse seadustest:

„…kõik elav, – kõik on jõuetu, saamatu, võimetu; saatuse ja looduse seaduste järele läheneb kõik ainult oma eesmärgile.”

See on mehhanistlik vaade looduse ja kogu ilmakorra peale, kus kõik käib igaveste, raudsete seaduste järele, kus on ainult põhjus ja tagajärg, mille ahelat keegi ei suuda murda, sest et kellelgi pole vaba tahet.

Ma ei taha siin teisi, vastupidiseid vaateid filosoofiast tooma hakata, tuletan ainult meelde, et 20. aastasaja filo­soofia kaugeltki enam ühemeelselt ei tunnusta looduse seaduste, „saatuse” raudset paratamatust ega eita tahte­vabadust. Juhin tähelepanu näit. Bergsoni „Loovale evo­lutsioonile”.

Ehk kui ka olla tahtevabaduse eitaja, kui olla mehhanistliku ilmavaate ja determinismi pooldaja, siis nimelt ei tohiks ennast pidada jõuetuks, saamatuks, võimetuks saa­tuse ees, missuguseks filosoof Gangese äärest inimest peab. Kuulgem, mis ütleb selle kohta üks läänemaa filosoof:

„Saatus on küll tugev, aga inimesel on oma osa saa­tusest ja selle jõust; sellepärast võib ta saatusejõududele ühe saatusejõu vastu seada. Kui välisilm suure jõuga meie peale rõhub, siis näitavad meie aatomid, et nad on sama tugevast ollusest; atmosfäär vajutaks meid lömmi, kui mitte õhk meie kehas vasturõhku ei avaldaks. Tõruke juuksekarva paksusest klaasist suudab ilmamere rõhumist kanda, kui ta on veega täidetud.”

Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab, aga see on siiski mõistetav, kui fatalist ütleb: sellepärast olen ma tugev, et ma ei ole vaba.

Sellepärast ei saa me ka jagada Tuglase melanhoolset ohet kõigi meie tegude ulatumatusest:

„Mis on saatnud korda sinu tahe, su eluenergia, su mõte ja unistus!   On unustet juba nüüd sinu teod!”

Tõsi, teod ununevad kui meie teod, aga nende mõju ulatub igavikku, nii väike või suur kui tegu ka oleks. Meie ise kaome, meie nimi kustub ja ununeb, aga teod sünnitavad ikka uusi tagajärgi.

Kunstiliselt on aga Tuglase pessimism, melanhoolia ja skepsis selles miniatüüris mõjuvalt kujutatud.

Üldiselt võib öelda, et Tuglas on taandunud kaugele elust, jõudnud «Androgüüni päevas” hädaohtliku kauguseni, jõudnud sinna, kus kunst elust eraldub, jõudnud sinna, kus teda ootab vahest .splendid isolation”.

*

Richard Rohti on alati tõmmanud instinktiivselt enese lähedale loodus ja tõuganud eemale nüüdisaja kul­tuur, nagu see avaldub linnaelus. Mitte mõistusega ei ole ta linnakultuuri vastaseks saanud, mitte tunnetus ja tõeks­pidamised ei kutsu teda „tagasi looduse juurde”, vaid ins­tinkt, armastus looduse vastu.

Tema romaan „Üksindus” on hüüe: eemale linnast, tagasi loodusse, tema üksindusse! ja tema „Neli juttu” kirjeldavad meile elu looduse läheduses, ühenduses loodu­sega, selle elu ilu ja rõõmu.

Rohti vaade elule on üldiselt optimistlik, tahaks öelda: liigagi optimistlik. „Elu on suur ja ilus õnn!” laseb ta „Üksinduse” kangelasel Hellmuth Haabil hüüda. „Ole­mine” on talle „ilus”, aga mitte suurlinna käras ja rutus, mitte peenis salonges või pidusaales, mitte ärilises rühki­mises, ühiskondliku uuenduse võitluses või „mõttekires”, vaid looduse vaatluses, loodusega ühes elamises ja tööta­mises looduses.

Rohti suhtumus loodusega on intiimne, vahenditum ja südamlikum kui vahest kellelgi teisel meie kirjanikest ja luuletajaist. Teistele on loodus ikkagi enam kirjeldusesemeks, kunstilise ekspluateerimise objektiks kui sügava elamuse saamiseks elamuse enese pärast. Roht saab aga loodusest tõsiselt vaimustatuks, see ei ärata temas reflek­sioone ega võrdlusi. Ta ei kirjelda loodust tema vormide ja värvide detailides, ta ei personifitseeri teda ega otsi temast sümboleid, vaid annab igast asjast ta meeleolulise kajastuse.

Tema hing on, nagu Aida Juhanil („Viimane kevad”), „täis imetlust ja aukartust elu ja elutaguste suuruste ees”. Aga teda ei vaeva elutaguse müsteeriumi saladus, vaid ta lepib lapseliku, aukartliku konstateerimisega :

„Jummal, Jummal, su imeteo omma suure!”

Olles vaimustatud looduse ilust järeldab Roht:

„Õnn ei ole mitte inimesis, vaid kohisevate puie all, metsjärve kaldal.”

Igatsusest idülli järele looduses on tekkinud romaan „Üksindus”. Noormees Hellmuth Haab, kes küll linnas kasvanud, aga linnast rikkumata jäänud, peab meile selle igatsuse ja selle idüllilise elu kehastajaks olema; peab meile selle elu veetlevust ja ilu tõestama. Tema läbi tahab kirjanik meid tagasi looduse juurde kutsuda, tema läbi meis põlgust tekitada linna „Paabeli askelduse ja kära” vastu, äri ja salongi vastu, rahutuse ja rühkimise vastu.

„Prohvetina” sammub Hellmuth Haab meist mööda ja ütleb uhkelt: „Ma lähen teist mööda kui viletsaist mardikaist ja tunnen end suurena kui gigant.”

Aga kirjaniku inspiratsioon „Üksinduse” peakuju ja üldpildi loomisel ei ole vastanud tema vaimustusele loo­duse ja üksinduse ilust. Tal pole korda läinud meile üksinduse giganti näidata kehastatuna, kelle eeskujul me linnakultuuri tolmu oma jalult raputaksime ja emakese looduse rüppe siirduksime. Seda on realistlikus vormis vist võimatugi näidata, sest et see on reaal-elus võimatu. Romantilises romaanis, kus tõelisusest pole tarvis kinni pidada, võiks see ehk kuidagi kujutatav olla. Roht on aga ikkagi realistliku romaani annud, ainult mõnes peatükis romantismi kaldudes. Peategelane Hellmuth Haab on loomult romantik, tegeliku eluga, reaaloludega kokku põrgates purunevad tema illusioonid, ja me ei saagi näha, kuidas üksinduse ideaal nüüdisajal teostatav, või me veendume vastupidises: et see tõelisuses üldse teostatav pole, ja vist kirjanduseski mitte.

Ja teisiti ei võigi see olla. Kui palju on meil metsi ja metsajärvi, et meie kõik linnadest sinna võiksime asuda ja enestele onnikesed ehitada! Mitte tagasi ei tule meil pöörduda, et kultuuri ja eriti linnakultuuri pahedest pääseda, vaid edasi peame minema, läbi linnast ja tema kultuurist, võites tema väärnähtused, vabastades end kõigest ülearu­sest. Tõsi, me oleme praegu enamasti kultuuri orjad, aga meil ei tule tema eest põgeneda, vaid võideldes tema isandaks saada.

Rohti iseloomus ega andes ei ole selle võitluse kujuta­mine. Temal õnnestub kõige paremini lihtsate maainimeste looduselähedase elu kujutus. Või ka „oma toa, oma loa” loomine Kurgsoo ääres. Selle looduselähedase elu idealiseerimise kalduvus on aga tema loomingus suuremaks kunstiliseks hädaohuks.

Poliitiliselt on Roht alati kaldunud alalhoidlikkuse poole. Nii ei ole ta „Üksinduses” sugugi rahul uue, tõusva asunikkudeklassiga, kes aina riigilt toetust nurub. Sellele seatakse vastu vana  pärisperemees,  kes  oma  vaevaga, ainult oma kätetööga, ilma iga välise toetuseta maatüki viljakandjaks teinud, majad ehitanud ja hulga lapsi kas­vatanud.

Huvitav, et ka Visnapuu, nagu Rohtki, linna, eriti suur­linna vastu eitava seisukoha võtab. „Ränikivi”-nimelises luuletuses ütleb ta Berliini muljetest kõneldes:

    „Linn-elläi, peletis ning sõõras

    sööb kõik, sööb kõik ning surma sõõratab.

    Taas tuleb inimene valjult uus,

    täis punast verd kui oblikas on mahla,

    saab uueks söödaks linnatõura suus,

    kui rohi ablastakse, tõstet mis on kahla.

    Söö, Linn! söö, Tõuras! selleks sulle maa !

    Söö, peletis ! söö, surma sõõrata !

    Maa sinu laut, su karjamaa, su põld ning niit.”

*

Peet Vallak’ult ilmusid läinud aastal kaks esimest novellide kogu: „Must rist” ja „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”.

Vallaku ala on väikeste inimeste igapäevase elu enam­vähem realistlik kirjeldus. Teda ei huvita inimene sotsi­aalse olevusena, teda ei huvita elu kui areng, ta ei katsugi elu mõtestada. Tema tegelased ei ole teadlikud, elu on neile kui pimesikumäng, kus neid instinktid liigutavad. Inimene Vallaku novellides on enamasti halb; on tige, õel, kättemaksuhimuline, vaevab ja piinab teisi mõttetult; paremal juhul on inimene tal lollakas või koomiline.

Üldine meeleolu on pessimistlik, kuigi kirjanik traagi­kast alati hoidub.

Vallak armastab peaasjalikult inimest vaadelda ja selleks on tal terav tähelepanu anne.

Tema novellide peamiseks puuduseks on see, et ta pole suutnud elu mõtestada, et ta võtab seda anek­doodiliselt.

*

Liisa Perandi, algaja naiskirjanik, aga vist mitte aastate poolest noor, on kogu novelle pealkirja all „Vaba naine” avaldanud, millest arvustus ei saa tähele pane­mata mööda minna, kuigi need novellid kunstilise väärtuse poolest näit. Peet Vallaku omadest taha jäävad. Nende stiil on liiga abstraktne, jooned, milledega tegelasi kuju­tatakse, kahvatud ja šabloonilised. Puudub värskus ja omapärasus. Aga sündmustiku ja hingeelulise arengu poolest ei ole need novellid huvita.

Perandi piirdub mehe ja naise suhte probleemiga. Teda huvitab nimelt mehe ja naise vahekord abielus. Ta leiab, et abielu pole muud kui teineteise piinamine, kus peaasjalikult mees ülekohut teeb, kuigi sagedasti tahtmata, paratamata. Aga nainegi ei ole abieluks kõlvuline, ta kutsub välja ülekohtu mehe poolt. Või ei ole abieluvorm kumma­legi kõlvuline? Aga Perandi võtab skeptiliselt ka vaba­abielu instituuti. Ta on tunnistaja, on kaebaja, on süü­distaja, aga mitte kohtumõistja.

*

Ma jõuan lõpule. On veel hulk ilukirjanduslikke teo­seid, mis läinud aastal trükis ilmunud, aga need ei ütle meile ei ideede, meeleolude ega esteetiliste väärtuste poolest palju, neist võime mööda minna. Palju on katsetatud, vähe on korda läinud, palju otsitud, vähe leitud, nagu see on ikka kõiges”inimlikus tegevuses. Tõsiselt suuri teoseid ilmub suurtelgi rahvastel võrdlemisi harva, kuidas võiksime nõuda, et meil, miljonilisel rahval, iga aasta ilmuks mõni seesugune.

Kui ma ka nimetasin praegust ajajärku reaktsiooniajaks, ja selleks ta jääb vist kauemaks, siis ei karda ma ometi, et meil tagasikiskumine nõnda kaugele võiks minna, et halvaks kirjanduslikku loomingut, et aktiivsemad kirjanikud reaktsiooninähtuste vastu protesteerides langeksid poliitilisse päevakajastusse, passiivsemad aga elust liiga kaugele estetismi tõmbuksid. Meie, kirjanikkude oma asi on neist äärmusist hoiduda.

*

Praegune ajajärk, pärast ilmasõda ja revolutsioone, on ilmavaadete võitluse ja ümberhinnangute aeg. Nagu tuuled puhuvad need vaated igast ilmakaarest meie peale, teki­tavad siin pööriseid, sünnitavad elamusi, kisuvad meid kaasa. Kas peame endid nende vaimuste tuulte eest rah­vuslikku ja kodusesse koopasse kaevama, endid iga tuuletõmbe eest hoidma? Ma arvan, Visnapuu kajastab kõigi meie hinge, kui ta „Edesrinnas” hüüab:

    „Avage maailm !   Hõi, karupojad !

    ilma lõppu laiuvaid vesiteid!”

Meil ei tarvitse eksimist karta, sest seesama laulik ütleb:

    „Rünnaku rada osutab veri.”

Meid kõiki peab juhtima see, mis me vanemailt, kodust kaasa võtnud, mida Visnapuu teises kohas väljendab teise sümboliga:

    „Üits ränikivi jäi mu kuvve tasku,

    mul poisiksel, kui lõppes lingulask,

    all Tooraste ja kaugel Kambja.”

Kui teda ilmalinna keerises ahastus valdab, kui ta ene­selt küsib: „kuhu lähen siit?”, siis lohutab teda see talisman:

    „Käen pigistan üht väikest ränikildu,

    mis tasku jäi, kui lõppes lingupild.”

Kui meid võõrad, vastastikku põrkavad ilmavaadete ja ühiskondlikkude elamuste tormid pillutavad, kui me kar­dame endid neis kaduvat, siis lohutagem endid ka talisma­niga, mis Tooraste alt, või kus kellegi kodu, kaasa võetud:

    „Võib elu veel mind siia, sinna pildu,
    Mul kaasas noorusest üits ränikild!”

Ed. Hubel.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 6/1926